OÜ Telegate hagi OÜ Fransertal (pankrotis) pankrotihaldurite Tarvo Lindma ja Kalle Mõtsniku vastu nõude tunnustamiseks OÜ Fransertal (pankrotis) pankrotimenetluses OÜ Fransertal (pankrotis) pankrotihaldur Tarvo Lindma vastuhagi tehingu tagasivõitmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.11.2012.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1597,79 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Telegate apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja ja vastukostja (apellatsioonimenetluses apellant): OÜ Telegate (registrikood: 10677146, asukoht: Tallinn), tehinguline esindaja adv Raul Talts; Kostja ja vastuhageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): OÜ Fransertal (pankrotis); pankrotihaldurid Tarvo Lindma ja Kalle Mõtsnik
Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu hageja, OÜ Telegate kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte
1(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-2572 pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.18.01.2010 esitas OÜ Telegate hagi OÜ Fransertal (pankrotis) pankrotihaldurite Tarvo Lindma ja Kalle Mõtsniku vastu nõude tunnustamiseks OÜ Fransertal (pankrotis) pankrotimenetluses summas 63 706 528 Eesti krooni. Harju Maakohtu 17.09.2009 määrusega kuulutati välja OÜ Fransertal pankrot ja pankrotihalduriteks nimetati Tarvo Lindma ja Kalle Mõtsnik. 18.12.2009 nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid võlgniku pankrotihaldurid hageja nõudele osaliselt vastu, nõustudes seda tunnustama 2. rahuldamisjärgu nõudena 8 855 300 krooni ulatuses. Hageja ja võlgnik sõlmisid alates 2008.a juulist erinevad laenulepingud ja 17.09.2009 seisuga on laenulepingutest tulenev võlgniku põhivõla suurus 5 100 000 krooni, intressivõla suurus 186250 krooni ja viivisevõla suurus 3 698 650 krooni. 15.04.2009 sõlmisid hageja, võlgnik ja AS Haltransa ühishüpoteegi loovutamise kokkuleppe, ühishüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise kokkuleppe ning asjaõiguslepingud, millega hageja kandis AS-ile Haltransa üle kinnistusraamatusse kantud ühishüpoteegi summas 6 000 000 krooni. 15.04.2009 sõlmisid hageja, AS Haltransa ja OÜ Boat Residence ühishüpoteegi seadmise võlaõigusliku lepingu, mille kohaselt kohustuti seadma hageja kasuks ühishüpoteek XXXXXX kinnisasjale esimesele vabale järjekohale summas 30 000 000 krooni. 20.05.2009 sõlmisid hageja, võlgnik ja AS Haltransa koostöölepingu, mille punkti 1.1 kohaselt olid võlgnik ja AS Haltransa kohustatud kõrvaldama kõik õiguslikud takistused ning tagama hageja kasuks ühishüpoteegi sissekandmise XXXXXXXX kinnisasjadele esimesele vabale järjekohale summas 30 000 000 krooni hiljemalt 30.06.2009. Punktis 1.1 sätestatud kohustuse täitmise rikkumise korral on selles süüdi olev pool kohustatud tasuma teisele poolele leppetrahvi 20 000 eurot iga viivitatud päeva eest (p 1.3). Kui mistahes põhjusel ei õnnestu nimetatud lepingu punktis 1.1 sätestatud kohustuse täitmine, siis on selles süüdi olev pool kohustatud tasuma teisele poolele leppetrahvi 30 000 000 krooni (p 1.4). Punktist 1.3 tulenev leppetrahvi nõude summa on 17.09.2009 seisuga 24 721 628 krooni ja punktist 1.4 tulenev leppetrahvi nõude summa on 30 000 000 krooni. Nõue on pandiga tagamata. Koostöölepingu eesmärk oli õiguslike takistuste kõrvaldamine hageja kasuks hüpoteegi seadmiseks. Võlgniku peamiseks kohustuseks oli kõrvaldada takistused hüpoteegi seadmiseks läbi enda õigusliku olukorra selgitamise, millega heastanuks võlgnik enda poolt varem antud väärkinnitused. Võlgnik oli eelnevalt laenude saamisel ning 15.04.2009 lepingute sõlmimisel kinnitanud, et täitemenetlused ei takista hüpoteegi seadmist, kuivõrd asjakohased keelumärked kuuluvad kustutamisele. Hagejal puudus alus selles kahelda. Pooled olid koostöölepingu sõlmimisel veendunud selle täidetavuses. Lepinguosalised mõistsid endale võetud kohustusi ja riske.
