Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks
Kohtuasi
D.J. (pankrotis) kinnitamine
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 19. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-60118
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank AS-i määruskaebus
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
pankrotimenetluses
lõpparuande
nende Võlausaldaja Swedbank AS Võlgnik D.J., esindaja vandeadvokaat Anto Kasak Pankrotihaldur Tiia Kalaus
Asja läbivaatamise kuupäev
15. september 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Muuta Tartu Ringkonnakohtu 19. märtsi 2014. a määrust tsiviilasjas nr 2-11-60118 osas, milles jäeti märkimata Swedbank AS-i esimese järjekoha nõude rahuldamata osa, ning täiendada nimetatud osas ringkonnakohtu määrust, märkides resolutsiooni Swedbank AS-i esimeses järgus rahuldamata nõude osa. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
2.Kohtumääruse kehtiv resolutsioon on järgmine:
2.1.Kinnitada lõpparuanne D.J. (pankrotis) pankrotimenetluses ja lõpetada D.J. (pankrotis) pankrotimenetlus. 2.2 Vabastada pankrotihaldur Tiia Kalaus pankrotihalduri kohustustest D.J. (pankrotis) pankrotimenetluses.
2.3.Swedbank AS-i tunnustatud nõude osa I rahuldamisjärgus, mille ulatuses on jäänud raha saamata: Tunnustatud nõue
(EUR)
Jaotis % Väljamakse (EUR) Saamata nõue (EUR)
3-2-1-85-14 142 560
127 019,66 15 540,34
2.4.Iga võlausaldaja tunnustatud nõude osa II rahuldamisjärgus, mille ulatuses on jäänud raha saamata: Tunnustatud Väljamakse Saamata nõue Võlausaldaja nõue (EUR) Jaotis %
(EUR)
(EUR)
AS Varmata 104,66 0,0477 3,76 100,90 AS Eesti Gaas 416,21 0,1896 14,96 401,25 Andrei Mironov 50 000,00 22,7773 1 797,31 48 202,69 OÜ Cohen & Carlsson Advisors (loovutus OÜ Planet) 134 214,00 61,1405 4 824,47 129 389,53 AS SEB Liising 2 366,06 1,0778 85,05 2 281,01 Eesti Energia AS 178,85 0,0815 6,43 172,42 Swedbank AS 32 237,39 14,6856 1 158,81 31 078,58 219 517,17 100,0000 7 890,79 211 626,38 Võlgnik esitas vastuväite AS SEB Liising tingimuslikule nõudele summas 16 000 eurot ja OÜ Cohen & Carlsson Advisors (OÜ Planet loovutatud nõue) nõudele summas 134 314 eurot. PankrS § 104 lg 1 kohaselt ei takista võlgniku vastuväide nõude või nõuet tagava pandiõiguse tunnustamist, kuid sel juhul ei ole määrus, millest nähtuvad tunnustatud nõuded, täitedokument PankrS § 168 tähenduses nõude osas, millele võlgnik vastuväite esitas. PankrS § 104 lg 2 teise lause kohaselt on võlgniku vastu nõude tunnustamiseks esitatud nõude aegumistähtaeg kolm aastat arvates nõuete kaitsmise koosolekust, kus võlgnik vastuväite esitas. Seega, juhul kui AS SEB Liising ja OÜ Cohen & Carlsson Advisors (OÜ Planet nõude loovutuse tagajärjel võlausaldaja) ei esita võlgniku vastu nõuet nõude tunnustamiseks kolme aasta jooksul arvates 03.05.2012 või hagi esitamisel kohus hagi ei rahulda, siis ei ole nimetatud võlausaldajate lõpparuandes kinnitatud saamata nõuded täitedokumendiks võlgniku vastu. 2.5 Määrata pankrotihaldur Tiia Kalause tasuks 12 889 (kaksteist tuhat kaheksasada kaheksakümmend üheksa) eurot 89 senti, mis hüvitada võlgniku rahaliste vahendite arvel.
2.6.Algatada D.J. suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. Kohus võib oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses (PankrS § 175 lg-d 1 ja 11). Võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused (PankrS § 176 lg 2).
