Eesistuja Urmas Volens, liikmed Kaupo Paal ja Kalev Saare
Kohtuasi
Eduard Skorobogatovi ja Diana Skorobogatova hagi Üheksavara OÜ ja Karsas OÜ vastu tehingu kehtetuse tuvastamise nõudes ning hüpoteegi kustutamise, äriühingu osa omandi üleandmise ja tahteavalduse asendamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 29. märtsi 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eduard Skorobogatovi kassatsioonkaebus
ja
Diana
Skorobogatova
Eduard Skorobogatovi ja Diana kassatsioonkaebuse hind 2500 eurot
Skorobogatova
Üheksavara OÜ kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus
Üheksavara OÜ kassatsioonkaebuse hind 70 000 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hagejad Eduard Skorobogatov ja Diana Skorobogatova, hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo Kostja Üheksavara OÜ, vandeadvokaat Janar Urres
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. märtsi 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-9760 osaliselt ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles ringkonnakohus:
2-20-9760
1.1.jättis Harju Maakohtu 27. augusti 2021. a otsuse tsiviilasjas nr 2-20-9760 lõppjärelduses muutmata (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 1) osas, milles maakohus rahuldas hagi osaliselt (maakohtu otsuse resolutsiooni p 1), jättis hagi rahuldamata Leiges OÜ osa omandi üleandmise ja sellega seostuva tahteavalduse asendamise nõuetes (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4), tühistas 15. septembri 2020. a kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega seati hagi tagamise abinõuna Karsas OÜ-le kuuluvale Leiges OÜ osale nimiväärtusega 2500 eurot keelumärge ja tehti käsutuskeeld nähtavaks käsutamise keelumärke kandmisega äriregistrisse Eduard Skorobogatovi kasuks (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5), jättis poolte menetluskulud maakohtus poolte endi kanda (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6) ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata (maakohtu otsuse resolutsiooni p 7);
1.2.jättis Eduard Skorobogatovi ja Diana Skorobogatova apellatsioonkaebuse rahuldamata (osaliselt ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 2);
1.3.jättis Eduard Skorobogatovi ja Diana Skorobogatova apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud Karsas OÜ menetluskulud solidaarselt Eduard Skorobogatovi ja Diana Skorobogatova kanda (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 3 teine lause), mõistis Eduard Skorobogatovilt ja Diana Skorobogatovalt solidaarselt Karsas OÜ kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 220 eurot ning määras, et tasumisega viivitamisel tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses kohtulahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 4). Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. märtsi 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-9760 muutmata osas, milles ringkonnakohus:
3.1.jättis Harju Maakohtu 27. augusti 2021. a otsuse tsiviilasjas nr 2-20-9760 lõppjärelduses muutmata (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 1) osas, milles maakohus tuvastas Eduard Skorobogatovi ja Üheksavara OÜ vahel 6. mail 2020. a sõlmitud 27. aprilli 2020. a kuupäeva kandva laenulepingu tühisuse (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2), kohustas Üheksavara OÜ-d andma Tallinnas Katleri 17-5 asuvale korteriomandile (registriosa nr 10550901) seatud hüpoteegi kustutamiseks vajaliku tahteavalduse ja luges selle tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 alusel asendatuks maakohtu jõustunud kohtuotsusega (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3);
3.2.jättis Üheksavara OÜ apellatsioonkaebuse rahuldamata (osaliselt ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 2);
3.3.jättis Eduard Skorobogatovi ja Diana Skorobogatova menetluskulud, mis olid seotud Üheksavara OÜ apellatsioonkaebuse menetlemisega, Üheksavara OÜ kanda (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 3 kolmas lause), mõistis Üheksavara OÜ-lt Eduard Skorobogatovi ja Diana Skorobogatova kasuks solidaarselt välja ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 540 eurot ning määras, et tasumisega viivitamisel tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses kohtulahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 5). Rahuldada Eduard Skorobogatovi ja Diana Skorobogatova kassatsioonkaebus. Jätta rahuldamata Üheksavara OÜ kassatsioonkaebus. Jätta Üheksavara OÜ kassatsioonkaebuse menetlemisega seotud Eduard Skorobogatovi, Diana Skorobogatova ja Üheksavara OÜ menetluskulud Üheksavara OÜ kanda.
