Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve
Kohtuasi
Radomir Šteinbergi ja Marina Šteinbergi hagi AS Maapank (pankrotis), Hansa Investments OÜ, Maire Armi ja Riivo Väinaste vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 208-62702
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Marina Šteinbergi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
12 263 eurot 4 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Marina Šteinberg, esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Kostja AS Eesti Maapank (registrikood 10161000, pankrotis), esindaja vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets Kostja Hansa Investments OÜ (registrikood 10610805) Kostja Maire Arm Kostja Riivo Väinaste
Asja läbivaatamise kuupäev
28. jaanuar 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2012. a otsus ja Harju Maakohtu 13. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-62702 ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
1.Marina Šteinberg (hageja I) ja Radomir Šteinberg (hageja II) esitasid 26. septembril 2008 Harju Maakohtule hagi AS Maapank (pankrotis) (kostja I), Hansa Investments OÜ (kostja II), Maire Armi (kostja III), Riivo Väinaste (kostja IV), Helmut Pikmetsa, Terje Eipre ja Margus Peldsese vastu, paludes kostjatelt solidaarselt välja mõista Tallinnas Mustamäe tee 84–92 asuva korteri tagastamise võimatuse tõttu tekkida võiva kahju. Hagejad täpsustasid korduvalt hagiavaldust. Hagejatel on lõpliku nõudena (1. juuni 2010. a hagiavalduse täpsustuse kohaselt) kostjate vastu järgmised nõuded:
1) välja mõista kostjatelt I ja II solidaarselt kahju hüvitamiseks 767 500 krooni ning edaspidi iga kuu tasutava eluruumi üüritasu; 2) välja mõista kostjalt III kostja I kasuks kahju 767 500 krooni, kuid mitte rohkem, kui on kostja I kohustus hagejate vastu, samuti edaspidi iga kuu tasutava eluruumi üüritasu; 3) välja mõista kostjalt IV kostja II kasuks 767 500 krooni, kuid mitte rohkem, kui on kostja II kohustus hagejate vastu, samuti edaspidi iga kuu tasutava eluruumi üüritasu. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt sõlmis hageja I 19. juulil 1995 AS-ga Pindi Kinnisvara lepingu (edaspidi 1995. a müügileping) Tallinnas Mustamäe tee 84-92 asuva korteri (edaspidi korter) kui vallasasja müügiks. Tsiviilasjas nr 2/5/231-6970/00 (uus nr 2-00-73) tehtud kohtuotsusega (jõustus Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06) tunnustati 1995. a müügilepingu tühisust.
31.oktoobril 1997 müüs AS Pindi Kinnisvara korteri Reval Consult EAT OÜ-le (edaspidi 1997. a müügileping). Samal päeval sõlmisid Reval Consult EAT OÜ ja kostja I pandilepingu (edaspidi 1997. a pandileping) Margus Peldese 17. oktoobri 1997. a laenulepingust tulenevate võlakohustuste tagamiseks. Tsiviilasjas nr 2/5/231-6970/00 tehtud kohtuotsusega (jõustus Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a. otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06) jäeti rahuldamata nõue tunnustada 1997. a müügilepingu tühisust. Riigikohus tunnustas 15. jaanuari 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06 1997. a pandilepingu tühisust.
12.oktoobril 2000 tagati hagi tagamise määrusega tsiviilasjas nr 2/5/231-6970/00 hageja II hagi korterile kui vallasasjale seatud keelumärkega.
13.novembril 2002 kinnistati korter korteriomandina ja kinnistusraamatusse kanti omanikuna Reval Consult EAT OÜ. Kostja I avalduse ja Tallinna Linnakohtu 15. juuli 2003. a tagaseljaotsuse alusel kanti
21.juunil 2004 kinnistusraamatusse kostja I kasuks 800 000 krooni suurune hüpoteek.
5.juulil 2004 võeti kohtu menetlusse hagejate hagi (tsiviilasi nr 2-04-808) Reval Consult EAT ja kostja I vastu kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks ja hüpoteegikande kustutamiseks korterilt.
