2-09-34486/17 - Pankrotiõigus - Pankrotimenetluse järelevalve - Pärnu Maakohus Paide kohtumaja - lahend.ee

Tsiviilasi nr 2-09-34486 Aruande kohaselt laekus JAP Majad OÜ (pankrotis) pankrotivara müügist kokku 12 701.47 eurot. Väljamakseid on tehtud kokku summas 3480.37 eurot, millest - ajutise halduri tasu ja tema poolt tehtud vajalikud kulutused tema ülesannete täitmiseks x eurot, - advokaadibüroole Taivo Saks & Partnerid eksperthinnangu eest 920.33 eurot, - kohtutäitur Kaire Põltsi täitekulud 26.84 eurot, - OÜ-le Chinfur-Trade Nordic TFH hagiavalduse koostamise eest 230.85 eurot, - õigusbüroole Armit bürookulude hüvitamine 127.82 eurot ning - OÜ-le Annamari raamatupidamisteenuste osutamise eest 195 eurot ja transporditeenuste osutamise eest 190 eurot. Ülaltoodud kulutustest on Pärnu Maakohtu 14.10.2009 kohtumäärusega (pankrotimäärus) kinnitatud ajutise halduri tasu ja vajalikud kulutused summas x eurot. Pärnu Maakohtu 03.09.2010 määrusega (tsiviilasi nr 2-10-18724) on küll kohtutäituri tasu hagimaterjalide kättetoimetamise eest summas 26.84 eurot välja mõistetud Nordic TFH OÜ-lt, kuid tasuda tuli see hagejal ja kahjuks ei olnud võimalik kostjalt midagi sisse nõuda, sest ta oli lõpetanud tegevuse ja nõuete rahuldamiseks puudus vara. Raamatupidamisteenuse osutamine OÜ Annamari poolt seisnes töötajatele saamatajäänud töötasu, puhkusetasu ja töölepingu lõpetamisel saamatajäänud hüvitiste arvestamises ja esitatud võlanõuete kontrollimises ja olemasolevate raamatupidamisdokumentidega võrdlemises. Transporditeenuse osutamise vajadus seisnes pankrotivara enampakkumistega, kuna vara asus Järva-Jaanis ning igale ostuhuvilisele tuli seda vara ka näidata, siis tuli seda teenust kasutada neljal korral. Selleks oli vaja kõik pakendatud komplektid avada ja siis jälle pakendada, milleks samaaegselt transporditeenuse osutamisega OÜ Annamari autojuht ka haldurile abi osutas. Jaotise alusel on halduri arvates võimalik välja maksta Swedbank AS-le 5919.49 eurot I järgu nõudena, ülejäänud võlausaldajate nõuded kokku 191 461.07 eurot jäävad rahuldamata. Pankrotimenetluses puudub müümata pankrotivara ja teistelt isikutelt saadaolev vara. Pankrotimenetluses oli esitatud hagi Nordic TFH OÜ vastu 250 000 krooni (15 977.91 euro) nõudes. Hagi rahuldati tagaseljaotsusega, kohtutäitur Kaire Põltsi poolt algatati täitemenetlus, kuid kahjuks tuleb see lõpetada, kuna Nordic TFH OÜ puudus vara nõude rahuldamiseks. Haldur on tellinud memo Advokaadibüroolt Taivo Saks & Partnerid võimalike haginõuete esitamise kohta ka võlgnike J.M. ja MTE Ventures Ltd suhtes, kuid vandeadvokaat Veiko Partsi arvamuse kohaselt on vandeadvokaat pidanud hagi esitamist ebaotstarbekaks. Rohkem hagisid pankrotimenetluses haldur esitada ei kavatse, kohtukulud puuduvad. Haldur palub määrata oma tasuks kokku x eurot (brutosumma, millele lisandub sotsiaalmaks 744.76 eurot). Kuna võlausaldajate I üldkoosolekul ei ole moodustatud pankrotitoimkonda, täidab tema ülesandeid võlausaldajate üldkoosolek, kes peab andma loa pankrotimenetluses tehtud vajalike kulutuste tegemiseks. Haldur avaldas Ametlikes Teadaannetes 28.08.2012 teate üldkoosoleku toimumise kohta. Eelnevalt oli haldur saatnud elektronpostiga aruande Swedbank AS-le, Maksu- ja Tolliametile ja Paavo Kangurile, kes selleks soovi olid avaldanud. Tulenevalt PankrS § 81 lg 1 võetakse üldkoosoleku otsused vastu koosolekust osa võtvate võlausaldajate lihthäälteenamusega ja lg 2 kohaselt on võlausaldajate üldkoosolek otsustusvõimeline esindatud häälte arvust olenemata, kui koosoleku aeg ja koht oli võlausaldajatele õigeaegselt PankrS § 79 lg 4 nimetatud viisil teatatud. Keegi nimetatud üldkoosolekule ei ilmunud ning haldur võttis ise vastu otsused võlausaldajate eest.