2(15)
2-20-9760
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eduard Skorobogatov (hageja I) ja Diana Skorobogatova (hageja II) esitasid 6. juulil 2020. a Harju Maakohtule hagi. 11. septembril 2020. a esitasid hagejad kohtule haginõuete täpsustuse. Hagejad palusid kohtul tuvastada hageja I ja Üheksavara OÜ (kostja I) vahel 27. aprillil 2020. a sõlmitud laenulepingu kehtetuse, kohustada kostjat I tegema Tallinnas Katleri 17-5 asuvale korteriomandile (registriosa nr 10550901) seatud hüpoteegi kustutamiseks vajaliku tahteavalduse ja lugeda tahteavaldus asendatuks TsÜS § 68 lg 5 alusel jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluva kohtulahendiga ning kohustada Karsas OÜ-d (kostja II) andma Leiges OÜ (registrikood 14134336, endise nimega 1Maaler OÜ) osaühingu osa omandi üle hageja I omandisse ja tegema sellega seotud tahteavalduse ning lugeda tahteavaldus asendatuks TsÜS § 68 lg 5 alusel jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluva kohtulahendiga. Hagiavalduse, selle täienduste ja hageja hilisemate seisukohtade kohaselt kuulub hagejatele Tallinnas Katleri 17-5 asuv korteriomand. Hagejate ühisomandis oli äriühing Leiges OÜ, osa nimiväärtusega 2500 eurot, s.o 100% äriühingu osakapitalist. Hageja I oli Leiges OÜ ainuosanik ja juhatuse liige. Tegemist oli ehitus- ja remonttöid pakkuva ettevõttega. 2020. a kevadel COVID-19 pandeemia tagajärjel tekkinud keerulise majandusolukorra tõttu, mille tingis tellijate massiline lepingujärgsete kohustuste täitmata jätmine, tekkisid Leiges OÜ-l majandusraskused. Üheksavara OÜ ja Karsas OÜ juhatuse liikmeks olev Tarmo Noot pakkus hagejatele oma teenuseid kui õigusnõustaja võlgnikelt raha sissenõudmiseks. Majandusliku olukorra halvenemisel hakkas Tarmo Noot nõustama hagejaid kui makseraskustesse sattunud äriühingu nõustaja ja likvideerija. Nimetatud teenuste ja nõustamise tulemusel veenis Tarmo Noot hagejaid selles, et Leiges OÜ võlausaldajad võivad mitte ainult keerulises rahalises olukorras olevale ettevõttele, vaid ka hagejate isiklikule varale sissenõudeid pöörata. Selle probleemi lahendamiseks pakkus Tarmo Noot hagejatele välja nõuetest kõrvale hoidumise ja ettevõtte registrist kustutamise teenuse. Tarmo Noodi pakkumise järgi pidid hagejad võõrandama Tarmo Noodi kontrolli all olevale äriühingule Leiges OÜ osa, peale mida lubas Tarmo Noot äriühingu registrist kustutada hagejatele mistahes nõudeid esitamata. Ühtlasi lubas Tarmo Noot Leiges OÜ võlgnikelt raha sisse nõuda ja hagejatele 70% laekunud summadest edasi anda. Selleks pidi Leiges OÜ loovutama oma nõuded Tarmo Noodi kontrolli all olevatele äriühingutele. Tarmo Noot selgitas nõustamise raames hagejatele, et nende isiklikule varale (korterile) tuleb võlausaldajate sissenõuete pööramise vältimiseks Tarmo Noodi kontrolli all oleva äriühingu (kostja I) kasuks seada hüpoteek selleks, et võlausaldajatele jääks mulje hagejatel vara puudumisest. Hagejate ja Tarmo Noodi vahel toimunud läbirääkimistest ja kirjavahetusest saab järeldada VÕS § 619 lg 1 mõistes suulise käsunduslepingu sõlmimist teenuse osutamiseks. Tarmo Noodi mõjutusi ning hagejaid süstemaatiliselt eksitusse viivat tegevust iseloomustavad järgmised Tarmo Noodi saadetud e-kirjad: • 22. aprilli 2020. a e-kiri, milles Tarmo Noot selgitab, kuidas ta tavaliselt tegeleb ettevõtete likvideerimisega venitustaktika ning nõuete vaidlustamise abil, mis viib lõpptulemusel nõuete aegumise ja ettevõtte registrist kustutamiseni; • 28. aprilli 2020. a e-kiri, milles Tarmo Noot saadab hagejale I 27. aprillil 2020. a sõlmitud laenulepingu, teatab notariaja ettevõtte võõrandamiseks ja hüpoteegi vormistamiseks ning tuletab meelde Leiges OÜ nõuete loovutamise lepingu sõlmimise vajadust; • 5. mai 2020. a e-kiri, milles Tarmo Noot saadab arve nõustamisteenuste ja eeltoodud näilike tehingute korraldamise ning ettevõtte kustutamise eest. Kirjas palub Tarmo Noot hagejat I 3(15)
2-20-9760
•
allkirjastada 27. aprilli 2020. a kuupäevaga hageja I ja kostja I vahelise laenulepingu ning kinnitab, et kinnituskirja laenu tagasisaamise kohta võtab ta notari juurde kaasa. E-kiri tõendab fakti, et laenuleping on näiline. Laenulepingut tegelikkuses hageja I ja kostja I vahel ei allkirjastatud ja lepingus antud hageja I kinnitus raha saamise kohta ei ole tõene; 27. mai 2020. a e-kiri, milles Tarmo Noot saadab arve nõustamisteenuste eest. Nimetatud kirjast nähtub muuhulgas poolte lepingute näilikkus, sest 27. maiks 2020. a oli Leiges OÜ kostjale II võõrandatud, kuid sellele vaatamata tegeles hageja I ettevõtte tööobjektide lõpetamisega ja asjaajamisega ning pidi Tarmo Noodi nõudmisel Leiges OÜ kontolt tasuma väidetavalt osutatud teenuste eest.
