Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.03.2013, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-9640
Tsiviilasi
OÜ Aminium Net hagi Alko Inc vastu kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude puudumise tuvastamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1595 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.10.2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Aminium Net apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OÜ Aminium Net (registrikood 11052388, asukoht Tehnika 55, Tallinn 10136), esindaja vandeadvokaat Viive Kaur Kostja Alko Inc (registrikood 100569, asukoht Salmisaarenaukio 1, 00180 Helsinki, Soome), esindaja patendivolinik Anneli Kapp
Kohtuistungi toimumise aeg
06.03.2013
RESOLUTSIOON
1.Muuta Harju Maakohtu 08.10.2012 otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
Tagastada 05.03.2012 OÜ Aminium Net poolt tasutud riigilõivust pool, see on 319.55 (kolmsada üheksateist eurot 55 senti) eurot maksja arveldusarvele nr 221025054962 AS-s Swedbank.
5.Punkti 4 osas saata otsus täitmiseks Riigi Tugiteenuste Keskusele.
6.Otsuse peale (välja arvatud resolutsiooni punkt 4) võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile
kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud, menetluse käik ja hageja nõue
1.07.03.2012 esitas OÜ Aminium Net (hageja) Harju Maakohtule hagi Alko Inc (kostja) vastu kaubamärgiomaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamiseks ja kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude puudumise tuvastamiseks. 03.08.2012 määrusega jättis kohus hagi kaubamärgiomaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamiseks läbi vaatamata.
2.Hagiavalduse kohaselt esitas hageja 03.12.2008 Patendiametile taotluse kaubamärgi „RALKO Alkohol & Tubakas + kuju“ registreerimiseks (taotlus nr M200801690). Patendiamet registreeris hageja kaubamärgi 03.05.2010.
3.Kostja esitas tööstusomandi apellatsioonikomisjonile (TOAK) 31.08.2010 vaidlustusavalduse. TOAK rahuldas 13.12.2011 otsusega nr 1281-o avalduse ja tühistas Patendiameti otsuse nr 7/M200801690 kaubamärgi „R-ALKO Alkohol & Tubakas + kuju“ hageja nimele registreerimise kohta klassis 35 ning kohustas Patendiametit jätkama menetlust nimetatud kaubamärgi asjas komisjoni otsuses toodud asjaolusid arvestades.
4.Kostja nimele on registreeritud Euroopa Ühenduse kaubamärgid: a) „Alko + kuju“, nr 001921840 klassis 35 (advertising; business management; business administration; office functions – tõlge: reklaam; ärijuhtimine; kontoriteenused); taotlus esitatud 25.10.2000; kaubamärk registreeritud 31.03.2006. Kaubamärk koosneb sõnast ALKO (kaldkirjas) ja sellest eraldi asetsevast stiliseeritud joogipitsist väikeses ringis; kaubamärk on saanud õiguskaitse must-valgena; b) „Alko + kuju“, nr 005919031 klassis 35 (advertising; business management; business administration; office functions; retali sale and wholesale of alcoholic beverages; franshising services – tõlge: reklaam; ärijuhtimine; kontoriteenused; alkoholijookide jaeja hulgimüügiteenused; frantsiisiteenused); taotlus esitatud 21.05.2007; kaubamärk registreeritud 10.12.2009. Kaubamärk koosneb sõnast ALKO (stiliseeritud kaldkirjas) ja selle ümber olevast ringist; kaubamärk on saanud õiguskaitse must-valgena.
5.Hageja esitas 03.12.2008 registreerimistaotluse kaubamärgi „R-ALKO Alkohol & Tubakas + kuju“ registreerimiseks klassis 35 – jae- ja hulgimüük; kaubamärk on kaitstud värvides kollane, punane ja must. Ühend R-ALKO on kollane ja trükitähtedes suures šriftis ja selle all väiksemana punase-mustaga sõnad Alkohol & Tubakas kirjatähtedega. Tähis tervikuna on loetav kombineeritud kaubamärgiks, sest tähise osaks olevad sõnad on
üksteise suhtes kujunduslikult seotud ning sõnade või sõnaühenduse šriftid on erinevad. TOAK asus seisukohale, et hageja kaubamärgi „R-ALKO Alkohol & Tubakas + kuju“ registreerimine on välistatud kaubamärgiseaduse (KaMS) § 10 lõike 1 punkti 2 alusel.
6.Hageja hinnangul on tema kaubamärk saavutanud tuntuse läbi pikaajalise kasutamise, sest hageja litsentsiaat on kaubamärki kasutanud 2001. aastast. Kui kohus tuvastaks vaidlusaluse tähise üldtuntuse, saaks rääkida hageja varasemast kaubamärgist kostja mõlema kaubamärgi suhtes ning sel juhul oleks välistatud ka kostja võimalused vastuväidete esitamiseks.
7.Kaubamärkide võrdlemisel tuleb aluseks võtta tähised tervikuna ning oluline on, kuidas tarbija tähiseid tervikuna tajub. TOAK on ekslikult ja ebaõigesti otsust läbivana märkinud hageja kaubamärgiks „R-ALKO + kuju“, milline asjaolu andis TOAK-ile võimaluse sisuliselt võrrelda sõnu „R-ALKO“ ja „ALKO“. Fakt, et TOAK jättis täiesti tähelepanuta tähised kui tervikud, oli üheks oluliseks asjaoluks, mis viis ebaõige otsuse tegemiseni. TOAK on eksinud, eraldades meelevaldselt võrreldavatest tähistest ja analüüsides vaid ühte sõna – „alko“ ja jättes tähelepanuta, et see on nii kostja kui ka hageja kaubamärkides mittekaitstav osa KaMS § 9 lõike 1 punkti 3 järgi.
