Dicro Eesti OÜ hagi R U vastu 47 281.77 eurot nõudes 47 281.77 eurot
Hagi hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Dicro Eesti OÜ (registrikood 10726985, asukoht Võidu 120, Rakvere), lepinguline esindaja: vandeadvokaat Triinu Hiob (e-post: [email protected]); Kostja: R U (isikukood xxxx, elukoht: xxxx, e-post: xxxx), lepinguline esindaja: vandeadvokaat Margus Poola (e-post: [email protected]).
Kohtuistungi toimumise aeg
28 september 2015
Istungil osalenud isikud
Hageja lepinguline esindaja Triinu Hiob; Kostja R U ja tema lepinguline esindaja Margus Poola.
Resolutsioon
1.Jätta OÜ Dicro Eesti hagi kostja R U’i vastu 41 771.24 eurot nõudes rahuldamata.
2.Tühistada Viru Maakohtu 20.05.2013 määrusega hagi tagamiseks seatud abinõu, s.o kostjale kuuluvale kinnistule asukohaga xxxx, registriosa nr xxxx, hageja kasuks seatud kohtulik hüpoteek summas 47 281.77 eurot.
Jätta menetluskulud hageja kanda ja välja mõista hageja Dicro Eesti OÜ-lt kostja R U’i kasuks menetluskulud kokku summas 835 (kaheksasada kolmkümmend viis) eurot 56 senti.
1 (16)
2-13-23837
4.Välja mõista kostja R U’ilt hageja Dicro Eesti OÜ kasuks menetluse taastamisega seotud kulud 879 (kaheksasada seitsekümmend üheksa) eurot 60 senti.
5.Välja mõista kostja R U’ilt hageja Dicro Eesti OÜ kasuks viivis menetluskuludelt (879.60 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Saata kohtuotsus poolte esindajatee teadmiseks.
7.Saata kohtuotsus pärast jõustumist Tartu Maakohtu kohtumääruse resolutsiooni punkti 2 osas täitmiseks.
kinnistusosakonnale
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD
1.17. mail 2013 esitatud hagiavalduse kohaselt poolte vahel 04.09.2001 sõlmisid töölepingu nr 22 alusel töötas kostja hageja juures elektroonika töötajana, kelle tööülesanneteks oli kaablite ja trükiplaatide valmistamine, tootmisseadmete hooldus ja remont, materjalide transport.
2.Kostjal oli tööülesannete täitmiseks õigus kasutada mootorsõidukeid xxxx, reg nr. xxxx (sõiduk 1), xxxx, reg nr. xxxx (sõiduk 2) ja xxxx, reg nr. xxxx (sõiduk 3). Mootorsõidukite tankimiseks oli kostjal õigus kasutada hageja Neste kütusekaarti nr. 710 576 841 586 6020. Kostjal oli kütusekaardi kasutamise ainuõigus.
3.Sõiduk 1 on varustatud 2402 cm3 diiselmootoriga ning selle keskmine kütusekulu on 10 l/100 km kohta. Kostja kasutas sõidukit 1 põhiliselt kuni 17.05.2011, st ajahetkeni mil hageja ostis sõiduki 2. Pärast 17.05.2011 kasutas kostja sõidukit 1 aeg-ajalt asendussõidukina. Sõiduki 1 igakuine keskmine läbisõit alates 14.11.2007 kuni 14.03.2011 oli 3 400.70 km kuus [(327 736 – 191 708) : 40]. Seda kinnitavad 14.11.2007 fikseeritud odomeetri näidu ning 14.03.2011 fikseeritud odomeetri näidu võrdlus. Pärast sõiduki 2 ostmist, oli sõiduki 1 keskmine läbisõit 1 156 km kuus [(355 480 – 327 736) : 24)]. Seda kinnitavad 14.03.2011 fikseeritud odomeetri näidu ning 19.03.2013 fikseeritud odomeetri näidu võrdlus. Seega kostja sõitis sõidukiga 1 ajavahemikul 14.05.2010-17.05.2011 (so 12 kuud) kokku 40 808.40 km (3 400.70 x 12) ja ajavahemikul 17.05.2011-19.03.2013 (so 22 kuud) kokku 25 432 km (1 156 x 21). Võttes arvesse, et sõiduki 1 keskmine kütusekulu on 10 l/100km kohta ning seda, et kostja on ajavahemikul 14.05.2010 kuni 19.03.2013 kokku sõidukiga 1 läbinud 66 240.40 km (40 808.40 + 25 432), oleks kostja pidanud kasutama kütusekaarti sõiduki 1 tankimiseks vaidlusaluse ajaperioodi jooksul kokku 6 624.04 liitri diiselkütusega [(10 : 100) x 6 624.04].
4.Sõiduk 2 on varustatud 3199 cm3 diiselmootoriga ning selle keskmine kütusekulu on samuti 10 l/100km kohta. Kostja kasutas sõidukit 2 tööülesannete täitmiseks alates 17.05.2011. Sõiduki 2 igakuine keskmine läbisõit alates 17.05.2011 kuni 18.03.2013 (so 22 kuud) oli 3 358.91 km kuus (73 896 : 22). Seda kinnitavad sõiduki 2 registreerimistunnistuses sätestatud esmase registreerimise kuupäevast tingitud odomeetri näidu (so 0 km) ning 18.03.2013.a fikseeritud 2 (16)
2-13-23837 odomeetri näidu võrdlus. Seega kostja sõitis sõidukiga 2 kokku 73 896 km. Võttes arvesse, et sõiduki 2 keskmine kütusekulu on 10 l/100km kohta (ning seda, et kostja on ajavahemikul 17. mai 2011 kuni 18. märts 2013 kokku sõidukiga 2 läbinud 73 896 km, oleks kostja pidanud kasutama kütusekaarti sõiduki 2 tankimiseks vaidlusaluse ajaperioodi jooksul kokku 7 389.6 liitri diiselkütusega [(10 : 100) x 73 896].
5.Sõiduk 3 on varustatud 11 021 cm3 diiselmootoriga ning selle keskmine kütusekulu on hagejale teadaolevatel andmetel vahemikus 25-30 l/100km kohta. Hageja selgitab, et eelnimetatud keskmise kütusekulu täpsem (sh dokumentaalne) tõendamine on võimalik üksnes sõiduki 3 kütusekulu faktilise mõõtmisega. Kuivõrd hageja ei ole hagi esitamise ajahetkeks nimetatud mõõtmisi kulude kokkuhoiust tingituna teinud, siis lähtub hageja eelnimetatud keskmise kütusekulu kõrgemast väärtusest (so 30 l/100km). Kostja kasutas sõidukit 3 tööülesannete täitmiseks vähesel määral. Sõiduki 3 igakuine keskmine läbisõit alates 19.09.2011 kuni 19.03.2013 (so 18 kuud) oli 561.41 km kuus [(886 536.4 – 876 431) : 18]. Seda kinnitab 19.09.2011 fikseeritud odomeetri näidu ning 19.03.2013 fikseeritud odomeetri näidu võrdlus. Kuivõrd sõiduki 3 kasutuse ulatus ei ole aja jooksul muutunud, on hageja seisukohal, et eeltoodud keskmise läbisõidu saab omistada tervele vaidlusalusele perioodile, st. 14.05.2010 kuni 14.02.2013. Kostja sõitis sõidukiga 3 ajavahemikul 14.05.2010 - 18.03.2013 kokku 19 087.94 km (561.41 x 34). Võttes arvesse, et sõiduki 3 keskmine kütusekulu on maksimaalselt 30 l/100km kohta ning seda, et kostja on ajavahemikul 14.05.2010 kuni 19.03.2013 kokku sõidukiga 3 läbinud 19 087.94 km, oleks kostja pidanud kasutama kütusekaarti sõiduki 3 tankimiseks 5 726.38 liitri diiselkütusega [(30 : 100) x 19 087.94)].
6.Kostjal oleks pidanud kuluma tööülesannete täitmiseks ajavahemikul 14.05.2010 kuni 19.03.2013 19 740.02 liitrit diiselkütust (6 624.04 + 7 389.6 + 5 726.38).