2(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-2572 Leppetrahvi nõue on esitatud mõistliku aja jooksul. Leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur ning selle vähendamiseks puudub alus. Ainuüksi võlgniku pankrot ei anna alust leppetrahvi vähendamiseks. Leppetrahvi nõudmise aluseks ei ole oluline süü olemasolu. Lepinguliste suhete puhul eeldatakse süü olemasolu ning lepingu rikkumise korral vastutab lepingut rikkunud pool, sõltumata süüst. Asjaolu, et koostöölepingus nimetati lepingut rikkunud poolt süüdiolevaks pooleks, ei tähenda, et leppetrahvi nõudmiseks tuleb tõendada süü olemasolu. Võlgnik jättis kõrvaldamata temaga seotud õiguslikud takistused hüpoteekide seadmiseks, mistõttu leidis kinnitust, et võlgnik oli andnud valekinnitusi ning rikkus seega koostöölepingut. Ajutisel halduril puudub õigus takistada võlgnikul enne pankrotimenetluse algust võetud kohustuste täitmist. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja nõue on suurem, kui kaitsmata jäänud nõude suurus. Nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtuvalt loeti kaitstuks hageja nõue summas 8 855 300 krooni. Seega saab hageja taotleda hagis üksnes 54851228 krooni ulatuses nõude tunnustamist. Laenulepingutest tulenevat nõuet summas 8 855 300 krooni ei ole haldur vaidlustanud. Haldur leidis, et viivise nõue on osaliselt põhjendamatu, kuivõrd 09.07.2008 laenulepingu alusel ületab arvestatud viivisesumma laenu põhinõude summat 129 600 krooni võrra. Viivisenõue põhinõuet ületavas osas ei ole põhjendatud. Hagejal ei ole koostöölepingust tulenevat leppetrahvinõuet 24 721 628 krooni ja 30 000 000 krooni. Võlgniku juhatuse liige ei esitanud ajutisele haldurile hageja eeltoodud nõuet ega selle aluseks olevat 20.05.2009 lepingut, mistõttu on kahtlus koostöölepingu ehtsuses. Ka haldurile esitatud varade ja kohustuste nimekirjas ei ole taolist nõuet nimetatud. Kostja on veendunud, et nimetatud leping on sõlmitud oluliselt hiljem, kui selles märgitud kuupäev. Koostööleping on selgelt vastuolus heade kommetega. Selle eesmärk on teiste isikute kahjustamine ning see ei vasta üldisele arusaamale kõlblusest. Taolistel asjaoludel (sh arvestades käimasolevaid kohtuvaidlusi, keelumärkeid kinnistusraamatus ja sellest johtuvat tehingu poolte poolt teadlikult võimatute kohustuste võtmist, kunstlikku nõuete loomist teiste võlausaldajate huvide kahjustamise eesmärgil jms) 20.05.2009 tehingu sõlmimine oli selgelt heade kommetega vastuolus ja seega tühine. Kõnealune väidetav tehing on tehtud vähem kui 2 nädalat enne pankrotimenetluse algatamist. 20.05.2009 lepingu punktide 1.3 ja 1.4 kohaselt tekib leppetrahvide maksmise kohustus juhul, kui pool on lepingu punktis 1.1 nimetatud kohustuse täitmise rikkumises süüdi. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks väidetava kohustuse rikkumises süüdi. Kostja süü puudub põhjusel, et lepingu täitmine oli kinnistusraamatu keelumärgete tõttu võimatu, mis oli ja pidi olema teada kõigile lepingu pooltele. Seega on nimetatud nõue alusetu ka juhul, kui kohustust sätestav leping oleks kehtiv. Kinnistu käsutamine, sh hüpoteegi seadmine hageja kasuks oli 20.05.2009 seisuga võimatu keelumärgete tõttu ning puudusid mistahes asjaolud, mis andnuks aluse eeldada, et 30.06.2009 nimetatud takistused oleksid kõrvaldatavad. Lisaks pidid lepingupooled aru saama, et keelumärgete kustutamine ei oleks võlgniku pädevuses või võimuses, kuivõrd need olid seatud kolmandate isikute poolt ilma võlgniku tahte ja nõusolekuta. Hüpoteegi sissekandmine toimub kinnistusraamatu pidaja poolt, mistõttu ei saanud võlgnik endale punktis 1.1 toodud kohustust võtta. Hageja ei teatanud mõistliku aja jooksul leppetrahvi nõudmisest. Hageja esitas leppetrahvi nõude alles 02.10.2009 ehk 93 päeva pärast leppetrahvi nõudmise õiguse tekkimist.
