Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Kaupo Paal ja Malle Seppik
Kohtuistungi toimumise aeg
11.12.2012, avalik kohtuistung
Otsuse tegemise aeg ja koht
08.01.2013, Tallinn 2-11-17899
Tsiviilasja number Tsiviilasi
AS-i Eesti Krediidipank hagi A.P vastu käenduslepingu alusel 63 911,60 euro ja viivise 1 237,38 euro väljamõistmiseks ning kohustuse tuvastamiseks maksta seadusjärgset viivist alates 12.04.2011 kuni kohustuse täieliku täitmiseni
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
63 911,60 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.04.2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.P apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS Eesti Krediidipank (registrikood 10237832), esindaja Aase Sammelselg Kostja A.P (isikukood
XXXXXXXXXXX),
lepinguline esindaja adv Enno Heringson
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 03.04.2012 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta A.P kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.18.04.2011 esitas AS Eesti Krediidipank hagi A.P vastu käenduslepingu alusel 63 911,60 euro ja viivise 1 237,38 euro väljamõistmiseks ning kohustuse tuvastamiseks maksta seadusjärgset viivist alates 12.04.2011 kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Hageja ja OÜ A Õ (kustutatud) sõlmisid 09.05.2007 laenulepingu, mille täitmiseks andis hageja laenusaajale üle 234 875,31 eurot. Intressi suuruseks oli euribor +5,5% aastas. Laenu tagastamise tähtaeg oli 20.11.2007. Viivise suuruseks lepiti kokku 0,1% päevas tasumata summalt. Lepingut muudeti 19.11.2007 ja 21.12.2007 kokkulepetega.
3.09.05.2007 sõlmisid pooled laenulepingu tagamiseks käenduslepingu, mille p-de 5 ja 6 alusel vastutab kostja solidaarselt laenusaajaga laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Käendaja vastutus on piiratud 63 911,65 euroga.
4.29.04.2008 ütles hageja laenulepingu selle korduva rikkumise tõttu üles. Ülesütlemise seisuga oli võlg 247 209,64 eurot, sh tagastamata laen 234 875,31 eurot, tasumata intress 11 537,99 eurot, maksmata leppetrahv 63,91 eurot ning tasumata viivis 732,43 eurot. 11.04.2011 seisuga on laenulepingust tulenevad kohustused laenusaajal täitmata kokku 426 990,49 euro suuruses (sh tagastamata laen 234 875,31 eurot, intress 48 859,01 eurot, leppetrahv 63,91 eurot ning viivitusintress 143 192,26 eurot).
5.Kostjal puudub õigus esitada käenduslepingu lõppemise vastuväidet, VÕS § 153 lg 1 p 1 kohaldub eelkõige käendusega tagatud kohustuse täitmise korral ning käenduse kestuse lõppemise või käenduslepingu ülesütlemise korral. Käendaja ei saa tugineda äriühingu lõppemise väitele.
6.Hageja võlausaldajana on nõudeõigust kohaselt realiseerinud. Hagejal on õigus suunata nõue kostja kui solidaarvõlgniku vastu. Hageja on täitnud VÕS §-s 146 sätestatud teatamiskohustuse. Pankrotimenetluses nõude esitamise kohustus kehtib võlgniku pankroti väljakuulutamise korral. Põhivõlgniku pankrotimenetlus lõpetati raugemisega pankrotti välja kuulutamata 01.12.2009 Harju Maakohtu määrusega. Võlgniku täitmata kohustusest hageja teatas pankrotihaldurile. VÕS §-st 146 ei tulene võlausaldaja kohustust finantseerida pankrotimenetlust.
7.Käendaja vastutus ei ole pandiõiguse suhtes täiendav. Kostja ei saa kasutada VÕS § 149 lg-s 5 sätestatud käendaja vastuväidet. Hagejale ei kuulu pandiõigust põhivõlgniku vara suhtes. Ühishüpoteegid, mis on seatud laenukohustuse täitmise tagamiseks, kuuluvad OÜ-le Aruküla Arendus. Seega on pantijaks kolmas isik, mistõttu VÕS § 149 lg 5 ei kohaldu. Kolmandast isikust pantija ja kostja vastutavad VÕS § 65 alusel hageja ees solidaarselt.
8.Hageja esitas täitmisavalduse ka teise tagatise realiseerimiseks. Täitemenetlus on peatatud.
9.Hageja viivise vähendamisega ei nõustu. Viivis on arvestatud väikseimas (seadusejärgses) määras. Põhivõla suurusega võrreldes on viivis marginaalne. Täitemenetluses raha saamisel tagastab hageja kostjale kostjalt saadu.