7.Hageja teostas 2013 veebruari kuus kontrolli kostja kasutuses oleva kütusekaardi kasutamise hindamiseks. Eelnev oli tingitud asjaolust, et kostja kasutatud kütuse maht oli märkimisväärselt suurenenud. Hageja teavitas sellest ka kostjat, kes kütuse omastamist algul tunnistas ja lubas kahju hüvitada, kuid hiljem keeldus sellest. Kütuse tankimise suurenemine ilmneb selgesti ka kütusekaardi väljavõttest, mille kohaselt tankis kostja alates 17.05.2010 kuni antud aasta lõpuni kokku 9 458.52 liitrit diiselkütust 10 434.08 euro eest, 2011.a 20 426.87 liitrit diiselkütust 25 828.95 euro eest, 2012.a 21 389.12 liitrit diiselkütust 28 765.67 euro eest ning 2013.a 2 208.08 liitrit diiselkütust 2 939.18 euro eest. Kokku on kostja tankinud ajavahemikul 17.05.2010 14.02.2013 53 482.59 liitrit diiselkütust (9 458.52 + 20 426.87 + 21 389.12 + 2 208.08), kogumaksumusega 67 967.88 eurot (10 434.08 + 25 828.95 + 28 765.67 + 2 939.18).
8.Kostja on kasutanud kütusekaarti omal otstarbel, milleks tal puudus õigus. Hageja on seisukohal, et kostja on omastanud hageja arvel 33 742.57 liitrit diiselkütust (53 482.5919 740.02). Kuivõrd kütuse omastamine on toimunud pika ajaperioodi jooksul, on hagejal keeruline hinnata iga omastamise episoodi varalist maksumust (st kütuse hinda rikkumise hetkel), mistõttu lähtuda tuleb AS Neste Eesti arvetes esitatud kütuse arvutuslikust keskmisest maksumusest, milleks on 1.27 eurot liitri kohta (67 967.88 : 53 482.59). Kostja on omastanud hageja arvel 33 742.57 liitrit diiselkütust ning rikastunud sellest tulenevalt alusetult 42 853.10 euro võrra (33 742.57 x 1.27).
3 (16)
2-13-23837
9.Lisaks eelnevale ilmnes AS Neste Eesti arvete analüüsimisel, et kostja on ajavahemikul 20.05.2010 kuni 21.01.2013 süstemaatiliselt tankinud kütusekaardiga ka bensiini Futura 95. Bensiini tankimine kütusekaardiga olukorras, kus ükski tööülesannete täitmiseks kasutatav mootorsõiduk ei oma bensiinimootorit, tähendab seda, et kostja kasutas kütusekaarti omal otstarbel ning rikastus seetõttu alusetult hageja arvel. Kostja pahatahtlikku bensiini omastamist kinnitab muuhulgas asjaolu, et bensiini tankimine on toimunud korduvalt ka öösiti ning nädalavahetustel. Näitena toob hageja siinkohal välja 14.08.2011 ja 21.01.2012 teostatud bensiini tankimised. Kostja tankis alates 20.05.2010 kuni antud aasta lõpuni kokku 518.57 liitrit bensiini 573.58 euro eest, 2011.a 795.85 liitrit bensiini 976.36 euro eest, 2012.a 2 041.81 liitrit bensiini 2 728.10 euro eest ning 2013.a 116.82 liitrit bensiini 150.63 euro eest. Kokku kostja on tankinud kütusekaardiga ajavahemikul 20.05.2010 kuni 21.01.2013 3 473.05 liitrit bensiini (518.57 + 795.85 + 2 041.81 + 116.82), kogumaksumusega 4 428.67 eurot (573.58 + 976.36 + 2 728.10 + 150.63).
10.Hageja palus juhindudes ülaltoodust ja VÕS § 1037 lg 1, lg 3 mõista kostjalt välja hageja kasuks kokku 47 281.77 eurot.
MENETLUSE KÄIK
11.Koos hagiaga esitas hageja ka hagi tagamise taotluse. Viru Maakohtu 20.05.2013 määrusega hagi tagamiseks seati hageja kasuks kohtulik hüpoteek summas 47 281.77 eurot kostjale kuuluvale kinnistule asukohaga xxxx, registriosa nr xxxx.
12.Kohus saatis kostjale hagiavalduse ärakirja koos hageja nõudeid põhjendavate dokumentide ärakirjadega, kohustades kostjat kirjalikult vastama 20 päeva jooksul alates dokumentide kättesaamisest. Hagimaterjalid ja kohtuteade on kostja isiklikult 16.08.2013 kätte saanud. 06.09.2013 esitas kostja lepinguline esindaja vastuse hagiavaldusele. Kostja esindajaga peetud ekirjavahetuses kohus on teatanud esindajale vastuse hilinemisega esitamisest. Hilinemisega esitamist on kostja esindaja põhistanud inimliku eksitusega. Kuna vastus hagile on esitatud hilinemisega ja tähtaja ennistamist ei ole taotletud, jättis kohus kostja vastuse tähelepanuta ja 23.09.2013 tagaseljaotsusega kohus rahuldas hagi.
13.12. mail 2014 esitas kostja Riigikohtule teistmisavalduse, mille menetlusse võtmisest keeldus Riigikohus 18.06.2014 määrusega asjas 3-7-1-2-500.
14.Tartu Ringkonnakohus 06.04.2015 kohtumäärusega luges kostja 23.10.2013 kirja kajaks, rahuldas kaja ja taastas tsiviilasja menetluse.
KOSTJA VASTUS
15.06. septembril 2013 esitatud vastuse kohaselt väär ja vastuoluline on hageja väide, et kostja on õigusliku aluseta kasutanud hageja poolt kostja kasutusse antud kütusekaarti ning rikastunud sellest tulenevalt alusetult hageja arvel 47 281.77 eurot võrra ning alusetu on VÕS § 1037 lg 1 kohaldamine.
16.Hageja seadusliku esindaja, korraldusega kohustati kostjat töötama autojuhina. Kostja kasutusse anti kolm sõidukit, xxxx reg nr. xxxx, xxxx reg nr. xxxx ja xxxx reg nr. xxxx, hageja toodete transpordiks Soome Vabariiki ja Eesti Vabariigi piirides, samuti muudeks sõitudeks. Mootorsõidukite tankimiseks kütustega anti kostjale kasutada AS Neste Eesti kütusekaart nr. 710 576841586 6020. Kõik sõidukid olid varustatud diiselmootoritega, seega tangiti sõidukitesse 4 (16)
2-13-23837 põhiliselt diiselkütet. Põhiliselt talvisel perioodil tangiti ka bensiini diiselkütusele lisamiseks, 80 ltr kohta 15 ltr, põhjusel, et pideavalt esines häireid talvise diiselkütte kvaliteedis (kütus liialt visskoosne, suvine küte), millest tulenevalt oli mootorite käivitamine ja töötamine raskendatud. Samuti suureneb kütuse kulu. Kokku tangiti ajavahemikul 20.05.2010- 21.01.2013 bensiini diiselkütusele lisamiseks enam kui 250 ltr.
17.Tööandja korraldusel paluti kostjat teostada ka sügisel –talvisel perioodil lumetõrjet ja kevadsuvisel perioodil muru niitmist hageja territooriumil. Lumetõrjeks kasutas kostja isikliku väiketraktorit ATV ja lumepuhurit, muru niitmiseks murutrimmerit. Seadmete käivitamiseks kasutati kütusena bensiini Futura 95, mida tangiti hagejaga kooskõlastatult AS Neste Eesti kütuse kaardiga 20 ltr mahutisse. Ajavahemikul 20.05.2010- 21.01.2013.a oli keskmine bensiini kulu hageja territooriumi korrastamiseks enam kui 150 ltr .
