Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

kohustus tasuma hagejale rendimakseid samas lepingus kokkulepitu järgi. Lepingu tähtajaks oli 15. aprill 2012. Hageja ja kostja II sõlmisid 22. märtsil 2007 käenduslepingu nr KÄ-270322SM-1, mille alusel kostja II võttis endale kohustuse tagada hageja ja kostja I vahel lepingu nr 1 nõuetekohane täitmine maksimumsummas 333 450 krooni. Hageja ja kostja I sõlmisid 7. mail 2007 kasutusrendilepingu nr 270507SM (leping nr 2), mille kohaselt kostja I liisis hagejalt sõiduauto Honda Accord 2.0 (sõiduauto) ning kohustus tasuma hagejale rendimakseid lepingus kokkulepitu ja maksegraafiku järgi. Selle lepingu tähtajaks oli 15. mai 2012. Hageja ja kostja II sõlmisid 7. mail 2007 käenduslepingu nr KÄ-270507SM-1, mille alusel kostja II võttis endale kohustuse tagada lepingu nr 2 nõuetekohane täitmine maksimumsummas 417 573 krooni. Hageja ja kostja I sõlmisid 11. märtsil 2009 kokkulepped lepingute nr 1 ja 2 lõpetamiseks ja liisinguesemete üleandmiseks (kokkulepped). Kostja I tagastas kokkupete alusel hagejale kaubiku ja sõiduauto. Hagiavalduses palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja lepingust nr 1 tuleneva võlgnevuse 75 349 krooni 43 senti ja viivise 75 348 krooni 43 senti. Hageja arvestuse kohaselt tulenes talle sellest lepingust kostja I vastu 200 444 krooni 53 sendi suurune nõue, millest tuleb maha arvata kaubiku müügist saadud 125 000 krooni. Hageja nõue 200 444 krooni 53 senti moodustus vara soetusmaksumuse tasumata osast 187 214 krooni, tasumata kuumaksest 4169 krooni 98 senti, 95 krooni 10 sendi suurusest viivisest, vara võõrandamise kulust 7698 krooni 69 senti ja kindlustusmaksest 1265 krooni 97 senti. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista lepingust nr 2 tuleneva võlgnevuse 49 985 krooni 9 senti ja viivise 49 984 krooni 9 senti. Hageja arvestuse kohaselt tulenes talle sellest lepingust kostja I vastu 218 748 krooni 66 sendi suurune nõue, millest tuleb maha arvata vara võõrandamisest saadud 168 644 krooni 7 senti. Hageja nõue 218 748 krooni 66 senti koosnes vara soetusmaksumuse tasumata osast 200 941 krooni 76 senti, tasumata kuumaksest 5056 krooni 30 senti, viivisest 119 krooni 49 senti, vara võõrandamise kulust 10 147 krooni 97 senti ja tasumata kindlustusmaksest 2483 krooni. 13. oktoobri 2011. a kohtuistungil vähendas hageja kindlustusmaksete võrra mõlema lepingu järgset nõuet. Seega jäi lepingust nr 1 tulenevaks võlgnevuseks 74 083 krooni 46 senti (75 349 krooni 43 senti 1265 krooni 97 senti), s.o 4734 eurot 80 senti, lepingust nr 2 tulenevaks nõudeks 47 500 krooni 95 senti (49 984 krooni 9 senti - 2483 krooni 14 senti), s.o 3035 eurot 86 senti. Hageja vaidles vastu kostjate väitele, et hageja keeldus sõidukite väärtust nende tagastamise ajal fikseerimast. Sõidukite hagejale tagastamisel leppisid lepingupooled kokku, et hageja rahuldab lepingust tuleneva nõude vara müügist laekuva raha arvel. Samuti lepiti kokku, et juhul, kui sõidukite võõrandamisest laekuvast rahast ei õnnestu katta liisingulepingust tulenevat nõuet, tasub puudujääva summa kostja I. Kostja I kui liisinguvõtja esitatud hindamisakte ei olnud hagejal võimalik aktsepteerida, kuivõrd neist ei nähtunud, mille põhjal on üldse sõidukite hind määratud. Hageja oli jätkuvalt seisukohal, et ta tegi kõik endast oleneva, et saavutada sõidukite võõrandamisel parim ja

kiireim tulemus. Hageja ei ole kostjate huvisid kahjustanud. Sõidukite müük tõi kaasa kulutusi. Sõidukite vahendustasu hõlmab sõidukeid müünud ettevõtte teenustasu. Sõidukite võõrandamisega seotud muid kulutusi ei ole samuti alust pidada põhjendamatuteks. Lisaks on kostjal I tasumata rendimakse 2009. aasta märtsi eest.

