Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja
Kohtunik
Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. märts 2013.a Tallinn, Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-11-15519
Tsiviilasi
XXX hagi XXX vastu võlgnevuse väljamõistmiseks 7851,48 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende
Hageja XXX(isikukood XXX, elukoht XXX)
esindajad
Hageja esindaja Helen X Kostja XXX (isikukood XXX, elukoht XXX) 25.02.2013, avalik eelistung Hageja esindaja Helen X kostja XXX
Istungi toimumise aeg Istungil osalenud menetlusosalised
XXX kasuks võlgnevus 7 851,48 eurot (seitse tuhat
kaheksasada viiskümmend üks eurot ja nelikümmend kaheksa senti).
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 04.04.2011 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid XXX (hageja) ning XXX (kostja) 01.03.2010 müügilepingu (leping), millega kostja müüs hagejale kinnistu asukohaga XXX. Lepingu punktiga 3.4 võttis kostja endale hageja ees kohustuse hankida omal kulul lepingu esemeks olevale ehitisele kasutusluba hiljemalt 01.07.2010. Nimetatud kohustusega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,03% lepingu eseme ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Kostja ei ole tähtajaks kasutusluba hankinud. 31.03.2011 seisuga on hageja viivisenõue 7851,48 eurot. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kohustada kostjat hankima ehitisele kasutusluba ning mõista kostjalt välja viivis 7851,48 eurot. Kostja vastus 17.11.2011 esitatud vastuses palus kostja kolm kuud lisaaega dokumentide vormistamise lõpetamiseks. 25.02.2013 toimunud istungil märkis kostja, et kui hageja ostis temalt kinnistu, siis selgus, et see piirkond ei vasta tuleohutusnõuetele. Hageja nõustus ootama, kuniks probleem laheneb. Samuti oli piirkonna uus asendiplaan kinnitamata. Need asjaolud takistasid kostjal kasutusluba hankimast. Lisaks leidis kostja, et leppetrahv on liialt suur. Menetluse käik Harju Maakohus rahuldas 02.01.2012 otsusega hagi. Kohus kohustas kostjat hankima vaidlusalusele ehitisele kasutusloa ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 7851,48 eurot ja menetluskulu 798, 85 eurot. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.08.2012 otsusega Harju Maakohtu 02.01.2012 otsuse viivise väljamõistmise ja menetluskulude väljamõistmise osas ning saatis tsiviilasja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Ülejäänud osas jättis Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Kohtu põhjendused Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on poolte vahel 01.03.2010 sõlmitud kinnistu müügileping, millega kostja müüs hagejale XXX asuva kinnistu. Nimetatud lepingu punktis 3.4 on pooled kokku leppinud, et kostja hangib omal kulul lepingu esemeks olevale ehitisele kasutusloa
hiljemalt 01.07.2010. Kohustusega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,03% lepingu eseme ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Kohus märgib, et õiguslikult on hageja poolt esitatud viivisenõude puhul tegemist leppetrahvi nõudega, kuna võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 6 kohaselt saab viivist nõuda üksnes rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Ka hageja on 15.01.2013 istungil nõustunud, et tegemist on leppetrahvi nõudega. Tulenevalt VÕS § 76 lg 3 loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Vastavalt lepingu p 3.4 pidi kostja kasutusloa hankima hiljemalt 01.07.2010. 15.01.2013 toimunud istungil selgitas hageja, et kasutusluba väljastati 04.12.2012. Seega on kostja viivitanud oma kohustuse täitmisega. VÕS § 103 lg 1 sätestab, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Vastavalt VÕS § 103 lg 2, kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kostja on väitnud, et ta ei saanud kasutusluba hankida, kuna piirkond ei vastanud tuleohutusnõuetele ning uus asendiplaan oli kinnitamata. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kostja rikkumine vabandatav. Kostja oli selle maja ehitaja ja müüja. Kohtu hinnangul oli kostjal, enne lepingu sõlmimist, võimalik välja selgitada, kas kokkulepitavaks tähtajaks on võimalik kasutusluba väljastada või midagi takistab selle välja andmist. Kui mingil põhjusel ei olnud nende asjaolude väljaselgitamine võimalik, siis oli kostjal võimalus jätta lepingu punktis 3.4 sätestatud kohustus endale võtmata. Eeltoodud põhjustel ei saa kostja poolt nimetatud takistusi käsitleda vääramatu jõuna. Seega vastutab kostja lepingu rikkumise eest. Kostja on väitnud ka, et hageja oli nõus ootama, kuniks probleemid lahenevad. Kohus märgib, et selle väite kinnitamiseks ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit. Tulenevalt lepingu punktist 3.4 on hagejal õigus nõuda leppetrahvi 0,03 % päevas lepingu eseme ostuhinnast. Lepingu eseme ostuhind on lepingu punkti 3.1 kohaselt 95 867,47 eurot. Seega võlgneb kostja hagejale 31.03.2011 seisuga leppetrahvi 7851,48 eurot. Kostja on kohtuvaidlustes avaldanud, et leppetrahv on liiga suur. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Esmalt märgib kohus, et kostja on selle väite esitanud hilinenult. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 402 lg 2 sätestab, et kohtukõnes võib viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele. Enne kohtuvaidlusi ei ole kostja
sellist väidet esitanud. Teiseks ei nõustu kohus kostjaga, et leppetrahv oleks ebamõistlikult suur. Kuna kasutusluba väljastati 04.12.2012, siis oleks hagejal õigus nõuda leppetrahvi selle ajani. Hageja on aga nõudnud leppetrahvi üksnes 31.03.2011 seisuga. Tuginedes ülaltoodule kuulub hagi rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista leppetrahv 7851,48 eurot. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.