Danske Bank A/S Eesti filiaali hagi Stone Module OÜ ja I. L. vastu võlgnevuse saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
8010, 34 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.11.2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Danske Bank A/S apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
(Eesti
filiaali
kaudu)
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Danske Bank A/S (Eesti filiaal kaudu) (filiaali registrikood 11488826, asukoht Tallinn), tehinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres; Kostja 1 (apellatsioonimenetluses vastustaja 1): Stone Module OÜ (registrikood 11065281, asukoht Tallinn); Kostja 2 (apellatsioonimenetluses vastustaja 2): I. L. (isikukood XXXXXX, Tallinn) kostjate tehinguline esindaja advokaat Martin Kruus
Kohtuistungi toimumise aeg
08.03.2013.a
Istungil osalenud isikud
Hageja tehinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres, kostjate tehinguline esindaja advokaat Martin Kruus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 21.11.2011.a otsuse resolutsioon jätta muutmata, arvestades käesolevas otsuses esitatud põhjendusi.
3.Jätta menetluskulud hageja, Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi asjaolud ja menetluse käik
1.Hageja esitas 21.06.2010 Harju Maakohtusse hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõla summas 125 334,52 krooni ja viivise summas 125 332,52 krooni. Hageja ja kostja 1 sõlmisid 22.03.2007 kapitalirendilepingu nr 270322SM (leping nr 1), mille kohaselt kostja 1 liisis hagejalt kaubiku Citroën Jumper 2.8 ning kohustus tasuma hagejale rendimakseid samas lepingus kokkulepitu järgi. Lepingu tähtajaks oli 15.04.2012. Hageja ja kostja 2 sõlmisid 22.03.2007 käenduslepingu nr KÄ-270322SM-1, mille alusel kostja 2 võttis endale kohustuse tagada hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud lepingu nõuetekohane täitmine maksimaalselt summas 333 450 krooni. Hageja ja kostja 1 sõlmisid 07.05.2007 kasutusrendilepingu nr 270507SM (leping nr 2), mille kohaselt liisis kostja 1 hagejalt sõiduauto Honda Accord 2.0 ning kohustus tasuma hagejale rendimakseid lepingus kokkulepitu ja maksegraafiku järgi. Selle lepingu tähtajaks oli 15.05.2012. Hageja ja kostja 2 sõlmisid 07.05.2007 käenduslepingu nr KÄ-270507SM-1, mille alusel võttis kostja 2 endale kohustuse tagada lepingu nõuetekohane täitmine maksimaalselt summas 417 573 krooni. Hageja ja kostja 1 sõlmisid 11.03.2009 kokkulepped eelnimetatud lepingute lõpetamiseks ja liisinguesemete üleandmiseks. Kostja tagastas hagejale kaubiku ja sõiduauto. Lepingust 1 tulenev võlgnevus on 75 349,43 krooni ja viivis 75 348,43 krooni. Hageja arvestuse kohaselt tulenes talle sellest lepingust 200 444,53 krooni suurune nõue, millest tuleb maha arvata kaubiku müügist saadud 125 000 krooni. Hageja nõue 200 444,53 krooni moodustus vara soetusmaksumuse tasumata osast, 187 214 krooni, tasumata kuumaksest 4169,98 krooni, 95,10 krooni viivisest, vara võõrandamise kulust 7698,69 krooni ja kindlustusmaksest 1265,97 krooni. Lepingust 2 tulenev võlgnevus on 49 985,09 krooni ja viivis 49 984,09 krooni. Hageja arvestuse kohaselt tulenes talle sellest lepingust 218 748,66 krooni suurune nõue, millest tuleb maha arvata vara võõrandamisest saadud 168 644,07 krooni. Hageja nõue 218 748,66 krooni koosnes vara soetusmaksumuse tasumata osast, 200 941,76 krooni, tasumata kuumaksest, 5056,30 krooni, viivisest 119,49 krooni, vara võõrandamise kulust 10 147,97 krooni ja tasumata kindlustusmaksest 2483 krooni. Menetluse käigus hageja vähendas kindlustusmaksete võrra mõlema lepingu järgset nõuet. Seega jäi lepingust nr 1 tulenevaks võlgnevuseks 74 083,46 krooni, s.o 4734,80 eurot, lepingust nr 2 tulenevaks nõudeks 47 500,95 krooni 95, s.o 3035,86 eurot. Hageja vaidles vastu kostjate väitele, et hageja keeldus sõidukite väärtust nende tagastamise ajal fikseerimast. Sõidukite hagejale tagastamisel leppisid lepingupooled kokku, et hageja rahuldab
lepingust tuleneva nõude vara müügist laekuva raha arvel. Juhul, kui sõidukite võõrandamisest laekuvast rahast ei õnnestu katta liisingulepingust tulenevat nõuet, tasub puudujääva summa kostja 1. Kostja 1 kui liisinguvõtja esitatud hindamisakte ei olnud hagejal võimalik aktsepteerida, kuivõrd neist ei nähtunud, mille põhjal on üldse sõidukite hind määratud. Hageja tegi kõik endast oleneva, et saavutada sõidukite võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Hageja ei ole kostjate huvisid kahjustanud. Sõidukite müük tõi kaasa kulutusi. Sõidukite vahendustasu hõlmab sõidukeid müünud ettevõtte teenustasu. Sõidukite võõrandamisega seotud muid kulutusi ei ole samuti alust pidada põhjendamatuteks. Lisaks on kostjal 1 tasumata rendimakse 2009.a märtsi eest. Kostjate vastuväited