Seda aga hageja ei teinud. Asjaolu, et hagejal ei õnnestunud kaubikut kõrgema hinnaga võõrandada, ei tähenda, et kaubiku turuhind ei olnud 164 000 krooni käibemaksuta. Seega on kaubiku soetusmaksumuse tasumata osa (jääkväärtus 187 214 krooni 79 senti - turuhind 164 000 krooni käibemaksuta) 23 214 krooni 79 senti ehk 1483 eurot 70 senti. See, et hageja esitas hindamisaktid novembris 2009, s.o enam kui pool aastat pärast sõidukite ja dokumentide üleandmist, ei ole millegagi põhjendatud ega kooskõlas VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega. Maakohus leidis, et autod.ee 29. aprilli 2009. a arve nr 904141 on põhjendamata, kuna arusaamatuks jääb selle arve sisu. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I transportis kaubiku Moneklar OÜ valduses olevale müügiplatsile. Seega jääb arusaamatuks arvel olev transport koguses 3 hinnaga 600 krooni ja diisel koguses 15 liitrit hinnaga 166 krooni 50 senti. Hageja ei ole selgitanud ega suutnud ka selgitada kohtuistungil, mis on arvel märgitud ja 915 krooni 25 senti maksnud „defekteerimine" sisu, seega on nimetatud teenus põhjendamata. Põhjendamata on ka pesulateenus. Tõendeid ja põhjendusi ei ole esitatud ka selle kohta, milles seisnes vahendustasu ning millistel alustel on vahendustasuks määratud 5000 krooni. Asjaolu, et hagejal on sõlmitud kolmanda isikuga teenuse osutamiseks leping, ei vabasta hagejat tõendamise kohustusest ja kostjatele nende nõutud alusdokumentide esitamisest pärast nõude esitamist. Maakohus leidis seega, et kaubiku võõrandamiseks tehtud kulude hüvitamise nõue on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Maakohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et kostja I tagastas kaubiku 11. märtsil 2009. Lepingust nr 1 tulenevate maksete tasumise graafikust nähtuvalt tasus kostja I rendimakseid ette. Seega oli kostjal I kaubiku rendimakse kuni 15. märtsini 2009 tasutud ning kuna kostja I tagastas kaubiku

kohustatud autoga käima korraliselt garantiihoolduses. Maakohus leidis, et ei ole usutav, et poolteist kuud hiljem tekkisid sõiduautol nii suured puudused, nagu hageja väidab. Maakohus ei välistanud sõiduauto müügi tõttu tekkinud lisakulude nõuet eeldusel, et hageja on kulud mõistlikult põhjendanud. Autod.ee 19. mai 2009. a arve nr 905058 on aga põhjendamata, kuna arusaamatuks jääb arve sisu. Maakohus rõhutas, et see arve on koostatud üle kahe kuu hiljem sõiduauto üleandmisest hagejale. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I transportis sõiduauto Moneklar OÜ valduses olevale müügiplatsile. Seega jääb arusaamatuks arvel olev transport koguses 3 hinnaga 600 krooni ja bensiin 95E koguses 15 liitrit hinnaga 164 krooni 50 senti. Hageja ei ole selgitanud, mis on arvel märgitud ja 915 krooni 25 senti maksnud "defekteerimine". Seega on nimetatud teenus põhjendamata. Hageja ei ole sisustanud pesulateenust. Tõendeid ja põhjendusi ei ole esitatud ka selle kohta, milles vahendustasu seisnes ning mis alustel on vahendustasuks määratud 7960 krooni ja miks see on suurem kui tagastatud kaubiku puhul. Maakohus leidis seega, et sõiduauto võõrandamiseks tehtud kulude hüvitamise nõue on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Hageja palus kostjalt välja mõista 2009. aasta märtsi eest 5056 krooni 29 sendi suuruse rendimakse. Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et kostja I tagastas sõiduauto 11. märtsil 2009. Lepingust nr 2 tulenevate maksete tasumise graafikust nähtuvalt tasus kostja I rendimakseid ette. Seega oli kostjal I sõiduauto rendimakse 15. märtsini 2009 tasutud ning kuna kostja I tagastas sõiduauto hagejale 11. märtsil 2009, siis ei ole kostjal I kohustust tasuda rendimakset 15. aprillini 2009. Samuti ei ole hageja esitanud rendimakse arvet ei kostjale I ega maakohtule. Seega on hageja nõue 2009. a märtsi renditasu eest põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Maakohus leidis, et hageja on kasutusrendilepingu esemeks olnud Honda müügist saanud 2879 euro 75 sendi suurust kasumit, millega hageja saab katta kapitalirendilepingust tuleneva 1483 euro 70 sendi suuruse võlgnevuse ja sõidukite pesuks tehtud kulutused, mistõttu on kostjate võlgnevus hagejale tasutud ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuna kostjad ei ole hagejale võlgu, siis on põhjendamata ka viivisenõue, mistõttu tuleb see jätta rahuldamata.