13.mail 2005 sõlmisid kostja I, OÜ Trenton Invest ja kostja II hüpoteekide loovutamise ja üleandmise lepingu (edaspidi hüpoteekide loovutamise leping), millega anti kostjale II üle korterile seatud hüpoteek 800 000 krooni. Sama lepingu kohaselt tagati nimetatud hüpoteegiga nõuded Reval Consult EAT OÜ ja Margus Peldese vastu. Hüpoteegipidaja kande muudatus kanti kinnistusraamatusse 24. mail 2005.
8.augustil 2005 esitas kostja II kohtutäiturile Reval Consult EAT OÜ vastu täitemenetluse algatamise avalduse. 26. septembril 2005 koostati kinnisasja enampakkumise akt, mille kohaselt oli kinnisasja ostjaks kostja II. Sellekohane kanne tehti kinnistusraamatusse 24. oktoobril 2005.
4.novembril 2005 said hagejad teada, et 11. oktoobri 2005. a kinnistamisavalduse alusel on 24. oktoobril 2005 kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna kantud kostja II ning muud varasemad kanded, sh keelumärge hageja II kasuks, on kustutatud. 15. novembril 2005 kanti kohtuasjas nr 2-04-808 tehtud hagi tagamise määruse alusel kinnistusraamatusse hagejate vastuväide ning kinnisasja käsutamise keelumärge. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. oktoobri 2008. a otsusega tsiviilasjas nr 2-04-808 rahuldamata hagejate hagi Reval Consult EAT OÜ ja kostja I vastu kinnistusraamatusse tehtud omanikukande muutmiseks ja hüpoteegi kande kustutamiseks.
Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt tekitasid kostjad neile õigusvastaste tegudega kahju: korteri kui vallasasja omanikena ei olnud hagejatel võimalik end kanda kinnistusraamatusse, sest see osutus kinnistusraamatu esmakande muutmisega võimatuks. Kostja I õigusvastaseks teoks on see, et ta esitas kohtusse hagi pandiõiguse hüpoteegiks ümbervormistamiseks ja kinnistusraamatusse kandmiseks ning muutis nõudeõiguse loovutamise lepinguga hagejate loata pandiõiguse sisu. Kostja III õigusvastaseks teoks on see, et ta andis 1999. aastal volikirja, mille alusel sõlmiti hüpoteegi loovutamise leping. Volitus ja volitatud esindaja olid seotud kindlaks määratud ajaga, mis rikkus hagejate õigusi. Kostja IV õigusvastaseks teoks on see, et ta sõlmis kostja II juhatuse liikmena kostjaga I tühise pandilepingu hagejate nõusolekuta. Hagejad said kahju tekkimisest teada tsiviilasjas nr 2-04-808 tehtud otsuse jõustumisega 12. märtsil 2009, kui selgus, et hagejaid ei saa kanda omanikena kinnistusraamatusse. Hagejad on nõude õigusliku alusena märkinud hagiavalduses VÕS § 1045 lg 1 p 8, s.o õigusvastaselt kahju tekitamine heade kommete vastase tahtliku käitumisega, samuti ka VÕS § 1037, s.o omandi väärtuse hüvitamine omandit rikkunud isikute vastu.
2.Kostja I ei tunnistanud hagi ja leidis, et hagejad said kahju tekkimisest teada 1999, kui nad nägid hooneregistrist, et korter on registreeritud MTM Invest OÜ (praegune Reval Consult EAT OÜ) nimele. Alates 1. jaanuarist 2006 on hagejate nõue aegunud. Kostja III on samal seisukohal. Kostja I esindaja täpsustas hiljem, et hagi on aegunud sellest hetkest, kui hagejad said teada, et on sõlmitud pandileping, s.o hagi esitamisest 2000. aastal. Kostja IV palus kohaldada aegumist, nõustudes kostja I seisukohtadega.