Eeltoodud mõjutuste tulemusel sõlmisid Tarmo Noodi kontrolli all olevad äriühingud ja hagejad alljärgnevad lepingud: • 28. märtsil 2020. a sõlmitud nõuete loovutamise leping Leiges OÜ ja Tarmo Noodi kontrolli all oleva äriühingu Hänga OÜ vahel 28 151,79 euro suuruste nõuete loovutamise kohta Riser Ehitus OÜ vastu; • 27. aprillil 2020. a sõlmitud näilik laenuleping, mille alusel sai hageja I näiliselt kostjalt I sularahas laenu 50 000 eurot. Tegelikult hageja I kostjalt I laenu ei saanud. Lepingu eesmärk oli Tarmo Noodi väidete kohaselt tekitada võlausaldajatele mulje, et hagejal I puudub vara. Hageja I ei ole kostjalt I laenu taotlenud, laenulepingu tingimusi arutanud ega kooskõlastanud. Hageja I ei ole laenu võtmise ja laenulepingu sõlmimise tahteavaldust teinud. Kostja I ei ole laenu andmise ega laenulepingu sõlmimise tahteavaldust teinud. Kostjal I puudub raha hagejatele laenu andmiseks. Tarmo Noodi ja hagejate kirjavahetusest ning lepingu kuupäevast nähtub selgelt, et hageja I ja kostja I ei ole laenulepingut sõlminud ning et laenulepingu sõlmimise ja laenu andmise tahet pooltel ei olnud; • 1. mail 2020. a sõlmitud nõuete loovutamise leping Leiges OÜ ja Tarmo Noodi kontrolli all oleva äriühingu Hänga OÜ vahel 23 516,18 euro suuruste nõuete loovutamise kohta Bariot Group OÜ vastu; • 6. mai 2020. a lepingu alusel müüsid hagejad 1 euro eest Tarmo Noodi kontrolli all olevale kostjale II Leiges OÜ osa nimiväärtusega 2500 eurot, s.o 100% osakapitalist. Lepingu tegelik eesmärk oli Leiges OÜ registrist kustutamine, mille Tarmo Noot pidi teostama kokkulepitud õigusnõustamise teenuse raames venitamise ja aruannete esitamata jätmise taktikat kasutades; • 6. mail 2020. a sõlmitud asjaõigusleping, millega seati hagejate kinnisvarale kostja I kasuks hüpoteek 70 000 eurot. Lepingu kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik Üheksavara OÜ nõuded hageja I vastu, mis tulenevad 27. aprilli 2020. a laenulepingust; • kostja I seadusliku esindaja Tarmo Noodi 6. mail 2020. a väljastatud kinnitus 50 000 euro saamise kohta. Tarmo Noodi selgituste kohaselt pidi see kinnitus vabastama hageja I eelnimetatud laenulepingust tulenevatest kohustustest, st kõrvalised isikud näevad hüpoteeki ja kohustust, kuid tegelikult seda kohustust ei ole, sest hagejal I on tõend laenu tagastamise kohta. Allkirjastatud kinnituse andis Tarmo Noot hagejatele üle 6. mail 2020. a notaris, kui hagejad müüsid kostjale II Leiges OÜ osa. Tarmo Noot lõi hagejaid kallutades viimastele arusaama vajadusest hagejatele kuulunud võlgades äriühingu likvideerimisteenuse osutamiseks, likvideeritava äriühingu võlgnevuste sissenõudmiseks ja selle arvel võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Sõlmitud tehingute tulemusel Tarmo Noot hagejate huvides tegutsema ei asunud, vaid peale hagejatele kuulunud äriühingus kontrolli omandamist hakkas tegutsema isiklikes varalistes huvides. Tarmo Noot asus keelatud viisil tegutsema, luues isikliku kasu saamise eesmärgil tema kontrolli all olevatest äriühingutest võrgustiku, mille osalised vahetasid omavahel nõudeid ning asusid tegutsema hagejate varalisi huve ja samuti Leiges OÜ võlausaldajate huve kahjustaval viisil.
4(15)
2-20-9760 Hüpoteegi seadmise leping, laenuleping ja Leiges OÜ osa võõrandamistehing sõlmiti pettuse teel hagejate eksimusse viimise mõjul. Lepinguid sõlmides rikkus Tarmo Noot nõustamisteenuse osutamisega seotud lojaalsus- ja hoolsuskohustust (VÕS § 620 lg-d 1 ja 2), kasutades ära hagejate õigusalast teadmatust ja kogenematust. Tarmo Noot on sõlmitud tehingute abil omastanud Leiges OÜ raha rohkem kui 100 000 euro ulatuses, jättes saadud vahendite arvel tasumata äriühingu võlausaldajate nõuded. Leiges OÜ võlausaldajatele on Tarmo Noot põhjendanud arvete tasumata jätmist endise juhatuse liikme äriühingule tekitatud väidetava kahjuga, samas kui äriühingule laekuvatest rahalistest vahenditest oleks piisanud enamiku võlausaldajate nõuete tasumiseks. Hüpoteegileping tagab näilikust laenulepingust tulenevaid nõudeid, hüpoteegilepingus kajastatud kohustust ei ole kunagi tekkinud. Leping on kehtetu. Hagejad palusid kohtul tunnistada 27. aprillil 2020. a hageja I ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingu kehtetuks. TsÜS § 94 lg 3 kohase tahteavalduse 27. aprillil 2020. a sõlmitud laenulepingu tühistamiseks saab asendada haginõudega. AÕS § 349 lg 1 kohaselt nõudsid hagejad kostjalt I nõusolekut korteriomandit kostja I kasuks koormava hüpoteegi kustutamiseks, sest hageja I ei ole kostjalt laenu saanud (kohustust