millega rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus mõistis kostjatelt välja võlgnevuse 7181 eurot 6 senti ja viivise 1754 eurot ja 33 senti. Ringkonnakohus jättis menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohus leidis, et kuna vaidluse esemeks on lepingute ennetähtaegsest lõpetamisest tulenev liisinguandja nõue liisinguvõtja vastu, siis tuleb kohaldada VÕS § 367. See tähendab, et kostjal I kui liisinguvõtjal on kohustus katta hagejale kui liisinguandjale tekkinud kulud. Lisaks sellele tuleb arvestada, et hageja ja kostja I lõpetasid mõlemad lepingud kokkuleppel. Mõlema sõiduki tagastamise aktis on kokkulepe, et lepingutest tulenevad nõuded kostja I vastu rahuldab hageja eelkõige vara müügist laekuva raha arvel (punkt 4) ning et kui vara võõrandamisest laekuvast rahast ei õnnestu katta lepingust tulenevat nõuet ja vara müügiks tehtavaid kulutusi, siis tasub puuduva summa hagejale kostja I kui liisinguvõtja (punkt 5). Liisinguleping on oma sisult krediidileping ning liisinguandja on vaadeldav krediidiandjana VÕS § 401 lg 1 tähenduses. Lähtudes liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusest, tuleb ka liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale krediteerimiseks tehtud kulutused VÕS § 367 lg 1 järgi. Sellisteks kulutusteks on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud. Seda, et liisinguandja ei pea üldjuhul kandma liisingulepingust tulenevaid liisinguesemega seotud riske, kinnitab liisingulepingu kui eri tüüpi lepingu eriregulatsioon võlaõigusseaduses. Lisaks kinnitab seda näiteks ka VÕS § 401 lg 2, mille järgi on liisinguleping ühtlasi krediidilepinguks. Eelnimetatud sätte mõtteks on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana ja auto oleks ostetud laenu eest, s.o müügileping oleks sõlmitud otse müüja ja laenusaaja vahel ning auto panditud laenu tagamiseks. Ringkonnakohus leidis, et praeguse vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda poolte vahel 11. märtsil 2009 sõlmitud kokkulepetest (lepingu lõpetamise ja vara tagastamise aktidest). Nõustuda ei saa kostjate kõnealustele kokkulepetele antud tõlgendusega. Ei ole alust pidada kokkulepete punkti 5 VÕS § 106 lg 2 järgi tühiseks. Tegemist ei ole VÕS § 106 lg 1 kohase kokkuleppega vastutuse välistamiseks või piiramiseks, mis võib olla osal juhtudel tühine. Samas, kui pooled vaidlevad kokkulepete (aktide) sisu üle, peab kohus kontrollima, kas tegemist on tüüptingimustega ja kas need kehtivad, ning seda ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kohtutoimiku materjalist, sh poolte seletustest nähtuvalt ei ole ringkonnakohtu arvates kokkulepete punkti 5 puhul tegemist tüüptingimusega, sest selles osas olid lepingupooled eraldi läbi rääkinud. Kostjate väitel ei olnud neil võimalik viidatud tingimust muuta, sest vastasel juhul ei oleks neilt liisinguesemeid vastu võetud. Ka see viitab omakorda asjaolule, et kostja I esindaja nõustus pakutud tingimustega ning soovis sellele vaatamata lepingud lõpetada ja autod tagastada. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohtadega, et nii kaubiku kui ka sõiduauto väärtuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda kostja I esitatud hindamisaktidest. Praegusel juhul sõlmisid pooled liisingulepingute lõpetamisel kokkulepped, mida ei olnud maakohtul võimalik jätta vaidluse lahendamisel kõrvale. Maakohtul ei olnud alust lähtuda kostjate esitatud Veho Eesti AS 30. jaanuari 2009. a aktidest, sest need ei tõenda vara tegelikku väärtust selle tagastamise ajal. Seda kinnitab ka