3.Harju Maakohus kohaldas 13. jaanuari 2011. a vaheotsusega hagejate nõudele kostjate I ja II vastu pandiõiguse hüpoteegiks registreerimise avalduse ning pandiõiguse ja hüpoteegi loovutamisega tekitatud kahju hüvitamiseks aegumist, tehes selle kohta lõppotsuse, ja jättis hagi rahuldamata. Hagejate nõuded kostjate III ja IV vastu pandiõiguse hüpoteegiks registreerimise avalduse ning pandiõiguse ja hüpoteegi loovutamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes jättis maakohus rahuldamata põhjendamatuse tõttu. Maakohtu põhjendustel vaidlevad pooled selle üle, milliste kostjate või muude isikute tegevuse tõttu hagejatele kahju tekkis ning kas hagejate nõue on aegunud. Hagejate hinnangul tekkis kahju sellega, kui kostja I esitas 2003. aastal kohtusse hagi pandiõiguse ümbervormistamiseks ja kinnistusraamatusse kandmiseks ning kostjad sõlmisid 2005. aastal nõudeõiguse, sh hüpoteegi loovutamise lepingu. Maakohtu hinnangul on hagejate kahju seotud omandi kaotusega. See kahju tekkis hagejatele 1995. a müügilepingu sõlmimisega, olenemata sellest, kas hagejad õiguslikus mõttes kaotasid omandi korterile kui vallasasjale. Lähtuda tuleb tegelikust olukorrast, kus kolmandate isikute silmis ei olnud hagejad enam korteri kui vallasasja omanikud ning kolmandatel isikutel oli võimalik teha korteriga hagejate teadmata tehinguid. Hagejal ei olnud alates viidatud müügilepingu sõlmimisest võimalik teostada omaniku õigusi. Tsiviilasjas nr 2/5/231-6970//00 tehtud otsuse kohaselt said hagejad 1999. aastal teada, et korter on registreeritud hooneregistris MTM Invest OÜ nimele. Hageja II pöördus 2000. aastal kohtusse nõudega tuvastada muu hulgas müügilepingu tühisus. Maakohtu hinnangul ei tekkinud hagejatele kahju pandiõiguse hüpoteegiks ümbervormistamisega 2004. aastal. Isegi kui pidada võimalikuks, et hagejatele tekkis kahju pandiõiguse hüpoteegiks registreerimisega, said hagejad hüpoteegi registreerimisest teada hiljemalt 5. juulil 2004, kui võeti
menetlusse hagejate hagi kinnistusraamatusse tehtud omanikukande muutmiseks ja hüpoteegikande kustutamiseks, ning hagejate nõue aegus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 järgi hiljemalt 5. juulil 2007. Tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg-st 2 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse aegumist reguleerivatest sätetest on hagejate nõue aegunud hiljemalt 30. juunil 2005 sõltumata sellest, kas hagejad said oma omandi kaotusest teada 1999 või 2000. Aegumise peatumise või katkemise aluseid ei ole hagejad välja toonud. Kuna hagejate 2000. ja 2004. aastal algatatud kohtumenetlused olid seotud lepingute kehtivuse ja kinnistusraamatu kannete muutmisega, mitte kahju hüvitamisega, ei peatunud aegumistähtaeg ka TsÜS § 160 lg 1 alusel. Hagejate nõue äriühingute pankrotihalduri (kostja III) ja juhatuse liikme (kostja IV) vastu on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Füüsilisest isikust kostjate suhtes hagi rahuldamise eelduseks on juriidilistest isikutest kostjate kohustuse olemasolu hagejate vastu. Nii äriseadustiku § 187 lg 2 kui ka pankrotiseaduse § 63 lg 1 sätestavad võlausaldajale võimaluse nõuda, et äriühingu juhatuse liige või pankrotihaldur täidaks kohustuse, kui võlausaldajale on tekkinud nende tegevuse tulemusena äriühingu või pankrotivõlgniku tekitatud kahju ning kahju ei ole võimalik hüvitada äriühingu või pankrotivõlgniku vara arvel. Esmane tingimus sellise hagi rahuldamisel on kohustuse olemasolu tuvastamine. Kuivõrd juriidilistest isikutest kostjatel ei ole kohustust hagejate vastu, sest hagejate nõue kostjate vastu on aegunud, siis puudub ka füüsilistest isikutest kostjate vastu hagi rahuldamise esimene eeldus. Füüsiliste isikute suhtes tuleb vaheotsust käsitada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 1 alusel nõude põhjendatuse kohta tehtud otsusena.