2.8.Usaldusisikul kanda võlgniku igapäevakulutusteks mõeldud arvelduskontole üle 25 protsenti võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulust või ettevõtlusest saadud tulust ning ülejäänud 75 protsenti kanda võlgniku teisele arvelduskontole, millelt usaldusisik teeb väljamaksed võlausaldajatele üks kord aastas (iga aasta 1. septembril).
2.9.Jelena Jegoroval esitada kord kuue (6) kuu jooksul kohtule aruanne, mis peab sisaldama vähemalt selgitust võlgniku mõistliku tulutoova tegevuse kohta ja võlgniku mõlema arvelduskonto väljavõtteid. Esimene aruanne esitada hiljemalt 1. märtsil 2014. 2.10.Võlgniku täiendavad kohustused kohustustest vabastamise menetluse kestel on järgmised (PankrS § 173): Võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. 2(6)
3-2-1-85-14 Võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 1 järgi sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära (alates 01.01.2013 320 eurot) suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust, mittearestitav summa suureneb iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus. TMS § 131 lg 1 p-de 1–11 järgi ei saa sissenõuet pöörata järgmistele sissetulekutele: riiklikud peretoetused; puudega inimese sotsiaaltoetus; sotsiaaltoetus sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses; kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse § 351 lg 3 alusel makstav hüvitis; Eesti Töötukassa kaudu makstud töötutoetus, stipendium, sõidu- ja majutustoetus ning toetus ettevõtluse alustamiseks; kehavigastuse või terviserikke tekitamise tõttu makstav hüvitis, välja arvatud hüvitis kaotatud sissetuleku eest, ja mittevaralise kahju hüvitis; seadusel põhinev elatis; vanemahüvitis; rahaline ravikindlustushüvitis ravikindlustuse seaduse tähenduses, välja arvatud ajutise töövõimetuse hüvitis; riiklik pension seaduses sätestatud ulatuses; vanglast vabanemise toetus). Pärimise teel saadu väärtusest on võlgnik kohustatud poole usaldusisikule üle andma.
2.11.Määrus saata pankrotihaldurile, menetlusosalistele ja usaldusisikule. 2.12.Avaldada teade pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamise ja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.
3.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
4.Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
1.Tartu Maakohus kuulutas 5. jaanuari 2012. a määrusega välja D.J. pankroti ja nimetas võlgniku pankrotihalduriks Tiia Kalause. Maakohus kinnitas 17. jaanuari 2013. a määrusega võlgniku pankrotimenetluses halduri esitatud jaotusettepaneku. Maakohtu määrus jõustus Riigikohtu 20. mai 2013. a määrusega.
2.Pankrotihaldur koostas lõpparuande, mille kohta ilmus 31. juulil 2013 teade väljaandes Ametlikud Teadaanded. Swedbank AS (võlausaldaja) esitas 8. augustil 2013 lõpparuandele vastuväite. Pankrotihaldur esitas 15. augustil 2013 maakohtule lõpparuande kinnitamise taotluse. Haldur arvestas maakohtule esitatud lõpparuandes võlausaldaja vastuväidet halduritasu kohta. Pankrotihaldur ei arvestanud võlausaldaja vastuväidet, mille kohaselt tuleb pandieseme müügist laekunud raha arvel tasutud kulud arvata võlausaldaja teise järgu nõudeks. Pankrotihaldur palus maakohtul kinnitada lõpparuanne, kinnitada halduritasuks 12 889 eurot 89 senti, mõista tasu haldurile välja ja vabastada ta pankrotihalduri kohustustest ning otsustada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamine. Pankrotihaldur esitas 26. augustil 2013 maakohtule võlgniku abikaasa nõusoleku võlgniku usaldusisikuks hakkamise kohta.
