Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

oktoobril 2012 nõudekirja, milles nõudis üle 30 päeva sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmist hiljemalt 10. oktoobriks 2012. Kuivõrd võlgnik oma kohustusi tähtaegselt ei täitnud, esitas OÜ LG võlgnikule 11. oktoobril 2012 pankrotihoiatuse. Võlgnik ei ole kohustust täitnud.

Võlgniku vastus Kohtule 19.02.2013. a esitatud vastuses võlgnik pankrotiavaldust ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Võlgniku hinnangul OÜ-l LG ei saa olla nõuet, mille ta pankrotiavalduses on SA PJV H vastu esitanud. Nimelt väidab OÜ LG, et ta on saanud 03. oktoobril 2012. a. loovutuse teel OÜ-lt SK nõude SA PJV H vastu kogusummas 65 800,00 eurot, mille kohta on ta nõudekirja esitanud 04. oktoobril 2012. a. ning pankrotihoiatuse 11. oktoobril 2012. a. Samas on juba 05. juunil 2012. a. OÜ SK loovutanud sama nõude OÜ-le BH, mille kohta on OÜ SK juhatuse liikme LT isikus esitanud VÕS § 170 vastava nõude loovutamise teate SA-le PJV H . OÜ LG ei ole esitanud SA-le PJV H ühtegi teadet ega tõendit, millest nähtuks, et OÜ SK on üleüldse loovutanud sama nõude OÜ-le LG. OÜ LG nõudeavaldus või pankrotihoiatus ei ole tõendiks, millele seadus omistaks nõude loovutamist tõendavat tähendust ning 03. oktoobri 2012. a. nõude loovutamise lepingu on esmakordselt esitanud OÜ LG pankrotiavalduse lisana. Seega ei ole SA-l PJV H olnud põhjust OÜ LG avaldusi lugeda endale mingilgi viisil siduvaks, seda enam, et OÜ SK oli juba 05. juunil 2012. a. teatanud SA-le PJV H sama nõude loovutamisest OÜ-le BH. SA PJV H on sealjuures vastanud OÜ LG04. oktoobri 2012. a. nõudekirjale ja 11. oktoobri 2012. a. pankrotihoiatusele 13. oktoobril 2012. a. ning teatanud sellest, et 05. juunil 2012. a. on sama nõue, mille alusel esitab nõudeid OÜ LG, loovutatud hoopis OÜ-le BH. Vastav nõude loovutamise teade on lisatud. Ühtlasi on avaldatud OÜ-le LG, et kuivõrd OÜ SK on teatanud SA-le PJV H nõude loovutamisest OÜ-le BH VÕS § 170 sätestatud korras, siis on SA PJV H jaoks võlausaldajaks antud nõude osas OÜ BH. SA PJV H on viidanud oma vastuses ka ülalkäsitletud asjaolule, et OÜ LG nõudeõigus on asjas täielikult tõendamata. Hoolimata 13. oktoobri 2012. a. vastusest nõudekirjale ning pankrotihoiatusele ei ole esitanud OÜ LG mitte ühtegi tõendit oma nõudeõiguse tõendamiseks ning alles pankrotiavaldusele on lisatud nõude loovutamise leping, mis on sõlmitud 03. oktoobril 2012. a. s.o. ca neli kuud pärast nõude loovutamist OÜ SK poolt OÜ-le BH. Samas, kuivõrd 03. oktoobril 2012. a. ei saanud OÜ-l SK olla nõuet SA PJV H vastu tulenevalt selle loovutamisest 05. juunil 2012. a. OÜ-le BH, puudus OÜ-l SK03. oktoobril 2012. a. nõue SA PJV H vastu, mida loovutada OÜ-le LG.

SA PJV H on täitnud nõude, millele pankrotiavaldus tugineb. Seega on pankrotiavalduse aluseks olev võlasuhe lõppenud täitmisega ning asjas puudub pankrotiavalduse eelduseks olev võlausaldaja nõue PankrS § 10 lg 1 ja lg 2 p. 1 tähenduses. SA PJV H on VÕS § 170 juhindudes lugenud enda jaoks võlausaldajaks OÜ SK05. juuni 2012. a. teatest tulenevalt OÜ BH. OÜ-le BH on SA PJV H kandnud üle 04. jaanuaril 2013. a. 65 800,00 eurot s.o. kogu nõude summa. Nõue on täidetud OÜ-le BH enne OÜ LG poolt pankrotiavalduse esitamist ning olukorras, kus OÜ LG ei olnud esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et ta üleüldse omaks nõudeõigust SA PJV H vastu. Seega oli täitmine SA PJV H poolt seadusega kooskõlas ning pankrotiavalduse esitamise ajaks (16. jaanuaril 2013. a.) oli nõue, millele OÜ LG tugineb, SA PJV H suhtes lõppenud täitmisega s.o. VÕS § 186 p. 1 sätestatud korras. Vastavalt OÜ BH ning SA PJV H kokkuleppele lõppesid 04. jaanuaril 2013. a. tehtud maksega summas 65 800,00 eurot kõik nõudega seotud kõrvalnõuded nende hulgas viivisenõuded.