3(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-2572
20.05.2009 lepingu punkti 1.2 kohaselt on leppetrahviga tagatud notariaalse kinnistamisavalduse esitamise kohustus. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 ja 120 lg 1 kohaselt peab taolise kohustuse võtmise kokkulepe olema notariaalselt tõestatud, kuivõrd sellega kohustutakse üle andma kinnisasjaõigust (käsutama kinnisasja). Kuna leping on sõlmitud lihtkirjalikus vormis, on see kokkulepe tühine. Kuna kohustus, mille tagamiseks on kokku lepitud leppetrahvis, on tühine, siis on tühine ka leppetrahvi kohustus vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 163. Isegi, kui leppetrahvinõue oleks kehtiv ja sissenõutav, on see ebamõistlikult suur ega saa ületada põhikohustuse väärtust 30 000 000 krooni. Arvestades eeltoodud asjaolusid ning kostja majanduslikku seisundit lepingu sõlmimise ajal, oleks leppetrahvinõue lepingu kehtivusel korral tervikuna põhjendamatu ning kostja taotleb leppetrahvi vähendamist täies ulatuses. Hageja ei ole tõendanud, millise kohustuse täitmise tagamiseks võlgnik hüpoteegi seadmise kohustuse võttis ning lepingus toodud ja hageja poolt esitatud vastavad viited on paljasõnalised. Samuti on ilmne, et 20 000 eurot leppetrahvi päevas on ilmselgelt ebamõistlikult suur summa. Leppetrahvi suuruse puhul tuleb arvestada ka kostja majanduslikku seisundit. Koostöölepingu täitmise ajaks oli algatatud kostja pankrotimenetlus. Isegi, kui lepptrahvi aluseks olev kohustus ning leppetrahvi maksmise kohustus on kehtivad ning isegi kui oleks tuvastatud leppetrahvi aluseks olev lepingu rikkumine, ei tekkinud leppetrahvi maksmise kohustust seetõttu, et puudus võlgniku süü ning rikkumine oli vabandatav. Seoses pankrotimenetlusega ei olnud võlgnikul alates 02.06.2009 võimalik koostöölepingust tulenevat kohustust täita ning sellise piirangu tekkimises ei ole võlgnik süüdi ega vastutav. Vastuhagi
3.OÜ Fransertal (pankrotis) pankrotihaldur Tarvo Lindma esitas 28.04.2011 vastuhagi 20.05.2009 koostöölepingu punktides 1.1, 1.2 ja 1.3 kokkulepete tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks. Koostöölepingu punktides 1.1, 1.3 ja 1.4 sisalduvad kokkulepped kahjustavad võlgniku võlausaldajate huve. XXXXXX asuvad kinnistud kuulusid ja kuuluvad kuni käesoleva ajani võlgnikule. Võlgniku pankrotimenetluses on esitatud nõudeid kokku enam kui 1,7 miljardit Eesti krooni ning nõuded olid valdavas osas tekkinud enne koostöölepingu sõlmimist. On ilmne, et võlgniku varale hüpoteegi seadmine ühe võlausaldaja kasuks piirab teiste võlausaldajate võimalusi oma nõuete rahuldamiseks, kuivõrd hüpoteegi seadmisega oleks loodud temale teiste võlausaldajatega võrreldes parem positsioon nõude tagatuse ja pankrotimenetluses eelistatuse näol. Võlausaldajate huvide kahjustamist kinnitab ka asjaolu, et nõudeavalduse kohaselt moodustas hageja nõue võlgniku vastu ca 9 miljonit krooni ning sellise nõude tagamiseks puudus vajadus hüpoteegi seadmiseks summas 30 miljonit krooni. Koostöölepinguga võeti kohustus tagada ühishüpoteegi kandmine kinnistusraamatusse, kuigi kinnistusraamatus olid keelumärked. Tehingu pooltel puudus alus eeldada, et vastavad keelumärked kustutatakse või et nende kustutamine sõltub võlgniku tahtest või alluks viimase kontrollile. Võlgnik võttis teadlikult kohustuse, mille täitmine oli eeldatavalt võimatu, mistõttu oli selgelt ettenähtav hageja poolt koostöölepingu punktidest 1.3 ja 1.4 tuleneva leppetrahvinõude esitamise võimaluse tekkimine. Selline tegevus kahjustas ilmselgelt teiste võlausaldajate huve, eriti arvestades viidatud leppetrahvide suurust. Leppetrahvi maksmise kohustus on võlausaldajate huve selgelt kahjustav, kuivõrd leppetrahvi määrad on selgelt ebamõistlikud ja ebaproportsionaalsed ja nendega luuakse teiste võlausaldajate ees ja arvel oluline eelis ning need ei vasta võlgniku majanduslikule seisundile. Seaduse kohaselt tuleb eeldada, et hageja oli teadlik vaidlustatud tehinguga võlausaldajate