Kostja vastuväited
10.Laenulepingu p 2.11 kohaselt seati kõigepealt kolmele kinnistule ühishüpoteek summas 5 000 000 krooni. Alles neljandana sätestas lepingu p 2.11.4 kostja antava isikliku käenduse 1 000 000 krooni. Kostja andis oma isikliku käenduse eeldusel (VÕS § 149 lg 5), et vastavat kohustust tagab täiendavalt kolm kinnisasja.
11.OÜ A Õ on registrist kustutatud 05.03.2010. VÕS § 153 lg 1 p 1 sätestab, et käendus lõpeb käendusega tagatud kohustuse lõppemisega.
12.VÕS § 146 lg 2 sätestatust tuleneb, et põhivõlgniku pankroti korral peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Kui võlausaldaja ei täida VÕS § 146 lg-tes 1 ja 2 nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Ei saa välistada, et kogu nõue oleks olnud võimalik rahuldada. Seega on hageja kaotanud nõudeõiguse kostja vastu.
13.Juhul, kui kohus hagi rahuldab, palub kostja viivist mitte välja mõista. Viivise väljamõistmine oleks ebaõiglane selle tõttu, et tegemist ei ole põhivõlgniku, vaid käendajaga ja tagatise realiseerimine on takistatud nii hagejast kui kostjast sõltumatutel põhjustel. Esimese astme kohtu lahend
14.Maakohus rahuldas hagi. Kohus mõistis A.P lt AS Krediidipank kasuks põhivõla 63 911,60 eurot, viivise 1237,38 eurot ja tuvastas seadusjärgse viivise tasumise kohustuse alates 12.04.2011 kuni kohtutuse täieliku täitmiseni. Kohus jättis menetluskulud A.P kanda.
15.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: hageja ja OÜ A Õ (kustutatud) sõlmisid 09.05.2007 laenulepingu nr 19182, mille kohaselt andis hageja OÜ A Õ-le laenu 234 875,31 eurot; laenulepingut muudeti osaliselt 19.11.2007 ja 21.12.2007 kokkulepetega; hageja ja kostja sõlmisid 09.05.2007 käenduslepingu; laenuleping on hageja poolt lepingu rikkumise motiivil üles öeldud 29.04.2008; hageja saatis kostjale teatise laenuleping ülesütlemise kohta 29.04.2008; hageja esitas kostjale võla tasumise nõude 29.11.2010. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on nõudeõigus kostja vastu.
16.Poolte vahel 09.05.2007 sõlmitud käenduslepingu p-st 5 tuleneb, et kostja käendajana vastutab hageja ees põhivõlgniku kui laenusaajaga solidaarselt ning laenulepingu muudatuste korral vastutab kostja üksnes juhul, kui ta on andnud vastavasisulise kirjaliku nõusoleku. Mõlemal kokkuleppel, millega laenulepingut osaliselt muudeti, on kostja kirjalik kinnitus selle kohta, et 09.05.2007 käenduslepingu alusel antud käendus laieneb ka kokkulepetest tulenevatele kohustustele. Vaatamata sellele, et laenusaaja kohustus oli peale kostja käenduse tagatud ka ühishüpoteekidega ja EQ Ehitab OÜ käendusega, on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist kostjalt tulenevalt VÕS § 65 lg-st 1.
17.Tulenevalt VÕS § 142 lg-test 1 ja 4 tekib käendajal käenduslepingust iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ning võlausaldajal lisaks põhivõlanõudele iseseisev nõudeõigus käendaja vastu (Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-12-10 p 11). Sellest tulenevalt on ebaõige kostja seisukoht, mille kohaselt pidanuks hageja enne kostja vastu nõude esitamist kindlaks tegema võlgnevuse tagasisaamise võimaluse põhivõlgnikult. Viidatud Riigikohtu otsuses väljendatud seisukoha kohaselt saab võlausaldaja põhivõlgniku kohustuse täitmata jätmisel esitada kohe nõude nii põhivõlgniku kui ka käendaja vastu.