2.Kostjad hagi ei tunnistanud. Sõidukite müügiks tehtud kulutused on suures osas põhjendamatud ning liisingulepingust tulenevad väidetavad täitmata kohustused on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja keeldus lepingute lõpetamisel ja sõidukite tagastamise aktide allkirjastamisel fikseerimast sõidukite hinda. Hageja keeldus sõidukeid vastu võtmast, kui lepingupooled ei allkirjasta hageja poolt koostatud lepingute lõpetamise kokkuleppeid. Hageja ei ole nõude esitamisel käitunud heas usus. Nimelt esitas kostja 1 hagejale sõidukite üleandmise hetkel mõlema sõiduki kohta sõidukite ametliku esinduse väljastatud hindamisaktid, mille kohaselt ületas sõiduauto turuväärtus oluliselt lepingust nr 2 tulenevat jääkväärtust, kaubiku turuväärtus oli 17 500 krooni madalam lepingu nr 1 järgsest jääkväärtusest. Hageja ei esitanud hindamisaktide kohta kostjatele vastuväiteid ei sõidukite üleandmisel ega vahetult pärast seda. Ka ei ole hageja esitanud kostjatele ühtegi tõendit selle kohta, et sõidukite turuväärtus üleandmise hetkel oleks olnud teistsugune. Eelnevast tulenevalt tegutses kostja veendumuses, et sõidukite turuväärtus katab suures osas liisingulepingute jääkväärtuse. Hageja müüs aga sõidukid oluliselt odavamalt hindamisaktides näidatud turuhinnast, ilma et ta oleks kostjat enne teavitanud kavatsusest tehingud sellistel tingimustel teha. Kostjal puudus võimalus sõidukite müügiprotsessi mõjutada. Hinnavahest tulenev hageja nõue oli kostjale üllatav. Sõidukite hagejale üleandmisel olid need väga heas korras ning läbinud vahetult enne üleandmist korralise tehnohoolduse. Nii lepingute lõpetamise kokkulepete kui ka VÕS § 367 kohaldamise korral tuleb lähtuda kostjate esitatud hindamisaktidest. Muid kokkuleppeid või dokumente sõidukite väärtuse kohta ei ole pooled vastastikku esitanud. Seetõttu said pooled oma õiguste ja kohustuste kujunemisel lähtuda vaid nimetatud aktides kajastatud hinnast. Kui lepingute lõpetamisel allkirjastatud aktid on käsitatavad eraldi kokkulepetena liisingulepingu lõpetamisel, ei saa need kokkulepped olla kehtivad kostja 2 kui käendaja suhtes, kuivõrd sellised lisakokkulepped on sõlmitud üksnes hageja kui liisinguandja ja kostja 1 kui liisinguvõtja kahepoolse kokkuleppena. Hageja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega ja suur viivitusintress tekkis hageja enda tegevuse tõttu. Hageja nõutav viivise määr 0,3% päevas on ebamõistlikult kõrge. Mõistlikuks viivitusintressimääraks võiks lugeda 0,1% päevas. Esimese astme kohtu otsus
3.21.11.2011 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Veho Eesti AS-i 30.01.2009 hindamisaktiga on tõendatud, et kaubiku turuväärtus oli 200 000 krooni koos käibemaksuga ehk 164 000 krooni ilma käibemaksuta. Hageja ei tõendanud, et kaubiku kui liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal madalam. Asjaolu, et hagejal ei õnnestunud kaubikut kõrgema hinnaga võõrandada, ei tähenda, et kaubiku turuhind ei olnud 164000 krooni käibemaksuta. Seega on kaubiku soetusmaksumuse tasumata osa (jääkväärtus 187 214,79 krooni– turuhind 164 000 krooni käibemaksuta) 23 214,79 krooni ehk 1483,70 eurot.
See, et hageja esitas hindamisaktid novembris 2009, s.o enam kui pool aastat pärast sõidukite ja dokumentide üleandmist, ei ole millegagi põhjendatud ega kooskõlas VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega. Autod.ee 29.04.2009 arve nr 904141 on põhjendamata, kuna arusaamatuks jääb selle arve sisu. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja 1 transportis kaubiku Moneklar OÜ valduses olevale müügiplatsile. Seega jääb arusaamatuks arvel olev transport koguses 3 hinnaga 600 krooni ja diisel koguses 15 liitrit hinnaga 166,50 krooni. Hageja ei ole selgitanud, mis on arvel märgitud ja 915,25 krooni maksnud „defekteerimine" sisu, seega on nimetatud teenus põhjendamata. Põhjendamata on ka pesulateenus. Tõendeid ja põhjendusi ei ole esitatud ka selle kohta, milles seisnes vahendustasu ning millistel alustel on vahendustasu määratud. Asjaolu, et hagejal on sõlmitud kolmanda isikuga teenuse osutamiseks leping, ei vabasta hagejat tõendamise kohustusest ja kostjatele nende nõutud alusdokumentide esitamisest pärast nõude esitamist. Kohus leidis, et kaubiku võõrandamiseks tehtud kulude hüvitamise nõue on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Tõendatud on, et Stone Module OÜ tagastas kaubiku 11.03.2009. Lepingust nr 1 tulenevate maksete tasumise graafikust nähtuvalt tasus kostja rendimakseid ette. Seega oli kostjal kaubiku rendimakse kuni 15.03.2009 tasutud ning kuna kostja tagastas kaubiku varem, siis ei ole kostjal kohustust tasuda enam rendimakset kuni 15.04.2009. Hageja ei esitanud rendimakse arvet ei kostjale ega maakohtule. Seega on hageja renditasu nõue 2009.a märtsi eest põhjendamatu. Maakohus leidis, et Veho Eesti AS-i 30.01.2009 hindamisaktiga on tõendatud, et sõiduauto turuväärtus oli 300 000 krooni koos käibemaksuga ehk 246 000 krooni ilma käibemaksuta. Hageja ei tõendanud, et liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal madalam. Asjaolu, et hagejal ei õnnestunud sõiduautot kõrgema hinnaga võõrandada, ei tähenda, et selle turuhind ei olnud 246 000 krooni käibemaksuta. Seega on sõiduauto jääkväärtuse ja turuhinna vahe 45 058,24 krooni ehk 2879,75 eurot. Sõiduauto madalama hinnaga müümise riisikot kannab hageja. Kohtule ei esitatud tõendeid, et hageja oleks vara üleandmisel fikseerinud