Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

RESOLUTSIOONI TERVIKTEKST

koormama ühishüpoteegina mõlemat kinnistut, tagades samade kohustuste täitmist. Käesoleval hetkel on mõlema kinnistu omanik võlgnik ning eraldatud kinnistut nr xxxxxxxxx koormab esimesel järjekohal hüpoteek summas 479 337,36 eurot (lisaks kõrvalnõuded 95 867,47 eurot) ja teisel järjekohal hüpoteek summas 319 558,24 eurot (lisaks kõrvalnõuded 63 911,65 eurot). Kuivõrd võlgnik ei täitnud laenulepingut nõuetekohaselt, ütles Danske Bank A/S Eesti filiaal 22.03.2011 avaldusega laenulepingu üles alates 01.04.2011 ning esitas võlgnikule nõude tasuda laenulepingu täitmiseks tagastamata laenusumma 437 324 eurot, tasumata intressid summas 8 995,29 eurot (22.03.2011 seisuga), viivis summas 4 647,35 eurot (22.03.2011 seisuga) ja leppetrahv summas 65 598,60 eurot, kokku 516 565,24 eurot. 21.04.2011 sõlmisid Danske Bank A/S Eesti filiaal ja hageja nõude loovutamise lepingu nr NL-261109GR, millega Danske Bank A/S Eesti filiaal loovutas hagejale kõik laenulepingust tulenevad nõuded võlgniku vastu, mis koosnesid 21.04.2011 seisuga tagastamata laenusummast 426 029,75 eurot, intressidest 11 385,68 eurot, viivistest 31 980,99 eurot ja leppetrahvist 65 598,60 eurot. Koos nõude loovutamisega loovutas Danske Bank A/S Eesti filiaal vastavalt seadusele hagejale ka laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks seatud tagatised, s.o eelnimetatud hüpoteegid ja kommertspandid, mille kohta on kinnistusraamatus ja kommertspandiregistris tehtud vastavad kanded. Võlgnik laenulepingust ja selle ülesütlemisest tulenevaid kohustusi hageja ees ei täitnud. Võlgnik oli teadlik nõuete loovutamisest hagejale ning VÕS § 170 kohaselt on loovutus võlgnikule siduv. Võlgniku pankroti väljakuulutamise seisuga (s.o 06.10.2011) koosnes laenulepingust tulenev hageja nõue võlgniku vastu tagastamata laenusummast 426 029,75 eurot; tasumata intressidest summas 11 385,68 eurot (lepingu lõppemisega seisuga 01.04.2011); viivistest summas 246 699,97 eurot (0,3% tasumata summalt päevas vastavalt laenulepingule); leppetrahvist summas 65 598,60 eurot (vastavalt laenulepingu p-le 12.2) - kokku 749 714 eurot. Kuivõrd tagavate hüpoteekide ja kommertspandi summad ületavad nõude suurust, on nõue täies ulatuses tagatud pandiga, mistõttu on tegemist PankrS § 153 lg 1 tähenduses esimese järgu nõude ehk eesõigusnõudega. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostja I leidis, et hageja ei esitanud pankrotimenetluses nõudeavaldust esitades ega ka käesolevas tsiviilasjas üheselt mõistetavat ja selget tõendit selle kohta, et hageja omandas 21.04.2011 Danske Bank AS Eesti filiaalilt laenulepingust nr KL-261109GR tuleneva nõudeõiguse OÜ Grand Kapital (pankrotis) vastu. Hageja esitas nii pankrotihaldurile kui kohtule üksnes Danske Bank AS Eesti filiaali kinnituse selle kohta, et Danske Bank AS Eesti filiaali ja hageja vahel on sõlmitud nõude loovutamise leping nr NL-261109GR ja selle esemeks olevad nõuded on üle läinud hagejale. Nimetatud teates ei ole märgitud, millised konkreetsed nõuded on nõude loovutamise lepingu nr NL-261109GR esemeks, mistõttu ei ole teada ega tõendatud, et hageja omandas just laenulepingust nr KL-261109GR tuleneva nõudeõiguse OÜ Grand Kapital (pankrotis) vastu. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et temale väidetavalt kuuluva põhinõude suurus on just 437 324 eurot ja intressinõue on just 11 385,68 eurot. Kostjale teadaolevalt täitis võlgnik alates laenu saamisest kohustust osade kaupa. Hageja tõendamiskoormus tähendab muuhulgas seda, et hageja nõutav summa peab olema hagiavalduse lisaks olevate dokumentaalsete tõenditega jälgitav ja kontrollitav. Hageja ei tõendanud põhi- ja intressinõude suurust ega seda, et nimetatud nõuded kuuluvad talle. Kostja I ja kostja II vaidlesid vastu hageja viivise ja leppetrahvi nõudele. Hageja esitas lisaks põhinõudele ja intressinõudele ka viivisenõude summas 246 699,97 eurot ning leppetrahvinõude summas 65 598,60 eurot. Hageja ei tõendanud viivisenõude suurust. Hagejal ja/või hageja õiguseellasel ei ole õigust nõuda viivist, kuna lepingu ülesütlemise

avaldust ei ole OÜ-le Grand Kapital (pankrotis) üle antud. Hageja ei ole tõendanud kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1, et OÜ-le Grand Kapital (pankrotis) oleks üle antud 22.03.2011 kuupäeva kandev laenulepingu ülesütlemise teatis ja leppetrahvinõue. Kuna hagejal on tõendamata lepingu ülesütlemine 22.03.2011, ei ole hageja põhinõue muutunud 01.04.2011 sissenõutavaks ja viivise nõudmiseks puudub õiguslik ja faktiline alus. Hageja väidetav põhinõue on muutunud küll iseenesest sissenõutavaks OÜ Grand Kapital pankroti väljakuulutamisega (juhul, kui hageja on võlausaldaja), kuid tulenevalt PankS § 35 lg 1 p-st 6 ei ole hagejal viivise nõudeõigust. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks mõistliku aja jooksul peale kohustuse rikkumisest teadasaamist nõudnud leppetrahvi. Seega on hageja ja/või hageja õiguseellane minetanud nõudeõiguse leppetrahvile. Kostjatele on arusaamatu, millise kohustuse rikkumisega seoses on esitatud leppetrahvi nõue summas 65 598,60 eurot. Viivise ja leppetrahvi nõuded on vastuolus hea usu põhimõttega. Nõudeavalduse kui ka käesoleva hagi esitamisega teostab hageja oma õigusi vastuolus TsÜS § 138 lg-s 1 ja TsMS § 200 lg-s 1 viidatud hea usu põhimõttega ning õiguste teostamise eesmärgiks on ilma õigusliku aluseta rikastumine OÜ Grand Kapital (pankrotis) vara arvelt ja sellega kahju tekitamine nii võlgnikule kui ka võlgniku teistele võlausaldajatele. Laenulepingu sõlmimisel oli laenu intress 5% + EURIBOR 0,991% aastas. Seega oli aastane intress laenulepingu sõlmimisel kokku 6,991%. Aastane viivise määr on 109,50%, mis ületab praktiliselt 20 kordselt kokkulepitud intressimäära. Viivise suurus on ilmselgelt ebamõistlik ja ei teeni temale seatud eesmärki, milleks on võlausaldaja kahju katmine. Esimese astme kohtu otsus Maakohus tegi 11.12.2012 otsuse, millega rahuldas hagi ja tunnustas hageja nõuet OÜ Grant Kapital (pankrotis) pankrotimenetluses summas 749 714 eurot PankrS § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud esimese rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud jäid täies ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Kohus tuvastas, et Harju Maakohus kuulutas 06.10.2011 määrusega välja OÜ Grand Kapital (pankrotis) pankroti. 19.10.2011 esitas hageja haldurile nõudeavalduse võlgniku vastu suunatud rahalise nõude summas 749 714 euro tunnustamiseks. Nõude aluseks oli Danske Bank AS Eesti filiaali ja võlgniku vahel 26.11.2009 sõlmitud laenuleping, mille alusel OÜ Grand Kapital sai laenu 521 649,19 eurot ning kohustus selle tagasi maksma 26.11.2014. Võlgnikupoolse laenulepingu täitmata jätmise tõttu ütles laenuandja lepingu üles alates 01.04.2011. 