2-11-60118/21 - Pankrotiõigus - Pankrotimenetluse järelevalve - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Menetluskulud palub määruskaebuse esitaja jätta võlgniku kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) rikub jaotusettepanek võlausaldaja õigusi, kuna teise järgu nõuete all on Swedbank AS nõue ja jaotise suurus näidatud väiksemana summa võrra, mille tõttu jääb võlausaldaja nõue esimeses järgus rahuldamata seoses sellega, et PankrS § 153 lg 2 alusel on õigus arvata pankrotimenetluse kulude katteks kuni 15% pandieseme müügist laekunud vahenditest. Võttes arvesse jaotusettepanekus märgitud kulusid, kuuluks pandieseme müügist laekunud vahenditest maha arvamisele 18 876,21 eurot (s.o 13,24% laekunud vahenditest). Kuna võlausaldaja nõue jääb nimetatud summa võrra rahuldamata, peaks nõue vastavas osas olema kajastatud teise järgu nõudena. Swedbank AS teise järgu nõude suurus peaks olema kokku 51 113,60 eurot, s.o nõue summas 32 237,39 eurot, mida tagatis ei kata, millele lisandub müügist laekunud vahenditest maha arvatud kulu 18 876,21 eurot. Swedbank AS jaotise suurus oleks sel juhul 20,2810%, hetkel märgitud 13,8268% asemel; 2) tõlgendas kohus vääralt PankrS § 153 lg-t 4. PankrS § 153 lg 4 järgi ulatuses, milles pandiga tagatud nõue on jäänud rahuldamata pandieseme müügist saadud raha arvel, rahuldatakse see koos käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud nõuetega. PankrS § 153 lg 4 ei erista põhjuseid, mille tõttu ei ole võimalik esimese järgu nõuet rahuldada. Võimatus rahuldada pandiga tagatud nõue hõlmab ka PankrS § 153 lg 2 piirangut esimese järgu nõude rahuldamisel. Kui seadusandja oleks tahtnud välistada PankrS § 153 lg 2 regulatsiooni tõttu rahuldamata jäänud nõude osa suhtes PankrS § 153 lg 4 kohaldumise, oleks seadusandja vastava erandi seaduses ette näinud; 3) ei toimu PankrS § 150 lg-st 2 tulenevalt pankrotimenetluse kulude kandmine mitte võlausaldaja, vaid pankrotivara arvelt. Riigikohus on PankrS § 150 lg-s 2 toodud põhimõtte kohaldumist kinnitanud lahendis nr 3-2-122-12 (p 12), asudes seisukohale, et PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed PankrS § 153 lg-s 2 toodud määras tuleb arvestada maha pandieseme müügist laekunud vahenditest, mitte võlausaldaja nõude summast. Pandieseme müügist saadu arvelt kantud pankrotimenetluse kulud ei ole seetõttu isikustatud kulud ehk siis seotud konkreetselt võlausaldaja ja tema nõude suurusega. Neid ei kanna võlausaldajad, vaid pankrotimenetluse kulud on kulud, mis tuleb kanda pankrotivarast, ning selle tõttu saavad võlausaldajad oma nõuded väiksemas ulatuses rahuldatud. Pankrotimenetluse kulude suurus ei saa mõjutada võlausaldajate nõuete suurust, vaid ainult nõude rahuldamise ulatust. Ka täitemenetluses ei ole täitekulude kandjaks mitte sissenõudja, vaid võlgnik (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 38 lg 1). Ulatuses, milles võlausaldaja nõue läheb üle teise järku, kaasa arvatud pandieseme müügist saadud summa arvelt kantud pankrotimenetluse kulud, kannab ta pankrotimenetluse kulusid proportsionaalselt koos teiste teise järgu võlausaldajatega. Seega ei ole rikutud võlausaldajate võrdse kohtlemise printsiipi; 4) on Riigikohtu praktika muutunud. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-122-12 p-s 12 asunud seisukohale, et PankrS § 153 lg 2 on imperatiivne ning sätestab selgelt, et lähtuda tuleb pandieseme müügist saadud rahasummast, kui tehakse mahaarvamine PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamakseteks. Viidatud seisukoht muudab lahendi nr 3-2-1-44-05 p-s 16 väljendatud seisukohta, mille järgi PankrS § 146 lg-s 1 sätestatud väljamaksete mahaarvamine tuleb teha rahuldatavast nõudest. Lahendiga nr 3-2-1-122-12 likvideeris Riigikohus lahendist nr 3-2-1-44-05 tulenenud vastuolu, mis jättis selgusetuks, millisel alusel lõppeb võlausaldaja nõue võlgniku vastu esimeses järgus rahuldatavast nõudest mahaarvatud PankrS § 146 lg-s 1 sätestatud väljamaksete ulatuses. Kuna PankrS § 146 lg-s 1 sätestatud väljamaksete mahaarvamist ei saa teha võlausaldaja nõudest, ei saa võlausaldaja nõue lõppeda, vaid see peab rahuldamata osas liikuma edasi teise järku. Seda seisukohta kinnitab ka võlaõigusseaduse ja pankrotiseaduse regulatsiooni analüüs. Võlasuhte lõppemise alused sätestab võlaõigusseaduse § 186. Pankrotiseadus ei näe võlasuhte lõppemise erialusena ette, et