18.Käenduslepinguga on kostja vastutus piiratud 63 911,65 euroni ja sellega on hageja hagi esitamisel arvestanud. Asjaolu, et põhivõlgnik (laenusaaja) on registrist kustutatud tähendab vaid seda, et hagejal ei ole võimalik esitada nõuet nimetatud isiku vastu tema õigusvõime
puudumise tõttu (TsÜS § 26, § 45 lg 2). Põhjusel, et põhivõlgnik on registrist kustutatud, ei lõpe käenduslepingust tulenev nõudeõigus kostja vastu. VÕS § 146 lg 1 eesmärk on võimaldada käendajal informatsiooni saamist võlausaldajalt käendatava kohustuse täitmise kohta ning põhivõlgniku suhtes algatatud pankrotimenetluse kohta, samuti sätestada võlausaldaja kohustus esitada nõue põhivõlgniku suhtes algatatud pankrotimenetluses. Põhivõlgniku suhtes algatatud pankrotimenetlus lõpetati raugemisega enne pankroti väljakuulutamist. Ajutise halduri aruandest nähtuvalt ei esitanud hageja nõuet pankrotimenetluses, kuna alustati täitemenetlus Aruküla Arenduse OÜ kinnistute suhtes, milledele oli seatud hüpoteek hageja kasuks. Kostja heidab hagejale ette, et hageja ei tasunud pankrotimenetluse kulude katteks summat, mis oleks võimaldanud põhivõlgniku pankrotimenetlust jätkata. PankrS § 30 lõikest 1 ei tulene hagejale kohustust nimetatud summat maksta. Seaduse järgi olnuks see hageja kui võlausaldaja õigus, mitte kohustus. Seega ei ole hageja ülalmärgitud põhjendustel minetanud nõudeõigust kostja vastu ei põhivõlgniku registrist kustutamise ega ka põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude esitamata jätmise tõttu.
19.Põhivõlgniku pankrotimenetlus lõpetati 01.12.2009 kohtumäärusega pankrotti väljakuulutamata raugemise tõttu. Kohtuistungil selgitas hageja, et hüpoteegid on realiseerimata hagejast mittesõltuvatel põhjustel. Hageja esitatud täitmisavalduse alusel algatatud täitemenetlus on peatatud (tsiviilasi nr 2-08-68233). Kostja ise võõrandas kinnistud. Vara on põhivõlgniku kontrolli alt välja läinud. Vastavalt Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-102-07 avaldatud seisukohale (p 13) ei mõjuta pankrotimenetluses tehtav kohtuotsus nõude tunnustamise ja selle ulatuse kohta käendajast kostjat.
20.Hageja taotleb kostjalt viivise väljamõistmist seaduses sätestatud suuruses. Kostja taotleb viivise vähendamist 0-ni. Käesoleval juhul ei ole põhjendatud viivise vähendamine. Hageja on taotlenud kostjalt 11.04.2011 seisuga viivise summas 1 237,28 eurot väljamõistmist ning kostja kohustuse tuvastamist maksta hagejale viivist seaduses sätestatud suuruses alates 12.04.2011 kuni kohustuse täitmiseni. Hageja taotletav viivis ei ole ebamõistlikult suur ega ebaproportsionaalne. Arvestada tuleb üldise praktikaga viiviste vähendamisel, mille kohaselt on kohtud lugenud ülemääraseks ja ebamõistlikult suureks viivist, mis ületab põhivõla ja intressi suurust (Riigikohtu lahendid 3-2-1-66-05, 3-2-1-72-05 ja 3-2-1-92-05).
21.Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 jättis kohus menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus
22.A.P palub tühistada maakohtu otsuse ja saata asi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
23.Maakohus on jätnud käsitlemata kinnistutele seatud hüpoteekide küsimuse. Maakohus asus seisukohale, et kostja vastutab AS-i Eesti Krediidipank ees solidaarselt ning käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. VÕS § 149 lg 5 on kohtu poolt küll tsiteeritud, kuid seda ei ole kommenteeritud ega ole ka muul viisil aru saada, et kohus oleks pidanud vajalikuks seda kohaldada. Maakohus lahendas valesti AS-i Eesti Krediidipank nõude kostja käenduse kehtivuse osas ja jättis täielikult käsitlemata tagatiste küsimuse. Kostja suhtes oleks ebaõiglane, kui ta seatakse oluliselt halvemasse olukorda, kui käenduse andmise hetkel. Juhul, kui asuda seisukohale, et nõue on õigesti esitatud, siis on õigus nõuda, et esmalt realiseeritakse vara, mis on pandiga tagatud. Isiku seisukohalt, kelle huvides hüpoteek on seatud ja kelle võlgnevusi hüpoteek tagab, on hüpoteegil varaline väärtus. Kuivõrd antud juhul on hüpoteegid sisustatud nõudega, siis on koormatud põhivõlgniku vara ning sellest tulenevalt on kostjal õigus nõuda VÕS § 149 lg 5 kohaldamist ning hüpoteekide realiseerimist enne, kui temalt asutakse kohustuste täitmist nõudma.