Tsiviilasi nr 2-09-34486 Võlgniku maksejõuetuse peamiseks põhjuseks oli üldine majanduslangus, mistõttu langesid ära välistellimused ning valmisobjektidelt jäid tellijatelt laekumata suured rahasummad. Sellest tekkisid likviidsusprobleemid ja võlgnik ei suutnud enam oma kohustusi tarnijate ja maksuameti ees täita. Pankrotihaldur ei ole avastanud võlgniku juhatuse liikme tegevuses raskeid juhtimisvigu ega ka kriminaalkuriteo tunnustega tegusid. 09.11.2012 esitas võlausaldaja Swedbank AS kohtule vastuväite halduri poolt koostatud aruandele. Kohus palus ainsa pandiga tagatud võlausaldaja seisukohta põhjusel, et haldur soovis endale soovitava tasu ja tehtud kulutuste määramisega minna vastuollu PankrS § 153 lõikest 2 tuleneva piiranguga. Vastuväite kohaselt on ei nõustu Swedbank AS, et jaotise alusel on võimalik Swedbank AS-ile kui ainsale pandiga tagatud nõudega võlausaldajale teha väljamakse summas 5919.49 eurot. Nimetatud ettepanek rikub võlausaldaja hinnangul jämedalt PankrS § 153 lõikes 2 sätestatud piirangut. Pandieseme müügist saadust (12 701.47 eurot) on seega võimalik katta PankrS § 146 lõikes 1 nimetatud kulud maksimaalselt summas 1905.22 eurot ehk 15% ulatuses pandieseme müügist saadust. Eeltoodust lähtuvalt kuuluks võlausaldajale väljamaksmisele 10 796.25 eurot, mis on oluliselt erinev pankrotihalduri ettepanekust. PankrS § 153 lõige 2 on võlausaldaja hinnangul erinormiks PankrS § 146 lõike 1 suhtes. Tegemist on pandiga tagatud nõude võlausaldajat kaitsva normiga, mille eesmärk ja ulatus on seaduses selgelt välja toodud, andmata sellest kõrvalekaldumiseks diskretsiooniõigust. Seega on tegemist absoluutse põhimõtte ja imperatiivse normiga, millega on pandipidajast võlausaldaja õigus, saada 85% ulatuses pandieseme müügist saadu arvel oma nõue rahuldatud, seatud kõrgemale õigusest PankrS § 146 lõikes 1 sätestatud väljamaksetele. Samale seisukohale on jõudnud ka Riigikohus oma lahendeis nr 3-2-1-44-05 ja 3-2-1-167-11 ja ka Tallinna Ringkonnakohus 09.05.2011 tehtud määruses tsiviilasjas nr 2-09-4603, milles kohus märkis, et PankrS § 153 lõike 2 sõnastusest nähtuvalt ei ole tegemist sättega, mis võimaldaks kohtu diskretsiooniõiguse kohaldamist, vaid tegemist on seadusandja poolt üheselt määratud kriteeriumiga, mille kohaldamata jätmiseks kohtule pädevust antud ei ole. Seadusandja, kaaludes nii majanduspoliitilisi argumente kui ka pandiga tagatud võlausaldaja õigusi, on jõudnud järeldusele, et võlausaldaja kulutuste kandmise maksimummäär pandieseme müügist saadu arvel on maksimaalselt 15%. Sätte eesmärgiks on kindlustada pandiga tagatud nõude võlausaldaja seisund olukorras, kus pankrotimenetlus toimub peamiselt ühe pandieseme arvel. Pankrotihaldur on aruandes märkinud, et juba on välja makstud 3480.37 eurot PankrS § 146 lõikes 1 sätestatud kulude katteks. Võlausaldaja arvates on tegemist halduri omavoliga, sest nimetatud summa moodustab pandieseme müügist saadust 27.40%. Võlausaldaja on seisukohal, et sellise käitumisega on pankrotihaldur rikkunud võlausaldaja õigusi, kuivõrd seadusest tulenevas määras võlausaldajale väljamakse tegemiseks hetkel vahendid puuduvad. Pankrotihaldur oleks pidanud arvestama, et võlausaldajale kuulub väljamaksmisele 