sõiduautol esinenud puudused, samuti, et hageja oleks kostjat 1 teavitanud sõiduauto puudustest, seega ei ole hagejal enam õigust puudustele tugineda ning seda ligikaudu poolteist aastat hiljem pärast sõiduauto hagejale tagastamist. Maakohtule ei ole esitatud ka tõendeid, et hageja on teavitanud kostjaid sõiduauto müügihinnast. Seega ei olnud kostjatel võimalik mõjutada sõiduauto müügiprotsessi ja kujunevat hinda. Sõiduautol oli garantii ning kostja 1 oli kohustatud autoga käima korraliselt garantiihoolduses. Usutav ei ole, et poolteist kuud hiljem tekkisid sõiduautol nii suured puudused nagu hageja väidab. Autod.ee 19.05.2009 arve nr 905058 on põhjendamata, kuna arusaamatuks jääb arve sisu. Arve koostati enam kui kaks kuud peale auto hagejale üleandmist. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja 1 transportis sõiduauto Moneklar OÜ valduses olevale müügiplatsile. Seega jääb arusaamatuks arvel olev transport koguses 3 hinnaga 600 krooni ja bensiin 95E koguses 15 liitrit hinnaga 164,50 krooni. Hageja ei selgitanud, mis on arvel märgitud ja 915,25 krooni maksnud "defekteerimine". Hageja ei sisustanud pesulateenust. Tõendeid ja põhjendusi ei ole esitatud ka selle kohta, milles vahendustasu seisnes ning mis alustel on vahendustasuks määratud 7960 krooni ja miks see on suurem kui tagastatud kaubiku puhul. Maakohus leidis seega, et sõiduauto võõrandamiseks tehtud kulude hüvitamise nõue on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Hageja palus kostjalt välja mõista 2009.a märtsi eest 5056,29 krooni rendimakse. Kostja 1 tagastas sõiduauto 11.03.2009. Lepingust nr 2 tulenevate maksete tasumise graafikust nähtuvalt tasus kostja 1 rendimakseid ette. Seega ei ole kostjal 1 kohustust tasuda rendimakset kuni
15.04.2009. Samuti ei ole hageja esitanud rendimakse arvet ei kostjale 1 ega kohtule. Seega on hageja nõue 2009.a märtsi renditasu eest põhjendamatu. Kohus leidis, et hageja on kasutusrendilepingu esemeks olnud Honda müügist saanud 2879,75 eurot kasumit, millega hageja saab katta kapitalirendilepingust tuleneva 1483,70 euro suuruse võlgnevuse ja sõidukite pesuks tehtud kulutused, mistõttu on kostjate võlgnevus hagejale tasutud ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuna kostjad ei ole hagejale võlgu, siis on põhjendamata ka viivisenõue, mistõttu tuleb see jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse. Hageja vähendas mõlema lepingu järgset nõuet märtsi 2009.a rendimakse osas, vähendades kaubiku rendimakset 1528,89 kroonile (4169,98 krooni asemel) ja sõiduauto rendimakset 1853,94 kroonile (5056,30 krooni asemel). Kuivõrd leping lõpetati poolte kokkuleppel, siis ei kohaldu VÕS § 367. Liisingulepingute esemed anti üle 11.03.2009 lepingu lõpetamise ja vara tagastamise aktiga. Nimetatud aktis ei fikseeritud liisingueseme väärtust tagastamise hetkel, kuivõrd hageja ja kostja 1 leppisid akti p-s 4 kokku, et hageja rahuldab liisingulepingust tuleneva nõude vara müügist laekuva raha arvel ning akti p 5 kohaselt müüb apellant sõiduki Saksa Auto Kasutatud Autod vahendusel või mõnel muul liisinguandjale sobival viisil. Juhul, kui vara realiseerimisest laekuva raha arvel ei õnnestu katta liisingulepingust tulenevat nõuet ning vara müügiks tehtavaid kulutusi, tasub kostja puudujääva summa 10 pangapäeva jooksul vastava nõude esitamisest. Kohus ei tuvastanud, et nimetatud kokkulepe on tühine, seega oli hagejal õigus liisingulepingu ese müüa vastavalt kokkuleppele ja nõuda kostjalt puudujääva summa tasumist, lähtudes liisingulepingujärgsest jääkväärtusest, millest on maha arvestatud müügihind. Juhul, kui siiski kohaldub VÕS § 367, siis on kohus ebaõigesti tuvastanud liisingulepingute eseme väärtuse üleandmise hetkel. Kohus lähtus ebaõigesti liisingueseme väärtuse määramisel kostja poolt esitatud hindamisaktidest, mis olid koostatud 30.01.2009, s.o poolteist kuud enne liisingueseme üleandmist hagejale. Nimetatud akti ei olnud vara üleandmise hetkel hagejale esitatud, kohtu vastav seisukoht ei tugine asjas esitatud tõenditele. Kuivõrd poolte vahel oli vaidlus selle üle, kui suur oli liisingu esemete väärtus esemete tagastamise hetkel, oleks kohus pidanud täitma selgitamiskohustust ja võimaldama pooltel esitada täiendavaid tõendeid vara väärtuse kohta. Vara väärtus üleandmise hetkel on tuvastatud ebaõigesti, mis on tinginud ka ebaõige lahendi. Kohus ei ole põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes ta järeldab, et hageja on Honda müügist saanud kasumit. Nimetatud summas kasumi saamise eelduseks oleks Honda müümine kostjate poolt esitatud hindamisaktis märgitud hinnaga. Apellant realiseeris sõiduki turuhinnaga 168644,07 krooni (ilma käibemaksuta), mis oli väiksem kui sõiduki lepingujärgne jääkväärtus, seega ei ole hageja saanud tulu, mille arvelt katta müügikahjumit ja pesulateenust. Lisaks eelnevale on kohus jätnud põhjendamatult kostjatelt välja mõistmata muud müügikulud, kuivõrd kostjad ei ole esitanud vastuväiteid müügikulude arvetel märgitud kululiikide osas. Vastustajate seisukohad
5.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu.
