Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Tsiviilasi nr 2-11-42568 Liising Eesti) ja kostja E.T. 10.03.2008.a liisinglepingu nr 0193283L tl 24-35), mille alusel andis hageja sõiduki Mazda 6 Sport kostja kasutusse ning kostja kohustus selle eest tasuma makseid, sh intressi igakuiste osamaksetega vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Samuti võttis kostja kohustuse sõlmida vara kindlustuslepingud (s.o kohustuslik kaskokindlustus ja 10.03.2008 kindlustuslepe, tl 36-38) ning tasuda kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi. Kostja ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt ning jättis tasumata lepingujärgsed maksed. Sellest tulenevalt saatis hageja kostjale 24.09.2009 teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles andis veel võimaluse võlg tasuda ja/või võimalike kokkulepete sõlmimiseks ühendust võtta. Kostja sellele ei reageerinud ja hageja ütles lepingu üles, kuivõrd lepingu üldtingimuste p 7.1.2 seda võimaldas. Hageja andis pärast vara valduse taastamist selle müügiks üle A2-Autowelt OÜ-le. Hageja müüs sõiduki 9764.10 euro eest (käibemaksuta). Vara realiseerimisel tasus hageja OÜ-le a2-Autowelt remonditööde ja realiseerimise eest makstavat tasu kokku 599.16 eurot. Kuna vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu, siis on hagejal kostja vastu nõue summas 4286.23 eurot järgmise arvutuskäigu alusel. - Hageja kogunõue on lepingust tulenevalt 14 146.20 eurot, millest vara jääkmaksumus oli 12 472.94 eurot (käibemaksuta), debitoorne võlgnevus moodustab 1057.75 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud 599.16 eurot (käibemaksuta) ning viivismaksete võlgnevus on 16.35 eurot. - Vara õnnestus võõrandada hinnaga 9764.10 eurot (käibemaksuta, müügiakt tl 57). - Hagejale on laekunud 95.87 eurot. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista 4286.23 eurot ja viivise põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Enne kohtusse pöördumist on hageja palunud kostjal võlg tasuda kohtuväliselt. Kostja esitas kohtule kirjaliku vastuse (tl 79-80) ning hiljem veel täiendava vastuse (tl 103104), milles märgib, et ei võta hagi õigeks. Kogu nõutud summat kostja nõus maksma ei ole, kuna tema andmetel müüdi autot alla turuhinna. Kostja väitel ei saanud hageja sõiduki müügist mitte 9764.10 eurot, vaid 11 721 eurot. Samuti ei olnud müüki suunamise aktis märgitud kõiki lisasid, mis olid autol selle üleandmisel. Otsuse kirjeldavat osa on lihtsustatud vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 1 sätetele. Kohaldatav õigus, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ja esitatud materjalidega, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostja ei ole sisulisi vastuväiteid esitanud ei põhivõla ega viivise summade osas. TsMS § 231 lg 4 kohaselt eeldatakse vastaspoole faktiväidete omaksvõttu, kuni seda selgesõnaliselt ei vaidlustata ja vaidlustamise tahe ei ilmne poole muudest avaldustest. Kostja on oma seisukohtades märkinud vaid, et auto müüdi alla turuhinna. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 1 peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 3 mõtteks on arvata maha liisinguandjale jääva liisingueseme väärtus liisinguvõtja poolt liisingulepingu lõpetamise hetkeks tasumata jäänud ja VÕS § 367 lg 1 järgi liisinguandjale maksmisele kuuluvast liisingumaksete põhi- ehk 2 (4)