18.Kostja ei nõustu hageja väitega, et sõidukite xxxx kütuse kulu on vaid 10 l 100 km kohta. Valmistaja tehase poolt on kehtestatud kütuse teoreetiliseks kulu normiks 10 ltr/ 100 km kohta. Kütuse kulu normi kehtestamisel on valmistaja tehas lähtunud ühtlasest maantee sõidust. Tegelikkuses, praktikas ja segatsüklis on aga tegelik kütuse kulu 100 km kohta 13-15 ltr. Segatsükliks loetakse linna tingimustes sõitmist, koormaga –ja talvetingimustes sõitmist. Samuti mõjutavad kütte kulu tõusud ja langused. Samuti oli sageli vajalik talve tingimustes madalal temperatuuril töötava mootoriga oodata sadamas laevale peale sõitu.
19.Kostja ei nõustu hageja väitega, et sõiduki xxxx reg. nr. xxxx kütuse kulu on vahemikus 2530 lt /100 km kohta. Praktikast on teada, et tehas xxxx tüüpi sõidukitele keskmist kütuse kulu ei anna, sest kulu sõltub sõidu tingimustest. Kapitaalselt remonditud ja vanemale mootorile on kütuse kulu kuni 33 ltr /100 km kohta. Linna tingimustes, ummikutes, tõusudel ja koormaga sõidul on kütte kulu 100 km kohta isegi kuni 38 ltr ja enam. Vajalik oli ka talve tingimuses vahelduvalt pargitud sõidukeid käivitada, et sõidukite akusid laadida, kuna need olid pargitud väliskeskkonnas. Ajaliselt kestis sõidukite akude laadimisprotsess 30-45 min, millest tulenevalt täiendav kütuse kulu. Kui kostja viibis töölähetuses Soome Vabariigis, kasutas vanemat sõidukit xxxx reg nr. xxxx keegi teine isik.
20.Kostja ja hageja vahel puudus TLS § 75 lg 1, lg 2 sätestatud kirjalik varalise vastuse kokkulepe. Seega ei olnud kostjal vastutust materiaalsete väärtuste, (sõidukite, kütuse ja muude materjalide) eest. Kordagi ei tõstatunud üles probleem, et kütuse kulu on alusetult suur või miks lisatakse diiselkütusele bensiini. Kordagi ei ole hageja juhatuse poolt läbi viidud kontrolli kütuse kulu ja sõidukite kasutamise kohta. Hageja poolt ei peetud ja nõutud kostjalt kordagi sõidukite kasutamisel sõidupäevikuid, ega võetud kütte tankimisel kviitungeid. Kostjale ei antud selgeid ja ühemõttelisi korraldusi, kuipalju ja mis eesmärgil tohib kütust kasutada. Samuti oli kehtestamata hageja poolt kütuse kulu limiit 100 km kohta. Hageja poolt oli jäetud korraldamata kütuse kasutamise kord.
21.Sõidukeid pargiti hageja poolt korraldatud rendipinnal, kus kostjal puudus võimalus kontrollida nende kasutamist ja valvet. Samuti ei olnud kostjal selleks ka kohustust. Kostjale sai teatavaks asjaolu, et enam kui ühel korral oli rendi pinnal sõidukite paakidest varastatud kütust, millest kostja informeeris hageja esindajat. Vargusest teavitas hageja ka politseid, menetluse tulemustest kostjat ei teavitatud. 5 (16)
2-13-23837
22.Hageja poolt on esitatud mitmeid tõendeid (odomeetrite näidud, Neste Eesti AS teatisarved, kütuse tankimise registrid jne), mille kohaselt oli kütuse kulu suur. Hageja poolt on faktiliselt tõendamata kahju tekitamine või kahju tekitamise oht kostja poolt toime pandud süülise käitumisega. Hageja on jätnud omapoolsed kohustused täitmata ning taandanud kogu vastutuse kostjale, mis on vastuolus hea usu põhimõttega.
HAGEJA SEISUKOHT
23.20. mail 2015 esitaud seisukohas hageja jäi hagis toodud põhjenduste juurde. Hageja tõi täiendavalt välja, et kostja ei ole nõustunud hageja arvutustega ega tõenditega, millest nähtub põhjendatud diislikütuse kulu. Samas ei ole kostja esitanud omalt poolt ühtki tõendit, mis lükkaks ümber hageja tõendid ja toetaks kostja väiteid kütusekulu kohta. Seega tuleb lähtuda hageja tõenditest.
24.Seoses kostja märkusega, et kütusekulu võib erineda sõltuvalt sellest, kas sõidetakse linnas, koormaga jms, märgib hageja, et keskmine kulu tähendabki erinevaid sõiduviise ja asjaolusid arvestavat keskmist näitajat. Seega on sellest lähtumine põhjendatud. Kostja ei ole tõendanud, nagu kasutanuks ta sõidukeid olulisel määral teisiti, kui sarnaseid sõidukeid tavapäraselt kasutatakse.
25.Samuti ei ole kostja tõendanud väidet, nagu ta oleks kasutanud tööks suures koguses bensiini. Muuhulgas ei ole kostja tõendanud aastaringselt ulatuslikult (ja mida aeg edasi, seda rohkem) diislikütuse segamist bensiiniga ega seda, et hageja oleks sellega nõustunud või koguni andnud talle vastavasisulisi suuniseid. Vastupidi, kostja ei nõustu mingil juhul diiselmootorites bensiini kasutamisega, kuna see võib põhjustada ulatuslikke kahjustusi sõidukitele. Kostja ei ole ka tõendanud, nagu oleks 33 742.59 liitrit diislikütust või 3 473.05 liitrit bensiini varastatud.
26.Kostja vastuse punktides 2.7 ja 2.8 viidanud varalise vastutuse kokkuleppe ja sõidupäevikute puudumise väited ei oma aga tähendust asja lahendamise seisukohalt ega välista hageja nõuet. Ükski neist asjaoludest ei anna isikule õigust omastada kütust teise isiku kulul ega seeläbi teise isiku arvel rikastuda. Kostjal puudus õigus osta hageja arvel kütust enda isiklikuks või muuks tööga mitteseotud tarbeks.
27.Kostja on pidanud alusetuks VÕS § 1037 lg 1 kohaldamist, millega hageja ei nõustu. Poolte vahel ei olnud mistahes õigussuhet, mis andnuks kostjale aluse kasutada kütusekaarti omal äranägemisel, sh enda isiklikuks tarbeks. Kostja rikastus hageja arvel, ostes hageja kulul tööga mitteseotud tarbeks bensiini ja diislikütust. Seega on hagi õigesti esitatud VÕS § 1037 lg 1 ja 3 alusel. Hageja viitas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-134-09, milles on leitud, et töösuhtes tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon ei välista võlaõigusseaduse alusetu rikastumise sätete kohaldamist (sh VÕS § 1037), kui sellekohased eeldused olid olemas. Kui kohus peaks siiski mingil põhjusel leidma, et VÕS § 1037 ei ole korrektne õiguslik alus hagi rahuldamiseks, on kohtul võimalik subsumeerida hagi aluseks olevad faktilised asjaolud muude õigusnormide alla, arutades seda menetlusosalistega näiteks kohtuistungil.
28.Isegi kui kohus peaks mingil põhjusel rahuldama hagi vaid osaliselt ja peaks seda arvestama menetluskulude jaotuses, tuleb vastavalt TsMS § 169 lg-le 2 kõik asja menetluse taastamisega seotud täiendavad menetluskulud jätta kostja kanda. 6 (16)
2-13-23837
KOSTJA TÄIENDAVAD SEISUKOHAD
29.01. juunil 2015 esitatud seiskohas teatas kostja, et hageja väited põhinevad väidetaval hagejale kuuluvate sõidukite läbisõitudel. Hageja ei ole aga nende sõidukite tegelikku läbisõitu tõendanud. Hagiavalduse lisad 5, 6 ja 8, millel on väidetavalt sõidukite registrinumbritega xxxx, xxxx ning xxxx odomeetrite näidud vastavalt 19.03.2013, 18.03.2013 ning 19.03.2013, ei tõenda vastavate sõidukite odomeetrite näite, kuna piltidelt ei ole aru saada, milliste sõidukite odomeetritest on need tehtud. Piltide alusel ei ole võimalik kuidagi tuvastada isegi sõiduki marki, rääkimata konkreetsest sõidukist.