Menetluse edasine käik
6.29.06.2012 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse ja rahuldas uue otsusega hagi osaliselt. Ringkonnakohus mõistis kostjatelt välja võlgnevuse 7181,06 eurot ja viivise 1754,33 eurot ning jättis menetluskulud kostjate kanda. 06.02.2013 otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kuna hageja ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, millega jäeti rahuldamata tasumata rendimakse 2009.a märtsi eest, on ringkonnakohtu otsus selles osas jõustunud. Ringkonnakohtu põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja apellatsioonkaebusega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes maakohtu otsuse põhjendusi.
8.Hageja esitas kostjate vastu hagi rahalises nõudes, leides, et kostja 1 suhtes võiks hagi rahuldamisele kuuluda hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud 11.03.2009.a lepingu lõpetamise ja tagastamise aktide (t I kd lk 14 ja lk 27) p-de 5 alusel ning kostja 2 suhtes põhjusel, et kostja 2 käendas hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud liisingulepingutest tulenevaid kohustusi. Seega tuleb kohtul kontrollida, kas hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud aktide p-d 5 kohalduvad. Pooled ei vaidle selle üle, et vastavad aktid koostas hageja. Aktid on ka hageja kirjaplangil. Pooled vaidlevad selle üle, kas aktide p-te 5 tuleb käsitleda tüüptingimustena või mitte. Mõlema akti p 5 on sõnastatud sama moodi. Punkt 5 sõnastus on järgmine: „Liisinguandja müüb sõiduki Saksa Auto Kasutatud Autod vahendusel või mõnel muul Liisinguandjale sobival viisil. Juhul, kui Vara realiseerimisest laekuva raha arvel ei õnnestu katta Lepingust tulenevat nõuet ning Vara müügiks tehtavaid kulutusi, tasub Liisinguvõtja puudujääva summa 10 pangapäeva jooksul Liisinguandjale vastava nõude esitamisest arvates.“ Ringkonnakohus leiab, et vastavaid punkte tuleb käsitleda tüüptingimustena. Kuigi pooled vaidlevad selle üle, kas punktid 5 tuleks lugeda tüüptingimusteks VÕS § 35 lg 1 alternatiiv 1 alusel, leiab ringkonnakohus, et igal juhul on tegemist tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 alt 2 alusel. Käesoleval juhul tuleb lähtuda sellest, et lepingupooled (hageja ja kostja 1) ei ole vastavat punkti eraldi läbi rääkinud ja hageja kasutas tingimust kostja 1 suhtes ning kostja 1 ei olnud võimeline mõjutama seepärast tingimuse sisu, sest VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tuleb lähtuda eeldusest, et tingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Hageja ei ole seda seadusest tulenevat eeldust ümber lükanud, st hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldusele jõuda, et vastav tingimus räägiti eraldi läbi, st et kostjal 1 oli reaalselt võimalik tingimuse sisu mõjutada. Eespool toodud põhjustel tuleb asuda seisukohale, et aktide p-de 5 puhul on tegemist tüüptingimustega.
9.Vastavad tüüptingimused on VÕS §-st 44 koosmõjus § 42 lg-ga 1 tühised, sest vastavate tingimustega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Käesoleval juhul tuleneb seaduse oluline põhimõte VÕS §-st 367, mille kohaselt tuleb liisingulepingute lõpetamisel lähtuda liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvate summade määratlemisel liisingueseme väärtusest ja mitte sellest, millise summa eest otsustab liisinguandja liisingueseme võõrandada. Käesoleva kokkuleppega soovis liisinguandja panna liisinguvõtjale kõik liisingueseme võõrandamisega ning müügieduga seotud riskid, kusjuures liisinguvõtja pidi kokkuleppe kohaselt etteulatuvalt nõustuma sellega, et tema poolt hüvitamisele kuuluvate nõuete määratlemisel lähtutakse müügihinnast isegi siis, kui liisinguandja ei tee liisingueseme müümisel vajalikku pingutust või otsustab liisingueseme müümisel teha põhjendamatuid allahindlusi. Riskid, mida liisinguandja liisinguvõtja kanda panna soovis, kuuluvad seaduse kohaselt liisinguandja ja mitte liisinguvõtja mõjusfääri. Seaduse oluliseks põhimõtteks tuleb pidada seda, et liisingulepingu lõppemisel liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvate summade määratlemisel tuleb lähtuda mingist objektiivsest suurusest (liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal) mitte aga liisinguandja tegevusest ning liisinguandja suvaotsustest. Käesolevas otsuse osas hindab kohus kokkuleppe kui sellise kehtivust ning kokkuleppe hindamisel ei saa arvesse võtta seda, milline oli liisinguandja
tegevus eseme võõrandamisel. Nendel põhjustel leiab kohus, et vastava tingimusega kalduti kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ning vastav kokkulepe viis liisinguandja ja liisinguvõtja õiguste ja kohustuste tasakaalu olulisel määral liisinguvõtja kahjuks tasakaalust välja, mistõttu ei saa vastav kokkulepe kehtida. Kuigi VÕS § 44 näeb ette üksnes eelduse, et majandustegevuse raames tegutseva liisinguvõtja suhtes on vastav tüüptingimus tühine, ei ole hageja käesoleva tsiviilasja raames kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et esinevad mingid erilised asjaolud, miks vastav, seaduses sätestatud eeldus konkreetse kostja 1 suhtes kehtima ei peaks. Aktide p-des 5 sätestatud tingimus ei puuduta lepingu põhilist eset ega hinna ja üleantu väärtuse suhet. Vastava tingimusega jäetakse võõrandamisega seotud riskid liisinguvõtja kanda ja määratakse, et liisinguvõtja peab kandma kõik kulud, mille tegemist liisinguandja põhjendatuks peab. Seaduse kohaselt tuleb aga arvestada liisingueseme väärtust tagastamise ajal, võõrandamise riski kannab liisinguandja ja liisinguandja saab nõuda liisinguvõtjalt üksnes neid kulutusi, mida saab objektiivselt vajalikuks pidada.