ei ole tekkinud), ja palusid TsÜS § 68 lg 5 alusel asendada nõusoleku kohtuotsusega. Kostja II tegevusest tingituna esitasid hagejad 11. juunil 2020. a kostjale II ja Tarmo Noodile Leiges OÜ osa müügilepingu tühistamise tahteavalduse. Kostja II esitatud tahteavaldusele ei reageerinud. Hagejate esitatud tahteavaldusega on täidetud TsÜS § 69 lg-s 1 ja TsÜS §-s 71 loetletud eeldused, seega tuleb lugeda hagejate tahteavaldus kehtivaks ja esitatuks tahteavalduses toodud sisus. Kostja II ei ole hagejatele osaühingu osa omandit üle andnud ja jätkab omandiõigusest tulenevate õiguste teostamist. Seetõttu esitasid hagejad vindikatsiooninõude ning palusid kohtul tuvastada hagejate Leiges OÜ osa omandiõiguse ja kohustada kostjat II andma Leiges OÜ osa üle hagejale I ning asendada sellekohane kostja II tahteavaldus TsÜS § 68 lg 5 alusel kohtuotsusega. Hagejate ja kostja II vahel sõlmitud osa võõrandamistehing on TsÜS § 86 lg 1 ja lg 2 alusel tühine. Leping on heade kommetega vastuolus. Alternatiivselt on osaühingu osa võõrandamistehing tühine TsÜS § 89 lg 2 alusel.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Kostjate vastuväidete kohaselt sattus Leiges OÜ majandusraskustesse enne COVID-19 pandeemiat juhatuse liikmete, sh hageja I ja tema lähikondsete tegevuse tagajärjel. Ettevõtte pangakontolt olid Leiges OÜ ajutise pankrotihalduri Jüri Truutsi aruande kohaselt hagejad pangakaartidega sularahas 2017.-2020. a välja võtnud kokku 437 000 eurot. Varjamaks ettevõtte varade ebasihipärast kasutamist, võlausaldajate kahjustamist, pankrotikuritegusid, ettevõtte varade omastamist ja võimalikke maksukuritegusid, jättis hageja I Leiges OÜ majandusaasta aruande aastatel 2016-2019 esitamata. Hageja I pöördus ettevõttele võlgnetava sissenõudmiseks Hänga OÜ poole ja esitas mitmeid väidetavaid nõudeid tõendavaid dokumente, kokku enam kui 120 000 euro suuruses summas. Hänga OÜ esitas ettevõtte võlgnikele nõudeavaldused. Hageja I Leiges OÜ juhatuse liikmena võttis omaks, et ettevõttel on kassast puudu sularaha suurusjärgus ca 50 000 eurot, maksuvõlg suurusjärgus 60 000 eurot ja ettevõtte raamatupidamist ei ole tehtud või on seda tehtud lünklikult. Hageja I kinnitas, et ettevõtte konto on blokeeritud ja sisuliselt on ettevõtlusega tegelemine võimatu. Eeltoodud andmete põhjal soovitas Hänga OÜ ettevõtte likvideerida, nõudes sisse võlgnevused ja tasudes kohustused võlausaldajatele. Hageja I väitis, et tal ei ole likvideerimismenetluse jaoks aega, tahtmist ega teadmisi. 5(15)
2-20-9760 Nii avaldaski hageja I soovi võõrandada Leiges OÜ osa kostjale II 1 euro eest ja sellisena tehing ka vormistati. Hagist ei selgu, mil moel oleks hagejat I mõjutatud Leiges OÜ osa võõrandama. Kostjatele teadaolevalt on hageja I enam kui 10-aastase ettevõtluse kogemusega kõrgharidusega isik, kes soovis kaugeneda ettevõtte tegemistest ja oli nõus selle teenuse eest tasuma 2000 eurot. Pärast Leiges OÜ osa ostu-müügilepingu sõlmimist keeldus hageja I andmast üle ettevõtte raamatupidamisdokumentatsiooni, mis takistas ettevõtte likvideerimismenetluse alustamist. Lisaks selgus, et hageja I jättis avaldamata ka ettevõtte välismaal asuva pangakonto olemasolu uuele juhatusele. Hageja I omastas Leiges OÜ kontolt 2020. a mais ja juunis kokku enam kui 50 000 eurot. Leiges OÜ esitas kuriteokaebuse. Hageja I allkirjastas laenulepingu alles 6. mail 2020. a, mil ta sai kätte viimase osa kogu laenusummast (50 000 eurot), 5000 eurot. On arusaadav, et laenulepingu, milles sisaldub kinnitus laenusumma kättesaamise kohta, allkirjastab laenusaaja alles siis, kui ta on kogu laenusumma kätte saanud. Laenusumma suurus ja laenu saamine sularahas oli laenusaaja hageja I soov, mille ta kohtumisel edastas. Kostja II nõustus laenu andma vaid tagatise olemasolul. Hagejad nõustusid tagatiseks hüpoteegi seadmisega. Kostja I sai aru, et hageja I vajas laenu uue ettevõttega alustamiseks (töötasude maksmiseks ja materjalide ostmiseks), sellise ettevõtte on hagejad praeguseks ka loonud. Tõele ei vasta hagejate väide, et kostjal I puudusid vahendid hagejale I laenu andmiseks. Kostjal I olid laenu andmise ajal kassas vahendid, mida tõendab pangakonto väljavõte. Puudujääva osa laenas kostja I Mellog Trans OÜ-lt, mida tõendab Mellog Trans OÜ kassaraamatu väljatrükk ja sularaha väljaandmise kviitung. Kostja I esitas enda majandusliku võimekuse tõendamiseks 2019. a majandusaasta aruande, mille kohaselt on kostja I bilansi maht enam kui 350 000 eurot ja põhivarade maht konservatiivsel hinnangul 200 000 eurot, sh 3 kinnisasja. Kostjad