30.Hageja nõue põhineb väga pika perioodi kohta tehtud teoreetilistel arvutustel, mis ei võta arvesse konkreetsete sõidukite kasutamise asjaolusid (st sõiduki koormatust, sõitude iseloomu, sõiduki tühikäigul töötamist jmt), mis oluliselt mõjutavad sõiduki kütusekulu. Mis puudutab sõidukit xxxx, siis selle keskmise kütusekulu kohta ei ole hageja esitanud ühtki tõendit. Hageja üksnes väidab, et selle sõiduki keskmine kütusekulu on vahemikus 25-30 l/100 km kohta. Kostjale teadaolevalt võib aga sellise veoki tegelik kütusekulu olla kordades suurem.
31.Lisaks ei ole hageja oma seisukohtades arvestanud asjaolu, et kuna hageja tooteid veeti Soome, siis oluliselt kulus kütust ka laevajärjekorras ootamisel, mil odomeetri näit ei suurenenud, kuid kütust kulus (talvel kabiini kütmisele, suvel konditsioneeri käitamisele). Kuna keskmiselt tuli laevajärjekorras seista 4-5 tundi, siis oli selline kütusekulu märkimisväärne.
32.Hageja ei ole ka esitanud ühtki tõendit sõiduki xxxx läbisõidu kohta perioodil 14.05.2010 – 19.09.2011. Seega ei ole teada, milline oli selle sõiduki läbisõit nimetatud perioodil. Hageja väited selle kohta põhinevad üksnes oletustel. Hageja enda esitatud tõenditest nähtub lisaks, et sõiduki xxxx puhul oli tegemist külmiku kerega autoga, mis eelduslikult tarbib kütust ka külmutusfunktsiooni täitmiseks. Kui palju selleks kulub kütust, ei ole aga teada.
33.Sõiduki xxxx (registreerimisnumber xxxx) kohta ei ole hageja samuti tõendanud läbisõitu perioodi 14.05.2010 – 14.03.2011 kohta. Hageja on selle tuletanud üksnes teoreetiliste arvutuste põhjal võrreldes sõiduki läbisõitu 2007. ja 2011. aastal ning arvutades siis keskmise läbisõidu. Ei ole aga teada, kui palju kilomeetreid läbiti nimetatud sõidukiga perioodil 2007 – 2010 ja kui palju pärast seda.
34.Hageja enese esitatud andmed väidetava sõidukite xxxx läbisõidu kohta ei ole ka loogilised. Nii väidab hageja, et kuni sõiduki registreerimisnumbriga xxxx ostmiseni sõideti sõidukiga registreerimisnumbriga xxxx keskmiselt 3400,7 km kuus. Kuid koheselt pärast uue sõiduki omandamist tõusis väidetav läbitud kilomeetrite arv kahe sõiduki peale kokku 1156 + 3358,91 = 4514,91 km-ni kuus ehk siis ca 1/3 võrra. Samas oma arvutustes lähtub hageja eeldusest, et sõidukite läbisõit on pidevalt olnud sama.
35.Hageja ei ole oma nõuete konstrueerimisel arvestanud veel ka asjaoluga, et tihti vedas kostja kaupa hageja sõidukiga selliselt, et sõidukil oli järel veel ka järelkäru, mis oli kaupa täis. Viimane suurendab olulisel määral sõiduki kütusekulu, kuid ei suurenda sõidukiga läbitavate kilomeetrite hulka. Paraku ei ole tagantjärele võimalik nii pika perioodi kohta enam kindlaks teha, millal ja millised sõidud toimusid järelkäruga.
7 (16)
2-13-23837
36.Hagiavalduses ei ole toodud, kuidas jagunes kostja poolt hageja sõidukitesse tangitud kütus erinevate sõidukite vahel ning tagantjärele ei ole võimalik välja selgitada, millist konkreetset sõidukit mingil päeval tangiti.
37.Kuna hageja ettevõttes puudus arvestus selle üle, kus ja kui palju sõidukitega sõideti ning mida veeti, siis ei ole tagantjärele võimalik kindlaks teha, milline oli konkreetse sõiduki kütusekulu teatud konkreetse sõidu puhul.
38.Hageja on esitanud alusetu rikastumise nõude VÕS § 1037 alusel. Selle nõude eelduseks on, et üks isik (antud juhul siis kostja) on alusetult käsutanud teise isiku (antud juhul hageja) vara ning seeläbi rikastunud. See omakorda eeldab, et hageja ütleks, millised konkreetsed käsutused on alusetud. Hageja on hagiavalduse lisana esitanud kütusekaardi väljavõtted. Küll aga ei ole hageja öelnud, milliste konkreetsete kuupäevade tankimised on hageja arvates olnud alusetud. Seetõttu ei ole kostjal võimalik esitatud nõudele isegi vastuväiteid esitada, kuna ei ole teada, milliseid konkreetseid hageja vara käsutusi peab hageja alusetuteks.
39.Lisaks on hageja nõue põhjendamatu ka seetõttu, et alusetu rikastumise eelduseks on, et hageja vara on käsutatud õigustamata. Antud juhul oli aga hageja ja kostja vahel kokkulepe kütusekaardi kasutamiseks ehk siis hageja vara käsutamiseks. Seega ei saanud kostja hageja vara käsutada alusetult, kuna käsutamise aluseks oli poolte leping. Kuna hageja ja kostja ei olnud kokku leppinud mistahes kütuse tankimise limiite ega olnud ka kokku lepitud, et kostja peab suutma hageja sõidukitega saavutada teatud kütusekulu, siis ei ole alust väita, et kostja oleks hagejaga sõlmitud lepingut rikkunud, alusetust rikastumisest rääkimata.
40.Lisaks tasus hageja ca 3 aastat kõik kütusekaartide arved esitamata ühtki vastuväidet. Hagejale pidi seega kogu aeg olema teada, milline on kostja poolt tangitav kütuse kogus. Hageja on kõik arved tasunud ja seega kütuse tankimise aastaid heaks kiitnud. Alles kohtumenetluses on hageja hakanud väitma, justkui kostja oleks kütust tankinud alusetult.
41.Mis puutub bensiini tankimisse, siis selle kohta on kostja esitanud selgitused, mille kohaselt tegi kostja hageja juures mitmeid töid (muruniitmine ja lumelükkamine), milleks kasutas ta bensiinil töötavaid seadmeid, ning lisaks lisas bensiini ka diiselkütusele viimase omaduste parandamiseks. Lisaks sellele kasutas aga kostja ka tööülesannete täitmiseks aeg-ajalt isiklikku sõiduautot, mis töötab bensiinimootoriga. Hageja on isikliku auto kasutamise eest kostjale regulaarselt hüvitist maksnud (lisa). Seega on tõendatud, et kostja kasutas isiklikku sõidukit hageja huvides. Kostjal oli hagejaga suuline kokkulepe, et tööülesannete täitmiseks isikliku auto kasutamisel võib kostja tankida autot tööandja kütusekaardiga. Seda kostja ka tegi. Seega hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks kasutanud kütust muul kui tööga seotud eesmärgil ja seega alusetult rikastunud.
42.07. juunil 2015 esitas kostja riiklikult tunnustatud eksperdi R P arvamuse, milles ekspert asub seisukohale, et hageja esitatud tõendite alusel ei ole võimalik usaldusväärselt kindlaks määrata sõidukite xxxx, xxxx ja xxxx tegelikku keskmist kütusekulu. Eksperdi hinnangul saaks seda teha üksnes sõidukite töö pikaajalise jälgimise tulemusel. Võttes arvesse hageja esitatud andmeid erinevate sõidukitega väidetavalt läbitud kilomeetrite kohta (milliste tõelevastavusele vaidleb kostja jätkuvalt vastu), hageja esitatud dokumentaalsetes tõendites toodud valmistajatehase andmeid sõidukite xxxx kütusekulu kohta kuni 14,5 l/100 km kohta) ja hageja väiteid sõiduki xxxx 8 (16)
2-13-23837 kütusekulu kohta kuni 30 l/100 km kohta) ning c. eksperdi seisukohta, et sõiduki kütusekulu võib tegelikkuses olla kuni 2 korda suurem tehnilistes andmetes toodust, saab teha teoreetilise arvutuse (mis küll ei pruugi kajastada tegelikkust, kuivõrd hageja esitatud alusandmed ei võimalda tegelikku kütusekulu arvutada), et sõiduk xxxx kulutas küttust 19 880,20 l (29 l/100 km x 68 552,40 km), xxxx kulutas küttust 21 429,84 l (29 l/100 km x 73 896 km) ja xxxx 11 452,76 l (60 l/100 km x 19 087,94 km).