10.Hageja märkis õigesti, et VÕS § 367 on mõeldud nende olukordade jaoks, kui liisinguleping öeldakse üles, kuid käesoleval juhul lõpetati liisingulepingud poolte kokkuleppel. Sellest tulenevalt ei saa tõepoolest väita, et tüüptingimuste tühisuse korral kohaldub automaatselt VÕS § 367. Kuid VÕS § 367 kuulub kohaldamisele analoogia korras, sest seaduses ei ole regulatsiooni, mis reguleeriks täpselt seda olukorda, kui liisinguleping lõpetatakse poolte kokkuleppel ning pooled ei sõlmi kehtivat kokkulepet selle kohta, kes liisingulepingu pooltest kellele mida hüvitama peab. Lisaks konkreetset õigussuhet reguleeriva sätte puudumisele õigustab analoogia kohaldamist ka see, et VÕS § 367 reguleerib sarnast õigussuhet. VÕS § 367 kohalduks juhul, kui üks lepingupooltest ütleks liisingulepingu üles, sh juhul, kui liisinguvõtja rikuks liisingulepingut, näiteks liisingumaksete maksmata jätmise teel ning liisinguandja ütleks lepingu seetõttu üles. Seega, juhul, kui seadusandja on andnud liisinguandjale selleks puhuks, kui liisinguandja suhtes pannakse toime oluline lepingurikkumine ja liisinguandja lepingu üles ütleb, teatud õiguskaitsevahendid, puuduvad põhjused, miks liisinguandja suhtes peaksid kehtima soodsamad õiguskaitsevahendid olukorras, kus liisinguvõtja veel liisingulepingut ei riku, kuid pöördub ennetavalt lepingu lõpetamiseks liisinguandja poole ja kui pooled lepingu lõpetamise tagajärgede osas kehtivat kokkulepet ei sõlmi. Hageja märkis 08.03.2013.a kohtuistungil õigesti, et seadust ei tohiks kohaldada sellisel viisil, et see võiks tekitada makseraskustes liisinguvõtjatele karistamatuse tunde. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kokkuleppelisel liisingulepingu lõpetamisel, olukorras, kus pooled kehtivat hüvitamise kokkulepet ei sõlmi, peaksid liisinguvõtja suhtes kehtima halvemad tagajärjed, võrreldes sellega, kui liisinguvõtja lepingut rikub ja liisinguandja seetõttu lepingu üles ütleb, siis just selline õiguslik olukord võiks motiveerida liisinguvõtjaid lepingut rikkuma. Lubamatu ja sellest tulenevalt hea usu põhimõtte vastane oleks see olukord, kui liisinguvõtja saaks sisuliselt karistada selle eest, kui ta liisingumaksetega võlgu jäämise vältimiseks pöördub ennetavalt liisinguandja poole ning seetõttu surutakse talle peale kokkulepe, mis on kahjulikum võrreldes sellega, kui ta oleks võlgu jäänud ja tema suhtes oleks leping üles öeldud.
11.Apellant märkis 08.03.2013.a toimunud kohtuistungil õigesti, et liisinguandja arvestab liisingulepingu sõlmimisel sellega, et leping kehtib kogu selle perioodi, milles algselt kokku lepiti ning seadus peab looma olukorra, kus lepingupooled võivad arvestada lepingu kehtivusega ning sellega, et üks lepingupooltest ei saa ilma õigusliku aluseta lepingut ühepoolselt lõpetada. Seadus sellega arvestabki ning ringkonnakohtupoolne seaduse kohaldamine ei ohusta lepingu kehtivusele suunatud usku. Ringkonnakohus ei leia käesolevas otsuses, et liisinguvõtjal peaks olema mingi täiendav ühepoolse lepingu lõpetamise alus. Ringkonnakohus leiab pelgalt, et juhul, kui pooled lepingu ülesütlemise asemel lõpetavad liisingulepingu poolte kokkuleppel, kuid ei sõlmi samas kehtivat hüvitiste maksmise kokkulepet, tuleb hüvitise osas analoogia korras kohaldada seda regulatsiooni, mis kohalduks siis, kui üks lepingupooltest lepingu üles ütleks. Käesoleval juhul ei lõpetanud liisinguvõtja lepingut ühepoolselt, vaid liisinguandja sõlmis lepingu lõpetamiseks
kokkuleppe, mis põhines liisinguandja vabal tahtel, kuid liisinguandja sõlmis lepingu lõpetamisel tüüptingimustega kokkuleppe, mille sisu ei saanud liisinguvõtja mõistlikult mõjutada ja mis oli liisinguvõtja suhtes ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 367 ei ole iseenesest liisinguandja jaoks ebamõistlikult kahjustav ei siis, kui liisinguleping üles öeldakse ega ka siis, kui leping poolte kokkuleppega lõpetatakse. Ringkonnakohus rõhutab, et VÕS § 367 ei kohaldu mitte ainult siis, kui liisinguandja lepingu üles ütleb, vaid ka siis, kui ülesütlemisõigust kasutab liisinguvõtja. Teiseks on oluline see, et VÕS § 367 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemise korral absoluutselt kõik põhjendatud kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega. Olukorras, kus liisinguese jääb liisinguandja omandisse ja liisingueseme võõrandamine või muul viisil realiseerimine ei ole liisinguvõtja mõjusfääris, ei saa liisinguvõtja liisingueseme realiseerimisest tulenevat riski kanda. Liisinguandjad võivad oma tegevusest tulenevaid riske maandada mitmeti. Liisinguandjad võivad riske maandada muuhulgas näiteks selliselt, et ei paku sedavõrd väikese sissemaksega liisingut, vaid hoolitsevad selle eest, et esmane sissemakse oleks selline, mis katab ka reaalselt need riskid, mis lepingu ülesütlemise korral võivad tekkida. Juhul, kui liisinguandja soovib aga käibe suurendamise, tulu teenimise vm eesmärgil pakkuda liisingulepingute sõlmimise võimalust ka väga väikese sissemaksega, ei tähenda see seda, et kõiki sellisest majandustegevusest tulenevaid riske peaksid kandma liisinguvõtjad.