vaidlustasid hagejate esitatud tõendi (väidetav kinnitus 50 000 euro tasumise kohta) ehtsuse. Tarmo Noot ei ole seda kinnitust allkirjastanud. Isegi kui oleks, võiks sellest tuleneda hageja I 50 000 euro suurune nõue Tarmo Noodi vastu, mitte hageja I laenulepingust kostjaga I tuleneva 50 000 euro suuruse kohustuse täitmine. Hagejate hinnangul peaks Tarmo Noodi kinnitus tõendama laenulepingu tühisust, kuid mil moel eelviidatud tõend seda teeks, hagist ei selgu. Hageja I ja kostja I digitaalselt allkirjastatud laenulepingu p-s 1.1.2 hageja I antud kinnitus tõendab kostjate väidet, et hageja I sai laenusumma kätte. Tarmo Noot andis hagejale I 45 000 eurot osade kaupa 2020. a aprillis ja mais temaga kohtumistel. Vahetult enne notaris käiku andis Tarmo Noot üle viimased 5000 eurot ja hageja I allkirjastas laenulepingu, millega andis kinnituse kogu laenusumma 50 000 eurot kättesaamise kohta. Tarmo Noot andis laenusumma osade kaupa üle alles pärast seda, kui hageja I loovutas Leiges OÜ nõuded kolmandate isikute Merko Ehitus AS-i, Riser Ehitus OÜ jt vastu kostjale I. Hagejale I antud laen kajastub ka kostja I 2020. a majandusaasta aruande lisas 3. Kostjad esitasid kohtule hageja I SMS-i, mis tõendab kostjate väidet, et hageja I ei soovinud Leiges OÜ osa võõrandamistehingut tühistada, vaid avaldas soovi Leiges OÜ tagasi osta. Tegemist on kaudse tõendiga, mis kinnitab, et hagejad ei olnud osa võõrandamistehingu sõlmimisel eksituses. Kostjad esitasid osa võõrandamistehingu näilisuse ümberlükkamiseks ka Leiges OÜ volituse hagejale I. Hageja I sai Tarmo Noodilt volituse Leiges OÜ esindamiseks 6. maist 10. juunini 2020. a, et allkirjastada Leiges OÜ nimel (ehitus)tööde üleandmise-vastuvõtmise akte. Kui Leiges OÜ osa võõrandamistehing poleks olnud tegelik, siis poleks Tarmo Noot pidanud andma hagejale I volitust. Leiges OÜ osa omandamise hetkel olid Tallinnas Võistluse 6 asuva objekti tööd üle andmata kliendile
6(15)
2-20-9760 Tycoon OÜ. Kuna hageja I oli töödega kõige enam kursis, siis väljastas Leiges OÜ töödega seotud dokumentatsiooni kordaajamiseks volituse.
3.Harju Maakohus rahuldas 27. augusti 2021. a otsusega hagi osaliselt, tuvastas hageja I ja kostja I vahel 6. mail 2020. a sõlmitud 27. aprilli 2020. a kuupäeva kandva laenulepingu kehtetuse, kohustas kostjat I andma Tallinnas Katleri 17–5 asuvale korteriomandile seatud hüpoteegi kustutamiseks vajaliku tahteavalduse ja luges tahteavalduse asendatuks TsÜS § 68 lg 5 alusel jõustunud kohtuotsusega. Hagi jäi rahuldamata nõudes, milles hagejad palusid kohustada kostjat II üle andma Leiges OÜ osa hagejale I ja tegema sellega seotud tahteavalduse ning lugeda tahteavaldus asendatuks TsÜS § 68 lg 5 alusel jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluva kohtulahendiga. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nähtub asjast, et poolte ühine tahe Leiges OÜ osa võõrandamistehingu puhul oli majanduslikes raskustes oleva ettevõtte võõrandamine kostjale II, mille tulemusel vabanes hageja I seotusest majandusraskustes oleva ettevõttega ning kostja II sai sisuliselt tasuta majandusraskustes oleva ettevõtte omanikuks eesmärgiga nõuda sisse võlgnevused võlgnikelt, tasuda võimalikud kohustused võlausaldajatele ning ettevõte seejärel likvideerida. Hagejad ei ole esile toonud, milles väljendus Leiges OÜ osa võõrandamistehingu poolte tahe väidetava õigusnäivuse loomisel. Samuti ei ole esile toodud, millist võimalikku muud tehingut üritati osa võõrandamistehinguga varjata. Seega on kohus seisukohal, et Leiges OÜ osa võõrandamistehingu puhul ei esine näiliku tehingu tegemisele viitavaid asjaolusid, mistõttu ei ole tehing TsÜS § 89 kohaselt tühine. Leiges OÜ osa võõrandamistehing ei ole kohtu hinnangul heade kommete või avaliku korraga vastuolus. Majandusraskustes oleva ettevõtte võõrandamine isikule, kes müüja asemel ettevõtte tegevust jätkab, ei saa pidada vastuolus olevaks ühiskonnaliikmete keskmise moraalitunnetusega. Asjaolu, et ettevõttel on majandusraskused, ei muuda osa võõrandamistehingut amoraalseks. Hageja I on pikaaegse ärikogemusega, ei ole tõendatud, et hagejal I oleks olnud mingisugune erakorraline vajadus või sõltuvussuhe nimetatud tehingu tegemiseks. Tehing ei ole tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel – selle tingimused on poolte vahel läbi räägitud ning lepingu esemeks oli majandusraskustes ettevõte, mille väärtust võibki tehingu tegemise hetkel pidada sisuliselt võrdseks 0 euroga. Hagejad ei ole tõendanud, et ettevõtte väärtus oleks olnud suurem kui osa