Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

muutumine kostja vastu. Hageja nõue kostja vastu ei muutunud sissenõutavaks 17.12.2010, nagu hageja ekslikult leiab. Juhinduda tuleb Riigikohtu selgitustest (tsiviilasi nr 3-2-1-33-09), mille kohaselt nõue muutub mõistliku aja möödumisel sissenõutavaks. Mõistliku aja hindamise aluseks on kahju põhjustanud sündmuse toimumine. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3515,14 eurot ja viivise 80.08 eurot ning alates 02.12.2011 viivise põhinõudelt kuni täitmiseni VÕS §113 lg-s 1 sätestatud määras kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Kahju hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks üldjuhul, kui kulutused on tehtud, erandina ka siis, kui kulutuste kandmine on kindel, nt jõustunud on hüvitamiseks kohustav kohtulahend. Vaidlusalused kulutused seostavad antud juhul tsiviilasjas nr 2-08-71838 sõlmitud ning kohtu poolt kinnitatud kompromisslepinguga. Määrus, millega kompromissleping kinnitati, jõustus 17.12.2010 ning nimetatud kuupäevast algab ka aegumistähtaja arvestamine. Hagi on kohtusse esitatud 24.03.2011, see on selleks ettenähtud tähtaja piires ning aegumise kohaldamiseks puudub alus. Vaidlusalune leping sõlmiti 08.02.2001 ning oli kestusleping (käsund). Nähtuvalt poolte vahel sõlmitud lepingust oli leping sõlmitud nimetatud hoone haldamiseks. Kahjujuhtumi toimumise ajal lepingu p-d 3.1 kuni 3.3, mis haldaja kohustusi täpsustasid, ei kehtinud. Seega tuleb lepingu sisustamisel lähtuda lepingu eesmärgist ning võlaõigusseaduse regulatsioonist. Lume ning jää katuselt koristamine on vaidlusaluse lepingu laadist tulenev hoolsuskohustus, kusjuures kostja pidanuks üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel tegutsema. Lähtuvalt kostja omaksvõtust omas kostja kolmanda klassi sertifikaati. Kostjale kui elamu haldajale pidi olema ettenähtav, et hallatava hoone katusele kogunev lumi ning jää võib tänaval liiklejaid ohustada, kahjunõudeid esile kutsuda ning eeltoodu kaudu hageja vara kahjustada. Kui tihti katuselt jääd ja lund koristada, on halduskorralduslik otsustus. Ei ole mõistlikult eeldatav, et taolist otsustust saaks mõni linnaametnik vastu võtta. Nähtuvalt Tallinna Kesklinna Valitsuse kirjast kostjale ning kohtule esitatud arvetest pidi hoone üürnik OÜ Maiasmokk kõrvalkulude, s.h hooldus- ja halduskulude eest tasuma. Kirjast ega ka arvetest ei järeldu, et üürnik pidanuks heakorratöödeks ka juhiseid andma. Isegi juhul, kui OÜ Maiasmokk pidanuks lumekoristustöödeks juhiseid andma, ei vabasta eeltoodu kostjat tema lepingujärgsest vastutusest. VÕS § 624 lg 1 alusel pidanuks kostja hagejat ohtu tekitavast olukorrast igal juhul teavitama. Eeltooduga on lepingu rikkumine tuvastatud. VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Lähtuvalt tsiviilasja nr 208-71838 materjalist seostusid hageja kulutused tema vastu esitatud kahju hüvitamise nõudega, kusjuures kahjujuhtumi põhjustas kostja hallatava elamu katuselt mahakukkunud jää ning lumi. Põhjuslik seos on ilmne, nähtudes ka väärteoprotokollist nr MPOL07-HK-0085-Ü-J, mida kostja ei vaidlustanud. Kompromisslepingus kokkulepitud summa on sellest, mida X ja X X tsiviilasjas nr 2-08-71838 hagejalt nõudsid, oluliselt väiksem. Kompromissi sõlmides on hageja igati säästlikult toiminud. Tsiviilasjas nr 2-08-71838 oli kostja kolmanda isikuna menetlusse kaasatud, omades seega õigust kompromissi kinnitavat määrust vaidlustada. Samuti oli OÜ-l Brem Kinnisvarahooldus võimalik hagile talle sobival viisil vastu vaielda (TsMS § 214 lg 2).