4.Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Kahju suuruseks on korteriomandi väärtus selle sundvõõrandamise ajal (767 500 krooni), millele lisandub igakuuliselt eluruumi üüritasu arvestusega 2500 krooni kuus alates
27.märtsist 2009, mis seisuga 1. veebruar 2010 (11 kuu eest) on 27 500 krooni. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. juuni 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostjate nõue juriidilistest isikutest kostjate vastu tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata. Hagejad on tuginenud oma nõudes asjaolule, et jõustunud kohtuotsusega (tsiviilasjas nr 2/5/231-6970/00) on tunnustatud vaidlusaluse korteri 1995. a müügilepingu ja 1997. a pandilepingu tühisust, kuid sellele vaatamata ja sõltumata hagi tagamise korras seatud keelumärkest on kostjad teinud korteriga mitmeid tehinguid. Hagejad leiavad, et korteri sundvõõrandamine osutus võimalikuks seetõttu, et kostja I, samal ajal hüpoteegi loovutamisega, käsutas kinnisasja, määrates kokkuleppel kostjaga II pandiõiguse sisu ehk selle, milliseid nõudeid hüpoteek tagab. Kuna hagejatel ei õnnestunud omandiõiguse tunnustamine kinnisasjale (korteriomandile), on nad seisukohal, et neil on VÕS § 1037 järgi nõue nende omandit rikkunud isikute vastu omandi väärtuse hüvitamiseks. Seda põhjusel, et hüpoteek, mis oli sisuliselt vaidlustatud (mille aluseks olev vallaspant Riigikohtu otsuse järgi
ei tekkinudki) loovutati teisele isikule hagejate kahjustamise eesmärgil, mis eesmärgil toimus ka täitemenetlus. Maakohtu istungi protokolli järgi on hagejate esindaja vastuseks kohtu küsimusele märkinud, et kostjate esmane õigusvastane tegu oli see, et kostja I esitas hagi pandiõiguse hüpoteegiks ümbervormistamiseks ja selle kinnistusraamatusse kandmiseks, kuigi kostja I teadis, et pandiõigus on vaidlustatud. Teiseks oli õigusvastane ka see, et kostjad muutsid omanike loata nõude loovutamise lepinguga pandiõiguse sisu. Asjast nähtuvalt on hagejad seostanud neile kahju tekitamise juriidilistest isikutest kostjate õigusvastaste toimingutega, mille tulemusel nad kaotasid võimaluse olla kantud omanikena kinnistusraamatusse. Ringkonnakohus ei nõustunud eeltoodu alusel maakohtuga, et kahju hüvitamise nõude aluseks olevatest asjaoludest said hagejad teada hiljemalt 2000. aastal, kui nad esitasid tehingute vaidlustamiseks kohtule hagi. Samas märkis maakohus õigesti, et pandiõiguse hüpoteegiks ümbervormistamisest kui võimalikust kahju tekitavast asjaolust pidid hagejad teada saama hiljemalt 2004. aastal (hüpoteek kanti kinnistusraamatusse 21. juunil 2004). Järgmine kostjale I süüks pandav tegu, milles osales ka kostja II, toimus mais 2005 (hüpoteekide loovutamise lepingu sõlmimine). Hüpoteegipidaja kande muudatus kanti kinnistusraamatusse 24. mail 2005. Hiljemalt sellest ajast alates oli hagejatel võimalik nõuda kahju hüvitamist kostjalt I ning samast asjast alates oli hagejatel võimalik esitada oma nõue ka kostja II vastu. Hagejate õiguste võimalikuks rikkumiseks kostja II poolt saaks siiski hinnata hüpoteegi omandamist, mitte hüpoteegi hilisemast realiseerimisest tulenevat tagajärge (omanikukande muutmist). Pealegi oleks teistsuguse käsitluse puhul problemaatiline hagejate kahjunõude seostamine kostjaga I. Nõustuda ei saa hagejate käsitlusega, et nad said kahju tekkimisest teada 12. märtsil 2009, mil jõustus kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-04-808. Hagi aegumistähtaja algust ei saa sellega seostada. Hagejad ei ole põhjendanud ega tõendanud ka oma teist väidet, et 13. mai 2005. a hüpoteekide loovutamise lepingust said nad teada pärast 4. novembrit 2005. Kinnistusraamatusse tehtud