4(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-2572 huvide kahjustamisest. Antud juhul tehti vaidlustatud tehing 12 päeva enne võlgniku pankrotimenetluse algatamist. Vastus vastuhagile
4.Hageja vastuhagi ei tunnistanud ja palus selle rahuldamata jätta. Vastuhagi on olulises osas põhistamata ja tõendamata. Vastuhageja ei ole mõistnud tehingu tagasivõitmise kui õiguskaitsevahendi olemust. Vastuhagis heidetakse ette tehingutele liiga kõrgeid leppetrahvi määrasid. Kohaseks õiguskaitsevahendiks oleks leppetrahvi vähendamise nõue. 03.06.2011 seisuga on võlgniku pankrotimenetluses kaitstud nõuete summa 27 321 458 krooni, millest 8 855 300 krooni moodustab hageja nõue. Seega on hetkel kõigi kaitstud nõuete omanikel sisuliselt nõuded kaitstud. Olukorras, kus pankrotis oleva äriühingu varadest jätkub kõigi kaitstud nõuete rahuldamisest, ei saa rääkida võlausaldajate huvide kahjustamisest. Vastuhagis ei ole välja toodud, milliseid võlausaldajate huvisid on konkreetsel juhul rikutud, millisel viisil see on toimunud ning millises ulatuses see on toimunud. Nõude tunnustamise menetlus eeldab hinnangu andmist tehingute kehtivusele. Tagasivõita saab vaid kehtivaid tehinguid ning tehinguid, mis halvendavad võlausaldajate seisundit. Juhul, kui nõude tunnustamise tsiviilasjas leitakse, et tehingutel puudub majanduslik sisu ning sellest ei tulene võlgniku jaoks kohustust, ei saa selline tehing kahjustada teiste võlausaldajate huve ega saa seega olla tagasivõitmise menetluse ehk käesoleva tsiviilasja esemeks. Igasugune võlgniku vara vähenemine või kohustuste suurenemine ei kahjusta võlausaldajate huve. Võlausaldajate huvide kahjustamist saab siiski hinnata läbi sooritusele majandusliku hinnangu andmise. 20.05.2009 leping sõlmiti selleks, et selle pooled kinnitaks oma tahet teha koostööd, saavutamaks 15.04.2009 kokkulepitud hüpoteekide seadmine hageja kasuks. Sisult oli võlgniku poolt lepinguga võetud ning lepingu alusel leppetrahvidega tagatud kohustus tõendada, et varasemate laenude võtmisel hagejalt ning 15.04.2009 kokkulepete sõlmimisel antud kinnitused enda majandusliku jätkusuutlikkuse osas ning tegevuse seaduslikkuse osas on tõesed ning omandi üleminekut ja hüpoteekide seadmist takistavad asjaolud on kolmandate isikute poolt loodud pahatahtlikult ning alusetult. Pooled olid 20.05.2009 lepingu sõlmimisel veendunud selle täidetavuses. 20.05.2009 ei olnud võlgniku suhtes algatatud pankrotimenetlustki. Lepingu täitmise tähtaja osas oli hageja paindlik ning valmis selles osas läbi rääkima. Võlgniku süü koostöölepingu täitmisel seisneb selles, et ta ei ole tõendanud oma kinnituste paikapidavust ega kõrvaldanud takistusi kinnistute omandi ülemineku kinnistusraamatus vormistamiseks ja hüpoteegi seadmiseks hageja kasuks. Esimese astme kohtu otsus
5.Harju Maakohus jättis 28.11.2012 otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Kohus tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks hageja, võlgniku ja AS Haltransa vahel 20.05.2009 sõlmitud koostöölepingu punktides 1.1, 1.2 ja 1.3 sisalduvad kokkulepped hageja ja võlgniku vahel. Otsuse kohaselt puudub pooltel vaidlus järgnevas: 18.12.2009 nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid hageja nõudele osaliselt vastu võlgniku pankrotihaldurid, tunnustades hageja nõuet
2.rahuldamisjärgu nõudena 8 855 300 krooni ulatuses; kaitsmata jäi hageja nõue summas 54851228 krooni; 15.04.2009 sõlmisid hageja, võlgnik ja AS Haltransa ühishüpoteegi loovutamise kokkuleppe, ühishüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise kokkuleppe ning asjaõiguslepingud, millega hageja kandis AS-ile Haltransa üle kinnistusraamatusse kantud ühishüpoteegi summas 6 000 000 krooni; 15.04.2009 sõlmisid AS Haltransa, hageja ja OÜ