8.TOAK-i arvates on hageja kaubamärk eksitavalt sarnane varasema kaubamärgiga, mis on saanud õiguskaitse osaliselt identsete ja osaliselt samaliigiliste teenuste kasutamiseks, millest tulenevalt on tõenäoline kaubamärkide äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas taotleja kaubamärgi assotsieerumine varasemate kaubamärkidega. Vaidlus puudub selles, et kostja kaubamärkide registreerimistaotlused on varasemad võrreldes hageja kaubamärgi suhtes esitatud taotluse kuupäevaga. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja ei andnud hagejale nõusolekut vaidlusaluse kaubamärgi registreerimiseks. Kostja esitatud vaidlustusavaldus kinnitas seda, et kostja ei nõustunud vaidlusaluse kaubamärgi registreerimisega. TOAK-i otsuses esitatud sellekohane väide on seega sisuliselt ebavajalik ning otsuse põhjendamisel tähtsust ei omanud. Hageja andmetel ei ole kostja vastandatavaid kaubamärke Eestis kunagi kasutanud, sealhulgas ei ole ta neid kasutanud ka klassi 35 kuuluvate teenuste tähistamiseks.
9.Kostja kaubamärgi eristatav osa ALKO on muutunud keele tavakasutuses alkoholi sünonüümiks.
10.Hageja palus eeltoodule tuginedes tuvastada õiguskaitset välistavate asjaolude puudumine kaubamärgi „R-ALKO Alkohol & Tubakas + kuju“ (registeerimistaotlus nr M200801690) klassis 35 (jae- ja hulgimüük) registreerimiseks hageja nimele. Menetluskulud palus jätta kostja kanda. Kostja vastuväited
11.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
12.Hageja taotletav „R-ALKO + kuju“ on eksitavalt sarnane kostja Euroopa Ühenduse registreeritud kaubamärkidega nr 001921840 „Alko fig“ ja nr 005919031 „Alko fig“, mistõttu tekib tõenäosus, et tarbijaid eksitatakse kaupade/teenuste päritolu suhtes.
13.Kostja ei nõustunud hageja seisukohaga, mille järgi sõna ALKO on mittekaitstav osa kaubamärkide koosseisus. Käesolevas asjas tuleb lähtuda kostja kaubamärkide kehtivuse eeldusest tulenevalt Nõukogu määruse (EÜ) nr 207/2009 artiklist 107. Kostja hinnangul on sõna ALKO kaubamärkide koosseisudes eristusvõimeline ning domineeriv osa. Hageja rõhuasetus, mille järgi tuleks vaadelda ainult kaubamärkide üldmuljet, ei ole õige, kuna viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-77-10 märgib täiendavalt, et kaubamärkide hindamisel tuleb eriti arvesse võtta nende eristatavaid ja domineerivaid osi.
14.Kostja hinnangul sellist sõna nagu „alko“ eesti keeles ei eksisteeri. Sõna „alko“ ei ole ka üldlevinud äritegevuses ega heauskses äripraktikas kasutatuna klassi 35 kuuluvate teenuste osas.
15.Hageja kaubamärgitaotluses „R-ALKO + kuju“ märgitud teenused (jae- ja hulgimüük) on osalt identsed, osalt samaliigilised kostja kaubamärkides „Alko fig“ märgitud teenustega
(reklaam, ärijuhtimine, kontoriteenused, alkoholi jae- ja hulgimüügiteenused, frantsiisiteenused).
16.Kostja kaubamärk on üldtuntud, sest tegemist on Soomes tegutseva riikliku monopoliga. Lisaks viitas kostja oma ärinimele Alko Inc, milles kaubamärk on üheks osaks. Seega tulenevad kostja õigused kaubamärgile ka tema ärinimest.
17.Kostja ei nõustunud hagejaga selles, et vaidlusalune tähis („R-ALKO + kuju“) on saavutanud pikaajalise kasutamise tulemusena üldtuntuse. Hageja ei ole oma väidet tõendanud, kuna hageja esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed. Esimese astme kohtu otsus
18.08.10.2012 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõike 1 ja § 173 lõike 1 alusel hageja kanda.
19.Poolte vahel on vaidlus kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude esinemise üle. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist on samaliigiliste teenustega. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja näol on tegemist Soome Vabariigis kange alkoholi müümise osas monopoolset seisundit omava äriühinguga. Kostja ei ole kantud Eesti äriregistrisse.
20.Poolte vahel on vaidlus kostja kaubamärgi ja hageja taotletava kaubamärgi sarnasuse üle. Kaubamärgi ja taotletava kaubamärgi sarnasuse tuvastamiseks tuleb võrrelda mõlemat tähist, lähtudes tähiste üldmuljest, tuleb kaaluda tähiste semantilist, visuaalset ja foneetilist sarnasust ning seda, kas hageja kaubamärgi puhul on tegemist tavakasutuses oleva sõnaga.