kanded on avalikud, seega pidid hagejad oma õiguste väidetavast rikkumisest teada saama hiljemalt kande tegemisele järgnenud mõistliku aja jooksul. Hagi esitamise ajaks oli ka viidatud tähtajast möödunud oluliselt enam kui kolm aastat. Kuna vaidlusalusel korteriomandil lasus rahalise kohustuse tagamiseks seatud hüpoteek (kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele), siis hagejate nõude aluseks olevate asjaolude põhjal sai nende õigusi kahjustada (kahju tekitada) eelkõige kinnistusraamatusse kantud hüpoteek. TsÜS § 150 lg-st 1 tulenevalt on aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega on hagejate nõue kostjate I ja II vastu aegunud. Nõustuda ei saa hagejate väitega, et nende kahjunõude aegumistähtaeg oli vahepeal peatunud (hagi esitamise tõttu tsiviilasjas nr 2-04-808, mille hagejad hiljem tagasi võtsid). Sellist väidet hagejad esimese astme kohtule ei esitanud. See et hagejad oleksid taotlenud maakohtult tsiviilasjade nr 2/5/2316970/00 ja nr 2-04-808 praeguse asja juurde võtmist, muu hulgas ka põhjusel, et tõendada aegumise peatumist, ei ole õige. Toimikust nähtuvalt esitasid hagejad vastava taotluse vaidluse sisulist lahendamist käsitlevatel põhjustel ja nad ei ole viidanud vajadusele tõendada nõude aegumise peatumist. Seetõttu on õige ka maakohtu seisukoht, et hagejad ei ole tuginenud aegumise peatumise või katkemise asjaoludele. Kuna hagejate 2000. aastal ja 2004. aastal algatatud kohtumenetlused olid seotud lepingute kehtivuse ja kinnistusraamatu kannete muutmisega, mitte kahju hüvitamisega, ei peatunud aegumistähtaeg
TsÜS § 160 lg 1 alusel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub hageja I ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu vaheotsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tuvastada, et hageja nõuded ei ole aegunud, ja hagi rahuldada (või saata sisuliseks läbivaatamiseks maakohtule). Hageja palub võtta asja juurde tsiviilasjade nr 2-6970/00 ja nr 2-04-808 toimiku materjalid. Kohtud leidsid valesti, et hageja I nõue kostjate I ja II vastu on aegunud. Hagejad said kahju tekkimisest teada 12. märtsil 2009 (tsiviilasjas nr 2-04-808 tehtud otsuse jõustumine), kui selgus, et hagejaid ei saa kanda omanikena kinnistusraamatusse. Kinnistamisavaldus, mille alusel kanti vaidlusaluse korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kostja II ja mille tulemusel muutus omandit puudutav esmakanne, tehti
11.oktoobril 2005. Sellest tehingust ja kõikidest sellega seotud asjaoludest (sh hüpoteegi loovutamise lepingust) sai hageja I teada 4. novembril 2005. Ringkonnakohus leidis valesti, et hagejad pole eeltoodud väidet tõendanud. See väide on tõendatud asja juures oleva Tallinna Linnakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-04-808. Kahju hüvitamise hagi ei ole aegunud, kui arvutada seda hageja I esiletoodud kuupäevadest (12. märts 2009, 4. november 2005). Hagejate alusetust rikastumisest tulenev nõue kostjate vastu ei ole aegunud (TsÜS § 151 lg-d 1 ja 2), sest nõude aegumine algas mitte varem kui 4. novembril 2005. Kohtud jätsid ebaõigesti rahuldamata ka hagejate nõuded füüsilistest isikutest kostjate III ja IV vastu, äriseadustiku ja pankrotiseaduse sätetest tulenevalt ei olnud ka hagejate see nõue aegunud. Ringkonnakohus leidis valesti, et hagejate kahjunõude aegumistähtaeg ei peatunud. Seda põhjusel, et tsiviilasjas nr 2-04-808 olid hagejad esitanud kostjate vastu kahjunõude, mille võtsid hiljem tagasi ja esitasid selle eraldi. Hagejad taotlesid maa- ja ringkonnakohtus tsiviilasjade nr 2/5/231-6970/00 ja nr 204-808 praeguse asja juurde võtmist, kuna nendes olid esitatud tõendid aegumise peatumise kohta.
