Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja Hagiavalduses märgitu kohaselt hageja ja Anti Õigusabi OÜ sõlmisid 9.05.2007 laenulepingu, mille täitmiseks andis hageja laenusaajale üle 234 875,31 eurot. Intressi suuruseks oli euribor+5,50% aastas. Laenu tagastamise tähtaeg oli 20.11.2007. Viivitusintressi (viivise) suuruseks lepiti kokku 0,1% päevas tasumata maksesummalt. Lepingut muudeti 19.11.2007 ja 21.12.2007 kokkulepetega. 9.05.2007 sõlmisid pooled laenulepingu tagamiseks käenduslepingu, mille p-de 5 ja 6 alusel vastutab kostja solidaarselt laenusaajaga laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Käendaja vastutus on piiratud 63 911,65 euroga. 29.04.2008 ütles hageja laenulepingu selle korduva rikkumise tõttu laenusaaja poolt üles. Ülesütlemise seisuga oli võlg 247 209,64 eurot, sh tagastamata laen 234 875,31 eurot, tasumata intress 11 537,99 eurot, maksmata leppetrahv 63,91 eurot ning tasumata viivitusintress 732,43 eurot. 11.04.2011 seisuga on laenulepingust tulenevad kohustused laenusaajal täitmata kokku 426 990,49 euro suuruses (sh tagastamata laen 234 875,31 eurot, intress 48 859,01 eurot, leppetrahv 63,91 eurot ning viivitusintress 143 192,26 eurot). Kostjal puudub õigus esitada käenduslepingu lõppemise vastuväidet, VÕS § 153 lg 1 p 1 kohaldub eelkõige käendusega tagatud kohustuse täitmise korral ning käenduse kestuse lõppemise või käenduslepingu ülesütlemise korral. Käendaja ei saa tugineda äriühingu lõppemise väitele. Hageja võlausaldajana on nõudeõigust kohaselt realiseerinud. Hagejal on õigus suunata nõue kostja kui solidaarvõlgniku vastu. Hageja on täitnud VÕS § 146 sätestatud teatamiskohustuse. Pankrotimenetluses nõude esitamise kohustus kehtib võlgniku pankroti väljakuulutamise korral. Põhivõlgniku pankrotimenetlus lõpetati raugemisega pankrotti väljakuulutamata 01.12.2009 Harju Maakohtu määrusega. Võlgniku täitmata kohustusest hageja teatas pankrotihaldurile. VÕS §-st 146 ei tulene võlausaldaja kohustust finantseerida pankrotimenetlust. Käendaja vastutus ei ole pandiõiguse suhtes täiendav. Kostja ei saa kasutada VÕS § 149 lg 5 käendaja vastuväidet. Hagejale ei kuulu pandiõigust põhivõlgniku vara suhtes. Ühishüpoteegid, mis on seatud laenukohustuse täitmise tagamiseks, kuuluvad OÜ-le AA. Seega on pantijaks kolmas isik, mistõttu VÕS § 149 lg 5 ei kohaldu. Kolmandast isikust pantija ja kostja vastutavad VÕS § 65 alusel hageja ees solidaarselt. Hageja esitas täitmisavalduse ka teise tagatise realiseerimiseks. Täitemenetlus on peatatud. Käenduslepingu p 7 alusel esitab hageja kostja vastu viivitusintressi (viivise) nõude alates 13.01.2011 seadusjärgses määras (8% aastas, 0,022% päevas). Juhindudes TsÜS § 5, VÕS § 3 p 1, § 8 lg 2, § 76 lg 1, § 396, § 142 lg 1, 3, § 145 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1, 4, 6 taotleb hageja kostjalt välja mõista hageja kasuks 63 911,60 eurot tagastamata laenuna, viivitusintressi 11.04.2011 seisuga 1 237,28 eurot ning tuvastada kostja kohustus maksta hagejale viivitusintressi seaduses sätestatud suuruses võlalt alates 12.04.2011 kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kohtuistungil jäi hageja esitatud nõuete, sh viivise nõude juurde. Viivis tuleneb kostja poolt kohustuse rikkumisest. Tegemist ei ole põhivõlgniku kohustuse rikkumiselt arvestatud viivisega. Hageja viivise vähendamisega ei nõustu. Viivis on arvestatud väikseimas (seadusejärgses) määras. Põhivõla suurusega võrreldes on viivis marginaalne. Täitemenetluses raha saamisel tagastab hageja kostjale kostjalt saadu. Kostja vastuväited