21.04.2011 loovutas Danske Bank AS Eesti filiaal hagejale kõik laenulepingust tulenevad nõuded laenusaaja vastu. Hageja nõue jäi tunnustamata, sest kostja 1 vaidles sellele täies ulatuses vastu. Kostja II vaidles vastu hageja viivise ja leppetrahvi nõudele. PankrS § 106 lg 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Hageja nõudeavalduse kohaselt tuleneb tema nõue Danske Bank AS Eesti filiaali ja võlgniku vahel 26.11.2009 sõlmitud laenulepingust, mille alusel OÜ Grand Kapital sai laenu 521 649,19 eurot. Kostjate vastuväite kohaselt ei ole hageja oma nõudeõigust tõendanud. Hageja ei ole esitanud dokumente, mis võimaldaksid kontrollida põhi- ja intressinõude suurust ning tõendamata on lepingu ülesütlemine 22.03.2011. Lisaks vaidlesid kostjad vastu hageja viivise ja leppetrahvi nõudele. Kohus leidis, et kostjate vastuväited hageja põhinõudele ja intressinõudele on otsitud ja paljasõnalised ning ei anna alust jätta hageja nõuet pankrotimenetluses tunnustamata. Kohtule esitatud nõude loovutamise lepingust nähtub nõude omanik. Danske Bank AS Eesti filiaal on 21.11.2011 kinnitanud, et 21.04.2011 on hagejale täies ulatuses üle läinud laenulepingust nr KL-261109GR tulenevad nõuded OÜ Grand Kapital vastu. Kohtule esitatud

laenulepingu järgse võlgnevuse kujunemise kronoloogiast on selgelt jälgitav hageja nõude suurus ja intressiarvestus. Kohus leidis, et lepingu ülesütlemine ei ole tõendamata. Hageja saatis ülesütlemise avalduse võlgniku juhatuse liikmele e-kirja teel ja juhatuse liige on saadud e-kirjale vastanud. Vastavalt TsÜS § 69 lg-le 1 on lepingu ülesütlemine ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis jõustub kättesaamisega. Kuivõrd poolte vahel ei ole vaidlust, et K J ja K P on sama isik, ei saa vaidlust olla ka selles, et tahteavaldus on kätte saadud ning ülesütlemine kehtiv. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Tulenevalt VÕS §-st 100 loetakse kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmist või mittekohast täitmist, sealhulgas täitmisega viivitamist. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja vastavalt VÕS § 108 lg-le 1 nõuda võlgnikult selle kohustuse täitmist. OÜ Grand Kapital (pankrotis) võttis endale kohustuse tasuda laenuandajale 521 649,19 eurot hiljemalt 26.11.2014. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et OÜ Grand Kapital oleks oma kohustuse täies ulatuses täitnud. Kohtu hinnangul ei saa leppetrahvi nõude esitamist pidada ebamõistlikuks. Hageja esitas leppetrahvi nõude lepingu ülesütlemisel, kolm kuud pärast laenusaaja poolset lepingu p 2.3 rikkumist. Kostjad pidasid ebamõistlikult suureks ka hageja viivisenõuet. Kohtu hinnangul ei saa üksnes viivisenõude suurusest järeldada selle ebamõistlikkust. Lepingupooled leppisid kokku viivisemääras 0,3% võlgnetavast summast päevas ja pidasid seda mõistlikuks. Kohtul puudub alus pidada lepingupoolte kokkulepet ebamõistlikuks. Viivise rakendumine sõltub kohustatud isikust endast. Hageja ei nõudnud viivist põhinõuet ületavas osas, mistõttu ei ole see vastuolus ka hea usu põhimõttega. Apellatsioonkaebus Maakohtu otsuse peale esitasid kostjad apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või saata tsiviilasi uueks arutamiseks tagasi Harju Maakohtule. Kostjad paluvad jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes täies ulatuses hageja kanda. Maakohus rahuldas hagi põhi- ja intressinõude osas tõenditele tuginemata, rikkudes TsMS § 230 lg 1, § 438 lg 1, TsMS § 442 lg 8 sätteid ning vastuolus Riigikohtu juhistega. Kuna