müügilepingus kajastatud müügihind 1 euro. Samuti ei olnud tehingust tulenevate kohustuste tasakaal heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, vähemalt mitte hageja I kahjuks. Hageja I vabanes sisuliselt tasuta majandusraskustes olevast äriühingust, kohustus üle andma selle omandi ning sellega seotud dokumentatsiooni. Sellel, kas pooltel oli ettevõtte omandi kostjale II ülemineku järgse tegevuse kohta mingeid kokkuleppeid, ei ole tehingu kehtivuse aspektist tähendust. Hageja on viidanud, et kostja II pidi Leiges OÜ sisuliselt likvideerima ning selle käigus sisse nõutud võlgnevustelt pidi hagejale I makstama ka 70% laekunud summadest. Kohus märkis, et vastava õigussuhte olemasolu tõendamine ning sellest tulenevate kohustuste täitmata jätmine ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Lisaks märkis kohus, et nõustajad (Tarmo Noot, Hänga OÜ) ei ole käesolevas asjas kostjateks ning nõustamise eest esitati arve Leiges OÜ-le, mitte hagejatele. Hagejad ei ole tõendanud, et Leiges OÜ osa võõrandati kostjale II pettuse teel. Hageja I ei ole esile toonud, millised osa võõrandamistehinguga seotud asjaolud on kostja II talle tahtlikult ebaõigesti avaldanud või kuidas nimetatud ebaõiged asjaolud teda tehingu tegemisele kallutasid. Samuti ei ole hageja I esile toonud, millistest asjaoludest on kostja II hagejale teatamata jätnud. Seega on viited pettusele alusetud. Kuivõrd tühisuse materiaalsed alused puuduvad, ei analüüsinud kohus tehingu
7(15)
2-20-9760 tühistamise formaalseid eeldusi. Eeltoodule tuginedes leidis kohus, et Leiges OÜ osa kostjale II võõrandamine ei ole tühine tehing TsÜS §-de 86 ja 89 järgi. Hageja I ei ole tõendanud, et laenuleping sõlmiti pettuse teel. Hageja I ei ole esile toonud, millised laenutehinguga seotud asjaolud on kostja I talle tahtlikult ebaõigesti avaldanud või kuidas nimetatud ebaõiged asjaolud teda tehingu tegemisele kallutasid. Samuti ei ole hageja I esile toonud, millistest asjaoludest on kostja II hagejale teatamata jätnud. Seega on viited pettusele alusetud. Kohus leidis, et asjas ei ole tõendatud asjaolu, et kostjal I oli 2020. a aprillis ja mais piisavalt sularaha hagejale I lepingus toodud summas laenu andmiseks. Kuivõrd pooled on sõlminud laenulepingu, mille alusel tegelikult laenusaajale laenu ei antud, leidis kohus, et tegemist on näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Laenuleping on tühine (TsÜS § 89 lg 2) ega omanud algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1). Hagi tuleb nimetatud nõude osas rahuldada. Hagejad esitasid kohtule 50 000 euro tagastamise kohta 6. mai 2020. a kinnituse, millel on kostjate seadusliku esindaja Tarmo Noodi allkiri. Kostjad vaidlustasid tõendi ehtsuse. Kohus on hagejatele selgitanud, et tõendile tuginemiseks tuleb hagejatel selle ehtsust tõendada. Hagejad loobusid eelistungil sellest võimalusest. Seega leidis kohus, et nimetatud tõend ei ole ehtne ega oma seega vaidluse lahendamisel sisulist tähtsust ja jättis selle tähelepanuta. Kohus leidis, et hüpoteegi kustutamise nõude eeldused on täidetud. Hagejad on koormatud kinnisasja omanikud, nad nõuavad hüpoteegi kustutamist, kuna hüpoteegiga tagatud nõuet ei ole tekkinud. Kuna kohus leidis, et laenuleping, millest tulenevaid nõudeid vaidlusalune hüpoteek tagab, on tühine, tuleb hagi nimetatud nõude osas rahuldada.
4.Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata, ja teha asjas uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada.
5.Kostja I vaidles hagejate apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.
6.Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osas, milles hagi rahuldati, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata, samuti jätta menetluskulud hagejate kanda.
7.Hagejad vaidlesid kostja I apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja I kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. märtsi 2022. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Hagejate ja kostja I apellatsioonkaebused jäid rahuldamata. Hagejate apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kostja II menetluskulud jättis kohus solidaarselt hagejate kanda. Kostja I apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud hagejate menetluskulud jäid kostja I kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et vaidlustatud Leiges OÜ osa võõrandamistehing ei ole näilik ega ka vastuolus heade kommetega. Ringkonnakohus ei korranud selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ning nõustus nendega TsMS § 654 lg-st 4 tulenevalt.