Viivise vähendamine ei ole põhjendatud. Kahju hüvitamise nõude korral tuleb viivist arvutada hetkest, mil kahju hüvitama kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada. Mis ajast vastav nõue kostjale esitati, ei oma seega tähtsust. Viivise summa ühes päevas on 0,77 eurot, viivitatud päevade arv on 104 päeva ning viivise kogusumma seega 80,08 eurot. Kostja viivise nõue kuulub VÕS § 113 lg 1 ja TsMS §-de 367 ja 461 lg 4 alusel rahuldamisele. Kohus ei pidanud asjakohaseks viivise summat otsuses ära näidata, sest see võib muutuda (tsiviilasi nr 3-2-1-69-08). Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud Tallinna linna kanda. Hageja nõuded kostja vastu ei muutunud sissenõutavaks kompromissi kinnitava kohtumääruse jõustumisest tsiviilasjas nr 2-08-71838. TsÜS § 147 lg 1 kohaldamisel omab tähendust vaid see, millal muutusid sissenõutavaks hageja nõuded kostja vastu. Nõuded muutusid sissenõutavaks 05.02.2007, mida tuleb lugeda ka hagi aegumise tähtaja kulgemise alguseks. Kui nõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja möödumisest kahju põhjustanud sündmuse toimumisest, siis muutus nõue sissenõutavaks hiljemalt 05.03.2007, mil kahju põhjustanud sündmusest oli möödunud üks kuu. Tallinna Kesklinna vanema Jüri Lumpi 02.03.2007 e-kiri sündmuse kohta kinnitab, et hageja oli hiljemalt nimetatud kuupäevast väidetavast kahjust teadlik ning tal oli võimalik esitada nõue kostja vastu. Hageja nõuded kostja vastu aegusid hiljemalt 05.03.2010. Ebatäpne on kohtu järeldus, et kolmanda isiku protsessuaalsest staatusest tulenevalt oli kostjal võimalik hagile vastu vaielda ja kompromissi kinnitavat määrust vaidlustada. Hageja on kostjana pidanud mõistlikuks sõlmida tsiviilasjas nr 2-08-71838 kompromiss ja kohus on kompromissi kinnitanud. Hageja ega kostja ei esitanud kohtumäärusele määruskaebust. Seega ei oleks kostja saanud vaidlustada kompromissi kinnitavat kohtumäärust, kuna see oleks olnud vastuolus poolte tahtega ja TsMS § 214 lg 2 teise lause järgi seega lubamatu. Maakohtu järeldus, mille kohaselt on sõlmitud kompromiss hüvitatava kahju suuruse ja põhjusliku seose tuvastamiseks piisav, ei ole õige. X X ja X X kahju põhjustanud sündmus toimus 04.02.2007 ja kahjustatud isikute hagi aegumine hakkas kulgema 05.02.2007. 28.04.2010 oli möödunud hagi aegumise tähtaeg. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse üksnes kohustatud isiku taotlusel. Hageja oleks seega pidanud esitama aegumise vastuväite ja hagi oleks jäetud rahuldamata. Hageja ei oleks pidanud sõlmima tsiviilasjas kompromissi ja maksma hüvitist. Nimetatud kohustuse puudumise tõttu ei ole hageja kandnud kahju, mis oleks põhjustatud kostja poolsest rikkumisest. Hagejal ilmnenud kahju on põhjustatud tema enda tahtlikust või raskest hooletusest tingitud käitumisest tsiviilasja menetlemisel. Kohus jättis kostja väited tähelepanuta, kuna leidis ekslikult, et põhjuslik seos on tõendatud. Kuivõrd asjas esitatud tõendite alusel ei saanud võtta seisukohta põhjusliku seose olemasolu või puudumise ja kahju suuruse kohta, siis on TsMS § 442 lg 8 rikkumine toonud kaasa ebaõige kohtulahendi, mis on omakorda esimese astme kohtu otsuse tühistamise aluseks. Kostja võis käesoleva tsiviilasja menetluses nimetatud vastuväitele tugineda, kuivõrd TsMS § 214 lg 4 järgi võib kolmas isik esitada nn järelprotsessis vastuväite, et hageja või kostja ei esitanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu taotlust, väidet, tõendit või kaebust, mis oli kolmandale isikule