21.Õige ei ole hageja väide, et kostja ei võiks kohtumenetluses tuua välja uusi argumente võrreldes apellatsioonikomisjoni menetluses välja toodud argumentidega. KaMS ega tööstusomandi õiguskorralduse aluste seadus (TÕAS) ei seo kaubamärgi õiguskaitset välistava asjaolu tuvastamise hagi esitamise aluseks olevaid asjaolusid ega ka vastuväiteid TOAK-i menetluses esitatud argumentidega ega piira menetlusosaliste õigust esitada kohtumenetluses uusi argumente. Seega on kõik kostja esitatud vastuväiteid lubatud.
22.KaMS § 10 lõige 1 sätestab relatiivsed õiguskaitse andmisest keeldumise alused. Üldtuntud kaubamärgi õiguskaitset reguleerib ka KaMS § 5 lõike 1 punkt 1. Kohtule esitatud kaubamärkide reproduktsioonidest nähtub, et mõlemad vaidlusalused tähised on kombineeritud kaubamärgid. Kohus leidis, et hageja ja kostja kaubamärgid on sarnased ning on tõenäoline kaubamärkide äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas kaubamärgi assotsieerumine varasema kaubamärgiga. Mõlema kaubamärgi puhul on kujunduslik element teisejärguline, seega on oluline rõhk just sõnalisel osal. Kostja kaubamärgi puhul piirdub sõnaline osa sõnaga „Alko“. Tavapäraseks keelekasutuseks KaMS § 9 lõike 1 punkti 4 mõttes tuleb lugeda ikkagi sõna või väljendit, mis on keele tavakasutuses igapäevaselt, tähistamaks mingit asja või olukorda. Kohus ei nõustu hageja käsitlusega, et sõna „alko“ on muutunud „alkoholi“ sünonüümiks. Slängisõnana või eesliitena (näiteks alkomeeter) kasutamine ei muuda sõna veel tavapäraseks keelekasutuses konkreetse terminina. Kostja kaubamärgi oluline osa ei ole muutunud tavakeeles kasutatavaks sõnaks ning seetõttu on ta eristusvõimeline.
23.Hageja kaubamärgi puhul on oluliseks ja eristusvõimeliseks osaks „R-ALKO“, selle lisandid „Alkohol ja Tubakas“ on tavakeeles kasutatavad sõnad ning seega eristusvõimetud. Hageja kaubamärgi oluline osa ja kostja kaubamärgi oluline osa on sarnased, sest vahe on vaid ühetäheline. Kohtu arvates on kaubamärkide üldmulje võrdluses sarnane ning hageja kaubamärki võib seostada kostja kaubamärgiga.
24.Hageja on esitanud kohtule väljavõtte ajalehes Postimees ilmunud fotost ning taotluse reklaami paigaldamiseks aastast 2001. Kohus leidis, et ühe kaupluse reklaami kasutamine ei muuda kaubamärki tuntuks. Tuntuse puhul on oluliseks kriteeriumiks suure osa konkreetse toote või teenuse tarbijate teadlikkus kaubamärgi olemasolust kogu kaubamärgi territooriumil. Hageja ei ole piisava kindlusega tõendanud taotletava kaubamärgi tuntust.
25.Kuna kostja on Soome äriühing, mis ei ole registreeritud Eesti äriregistris, leidis kohus, et KaMS § 10 lõike 1 punkti 4 õiguskaitse ulatus on territoriaalne ning kostja ei saa kaitsta oma registreerimata ärinime Eestis.
26.Kostja kaubamärk on Soomes kasutusel olnud pikaajaliselt, selle üle pooled ei vaidle. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et tegemist on Soomes kange alkoholi kauplemisega tegeleva monopoliga. Kohus leidis, et selle asjaolu tõttu võib pidada kostja kaubamärki Soomes tuntuks. Kohtule esitatud TNS Emor uuringust nähtub, et Soome turistide põhiliseks ostueelistuseks on alkohol ning ei ole vaidlust selle üle, et hageja tegutseb oma kaubamärgi all põhiliselt Tallinna vanalinnas ning sadama piirkonnas. Ka on tõenditest näha, et kostja kaubamärgil on Soomes kõrge maine ning tuntus. Kohus leidis, et maine ärakasutamiseks saab pidada tegevust, kus teatud konkreetsete tarbijate ostueelistuste mõjutamiseks kasutatakse nende kodumaal tuntud kaubamärgiga sarnast tähist. Apellatsioonkaebus
27.Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsus on ebaseaduslik tulenevalt materaalõiguse normi ebaõigest kohaldamisest, menetlusnormide olulisest rikkumisest ning tõendite ebaõigest hindamisest.
28.Maakohus ei ole õigeks pidanud hageja väidet, et kostja ei saa kohtumenetluses tuua välja uusi asjaolusid võrreldes TOAK-i menetluses väljatoodutega. TÕAS § 46 lõikest 1 tulenevalt oli juba kohtueelse menetluse kohaselt välistatud võimalus, et kostja oleks saanud täiendada vaidlustusavaldust ja esitada täiendavaid aluseid tema väidetavate õiguste rikkumise kohta lisaks KaMS § 10 lõike 1 punktile 2. Seega ei ole seda võimalik ega lubatud teha ka vaidlust läbivaatavas järgmises instantsis (kohtus). Maakohus on oluliselt menetlusnormi rikkunud ja sisuliselt hagi piire ületanud (TsMS § 439), võttes asja lahendamisel arvesse need kostja vastuväited, milliseid ei olnud esitatud vaidlustusavalduse alusena. Hagi esemeks oli tuvastada vaid see, et puudub KaMS § 10 lõike 1 punktis 2 sätestatud kaubamärgi õiguskaitset välistav asjaolu.