Kostja ei vaidlusta, et 09.05.2007 sõlmisid hageja ja Anti Õigusabi OÜ (kustutatud) laenulepingu nr XXX ning samal päeval sõlmisid pooled käenduslepingu laenulepingu nr XXX juurde. Sõlmitud laenulepingust tuleneb üks äärmiselt oluline asjaolu, mida hageja ei ole välja toonud ning mis seisneb selles, et laenulepingu p 2.11 kohaselt olid tagatised järgmised: Harju Maakonnas, Raasiku vallas, Aruküla alevikus, XXX asuv hoonestamata kinnistu (registriosa XXX), millele seatakse panga kasuks I järjekoha ühishüpoteek summa 5 000 000 krooni; Harju Maakonnas, Raasiku vallas, Aruküla alevikus, XXX asuv hoonestamata kinnistu (registriosa XXX), millele seatakse panga kasuks I järjekoha ühishüpoteek summa 5 000 000 krooni; Harju Maakonnas, Raasiku vallas, XXX asuv hoonestamata kinnistu (registriosa XXX), millele seatakse panga kasuks I järjekoha ühishüpoteek summa 5 000 000 krooni. Alles neljandana sätestas lepingu p 2.11.4 kostja poolt antava isikliku käenduse summas 1 000 000 krooni. Seega andis kostja oma isikliku käenduse eeldusel, et vastavat kohustust tagab täiendavalt kolm kinnisasja, mitte üksnes tema eraisiku käendus. Samas käesoleva hetkeni on vastav ühishüpoteek realiseerimata ning juhul, kui hagejal ka oleks nõue kostja vastu, siis oleks tema nõude suurus käesoleval juhul ebaselge, sest pole teada, kui palju õnnestuks vastavat nõuet rahuldada ühishüpoteegi arvelt. Samas on käesoleval juhul asjaoludest nähtuvalt esiteks tagatav kohustus lõppenud ning juhul, kui vastav kohustus siiski eksisteeriks, siis oleks hageja kaotanud nõudeõiguse kostja vastu. Käenduskohustus on lõppenud. Käenduslepingu p 13 kohaselt käendus lõpeb mh käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Samas on käendusega tagatud kohustus käesolevaks hetkeks vaieldamatult lõppenud. Nimelt oli käendusega tagatud Anti Õigusabi OÜ (kustutatud) kohustused laenulepingu nr XXX alusel. Samas äriregistrist nähtuvalt on Anti Õigusabi OÜ (kustutatud) registrist kustutatud 05.03.2010. TsÜS § 45 lg 2, § 26 lg 1, 2 tulenevalt ei saa Anti Õigusabi OÜ (kustutatud) käesoleval hetkel olla tsiviilõiguste ja tsiviilkohustuste kandjaks st kõik Anti Õigusabi OÜ (kustutatud) tsiviilõigused ja kohustused on lõppenud. Lisaks pooltevahelise käenduslepingu p 13 sätestab ka VÕS § 153 lg 1 p 1, et käendus lõpeb käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Kuivõrd käendusega tagatud kohustus lõppes Anti Õigusabi OÜ (kustutatud) registrist kustutamisega, siis on järelikult alates 05.03.2010 lõppenud ka käenduslepingust tulenevad kohustused. Kui ülaltooduga mitte nõustuda ja eeldada, et hagejal siiski on nõuded kostja vastu 09.05.2007 laenulepingu nr XXX ning samal päeval sõlmitud käenduslepingu alusel, siis on hageja vastava nõudeõiguse igal juhul kaotanud. VÕS § 146 lg 2 sätestab, et põhivõlgniku pankroti korral peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale. Anti Õigusabi OÜ (kustutatud) ajutise halduri Mati Merimaa aruandes nähtuvad järgmised tähtsust omavad asjaolud:

haldurile kirjalik avaldus (nõudeavaldus). Nõudeavalduses märgitakse nõude sisu, alus ja suurus, samuti see, kas nõue on tagatud pandiga. Nõudeavaldusele lisatakse avalduses nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid. Asjaolu, et antud juhul Anti Õigusabi OÜ (kustutatud) pankrotimenetlus rauges pankrotti välja kuulutamata, ei saa siinkohal olla hagejale vabanduseks VÕS § 146 lg 2 sätestatust kõrvale kaldumiseks, sest tal oli võimalus vastav kohustus täita, kui ta oleks täitnud pankrotihalduri palve ning deponeerinud nõutava summa PankrS § 30 sätestatud korras. Kostja jaoks oleks olnud oluline teada, et võlausaldaja on vastava nõude esitanud põhivõlgniku vastu ja et võlausaldaja kavatseb selle rahuldamata jätmisel kostja vastu pöörduda. Kui vastav info oleks kostjale olnud teada, siis oleks ta saanud pankrotipesasse esitada oma tingimusliku nõude, mis tal regressi korras tekiks pärast võlausaldaja nõude