tegemist on pankrotimenetluse raames toimuva nõudevaidlusega, on antud juhul kostjal, kes ise ei ole võlgnik, märkimisväärselt raskem tõendada kohustuse puudumist või hageja esitatud nõude ebaõiget suurust. Pankrotimenetluse raames toimuvas nõude tunnustamise vaidluses ei ole piisav, kui võlausaldaja tõendab üksnes laenu andmist. Juhul, kui nõuet on osaliselt täidetud, on nõude suuruse tuvastamiseks möödapääsmatu tõendada ka nõude täitmist võlgniku poolt, kes ise ei ole menetlusosaline. Ainult selliselt on võimalik tuvastada ja kontrollida nõude kujunemist ja suurust. Hageja tõendamiskoormus tähendab muuhulgas, et kui hageja nõudele esitatakse vastuväide, peab hageja nõutav summa olema dokumentaalsete tõenditega jälgitav ja kontrollitav, mitte tulenema hageja kontrollimatutest väidetest. Kohus tegi selles osas otsuse, kontrollimata hageja väidete õigsust. Kohus märkis otsuses, et kohtule on esitatud laenulepingu järgse võlgnevuse kujunemise kronoloogia, mistõttu on selgelt jälgitav hageja nõude suurus ning intressiarvestus. Antud juhul luges kohus tõendatuks hageja paljasõnalised väited (nõude kujunemise kronoloogia), millele esitati vastuväide, ilma tõenditele tuginemata. Kostja I esitas maakohtus vastuväite hageja põhi- ja intressinõudele põhjusel, et nõude kujunemine ja suurus ei ole tõendatud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded. Kui hageja väidab, et tema põhinõue on 437 324 eurot ja intressinõue on 11 387,88 eurot, peab hageja kostja vastuväite esitamisel esitama tõendid, mis kinnitavad, et hageja poolt avaldatud kuupäevadel

on võlgnik teinud just sellises suuruses maksed just sellise võlgnevuse katteks. Hageja esitas tõendi laenu üleandmise kohta, kuid ei tõendanud, millises ulatuses ja millistel kuupäevadel on võlgnik (kes ei ole käesoleva menetluse osapool) teostanud võlausaldajale makseid. Samuti on nõude suuruse määramiseks oluline tuvastada, milline oli makse tegija tahe makset tehes, kas tasuti põhi- või intressimakseid. Hageja selliseid tõendeid ei esitanud ja puudub mistahes võimalus kontrollida, et hageja avaldatud maksetega on täidetud hageja osutatud kohustust. Maakohus leidis otsuses, et leppetrahvi nõude esitamist ei saa pidada ebamõistlikuks, kuna see on esitatud kolm kuud peale rikkumist, märkimata, millistele asjaoludele tuginedes kohus sellisele järeldusele jõudis. Kostjad tuginesid maakohtus VÕS § 159 lg-le 2, mis sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist ei teata teisele poolele, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja ei tõendanud, et ta oleks leppetrahvi mõistliku aja jooksul peale kohustuse rikkumisest teadasaamist nõudnud. Seega on hageja ja/või hageja õiguseellane minetanud nõudeõiguse leppetrahvile. Kostjad leidsid, et olukorras, kus rikkumine, mille eest leppetrahvi nõutakse, on ühekordne kvartaalse kasumiaruande ja bilansi esitamata jätmine, mida tuleb teha iga kolme kuu tagant, ei ole mõistlik aeg leppetrahvi nõude esitamiseks kolm kuud. Samuti leidsid kostjad, et kvartaalse aruande esitamisega viivitamise eest 65 598,60 euro suurune leppetrahv ei teeni leppetrahvi eesmärki ja on ebamõistlikult suur, mistõttu palusid selle vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel. Kohus ei analüüsinud kostjate leppetrahvinõude vähendamise taotlust. Kostjad on seisukohal, et leppetrahvi nõue on esitatud vastuolus hea usu põhimõttega ning õiguste teostamise eesmärgiks on ilma õigusliku aluseta rikastumine