Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks
Kohtuasi
Ago Vineri hagi Ahti Tilga vastu põhivõla 18 214 euro 82 sendi (285 000 krooni), viivise, intressi ja leppetrahvi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 23. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-19622
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ago Vineri kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
23 033 eurot 44 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Ago Viner (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Rene Varul Kostja Ahti Tilk (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius
Asja läbivaatamise kuupäev
5. november 2012. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-19622 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Ago Vinerile 17. mail 2012 tasutud kautsjon 183 (ükssada kaheksakümmend kolm) eurot ja 7. septembril 2012 tasutud kautsjon 47 (nelikümmend seitse) eurot 33 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ago Viner (hageja) esitas 27. aprillil 2010 Tartu Maakohtule hagi Ahti Tilga (kostja) vastu põhivõla 285 000 krooni (18 214 euro 82 sendi), viivise 54 720 krooni, intressi 15 675 krooni ja leppetrahvi 5000 krooni saamiseks. Samuti palus hageja mõista kostjalt ajavahemiku eest 16. aprillist 2010 kuni põhinõude täitmiseni välja viivise, mille määraks päevas on 0,3% tasumata põhinõudest. Hageja väitel tuleneb tema nõue poolte 12. oktoobril 2009 sõlmitud laenulepingust, mille alusel andis hageja kostjale 285 000 krooni laenu. Kostja võttis laenulepingu kohaselt endale kohustuse
laenusumma tagastada hiljemalt 12. oktoobril 2012. Hageja andis kokkulepitud laenusumma kostja valdusse laenulepingu sõlmimisel, kostja on laenulepingut allkirjastades kinnitanud ühtlasi laenusumma kättesaamist. Kostja võttis laenulepingu kohaselt kohustuse tasuda iga kuu intressi ja poolte kokkuleppel loeti intressi tasumise kohustuse rikkumist aluseks laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kostja ei täitnud laenulepingut nõuetekohaselt, kostja ei ole tasunud mitte ühtegi intressimakset. Arvestades kostja rikkumist, ütles hageja laenulepingu 3. veebruari 2010. a avaldusega üles ning nõudis laenusumma tagastamist. Kostja ei ole laenusummat tähtaegselt tagastanud. Hageja põhinõudeks on laenulepingu alusel antud 285 000 krooni tagastamine. Samuti nõuab hageja lepingu p 1.5.1 järgi arvestatud viivist, mille suuruseks on 16. aprilli 2010 seisuga 54 720 krooni, lepingu p 1.3.1 järgi arvestatud intressi 15 675 krooni ja lepingu p-st 1.5.4 tulenevat leppetrahvi 5000 krooni.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Laenuleping on rahatu, st hageja ei ole kostjale laenu andnud ja seega ei ole hagejal kostja vastu laenulepingust tulenevaid nõudeid. Pooltel oli töövõtusuhe, mille kohaselt kohustus hageja töövõtusuhtes tegema ehitustöid, mille maksumuseks oli 285 000 krooni. Kuna kostjal ei olnud tööde jätkamiseks vajaliku ettemaksu tegemiseks raha, siis soovis hageja kostja poolt töövõtusuhtes rahalise kohustuse täitmise tagatisena tegemisele kuuluvate tööde maksumuse enne tööde tegemist vormistada laenulepinguks. Laenusuhet võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 mõttes ei ole poolte vahel mitte kunagi olnud. Laenuleping on allkirjastatud hageja kasuks juhuks, kus hageja on poolte töövõtusuhtest tulenevad kohustused kohaselt täitnud. Kuna hageja on jätnud siiani töövõtusuhtes 285 000 krooni eest töid tegemata, siis ei saa hageja seda summat kostjalt nõuda. Kostja ei ole kohustatud hagejale tegemata ehitustööde eest maksma. Seega ei ole kostjal hageja ees ka laenulepingust tulenevaid kohustusi. Hageja majanduslik seisund ei võimaldanud tal kostjale laenu anda.