12.Eespool asus kohus seisukohale, et käesoleval juhul tuleb kohaldada VÕS §-i 367. Kuivõrd liisingulepingute esemed jäid peale lepingu lõpetamist liisinguandja omandisse, tuleb liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuluvatest nõuetest maha arvata liisinguesemete väärtused esemete liisinguandjale tagastamise hetke seisuga. Hageja leidis, et liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvatest nõuetest tuleb maha arvata müügisummad, millega hageja liisinguesemed reaalselt müüs. Kostja vaidles sellele vastu. Ringkonnakohus leiab, et VÕS §-st 367 tulenevate nõuete maksmapanemisel lasub liisingueseme väärtuse tõendamise koormis hagejal, st sellel isikul, kes liisingulepingu lõpetamisest tulenevaid nõudeid vastaspoolelt hagema tuleb. Selleks isikuks ei pea alati olema liisinguandja. Näiteks juhul, kui liisinguandja pakub liisingulepingu sõlmimist piisavalt suure sissemaksuga, võib olukord kujuneda selliseks, et liisinguandja müüb liisingueseme ning liisingueseme arvestuslik jääkväärtus on müügihinnast väiksem ja müügihinna arvelt kaetakse ka kõik lepingu lõpetamisega seotud kulud. Sellisel juhul puudub liisinguandjal põhjus liisinguvõtja vastu kohtusse pöördumiseks ning kohtusse pöördumist võib kaaluda üksnes liisinguvõtja. Juhul, kui kohtusse pöördub liisinguvõtja, peab tema tõendama, milline oli liisingueseme väärtus. Kuid käesoleval juhul pöördus kohtusse liisinguandja. VÕS §-st 367, sh lg-st 3 tulenevalt saab hageja selle normi alusel nõuda konkreetses suuruses raha maksmist juhul, kui hageja tõendab, et liisingueseme tagastamisaegse väärtuse ja lepingu lõpetamisega seotud kulude vahe oli hageja jaoks negatiivne. Selle eeldusena tuleb just hagejal kohtu ette tuua ja tõendada kõik need asjaolud, mille alusel saab kohus eseme tagastamisaegse väärtuse ja lepingu lõpetamisega seotud kulude vahe tuvastada. Sellise väärtuste vahe üheks komponendiks on ka liisingueseme tagastamisaegne väärtus.
13.Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole käesoleva tsiviilasja raames liisingulepingute esemete tagastamisaegseid väärtusi tõendanud. Hageja soovis vastavat asjaolu tõendada sellega, et väitis, et liisingulepingute esemed müüdi konkreetsete hindadega ning hageja leidis, et tegelik müügihind näitabki kõige adekvaatsemalt liisinguesemete kohalikku keskmist turuhinda. Hageja esitas oma väidete tõendamiseks dokumendid, millest nähtub see, millise konkreetse hinnaga liisinguesemed müüdi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja aga usutavaks muutnud, et ta tegi piisava pingutuse selleks, et saada liisinguesemete müügist turuhinnale vastavat hinda. Hageja väitis, et ta tellis liisinguesemete müügi äriühingult, kelle igapäevane majandustegevus on sõidukite müümine. Ringkonnakohtu hinnangul sõidukite turuväärtuse tõendamiseks ainuüksi sõidukite faktilise müügihinna tõendamisest ei piisa. Väärtuse tõendamiseks ei piisa ka sellest, kui hageja väidab, et ta tellis müügiteenuse äriühingult, kes sõidukite müügiga tegeleb. Käesoleva
tsiviilasja raames ei ole hageja toonud kohtu ette selliseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus jõuda veendumusele, et hageja või isik, kelle kaudu hageja sõidukeid realiseeris, oleks teinud piisava pingutuse selleks, et järeldada, et müügihind, millega sõidukid müüdi, ei saanud olla turuväärtusest madalam. Hageja ei ole esitanud piisavat kirjeldust sellest, kuidas sõidukeid müüdi, hageja ei ole esitanud kohast loetelu nendest kanalitest, mille kaudu sõidukeid müügiks pakuti, hageja ei ole kohtule esitanud neid konkreetseid müügikuulutusi, kuidas sõidukeid reklaamiti ning teavet selle kohta, millist infot sõidukite kohta väljastati. Hageja ei ole muutnud kohtu jaoks usutavaks seda, millistel kaalutlustel, millise hinnaga sõidukid täpselt müüki pandi ning miks hinda alandati ning kes ja miks seda otsustas. Hageja väitis, et sõidukid olid müügis vastavalt poolteist ja kaks kuud ning selle aja jooksul sõidukite hinda alandati. Ringkonnakohus märgib, et hageja ei ole kohtule usutavaks muutnud seda, et kasutatud sõidukite müümisel on nimetatud periood sedavõrd pikk, et järeldada, et mingi konkreetne hind on lootusetult kõrge ning et sellise hinnaga sõidukeid müüa ei õnnestu ning et algselt määratud müügihind oli turuväärtusest kõrgem. Kõikide tõendite kogumis hindamise tagajärjel teeb ringkonnakohus diskretsiooniotsustuse ning leiab, et hageja poolt müügiprotsessi osas esitatud väited ja tõendid ei anna alust järeldada, et hind, millega konkreetses müügiprotsessis sõidukid müüdi, oli selline, mille alusel saaks järeldada, et sõidukite turuväärtused sellele vastasid. Vastavat järeldust toetab ka see, et hageja poolt esitatud tõenditest nähtub, et