5(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-2572 Boat Residence ühishüpoteegi seadmise võlaõigusliku lepingu, millega kohustuti seadma hageja kasuks ühishüpoteek Tallinnas, Nõlva tn 9 kinnisasjale esimesele vabale järjekohale summas 30 000 000 krooni; 20.05.2009 sõlmisid hageja, võlgnik ja AS Haltransa koostöölepingu, mille punktis 1.1 võtsid võlgnik ja AS Haltransa kohustuse kõrvaldada kõik õiguslikud takistused ning tagada hageja kasuks ühishüpoteegi seadmine Tallinnas, Nõlva tn 9 kinnisasjadele esimesele vabale järjekohale summas 30 000 000 krooni hiljemalt 30.06.2009, punktis 1.3 võeti kohustus, et punktis 1.1 sätestatud kohustuse täitmisega rikkumise korral on selles süüdi olev pool kohustatud tasuma teisele poolele leppetrahvi summas 20 000 eurot iga viivitatud päeva eest ja punktis 1.4 võeti kohustus, et kui mistahes põhjusel ei õnnestu lepingu punktis 1.1 sätestatud kohustuse täitmine, siis on selles süüdi olev pool kohustatud tasuma teisele poolele leppetrahvi summas 30 000 000 krooni; võlgnik koostöölepingu punktis 1.1 sätestatud kohustust täitnud ei ole; koostööleping sõlmiti 12 päeva enne võlgniku pankrotimenetluse algatamist; hageja nõue võlgniku pankrotimenetluses summas 54 721 628 krooni seisnes koostöölepingu punktidest 1.3 ja 1.4 sätestatud intressi ja leppetrahvi nõudes. Kostja leiab, et 20.05.2009 koostöölepingu punktides 1.1, 1.3 ja 1.4 sisalduvad kokkulepped kahjustavad võlgniku võlausaldajate huve ning hageja teadis, et nendega kahjustatakse võlausaldajate huve. Pankrotiseaduse (PankrS) § 110 lg 2 sätestab, et kui tehing on tehtud kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, siis eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve. Koostööleping sõlmiti 20.05.2009. Harju Maakohus algatas 02.06.2009 võlgniku pankrotimenetluse. Tehing mahub PankrS § 110 lg 2 piiridesse, sest see tehti 12 päeva enne võlgniku pankroti välja kuulutamist. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et olukorras, kus pankrotis oleva äriühingu varadest jätkub kõigi kaitstud nõuete rahuldamiseks, ei saa rääkida võlausaldajate huvide kahjustamisest. Igasugune põhjendamatu nõude esitamine võlgniku pankrotivarasse kahjustab võlausaldajate huve. Hageja väidab sisuliselt, et põhjendamatute nõuete esitamine pankrotivarasse on lubatud senikaua, kuni pankrotis oleva äriühingu varadest jätkub kõigi kaitstud nõuete rahuldamiseks. Selline seisukoht ei ole aktsepteeritav. Lisaks oleks hüpoteegi seadmisega loodud hagejale teiste võlausaldajatega võrreldes parem positsioon nõude tagatuse ja pankrotimenetluses eelistatuse näol ning seega oleks kahjustatud teiste võlausaldajate huve olukorras, kus tegemist on põhjendamatu nõudega. Hageja rõhutab vastuses vastuhagile, et ta oli teadlik võlgniku maksejõuetusest. Asjaolu, et võlgnik üritas tagatise andmisega väidetavalt tõendada hagejale oma maksejõulisust, ei muuda olematuks asjaolu, et hageja oli teadlik võlgniku kohustustest teiste võlausaldajate ees, nende osas käib täitemenetlus ning sellest, et võlgniku vastu oli juba esitatud pankrotiavaldus. Kohtu hinnangul on koostöölepingu sõlmimisega kahjustatud võlausaldajate huve ning hageja oli nimetatud asjaolust teadlik või pidi teadlik olema, mistõttu esineb alus tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 110 lg 2 alusel. Kuivõrd tagasivõitmise eesmärgiks on võlausaldajate võrdse kohtlemise tagamine ning antud juhul on hageja ja võlgnik teinud tehingu, millega on kahjustatud teiste võlausaldajate huve, veel enam olles teadlik võlgniku maksejõuetusest, on tegemist kehtetu tehinguga. Hagejal tulnuks tõendada, et ei olnud teadlik võlgniku maksejõuetusest, kuid hageja on kohtumenetluses rõhunud sellele, et oli teadlik asjaoludest, mis olid võlgniku pankroti väljakuulutamise aluseks, kuid uskus võlgniku kinnitust maksejõulisusest. Hageja oli teadlik või oleks asjaolusid mõistlikult hinnates pidanud olema teadlik võlgniku maksejõuetusest. PankrS § 114 lg 1 p-i 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, samuti kui