Kohtumääruse põhjendused Kohus, kuulanud ära võlausaldaja ja võlgniku esindaja ning tutvunud pankrotiavalduse, selle juurde lisatud tõenditega ning võlgniku vastuväidetega leiab, et SPJVH ajutise halduri nimetamine ei ole põhjendatud, kuivõrd esineb pankrotimenetluse algatamist välistav asjaolu – võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu.

PankrS § 10 lg 2 p 1 järgi peab võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks võlausaldaja muu hulgas tuginema vähemalt ühele järgmistest asjaoludest: kui võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. OÜ LG esitas 10.10.2012. a võlgnikule pankrotihoiatuse. Võlgnik kohustust ei täitnud ja vaidleb nõudele vastu. Ajutise halduri nimetamata jätmise alused on sätestatud PankrS § 15 lg 3 p-des 1-7. Kohus jätab ajutise halduri nimetamata, kui punkt 1 kohaselt võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlgniku poolt 19.02.2013. a esitatud vastuväite kohaselt OÜ-l LG ei saa olla nõuet, mille ta pankrotiavalduses on SA PJV H vastu esitanud. OÜ LG väidab, et ta on saanud 03. oktoobril 2012. a. loovutuse teel OÜ-lt SK nõude SA PJV H vastu kogusummas 65 800,00 eurot, mille kohta on ta nõudekirja esitanud sihtasutusele PJV H 04. oktoobril 2012. a. ning pankrotihoiatuse 11. oktoobril 2012. a. OÜ LG ei ole esitanud SA-le PJV H ühtegi teadet ega tõendit, millest nähtuks, et OÜ SK on loovutanud sama nõude OÜ-le LG. OÜ LG nõudeavaldus või pankrotihoiatus ei ole VÕS § 170 järgi tõendiks, millele seadus omistaks nõude loovutamist tõendavat tähendust. Kohus peab andma hinnangu, kas antud asjaoludel on võimalik ajutine haldur nimetada või kuulub vaidlus lahendamisele hagimenetluse korras. Pankrotimenetlus eeldab, et võlausaldaja nõue on selge, pankrotimenetluses ei ole võimalik analoogiliselt hagimenetlusega nõude aluseks olevate asjaolude väljaselgitamine. Pankrotimenetluse aluspõhimõtteks on, et pankrotimenetluse aluseks olev nõue peab olema selge. VÕS § 170 järgi loetakse, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sätte kohaselt loetakse vana võlausaldaja poolt võlgnikule loovutamisest teatamise või loovutusdokumendi võlgnikule esitamise korral loovutamine vana ja uue võlausaldaja suhtes võlgnikuga kehtivaks isegi juhul, kui loovutamislepingut ei ole sõlmitud või kui see ei ole kehtiv. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul võlgnikule esitanud pankrotihoiatuse isik, kes pankrotihoiatuse esitamise ajal ei olnud sihtasutuse PJV H võlausaldaja. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et OÜ SK oleks esitanud sihtasutusele PJV H VÕS § 170 vastava teate nõude loovutamise kohta või loovutusdokumendi. OÜ LG04.10.2012. a nõudekiri ei ole kohtu hinnangul samastatav vana võlausaldaja poolse teatamisega. Kuivõrd VÕS § 170 vastavat loovutusest teatamist ei toimunud, luges SP JVH kohtu hinnangul põhjendatult võlausaldajaks OÜ-d BH, kelle osas oli OÜ SK kooskõlas VÕS §-ga 170 05.06.2012. a teatanud nõude loovutamisest. Vaidlust ei ole selles, et OÜ-le BH on sihtasutuse PJV H poolt vaidlusalused 65 800 eurot 04.01.2013. a ka tasutud. Kohus leiab, et vaidlus nõude omandiõiguse ja sõlmitud nõude loovutuslepingute üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Käesolevas menetluses on võlgnik nõudele põhjendatud vastu vaielnud. Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Pankrotimenetluse eesmärgi ja mõttega ei lähe kokku võlgniku ja võlausaldaja vaheliste tsiviilõiguslike vaidluste lahendamine. Kohus leiab, et antud asjaoludel ei ole võimalik sihtasutuse PHV H ajutist haldurit nimetada. Menetluskulude jaotus PankrS § 15 lg 6 kohaselt kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud kohtukulud pankrotiavalduse esitaja. TsMS § 173 lg 1 alusel kuulub võlgniku menetluskulu täies ulatuses võlausaldajalt väljamõistmisele. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse

alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.