rahuldamist – nüüd kostjal vastav võimalus loomulikult puudub, kuna kõik tähtajad on juba ammu läbi ja Anti Õigusabi OÜ (kustutatud) on kustutatud. VÕS § 146 lg 3 reguleerib just vastavat olukorda: kui võlausaldaja ei täida VÕS § 146 lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kostja kahjuks ongi see, et ta ei teadnud esitada oma tingimusliku nõuet pankrotipesasse, mille tõttu ta vastava nõude kaotas koos võimalusega teostada oma õigusi pankrotivõlausaldajana. Vastav nõue, mille kostja kaotas, on võrdne regressi regulatsioonist tulenevalt võlausaldaja praeguse väidetava nõudega kostja vastu, mistõttu VÕS § 146 lg 3 alusel on võlausaldaja nõue kostja vastu vähenenud nullini – käesoleval hetkel pole enam võimalik tuvastada, millises ulatuses oleks põhivõlgniku arvelt olnud võimalik nõude rahuldamine. Ei saa välistada, et kogu nõue oleks olnud võimalik rahuldada (näiteks tagasivõidetavate tehingute arvelt – vt näiteks 27.12.2007 leping) ning seega on kostja kahju võrdne hageja nõudega tema vastu. Hageja on seega üldse kaotanud nõudeõiguse kostja vastu. Veelgi enam: Anti Õigusabi OÜ (kustutatud) võõrandas eelpool viidatud ühishüpoteekidega koormatud kinnistud 27.12.2007 Harju Maakonnas, Raasiku vallas EQ OÜ-le (pankrotis, registrikood XXX, leping lisatud). Hüpoteegid jäid kinnisasju koormama. Märgitust tulenevalt esitas hageja EQ OÜ-le (pankrotis) pankrotimenetluses nõude summas 234 875,31 €. Samas vaidles vastavale nõudele vastu FG OÜ, kostja ja võlgnik. PankrS § 106 lg 1 sätestab, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Kostjale ei ole teada, et hageja oleks enda nõude tunnustamiseks hagi esitanud. Märgitud äriühing võõrandas kinnisasjad omakorda teadaolevalt AA OÜ-le, mille EMTA on hinnanud näilikuks tehinguks ja soovib tagasi pöörata tsiviilasja nr 2-08-68233 raames. Käesolevaks hetkeks on realiseerimata laenulepingu tagatised. Kostja andis oma isikliku käenduse eeldusel, et vastavat kohustust tagab täiendavalt kolm kinnisasja, mitte üksnes tema eraisiku käendus. VÕS § 149 lg 5 sätestab printsiibi, mille kohaselt kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Riigikohus on märgitud sätte osas oma 19.10.2005 lahendis nr 3-2-1-93-05 selgitanud, et: „VÕS §-s 149 on sätestatud käendaja vastuväited, mille käendaja peab esitama kohtumenetluse ajal [...] käendaja peab VÕS § 149 lg-s 5 sätestatud vastuväite esitama kohtumenetluses ja kohus peab kostja vastuväite ka sisuliselt lahendama, sest täitemenetluses käendaja oma huve enam VÕS § 149 lg 5 alusel sisuliselt kaitsta ei saa.“ Käesoleval juhul võib küsimusi tekitada VÕS §

149 lg 5 sõnastuses toodud viide käendaja õigusele teostada vastavat õigust kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni. Märgitu on selgitatav sellega, et pärast pankroti väljakuulutamist toimub pankrotivara realiseerimine PankrS sätestatud korras, mis ei allu ühe isiku (antud juhul käendaja) nõuetele ja kontrollile. Samas käesoleval hetkel Anti Õigusabi OÜ (kustutatud) pankrotimenetlus ei käi ning seega puudub VÕS § 149 lg 5 toodud teleoloogiline piirang, miks ei võiks käendaja nõuda, et võlausaldaja esmalt realiseeriks hüpoteegid ning seejärel (kolme kinnistu võõrandamise järgselt) asuks järelejäävat osa sisse nõudma käendajalt. Ka grammatiline lähenemine VÕS § 149 lg 5 tõlgendusele soosib arvamust, et kostja võib siiski antud juhul esmalt nõuda tagatiste realiseerimist – nimelt kuna Anti Õigusabi OÜ (kustutatud) pankrotti ei ole formaalselt seni välja kuulutatud, siis ei rakendu antud juhul VÕS § 149 lg 5 osundatud piirang. Kolmas oluline moment, mis tagatiste võõrandamisega seondub, on hageja nõude suuruse küsimus – ei saa välistada, et kolm ülalmärgitud kinnisasja katavad hageja nõude ning kostja ei peagi asuma oma