29.Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus vastandanud hageja poolt taotletavale tähisele kostja mõlemad EÜ kaubamärgid. Kohus on põhjendamatult ja toimiku materjalidele mittetuginevalt otsuses märkinud, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et tegemist on samaliigiliste toodetega. Hageja taotleb õiguskaitset jae- ja hulgimüügile, aga kostja kaubamärk nr 001921840 on klassis 35 kaitstud niisuguste teenuste osas nagu reklaam, ärijuhtimine ja kontoriteenused. Puudub mistahes alus väitele või järeldusele, et reklaamivõi ärijuhtimise- või kontoriteenus oleksid identsed või sarnased jae- ja hulgimüügiteenusele. Seega on asjakohatu võtta võrreldavaks kaubamärgiks kostja kaubamärk nr 001921840. Kostja kaubamärk nr 005919031 on saanud klassis 35 õiguskaitse ka alkohoolsete jookide jae- ja hulgimüügis, mis on vaieldamatult kitsam kui hageja taotletav jae- ja hulgimüük. Seega on alust rääkida samaliigilistest teenustest vaid alkohoolsete jookide müügi osas.
30.Kohus ei ole andnud hinnangut hageja väitele, et kostja kaubamärgis nr 005919031 sisalduva sõna „alko“ puhul on tegemist tähise mittekaitstava osaga. Kuna aga kohus on otsuses käsitlenud seda, kas sõna „alko“ võib pidada tavakeele väljendiks tähistamaks mingit asja või olukorda, ning leidnud, et sõna on eristusvõimeline, saab järeldada, et kohus ei ole tegelikult välistanud asjaolu, et kostja kaubamärgid on tervikuna kaitstud, kuid nendes sisalduv sõna võib olla mittekaitstav. Seega on otsus selles osas vastuoluline ja mittejälgitav.
31.Vaidluse esemeks olevate võrreldavate tähiste puhul tuleb lähtuda nende üldmuljest ja tervikust. Lisaks on aga oluline lähtuda sellest, kas vastandatud kaubamärgis olev sõna on mittekaitstav ja kas sellele ainuõiguse andmine on välistatud. Kohus hindas ekslikult hageja esitatud tõendeid (väljavõtteid internetist) ja luges tänapäeval sõna „alko“ kasutatavaks vaid slängis. Ainuüksi selle asjaolu tuvastamine, et sõna „alko“ on
vastandatud kaubamärkide mittekaitstav osa, välistab kostja ainuõiguse sellele sõnale, mis omakorda tähendab, et hageja kaubamärgi registreerimist välistav asjaolu puudub.
32.Isegi juhul, kui sõna „alko“ oleks hinnatav kaitstava osana, ei ole täidetud KaMS § 10 lõike 1 punktis 2 sisalduvad järgmised kriteeriumid. Võrreldavad kaubamärgid ei ole identsed, milles vaidlus ka puudub. Kohus on vääralt lähtunud tähiste võrdlemisel vaid tähiste ühest osast, sõnast „alko“. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta on tähelepanuta jätnud hagis esitatud vastuväited ja analüüsi selle kohta, et tähiste võrdlemisel ja hinnangu andmisel niisugustele kriteeriumidele nagu visuaalsus, foneetilisus ja semantilisus, tuleb vaadata tähiseid tervikuna. Kohus on ka ekslikult leidnud, et kombineeritud kaubamärgis sisalduvaid sõnu ALKOHOL ja TUBAKAS ei pea kombineeritud kaubamärkide võrdlemisel arvesse võtma, sest nimetatud sõnad on tavakeeles kasutatavad ja seega eristusvõimetud. Jae- ja hulgimüügiteenusest on alkoholi jae- ja hulgimüügiteenus oluliselt kitsam. Seega ei ole alust väita, et teenused oleksid täies ulatuses samaliigilised.
33.Tõendamist ei leidnud ja puudus alus teha järeldus, et tarbija võib ära vahetada kostja vastandatavad kaubamärgid taotletava tähisega. Kohus on jätnud põhjendamata, miks ta arvab, et puudub vajadus hinnata seda, kuidas Eesti tarbija võrreldavaid tähiseid tajub ja tunneb ning miks kohus leiab, et piisab, kui tarbijagrupiks võtta vaid ühest naaberriigist (Soomest) Eestisse tulijad.