teadmata. TsMS § 272 lg 2 järgi on kompromiss dokumentaalne tõend, kuid sellest ei nähtu hageja nõude aluseks olevad asjaolud. Kompromiss ei tõenda kahju suurust ega põhjusliku seose olemasolu ilmnenud kahju ja kostja käitumise vahel. Nimetatud asjaolusid ei tõenda ka väärteoasjas MPOL07-HK-0085Ü-J tehtud väärteoprotokoll, millele kohus põhjusliku seose tuvastamisel samuti viitab. Kohus tuvastas valesti, et kostja rikkus hagejaga sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi. Leping sätestab elamute haldamise kohustuse üldsõnaliselt ning ei näe ette konkreetset tööde loetelu, mida haldaja lepingu alusel pidi tegema. Seega pidi kohus hagi rahuldamise esmase eeldusena tuvastama, et jääpurikate ja lume eemaldamine katuselt oli kostja lepingust tulenev kohustus ja et viidatud kohustus kehtis ka 04.02.2007. Hageja kohustus esitama asjas tõendid, millest tulenevalt oli lume ja jää eemaldamine katuselt kostja lepingust tulenev kohustus. Hageja ei esitanud menetluses ühtegi sellekohast tõendit. Nimetatust tulenevalt ei saanud kohus ka tuvastada, et kostjal oli vastav kohustus. Otsusest ei selgu, milline seos kostja lepingust tulenevate kohustustega on asjaolul, et kostja omas kolmanda klassi sertifikaati. Sertifikaat ei tõenda kohustuse olemasolu. Arusaamatuks jääb kohtu käsitlus, mille kohaselt pidi kostja saama aru sellest, et hallatava hoone katusele kogunenud lumi ja jää võib tänaval liiklejaid ohustada, kahjunõudeid esile kutsuda ning eeltoodu kaudu hageja vara kahjustada. Asjaolu, kas kostja saab kohtu poolt esile toodud asjaoludest aru või mitte, ei oma puutumust kostja lepingust tulenevate kohustustega. Kohus jättis sisuliselt hindamata Tallinna Kesklinna Valitsuse 26.05.2005 kirja 9-11/38VII, milles teavitati kostjat sellest, et Tallinna Kesklinna Valitsus ja OÜ Maiasmokk vahel sõlmiti 24.05.2005 rendilepingu nr 02-96705 tingimuste osas muudatus, mille kohaselt tasub üürnik vastavalt üürileandja poolt esitatud arvetele igakuiselt äriruumide kasutamise eest üüri ning äriruumidega seotud kõrvalkulud (sh hooldus- ja halduskulud), maksud ja koormised. Lähtuvalt nimetatud asjaolust palus Tallinna Kesklinna Valitsus alates 01.06.2005 esitada äriruumide hooldus- ja halduskulude arved otse üürnikule, s.o OÜ-le Maiasmokk. Kostja ongi esitanud OÜ-le Maiasmokk otse arveid, mis sisaldavad endas heakorrateenust (majahoidjateenus) ja prügivedu. Kõik muud tööd telliti üürnike poolt eraldi kokkulepete alusel ja nende eest tasus üürnik vastavalt töö eest tasumiseks esitatud arvetele. Kostja väitis nimetatud tõenditele tuginedes, et kõik tööd, mis ei olnud hõlmatud heakorrateenuse ja prügiveoga, telliti täiendavate kokkulepete alusel. Otsuses toodud järeldus, mille kohaselt ei järeldu nimetatud dokumentidest, et üürnik pidanuks heakorratöödeks ka juhiseid andma, ei ole kooskõlas esitatud tõenditega. Kostja väitis, et heakorrateenus ei hõlmanud katuselt lume ja jääpurikate eemaldamist ning nimetatud tööde tegemiseks oleks tulnud sõlmida eraldi kokkulepe. Sellist kokkulepet ei sõlmitud ja vastavate tööde tegemine ei olnud kostja lepingust tulenev kohustus. Kohtu järeldused ei põhine asjas esitatud tõenditel ja kohus on oluliselt rikkunud TsMS 438 lg-t 1. Kohtu viidatud VÕS § 624 lg 1 ei muuda kostja kohustuste sisu. Käsundi sisu lepitakse kokku iga lepingu puhul eraldi ja nimetatud kohustuste tõlgendamisel on oluline poolte vahel sõlmitud leping. Kohus on nõustunud hageja väidetuga ning pidanud põhjendatuks viivise arvutamist kuupäevast, mil kohus kinnitas tsiviilasjas nr. 2-08-71838 kompromissi, s.o alates 10.12.2010. Asjaolu, et kompromissi kinnitamisest muutus sissenõutavaks hageja kohustus kahjustatud isikute ees, ei tähenda seda, et samal kuupäeval saaks kasvõi hüpoteetiliselt tekkida hageja nõue kostja vastu. Hageja ei ole nimetatud kuupäeval teinud mitte mingeid makseid kahjustatud isikutele ega kandnud mingit kahju. Otsusest jääb arusaamatuks, millise kohustuse täitmisega on kostja alates 10.12.2010 viivitanud. Kostja kohustused hageja ees sõltuvad hageja poolt vastava nõude esitamisest kostja vastu ja selle kätte saamisele järgneva mõistliku aja möödumisest.