käenduskohustust täitma – nii ta ka arvestas, kui üldse oma käenduse andis. Samas on üldteada, et kinnistule, mida hüpoteek koormab, hinna määramise otsustamine on suures osas võlausaldaja kontrolli all – ei saa välistada, et juhul, kui kostja hüvitaks enda osa käenduse piirmäära arvestades, siis ei teeks hageja mitte mingeid pingutusi selleks, et saada hüpoteegiga koormatud kinnistute eest hüvitiseks suuremat summat kui vastava nõude jääk. Märgitu aga kahjustaks oluliselt kostja huve ja õigusi, sest kostja õigustatud ootuseks oli vastutada vaid osas, mida tagatiseks olevate kinnistute ühishüpoteegi väärtus ei kataks. Seega tuleks antud juhul üldse käesoleva asja menetlus peatada seni, kuni on selgunud, millise hinnaga õnnestub hagejal realiseerida ülalviidatud ühishüpoteek. Kostja taotleb hagi rahuldamata jätmist ja kohtukulude jätmist hageja kanda. Kohtuistungil esitas kostja vastuväite viivise nõudele. Juhul, kui kohus leiab, et hagi täies ulatuses ei tule jätta rahuldamata, ei ole nõue viivise nõudmiseks õiguspärane, kuna need ületavad käenduse piirmäära. Juhul, kui kohus hagi rahuldab, palub kostja viivise vähendada 0-ni ja kindlast viivist mitte välja mõista etteulatuvalt ja jooksvalt. Kostja leiab, et kõiki asjaolusid arvestades oleks äärmiselt ebaõiglane sanktsioneerida kostjat ka viivisega. Eelkõige oleks viivise väljamõistmine ebaõiglane selle tõttu, et tegemist ei ole põhivõlgniku, vaid käendajaga ja tagatise realiseerimine on takistatud nii hagejast kui kostjast sõltumatutel põhjustel. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hageja avalduste, kostja vastuväidete ja tõenditega ning ärakuulanud poolte seisukohad kohtuistungil, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) hageja ja Anti Õigusabi OÜ (registrist kustutatud) sõlmisid 09.05.2007 laenulepingu nr 19182, mille kohaselt andis hageja Anti Õigusabi OÜ-le laenu summas 3 675 000 krooni (234 875,31 eurot) (lk 5-9); laenulepingut muudeti osaliselt 19.11.2007 ja 21.12.2007 kokkulepetega (lk 10,11); 2) hageja ja kostja sõlmisid 09.05.2007 käenduslepingu (lk 97-98); 3) laenuleping on hageja poolt lepingu rikkumise motiivil üles öeldud 29.04.2008 (lk 17); 4) hageja teatas kostjale teatise laenuleping u ülesütlemise kohta 29.04.2008 (lk 18); 5) hageja esitas kostjale võla tasumise nõude 29.11.2010 (lk 19). Pooled vaidlevad selle üle kas hagejal on nõudeõigus kostja vastu. Hagi materiaalõiguslikuks aluseks on võlaõigusseadus (VÕS). Nimetatud seaduse § 1 järgi kohaldatakse VÕS-i üldosas sätestatut kõikidele võlaõigusseaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele. Lepingud, mille alusel hageja nõuded esitas, on võlaõigusseaduse 22.peatükis nimetatud laenulepingud ja 8.peatükis nimetatud käenduslepingud. VÕS § 2 lg 1 kohaselt on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. § 3 p

1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust. Kostja omandas viidatud sätetes nimetatud kohustuse käenduslepingust, mille ta hagejaga sõlmis. Sõlmitud leping väljendab poolte tahet, mille alusel nad määrasid vastastikused õigused ja kohustused. Lepinguliste võlasuhete regulatsiooni aluseks on lepinguvabaduse põhimõte. Sellest johtuvalt on lepingud siduvad, kuna nad on sõlmitud vaba tahte alusel. § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Sama paragrahvi 2.lõike alusel on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Lepingute siduvuse kui võlaõigusseaduse üldpõhimõttest põhimõttest kõrvalekaldumine on lubatud vaid poolte kokkuleppel või seaduses sätestatud juhtudel. Pooled vaidlevad kostja poolt käenduslepinguga võetud kohustuse ulatuse ja sissenõutavuse üle. Hageja leiab, et käenduslepingu p-dest 5 ja 6 tulenevalt vastutab kostja solidaarselt laenusaajaga laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise ja lepingu rikkumisega põhjustatud tagajärgede eest. Kostja arvates puudub hagejal kostja vastu nõue kuna : 1) käendusleping on lõppenud seoses kohustuse lõppemisega laenusaaja registrist kustutamise tõttu; 2) hageja jättis täitmata seadusest tuleneva kohustuse esitada nõue laenusaaja pankrotimenetluses; 3) realiseerimata on laenulepingu tagatised – hüpoteegid. Poolte vahel 09.05.2007 sõlmitud käenduslepingu p-st 5 tuleneb, et kostja käendajana vastutab hageja ees põhivõlgniku kui laenusaajaga solidaarselt ning laenulepingu muudatuste korral vastutab kostja üksnes juhul, kui ta on andnud vastavasisulise kirjaliku nõusoleku. Mõlemal ülalviidatud kokkuleppel, millega laenulepingut osaliselt muudeti, on kostja kirjalik kinnitus selle kohta, et 09.05.2007 käenduslepingu alusel antud käendus laieneb ka kokkulepetest tulenevatele kohustustele. VÕS § 65 lg 1 järgi võib võlausaldaja juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega, vaatamata sellele, et laenusaaja kohustus oli peale kostja käenduse tagatud ka ühishüpoteekidega ja EQ OÜ käendusega (lk 12-13), on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist kostjalt tulenevalt viidatud sättest. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käenduslepingute alusel tekkis võlasuhe, mille sisuks on käendaja kohustus vastutada põhivõlgniku kohutuse täitmise eest. Viidatud paragrahvi 4.lõikest tulenevalt ei sõltu käenduse kehtivus põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. Seega tekib käendajal käenduslepingust iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ning võlausaldajal lisaks põhivõlanõudele iseseisev nõudeõigus käendaja vastu (Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-12-10 p 11). Sellest tulenevalt on ebaõige kostja seisukoht, mille kohaselt pidanuks hageja enne kostja vastu nõude esitamist kindlaks tegema võlgnevuse tagasisaamise võimaluse põhivõlgnikult. Viidatud Riigikohtu otsuses väljendatud seisukoha kohaselt saab võlausaldaja põhivõlgniku kohustuse täitmata jätmisel esitada kohe nõude nii põhivõlgniku kui ka käendaja vastu (p 11). VÕS § 145, mis sätestab käendaja vastutuse, lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käenduslepingu p 5 alusel vastutab kostja käendajana hageja eest põhivõlgnikuga (Anti Õigusabi OÜ) solidaarselt (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-121-10 p 12). VÕS § 145 2. lõike alusel vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab

käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida (käenduslepingu p 6). Käenduslepinguga on piiratud kostja vastutus 1 000 000 kroonini (63 911,65 euroni) (VÕS § 142 lg 3). Nimetatud piirangut on hageja hagi esitamisel arvestanud. Asjaolu, et põhivõlgnik (laenusaaja) on registrist kustutanud tähendab vaid seda, et hagejal ei ole võimalik esitada nõuet nimetatud isiku vastu tema õigusvõime puudumise tõttu (TsÜS § 26, § 45 lg 2). Põhjusel, et põhivõlgnik on registrist kustutatud, ei lõpe käenduslepingust tulenev nõudeõigus kostja vastu. VÕS § 146 lg 1 eesmärk on võimaldada käendajal informatsiooni saamist võlausaldajalt käendatava kohustuse täitmise kohta ning põhivõlgniku suhtes algatatud pankrotimenetluse kohta (lg 2), samuti võlausaldaja kohustuse esitada nõue põhivõlgniku suhtes algatatud pankrotimenetluses. Põhivõlgniku suhtes algatatud pankrotimenetlus lõpetati raugemisega enne pankroti väljakuulutamist (PankrS § 29 lg 1). Ajutise halduri aruandest (lk 48-53) nähtuvalt ei esitanud hageja nõuet pankrotimenetluses, kuna alustati täitemenetlus Aruküla Arenduse OÜ kinnistute suhtes, milledele oli seatud hüpoteek hageja kasuks. Kostja heidab hagejale ette, et hageja ei tasunud ette summat pankrotimenetluse kulude katteks, mis