8(15)
2-20-9760 Maakohus asus seisukohale, et sellel, kas pooltel oli ettevõtte omandi kostjale II ülemineku järgse tegevuse kohta mingeid kokkuleppeid, ei ole tehingu kehtivuse aspektist tähendust. Ringkonnakohus maakohtu nimetatud seisukohaga ei nõustunud, sest hagejad on seisukohal, et kokkulepete täitmata jätmine, mis oligi kostja II eesmärgiks, andis aluse tehing tühistada. Sisuliselt tuginevad hagejad sellele, et lisaks osa võõrandamistehingu kirjalikele tingimustele oli võõrandamistehingu sõlminud poolte vahel kokku lepitud lisatingimusi. Seega tuleb hagejate väiteid analüüsida. Hagejate seisukohtadest võib aru saada nii, et enne osa võõrandamistehingu sõlmimist oli pooltel kokkulepe, et osa omandaja tegutseb peale võõrandamistehingu sõlmimist selliselt, et hageja I kui endine äriühingu juhatuse liige ei peaks oma vara arvel äriühingu kohustusi täitma. Asjas on ringkonnakohtu arvates tõendatud, et enne osa võõrandamistehingu sõlmimist arutasid pooled seda, kuidas välistada Maksu- ja Tolliameti võimaliku eduka nõude esitamise korral äriühingu vastu selle rahuldamine hagejatele kuuluva vara arvel. See nähtub ringkonnakohtu arvates asjas enne osa võõrandamistehingu (samuti ka vaidlustatud laenulepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu) sõlmimist saadetud e-kirjast, milles Tarmo Noot annab ülevaade, kuidas ta on varem tegutsenud, vältimaks Maksu- ja Tolliameti võimalike edukate nõuete realiseerumist äriühingute ja nende juhtorgani liikmete vara suhtes. Kuivõrd Leiges OÜ osa müügilepingu p-s 2.1.4 kinnitas müüja, et Leiges OÜ võlgneb Maksu- ja Tolliametile umbes 58 000 eurot, siis võib usutavaks lugeda hagejate väiteid, et osa võõrandamistehingu eel lubas ostja tegutseda viisil, et Maksu- ja Tolliameti edukaks osutunud nõuet ei täidetaks hagejate vara arvel. Selliselt antud lubadus tegutseda äriühingu võimaliku võlausaldajaga on küll taunimisväärne, kuid see ei tee osa müügitehingut tühiseks ning seda ei ole võimalik ka tühistada. Sellist kokkulepet, et osa omandaja tagab selle, et hageja I kui äriühingu endine juhatuse liige ei peaks vastutama, juhul kui leiab tõendamist, et ta on juhatuse liikmena oma kohustusi rikkunud, näiteks omastanud äriühingu vara, asjast ei nähtu. Selline kokkulepe ei oleks ka kehtiv, sest äriühingu juhatuse liige ja võimalik likvideerija peavad tegutsema äriühingu ja selle kaudu ka tema võlausaldajate huvides. See ei muudaks kehtetuks aga osa võõrandamistehingut. Ringkonnakohus leidis, et tõendamata on hagejate väited selle kohta, et osa omandaja, kelle juhtorgani liige kattub hagejatele nõustamisteenust osutanud isikuga, pettis hagejaid, kallutades neid vaidlustatud lepingut sõlmima. Nii maakohtus kui ka apellatsioonkaebuses on hagejad esile toonud, et müügitehingu eesmärgiks oli äriühingu omanikuvahetus selleks, et uus omanik tasuks äriühingu võlad võlgnikelt sisse nõutud võlgnevuste arvel nii, et äriühingul võlgu ei jää, mille tagajärjel on võimalik äriühing likvideerida. Hagejad leiavad, et osa ostja jättis nimetatud kohustused täitmata ja seetõttu ei ole tehing kehtiv. Ringkonnakohus leidis, et hagejate väited on vastuolus poolte seisukohtadega Maksu- ja Tolliameti võimaliku nõude maksmapaneku välistamise osas hagejate vara suhtes. Kui müüdud äriühingul oleks teadaolevalt olnud piisavalt vara, et kõikide võlausaldajate nõudeid rahuldada, siis ei oleks tekkinud küsimust hageja I kui endise juhatuse liikme vastutusest ning selle kaudu hageja I kohustusest tasuda äriühingu võlgu. Tõendamata on ka see, et äriühingu uus juhtorgani liige on omastanud võlgnikelt saadud vara või et see plaan oli osa omandaja juhtorgani liikmel juba enne osa võõrandamistehingu sõlmimist. Asjaolu, et osale võlausaldajatele on jäänud võlgnevus tasumata või et äriühing on pankrotiseisus, ei tõenda seda, et osa omandanud äriühingu juhtorgani liige ei ole täitnud enda kohustusi piisava hoolsusega. See, et hageja I on pidanud tasuma müüdud äriühingu käendajana selle võlgasid, nagu hagejad on väitnud, on samuti tõendamata. Asjas on tõendatud, et Leiges OÜ on hagejatelt nõudnud dokumente, mis tõendaksid, et ajal, kui hageja I oli äriühingu juhatuse liige, on äriühingu pangakontolt sularahana väljavõetud summad kasutatud äriühingu huvides. Samuti on küsitud dokumentaalseid tõendeid, mis tõendaksid, et äriühingule kuulunud sõidukite eest on omandajad, sh hagejad äriühingule müügisumma tasunud. Need asjaolud ei saa aga olla tehingu tühisuse või tühistamise aluseks.