6(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-2572 võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. PankrS § 114 lg 1 p-s 2 sätestatud alus koostöölepingu punktide 1.1, 1.2 ja 1.3 kehtetuks tunnistamiseks on olemas ka põhjusel, et tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, samuti oli võlgnik tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Antud asjas ei ole vaidlust, et koostööleping sõlmiti 15.04.2009 lepingu, millega võlgnik kohustus seadma hageja kasuks ühishüpoteegi Tallinnas, Nõlva tn 9 kinnisasjale esimesele vabale järjekohale summas 30 000 000 krooni, tagamiseks. Nimetatud asjaolule on rõhunud ka hageja vastuses vastuhagile. Hageja avaldas, et koostööleping sõlmiti selleks, et selle pooled kinnitaks oma tahet teha koostööd, saavutamaks varasemalt s.o 15.04.2009 kokkulepitud hüpoteekide seadmine hageja kasuks. Hageja rõhutab, et võlgnik võttis endale kohustuse tõendada enda poolt hagejale deklareeritud maksejõulisust. Võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, vaid andis tagatise hiljem. Seega on 20.05.2009 sõlmitud koostööleping tagatis ja selle punktide 1.1, 1.2 ja 1.3 näol antud 6 kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud. Samuti oli võlgnik tagatise andmise ajal maksejõuetu ja kohtu hinnangul tagatise saaja ehk hageja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-87-08 leidnud, et PankrS § 114 lg 1 p-i 2 alusel tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise kas juhul, kui: 1) tagatis anti kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, või 2) kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetust teadma. Seega sisaldub nimetatud sättes kaks alternatiivset tagatise andmise tagasivõitmise koosseisu. Seega on 20.05.2009 koostöölepingu punktides 1.1, 1.2 ja 1.3 sisalduvad tehingud (kokkulepped) hageja ja võlgniku vahel kehtetud ka juhul, kui hageja ei teadnud või ei pidanud teadma võlgniku maksejõuetusest, kuivõrd tagatis anti kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud. Eeltoodust tulenevalt tuleb vastuhagi rahuldada PankrS § 114 lg 1 p-i 2 alusel, kuivõrd tagatis anti kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud ning seetõttu tuleb tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada 20.05.2009 koostöölepingu punktides 1.1, 1.2 ja 1.3 sisalduvad kokkulepped hageja ja võlgniku vahel. Hageja nõue võlgniku pankrotimenetluses summas 54 721 628 krooni seisnes 20.05.2009 koostöölepingu punktides 1.3 ja 1.4 sätestatud leppetrahvi nõuetes. Kuivõrd kohus tunnistas kehtetuks 20.05.2009 koostöölepingu punktides 1.1, 1.2 ja 1.3 sisalduvad tehingud, puudub hagejal 20.05.2009 koostöölepingu punktidest 1.2 ja 1.3 tulenev leppetrahvi nõue. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta rahuldamata hageja nõue nõude summas 54 721 628 krooni tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. 18.12.2009 nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati hageja laenulepingutest tulenevat nõuet summas 8 855 300 krooni 2. rahuldamisjärgu nõudena. PankrS § 106 lg 1 järgi saab kohtus
7(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-2572 taotleda üksnes nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata jäänud nõude tunnustamist. Seega saab hageja taotleda käesolevas hagis laenulepingutest tuleneva nõude tunnustamist üksnes 129 600 krooni ulatuses, s.o ulatuses, milles hageja laenulepingutest tulenev nõue jäi tunnustamata. Võlgniku pankrotihaldurid leidsid, et laenulepingutest tulenev põhinõue ja intressinõue on põhjendatud ja tõendatud. Samuti ei vaidlustanud haldurid viivisearvestust, kuid leidsid, et viivisenõue on osaliselt põhjendamatu, kuivõrd 09.07.2008 laenulepingu alusel ületab arvestatud viivisesumma laenu põhinõude summat 129 600 krooni võrra. Arvestades senist kohtupraktikat, ei ole viivisenõue põhinõuet ületavas osas põhjendatud. Kohus nõustus pankrotihalduritega. 09.07.2008 laenulepingust tulenev põhinõue on 180 000 krooni ning seisuga 17.09.2009 arvestatud viivisesumma 309 600 krooni (I kd lk 44). Käesoleval juhul ei ole hageja põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendanud ega tõendanud kahju olemasolu suuremas ulatuses. Seega hageja 09.07.2008 laenulepingust tulenev nõue tuleb jätta tunnustamata summas 129 600 krooni. Apellatsioonkaebus