24.2012. a veebruaris esitas kostja kohtule täiendava seisukoha, milles märkis, et juhul, kui kostja täidaks hageja nõude, tekiks kostjal ka õigus saada endale tagatised, mis seni tagasid hageja nõuet. Kohus jättis kostja esitatud täiendavas seisukohas toodud nõude tähelepanuta ega käsitlenud, kuidas läheks AS Eesti Krediidipank nõue kostjale üle. TsMS § 656 lg 1 p-st 5 tulenevalt tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohtul ei ole võimalik vastavat puudust kõrvaldada, kuivõrd läbi tuleks analüüsida ka kõik küsimused seoses kinnisvara tänaste omanikega ja hüpoteekide üleandmise võimalustega.
25.Kohus on ebaõigesti käsitlenud kostja viidet hageja seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmisele. 23.12.2012 vastuses tõi kostja esile etteheite hagejale, mille kohaselt on AS Eesti Krediidipank jätnud täitmata VÕS § 146 lg-st 2 tulenevad kohustused. Maakohus leidis sisuliselt, et märgitud etteheide ei ole asjakohane ja jättis analüüsimata ja hindamata VÕS § 146 lg 2 teise poole so käendaja informeerimiskohustuse. Kostja jaoks oli oluline teada, et AS Eesti Krediidipank ei ole vastavat nõuet OÜ A Õ (kustutatud) vastu esitanud ja kavatseb nõudega kostja vastu pöörduda. Kostjal oleks olnud võimalus vastavat infot omades ise esitada oma tingimuslik nõue OÜ A Õ (kustutatud) vastu. Kostja jäeti ilma võimalusest teha kõik, mis tema võimuses, et hageja nõue kasvõi osaliselt saanuks rahuldatud põhivõlgniku pankrotimenetluses. Kuna AS Eesti Krediidipank esitas nõude alles peale OÜ A Õ (kustutatud) likvideerimist ning ei informeerinud kostjat ka varasemalt põhivõlgniku pankrotimenetlusest, ei ole kostjal enam võimalik oma õigusi rakendada. Vastavat olukorda reguleerib VÕS § 146 lg 3. Vastav nõue, mille kostja kaotas, on võrdne regressi regulatsioonist tulenevalt AS Eesti Krediidipank nõudega kostja vastu, mistõttu on AS Eesti Krediidipank nõue VÕS § 146 lg 3 alusel vähenenud nullini. Võimalik, et kogu AS Eesti Krediidipank nõude oleks saanud rahuldada tagasivõidetavate tehingute arvelt. Seega on kostja kahju võrdne AS-i Eesti Krediidipank nõudega tema vastu. Märgitud väidet ei ole maakohus lahendis hinnanud.
26.Kostja on menetluses tuginenud viitele, mille kohaselt on käendatav kohustus lõppenud. Maakohus on asunud seisukohale, et põhivõlgniku registrist kustutamine tähendab vaid seda, et hagejal ei ole võimalik esitada nõuet nimetatud isiku vastu tema õigusvõime puudumise tõttu ja registrist kustutamisega ei lõpe käenduslepingust tulenev nõudeõigus kostja vastu. Kohus ei ole vastavat seisukohta põhjendanud ühegi õigusnormiga ning võimatu on aru saada, kuidas on kohus vastava järelduseni jõudnud. Nõue esitati ajal, kui põhivõlgnikku ning ülalviidatud normidest tulenevalt ka nõuet ennast ei saanud enam eksiteerida.
27.Harju Maakohus analüüsis oma otsuses küll AS Eesti Krediidipank õigusi, kuid jättis tähelepanuta kostja kui käendaja õigused. Maakohus on vaidluse lahendanud kergekäeliselt ja liigselt lihtsustades probleemi, leides, et kui põhivõlgnik pole maksnud, tuleb järelikult nõuda tasumist käendaja käest. Vastus apellatsioonkaebusele
28.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
29.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti.
Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
30.Maakohus ei kohaldanud VÕS § 149 lg 5 ebaõigesti. VÕS § 149 lg 5 kohaselt, kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Nimetatud sättest tuleneb üheselt, et käendajale kuulub pandiõiguse eelneva realiseerimise nõudeõigus üksnes juhul, kui pandiõigusega on koormatud põhivõlgniku vara. Vaidlusaluse laenukohustuse täitmine on tagatud ühishüpoteegiga, mis on seatud OÜ-le Aruküla Arendus kuuluvatele kinnistutele. Seega ei ole pantijaks mitte põhivõlgnik, vaid kolmas isik. Kolmas isik ei pea vastutama samamoodi, nagu vastutaks võlgnik, kelle varale on seatud pant. Kolmandast isikust pantija ja käendaja vastutavad võlausaldaja ees solidaarvõlgnikena VÕS § 65 tähenduses. Hagejal on võlausaldajana õigus nõuda kohustuse täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või mõnelt neist. Hageja on nõude esitanud käenduslepingu alusel ning selle ulatust ei mõjuta nõudeõigus teiste solidaarvõlgnike vastu. Solidaarvõlgnike omavaheline vastutus on reguleeritud VÕS § 69 lg-s 7.