7.Kostjad vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostja III leidis lisaks, et eelkõige tuleks hageja I nõue kostja III vastu jätta läbi vaatamata, sest hagiga ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb läbi vaadata ainult hageja I kaebusena. Kolleegiumi arvates ei ole vaja hageja II surmast 30. juulil 2012 (kassatsioonkaebusele lisatud tõend nr 492012/13129) hoolimata lahendada menetlusõigusjärgluse küsimust. Vaidlusalune korter oli varem hagejate ühisomandis. Tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg-st 6 ja § 71 lg-st 4 on ühisomanikel ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused. Hagiavalduse järgi esitasid hageja I ja hageja II kostjate vastu ühisomandi kaotusest tuleneva ühise nõude solidaarvõlausaldajatena. VÕS § 73 lg 1 järgi, kui sama kohustus tuleb seadusest tulenevalt täita mitmele isikule selliselt, et igaüks neist võib nõuda kohustuse täielikku täitmist, on need isikud solidaarvõlausaldajad. Seega on hageja I õigustatud nõudma haginõude rahuldamist täies ulatuses ka üksinda. Pärandi jagamise kohta ei ole kohtul andmeid. Kolleegium leiab, et asja edasisel menetlemisel tuleb käsitada hagejana ainult hagejat I.
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tuleb tühistada materiaalõiguse normi
ebaõige kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel ja asi tuleb saata TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Kolleegium leiab, et nii maakohus kui ka ringkonnakohus on valesti tuvastanud selle, millega ja millal hagejale I kahju tekkis, ja sellega valesti tuvastanud ka hageja I kahjunõude aegumise kulgemise alguse.
11.Hagiavalduse järgi on hagi esitatud vaidlusaluse korteri (alates 13. novembrist 2002 korteriomand) omandi tagastamise võimatuse tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks, kusjuures nõude õigusliku alusena on näidatud nii VÕS § 1037 (omandit rikkunud isikute vastu omandi väärtuse hüvitamise nõue) kui ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 (heade kommete vastase tahtliku käitumisega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue). Maakohus jättis otsuse resolutsiooni järgi kostja I ja kostja II suhtes hagi kahju, mis tekkis pandiõiguse hüpoteegiks registreerimise avalduse ning pandiõiguse ja hüpoteegi loovutamisega, hüvitamise nõudes rahuldamata aegumise tõttu. Maakohus ei ole otsuses tuvastanud nõude aegumise kulgemise täpset algust, leides, et kuna hagejad said teada hiljemalt 2000. aastal, et nad kaotasid omandi 1995. a lepingu tagajärjel, siis aegus nõue 1. juuliks 2005. a. Alternatiivselt on maakohus leidnud, et isegi kui pidada võimalikuks, et hagejatele tekkis kahju pandiõiguse hüpoteegiks registreerimisega, said hagejad hüpoteegi registreerimisest teada hiljemalt 5. juulil 2004, kui võeti menetlusse hagejate hagi kinnistusraamatusse tehtud omanikukande muutmiseks ja hüpoteegikande kustutamiseks, ning hagejate nõue aegus TsÜS § 150 lg 1 järgi hiljemalt 5. juulil 2007. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis hagi aegumise tõttu rahuldamata jätmise põhjendusi. Ringkonnakohus pidas kahjunõude aegumise kulgemise algusajaks hüpoteegipidaja kande muudatuse kinnistusraamatusse kandmise päeva, s.o 24. maid 2005. Ringkonnakohus leidis, et hiljemalt sellest ajast alates oli hagejatel võimalik nõuda kahju hüvitamist kostjatelt. Ka ringkonnakohus on tuginenud hagejate esitatud nõude aegumise küsimuse otsustamisel TsÜS § 150 lg-le 1, s.o kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumise sättele.