oleks võimaldanud põhivõlgniku pankrotimenetlust jätkata. PankrS § 30 lõikest 1 ei tulene hagejale kohustust nimetatud summat maksta. Seaduse järgi olnuks see hageja kui võlausaldaja õigus, mitte kohustus. Seega ei ole hageja ülalmärgitud põhjendustel minetanud nõudeõigust kostja vastu ei põhivõlgniku registrist kustutamise ega ka põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude esitamata jätmise tõttu. VÕS § 149 lg 5 sätestab, et kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Põhivõlgniku pankrotimenetlus lõpetati 01.12.2009 kohtumäärusega pankrotti väljakuulutamata raugemise tõttu. Laenulepingu p 2.11. kohaselt tagasid põhivõlgniku laenu kaks ühishüpoteeki Raasiku vallas XXX(registriosad XXX ja XXX), Raasiku vallas XXX ühishüpoteek (registriosa XXX) ning EQ OÜ ja kostja isiklik käendus. EQ OÜ pankrot on väljakuulutatud (lk 50-53). Hageja nõude pankrotimenetluses vaidlustas OÜ FG, keda esindas kostja. Kohtuistungil selgitas hageja, et hüpoteegid on realiseerimata hagejast mittesõltuvatel põhjustel. Hageja poolt esitatud täitmisavalduse alusel algatatud täitemenetlus on peatatud (tsiviilasi nr 208-68233). Kostja ise võõrandas kinnistud. Vara on põhivõlgniku kontrolli alt välja läinud. Vastavalt Riigikohtu otsusele asjas nr 3-2-1-102-07 avaldatud seisukohale (p 13) ei mõjuta pankrotimenetluses tehtav kohtuotsus nõude tunnustamise ja selle ulatuse kohta käendajast kostjat. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Õiguskaitsevahendid kohtutuse rikkumise juhuks on sätestatud VÕS §-s 101. Hageja valis võimalikest vahenditest kohustuse täimise ja viivise nõude esitamise (lg 1 p 1, 6). VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Poolte vahel sõlmitud käenduslepingu alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt käenduslepinguga võetud kohustuse täitmist. Viivise väljamõistmise aluseks on VÕS § 113, mille 1.lõike kohaselt võib rahalise kohustusega täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivis ei ole VÕS §-st 113 tulenevalt seotud käenduse piirmääraga.

Hageja taotleb kostjalt viivise väljamõistmist seaduses sätestatud suuruses. Kostja taotleb viivise vähendamist 0-ni. Viivise vähendamisega hageja nõus ei ole. Viivise vähendamine on kohtu diskretsioonotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, võrreldes nõude suurust esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnates selle proportsionaalsust. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole põhjendatud viivise vähendamine. Hageja on taotlenud kostjalt 11.04.2011 seisuga viivise summas 1 237,28 eurot väljamõistmist ning kostja kohustuse tuvastamist maksta hagejale viivist seaduses sätestatud suuruses alates 12.04.2011 kuni kohustuse täitmiseni. Kohtu hinnangul ei ole hageja poolt taotletav viivis ebamõistlikult suur ega ebaproportsionaalne. Arvestada tuleb üldise praktikaga viiviste vähendamisel, mille kohaselt on kohtud lugenud ülemääraseks ja ebamõistlikult suureks viivist, mis ületab põhivõla ja intressi suurust (Riigikohtu lahendid 3-2-1-66-05, 3-2-1-72-05 ja 3-2-1-92-05). Ülalmärgitud põhjendustel tuleb hagi rahuldada ning kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlana 63 911,60 eurot ning viivisena 11.04.2011 seisuga 1 237,28 eurot ning tuvastada kostja kohustus maksta hagejale viivist alates 14.04.2011 seaduses sätestatud suuruses kuni kohustuse täitmiseni. Kooskõlas TsMS § 367 tuleb kostjalt alates 14.04.2011 kuni põhivõlgnevuse (63 911,60 eurot) täitmiseni välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud suuruses. Tulenevalt TsMS § 124 lg 1, § 133 on hagi hind 63 911,60 eurot. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega menetluskulud jätta kostja kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.