kohtule esitatud tõend kaubiku Citroën kohta (vt tl 133), milles Veho Eesti AS kasutatud autode müügijuht 18. märtsil 2009 selgitas, et hindamisakt on tehtud kliendi palvel auto orienteeruva väärtuse kohta, mis aga ei peegelda sõiduki hetke turuhinda, sest kaubikute müük on peaaegu seiskunud, ka vajab auto enne müüki remonti. Pealegi olid hageja ja kostja I sõlminud kokkulepped, mille kohaselt pidi kostja I vara võõrandamisest vähem saadud summa hagejale hüvitama. Ka kostja I seadusliku esindaja seletusest nähtuvalt keeldus hageja Veho Eesti AS akte arvestamast ning oli nõus autod tagasi võtma vaid sõidukite üleandmise aktides märgitud tingimustel. Seetõttu ei ole õige maakohtu tuginemine asjaolule, et kostja ei saanud sõidukite müügihinna kujunemist mõjutada. Hageja tingimustest hoolimata oli kostja I nõus lepingud lõpetama ja sõidukid tagastama. Kui kostja I sooviks oli lepingud lõpetada, oleks tema pidanud leidma võimaluse, kuidas seda endale sobivalt teha. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis liisingueseme tõttu, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud tasuma liisinguandjale puudujääva osa. Praegusel juhul on pooled kokku leppinud, et liisingueseme väärtuseks on hind, mis kujuneb selle müügiprotsessi käigus. Muude kulutuste hüvitamise osas tuleb lähtuda seadusest, sest nende kohta ei ole eraldi kokkulepet. Sel põhjusel käsitles ringkonnakohus hageja nõudes sisalduvaid summasid eraldi ning hindas nende põhjendatust. Lepingust nr 1 tulenevast nõudest pidas ringkonnakohus põhjendatuks 187 214 krooni 79 sendi suurust vara soetusmaksumuse tasumata osa ning 7698 krooni 69 sendi suurusi vara müügikulusid. Tasumata kuumakse osas (mis vähendatud kujul on 1528 krooni 89 senti) pidas ringkonnakohus nõuet põhjendamatuks, sest selle kujunemine ei ole jälgitav (seetõttu on põhjendamatu ka arvestuses märgitud viivis). Kaubiku müügiga seotud kulude puhul ei kahelnud ringkonnakohus nende vajalikkuses ja suuruses. Kohtutoimikus oleva arve (tl 17) kohaselt tuli hagejal tasuda OÜ-le Moneklar 7698 krooni 69 senti (käibemaksuta), millest 5000 krooni oli kaubiku müügi vahendustasu, 2698 krooni 69 senti aga tasu defekteerimise, pesulateenuse, transpordi ja kütuse eest. Hageja seletuse kohaselt olid kõik teenused seotud vara müügiks ettevalmistamisega, millest osa toimingute jaoks oli vaja sõiduk teisaldada (sõidukit transportida). Kaubik müüdi 125 000 krooni eest. Seega tuleb kostjatel hüvitada hagejale kokku 69 913 krooni 48 senti (187 214 krooni 79 senti + 7698 krooni 69 senti - 125 000 krooni), s.o 4468 eurot 29 senti. Lepingust nr 2 tulenevast nõudest pidas ringkonnakohus samuti põhjendatuks sõiduauto soetusmaksumuse tasumata osa ja vara müügi kulusid, vastavalt 200 941 krooni 76 senti ja 10 147 krooni 97 senti. Tasumata kuumakse nõude jättis ringkonnakohus rahuldamata samadel põhjustel mis lepingu nr 1 puhul. Vara müügiga seotud kulude vajalikkuse ja suuruse kohta ei ole ka sõiduauto puhul kahtlusi. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, nagu tekitaks küsimusi sõiduauto müügi vahendustasu suurus võrdluses kaubiku vahendustasuga. Sõiduauto puhul on