3.Tartu Maakohus jättis 29. augusti 2011. a otsusega hagi rahuldamata, tühistas hageja kasuks kinnistule seatud kohtuliku hüpoteegi ja jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt peab kostja tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lgst 1 tõendama negatiivse asjaoluna seda, et ta ei saanud hagejalt tegelikult raha. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 23. jaanuaril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-147-05 tehtud otsuse p-des 12 ja 13 asunud seisukohale, et laenulepingu rahatuse tõendamisel saab laenaja (ehk kostja) tugineda asjaolule, et laenuandjal (ehk hagejal) ei olnud laenu andmiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka seda laenajale üle anda. Tulenevalt üldise tõendamiskoormuse reeglist tuleb kostjal esitada oma väite kinnituseks sellekohased tõendid. Hagejal tuleb aga oma nõude kaitseks esitada sellekohased vastuväited ja neid kinnitavad tõendid. Kostja esitatud tõendid (saldoteatised, Maksu- ja Tolliameti andmed OÜ Stramme Ehitus maksuvõla kohta, OÜ Walton Ehitus pangatehingute väljavõte ajavahemikul aprill 2005 kuni juuni 2006 ning veebruar 2008 kuni november 2008) kinnitavad, et hageja kui ehitusettevõtja oli rahalistes raskustes. Tulenevalt üldisest tõendamiskoormusest tuli hagejal kui laenuandjal kostja väited ümber lükata ja tõendada, et tal oli laenu andmiseks piisavalt raha. Hageja ja tema esindaja ei ole kohtule esitanud
veenvaid vastuväiteid ega tõendeid, mis lükkaks ümber kostja esitatud asjaolud ja tõendid. Seega leidis maakohus, et kostja on tõendanud dokumentaalsete tõenditega laenulepingu rahatust. Maakohus leidis, et kostja esitatud tõendid (kalkulatsioonid) ja tunnistajana ülekuulatud Elar Ilvese antud ütlused näitavad, et hageja kasutab skeemi, kus ta vormistab töövõtusuhtes tekkivad rahalised kohustused laenulepinguna. Hageja ja tema esindaja ei ole selle skeemi kohta loogilisi järeldusi ja vastuväiteid ega tõendeid esitanud. Kostja on esitanud kohtule veenvad vastuväited ja tõendid, mis lükkavad ümber hageja esitatud asjaolud ja tõendid selle kohta, et kostja juhitud OÜ Walton Ehitus on kandnud ehitusarvete tasumiseks OÜ-le Stramme Ehitus raha kostja elumaja ehitamise eest. Kuna kostja on tõendanud, et poolte laenuleping on rahatu, siis ei ole asja lahendamisel olulist tähtsust sellel, et poolte vahel oli töövõtusuhtes rahalise kohustuse täitmise tagatisena vormistatud laenuleping. Kostja on vaidlustanud laenulepingu kui iseseisva lepingu eraldiseisvana töövõtusuhtest.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 23. aprilli 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Ringkonnakohus leidis, et kostja vastuväide, et ta ei ole hagejalt laenu saanud, vaid pooled sõlmisid laenulepingu töövõtusuhtest tuleneva võimaliku nõude tagamiseks, ei ole tõendatud. Hageja on kostja väitele vastu vaielnud. Asjaolu, et OÜ Stramme Ehitus (juhatuse liige hageja) ja OÜ Walton Ehitus (juhatuse liige kostja) vahel olid töövõtu- ja laenusuhted, ei tõenda hageja ja kostja kui füüsiliste isikute vahel töövõtusuhte olemasolu. Seega ei ole selles asjas vaja hinnata seda, kas oli üldse võimalik sõlmida laenulepingut töövõtulepingust tekkida võiva kohustuse tagamiseks. Ringkonnakohus viitas VÕS §-le 396. Hageja väitel on ta oma lepingust tuleneva kohustuse täitnud ning andnud kostjale laenu ja seda asjaolu tõendab laenulepingu p 1.1.2, milles on märgitud järgmist: „Laenuandja annab laenusumma Laenusaaja kasutusse ja käsutusse, olles maksnud kogu laenusumma Laenusaajale välja sularahas. Laenusumma 285 000 krooni kättesaamist kinnitab Laenusaaja oma allkirjaga käesoleval Lepingul." Kostja vastuväite kohaselt ei ole ta vaatamata lepingu p-s 1.1.2 sätestatule hagejalt laenu saanud ning seetõttu ei ole tal tekkinud ka kohustust laenu tagasi maksta, s.o kostja on tuginenud laenulepingu rahatusele. Riigikohus on 23. jaanuaril 2006 tsiviilasjas nr 3-21-147-05 tehtud otsuse p-s 13 asunud järgmisele seisukohale: „Laenaja üheks võimaluseks laenulepingu rahatuse tõendamisel on ka asjaolu tõendamine, et laenuandjal puudus laenamiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka selle üleandmine laenajale." Kostja