31.Kostja arutlused selle üle, et kui ta täidaks hageja nõude, siis kas ja kuidas peaksid talle üle minema tagatised, mis seni tagasid hageja nõuet, ei ole asjakohased. Seaduse alusel läheb peale käenduskohustuse täitmist kostjale üle hageja nõue põhivõlgniku vastu. Seadusest ei tulene, et käendajale läheks üle pandiõigus kolmandatest isikutest pantijate vastu. Hageja on menetluses ka väitnud, et tal ei ole käendajale võimalik pandiõigust üle anda, sest võlasumma on oluliselt suurem, kui on käendaja vastutuse piirmäär.
32.Maakohus leidis õigesti, et käendus ei ole lõppenud seoses põhivõlgniku registrist kustutamisega. VÕS § 153 lg 1 p 1, millele kostja tugineb, on kohaldatav eelkõige käendusega tagatud kohustuse täitmise korral. Põhivõlgnikuks oleva juriidilise isiku lõppemine ei mõjuta käenduse kehtivust eelkõige põhjusel, et see oleks vastuolus käenduslepingu sõlmimise eesmärgiga. VÕS § 149 lg 2 järgi ei või käendaja esitada käenduskohustusele neid põhivõlgniku vastuväiteid, mille esitamise puhuks käendusleping ongi sõlmitud. Eelkõige ei või käendaja vastuväidetes tugineda põhivõlgniku kohustuse lõppemisele likvideerimis- või pankrotimenetluses.
33.Maakohus ei ole ebaõigesti käsitlenud kostja viidet hageja seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmisele. VÕS § 146 lg-st 2 tulenevalt peab põhivõlgniku pankroti korral võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses ja pankrotimenetlusest teada saamisel sellest viivitamata teatama käendajale. VÕS § 146 eesmärgiks on anda käendajale aegsasti teada võlgniku poolsest kohustuse rikkumisest ja võimaldada käendajal põhivõlgniku kohustuse täitmise kaudu vältida vastutuse suurenemist käendatava kohustuse viiviste, intresside ja leppetrahvide võrra. Käesoleval juhul oli käendaja võlgniku rikkumisest teadlik juba ammu enne pankrotimenetluse algatamist. Samuti ei vabasta käendaja teavitamiskohustuse rikkumine käendajat iseenesest käenduslepingu täitmisest.
34.Alusetu on kostja väide tingimusliku nõude esitamisest võlgniku pankrotimenetluses. Harju Maakohtu 01.12.2009 määrusega lõpetati põhivõlgniku pankrotimenetlus pankrotti väljakuulutamata raugemise tõttu. Seadusest ei tulene võlausaldaja kohustust esitada pankrotiseaduse §-s 94 ettenähtud nõudeavaldus ajutisele pankrotihaldurile enne pankroti väljakuulutamist. Sama kehtib tingimuslike nõuete esitamise kohta. Seega nõudeavalduse esitamise eeldusi põhivõlgniku pankrotimenetluses ei tekkinud.
VÕS §-st 146 ei tulene ka võlausaldaja kohustust finantseerida omal kulul põhivõlgniku pankrotimenetlust.
35.Kostja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, millest nähtuks võlausaldaja käitumisega seostatav kahju tekkimine. Kostja ei ole teinud usutavaks asjaolu, et juhul, kui hageja oleks teatanud kostjale pankrotimenetlusest, oleks kostja ise tasunud tagatise ning kinnistud oleksid olnud tagasivõidetavad pankrotivarasse. Eelduslikult on tehingud kehtivad. Hageja ei näinud tagasivõitmise aluseid, neid ei näinud ka ajutine pankrotihaldur ega Maksuamet. Kostja ei ole esile toonud, millised tehingud ja mis alusel oleksid olnud tagasivõidetavad. Kostja teoreetilist kahju hüvitamise nõuet hageja vastu ei olnud maakohtul võimalik arvesse võtta. Menetluskulude jaotus ja selgitus
36.Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.
37.TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
G. Kivinurm
K. Paal
M.Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.