43.Ülaltoodud arvutuse tulemus on sisuliselt samas suurusjärgus hageja väidetega kütusekulu kohta. Võttes arvesse, et hageja ei ole esitanud tegelikke andmeid ei sõidukite läbisõidu ega kütusekulu kohta ning et sõitude ajal ootas kostja pidevalt laevajärjekordades jne, kus kulus kütust, kuid ei lisandunud kilomeetreid, ning et tihti veeti hageja kaupa lisaks sõidukitele veel ka järelkäruga, mis eksperdi hinnangul suurendab kütusekulu veel ca 50% võrra, siis on ilmne, et hageja väited liigse kütusekulu kohta ei ole põhjendatud.
HAGEJA VASTUVÄITEID JA TÄIENDAV SEISUKOHT
44.04. juunil 2015 esitatud seisukohas hageja viidates TsMS § 329 lg 1 esimese lause ja § 394 lg 2 p 3 teatas, et olukorras, kus kostja esitab täiesti uusi faktiväiteid või taotlusi või nimetab uusi tõendeid pärast kostja vastuse esitamist, on tegemist hilinenult esitatud väidete, taotluste ja tõenditega. Sisuliselt kehtib poolte võrdsus – hageja ei või üldjuhul muuta hagi alust ja kostja peab omakorda jääma põhivastuväidete ja tõendite juurde, millele ta on viidanud kostja vastuses. Kostja on esitanud oma uued väited, taotlused ja tõendid hilinemisega. Pelgalt asjaolu, et kostja on vahetanud menetluse kestel esindajat ja uus esindaja näeb võimalust varasemast erinevaks menetlustaktikaks, ei ole selliseks mõjuvaks põhjuseks.
45.21. augustil 2015 esitatud seisukohas hageja seadis kahtluse alla dokumentaalse tõendina esitatud arvamuse usaldusväärsuse. Arvamusele lisatud R P ja kostja esindaja e-kirjavahetuses nähtub, et viimane otseselt teatanud, missugust järeldust soovib kostja enda poolt tellitavas arvamuses näha. Seega on R P arvamus selgelt kallutatud, kuna kostja on talle ette teada andnud, milline peaks olema kostja poolt tellitava ja tasutava arvamuse sisu. Samuti on äärmiselt kahtlane arvamusele lisatud väidetavate artiklite, millel puuduvad igasugused märked nende päritolu kohta, tõendusväärtus.
46.R P ei ole väitnud arvamuses, nagu võiks sõidukite keskmine kütusekulu olla kuni kaks korda suurem tehase näitajatest. Ekspert on öelnud, et mõnel ajahetkel võis kütusekulu olla kuni kaks korda suurem kui on näidanud hageja (ja avaldanud tootja), kuid mitte seda, et keskmine kulu on kordades suurem. Kahtlemata võibki teatud ajahetke kulu olla oluliselt suurem, kui satuvad kokku mitmed erinevad tegurid, kuid samas mõne ajahetke kulu on jällegi väiksem – keskmine kulu kujuneb üksnes nende koondis.
47.Keskmise kütusekulu mõõtmise protsess on Euroopa Liidus reguleeritud Euroopa Ühenduste Nõukogu 16. detsembri 1980.a direktiiviga 80/1268/EMÜ, mille preambula järgi on ühenduse kütusekulu mõõtmismeetod vajalik muuhulgas selleks, et tagada objektiivse ja täpse teabe jõudmine klientide ja kasutajateni. Direktiivi kohaselt kujuneb keskmine kütusekulu nii linnasõidu kui püsikiirusekatsete tulemusel (direktiivi artikkel 3.1). Püsikiiruse katsel lisatakse sõidukile pool täislastist (artikkel 6.1.1.1) ehk ebaõige on kostja loodud mulje, nagu kaubiku või veoki keskmine kütusekulu ei arvestaks veost. Katse läbiviimise tingimused on suuresti võrreldavad Eesti asjaomaste näitajatega: direktiivi järgi peab õhuniiskus olema alla 95%, Eestis on aasta keskmine 9 (16)
2-13-23837 õhuniiskus 82%); direktiivi järgi peab tuule kiirus olema alla 3 m/s ja puhangute korral alla 8 m/s, Eestis on aasta keskmine tuule kiirus 3,7 m/s; direktiivi järgi peab rõhk olema 1000 mbar, Eesti keskmine õhurõhk on 1008 hPa1; erineb eeskätt vaid temperatuurinäitaja, mis Eestis on madalam. Seega on ekslik kostja väide, nagu oleks sõiduki tootja poolt avaldatud teave keskmise kütusekulu kohta tegelikkusest oluliselt erinev. Seetõttu on õige lähtuda xxxx sõidukite osas tootja näitajatest ehk diiselkütuse kulust keskmiselt umbes 10 l / 100 km.
48.Kostja on vastuses hagile märkinud, et sõiduki xxxx kütusekulu võis ulatuda 38 liitrini 100 km läbisõidu kohta, kuid on 07.06.2015 menetlusdokumendis viidanud võimalikule diiselkütuse kulule 60 l / 100 km, mis on absurdne. Briti ajakiri Commercial Motors on testis saanud analoogse xxxx keskmiseks kütusekuluks veidi alla 37 liitri 100 km kohta. Kui lähtuda sellest näitajast, mis on mõnevõrra suurem hagiavalduses märgitust, ei saaks xxxx kütusekulu vaidlusaluse perioodi eest ületada umbkaudu 7 063 liitrit. Kokku ei saaks hageja nõue seega kuidagi väheneda rohkem kui 1 696.95 euro võrra ehk kuni summani 45 584,82 eurot.
49.Kostja väited, nagu kulunuks ulatuslikult kütust sadamas laeva ootamisele, on tõendamata ja põhjendamatud. Olgu märgitud, et sõidukile oli installeeritud soojendusseade, et vältida vajadust seista töötava mootoriga ning Soomes on keelatud seista töötava mootoriga üle kahe minuti. Väide, nagu töötanuks sõidukid vahel järelhaagisega, millel oli omakorda veos, on uus ja esitatud hilinemisega ning tuleb jätta arvestamata; liiati on väide täielikult tõendamata. Samuti on põhjendamatud kostja väited kütusevarguste kohta. Kohtu poolt Politsei- ja Piirivalveametilt väljanõutud teabest nähtuvalt ei ole ühestki taolisest kuriteo ega väärteojuhtumist teatatud; kuriteoteade on esitatud vaid kahel korral sõidukitest esemete varguse kohta.
50.Kostja ei tankinud tema kasutusse antud kütusekaartidega üksnes käitatavaid sõidukeid, vaid tankis kütust sõidukis asuvasse mahutisse, mida tõendab Neste Eesti e-kiri. Neste kütusekaardi kasutuse väljavõtetest, mis on lisatud hagiavaldusele, nähtub, et kostja tankis paljudel juhtudel mitmeid kordi päevas või suuri koguseid järjestikustel päevadel.
