Asjaõigus › Omandiasjad

kostjale üle auto koos registreerimistunnistuse ja muude autot puudutavate dokumentidega. Sõiduk on registreeritud vastavas riiklikus andmebaasis kostja nimele. Kostja ei ole tasunud ostuhinda, millega rikkus müügilepingut. Omand kostjale ei ole üle läinud, sest kokkulepe omandi ülemineku kohta on seotud lepingus p 4 müügihinna tasumisega. Selline kokkulepe puudub, et omand läheks üle kostjale. Hageja andis korduvalt aega müügihinna tasumiseks, kuid kostja müügihinda ei tasunud. Hagiavaldusega taganes hageja müügilepingust seoses olulise lepingu rikkumise tõttu kostja poolt. Hageja poleks müügilepingut sõlminud ega taotlenud auto andmete muutmist registris, kui oleks teadnud, et kostja lepingut ei täida. Hageja jäi nii loodetust ilma. Kuna auto on registris kostja nimel, ei saa hageja käsutada oma asja piisavalt, st võimu teostamine asja üle on piiratud. Hageja palub tunnustada hageja omandiõigust autole ja jätta menetluskulud kostja kanda. Tõendid: müügilepingu koopia, originaal, taotlus registrikeskusele.

Kostja väited Kostja vaidles hagile vastu. Auto on R. V käes, kes on A. S äripartner. Sõiduki omand on üle läinud. Müügileping on kehtiv. AS oli kokkulepe AS, kes oli hageja esindaja, mille kohaselt asus AS tööle AS seotud firmas OÜ P . 2010.a. detsembris tegi AS ettepaneku anda vaidlusalune auto üle kostjale nii, et kostja võtab üle kohustused, mis olid AS äripartneritel tekkinud AS ees. Kostja oli sellega nõus tingimusel, et kohustuste maht lepingu sõlmimise päeval ja ARK-s andmete muutmiseks ei ületa 15 000 eurot. Sellega oli nõus ka AS. Auto lepingu sõlmimise päev oli 03.01.2011, kuid tegelikult lükkus see 04.01.2011. 04.01.2011 sõlmiti automüügileping, käidi registris ja tehti kanne auto omaniku kohta. Sõiduki enda üleandmise kuupäevaks pidi olema 20.01.2011. 20.01.2011 anti sõiduk üle, kuid kostja käest võeti auto ära. Kostja leiab, et ta ei pidanud midagi maksma hagejale auto eest, kuna kostja oli võtnud üle hageja äripartnerite kohustused AS ees ning selle katteks anti auto kostjale. Hageja ise omandas auto P OÜ-lt pärast seda, kui AS oli sõlmitud kokkulepe ajutiselt P OÜ osakute omandamiseks. Kostja on maksnud ära töötasu ASile. Lepingusse, mille hageja esitas kohtule, on juurde kirjutatud 20 000 eurot, registrikeskusele esitatud lepingus sellist müügihinda ei ole. Lisaks märkis kostja, et sai tervisehäired.

AS tegi AS ID -kaardi ja muude paroolidega mitmeid tehinguid. AS

Tõend: müügilepingu koopia, viivistasu maksmise otsus, avaldus politseile.

Kohtu põhjendused AÕS § 92 lg 1 alusel tekib vallasasja omand asja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. VÕS § 208 2 (4)

järgi kohustub müüja andma ostjale üle asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku asjale, osta kohustub tasuma müügihinna ning VÕS § 213 lg 2 sätestab, et kui ostaja peab tasuma ostuhinna asja või dokumendi üleandmise vastu, peab ta seda tegema asja või dokumendi üleandmise kohas. VÕS § 233 lg 1 sätestab, et kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega. Hageja poolt kohtule esitatud müügilepingust (originaal lk 140, koopia lk 9) nähtuvalt müüs TIOÜ, keda esindaja Alar Salu, R OÜ-le, keda esindas AT, auto Ford Galaxy reg.m XXX (VIN-kood nr XXX). Lepingu p 1 järgi on müügihind 20 000 €. Lepingu p 4.1 järgi läheb omand autole üle vahetult pärast ostuhinna tasumist. Seega on pooled leppinud kokku, et müüdava sõiduki omand läheb üle alles siis, kui lepingu järgi on tasutud müügihind VÕS § 233 lg 1 ja AÕS § 92 lg 1 mõtte kohaselt ehk teisisõnu ei teki omand sõidukile enne, kui müügihind on tasutud. VÕS § 175 lg 1 järgi võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustused nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele ning lg 2 järgi võib kolmas isik võtta võlgniku kohustuse üle ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub. Kostja väitis, et võttis üle hageja äripartnerite kohustused AS ees ja selle vastutasuks pidi ta saama hagejalt auto selliselt, et kostja ei tasu auto eest hagejal midagi. Hageja neid väiteid omaks ei võtnud. Kostja on ise esile toonud, et AS äripartner P OÜ võlgnes AS töötasu, mitte hageja ei võlgnenud AS tasu. Seega saaks VÕS § 175 lg 1, 2 mõtte kohaselt saab kostja üle võtta P OÜ kohustuse AS ees mitte aga hageja TIOÜ kohustuse AS ees. Kostja ei ole väitnud, et T OÜ-l oleks mingi kohustus AS ees, seda pole kinnitanud ka hageja. Lisaks ei ole kostja oma sellekohaseid väiteid vaatamata kohtu ettepanekule tõendanud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja väited kolmanda isiku kohustuste ülevõtmisest AS ees ja kokkuleppest hagejaga sõiduki saamiseks tasuta, ei ole asjakohased ega tõendatud. Kostja väide, et hageja omandas auto P OÜ-lt pärast seda, kui ASiga oli sõlmitud kokkulepe ajutiselt P OÜ osakute omandamiseks, ei tähenda seda, et TIOÜ- l oleks olnud mingi kohustus AS ees, mille oli kostja AS ees üle võtnud VÕS § 175 lg 1, 2 järgi. Asjaolu, et kostja müügilepingu eksemplaril (t lk 86 koopia) puudub hind, neid ülalviidatud kostja väiteid ei tõenda. Ei ole usutav, et kostja esindaja oleks alla kirjutanud hagejale jäänud lepingule selliselt, et selles puuduks müügihind. Kui pooled soovisid esitada registrikeskusele auto registreerimiseks sellist lepingu eksemplari, mille puudub hinna kohta märge, ei tõenda selline hinna märketa leping poolte kokkulepet sõiduki tasuta võõrandamiseks. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja on tõendanud kohtule esitatud müügilepinguga VÕS § 208 lg 1 järgi seda, et hageja müüs kostjale Ford Galaxy reg.m XXX (VIN-kood nr XXX) ja kostja kohustus lepingu järgi hagejale maksma müügihinna 20000 eurot. Lepingus ei ole sätestatud, et müügihinna tasumiseks oleks mingi tähtaeg, seega pidi kostja tasuma müügihinna VÕS § 213 lg 2 mõtte kohaselt asja saamisel. Kostja ei väitnud, et ta oleks märgitud 20 000 eurot hagejale ära tasunud, samuti ei ole kostja vaidlustanud seda, et hageja andis kostjale võimaluse müügihind 20 000 eurot ära tasuda ja et hageja andis kostjale sõiduki üle. Kuna kostja ei ole hagejale müügihinda 20 000 eurot sõiduki eest ära tasunud, kuid on saanud asja, siis on õige hageja väide, et kostja on müügilepingust ja VÕS § 208 lg 1, § 213 lg 2 tuleneva müügihinna tasumise kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses (kohustuse täitmata jätmine on kohustuse rikkumine). 3 (4)