äriühing, kellelt hageja sõidukite müügiteenuse tellis, esitas hagejale müügiteenuse arve peale seda, kui sõidukid müüdi. Seega oli hageja poolt käsundatud äriühing huvitatud sõidukite müümisest põhjusel, et sellega seoses tekkis tal võimalus nõuda hagejalt teenustasu. See asjaolu seab samuti kahtluse alla hageja väite, et hageja ja isik, kelle kaudu hageja sõidukeid realiseeris, olid huvitatud sellest, et teha kõik võimalik, et sõidukeid võimalikult kallilt võõrandada. Kirjeldatud olukorras ei ole välistatud, et hageja poolt käsundatud müügi vahendaja oli vahendustasu saamise eesmärgil huvitatud pigem sõidukite kiirest kui võimalikult kallist müügist. Hageja väidete õigsuse seavad kahtluse alla ka kostja poolt sõidukite turuväärtuse osas esitatud tõendid (t I kd lk 50 ja 51), so hindamisaktid, kus vastavat marki uute ja kasutatud autode müügi ja hooldusega tegelev äriühing, Veho Eesti AS hindas sõidukite turuväärtuse hageja poolt väidetust kõrgemaks. Seega ei saa hageja poolt kohtu ette toodud väidete ja tõendite alusel lugeda tõendatuks, et sõidukite turuväärtused olid sellised nagu hageja seda väitis.
14.Kuigi liisinguesemete turuväärtuste tõendamine kuulub hageja tõendamiskoormisesse, esitasid kostjad omapoolsed tõendid (t I kd lk 50 ja 51), millest nähtub, et vastavat marki uute ja kasutatud sõidukite müügi ja hooldusega tegelev äriühing hindas lepingu 1 eseme väärtuseks 200000 krooni koos käibemaksuga, st 169491 krooni ilma käibemaksuta (169491x1,18=199999). Samuti nähtub tõendist, et lepingu 2 eseme väärtuseks hinnati 300 000 krooni käibemaksuga ehk 254237 krooni ilma käibemaksuta (254237x1,18=299999). 08.03.2013.a toimunud kohtuistungil kinnitasid menetlusosalised kohtule, et kõikide hindade puhul tuleb lähtuda hindadest ilma käibemaksuta. Ringkonnakohtul ei ole alust kostjate poolt esitatud tõendeid kõrvale jätta. Kuigi Veho Eesti AS sõidukeid üle ei vaadanud, et ole hageja tõendanud, et vaidlusalustel sõidukitel oleksid olnud sellised puudused, mis oleksid sõidukite väärtust oluliselt mõjutanud. Vaidlusaluste sõidukite puhul on tegemist suhteliselt levinud ja tüüpiliste sõidukitega, mille hindamise eelduseks olevad olulised andmed on Veho Eesti AS-i arvamuses ära toodud ning millega arvamuse andja arvestas (mark, väljalaskeaasta, läbisõit, võimsus, värv, registreerimisnumber ja tehasetähis). Hageja ei ole kohtu ette toonud ka selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et see, et arvamused koostas ja allkirjastas P. R. , muudab arvamused ebausaldusväärseks. Arvamused koostati Veho Eesti AS-i nimel ning asjaolu, et hageja väitis, et sama isik töötas eelnevalt hageja juures ja et hagejal oli tema suhtes väidetavalt tööalaseid etteheiteid, ei tähenda veel, et Veho Eesti AS-i nimel antud arvamus on ebausaldusväärne. Ka see, et Veho Eesti AS hiljem väitis, et kasutatud kaubikute turg sisuliselt ei toimi, ei tähenda, et arvamus oleks vale. Esemel on väärtus ka siis, kui neid mingil ajahetkel vähe ostetakse. Kostjate poolt esitatud tõendid on ainukesed konkreetsed ja otsesed tõendid, mis tõendavad vaidlusaluste sõidukite turuväärtust. Hageja poolt
esitatud tõendid tõendasid seda hinda, millega hageja sõidukid müüs ja hageja soovis vastavatest tõenditest sõiduki turuhinna tuletada, kuid eespool asus kohus seisukohale, et hageja väited ei ole selleks piisavad. Kuivõrd kostjate poolt esitatud tõendid tõendavad just sõidukite turuväärtust ja kuivõrd kostjate tõendites ei ole kohtul alust kahelda, lähtub kohus sõidukite turuväärtuse määramisel kostjate poolt esitatud tõenditest. Kuigi kostjate poolt esitatud tõendid on esitatud seisuga 30.01.2009.a, leiab kohus, et nende alusel saab määrata ka sõidukite turuväärtuse sõidukite tagastamise hetkel, so 12.03.2009.a, sest pole alust arvata, et ca 6 nädalaga oleks sõidukite väärtus märkimisväärselt langenud. Kostjate poolt käesolevas menetluses esitatud avaldusi tuleb mõista selliselt, et kostja 1 soovis tasaarvestada ühest lepingust ülejääva summa, so summa, mille liisinguandja pidanuks liisinguvõtjale tagastama, summaga, mida liisinguvõtja pidanuks teise lepingu alusel liisinguandjale juurde maksma. Sellel põhjusel arvestab ringkonnakohus liisinguesemete väärtused (hüvitamisele kuuluvatest summadest mahaarvamisele kuuluva summa) ja lepingute lõpetamisega seotud kulud (VÕS §367 alusel liisinguandjale hüvitamisele kuuluvad põhjendatud kulud) kokku ning hindab, kas liisinguandjale hüvitamisele kuuluv summa ületab liisinguvõtjale tagastamisele kuuluvat summat. Eespool toodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et lepingute 1 ja 2 lõpetamisel liisinguandjale hüvitamisele kuuluvast summast tuleb maha arvata 423 728 krooni (ilma käibemaksuta).