34.Kohus on vääralt hinnanud tõendeid, mis seonduvad hageja väitega, et tema poolt taotletav kaubamärk on Eestis saavutanud üldtuntuse. Kohus on hinnanud vaid arhiivifotot aastast 1999 ning reklaami paigaldamise taotlust aastast 2001, kuid ei ole põhjendanud, miks ta jättis hindamata hagi lisa nr 8. Samas on kohus olnud vastuoluline, leides, et tähiste segiajamise tõenäosuse hindamisel piisab kui tarbijagrupiks lugeda Eestit külastavad Soome turistid, kuid tähise üldtuntuse hindamisel tuleb võtta aluseks tarbijad kogu Eesti ulatuses. Vastustaja seisukoht
35.Kostja palub jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
36.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajate seletused ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmiseks alused puuduvad, kuid muuta tuleb osaliselt otsuse põhjendusi. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et maakohtu otsuse põhjendav osa on raskesti arusaadav, mistõttu kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole osaliselt jälgitav. Samuti ei nähtu sellest kõikide kogutud tõendite analüüs või põhjendused, miks kohus mõnda tõendit ei arvestanud. Selles osas on maakohus rikkunud otsuse tegemisel TsMS § 442 lõiget 8, kuid ringkonnakohtul on võimalik tuvastatud menetluslikud mööndused ise kõrvaldada.
37.Esmalt nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et KaMS ega TÕAS ei seo kaubamärgi õiguskaitset välistava asjaolu tuvastamiseks hagi esitamise aluseks olevaid asjaolusid ega sellele esitatavaid vastuväiteid TOAK-i menetluses esile toodud argumentidega ega piira menetlusosaliste õigust esitada kohtumenetluses uusi argumente. Kohtumenetluse näol on tegemist küll jätkumenetlusega KaMS § 41 lõike 5 ja TOAK § 64 lõike 2 mõttes ning reguleeritud on ka nõue, millega kohtusse pöörduda saab (kaubamärgi õiguskaitset välistava asjaolu või selle puudumise kindlakstegemine), kuid algatatud hagimenetlusele kehtivad muus osas kõik TsMS-is sätestatud üldised hagimenetluse reeglid.
38.Hageja tugineb esmalt enda kaubamärgi üldtuntusele, olles seisukohal, et seetõttu on tegemist varasema kaubamärgiga, mis välistab KaMS § 10 lõike 1 punkti 2 rakendamise. Maakohus võttis selle väite osas seisukoha otsuse punktis 10 ja kolleegium nõustub kohtu järeldusega. Hageja ei suutnud veenvalt tõendada taotletava kaubamärgi üldtuntust enne
kostja poolt enda kaubamärkidele õiguskaitse saamist. Tulenevalt KaMS § 8 lõikest 2 hakkas õiguskaitse kostja kaubamärkidele kehtima vastavalt 25.10.2000 ja 21.05.2007 (taotluste esitamisest). Maakohus võttis hageja kaubamärgi üldtuntuse hindamisel aluseks need asjaolud ja tõendid, millised hageja ise maakohtus selle väite põhjendamiseks ja tõendamiseks esitas (hagiavalduse punktid 3.1-3.4, tõenditest avalduse lisad 6 ja 7). TsMS § 5 lõike 1 kohaselt toimub hagi menetlemine poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel. Seega etteheide hagiavalduse lisa 8 (väljatrükk Alko.ee kaupluseketi veebilehelt) tähelepanuta jätmisele asjakohane ei ole.
39.Kaubamärgi üldtuntuse hindamisel tuleb vastavalt KaMS § 7 lõigetele 3 ja 4 tuvastada, et kaubamärki tunneb valdav enamus vähemalt ühe sama sätte lõike 3 punktis 1 nimetatud sektorisse kuuluvatest isikutest (analoogiliste kaupade või teenuste tegelikest või võimalikest tarbijatest või nende kaupade või teenuste jaotusvõrgus või ärisektoris tegutsevatest isikutest). Samuti tuleb tuvastada kasutamise ja tutvustamise kestust ja ulatust ning kaubamärgi geograafilist levikut, samuti registreerimist, kasutamist ja üldtuntust teistes riikides, aga ka selle kaubamärgi hinnangulist väärtust. Hageja esitatud tõenditest nähtub vaid, et tähist kujul „ALKO“ kasutati aastal 1999 ühel Tallinna Vanalinna hoonel (t I kd lk 29) ja et OÜ Amintor poolt oli saadud Tallinna Kultuuriväärtuste Ametilt ja Tallinna Kesklinna Valitsuselt märtsis 2001 kooskõlastused paigaldada tähis tekstiga R-ALKO ALKOHOL & TUBAKAS hoonele Viru t 27a perioodil 01.01.2001-01.06.2001 (5 kuud) (t I kd lk 28). Nimetatud tõendid näitavad, et sarnast tähist on Tallinnas erinevatel perioodidel küll vähem või rohkem kasutatud, kuid kindlasti ei anna need asjaolud alust tuvastada taotletava kaubamärgi üldtuntust enne kostja tähiste õiguskaitse saamist.