Vastus apellatsioonkaebusele Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohus jättis 06.06.2012 otsusega maakohtu otsuse lõppjärelduses muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohus rahuldas 09.01.2013 OÜ Brem kassatsioonkaebuse, tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

09.01.2013

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada nõude aegumise tõttu, maakohtu otsus tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Nagu Riikohus antud asjas tehtud otsuses on selgitanud, ei saa hageja nõude aegumistähtaja alguseks lugeda hageja ja kannatanute kompromissi kinnitava kohtumääruse tegemise aega ega ka aega, mil kannatanud esitasid hagejale kahju hüvitamise nõude. Riigikohus selgitab, et hageja kahjuks ei saanud olla kahjuhüvitise maksmine kannatanutele, vaid kannatanute kahjuhüvitusnõude tekkimine hageja vastu, s.o. pärast kahju tekitanud sündmust. Selle nõude sissenõutavaks muutumise aja kindlaksmääramiseks tuleb kohaldada VÕS § 82 lg-tes 3 ja 7 sätestatut, mille kohaselt peab võlgnik täitma kohustuse ning võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kuna seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist, siis algas hageja nõude aegumine pärast 04.02.2007 sündmusest tekkinud kohustuse täitmiseks mõistliku aja möödumist. Riigikohus on ka selgitanud, et kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg VÕS § 82 lg. 3 ja 7 järgi sõltub muu hulgas sellest, millal kohustatud isik kohustusest sai või pidi teada saama. TsMS § 693 lg. 2 kohaselt on riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Maakohus tuvastas, et hageja sai viivituseta teada, et tal tekkis kahju hüvitamise kohustus kannatanute ees. Ringkonnakohtu hinnangul muutusid kannatanute VÕS §-st 1059 tulenevad nõuded Tallinna linna vastu töövõimetuse aja eest saamata jäänud ja haigustoetusega katmata töötasu hüvitamiseks (VÕS § 130 lg. 1), kannatanul X Xil õnnetuse tagajärjel kõlbmatuks muutunud kasuka väärtuse hüvitamiseks ja tervisekahjustusega seotud mittevaralise kahju hüvitamiseks (VÕS § 130 lg. 2) sissenõutavaks ühe kuu möödudes kannatanu X Xi töövõimetuse lõppemisest 16.04.2007, s.o. 16.05.2007. Tulenevalt Riigikohtu selgitustest tuleb sellest ajast arvestada ka hageja nõude aegumistähtaja algust kostja vastu lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kuna hagi esitati kostja vastu 24.03.2011, s.o. pärast kolme aasta möödumist aegumistähtaja algusest ja kostja nõudis aegumise kohaldamist, siis tuleb lugeda hageja nõue TsÜS §-de 146 lg. 1