Tsiviilasi nr 2-11-42568 kapitaliosast (liisingumaksed, millest on maha arvatud intress ja muud maksed, mis ei seondu liisingueseme soetamiseks tehtud kulutustega). Seega tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, arvestada kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kostja väide, et auto müüdi alla turuhinna, on paljasõnaline ja tõendamata. Tegemist on ka kostja ainsa sisulise vastuväitega. Eseme väärtuseks loetakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit ega väidet selle kohta, milline oli tema arvates liisingueseme tegelik väärtus selle hagejale üleandmise ajal. Pelgalt väide, et sõiduk müüdi alla turuhinna, ei ole vaidluse korral piisav ega sea kahtluse alla järgnevat arvestust. Kostja on liisingueseme tagastanud liisinguandjale 07.12.2009 (vara üleandmise-vastuvõtmise akt tl 51), liisinguese pandi müüki 11.12.2009 (vara müüki suunamise akt tl 52) ning müüdi 12.01.2010 (müügiakt tl 57). Kuivõrd liisinguese õnnestus võõrandada 1 kuu jooksul selle tagastamise hetkest, leiab kohus, et hageja on teinud endast kõik oleneva, et vara realiseerida kiiresti, vältimaks liisingueseme hinna langust. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et liisinguese võõrandati kõigest 3% odavamalt esialgsest müüki suunamise alghinnast. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 öelnud järgmist: „Liisinguandja ei pea panema tagastatud liisingueset müüki hinnaga, mille liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise seisuga liisinguandjale võlgneb. Kui on selge, et see hind ilmselt ei vasta turuhinnale ja sellise hinnaga liisinguese ostjat ei leia, tuleb ese müüki panna eeldatava turuhinnaga. Määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Poolte kokkuleppel on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10%.“ Nende põhimõtetega on hageja käitumine liisingueseme müügiprotsessis kooskõlas. Seisuga 15.12.2009 oli pooltevahelise lepingu järgne vara jääkväärtus 12 472.94 eurot (käibemaksuta, see tuleneb lepingu maksegraafikust ega ole ka vaidlusalune asjaolu). Müüki suunati lepinguese hinnaga 10 066.08 eurot (käibemaksuta), mis on 19,3% jääkväärtusest madalam. Sellisest müügi alghinnast oli kostja teadlik (17.12.2009 teatis tl 90), kuid ei teinud kohtule teadaolevalt midagi kõrgema hinnaga ostja leidmiseks. Võttes arvesse üldteada asjaolu, et 2009.aasta oli üleilmne majanduslangus, mis väljendus ka sõidukite, kinnisvara jm hindade märkimisväärses languses, leiab kohus, et antud juhul puudub alus arvata, et liisingueseme müügihind erineks tema tegelikust turuhinnast. 2008.aasta märtsis liisingulepingut sõlmides ja maksegraafikut (mille osaks on ka jääkväärtus) kokku leppides arvestasid pooled teistsuguse turusituatsiooniga, mida kohus antud juhul ei saa eelnevatel põhjendustel arvestada. Pealegi on hageja selgitanud, et tegemist oli vanema keremudeliga autoga (tl 92). Kostja väited sõiduki müügist ilma mitmete sellel olnud lisadega on ümber lükatud hageja esitatud müügikuulutusega (tl 92), mille kohaselt olid kõik vara üleandmise-vastuvõtmise aktis olnud lisad olemas. Asjaolu, et neid ei olnud märgitud müüki suunamise aktis, ei tähenda, et need müüdud sõidukil puudusid ja/või et see oleks mõjutanud sõiduki hinda. Mis puutub kostja väitesse nagu oleks hageja saanud sõiduki müügist 11 721 eurot, siis selles osas nõustub kohus hageja poolt pooltevahelistes kompromissläbirääkimistes selgitatuga (tl 107). Riigikohus on oma lahendites tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-124-08 sedastanud, et hageja nõude arvestus liisinguesemete puhul peab olema järjepidev – s.t nii jääkväärtuse kui turuväärtuse määramisel tuleb lähtuda kas summadest käibemaksuga või ilma. Antud juhul on hageja seda juhist ka järginud, esitades nii jääkväärtuse kui turuväärtuse (antud juhul müügihind) käibemaksuta. 3 (4)

Tsiviilasi nr 2-11-42568

VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Antud juhul on leping erakorraliselt üles öeldud seoses kostja poolse lepingu rikkumisega. Kohus leiab, et vara tagastamisega ja realiseerimisega tekkinud kulu 599.16 eurot on põhjendatud ja vajalik kulu sõiduki realiseerimiseks. Sisuliselt ei ole kostja ei sellele nõudele ega hageja arvutustele võla osas vastuväiteid esitanud, hageja on oma 25.10.2012 menetlusdokumendis vastavate kulutuste põhjendatusele Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-112-06 valguses ka viidanud. Seega tuleb kostjalt välja mõista liisingulepingust nr 0193283L tulenev võlgnevus summas 4269.88 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista ka seaduses sätestatud viivise. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras summas 16.35 eurot ning alates 22.11.2011 kuni põhivõla (4269.88 eurot) tasumiseni. Tulenevalt eelpool toodust tuleb haginõue rahuldada, mis loomulikult ei välista võla tasumist osadena või kokkuleppe sõlmimist võla tasumiseks pärast kohtuotsust või täitemenetluse raames. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste Kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.