on laenulepingu vaidlustamisel tuginenud asjaolule, et hagejal ei olnud laenu andmiseks raha. Selle tõendamiseks on ta esitanud maakohtule OÜ Stramme Ehitus suhtes väljastatud OÜ Torukeskus 30. juuli ja 17. detsembri 2008. a saldoteatised, OÜ Grifters 6. jaanuari 2009. a saldoteatise (I kd, tl 183-185); väljavõtte Maksu- ja Tolliameti maksuvõlglaste andmebaasist (I kd, tl 190), mille kohaselt seisuga 2. märts 2011 oli OÜ-l Stramme Ehitus maksuvõlgnevus; OÜ Walton Ehitus pangatehingute väljavõtte ajavahemikul 2005 aprill - 2006 juuni (I kd, tl 186, 187), millest nähtuvalt andis OÜ Walton Ehitus OÜ-le Vikermandia laenu; OÜ Walton Ehitus pangatehingute väljavõtte ajavahemikul veebruar 2008 - november 2008, millest nähtuvalt on OÜ Walton Ehitus andnud OÜle Stramme Ehitus laenu. Maakohus on õigesti eelnimetatud tõendeid hinnates asunud seisukohale, et hageja kui ettevõtja oli rahalistes raskustes. Seda, et hagejal ei olnud võimalik kostjale raha laenata, kinnitas hageja maakohtu 14. märtsi 2011. a istungil, märkides, et tal on laenuleping Marko Pokiga ning kostjale laenas ta M. Pokilt saadud raha. Sama asjaolu on hageja kinnitanud ka apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus leidis, et asjaolu, et hageja laenas M. Pokilt raha, ei tõenda seda, et ta kasutas laenuna saadud raha omakorda edasilaenamiseks kostjale. Hageja apellatsioonkaebuses väidetu kohaselt oli ta lisaks OÜ-le Stramme Ehitus omanik ja juhatuse liige veel teistes äriühingutes (OÜ-s Vikermandia, OÜ-s Stramme Veod, OÜ-s Stramme Katus, OÜ-s Milargo jne) ning seetõttu leidis ringkonnakohus, et M. Pokilt laenuks saadud raha võis hageja kasutada ettevõtluses, kuid tõendatud ei ole asjaolu, et ta kasutas seda edasilaenamiseks kostjale. Üldise tõendamiskoormuse reeglite kohaselt (TsMS § 230 lg 1) peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja vastuväited. Seega pidi hageja tõendama, et ta laenas M. Pokilt laenuna saadud raha edasi kostjale, kuid ta ei ole seda teinud. Hagejal oli võimalik soovi korral esitada tõendeid oma majandusliku olukorra kohta laenulepingu sõlmimise ajal ja tõendada, et tema majanduslik olukord võimaldas laenu anda, kuid ta ei ole seda teinud. Kuna tunnistaja E. Ilves ei viibinud poolte laenulepingu sõlmimise juures, siis ei ole tema ütlused laenulepingu kohta asjakohased.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Laenulepingu rahatus ei ole nõutavalt tõendatud. Praegusel juhul ei ole kostja esitanud mitte ühtegi tõendit, millest nähtuks, et hageja kui füüsilise isiku sissetulekud või tema üldine majanduslik seis lubaksid arvata, et tal ei olnud 2009. a oktoobris laenu andmiseks piisavalt raha. Seega ei pidanud hageja hakkama maakohtus tõendama oma majanduslikku võimekust 2009. a oktoobris 18 214 euro 82 sendi suurust laenu anda. Ringkonnakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. Hageja on andnud laenu füüsilise isikuna, mistõttu ei saa tema majanduslikku olukorda tuletada tema juhitud OÜ Stramme Ehitus ning OÜ Vikermandia finantsolukorrast. Ringkonnakohus ei ole pööranud tähelepanu hageja vastuväidetele, et OÜ Stramme Ehitus ei olnud 2009. a oktoobris rahalistes
raskustes, OÜ Torukeskus ja OÜ Grifters võlgnevused tasuti, 2011. a märtsi maksuvõlgnevus ei näita kuidagi rahalisi raskusi 2009. a seisuga ja OÜ-le Walton Ehitus maksti tagasi kõik laenud, sh intressid ning kostja oli OÜ Walton Ehitus juhatajana sellest hästi teadlik. Ringkonnakohus on leidnud, et hageja pidi tõendama, et laenas M. Pokilt laenuna saadud raha edasi kostjale, kuid hageja ei ole seda teinud. Ringkonnakohus leidis, et M. Pokilt laenuks saadud raha võis hageja kasutada oma ettevõtluses - selline järeldus kõlas esimest korda alles ringkonnakohtu lahendis. Seda väidet oleks saanud kergesti ümber lükata, kuna hageja ettevõtlusse ei ole sellist laenuraha jõudnud. Hageja leiab, et eraisik M. Pokilt saadud laen näitabki, et tal oli laenuandjana piisavalt raha, ja sellega on tema tõendamiskoormus täidetud. Põhjendamatu on ringkonnakohtu järeldus, et ta peaks tõendama, et tema laenatud raha on seesama raha, mille ta laenas edasi kostjale. Sellist asjaolu ei ole võimalik tõendada, sularaha on asendatav asi tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 51 järgi.