ja 147 lg. 1 kohaselt lugeda aegunuks. Seetõttu ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse hagi rahuldamata jätmiseks ning jätab poolte menetluskulud hageja kanda. Aegumise kohaldamise tõttu tõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks hinnata apellatsioonkaebuse muid väiteid.

Tiit Kollom

Mare Merimaa

Malle Seppik

Kohtuniku Malle Seppiku eriarvamus: Leian, et hagi ei ole aegunud ning sel põhjendusel ei saanud ringkonnakohus jätta hagi rahuldamata. Vaidluse lahendamisel tuleb arvestada, et kahju jääpurikate katuselt kukkumisest tekkis kannatanutele Xidele, kelle ees hageja vastutab lepinguvälises suhtes kahju tekitamise sätete alusel. Seejuures olenes hagejatest see, kas nad hagejalt kahju hüvitamist nõuavad. Kostja vastu on hageja hagi esitanud nendevahelise lepingu rikkumisest – katuselt lume koristamata jätmisest – tulenevalt. Kostja lepingurikkumisest sai hageja teada kahju tekitanud sündmuse toimumise päeval, kuid et kostja lepingurikkumine ei toonud vahetult kaasa kahju hagejale, siis ei olnud hagejal alates sellest ajast võimalik kostja vastu lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõuet esitada, sest niisuguse nõude esitamise eelduseks on kahju olemasolu. Kui kannatanud ei oleks hagejalt kahju hüvitamist nõudnud, ei oleks hagejal kahju üldse tekkinud, sest hüpoteetilist kannatanute suhtes olevat hüvitamiskohustust ei saa pidada kahjuks, mida hageja oleks saanud kostjalt nõuda. Hageja kahjuks transformeerus kannatanute Xide kahju, mille hageja neile lõppkokkuvõttes hüvitas. Et hagejal kahju tekkimine sõltus kannatanute Xide otsustusest selle kohta, kas nad hagejalt kahju hüvitamist nõuavad, siis ei oleks hageja saanud kostjalt vähemalt enne taolisest otsustusest teadasaamist kahju hüvitamist nõuda, sest tal võis küll olla kohustus kannatanutele kahju hüvitada, kuid kui ta sellest kohustusest ei teadnud, siis ei olnud tal mingit alust pidada Xide kahju oma kahjuks ega mingit võimalust selle hüvitamist kostjalt nõuda. Hageja nõue kostja vastu ei saanud aeguda enne, kui tal oleks tekkinud õigus ja võimalus esitada oma kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Apellatsioonikohtu istungil kinnitas hageja, et sai esmakordselt sellest, milline on Xide kahju ning et kannatanud soovivad temalt kahju hüvitamist, teada tema tsiviilasjas 2-08-71838 kostjana kohtumenetlusse kaasamisest, mis toimus 28. aprillil 2010. a. Apellatsioonikohtu istungil kinnitas kostja esindaja, et tal ei ole mingeid andmeid selle kohta, nagu oleks hageja saanud sellest teada varem. Seega oleks tulnud lugeda hageja poolt kostja vastu lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaega alates 29. aprillist 2010. a. Et hagi esitas hageja 24. märtsil 2011. a., siis ei ole nõue aegunud. Et algselt olid kannatanud esitanud kahju hüvitamise nõude otse OÜ Brem Kinnisvarahooldus vastu, kes lahendatavas asjas on kostjaks, ning pärast Tallinna linna menetlusse kostjana kaasamist jäi nimetatu menetlusse kaasatuks kolmanda isikuna, siis oli kostja vaidlusest kahju hüvitamise üle teadlik ning hageja poolt tema vastu nõude esitamine ei saanud talle olla üllatuslik ega ole ka ebaõiglane.

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.