85% pandieseme müügist saadud summast ning halduril puudus õigus suuremas ulatuses kui 15% pandieseme müügist saadud summast väljamakseid teha. Seega ei saa kohus kinnitada pankrotihalduri aruandes esitatud kulutusi. Nimetatud kulud on võimalik kinnitada ja katta 15 % ulatuses pandieseme müügist saadu arvelt, kuid esitatud aruandes need kulud ületavad nimetatud määra oluliselt. Vastuväite kohaselt on pankrotihaldur teinud ka põhjendamatult suuri kulutusi. Pankrotihaldur on teinud kulutuse summas 920.33 eurot eksperthinnangu eest AB-le Taivo Saks & Partnerid. Eksperthinnang seisnes arvamuse avaldamises hagi esitamise kohta kahe 4 (9)

Tsiviilasi nr 2-09-34486 võlgniku vastu. Võlausaldaja leiab, et väljamakstud tasu ei vasta saadule ehk sellises summas kulutuse tegemine ei ole põhjendatud. Võlausaldaja on väljendanud nõusolekut, et pankrotimenetluses tekkinud kulude katteks kasutatakse pandieseme müügist saadud summast maksimaalselt 2091.22 eurot, mis moodustab pandieseme müügist saadust 16.464 %. Võlausaldaja palub kohtul jätta halduri aruanne kinnitamata ning määrata Swedbank AS-ile tehtava väljamakse suuruseks 10 610.25 eurot, mis vastab võlausaldaja nõusolekul 83,54 %-le pandieseme müügist saadule. Oma seisukoha PankrS § 153 lg 2 kohaldamise osas käesoleval juhul (esitatud vastusena haldurile) on kohtule edastanud ka Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda (edaspidi Koda). Selles märgitakse, et arvestades asjaolu, et pankrotiseadus sätestab halduri õiguse tasule ja halduri tasu suuruse sätestab seadus (s.t halduril puudub õigus saada oma ülesannete täitmise eest seaduses sätestatud erinevat tasu) ning halduri õiguse kulude hüvitamisele, peab seadus tagama ka halduri õiguse seaduses sätestatud tasu reaalselt saada. Pankrotiseaduse erinevate sätete kohaldamise tulemusena ei saa tekkida olukorda, kus haldurile määratakse tasu ja kohus kinnitab ka halduri poolt tehtud kulutused, kuid seda tasu ja kulutuste hüvitist haldurile reaalselt (nt PankrS § 153 lg 2 tuleneva piirangu tõttu) välja ei maksta. Olukord, kus halduril jääb pankrotiseaduses sätestatud tasu ja kulutuste hüvitis reaalselt kätte saamata, rikub ebaproportsionaalselt halduri põhiseaduse (PS) § 29 (1) ja § 32 tulenevaid põhiõigusi. Kuigi see PS §-ist 29 sõnaselgelt ei tulene, hõlmab PS § 29 sätestatud põhiõigus ka õigust õiglasele töötasule. Seda kinnitavad muuhulgas (a) Euroopa sotsiaalharta art 4 lg 1, mis sätestab õiguse töötasule, mis tagab töötajale ja ta perekonnale rahuldama elustandardi, (b) Inimõiguste ülddeklaratsiooni art 23, mille kohaselt on igal töötajal õigus õiglasele ja soodsale töötasule, mis tagab temale ja tema perekonnale inimväärse elamise ning (c) ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti art 7 punkt a alapunkt II, mille järgi on töötajatel õigus õiglastele ja soodsatele töötingimustele, sealhulgas õigus töötasule, mis tagab rahuldava elamise neile endile ja nende perekondadele. PS § 31 tuleneva ettevõtlusvabaduse esemeline kaitseala hõlmab kõiki tulu saamise eesmärgilt toimuvaid tegevusi, sh ka tegutsemist pankrotihaldurina. Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse. Ettevõtluspiiranguks on piirangud isiku tegevuseks, mille eesmärk on üldjuhul tulu saamine kauba tootmise, müümise, teenuste osutamise, vara realiseerimise vms. Haldurid on seisukohal, et PS § 31 tagatud ettevõtlusvabaduse õigusvastaseks piiranguks tuleb lugeda ka seda, kui halduril jääb pankrotiseadusega ette nähtud tasu saamata pankrotiseadusest endast tulenevate piirangute tõttu. See tähendab, et pankrotiseaduse erinevate sätete kohaldamine nende koosmõjus ei tohi kaasa tuua olukorda, kus halduril jääb õiglane tasu saamata. Koda on seisukohal, et PankrS § 153 lg 2 tulenev piirang rikub halduri PS § 29 ja 32 tulenevaid põhiõigusi olukorras, kus halduril ei ole nimetatud piirangu tõttu võimalik pankrotivara arvel oma kohtu poolt määratud tasu ja kohtu poolt kinnitatud kulutuste hüvitamise nõuet rahuldada. Käesolevas asjas esitatud materjalidest nähtub, et halduril jääb seadusega tagatud tasu kogu ulatuses saamata ning haldur oli pankrotimenetluse läbiviimist sunnitud finantseerima oma vahenditest (halduri poolt oma vahendite arvel tehtud vajalikud kulud jäävad hüvitamata).

Tsiviilasi nr 2-09-34486 Eeltoodut arvestades on Koda seisukohal, et olukord, kus halduril jääb ajutise halduri tasu, halduri tasu ja hüvitis tehtud kulutuste eest faktiliselt saamata PankrS § 153 lg 2 tuleneva piirangu tõttu, on vastuolus PS § 29 ja § 31. Koda leiab, et PankrS § 153 lg 2 on põhiseadusega vastuolus osas, milles selle kohaldamine ei taga haldurile kohtu poolt määratud tasu ja kohtu poolt kinnitatud kulutuste hüvitamist olukorras, kus pankrotivara on olnud piisavalt ka nimetatud kulutuste kandmiseks. Kohtu tuvastatud asjaolud, kohaldatav õigus, kohtu järeldused Vastavalt PankrS § 158 lõikele 4 lõpetab kohus halduri ettepanekul pankrotimenetluse raugemise tõttu, kui kohus tuvastab, et pankrotivarast ei jätku massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks. Halduri aruanne koos nimetatud ettepanekuga peab PankrS § 158 lg 3 järgi sisaldama PankrS § 162 lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmeid. Nimetatud sätete osas märgib kohus, et halduri aruanne vastab PankrS § 158 lg 3 nõuetele ning ilmselgelt tuleb menetlus raugemisega lõpetada. Võlgnikul puudub igasugune vara (pandi ese on müüdud), samuti puuduvad võimalused vara tagasivõitmiseks või tagasinõudmiseks. Võlgniku maksejõuetuse põhjuste osas ei ole kohtul alust asuda halduriga teistsugusele seisukohale. Samad põhjused olid esitatud ajutise pankrotihalduri aruandes, millega kohus pankrotimääruse tegemisel nõustus. Dokumentide hoidjaks tuleb määrata võlgniku endine juhatuse liige Paavo Kangur, kes on selleks vastava kirjaliku nõusoleku andnud (tl 184). Kohus peab vajalikuks selgitada, et pankrotimenetluse lõpetamisel raugemisega PankrS § 158 sätete alusel ei toimu esitatud aruande kinnitamine, mistõttu ei rakendu ka lõpparuande puhul PankrS §-s 163 sätestatud vastuväidete esitamise kord. Seega käsitleb kohus pandiga tagatud võlausaldaja Swedbank AS vastuväidet tema seisukohana pankrotimenetluse kulude suhtes. Antud juhul on haldur, võlausaldaja Swedbank AS ja Koda tõstatanud küsimused, mis puudutavad halduri tasu ja tehtud kulutuste suurust ning põhjendatust. Pankrotimenetluse kuludeks on PankrS § 150 lg 1 p 2, 3 ja 5 sätetele nii