8.Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata, ringkonnakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on kostjale 12. oktoobril 2009 sõlmitud laenulepingu alusel andnud laenu 285 000 krooni. Hageja tugineb sellele, et kostja on laenulepingut allkirjastades kinnitanud ühtlasi laenusumma kättesaamist. Kostja eelnevaga ei nõustu, vaid on tuginenud sellele, et poolte vahel oli tegelikult töövõtusuhe, mille kohaselt kohustus hageja tegema ehitustöid, mille maksumuseks oli 285 000 krooni. Kuna kostjal ei olnud tööde jätkamiseks vajaliku ettemaksu tegemiseks raha, siis soovis hageja töövõtusuhtes kostja rahalise kohustuse täitmise vormistada laenulepinguks. Kostja väitel pole ta hagejalt laenu saanud. Laenuleping on allkirjastatud hageja kasuks juhuks, kus hageja on poolte töövõtusuhtest tulenevad kohustused kohaselt täitnud. Kuna hageja on jätnud siiani töövõtusuhtes 285 000 krooni eest töid tegemata, siis ei saa hageja seda summat kostjalt nõuda. Samuti viitas kostja sellele, et hagejal ei olnud majandusliku olukorra tõttu võimalik kostjale ka vaidlusalust summat laenata. Kostja on selgitanud lepingu sõlmimise ühe põhjusena ka järgmist: „Viner tõi põhjuse, kuna tal oli Ehituse ABC-s suur võlg, siis oli sinna tulemas inventuur ja tal oli kiiresti vaja laenu saada. Laenuandja tahtis täiendavat tõendit, et tal oleks raha tulemas kohe. Viner palus, et teeme sellise lepingu. Me saime väga hästi läbi, kuni ülesütlemisavalduseni ei olnud meie vahel probleeme. Ma tahtsin sõpra aidata." (I kd, tl 198 pöördel.)
11.Maakohus on jätnud hagi rahuldamata, leides, et kostja on tõendanud dokumentaalsete tõenditega, et ta ei ole laenu saanud. Samuti märkis maakohus, et kostja esitatud tõendid (kalkulatsioonid) ja tunnistajana ülekuulatud E. Ilvese ütlused näitavad, et hageja kasutab skeemi, kus ta vormistab töövõtusuhtes tekkivad tellija rahalised kohustused laenulepinguna. Samas leidis maakohus, et kuna kostja on tõendanud, et ta laenu ei saanud, siis ei ole asja lahendamisel olulist tähtsust sellel, et poolte
vahel oli töövõtusuhtes tellija rahalise kohustuse täitmiseks vormistatud laenuleping. Kostja on maakohtu otsuse kohaselt vaidlustanud laenulepingu kui iseseisva lepingu eraldiseisvana töövõtusuhtest. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning jättis maakohtu otsuse muutmata. Kolleegium ei nõustu seisukohaga, et asja lahendamisel ei ole tähtsust, kas poolte vahel oli töövõtusuhtes tellija rahalise kohustuse täitmiseks vormistatud laenuleping (VÕS § 396 lg 2) või tegemist oli laenulepinguga VÕS § 396 lg 1 mõttes. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 396 lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kolleegium leiab, et asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata poolte esitatud väiteid ja asjaolusid ning tuvastada, kas pooled olid tõesti sõlminud laenulepingu VÕS § 396 lg 1 mõttes või sai tegemist olla töövõtusuhtega, millest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti laenuleping (VÕS § 396 lg 2).