3.Tartu Maakohus kinnitas 11. septembri 2013. a määrusega lõpparuande, lõpetas võlgniku pankrotimenetluse ning vabastas pankrotihalduri kohustustest ja määras tema tasuks 12 889 eurot 89 senti, algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, määras võlgniku usaldusisiku ning võlgniku ja usaldusisiku kohustused. Maakohus määras kindlaks iga võlausaldaja tunnustatud nõude osa, mille ulatuses on jäänud raha saamata, märkides mh võlausaldaja tunnustatud nõudeks 3(6)
3-2-1-85-14 32 237 eurot 39 senti, jaotiseks 14,6856%, väljamakseks 1158 eurot 81 senti ja saamata nõudeks 21 078 eurot 58 senti. Maakohus leidis, et pankrotihaldur on lõpparuande koostamisel lähtunud maakohtu 17. jaanuari 2013. a määrusest. Seega on võlausaldaja teise järgu nõude kinnitanud kohus. Võlgniku pankrotimenetluses esitas võlausaldaja ainsana pandiga tagatud nõude 174 797 eurot 39 senti. Seda nõuet tunnustati nõuete kaitsmisel. Pankrotimenetluses oli võlausaldaja nõue tagatud pandiga kahele kinnisasjale, mille müügist laekus kokku 142 560 eurot. Võlausaldaja tunnustatud nõue jaotusettepaneku esimeses järgus on 142 560 eurot ja jaotis 100%, tunnustatud nõue teises järgus osas, mille ulatuses pandipidajal jäi pandieseme müügist rahuldamata jäänud nõude osa, on 32 237 eurot 39 senti (174 797,39 – 142 560). Lõpparuande kohaselt tegi haldur võlausaldajale väljamakse esimese järgu jaotise osas 121 176 eurot ning võlausaldaja lõplikuks esimese järgu jaotiseks on 127 019 eurot 66 senti, teise järgu võlausaldajate jaotiste väljamaksmiseks on broneeritud 7890 eurot 79 senti ja halduritasuks 12 889 eurot 89 senti. Pandipidaja kuludeks on 15 540 eurot 34 senti, mis jääb pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg-s 2 sätestatud piiridesse ja on pankrotiseaduse järgne menetluskulude kinnipidamine pandieseme müügist saadud rahasummast, mida pandipidajast võlausaldaja on kohustatud taluma menetluskuluna. Seega jääb pandipidajal pandieseme müügist laekunud rahast saamata 15 540 eurot 34 senti ja selles osas jääb tema nõue esimeses järgus rahuldamata. PankrS § 153 lg 4 kohaselt on teise järku üle kantud võlausaldaja nõue 32 237 eurot 39 senti (174 797,39 – 142 560). Võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks ei ole kuriteo tunnustega tegu. PankrS § 165 lg 3 alusel tuleb pankrotihaldur oma kohustustest vabastada. Arvestades PankrS §-s 65 sätestatut, töö keerukust, mahtu ning halduri kutseoskust ja taotlust, on põhjendatud määrata tasu suuruseks alammäär 12 889 eurot 89 senti. Kuna võlgniku kohustustest vabastamise avaldus vastab nõuetele, kohustustest vabastamise menetlust välistavaid asjaolusid ei esine ja võlausaldajad ei ole võlgniku kohustustest vabastamisele vastuväiteid esitanud, tuleb algatada kohustustest vabastamise menetlus ja nimetada usaldusisik.
4.Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta lõpparuanne kinnitamata ja menetluskulud võlgniku kanda.