Kuna kostja on jätnud tasumata kogu ostuhinna ega ole vaidlustanud seda, et ta oleks hageja ettepanekutele vaatamata nõustunud müügihinda kohtuväliselt tasuma, siis jäi hageja ilma sellest, mis ta müügilepinguga soovis. On mõistetav, et hageja poleks üldse müügilepingut sõlminud ning registris sõiduki omaniku kande muutmisi taotlenud (taotlus, lk 10), kui ta oleks teadnud, et kostja lepingut ei täida. Seega oli hagejal õigus müügilepingust taganeda VÕS § 101 lg 1 p 4, § 116 lg 1 lg 2 p1 põhjusel, et kostja oli oluliselt rikkunud müügihinna tasumise kohustust, mille tõttu jäi hageja ilma sellest olulisel määral, mida lepinguga õigustatult lootis. Hageja taganes lepingust hagiavaldusega, mis on kostjale (juhatuse liikmele) kätte toimetatud 08.06.2011(lk 40), seega on tahteavaldus lepingus taganemiseks kostjale kui lepingu poolele teatavaks tehtud VÕS § 188 lg 1 järgi ja võlasuhe poolte vahel VÕS § 186 p 5 järgi lõppenud. Seega ei teki pooltel enam lepingu järgi õigusi ja kohustusi. Lepingust taganemise korral on lepingust taganenud poolel õigus nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist VÕS § 189 järgi. Käesoleval juhul ei nõua hageja auto tagastamist. Seega ei kohaldu vaidluses VÕS § 189. Hageja nõuab omandiõiguse tunnustamist, sest tema omandi käsutamine on piiratud, sealjuures on registris kanne omandi kohta ebaõige ning kostja ei ole väitnud, et ta on nõus hageja omandit tunnustama, sj tegema võimalikke kandeid registrites hageja kasuks. Seega on hageja võimu teostamine asjale AÕS § 68 järgi kostja poolt takistatud. Kuna sõiduki omand ei olnud kostjale üle läinud, sest müügihind oli tasumata ja hageja taganes seetõttu lepingust, on hagejal õigus nõuda omandi tunnustamist AÕS § 80 lg 2 järgi. Eeltoodu alusel on hageja nõue tõendatud ja põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning seega tuleb tunnustada hageja omandit sõidukile Ford Galaxy reg.m XXX (VIN-kood nr XXX). Kostja väide, et AS tegi ASID- kaardi ja muude paroolidega mitmeid tehinguid, mis põhjustasid ASile tervisehäired, ei oma käesoleva vaidluse seisukohalt tähendust. Kui viidatud isikutele on teineteise vastu nõudeid, siis on neil õigus vastavaid nõudeid teineteise vastu ise esitada. Kostja esitas kohtule viivistasu maksmise otsus, avaldus politseile seoses sõiduki varastamisega, küll aga ei ole nendel tõenditel tähendust, sest võimalikku kulude (viivistasu otsus) ega asja väljanõudmise nõuet kostja vastu esitatud ei ole. Kooskõla TsMS § 163 lg 1 jäävad hageja menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avaldus koos tõenditega esitatakse kohtule 30 päeva jooksul lahendi jõustumisest VÕS § 174 lg 1 järgi. Tsiviilasja hind on TsMS § 122 lg 1, § 123 ja § 132 lg 4 järgi (mittevaraline) 1595 eurot.

Kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.