12.Õige on kohtute järeldus, et laenaja võib laenu mittesaamist tõendada asjaoluga, et laenuandjal ei olnud laenamiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka seda laenajale üle anda (vt ka Riigikohtu 23. jaanuari 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-147-05, p 13). Kohtud on lugenud tõendatuks, et hageja kui ettevõtja oli rahalistes raskustes, tuginedes hageja juhitud äriühingute kohta esitatud tõenditele. Kolleegium leiab, et hageja juhitud äriühingute majanduslikku seisundit iseloomustavad tõendid võivad tõendada äriühingute kui juriidiliste isikute majanduslikku seisundit, kuid need tõendid ei saa samaväärselt tõendada hageja kui füüsilise isiku majanduslikku seisundit. Need tõendid saavad ainult kaudselt tõendada hageja majanduslikku seisundit.
13.Hageja on tuginenud sellele, et sai M. Pokilt raha, mille laenas edasi kostjale. Sellele viitas hageja maakohtu istungil vande all seletust andes (I kd, tl 198 pöördel). Maakohus leidis otsuses, et hageja ei ole kohtule esitanud veenvaid vastuväiteid ega tõendeid, mis lükkaks ümber kostja esitatud asjaolud ja tõendid, mistõttu on kostja tõendanud dokumentaalsete tõenditega laenulepingu rahatust. Hageja esitas apellatsioonkaebusega koos ka tõendina M. Pokiga sõlmitud laenulepingu. Ringkonnakohtu
3.aprilli 2012. a istungil määras ringkonnakohus: „Tulenevalt TsMS § 652 lg-st 4 jätta rahuldamata apellandi taotlus laenulepingu asja juurde võtmiseks. Vastustaja esindaja on dokumendi liitmisele asja juurde vastu vaielnud. Dokument oli olemas maakohtu menetluse ajal, see ei ole esitatud õigeaegselt. Kohus tagastab apellandi esindajale laenulepingu." (II kd, tl 36.) Samas on ringkonnakohus otsuses märkinud, et M. Pokilt raha laenamine ei tõenda seda, et hageja kasutas laenuna saadud raha omakorda edasilaenamiseks kostjale. M. Pokilt laenuks saadud raha võis hageja kasutada ringkonnakohtu arvates ettevõtluses, kuid tõendatud ei ole, et ta kasutas seda raha edasilaenamiseks kostjale. Kolleegiumi arvates ei ole selge, kas ja mis alusel luges ringkonnakohus tõendatuks hageja väite M. Pokilt laenu saamise kohta. Ringkonnakohus on küll otsuses märkinud, et hageja kinnitas
maakohtu istungil, et tal on laenuleping M. Pokiga ning hageja laenas kostjale M. Pokilt saadud raha, millest võiks järeldada, et ringkonnakohus luges raha laenamise M. Pokilt tõendatuks hageja vande all antud seletusega. Samas on ringkonnakohus nõustunud maakohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt ei ole hageja ega tema esindaja esitanud veenvaid vastuväiteid ega tõendeid selle kohta, et tal oli laenu andmiseks piisavalt raha. Seega jääb selgusetuks, kas ringkonnakohus arvestas hageja esitatud M. Pokiga sõlmitud laenulepinguga ning kas ringkonnakohus leidis vastupidiselt maakohtule, et hageja vande all antud seletusega on hageja väide laenu saamise kohta tõendatud, või lükkas ringkonnakohus siiski hageja väite M. Pokiga sõlmitud laenulepingu alusel raha saamise kohta tagasi.
14.Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et põhjendamatu on ringkonnakohtu järeldus, et hageja peaks tõendama, et väidetavalt M. Pokilt saadud raha laenas hageja edasi just kostjale. Kostja väite, et hagejal ei olnud laenu andmiseks raha, ümberlükkamiseks ei pea hageja tõendama, et ta andis M. Pokilt saadud raha kostjale üle. Samas jääb kostjale võimalus tõendada nt seda, et hageja kulutas M. Pokilt saadud raha mujale kui laenu andmiseks kostjale.
15.Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
16.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon hagejale tagastada. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.