5.Pankrotihaldur ning võlgnik vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 19. märtsi 2014. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäid võlausaldaja kanda. Ringkonnakohtu määruse kohaselt on võlausaldajal PankrS § 164 lg 2 kohaselt õigus esitada määruskaebus pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale, kuna võlausaldaja oli esitanud tähtaegse vastuväite lõpparuandele. Edasikaebeõiguse hindamisel ei ole oluline, kas pankrotihaldur muutis lõpparuannet ning mitu korda esitas pankrotihaldur lõpparuande kinnitamiseks kohtule. Maakohus kohaldas õigesti PankrS § 153 lg-t 4. Riigikohus on 11. mai 2005. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-44-05 asunud seisukohale, et pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tegemine pandieseme müügist saadu arvel ei tähenda, et ulatuses, milles pandipidaja nõue jääb nimetatud väljamaksete mahaarvamise tõttu rahuldamata esimese järgu nõudena, tuleks pandipidaja nõue rahuldada teise järgu nõudena. PankrS § 153 lg 1 ja § 146 lg 1 eesmärk on kõigi võlausaldajate, sh pandiga tagatud nõudega võlausaldajate osalemine nimetatud väljamakseteks tehtavate kulutuste 4(6)
3-2-1-85-14 kandmises oma jaotise arvel. Seetõttu tuleb pandieseme müügist saadud summast arvata maha pankrotimenetlusega seotud kulud ning selles osas jääb pandipidaja nõue rahuldamata. PankrS § 153 lg 4 reguleerib olukorda, kus pandiga tagatud nõue jääb pandieseme müügist saadud raha arvel rahuldamata seetõttu, et pandieseme müügist saadud rahast ei piisa pandipidaja nõude rahuldamiseks ning pankrotimenetlusega seotud väljamaksete ulatuses ei tule pandipidaja nõuet rahuldada PankrS § 153 lg 4 järgi teise järgu nõudena. Riigikohus ei ole 13. novembri 2012. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-122-12 ülalmärgitud Riigikohtu seisukohta muutnud. Määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-122-12 on Riigikohus märkinud, et PankrS § 153 lg 2 puhul tuleb lähtuda pandieseme müügist saadud rahasummast, ning viidanud seejuures ka asjas nr 3-2-1-44-05 tehtud määruses avaldatud seisukohale. Viidatud määrusest ei tulene, et lähtuda tuleb rahuldatavast nõudest, mitte pandieseme müügist saadud rahasummast. Kuna pankrotimenetluse kulud kantakse pankrotivara arvel, väheneb vara müügist saadud raha hulk, mille arvel on võimalik täita võlausaldajate nõudeid. Ka võlausaldajal, kelle nõue on pandiga tagatud, on PankrS § 153 lg 2 järgi kohustus kanda pankrotimenetluse kulusid. Võlgniku pankrotimenetluse kulud on õigesti maha arvatud pankrotivara müügist saadud rahast. Võlausaldaja nõue ei ole pankrotimenetluse kulude kandmise tõttu vähenenud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Võlausaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta lõpparuanne kinnitamata ja tagastada see haldurile pankrotimenetluse jätkamiseks ja uue lõpparuande esitamiseks. Võlausaldaja palub jätta menetluskulud võlgniku kanda. Määruskaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus lõpparuannet kinnitades valesti PankrS § 153 lg-t 4, sest see oleks tulnud jätta PankrS § 163 lg 6 alusel kinnitamata ja tagastada haldurile. PankrS § 153 lg 4 kohaselt tuleb esimeses järgus rahuldamata jäänud nõue kajastada teises järgus. Seaduse sõnastus ei erista rahuldamata jätmise põhjusi. Ringkonnakohus leidis valesti, et võlausaldaja, kelle nõue on pandiga tagatud, peab kandma pankrotimenetluse kulusid. Pankrotimenetluse kulud kantakse pankrotivarast. Pandipidaja osaleb kulude kandmises selliselt, et väheneb tema eesõigusnõue pandieseme müügist saadud varale, mitte tema nõue tervikuna. Kohtute seisukoha järgi koheldakse pandiga tagatud nõudega võlausaldajat halvemini kui tagamata nõudega võlausaldajaid, sest viimaste rahuldamata nõude osa kajastatakse lõpparuandes, kuid pandipidaja kulu osa selles ei kajastata.
8.Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning menetluskulud võlausaldaja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrust tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel muuta osas, milles jäeti märkimata võlausaldaja esimese järjekoha nõude rahuldamata osa, ning täiendada selles osas ringkonnakohtu määruse resolutsiooni, märkides sinna võlausaldaja esimeses järgus rahuldamata nõude osa. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu määrus jätta muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kohtute järeldus, et pandiga tagatud nõue ei lähe PankrS § 153 lg 4 alusel teise rahuldamisjärku ulatuses, milles see jäi rahuldamata seetõttu, et pandieseme müügist saadud rahast tehti PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamakseid, on kooskõlas Riigikohtu varasema seisukohaga. 11. mail 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-44-05 tehtud määruse p-s 15 leidis kolleegium, et esimeses järgus rahuldatavast nõudest mahaarvatud PankrS § 146 lg-s 1 sätestatud pankrotimenetlusega seotud väljamaksete 5(6)
3-2-1-85-14 ulatuses ei tule pandipidaja nõuet rahuldada PankrS § 153 lg 4 järgi teise järgu nõudena. Pandieseme müügist saadud summast tuleb pankrotimenetlusega seotud kulud maha arvata ning selles osas jääb pandipidaja nõue rahuldamata, kui pandieseme müügist saadud raha ei kata nii pandipidaja nõuet kui ka pandieseme müügist saadud rahast tehtavaid pankrotimenetlusega seotud väljamakseid. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Ringkonnakohus leidis õigesti ka seda, et Riigikohus ei ole eeltoodud seisukohta hiljem muutnud.