15.Järgnevalt hindab ringkonnakohus seda, millised summad kuuluvad VÕS § 367 alusel liisinguandjale hüvitamisele. Lepingu 1 lõpetamisest tulenevalt tuleb maha arvata liisingueseme arvestuslik jääkmaksumus 187 214,79 krooni, samuti müügiteenuse kulu 5000 krooni ja pesulateenus summas 1016,94 krooni. Lepingu 2 lõpetamisest tulenevalt tuleb liisinguandjale hüvitada arvestuslik jääkmaksumus 200 941,76 krooni, pesulateenus summas 508,47 krooni ja sõiduki müügiteenuse kulu summas 7960 krooni. Seega kuulub kokku hüvitamisele 402641,96 krooni. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et muud kulud hüvitamisele kuuluda ei saa. Selles osas ringkonnakohus põhjendusi ei korda. Algselt nõustusid kostjad pesulateenuse vajalikkusega. Kohus leiab, et pesulateenus võib iseenesest vajalikuks osutuda. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et pesulateenuse kulu konkreetses summas on kantud. Ringkonnakohus leiab, et sõidukite müügi vahendustasu on iseenesest põhjendatud kululiik. Hageja on esitanud tõendid, et vastavad kulud tekkisid ja et need on kantud. See, et ringkonnakohus need kulud käesolevas vaidluses põhjendatuks loeb, ei tähenda, et liisinguandja ei peaks vaidluse korral põhjendama, miks just sellises suuruses pesulateenuse ja müügi vahendusteenuse tasu vajalikuks ja põhjendatuks osutus. See, kui liisinguandja mingi kulu kannab ja kui vastav kulu võib põhimõtteliselt põhjendatuks osutuda, ei tähenda veel, et liisinguvõtja peaks igal juhul vastava kulu liisinguandjale hüvitama. Liisinguandjale saab hüvitamisele kuuluda kulu vaid sellises suuruses, mida saab põhjendatuks pidada.
16.Ringkonnakohus leiab, et teistsuguse järelduse tegemiseks ei anna alust ka hageja poolt kohtule esitatud OÜ Hiteh Autoteenindus poolt esitatud pakkumised (t I kd lk 71 jj). Vastavatest pakkumistest nähtub see, kui kallilt teeks viidatud äriühing vaidlusaluste autode osas teatud remonttööd. Seda aga, kas sõidukitel puudused esinesid, millised need täpselt olid, kas mingeid sõidukitel olevaid kulumise jälgi saab pidada üleüldse puudusteks, mille eest liisinguvõtja vastutab, kas kulumine ületab tavapärast kulumist või kas tööd on vajalikud seoses sõidukite müügiga jne, ei saa vastavate hinnapakkumiste alusel tuvastada. Hageja ei ole kohtule esitanud konkreetset kirjeldust, miks oli vaja autodele värviparandusi teha või mingeid muid konkreetseid töid teostada. Hageja ei ole esitanud kohtule ka pilte ega akti, kus oleks mingidki vead fikseeritud. Kuigi hinnapakkumise tegija pakkus näiteks välja, et ta võiks sõidukite keresid teatud ruutdetsimeetrite osas värvida, ei ole pakkumisest võimalik järeldada, kas ja kust sõidukite kered kahjustatud olid või miks pakkuja sõidukeid värvida soovis. Sama kehtib ka muude tööde osas. Maakohus lähtus õigesti kostja 1 väitest, et kostja 1 läbis sõidukitega varasemalt korralised kohustuslikud tehnohooldused, mille käigus kuulusid kõik perioodiliselt kuluvad osad nagu näiteks piduriklotsid, rihmad jms kontrollimisele ja vajadusel vahetamisele. Oluline on ka see, et
sõidukid müüdi ilma, et mingeid parandusi oleks tehtud. Vähemalt ei pidanud hageja vajalikuks kostjatelt paranduste kulusid nõuda.
17.Kuivõrd eespool leidis ringkonnakohus, et liisinguandjal tuleks liisinguvõtja suhtes esitatavatest nõuetest maha arvata sõidukite jääkväärtus 423 728 krooni ning liisinguvõtjal tuleks liisinguandjale hüvitada mitte rohkem kui 402 641,96 krooni, siis tuleb asuda seisukohale, et liisinguandjale hüvitamisele kuuluv summa on igal juhul väiksem summast, mida liisinguandja peab liisinguvõtja nõuetest maha arvama, mistõttu ei saa hagi rahuldamisele kuuluda. Kuivõrd kindlustuse maksete nõuded ja liisingumaksete nõuded ei ole enam menetluses, ei võta ringkonnakohus nende osas enam seisukohta.
18.Ringkonnakohus ei nõustu sellega, et käesolevas tsiviilasjas tehtud 29.06.2012.a otsusega kostjatelt välja mõistetud viiviste osas on kohtuotsus jõustunud. Harju Maakohus tegi 21.11.2011.a otsuse, millega jäeti hagi rahuldamata. Kuigi Tallinna Ringkonnakohus tegi 29.06.2012.a otsuse, millega hagi osaliselt rahuldati, sh viivisenõude osas, siis käesolevas tsiviilasjas tehtud Riigikohtu 06.02.2013.a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2012.a otsus täielikult, sh ka osas, milles viivisenõue rahuldati. Mistõttu teeb Tallinna Ringkonnakohus käesolevas asjas otsuse, millega jäetakse hagi täielikult, sh ka viivisenõude osas, rahuldamata.
19.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 161 lg-st 2 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus kõik seni kantud menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Ülle Jänes
Margo Klaar
Kaupo Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.