12.Kolleegium leiab, et kuigi kohtute seisukohad korteri (korteriomandi) omandi kaotuse aja kohta on ebaselged ja osalt ka vastukäivad, on kohtud hagejatele kahju tekitavaks asjaoluks pidanud omandi kaotamist, millega võib nõustuda. Nii on ka hagejad hagiavalduses seostanud oma nõude korteri (korteriomandi) omandi kaotusega. Kolleegium ei nõustu aga kohtute seisukohtadega korteri (korteriomandi) omandi kaotamise aja kohta ja muu hulgas ka ringkonnakohtu seisukohaga, et hagejatel oli võimalik nõuda kahju hüvitamist kostjatelt hiljemalt 24. maist 2005. Kohtute varasemas menetluses tuvastatud asjaoludest nähtub, et 1995. a müügileping tunnistati Tallinna Linnakohtu 10. novembri 2005. aasta otsusega tühiseks nii müügi- kui ka käsutuslepingu osas ja nimetatud linnakohtu otsus jõustus selles osas Riigikohtu 15. jaanuari 2007. aasta otsusega. Seega ei saanud korteri ostja (AS Pindi Kinnisvara) korteri kui vallasasja omanikuks. Korteri suhtes sõlmiti 1997. a müügileping, mida ei ole tunnistatud tühiseks. Linnakohtu 10. novembri 2005. aasta otsusega tunnustati hageja II omandiõigust nimetatud korterile seetõttu, et linnakohtu seisukoha järgi ei saanud ostja (Reval Consult EAT OÜ, endise nimega OÜ MTM Invest) 1997. a müügilepingu järgi korteri
heauskseks omanikuks, sest ta ei saanud korteri otsest valdust. Otsesteks valdajateks sel ajal olid hagejad. Riigikohtu eelnimetatud otsusega jäeti ringkonnakohtu otsusest välja põhjendused, mille kohaselt ostja omandas korteri 1997. a müügilepingu alusel, ja kinnitati linnakohtu otsuse järelduse õigsust, et ostja ei omandanud korterit. Vaatamata sellele, et ostja ei omandanud korterit, kanti ostja (Reval Consult EAT OÜ) 13. novembril 2002 kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna. Tegemist oli esmakinnistamiskandega, mis tehti eluruumide erastamise seaduse (EES) kohaselt. Kolleegium leiab, et ostja kanti kinnistusraamatusse omanikuna ebaõigesti, sest selleks puudusid seadusega sätestatud alused. Kande tegemise ajal kehtinud redaktsioonis EES § 211 järgi oli korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Kuna ostja ei saanud 1997. a müügilepingu alusel korteri omanikuks, siis ei olnud ostjal seaduse järgi õigust saada ka korteriomandi omanikuks. Kolleegium leiab, et korteriomandi 13. novembri 2002 kinnistamiskandega ei kaotanud hagejad veel lõplikult võimalust tagasi saada omandit. Hagejatel oli ka pärast 13. novembrit 2002 võimalus omand tagasi saada AÕS § 65 lg 1 ja kinnistusraamatuseaduse § 341 alusel. Kolleegium viitab siinkohal ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. märtsi 2005. a otsusele asjas nr 3-2-1-16-05, mille p-des 16–21 on kolleegium põhjalikult käsitlenud korteriomandi esmakinnistamise õiguslikku tähendust ja korterit kui vallasasja omanud isiku õigusi juhul, kui korteriomandi omanikuna kanti esmakinnistamisel kinnistusraamatusse isik, kes ei olnud korteri kui vallasaja omanik. Vaidlusaluse korteriomandi omandas 26. septembril 2005 avalikul enampakkumisel kostja II, kes kanti kinnistusraamatusse omanikuna 24. oktoobril 2005. Korteriomandi müük toimus avaliku enampakkumise teel täitemenetluses hüpoteegipidaja (kostja I) nõude sissenõudmiseks. Kolleegium leiab, et kostja II sai korteriomandi omanikuks sõltumata sellest, kas ta teadis kinnistusraamatu omanikukande ebaõigsusest, sest kinnisomandi omandamise heausksusel on õiguslik tähendus AÕS § 561 lg 1 järgi ainult kinnisasja tehingulisel omandamisel. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. oktoobri 2008. aasta otsusega muutmata maakohtu otsuse, millega jäeti rahuldamata hagejate hagi kostja II jt vastu korteriomandi omandiõiguse tunnustamiseks, kinnistusraamatu kande muutmiseks, varem tehtud kannete ebaõiguse tunnustamiseks ja täitemenetluse tulemusel sõlmitud tehingu tühisuse tunnustamiseks. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud. Seega on kolleegiumi arvates praeguseks selge, et hagejad kaotasid korteri (korteriomandi) omandi lõplikult alates 24. oktoobrist 2005 ja hagejatel tekkis alates sellest ajast õigus esitada omandi kaotusest tingitud nõue.