6.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega rahuldada hagi ning tunnustada hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas 3 505 632,41 eurot ja jätta vastuhagi rahuldamata. Tunnustamata jäänud nõudest 8 282,95 eurot on laenulepingust tulenev kõrvalnõue ning 3 497 349,46 eurot on koostöölepingu punktidest 1.3 ja 1.4 tulenev leppetrahvinõue. Hageja nõue on selge ja põhjendatud. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles kohus tuvastas konkludentselt, et koostööleping on kehtiv. Hageja ei nõustu, et esines alus koostöölepingu kehtetuks tunnistamiseks. Maakohus kohaldas üllatuslikult ning alusetult PankrS § 114 lg 1 p-i 2 ning lg-t 2. Maakohtu otsus on vastuoluline: kohus viitab PankrS § 110 lg 2 tulenevale tagasivõitmise eeldusele, kuid seejärel analüüsib PankrS §-i 114, märkides, et lisaks esineb alus koostöölepingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 114 lg 1 p-i 2 alusel. Kuigi hüpoteek on tagatis, ei ole tagatisena käsitletav kokkulepe hüpoteegi seadmise võimalikuks tegemise kohta. Koostöölepingu sõlmimine ei ole tagatis PankrS § 114 mõttes. Kohus on lasknud end eksitada koostöölepingu p-i 1.1 sõnastusest, mille kohaselt kohustutakse „tagama” ühishüpoteegi sissekandmine. Koostöölepinguga võlausaldajate huve ei kahjustatud. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks ei piisa üksnes ühe võlausaldaja eelistamisest teisele. Olukorras, kus võlgniku pankrotivara ületab oluliselt kaitstud nõuete summat, ei saa rääkida võlausaldajate huvide kahjustamisest. Pooled olid lepingu sõlmimisel veendunud selle täidetavuses: täitemenetlus on protsess, mida võlgnikul on võimalik mõjutada vajalike vahendite olemasolul ning kokkuleppe saavutamisel võlausaldajatega. Maakohus on ebaõigesti mõistnud koostöölepingu sisu, märkides, et hüpoteegi seadmisega oleks loodud hagejale teiste võlausaldajatega võrreldes parem positsioon nõude tagatuse ja pankrotimenetluses eelistatuse näol. Koostöölepingu sisuks ei olnud kokkulepe hüpoteegi seadmiseks, vastav kokkulepe oli sõlmitud varasemalt, vaidlusaluse kokkuleppega kohustuti kõrvaldama õiguslikud takistused hüpoteegi seadmiseks hiljemalt 30.06.2009. Tähtaja osas oldi paindlikud ning seetõttu ei kiirustanud hageja ka leppetrahvi nõuet enne esitama, kui selgus, et pankrotihaldurid ei kavatse koostöölepingut täita. Tegemist ei ole põhjendamatu nõudega. Hageja ei olnud ega pidanudki olema koostöölepingu sõlmimise hetkel teadlik võlgnikust maksejõuetusest. Hagejale arusaadavalt oli võlgnik tegutsev ja jätkusuutlik äriühing. Üksikud täitemenetlused ei näita veel äriühingu maksejõuetust. Pooltevahelisi laenulepinguid oli 11 ning laenulepingutest tulenev kogunõue ulatus 5 100 000 kroonini, intressi ja viivise kogusummaks oli 3 884 900 krooni. Laenulepinguid tuleb
8(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-2572 käsitleda ühtse tervikuna, mistõttu ei ületa kõrvalnõuded põhinõuet. Maakohus jättis alusetult hageja nõude 129 600 krooni ulatuses tunnustamata. Vastustaja seisukoht
7.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Maakohus tuvastas õigesti, et vaidlusalune tehing kahjustab võlausaldajate huve. Seega tuvastas maakohus PankrS § 109 lg 1 eeldused. Maakohus tuvastas õigesti, et esinevad ka PankrS § 110 lg 1 p-s 2 ja lg-s 2 sätestatud eeldused. Seega tuvastas maakohus kõik üldalustel tagasivõitmise eeldused ja leidis, et tehing tuleb kehtetuks tunnistada. Sellele lisaks märkis maakohus, et esinevad ka PankrS § 114 eeldused. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et vaidlusaluse lepingu puhul ei ole tegemist tagatise andmisega PankrS § 114 tähenduses. Vaidlusaluse lepingu (vt t I kd lk 89 jj) kehtetuks tunnistatud punktidest tuleneb, et kohustus loetakse täidetuks, kui kinnistusosakonnale esitatakse hüpoteegi sissekandmise eelduseks olev kinnistamisavaldus ja kui kõrvaldatakse kande tegemist takistavad eeldused (p-d 1.1. ja 1.2.). Seega tulenes hüpoteegi seadmise kohustus ka vaidlusalusest lepingust. Asjaolu, et sama kohustus oli väidetavalt kokku lepitud ka varasemalt, ei tähenda, et sama kohustust ei saaks võtta hiljem. Vastava tagatise andmise kohustuse täitmise või mittetäitmisega sidusid pooled ka leppetrahvide maksmise kohustused.