51.Kostja väited bensiini mistahes tööga seotud kasutuse kohta on tõendamata. Väide, nagu olnuks kostjal tööandja luba tankida kütusekaardiga tankida kütust oma isiklikku sõiduautosse, on esitatud hilinemisega ja tuleb jätta arvestamata, on tõendamata ja ka sisult ebaõige. Kostja pangakonto väljavõtete tõendab vastupidist, isikliku sõiduauto kasutamise vajaduse korral need kulud kostjale kompenseeriti ja tal ei olnud alust ega ka õigust lisaks osta firma kütusekaardiga bensiini. Hüvitist seoses isikliku sõiduauto kasutamisega tööülesannete täitmisel võidakse maksta tulumaksuseaduse § 13 lg 3 p 2 ja Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2006.a määruse nr 164 alusel ning see hüvitis katab kõik isikliku sõiduauto tööks kasutamisega seotud kulud, sh bensiinikulud, nagu on kinnitatud ka tulumaksuseaduse kommentaarides.
KOHTUISTUNG
52.Kohtuistungil hageja esindaja jäi hagis toodud põhjenduste juurde, kuid vähendas nõude. Hageja arvestas kütuse kulu lähtudes 13 l 100 km sõiduki 1 kohta, 12.1 l 100 km sõiduki 2 ja 37 l 100 km sõiduki 3 kohta. Nõude vähendamise kohaselt pidi kostja tankima 24 615.21 l diiselkütust, s.h sõiduk 1 8 611.25 l (131/100 x 66 240.40 km), sõiduk 2 8 941.42 l (12.1/100 km x 73 896) ja sõiduk 3 7 062.54 (37 l/100 x 19 087.94). Kostja ostis diiselkütust 53 482.59 liitrit. Kostja on omastanud diiselkütust 29 167.38 liitrit, mis korrutades 1.27 eurot/l teeb 37 042.57 eurot. Lisaks 10 (16)
2-13-23837 ta on omastanud bensiini väärtuses 4 428.67 eurot. Hageja palus välja mõista kostjalt 41 471.24 eurot.
53.Kostja ja tema esindaja ei nõustunud hagiga. Nende selgituste kohaselt kostja ei ole hageja omandit rikkunud. Tal oli kütuse tankimiseks hageja eelnev nõusolek. Hageja on kütuse tankimisi pika perioodi jooksul kütusearvete tasumisega aktsepteerinud. Hageja ei ole tõendanud ja kostja ei ole hageja arvel rikastunud. Kostja arvates kütusekaardi andmine on iseenesest lepinguline suhe. Hageja ei ole välja toonud, millised hageja nõusolekuga ja millised hageja nõusolekuta tangitud kogused.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
54.Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega hagile ja poolte seisukohtadega, kuulanud ära kostja ja poolte esindajate suulised seletused ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid leidis, et hagiavaldus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.
55.Hagiavalduse juurde lisatud töölepingu nr 22 alusel 04.09.2001 asus kostja hageja juurde tööle elektroonika töötajana, kelle tööülesanneteks vastavalt lepingu punktile 2.2. oli kaablite ja trükkplaatide valmistamine, tootmisseadmete hooldus ja remont ning materjalide transport (I kd t.lk. 30-33, 71). Hagiavalduse kohaselt kostjal oli tööülesannete täitmiseks õigus kasutada mootorsõidukid xxxx, reg nr. xxxx (sõiduk 1), xxxx, reg nr. xxxx (sõiduk 2) ja xxxx reg nr. xxxx (sõiduk 3) ning et sõidukite tankimiseks oli kostjal hageja Neste kütusekaarti nr. 710 576 841 586 6020 kasutamise ainuõigus. Kostjal ei ole vaidlust hageja juures töötamise, tema poolt kolme sõiduki tööülesannete täitmiseks kasutamise ning hageja poolt kostja ainukasutusse sõidukite tankimiseks kütusekaadri andmise üle.
56.Hageja on kostjaga sõlmitud töölepingu 14.03.2013 üles öelnud TLS § 88 lg 1 p 7 alusel, põhjusel, et töötaja on tema kasutusse antud Neste kütusekaarti kuritarvitanud ja on hagejale kahju tekitanud. Töötaja on esitanud hagi tööandja vastu töölepingu ülesütlemise tühiseks tunnistamiseks ja hüvitise saamiseks. Nimetatud vaidluse on kohus lahendanud tsiviilasjas 2-1328854, millega töötaja nõuded jäeti rahuldamata. Kohtuotsus on jõustunud (t.lk. 185-191).
57.Käesolevas vaidluses väidab hageja, et veebruaris 2013 teostatud kostja kasutuses oleva kütusekaardi kasutamise kontrolli käigus tuvastas tööandja, et kostja kasutada antud sõidukite odomeetritest ning sõidukite kütuse kulunormidest lähtudes ajavahemikus 14.05.2010- 19.03.2013 kostjal oleks pidanud kuluma tööülesannete täitmiseks 19 740.02 liitrit diiselkütust, s.h 6 624.04 liitrit sõiduki 1, 7 389.60 liitrit sõiduki 2 ja 5 726.38 liitrit sõiduki 3 kohta. Menetluse käigus on hageja kütuse kulu korrigeerinud ja 28.09.2015 kohtuistungil esitatud menetlusdokumendis on hageja leidnud, et sõiduki 1 kütuse kulu on 13 liitrit/100 km kohta, sõiduki 2 kütuse kulu on 12.1 liitrit/100 km kohta ja sõiduki 3 kütuse kulu on 37 liitrit/100 km kohta. Täpsustuse kohaselt pidi kostja tankima 24 615.21 liitrit diiselkütust, s.h sõiduk 1 8 611.25 l (131/100 x 66 240.40 km), sõiduk 2 8 941.42 l (12.1/100 km x 73 896) ja sõiduk 3 7 062.54 (37 l/100 x 19 087.94). Kuna tegelikult ajavahemikus 14.05.2010- 19.03.2013 tankis kostja diiselkütust 53 482.59 liitrit, siis väidab hageja, et kostja on omastanud diiselkütust 29 167.38 liitrit. Kohus kontrollinud hageja arvestusi tuvastanud, et nõude vähendamise avalduses on hageja eksinud väidetava kostja omandatud koguse väljatoomisel. Hageja esitatud andmete õigust eeldades on väidetavalt kostja omandatud diiselkütuse koguseks 28 867.38 liitrit (s.o 53 482.59 - 24 615.21). 11 (16)
2-13-23837
58.Hagiavaldusest lähtudes lisaks diiselkütusele on kostja ajavahemikus 20.05.2010- 21.01.2013 tankinud 3 473.05 liitrit bensiini, sh. 2010.aastal 518.57 liitrit, 2011.aastal 795.85 liitrit, 2012.aastal 2 041.81 liitrit ja 2013.aastal 116.82 liitrit, kuigi ükski tööülesannete täitmiseks kasutatav mootorsõiduk ei ole bensiinimootoriga.
59.Eeltoodu alusel on hageja asunud seisukohale, et kostja kasutas kütusekaarti omal otstarbel, ta omastas hageja kütust ning rikastus seetõttu alusetult hageja arvel 41 471.24 eurot võrra. Rikastumise väljatoomisel on hageja korrutanud väidetvalt omastatud diiselkütuse kogust 29 167.38 liitrit ja bensiini kogust 3 473.05 liitrit AS-i Neste Eesti arvetes esitatud kütuse keskmise hinnaga 1.27 eurot/liiter. Hageja on eksinud kostja väidetava omastamise väljatoomisel, sest tegelikult ́hageja andmete alusel on kostja väidetavalt omastanud kütust 41 072.35 eurot ulatuses (28 867.38 + 3 473.05) x 1.27.
60.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 tulenevalt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta.
61.Kuigi töölepingu ülesütlemisel ja sellega seoses tekkinud kohtuvälises ja kohtumenetluses on hageja tuginenud kostja poolt hagejale kahju tekitamisele, käesolevas menetluses ei ole hageja kahju tekitamisele tuginenud ega kahju hüvitamise nõuet esitanud. Käesolevas menetluses hageja on esitanud hagi võlaõigusseaduse (VÕS) § 137 lg 1 ja lg 3 alusel. Nimetatud säte asub VÕS 52 peatüki (Alusetu rikastummise) 3 jaos (Hüvitamine õiguse rikkumise korral). VÕS § 1037 reguleerib väärtuse hüvitamise nõudeid õiguse rikkumise korral, mille 1. lõike kohaselt õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse.