tegemist oluliselt suurema väärtusega sõidukiga kui kaubik, mistõttu on ka müügi vahendamise eest makstav tasu tavapäraselt suurem. Arvestades sõiduauto võõrandamisest saadud 168 644 krooni 7 senti, tuleb kostjatelt välja mõista 42 445 krooni 66 senti (200 941 krooni 76 senti + 10 147 krooni 97 senti - 168 644 krooni 7 senti), s.o 2712 eurot 77 senti. Hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingute alusel vastutab kostja I kui liisinguvõtja kohustuste eest ka kostja II. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kokku tuleb kahe lepingu alusel mõista kostjatelt solidaarselt välja 7181 euro 6 sendi suurune võlgnevus. Hageja esitas hagiavalduses ka viivise nõude, arvestades viivist lepingus kokkulepitud määras, s.o 0,3% tähtaegselt tasumata summast päevas. Nõuete esitamisel lähtus hageja maksetähtajast, milleks lepingust nr 1 tuleneva nõude puhul oli 19. juuni 2009, lepingust nr 2 tuleneva nõude puhul aga 6. juuli 2009. Seega esitas hageja nõude esimesel juhul alates 20. juunist 2009, teisel alates

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

tingimust teise lepingupoole suhtes. Ringkonnakohtu antud tõlgenduse kohaselt ei saaks tüüptingimustel sõlmitud lepingut üldse eksisteerida. 11. märtsil 2009 allkirjastatud aktid on hageja varem välja töötanud ja hageja rekvisiitidega varustatud väljatrükitud vormil ning sellisel kujul on need kokkulepped ka allkirjastatud. Järelikult on tegemist tüüptingimustega ja nende kehtivust tuleb hinnata VÕS §-s 42 sätestatu põhjal. Kostjad leiavad, et kokkulepped on tulenevalt VÕS § 42 lg-st 1 tühised osas, millega pannakse kogu liisingueseme müügikahjumist tulenev risk kostjale I kui liisinguvõtjale. Need kokkulepped kahjustavad kostjat I kui liisinguvõtjat ebamõistlikult. Kuna ringkonnakohus lähtus 11. märtsi 2009. a kokkulepetest, siis järeldas ringkonnakohus, et kokkulepete sõlmimisega lõppesid ka liisingulepingutest tulenevad õigused ja kohustused. Samas leidis ringkonnakohus, et kostjal I on VÕS § 367 lg-st 1 tulenev kohustus hüvitada hagejale kui liisinguandjale müügiprotsessis tekkinud muud kulud (vahendustasu, kütusekulu, jms). Selline seisukoht on vastuoluline ja kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Juhul kui 11. märtsil 2009 sõlmitud liisingulepingute lõpetamise kokkulepped on tõepoolest käsitatavad uute kokkulepetena, ei ole millegagi põhjendatav asjaolu, et valikuliste kohustuste osas (müügiga seotud kulud) lähtub kohus ikkagi VÕS §-s 367 sätestatud liisingulepingu regulatsioonist, mitte aga uutes kokkulepetes sätestatust. Isegi kui uued lepingud kehtivad, ei saa need lepingud olla siduvad kostjale II, kes ei olnud uute kokkulepete pooleks. Arusaamatu on ringkonnakohtu põhjendus, mille kohaselt välistab liisinguandja igasuguse vastutuse asjaolu, et liisingulepingu puhul on tegemist krediidilepinguga. Arvestades seda, et praegusel juhul on liisinguandjaks krediidiasutus krediidiasutuse seaduse § 3 mõttes, laieneb vastustajale ka kohustus järgida sama seaduse §-s 83 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohus on rikkunud ka menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud

ümberhindamisel. Kostjad on varasemas menetluses esitanud seisukoha, mille kohaselt ei ole hageja lepinguid täitnud hea usu põhimõtetele vastavalt. Ringkonnakohus on maakohtu otsuse sisuliselt täielikult ümber teinud, ei ole aga oma otsuses üldse analüüsinud hageja tegevust lepingu täitmisel hea usu põhimõttest lähtuvalt. Seda vaatamata asjaolule, et maakohus on oma otsuse muu hulgas hea usu põhimõtte rikkumisele rajanud. Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud põhimõtet, mis kohustab otsuse muutmisel võtma seisukoha kõigi väidete ja vastuväidete kohta. Kostjad väitsid, et Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma varasemates lahendites korduvalt käsitlenud praeguse kohtuvaidlusega analoogseid olukordi liisingulepingu lõpetamisel (näiteks kohtuasjas nr 32-1-11-12). Seniste lahendite põhjal on välja kujunenud olulised põhimõtted, millega kasseeritav lahend on täielikult vastuolus, nt ei saa lubatuks pidada kokkulepet, mille järgi liisingueseme tagastamisel lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral pannakse tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnarisk ainuüksi liisinguvõtjale. Samuti on Riigikohus korduvalt rõhutanud põhimõtet, mille kohaselt on liisinguandja kohustatud vara võõrandamise korral liisinguvõtjat teavitama kõigist müügiprotsessi asjaoludest, mis võivad viimasele kaasa tuua täiendavaid kohustusi.

pidada tüüptingimuseks VÕS § 35 mõttes, peab see vastama neljale tunnusele: 1) tegemist on lepingutingimusega, 2) see on varem välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või muul põhjusel enne läbi rääkimata, 3) kasutamine teise poole suhtes, 4) sisu mõjutamise võimaluse puudumine. Riigikohus on sealjuures selgitanud, et just pool, kes soovib, et lepingutingimusele kohaldataks tüüptingimuste regulatsiooni, peab tõendama, et lepingutingimus oli varem välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks, st lepingutingimus oli välja töötatud kavatsusega kasutada seda mitmes tulevikus sõlmitavas lepingus, või lepingutingimust on tema suhtes kasutatud mõnel muul põhjusel selliselt, et lepingutingimuse üle ei olnud võimalik läbi rääkida ja selle sisu mõjutada. Ringkonnakohus ei tuvastanud ühtegi sellist asjaolu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

esitada tõendeid hagejale tagastatud sõidukite väärtuse kohta (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p-d 14-15; 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p-d 13-15;

lepingupunktiga nõustus. Lepingu ennetähtaegne lõpetamine tähendab lepingu ülesütlemist, mille kohta tuleb kohaldada VÕS § 196 lg-t 1. Selle sätte esimese lõike järgi võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Seega võis kostja I liisingulepingud VÕS § 196 lg 1 alusel üles öelda juhul, kui tal oli ülesütlemiseks mõjuv põhjus. Kuna ta asus liisingulepingute ülesütlemise asemel hagejaga lepingulistesse läbirääkimistesse liisingulepingute kokkuleppel lõetamiseks, siis sõltub kokkulepete p 5 lugemine tüüptingimuseks VÕS § 35 lg 1 järgi eelkõige sellest, kas hageja oli sarnase punkti väljatöötanud paljukordseks kasutamiseks või kas kostjal oli võimalik selle punkti sisu läbirääkimistega mõjutada. VÕS 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei ole eraldi läbi räägitud (vt eeltoodu kohta Riigikohtu 8. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-07, p 11; 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-12, p 12). Seega leiab kolleegium, et praeguses vaidluses ei ole välistatud, et kokkulepete punkt 5 on tüüptingimus. Juhul kui see punkt on tüüptingimus, peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel hindama selle punkti kehtivust VÕS § 42 järgi ning sõltumata menetlusosaliste taotlustest kohaldama vajadusel ka muid tüüptingimuste sätteid (vt selle kohta Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 17 ja 18; 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 17; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 15; 5. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-111-12, p 12).

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.