OÜ Grand Kapital (pankrotis) vara arvelt ning sellega kahju tekitamine nii võlgnikule kui ka võlgniku teistele võlausaldajatele. Kohus jättis viivisenõude osas otsuse põhjendamata, leides ebaõigesti, et kui viivis ei ületa põhinõuet, on see mõistlik. Õigusala kirjanduses on välja toodud, et nii viivise kui ka leppetrahvi peamine eesmärk on kohustatud isiku sundimine kohustuse täitmisele ja võlausaldaja kahjude võimalikult lihtne hüvitamine. Ka Riigikohus on korduvalt toonitanud, et viivise mõistlikkuse ja põhjendatuse kindlakstegemisel tuleb võrrelda viivist võlausaldaja kahjuga ning viivis ei tohi saada omaette rikastumise aluseks. Antud olukorras ei teeni 0,3% viivis päevas kindlasti seda eesmärki ja nimetatud kõrvalnõude esitamise ainukeseks eesmärgiks on rikastuda OÜ Grand Kapital (pankrotis) arvelt, mis tulenevalt VÕS-is sätestatust ja senisest kohtupraktikast ei ole lubatud. Laenulepingu sõlmimisel oli laenu intress 5% + EURIBOR 0,991% aastas, seega oli aastane intress kokku 6,991%. Aastane viivise määr 109,50% ületab praktiliselt 20 kordselt kokkulepitud intressimäära. Selline viivise suurus on ilmselgelt ebamõistlik ja ei teeni temale seatud eesmärki. Kostjad palusid jätta tunnustamata hageja viivisenõude või seda vähendada mõistliku ulatuseni ja tunnustada neid mõistlikus ulatuses, mis on kooskõlas viivise eesmärgiga. Vastustaja seisukoht Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 11.12.2012 otsust tuleb muuta osas, millega maakohus tunnustas võlausaldaja leppetrahvi nõuet summas 65 598, 60 eurot, samuti menetluskulude jaotust. Selles osas on võimalik teha uus otsus.

Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. Nimetatud osas kordavad apellandid apellatsioonkaebuses maakohtus hagile esitatud vastuväiteid ja neile on maakohus hinnangu andnud. Kaebuse väited ei anna alust nimetatud osas otsuse muutmiseks. Maakohus on põhjendatult tunnustanud hageja nõuet põhinõude, intresside ja viivise osas. Kolleegium leiab, et kostjate apellatsioonkaebuses toodud väited, mille kohaselt ei ole maakohus võtnud arvesse kostjate vastuväiteid ebamõistlikult suure leppetrahvi osas, mis on vastuolus hea usu põhimõttega, on põhjendatud. Maakohus leidis õigesti, et leppetrahvi nõue oli esitatud mõistliku aja jooksul. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-15-08 leidnud: „Kolleegium märgib, et VÕS § 159 lg 2 eesmärk, mille kohaselt tuleb võlgnikule esitada mõistliku aja jooksul teade leppetrahvi nõudest kohustuse rikkumise avastamisest, on tõkestada õiguste kuritarvitamine leppetrahvi nõude esitamisele ajalise piiri seadmisega ja kaitsta sellega võlgnikku lepingulises suhtes. Teates leppetrahvi kohaldamise kohta ei pea ära näitama leppetrahvi suurust. Kohustades kahjustatud poolt esitama teate leppetrahvi nõudmise kohta mõistliku aja jooksul, võimaldab seadus võlgnikul valmistuda selle maksmiseks, võtta tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ning annab võlgnikule selguse võimalike tulevaste kohustuste suhtes. Seega ei eelda leppetrahvi nõudest teatamine leppetrahvi suuruse märkimist. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Mõistliku aja määramisel saab mh arvestada leppetrahvi nõude aegumistähtaega, milleks TsÜS § 146 lg 1 järgi on kolm aastat“. Eelnevast tuleneb, et mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel peab arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (VÕS § 7), s.t muu hulgas ka täitmise vastuvõtmise aega ja asjaolusid. Kolleegium leiab, et lepingu p 2.3 rikkumisest sai pank teada hiljemalt 26.01.2011. Laenulepingu ülesütlemise avaldus, milles sisaldus ka leppetrahvi nõue, esitati võlgnikule 22.03.2011 (t.l.44, I kd). Maakohus leidis põhjendatult, et leppetrahvi nõude esitamine 3 kuud pärast laenusaaja poolset lepingu p 2.3 rikkumist on tehtud mõistliku aja jooksul. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuses toodud väidetega, mille kohaselt ei ole maakohus põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostjate vastuväitega, mille kohaselt on leppetrahvi nõudmine maksimaalmääras lepingu p 2.3 rikkumise eest vastuolus hea usu põhimõttega ega vähendanud leppetrahvi. Leppetrahvi nõue on esitatud lepingu üldtingimuste p 2.3 rikkumise eest, mille kohaselt pidanuks võlgnik esitama pangale iga kvartali esimese kuu 25-ndaks kuupäevaks eelmise kvartali kasumiaruande ja bilansi (t.l.27, I kd). Vaidlus puudub selles, et 25.jaanuaril 2011 võlgnik 2010 aasta IV kvartali bilanssi ja kasumiaruannet pangale ei esitanud. Lepingu üldtingimuste p 12.2 kohaselt laenusaaja poolt lepinguga endale võetud kohustuse (välja arvatud lepingu alusel maksete tegemise kohustus) mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise korral on pangal õigus nõuda laenusaajalt leppetrahvi, mille suuruseks on kuni 15% laenusummast, tasumist (t.l.30, I kd). Vaidlus puudub selles, et leppetrahvi nõue on esitatud selle maksimaalmääras summas 65 598,60 eurot (t.l.130, I kd). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-05 leidnud: „Leppetrahvinõude suurust tuleb TsK § 194 lg 1 järgi võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust“. Samale seisukohale on asunud Riigikohus lahendis 3-2-1-132-12: „Leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Seejuures tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel arvestada eelkõige kostja kohustuse täitmise, hageja õigustatud huvi ja mõlema poole majandusliku seisundiga.

Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega“. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuks pangale võlgniku poolt lepingu üldtingimuste p 2.3 rikkumisega tekkinud kahju. 18.09.2012 menetlusdokumendis on hageja leidnud, et lepingu p-s 2.3 sätestatud kohustuse eesmärgiks oli laenuandjale tekkida võiva kahju vähendamise eesmärk (t.l.130, I kd). Milline kahju laenusaajale tekkida sai, seda ei ole hageja esile toonud. Arvestada tuleb ka seda, et leppetrahvi nõue esitati koos lepingu ülesütlemise avaldusega, mistõttu ei saanud leppetrahv täita laenuandjale tekkida võiva kahju vähendamise eesmärki, nagu märgitakse menetlusdokumendis. Kolleegium leiab ülaltoodu alusel, et võlgniku poolt lepingu p 2.3 ühekordse rikkumise eest leppetrahvi nõudmine maksimaalmääras ei ole proportsionaalne ning seetõttu on leppetrahvi nõudmine selles ulatuses vastuolus hea usu põhimõttega. Laenusaajal kahju tekkimist tõendatud ei ole. Mõlema lepingupoole huvisid kaaludes leiab kolleegium, et leppetrahvi nõue on põhjendatud suurusjärgus 10 000 eurot ning nimetatud ulatuses kuulub ka nõue tunnustamisele. Ülaltoodu alusel kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Menetluskulud Menetluskuludest nii esimese kui ka teises astmes tuleb jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 8% hageja ja 92% kostjate kanda solidaarselt. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Ele Liiv

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.