13.Kolleegium leiab, et asja uuel arutamisel tuleb maakohtul kõigepealt selgitada, millisel õiguslikul alusel hageja I oma nõude esitab, sest hagiavalduses on tuginetud kõikide kostjate suhtes nõude kahele alternatiivsele õiguslikule alusele, s.o VÕS § 1037 lg-le 1 ja VÕS § 1045 lg 1 p-le 8. Maakohtul tuleb välja selgitada, kummal õiguslikul alusel ja kelle vastu hageja I oma nõude rahuldamist taotleb, sest tegemist on alternatiivsete, üksteist välistavate nõuetega ja seetõttu ei ole võimalik sama kostja vastu esitada nõuet mõlemal alusel. VÕS § 1037 lg 1 alusel saab õigustatud isik nõuda tema nõusolekuta tema omandit käsutanud isikult (rikkujalt) rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel saab kahjustatud isik nõuda kahju tekitajalt õigusvastaselt, s.o heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju hüvitamist. Vajadusel peab maakohus TsMS § 351 lg 1 alusel menetlusosalistega selgitama asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust
küljest ning andma menetlusosalistele võimaluse täpsustada oma seisukohti. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 150 lg 1 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Samuti on ka alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg TsÜS § 151 lg 1 järgi kolm aastat, kusjuures õiguse rikkumise korral algab väärtuse hüvitamisele suunatud nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Arvestades asjaolu, et hageja I kaotas korteri (korteriomandi) omandi 24. oktoobrist 2005, millest hageja I sai enda väitel teada 4. novembril 2005, aga hagi esitati kohtule 26. septembril 2008, siis on selge, et nõue on esitatud mõlemal võimalikul õiguslikul alusel aegumistähtaja jooksul, s.o hageja I kahjunõue/ korteri omandi kaotusest tingitud väärtuse hüvitamise nõue ei ole aegunud.
14.Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb tühistada ka selles osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata kostja III ja kostja IV suhtes ka nõude põhjendamatuse tõttu. Maakohus on hagi rahuldamata jätmist kostja III ja kostja IV suhtes põhjendanud asjaoluga, et nende vastu hagi rahuldamise eelduseks on kostja I ja kostja II kohustuse olemasolu ja nende suutmatus täita kahju hüvitamise kohustust hagejale. Kolleegiumi arvates on maakohtu selline seisukoht ekslik. Juhul kui hageja I pärast asjaolude selgitamist valib nõude kostjate vastu VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, s.o heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju hüvitamiseks, siis võivad kostja III ja kostja IV vastutada hageja I ees iseseisvalt, s.o nende vastutus ei sõltu kostja I ja kostja II vastutusest.
15.Kolleegium märgib, et asja uuel arutamisel peab maakohus siiski võtma muu hulgas seisukoha hageja I väite kohta nõude aegumise peatumisest TsÜS § 160 lg 1 alusel kostja IV suhtes, sest kostja IV on menetlusse kaasatud mitte hagi esitamisel, vaid hiljem, mistõttu võib hageja I nõue kostja IV vastu olla siiski aegunud. Selleks on maakohtul vaja kontrollida, kas ja millal on kostja IV vastu esitatud haginõudeid, mis annaksid aluse järeldada, et nõude aegumine kostja IV suhtes oli mingil ajal pärast
24.oktoobrit 2005 peatunud.
16.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon Tamara Vologžanina kontole nr 10010774518015 SEB pangas.
17.Kuna maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.