62.Kostja on oma esialgses vastuses hagile vaielnud hagile vastu leides, et alusetu on vaidluses VÕS § 1037 lg 1 kohaldamine. Ka edasises menetluses, s.o 23.09.2014 määruskaebuses (II kd t.lk. 4-6), 15.10.2014 määruskaebuses (II kd, t.lk. 21-23),10.12.2014 määruskaebuse täienduses (II kd t. lk 48, 49), 10.02.2015 määruskaebuses (II kd t.lk. 88, 89) ning ka pärast seda kostja on korduvalt rõhutanud, et vaidluse lahendamisel ei ole VÕS § 1037 kohaldamine võimalik.
63.Tartu Ringkonnakohus on 06.04.2015 kohtumäärusega rahuldanud kostja kaja ja taastanud käesoleva tsiviilasja menetluse. Kaja rahuldamisel on ringkonnakohus muu hulgas lähtunud sellest, et hageja nõude aluseks on VÕS § 1037 lg 1. Nimetatud säte on suunatud eelkõige absoluutse iseloomuga õiguste kaitsmisele ja selle kohaldamine tuleb seetõttu kõne alla juhul, kui rikutakse omandiõigust või muud absoluutse iseloomuga õigust, kohaldamisalast jäävad seega välja võlaõiguslikud nõuded. Antud juhul oli poolte vahel sõlmitud tööleping ning seega hageja nõude õiguslikuks aluseks saavad olla eelkõige töölepingu sätted. Töötaja vastutus ja kahju hüvitamise erisused on sätestatud TLS §-des 72 ja 74. Töötaja vastutus on süüline vastutus, st selleks, et töötaja vastutaks kohustuse rikkumise eest ning tööandja saaks kohaldada õiguskaitsevahendeid (sh nõuda kahju hüvitamist), peab töötaja olema rikkunud oma kohustusi kas hooletuse tõttu või tahtlikult. Hagiavalduses ei ole töötaja süüd käsitletud ning õiguslikult ei ole põhjendatud töötaja vastutust kogu tööandjale väidetavalt tekitatud kahju eest.
12 (16)
2-13-23837
64.20.05.2015 menetlusdokumendis on hageja leidnud, et kui VÕS § 1037 ei ole korrektne õiguslik alus hagi rahuldamiseks, on kohtul võimalik subsumeerida hagi aluseks olevad faktilised asjaolud muude õigusnormide alla, arutades seda menetlusosalistega näiteks kohtuistungil. Kohus nimetatud seisukohaga ei saa nõustuda, sest esiteks, hageja ei ole hagiavalduses TsMS § 370 lg 2 sätestatud korras alternatiivset nõuet esitanud ja teiseks, käesolevas olukorras hageja ei oleks saanud ka alternatiivselt kahju hüvitamise nõuet esitada põhjusel, et seda koos alusetu rikastumise nõudega ei ole võimalik esitada. Riigikohus on lahendi 3-2-1-193-12 punktis 13 sedastanud, et „...hagiavalduses on tuginetud kõikide kostjate suhtes nõude kahele alternatiivsele õiguslikule alusele, s.o VÕS § 1037 lg-le 1 ja VÕS § 1045 lg 1 p-le 8. Maakohtul tuleb välja selgitada, kummal õiguslikul alusel ja kelle vastu hageja I oma nõude rahuldamist taotleb, sest tegemist on alternatiivsete, üksteist välistavate nõuetega ja seetõttu ei ole võimalik sama kostja vastu esitada nõuet mõlemal alusel. VÕS § 1037 lg 1 alusel saab õigustatud isik nõuda tema nõusolekuta tema omandit käsutanud isikult (rikkujalt) rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel saab kahjustatud isik nõuda kahju tekitajalt õigusvastaselt, s.o heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju hüvitamist...“.
65.Kuna hagi on esitatud VÕS § 1037 lg 1 sätestatud alusetu rikastumise alusel, siis käesoleva vaidluse lahendamise ei ole kohtul võimalik TsMS § 438 lg 1 kasutades hagi lahendamiseks muud õigusakti kohaldada. Kostja vastu deliktiõiguse alusel nõuete esitamata jätmise tõttu ei ole võimalik hinnata hageja kahju, tuvastada kostja süüd hagejale kahju tekitamises ega rahuldada hagi VÕS § 1043 või § 1045 alusel, sest see eeldab kostja vastu iseseisva hagiavalduse esitamist ja hagile kostja vastuväidete küsimist.
66.Lisaks eeltoodule peab kohus vajalikuks märkida, et kostja ja hageja vahel eksisteerisid töölepingulised suhted. Hageja ei väida, et kostja tankis kütust ja omastas kütust väljaspool töölepinguliste kohustuste täitmist, sest hageja ei ole suutnud välja tuua, millal ja millistest kogustes kostja poolt pärast tööaega tangitud kütuse kogused, on kostja omastanud. Hageja tugineb pigem kostja poolt lubatud kulunormist suuremas osas kütuse kulutamisele. Seega hagist lähtudes on hageja heitnud kostjale ette tööülesannete täitmise käigus hagejale kahju tekitamist, millega kaasnes ka töölepingu ülesütlemine.
67.Hageja 20.05.2015 seisukohas (II kd t. lk. 119) viidatud Riigikohtu otsuse 3-2-1-134-09 punkti 11 kohaselt „ ... hagejal on võimalik alternatiivselt tugineda kas asjaoludele, mis annavad aluse kohaldada kostja suhtes TööK-i kahju hüvitamist reguleerivaid sätteid (vt lähemalt käesoleva otsuse p-d 10 ja 11), või asjaoludele, mis annavad alust kohaldada TsK §-s 477 ja VÕS §-des 1037 jj alusetu rikastumise kohta sätestatut...“. Maakohus leiab, et eeltoodu ei tähenda, et sellest tulenevalt tuleks käesolevas vaidluses hageja hagi rahuldada VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 alusel. Töölepinguseaduse (TLS) § 72 sätestab, et kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse käesoleva seaduse §-s 16 sätestatust. TLS § 75 lg 1 sätestab, et varalise vastutuse kokkuleppega võtab töötaja sõltumata süüst vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest. Kostja on oma esialgses vastuses teatanud, et temaga varalise vastutuse kokkulepet ei olnud sõlmitud. Kuna hageja ei ole seda asjaolu vaidlustanud, siis TsMS § 231 lg 4 tulenevalt eeldatakse, et hageja on varalise vastutuse kokkuleppe puudumise asjaolu omaks võtnud Sellega on kohus tuvastanud, et kostja suhtes ei esine selliseid asjaolusid, mis võimaldaks hagi rahuldada ilma kostja süüd hindamata. 13 (16)
2-13-23837
68.Neste Eesti AS-i tõendite (teatis/arvete) kohaselt esitati kütusefirma poolt hagejale igakuised teatised kogu kostja poolt tangitud koguste kohta (I kd 12-23, 33-44, 54-55, 59-70). Hagejal ei ole ühtegi mõistlikku põhjendust selle kohta, kas ja kuidas hagejal ei olnud võimalik kontrollida kostja poolt tangitud kütuse koguseid ja tangitud kütusega sõidetud kilomeetreid. Kostja on hilisemas menetluses esitanud vastuväited, millede kohaselt tööandja on kostja tehtud tehinguid heaks kiitnud, tasudes arveid ja mitte esitades kostjale pretensioone. Hageja esitatud tõendite alusel ei ole võimalik eeldada, et väidetava kostja omastamisest või alusetust rikastumisest sai hageja teada vaid vahetult enne kostjaga sõlmitud töölepingu ülesütlemist. Hageja on soodustanud sellise situatsiooni tekkimist, jättes TLS § 1 lg 1 sätestatud kontrolli kostja tegevuse üle teostamata ning jättes sõidukite tankimise, kütuse kasutamise ning sõidukite läbisõitude fikseerimise korda kehtestamata. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud P J P ütluste kohaselt viimase kahe aasta jooksul pannakse hageja juures kõik sõidukite läbisõidu kilomeetrid kirja (III kd, tl. 76 pöördel).