10.Maakohus ei ole teinud üllatusotsust. Maakohtul lasub kohustus veenduda, et enne asja arutamise lõpetamist on pooltele selged need elulised asjaolud, mille alusel võib hagi rahuldamisele kuuluda. Seejuures ei pea maakohus pooltele võimalikke nõude rahuldamise alusnorme selgelt välja ütlema. Oluline on aga see, et maakohus peab veenduma, et pooltele on teada kõik tõendamisele kuuluvad asjaolud ja tõendamiskoormis ning vaidlusalused ja vaidlusvälised asjaolud. Käesoleval juhul tuvastas maakohus kõik hagi rahuldamise eelduseks olevad asjaolud. Vastuhageja oli kõik vajalikud asjaolud kohtu ette toonud ning ka tõendanud. Maakohtus ei pea võtma seisukohta poolte poolt menetluses esitatud õiguslike väidete osas. Seega ei saanud apellanti kahjustada see, et apellant luges väidetavalt alles otsusest, et hagi rahuldati muuhulgas ka PankrS § 114 lg 1 alusel. Üllatusotsusena saab käsitleda sellist maakohtu otsust, milles maakohus jättis pooltele mingid sellised asjaolud selgitamata, mille selgitamise kohustus kohtul lasus ning mida pool ise ei teadnud ning mille selgitamise korral oleks pool maakohtu menetluses tegutsenud teisiti (näiteks esitanud mingeid asjaolusid või tõendeid) ja see oleks tinginud teistsuguse otsuse tegemise. Kuivõrd vastuhageja sai kõik vastuhagi rahuldamise eeldused kohtu ette tuua ning tõendada, ei jätnud maakohus midagi selgitamata. See, et apellant ei teadnud väidetavalt seda paragrahvi numbrit, mille alusel maakohus hagi rahuldab, ei saa olla maakohtu otsuse tühistamise aluseks, sest maakohus kohaldab õigust iseseisvalt ning isegi kui apellant oleks teadnud maakohtus seda, et maakohus kavatseb PankrS §-i 114 kohaldada ning oleks sellega seoses oma õiguslikud seisukohad esitanud, ei oleks maakohus pidanud nende õiguslike väidete osas isegi mitte seisukohta võtma. Apellant ei ole kaebuses usutavaks muutnud, et tal jäid maakohtu poolse
9(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-2572 selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu mingid elulised asjaolud esitamata ning nende esitamise korral oleks tulnud teha teistsugune kohtuotsus.
11.Maakohus tuvastas õigesti, et vaidlusaluse tehinguga kahjustati võlausaldajate huve. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks vastavaid põhjendusi korrata. Apellant ei ole tõendanud seda, et võlgniku positiivne vara ületaks võlgniku kohustusi.
12.Ka laenulepingu osas hagi rahuldamata jätmine on õiguspärane. Iga laenuleping on eraldi leping ning iga laenulepingu puhul tuleb hinnata, kas sellest lepingust tulenev viivisenõue ületab põhivõlga. Apellandi väide, et juhul, kui üks isik annab teisele isikule laenu mitme laenulepingu alusel, tuleb viivise lubatava suuruse hindamisel kõikide laenulepingute viivised ja põhivõlad liita, ei põhine ei kehtival õigusel ega kohtupraktikal. Menetluskulude jaotus
13.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Kaupo Paal
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.