ajutise halduri tasu, halduri tasu kui ajutise halduri ja halduri tehtud vajalikud kulutused oma ülesannete täitmiseks. Kuna ajutise halduri tasu on kohtu poolt juba pankrotimäärusega määratud ja välja makstud, siis seda küsimust kohus käesolevaga enam ei käsitle. Vajalikke kulutusi ja põhjendatud tasu analüüsib kohus alljärgnevalt eraldi. Vajalikud kulutused. Alates 01.01.2010 kehtib kulutuste hüvitamise osas PankrS § 66 sellises redaktsioonis: § 66. Halduri kulutuste hüvitamine (1) Lisaks tasule on halduril õigus nõuda oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Selleks esitab haldur iga kolme kuu möödudes alates pankroti väljakuulutamisest pankrotitoimkonnale ja kohtule aruande sellel perioodil tehtud kulutuste kohta. Pankrotitoimkonnal ja kohtul on õigus nõuda haldurilt kuludokumentide ning täiendavate andmete esitamist. Kohus võib jätta kinnitamata nende kulutuste hüvitamise, millest pankrotitoimkonnale ja kohtule ei ole õigel ajal teatatud. (2) Halduril on õigus pankrotitoimkonna eelneval nõusolekul nõuda õigusalase nõustamise ning audiitor- ja raamatupidamisteenuse saamiseks tehtud kulutuste hüvitamist, kui kulutused on vajalikud pankrotimenetluse või halduri täidetava ülesande suure mahu või keerukuse tõttu ja ülesande täitmist halduri enda poolt ei saa mõistlikult oodata. Kui kohus leiab, et olenemata pankrotitoimkonna nõusoleku puudumisest olid kulutused põhjendatud, võib ta need kinnitada. (3) Menetluse jooksul tekkinud vajalikud kulutused võib haldur pankrotitoimkonna nõusolekul 6 (9)

Tsiviilasi nr 2-09-34486 katta jooksvalt pankrotivara arvel. Jaotusettepaneku ja pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel kontrollib kohus halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust ning kinnitab vajalike ja põhjendatud kulutuste suuruse. (4) Kui pankrotitoimkond on andnud haldurile nõusoleku teha tema ülesannete täitmiseks põhjendamatuid kulutusi, vastutavad nõusoleku andnud pankrotitoimkonna liikmed võlgniku ees solidaarselt halduriga. Nõude põhjendamatuteks kulutusteks makstu tagastamiseks pankrotivarasse võib esitada ka võlausaldaja. Kuna nimetatud sätete osas mingeid rakendussätteid ei ole, tuli alates 01.01.2010 ehk enamuse menetluse ajast (pankrot kuulutati välja 14.10.2009) halduril neist lähtuda. Käesoleval juhul on oluline veel esile tuua PankrS § 74 lg 7 sätted, mille kohaselt võib võlausaldajate üldkoosolek jätta pankrotitoimkonna moodustamata ja täita ise toimkonna kohustusi. Nõnda on antud asjas ka käitutud, nagu nähtub kohtule esitatud võlausaldajate esimese üldkoosoleku protokolli (toimus 30.10.2009, tl 65-66) punktist 2. Oluline on märkida, et halduril ei ole menetluses olnud nõusolekut ühegi aruandes esitatud kulutuse tegemiseks, v.a ajutise pankrotihalduri töö eest juba pankrotiotsusega väljamõistetu. Haldur ei ole täitnud PankrS § 66 lõikes 1 nimetatud kohustust kohut ja võlausaldajaid kulutustest informeerida (kuluaruandeid peaks kohtutoimikus olema vähemalt 10, tegelikkuses ei ole ühtki), olles samas PankrS § 66 lg 3 sätteid eirates need kulutused teinud. Võimalikke hagi esitamisi (Nordic THF OÜ, J. Madatjani või MTE Ventures Ltd vastu), kulutusi transpordi- ja raamatupidamisteenustele, õigusliku