40.Otsuse punktis 6 on maakohus märkinud, nagu ei vaidleks pooled selle üle, et tegemist on samaliigiliste teenustega. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga (kaebuse punktis 3.2), et maakohtu viidatud väide ei põhine tsiviilasja materjalidele. Hagiavalduse punktis 3.12.2 on hageja põhjendanud, miks tema arvates ei ole taotletav õiguskaitse jae- ja hulgimüügile sarnane teenustega, milles on kaitstud kostja kaubamärk nr 001921840 (ALKO + kuju; pitsiga) – reklaam, ärijuhtimine, kontoriteenused. Samas oli hageja seisukohal, et kaubamärgi nr 005919031 registreering sarnaste teenuste (alkohoolsete jookide jae- ja hulgimüük) osas on kitsam kui hageja poolt taotletav jae- ja hulgimüük. Kostja oli seisukohal, et osalt on tegemist samaliigiliste, osalt identsete teenustega (t I kd lk 94). Ka hilisematest menetlusdokumentidest ei nähtu poolte seisukohtade lähenemist selles küsimuses. Seega pidi maakohus KaMS § 10 lõike 1 punkti 2 rakendamiseks võtma seisukoha, kas võrreldavate kaubamärkide puhul on tegemist samaliigiliste teenustega või mitte. Maakohtu otsuses vastav põhjendus puudub. Alles jaatava vastuse korral oli alust hakata kontrollima kaubamärkide sarnasust ja nende äravahetamise tõenäosust tarbija poolt, sealhulgas hageja kaubamärgi assotsieerumist kostja kaubamärkidega.
41.Kolleegium, tutvunud esitatud tõenditega ja poolte seisukohtadega, nõustub kostja seisukohaga, et mõlema võrreldava registreeringuga on kostja saanud õiguskaitse klassis nr 35 samaliigiliste teenuste tähistamiseks, võrreldes hageja poolt taotletavate teenustega. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-77-10 ja nr 3-2-1-86-07 selgitanud, et hinnates seda, kas kaubad või teenused on samaliigilised, tuleb arvestada nendega seotud kõiki aspekte, seahulgas nende olemust, lõpptarbijaid, kasutusviisi ning seda, kas kaubad või teenused üksteist asendavad või täiendavad, lisaks tuleb teenuste vahelise seose kindlakstegemiseks hinnata ka kaubamärkide äravahetamise tõenäosust. Piisab ka üksnes ühe tunnuse esinemisest, kui see avaldub piisavalt tugevalt, et pidada teenuseid samaliigilisteks.
42.Käesolevas asjas on tegemist Nizza kvalifikatsiooni järgi klassiga 35 (teenused: reklaam; ärijuhtimine; kontoriteenused). Vastavalt KaMS § 12 lõikele 4 ei oma kaupade ja teenuste liigitus Nizza kvalifikatsiooni järgi tähendust kaupade ja teenuste samaliigilisuse määratlemisel. Registreering nr 001921840 kehtib klassides 21, 32, 33 ja 35, sealhulgas
klassis 35 on kaitstud kostja järgmised teenused: reklaam, ärijuhtimine, kontoriteenused (t I kd lk 21-23). Registreering nr 0059190031 kehtib lisaks klassidele nr 1-4, 9, 16, 21, 31, 32, 41 ja 42 ka klassis 35 ning sellega on klassis 35 lisaks reklaamile, ärijuhtimisele, kontoriteenustele kaitstud ka alkohoolsete jookide jae- ja hulgimüük ning frantsiisiteenused (t I kd lk 24-26). Hageja taotleb registreeringut klassis 35 järgmiselt: jae- ja hulgimüük (kolmandatele isikutele) (t I kd lk 27).
43.Maakohtu järeldusega, et registreeringuga nr 005919003 võrreldes soovib hageja saada kaitset samaliigiliste teenuste osas, nõustub kolleegium põhjusel, et kuigi alkohoolsete jookide jae- ja hulgimüük on kitsam teenus kui jae- ja hulgimüük (kolmandatele isikutele), on lõppolemuselt tegemist sama teenusega – müügiga ja sellega seonduvate teenuste osutamisega jae- ja/või hulgiklientidele. Registreeringu nr 001921840 puhul tuleb lähtuda teenuste olemusest ja seosest – ärijuhtimine hõlmab ka jae- ja hulgikaubanduse organiseerimise ja toimimisega seotud ettevõtte tegevust ja juhtimist.
44.Järgnevalt tuleb tuvastada, kas hageja taotletav kaubamärk ja kostja registreeritud kaubamärgid (otsuse punkti 6 teises lõikes on käsitletud kostja kaubamärke ekslikult ainsuses) on sellisel määral sarnased, mis loob tõenäosuse kaubamärkide äravahetamiseks tarbija poolt, sealhulgas kaubamärgi assotsieerumise varasema kaubamärgiga. Selles osas ei vasta maakohtu otsus (selle punkt 9) TsMS § 436 lõikes 1 sätestatud põhjendatuse nõudele. Maakohus on küll leidnud, et kaubamärgid on sarnased ja tõenäoline on äravahetamine tarbija poolt, kuid täidetud ei ole § 442 lõikes 8 sätestatud nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema lahendist jälgitav. Tuvastades KaMS § 10 lõike 1 punkti 2 (seega õiguskaitset välistavate suhteliste asjaolude olemasolu) rakendamiseks vajalikke eeldusi, on kohus viidanud sama seaduse § 9 lõige 1 punktile 4, milline reguleerib õiguskaitset välistava absoluutse asjaoluna olukorda, kui tähis koosneb üksnes tähistest või andmetest, mis on muutunud tavapäraseks keelekasutuses või heauskses äripraktikas. Kuna käesolevas asjas ei vaidlusta hageja kostja kaubamärkide kehtivust (nõude tunnistada lõppenuks Alko Inc ainuõigus kaubamärgile „Alko + kuju“ jättis maakohus läbi vaatamata) ja kostja ei ole hageja kaubamärgile vastu vaieldes tuginenud viidatud absoluutsele õiguskaitset välistavale asjaolule, siis ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt tähendust, kas sõna „alko“ on või ei ole Eestis tavapärases keelekasutuses. Seega ei pea kolleegium ka hindama apellandi poolt esitatud täiendavat tõendit (Eesti Keele Instituudi direktori 10.10.2011 arvamust). Kostja registreeringud ei sisalda viidet mittekaitstavale osale kaubamärkide koosseisus ja seega on registrisse kantud reproduktsioonid kaitstud tervikuna. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et isegi kui sõna „alko“ oleks Eestis tavapärases keelekasutuses, ei välista see sõna registreeringut kaubamärgina klassis, kus ei ole tegemist teenuste tavapäraste tähistega.