7.A.A. i (pankrotis) pankrotihaldur T. Kalaus vaidleb määruskaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude määruskaebuse esitaja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud ning ei riku kaebaja õigusi. Kohus on kohaldanud korrektselt materiaalõigust ning seisukohad on vastavuses Riigikohtu praktikaga; 2) tuleb PankrS § 153 lg-t 4 tõlgendada koostoimes sama paragrahvi lõikega 2, mis sätestab, et esimese järgu nõudest saab maha arvata PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed kuni 15% ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. Seadus ei näe ette võimalust, et pandipidaja poolt kantavad kulud lähevad üle teise järku. Pandipidaja poolt kantavate pankrotimenetluse kulude üle kandmine teise järku rikuks võlausaldajate võrdse kohtlemise printsiipi, kuna teise järgu võlausaldajad peaksid kandma ka esimese järgu võlausaldaja seadusjärgseid kulusid; 3) ei ole määruskaebuse viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-122-12 asjakohane. Nimetatud tsiviilasjas arvestati pandipidaja kulusid pandipidaja nõudest tulenevalt, kuna pandieseme müügist saadi rohkem vahendeid, kui oli pandipidaja nõue. Käesolevas asjas ei ole haldur rikkunud PankrS § 153 lg-st 2 tulenevat imperatiivset nõuet ja on arvestanud kulud pandieseme müügist saadud tulemist. Riigikohus ei ole tsiviilasjas nr 3-2-1-122-12 muutnud oma varasemaid seisukohti. Lahendis nr 3-2-1-122-12 on tehtud viited varasemale lahendile nr 3-2-1-44-05 ning seal toodud põhimõtetele. Riigikohus ei ole lahendi nr 3-2-1-44-05 p-s 16 viidanud, et PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed tuleks teha rahuldatavast nõudest. Väljamaksed tuleb teha pandieseme müügist saadud raha arvel; 4) ei ole analoogia rakendamine täitemenetluse seadustikuga kohane, kuna pankrotimenetlus ja täitemenetlus on olemuselt täiesti erinevad menetlused. Täitemenetlus viiakse tavapäraselt läbi ühe võlausaldaja nõude rahuldamiseks. Samuti sätestab PankrS § 2, et füüsilisest isikust võlgnikule antakse pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest.

Riigikohus on 11.05.2005 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-44-05 asunud seisukohale, et pankrotimenetlusega seonduvate väljamaksete tegemine pandieseme müügist saadu arvel ei tähenda, et ulatuses, milles pandipidaja nõue jääb nimetatud väljamaksete mahaarvamise tõttu rahuldamata esimese järgu nõudena, tuleks pandipidaja nõue rahuldada teise järgu nõudena. PankrS § 153 lg 1 ja § 146 lg 1 eesmärk on kõigi võlausaldajate, sh pandiga tagatud nõudega võlausaldajate osalemine nimetatud väljamakseteks tehtavate kulutuste kandmises oma jaotise arvel. Sellest tulenevalt tuleb pandieseme müügist saadud summast arvata maha pankrotimenetlusega seonduvad kulud ning selles osas jääb pandipidaja nõue rahuldamata. Samas lahendis on Riigikohus märkinud, et PankrS § 153 lg 4 reguleerib olukorda, kus pandiga tagatud nõue jääb pandieseme müügist saadud raha arvel rahuldamata seetõttu, et pandieseme müügist saadud rahast ei piisa pandipidaja nõude rahuldamiseks ning pankrotimenetlusega seotud väljamaksete ulatuses ei tule pandipidaja nõuet rahuldada PankrS § 153 lg 4 järgi teise järgu nõudena. Maakohus on kohaldanud PankrS § 153 lg-t 4 kooskõlas Riigikohtu eelnimetatud lahendis märgituga ning määruskaebuse esitaja PankrS § 153 lg 4 vastupidine tõlgendus on ebaõige. Samuti on ebaõige määruskaebuse esitaja väide, et Riigikohus on 13.11.2012 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-122-12 muutnud ülalmärgitud Riigikohtu määruses tsiviilasjas nr 3-2-144-05 väljendatud seisukohta. Määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-122-12 on Riigikohus märkinud, et PankrS § 153 lg 2 puhul tuleb lähtuda pandieseme müügist saadud rahasummast ning viidanud seejuures ka enda varasemale 11.05.2005 määrusele. Märgitud 11.05.2005 määrusest ei tulene, et lähtuda tuleb rahuldatavast nõudest ning mitte pandieseme müügist saadud rahasummast. Määruskaebuse esitaja on tõlgendanud 13.11.2012 määruses väljendatut meelevaldselt. Määruskaebuse esitaja viide TMS § 174 lg-le 2 ei ole asjakohane, kuivõrd pankrotiseaduses kui eriseaduses on vaidluse aluseks olevad asjaolud üheselt reguleeritud.