eksperthinnangu otstarbekust jt aruandes märgitud kulusid ei ole arutatud ei võlausaldajate I üldkoosolekul 30.10.2009 ega nõuete kaitsmise koosolekul 23.02.2010 (protokoll koos lisadega tl 80-85). Ühtki konkreetset kulutust ega summat ei nähtu ka kohtu poolt haldurilt nõutud (kuigi haldur pidi selle PankrS § 165 lg 1 kohaselt ise esitama) ettekandes, mis esitati 31.01.2012 (tl 127-128). Pärast nimetatud koosolekuid ei nähtu koosolekute pidamist kuni kohtu poolt 22.08.2012 kirjas vastavasisuliste võlausaldajate nõusolekute puudumisele tähelepanu juhtimist. Kohtu kirja järgselt korraldas haldur pankrotimenetluse kulude kinnitamise küsimuses 10.09.2012 võlausaldajate üldkoosoleku (teade Ametlikes Teadaannetes tl 183, koosoleku protokoll tl 182), kuhu keegi võlausaldajaist ei ilmunud. Halduri koostatud protokolli kohaselt võttis ta ise võlausaldajate asemel nimetatud koosolekul vastu otsuse kulude kinnitamise kohta. Selline otsuse vastuvõtmine halduri poolt on kohtule arusaamatu ning näitab kohtu hinnangul halduri ebapädevust pankrotimenetluse läbiviimisel, sest pankrotiseadus ei näe ette võimalust halduril võlausaldajate või toimkonna eest otsuseid vastu võtta. Nimetatud võlausaldajate üldkoosoleku protokollis ja halduri aruandes märgitud PankrS § 81 sätted on kohaldamiseks olukorras, mil võlausaldajate üldkoosolekule ilmub kasvõi üks võlausaldaja (sõltumata tema nõude suurusest/häälte arvust). Kui koosolekule võlausaldajaid ei ilmu, ei saa vastu võtta ka menetlusse puutuvaid otsuseid. Sama mõtet kannab endas ka PankrS § 78 lg 3, kus haldur saab võlausaldajate mitteilmumisel esimesele koosolekule teha kohtule vaid ettepaneku teatud otsuste vastuvõtmiseks. Pandiga tagatud nõudega võlausaldaja Swedbank AS on oma seisukoha tehtud kulutuste osas esitanud kohtu nõudel ning selle kohaselt ei nõustu võlausaldaja tehtud kuludega. Kohus nõustub võlausaldajaga, et halduri poolt kulude väljamaksmine (v.a pankrotimäärusega kinnitatud ajutise halduri tasu ja kulutused) on halduri omavoli ning kohus sellist tegevust ei aktsepteeri. Seega jätab kohus halduri poolt 08.10.2012 aruandes märgitud kulud PankrS § 66 lg 1 viimase lause alusel kinnitamata. Halduri tasu. PankrS § 153 lg 2 kohaselt rahuldatakse pandiga tagatud nõue esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud PankrS § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses

Tsiviilasi nr 2-09-34486 pandieseme müügist saadud rahasummast. Antud asjas moodustab pandieseme müügist saadud rahasumma 12 701.47 eurot kogu pankrotivara ning PankrS § 146 lg 1 nimetatud väljamakseteks on vaid pankrotimenetluse kulud. Nimetatud kuludest on kohtu poolt kinnitatud ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks x eurot. Riigikohus ja ringkonnakohtud on oma korduvates lahendites (Swedbank AS on lahendid oma vastuväites õigesti esile toonud) PankrS § 153 lg 2 sisu selgitades asunud seisukohale, et säte on kehtestatud pandipidaja õiguste kaitseks ning suuremas määras kui 15% pandieseme müügist saadavast summast ei saa pandipidaja pankrotimenetluse kulude katmises osaleda. Antud asjas on pandipidaja nõustunud ka suuremas määras kulutuste katmisega – 16,464% ulatuses ehk summas 2091.22 