13.novembril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-122-12 tehtud määruse p-s 12 PankrS § 153 lg-t 2 tõlgendades märkis kolleegium mh asjas nr 3-2-1-44-05 tehtud määrusele viidates, et selle sätte kohaselt tuleb isegi siis, kui pandieseme müügist laekub rohkem raha kui pandipidaja pandiga tagatud nõue, lähtuda mahaarvatava summa arvutamisel pandieseme müügist saadud rahasummast, mitte pandiga tagatud nõude summast. Kolleegium ei võtnud asjas nr 3-2-1-122-12 tehtud määruses seisukohta, et olukorras, kus pandieseme müügist saadud raha ei kata pandipidaja pandiga tagatud nõuet ja pandieseme müügist saadud rahast tehtavaid pankrotimenetlusega seotud väljamakseid, rahuldatakse nõudeosa, mis jäi väljamaksete tõttu esimeses järgus rahuldamata, teises järgus.
11.Kolleegium leiab, et maakohus ei järginud PankrS § 163 lg-s 4 sätestatut, mille kohaselt tuleb pankrotimenetluse lõpetamise määruses märkida, millises ulatuses on igal võlausaldajal tunnustatud nõude osa eest jäänud raha saamata, samuti, millistele nõuetele esitas võlgnik vastuväite. Maakohus on määruse resolutsiooni märkinud mh võlausaldajate tunnustatud nõude, jaotise, väljamakse ja saamata nõude suurused ning võlgniku vastuväited. Samas ei nähtu määruse resolutsioonist, kui suures ulatuses jäi võlausaldaja esimese järjekoha nõue rahuldamata pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise tõttu. Ringkonnakohus ei ole maakohtu eksimust kõrvaldanud. PankrS § 168 järgi on PankrS § 163 lg-s 4 nimetatud määrus täitedokumendiks ulatuses, milles võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõue on jäänud pankrotimenetluses rahuldamata, kui võlgnik ei ole esitanud nõudele vastuväidet PankrS § 104 lg 1 kohaselt või kui kohus on § 104 lg-s 2 nimetatud juhul võlausaldaja nõuet tunnustanud. Kolleegium on mitmes varasemas lahendis juhtinud tähelepanu sellele, et TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab kohtumääruse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka lahendi ülejäänud tekstita (vt nt Riigikohtu 23. mai 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-12, p 9). Samuti on kolleegium selgitanud, et täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (Riigikohtu 16. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11). Sellest tulenevalt peab kohus pankrotimenetluse lõpetamise määruse resolutsiooni märkima mh selle osa võlausaldaja esimese järjekoha nõudest, mis jäi rahuldamata pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tõttu. Kuna maakohus on määruse põhjendavas osas tuvastanud, et võlausaldajal jäi esimeses järgus rahuldamata nõue 15 540 eurot 34 senti, mille ulatuses kandis võlausaldaja PankrS § 153 lg 2 ja § 146 lg 1 alusel pankrotimenetluse kulusid, ning ringkonnakohus ei ole selles osas maakohtu määrust muutnud, on kolleegiumil võimalik ringkonnakohtu määruse resolutsiooni täiendada.
12.Ringkonnakohus jättis määruskaebuse menetlemise kulud võlausaldaja kanda. Ringkonnakohtu määruse osalise muutmise tõttu muudab kolleegium TsMS § 173 lg 3 alusel menetluskulude jaotust ning jätab nii apellatsiooni- kui ka kassatsiooniastme menetluskulud TsMS § 172 lg 1 kohaselt menetlusosaliste endi kanda.
13.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel võlausaldajale tagastada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.