45.Kaubamärkide sarnasuse ja sellest tuleneva äravahetamise hindamisel tuleb vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-7-10 võtta aluseks tähiste visuaalseid, foneetilisi ja semantilisi aspekte, kusjuures tähiste hindamine peab põhinema nendest tekkival üldmuljel, võttes arvesse eriti nende eristatavaid ja domineerivaid osi. Otsustav tähtsus on seejuures asjaolul, kuidas asjaomase teenuse keskmine tarbija tähiseid tervikuna tajub. Euroopa Kohus on seisukohal, et keskmine tarbija tajub tähist tervikuna ega analüüsi selle erinevaid detaile ning sarnasust tuleb vaadelda visuaalsest, foneetilisest ning kontseptuaalsest aspektist; võrdlemisel on oluline hinnata kaubamärgi koosseisus olevate elementide domineerivust ja eristusvõimelisust; hinnang võrreldavate kaubamärkide sarnasusele peab tuginema märkidest tekkivale üldmuljele ega saa lähtuda üksikutes detailides esinevatest erinevustest või sarnasustest; äravahetamise tõenäosus sõltub eelkõige kaubamärgi eristusvõimest ja tuntusest turul, kaubamärkide sarnasusest, kaubamärgiga identifitseeritud kaupade või teenuste samaliigilisusest: mida ulatuslikum on kaupade või teenuste samaliigilisus, seda erinevamad peavad olema kaubamärgid; äravahetamise tõenäosus esineb olukorras, kus tarbija võib eeldada, et võrreldavate
kaubamärkidega tähistatud kaubad või teenused on pärit samast ettevõttest või majanduslikult seotud ettevõttest, seega kui üldsus võib eksida võrreldavate kaupade või teenuste päritolu osas; seda, kuidas asjaomane tarbija tähist tajus, peab hindama ajahetkel, kui varasema kaubamärgiomaniku õigusi rikkuv tähis kasutusele võeti; tavaliselt tarbijad seostavad ja võrdlevad nähtud kaubamärki selle tähisega, millega nad varem on kokku puutunud antud valdkonnas (lahendid nr C-145/05, nr C-251/95, nr C-39/97, nr C-342/97).
46.Eelmises punktis esile toodut silmas pidades nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et hageja ja kostja võrreldavad kaubamärgid on sellisel määral sarnased, et on tõenäoline nende äravahetamine hageja jae- ja/või hulgikaubandusettevõtte kaudu alkohoolseid jooke ostva keskmise tarbija poolt. Hageja kaubamärgi visuaalses muljes jääb esiplaanile sõna „alko“, mis langeb kostja kaubamärkidega kokku. Vaidlusalused kaubamärgid on küll erinevad sõnade, tähtede, silpide, täis- ja kaashäälikute arvu poolest, samuti värvi poolest, kuid foneetiliselt sarnased, sest kostja kaubamärgid on tervikuna hõlmatud taotletava kaubamärgiga. Tuleb nõustuda maakohtuga, et võrreldavates kaubamärkides on oluline rõhk nimelt sõnal ja kujunduslik element on teisejärguline. Taotletavas kaubamärgis sisalduvad sõnad „Alkohol ja Tubakas“ ei ole eristumisvõimelised, kuna on tavapärases keelekasutuses ja tähistavad vaid kaupu, mida konkreetne ettevõte müüb.