eurot ning selle summa võtab kohus aluseks halduri tasu määramisel. Kohus selgitab, et käesolevas asjas ei tõusetu küsimust PankrS § 153 lg 2 võimaliku põhiseadusvastasuse osas. Esiteks on asja materjalidest nähtuvalt ilmne, et halduril jääb seadusekohane tasu (vähemalt alammääras PankrS § 65 lg 5 1.lause kohaselt) saamata mitte PankrS § 153 lõikest 2 tuleneval põhjusel, vaid seetõttu, et kohtuotsusega väljamõistetud 250 000 krooni nõudest Nordic TFH OÜ vastu ei õnnestunud täitemenetluses midagi sisse nõuda. Väljamõistetud summa aluseks olnud nõue ei olnud kohtule teadaolevalt panditud ja selle sissenõudmisel (isegi osaliselt) oleks menetluses jätkunud vahendeid nii halduri tasuks kui ka teistele võlausaldajatele jaotise alusel osaliste väljamaksete tegemiseks. Teiseks on seadusandja pidanud võimalikuks halduri tasu määramist ka alla alammäära. PankrS § 65 lg 5 2. lause kohaselt võib kohus määrata alammäärast väiksema tasu, kui tasu suurus ei vasta halduri tehtud töö mahule ja vastutusele ning § 651 lg 4 kohaselt ei saa halduri tasu olla väiksem kui 1% pankrotivara müügist laekuvast rahast. Pankrotimenetluse raugemisel (nagu käesoleval juhul) ei saa unustada ka PankrS § 150 lg 4 sätteid, mis lubavad pankrotimenetluse kulude jagamist menetluse raugemise korral otsustada asjaolude kohaselt. Arvestades halduri minetusi menetluse läbiviimisel (vt ülalpool vajalike kulutuste osa) ning PankrS § 65 lõikes 8 sätestatud võimalust halduri tasust põhjendamatute kulutuste mahaarvamiseks, on kohtu hinnangul täiesti piisav piirduda halduri tasu määramisel summaga, mis jääb üle pandiga tagatud võlausaldaja Swedbank AS nõusolekul temale väljamakstava summa ning ajutise pankrotihalduri tasu ja kulutuste mahaarvestamisel pankrotivarast. Kokku saab halduri tasuks seega määrata 2091.22 – 1789.53 = 301.69 eurot, mis on halduri tasuks koos sotsiaalmaksuga. Halduri tasuks kujuneb seega x eurot, millele lisandub sotsiaalmaks 74.86 eurot. Halduri tasu moodustab pankrotivarast 1,785%, mis ei jää alla PankrS § 651 lõikes 4 sätestatud määra. Kohus peab lisaks vajalikuks märkida, et enammakstud kulud (milliseid kohus ei kinnitanud) tuleb halduril tagastada pandiga tagatud nõudega võlausaldajale temale väljamakstavate summade piires ning kui haldur seda ei tee, võib võlausaldaja esitada PankrS § 66 lg 4 alusel nõude halduri vastu. PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgus tunnustatud nõuete ülekandmisel PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärku kuuluvate nõuete hulka lähtutakse PankrS § 153 lg 4 sätetest, mille kohaselt rahuldatakse pandiga tagatud nõue ulatuses, milles see on jäänud rahuldamata pandieseme müügist saadud raha arvel, PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärku kuuluva nõudena. Riigikohus on leidnud, et esimeses järgus rahuldatavast nõudest mahaarvatud PankrS § 146 lg-s 1 sätestatud pankrotimenetlusega seotud väljamaksete ulatuses ei tule pandipidaja nõuet rahuldada PankrS § 153 lg 4 järgi teise järgu nõudena. PankrS § 153 lg 4 reguleerib olukorda, kus pandiga tagatud nõue jääb pandieseme müügist saadud raha arvel rahuldamata seetõttu, et pandieseme müügist saadud rahast ei piisa pandipidaja nõude rahuldamiseks.