69.Kohus peab vajalikuks märkida, et kostjal ei olnud ühtegi mõistlikku põhjendust tööandja kütusekaadiga bensiini Futura 95 tankimiseks, sest vaidlust ei ole selle üle, et tema kasutada antud sõidukid olid diiselmootoritega. Kuna kostja on bensiini Futura 95 tankinud alates 31.01.2010 (I kd t. lk.44), siis ka see asjaolu oli hagejale algusest peale teada. Vaatamata kostja selgitustele diiselkütuse viskoossuse muutmiseks bensiini lisamise vajaduse kohta ja väidetavalt kostja poolt hageja territooriumil lumekoristuseks ja muruniitmiseks bensiini kasutamise kohta, mida kostja ei ole tõendanud, esineb kostja süüd bensiini tankimises. Samas käesolevas menetluses ei ole kohtul võimalik kostja süüd käsitleda, sest VÕS § 1043, § 1045 õiguslikel alustel kahju hüvitamise nõuet bensiini maksumuse hüvitamiseks ei ole esitatud ja TLS § 75 lg 1 sätestatud varalise vastutuse kokkulepet kostjaga ei ole sõlmitud.
70.Eeltoodu alusel kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata. Hagi tagamise tühistamine
71.TsMS § 386 lg 4 esimese lause alusel kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kuna hagi jäetakse rahuldamata, siis kohus tühistab Viru Maakohtu 20.05.2013 määrusega hagi tagamiseks kostjale kuuluvale kinnistule asukohaga xxxx, registriosa nr xxxx, hageja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi summas 47 281.77 eurot. Menetluskulud
72.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jäetakse rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud hageja kanda.
73.TsMS § 169 lg 1 esimese lause järgi menetlustoimingu tegemise tähtaja mööda lasknud või vastuväite või tõendi hilisema esitamisega või muul viisil menetlustoimingu aja muutmise, asja arutamise edasilükkamise või tähtaja pikendamise põhjustanud menetlusosaline kannab sellest tulenevad täiendavad menetluskulud. Selle sätte alusel jätab kohus alates asjas tagaseljaotsuse tegemisest 23.09.2013 kuni tsiviilasja menetluse taastamine 06.04.2015 tekkinud menetluskulud kostja kanda, sest tagaseljaotsuse kohus tegi põhjusel, et kostja ei vastanud hagile õigeaegselt ega esitanud taotlust vastamise tähtaja pikendamiseks või ennistamiseks. 14 (16)
2-13-23837
74.Pooled on esitanud avaldused menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks kohtulahendis sisalduva kulude jaotuse alusel vastavalt TsMS § 174 lg 1 ls 1. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (Riigikohtu 25.11.2011 otsus tsiviilasjas nr 32-1-102-11, p 12). Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). TsMS § 138 lg 1 ja 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on menetlusosalise esindaja kulud kohtuväliseks kuluks.
75.TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Käesolevas tsiviilasjas esindas nii hagejat kui ka kostjat TsMS §-s 218 lg 1 p 1 sätestatud nõutele vastavad lepingulised esindajad.
76.Asja materjalidest nähtub, et kostja lepinguline esindaja on pärast 06.04.2015 esitanud kohtule: 1) 01.06.2015 vastuväite ja taotluse (II kd, t. lk. 141-145, sisuliselt 3 lk), 2) 07.06.2015 taotluse (II kd t. lk. 165-168, sisuliselt 2 lk). Kostja esindaja on osalenud kahel kohtuistungil esimeses kohtuastmes, s.o 08.06.2015, mis kestis 37 min (II kd tl. 192-194) ja 28.09.2015, mis kestis 2 t ja 21 min (III kd tl. 75-80).
77.Kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, et umbes 1 lk menetlusdokumendi koostamisele võiks professionaalsete õigusteadmistega esindajal kuluda aega umbes 40 minutit kuni 1 tund, sealhulgas ka aeg, mis on kulunud eelnevalt dokumentide analüüsimisele ja õigusliku positsiooni kujundamisele sõltuvalt dokumentide hulgast ja analüüsimist vajavatest asjaoludest. Lähtudes asjaolust, et käesolevas menetluses oli tegemist tsiviilkohtumenetluses tavapärase asjaga, leiab kohus, et kostja esindajal kulus menetlusdokumentide koostamiseks kokku 3 tundi ja 20 minutit (5 lk x 40 min= 200 min) ning kohtuistungitel osalemiseks 3 tundi, kokku 6 tundi ja 20 min ehk 6.33 tundi.
78.Kostja lepingulise esindaja tunnitasu on 110 eurot, millele lisandub käibemaks 22 eurot. Riigikohtu senises praktikas on põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu nii 120 eurot koos käibemaksuga (01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3 2-1-92-13) kui ka tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3 2-1-93-13). Riigikohtu Üldkogu on 26.06.2014.a. määrusega kohtuasjas 3-2-1-153-13 tunnistanud Vabariigi Valitsuse 04.09.2008.a määruse nr. 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks. Seega ei sõltu lepingulisele esindajale tehtud kulutused tsiviilasja hinnast. Eeltoodu põhjal on kostja põhjendatud ja vajalikud lepingulise esindaja kulud kokku 835.56 eurot (132 x 6.33), mida kohus mõistab välja hagejalt.
79.Kohus peab põhjendatuks välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluse taastamisega seotud kulud. Hageja lepinguline esindaja on pärast 23.09.2013 kuni 06.04.2015 esitanud kohtule: 1) 07.11.2014 seisukoha määruskaebusele ja kajale (II kd, t. lk. 32-355, sisuliselt 3 lk), 2) 05.01.2015 seisukoha kostja 23.09.2014 määruskaebusele 10.12.2014 kaebuse täiendusele (II kd t. lk. 58-63, sisuliselt 4.5 lk); 3) 03.03.2015 seisukoha kostja 10.02.2015 määruskaebusele (II kd t.lk. 97-101, 15 (16)
2-13-23837 sisuliselt 3.5 lk), kokku 11 lk ehk 7.33 t (11 lk x 40 min : 60). Hageja lepingulise esindaja tunnitasu on 115 eurot ja 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja on teatanud, et menetluse taastamise kulud on tal arvestatud tunnitasu määraga 130 eurot. Hageja ei ole vastavalt TsMS § 174 lg 10 teatanud, et tal ei ole võimalik menetlusabikuludelt arvestatud käibemaksu tagasi arvestada. Kohus peab põhjendatuks hageja tunnitasu määraks 120 eurot ilma käibemaksuta ja mõistab kostjat hageja kasuks menetluse taastamisega seoses tekkinud kulude katteks 879.60 eurot (7.33 x 120). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on menetluskulude kindlaksmääramise avalduses vastava taotluse esitanud.
80.Kohtuotsus on tehtud eeltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS § 434, § 436, § 438, § 442, § 452, § 453 lg 1, lg 2, § 630 lg 1, § 632 lg 1 sätete kohaselt
/digitaalselt allkirjastatud/
Ifret Mamedguseinov Kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 06.05.2016 kohtuotsuse
RESOLUTSIOON:
1.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tühistada Viru Maakohtu 27. oktoobri 2015 otsus osas, milles maakohus jättis R Uilt Dicro Eesti OÜ kasuks välja mõistmata 4428 eurot 67 senti, samuti menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Dicro Eesti OÜ hagi R Ui vastu osaliselt. Mõista R Uilt välja Dicro Eesti OÜ kasuks 4428 eurot 67 senti. Jätta Dicro Eesti OÜ hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus 10% ulatuses R Ui ja 90% ulatuses Dicro Eesti OÜ kanda. Riigikohtu 24.08.2016 kohtumääruse
RESOLUTSIOON:
1.Jätta kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.
2.Tasutud kautsjon arvata riigituludesse.
3.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud R Ui kanda. 27.10.2015 kohtuotsus 2-13-23837 jõustus osaliselt 24. augustil 2016. a Riigikohtu kohtumäärusega. /digitaalselt allkirjastatud/
Lea Herne referent
16 (16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.