47.Poolte esile toodud asjaoludest saab järeldada, et kuigi registreeritud kaubamärgid ei ole suunatud tarbijale Eesti territooriumil, on taotletav kaubamärk (vähemalt osaliselt) suunatud turistidele, kes külastavad Tallinna vanalinna ja saabuvad siia laevaga. Nimelt soovib hageja kasutada taotletavat kaubamärki vastavalt veebilehel avaldatud infole Alko.ee kui väidetavalt ühe Eesti suurima jae- ja hulgikaubandusele spetsialiseerunud kaupluseketi teenuste tähistamiseks, kusjuures kolm kauplust asuvad Tallinnas vastavalt Viru t 27a ning Vana-Viru t 14 ja 4 (t I kd lk 30-31). Samast nähtub, et Tallinna reisisadama D-terminalist 350m kaugusel asub nende Cash&Carry tüüpi kauplusladu. Kostja poolt esitatud tõendid näitavad, et neist turistidest omakorda olulise osa moodustavad külalised Soomest, kelle ostukäitumine on suunatud muuhulgas alkoholi- ja tubakatoodetele. TSN Emori 2004. aasta detsembris korraldatud ostukäitumisele keskendunud uuring näitas muuhulgas, et 9% Soome turistidest teeb Eestis sisseoste vähemalt kord kuus, 1/5 3-5 korda poole aasta jooksul ja 2/3 kord või kaks poole aasta jooksul ning et Soome ostuturistid viivad kõige sagedamini endaga kaasa alkoholi (78% neist) (t I kd lk 118-119). Eesti Konjuktuuriinstituudi 2009. aasta uuringust turistide alkoholi ostumahu kohta (t I kd lk 122-127) nähtub, et turistid tarbivad Eesti alkoholiturust olulise osa, ligi veerandi; et 2009. aastal Eestit külastanud väliskülastajatest oli 59% Soomest; et suurema osa väliskülastajate poolt Eestist kaasa ostetud alkohoolsetest jookidest ostsid endiselt soomlased; et alkoholi ostvate turistide keskmised ostukogused on kasvanud ning kasvanud on ka alkoholi müük turistidele kauplustes kokku; et aastal 2009 kasvas võrreldes aastaga 2008 kaasaostetud alkoholi kogumaht, mis oli tingitud Soome turistide arvu suurenemisest (+4,8%) ja konkreetse ostueesmärgiga turismi osatähtsuse kasvamisest (+6,6%); et soomlased kulutasid alkoholile keskmiselt 496 krooni, mis moodustas 23,8% kogukuludest; et soomlaste suhteliselt kõrget alkoholikulutuste taset mõjutasid ühepäevaste kruiisituristide kulud alkoholile, mis moodustasid nende kogukuludest 46,7%.
48.Eelmises lõigus käsitletu omab käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust seetõttu, et kostjaks on Soomes alkoholimüügi monopoli omav riiklik ettevõte (t I kd lk 104-15, tõlge lk 106-107). Selle asjaolu üle pooltel vaidlus puudub. Ja kuigi kostja on kinnitanud, et tal puudub võimalus kasutada oma kaubamärke Eesti territooriumil, näitab asjaolu, et oluline osa hageja lõpptarbijatest (jae- ja hulgimüügikauplustest alkoholi ostvatest klientidest) on väliskülalised Soomest, kelle jaoks sõna „Alko“ suure tõenäosusega seostub nende oma riigis alkoholi (kanget) müüva kaupluseketiga. Puudub vaidlus, et Alko ettevõttena tegutseb Soomes juba aastast 1932, kusjuures sõna „alko“ on tema ärinimes olnud kogu
tegutsemise aja ning et näiteks aastal 2010 moodustasid dokumenteeritud alkoholimüügist Soomes Alko kauplused 48% jaemüügist ja 41% kogu alkoholimüügist (t I kd lk 108, tõlge lk 109). Kaubamärgi direktiivi 2008/95/EÜ art 4 punkti 1b kohaselt ei registreerita kaubamärki, kui identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et üldsus võib need omavahel segi ajada või tekitada seoseid varasema kaubamärgiga.
49.Maakohtu tuginemine lisaks menetlusosaliste poolt esile toodud materiaalõigusnormidele ka KaMS § 10 lõike 1 punktile 4 on iseenesest lubatud tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1, mille kohaselt peab kohus otsust tehes muuhulgas otsustama, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. TsMS § 436 lõigete 2, 4 ja 7 kohaselt on kohus otsust tehes seotud menetluses esitatud ja kogutud tõendite ning esile toodud asjaoludega, kuid ei ole seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
50.Vaidlustatud otsuse punktist 8, kus on KaMS § 10 lõike 1 punkti 4 tsiteeritud, ja punktist 11 nähtub, et maakohus ei tuginenud hagi rahuldamata jätmisel viidatud sätetes reguleeritud suhtelisele õiguskaitset välistavale asjaolule (identsus või sarnasus äriregistrisse kantud ärinimega), vaid leidis, et kuna kostja ärinimi ei ole Eesti äriregistris registreeritud, siis Soome riigis registreeritud ärinimele ta Eestis kaitset ei saa. Ka ei võtnud maakohus seisukohta seonduvalt kostja vastuväidetega KonkS § 50 lõike 1 ning Pariisi konventsiooni artiklite 8 ja 10bis alusel, kuid kuna eelnevalt olid juba tuvastamist leidnud hageja kaubamärgi õiguskaitset välistavad muud asjaolud, siis sisuliselt alternatiivsete vastuväidete tähelepanuta jätmine oluline menetlusõiguse rikkumine ei ole.
51.Menetluskulud jaotas maakohus vastavalt TsMS § 162 lõikele 1, jättes need hageja kanda. Kuna ringkonnakohus jätab otsuse lõppjärelduses muutmata, puudub alus menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
52.Apellant on kaebuses esitanud muu hulgas taotluse saada tagasi riigilõiv, mille ta tasus nõudelt, mille maakohus jättis 03.08.2012 määrusega läbi vaatamata. Määrus jõustus edasi kaebamata (t I kd lk 149-150). Seega kuulub hageja taotlus TsMS § 150 lõike 1 punkti 3 ja lõike 4 alusel rahuldamisele. Läbivaatamata jäänud nõudelt tasus hageja riigilõivu 319.55 eurot, mis moodustas poole 05.03.2012 tasutud summast (t I kd lk 15).
Ülle Jänes
Mare Merimaa
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.