9(15)
2-20-9760 Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et hagejad ei ole tõendanud, et Leiges OÜ osa võõrandati kostjale II pettuse teel, sest esile ei ole toodud, millised osa võõrandamistehinguga seotud asjaolud on kostja II talle tahtlikult ebaõigesti avaldanud või kuidas nimetatud ebaõiged asjaolud teda tehingu tegemisele kallutasid, samuti ei ole esile toodud, millistest asjaoludest on kostja II hagejatele teatamata jätnud. Tuvastada ei ole võimalik ka eksimust müügitehingu tegemisel. Asjaolu, et hagejad lootsid, et hoolimata hagejate või hageja I võimalikust äriühingu rahaliste vahendite kuritarvitamisest ei nõua osa omandaja juhatuse liige hagejalt I võimaliku kahju hüvitamist, selleks alust ei anna. Ringkonnakohus märkis, et maakohus leidis põhjendatult, et hageja I väited, mille kohaselt on laenuleping näilik, on tõendatud ning hüpoteegi kustutamisega seotud nõuded tuleb seetõttu rahuldada. Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist (vt Riigikohtu
17.detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 11). Seega tuli vaidlustatud laenulepingut sisuliselt hinnata. Käesolevas asjas oli eelkõige hagejatel kohustus esitada väiteid ja nende tõendamiseks tõendeid selle kohta, et tegelikult soovisid lepingu pooled jätta mulje tehingu olemasolust või varjata mõnda muud tehingut. Hagejad tõid esile, et laenuleping sõlmiti ja selle tagatiseks seati hüpoteek hagejate varale selleks, et jätta võimalikele võlausaldajatele mulje hagejatel vara puudumisest. Maakohus seda hagejate väidet ja seda tõendavaid tõendeid ei hinnanud, kuid ringkonnakohus leidis, et see ei toonud kaasa ebaõiget otsust. Ringkonnakohus ei nõustunud kostja I apellatsioonkaebuse väidetega, et laenusumma üleandmine on tõendatud laenulepinguga, milles laenusaaja kinnitab laenusumma kättesaamist. Maakohus on enda otsuses õigesti märkinud, et eeltoodu on täitmise kviitung VÕS § 95 mõttes, mille saab aga teiste tõenditega ümber lükata (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-2-1-137-09, p 11). Arvestades hageja I väiteid, tuli tehingu näilikkuse hindamisel laenulepingut sisuliselt hinnata, mitte lähtuda pelgalt formaalsest laenulepingu tekstist ja väidetavalt laenulepingu alusel laenusumma kättesaamisest. Seetõttu alustas maakohus õigesti laenusumma üleandmise tuvastamist. Ringkonnakohus leidis, et laenaja võib laenu mittesaamist tõendada asjaoluga, et laenuandjal ei olnud laenamiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka seda laenajale üle anda (vt ka Riigikohtu 23. jaanuari 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-147-05, p 13). Maakohus tuvastas, et kostjal I ei olnud laenu andmiseks raha, hinnates selle asjaolu tuvastamiseks asjas esitatud tõendeid. Kostja I heidab maakohtule ette, et viimane jagas tõendamiskoormise valesti. Ringkonnakohus kostja I seisukohaga ei nõustunud. Maakohus on küll otsuses esile toonud, et vaatamata sellele, et kohus on eelistungil teinud kostjale I ettepaneku tuua detailselt esile ning tõendada kõik sularaha üleandmisega seotud asjaolud, ei ole kostja I seda kohaselt teinud. See aga ei tähenda, et maakohus pööras tõendamiskoormise ümber selliselt, et kuigi hageja I vaidlustas laenulepingu kehtivuse, tuli kostjal I tõendada seda, et tehing on kehtiv. Maakohus selgitas istungil, et mõlemad pooled peavad tõendama oma väiteid laenulepingu täitmise või mittetäitmise kohta. Menetluses väitis kostja I, et laenusumma anti üle ositi ning kuivõrd hageja I väidete järgi ei antud laenusummat üle, tuli tuvastada, kumma poole väited on usutavamad. Kostja I ei osanud konkreetselt esile tuua, millised summad ja millistel kuupäevadel ta ositi hagejale I üle andis. Seega märkis maakohus põhjendatult, et kostja I väited laenu üleandmise kohta on ebamäärased. Ringkonnakohus leidis, et maakohus tuvastas põhjendatult, et asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et laenuandjal oli laenamiseks vajalik summa olemas. Ringkonnakohus ei korranud selles osas maakohtu seisukohti ja nõustus nendega.
10(15)
2-20-9760 5. mai 2020. a e-kirjas palus Tarmo Noot hagejat I allkirjastada leping, kinnitas kokkusaamise (notari juures) järgmisel päeval ning andis teada, et tal on hageja I jaoks kaasas paber. Viimast kinnitust tõlgendavad hagejad nii, et tegemist oli kinnituskirjaga laenu tagasisaamise kohta ning see tõendab, et mingit laenu ei antud ning laenuleping oli näilik. Maakohus ei hinnanud tõendit laenu tagasisaamise kohta, kuna kostjad vaidlustasid selle ehtsuse ning hagejad allkirja ekspertiisi ei taotlenud. Ringkonnakohtu istungil esinenud kostjate esindaja ei osanud öelda, millise paberi lubas Tarmo Noot notari juurde, kui sõlmiti hüpoteegi seadmise leping, hageja I jaoks kaasa võtta. Kostja I arvates ei ole kirjas väljendatul tähtsust, kuid ringkonnakohus nõustus hagejate tõlgendusega, et ka muud tõendid viitavad hagejate väidete tõepärasusele laenulepingu sõlmimise ja selle alusel raha üle andmata jätmise kohta. Arvestades eeltoodut, leidis maakohus põhjendatult, et vaidlustatud laenuleping oli näilik ning hagejate hüpoteegiga seotud nõue tuleb rahuldada. Kostja I apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hagejad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused osas, milles hagejate hagi jäi osaliselt rahuldamata. Hagejad palusid teha uue otsuse, millega rahuldada hagejate Leiges OÜ osa omandi üleandmise ja sellega seotud tahteavalduse asendamise nõuded, alternatiivselt saata asi alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks hagejate Leiges OÜ osa omandi üleandmise ja sellega seotud tahteavalduse asendamise nõuetes. Hagejate kassatsioonkaebuse kohaselt on alama astme kohtud järjepidevalt mööda vaadanud menetluses tuvastatud asjaoludest, et nii laenuleping ja hüpoteegi seadmise leping kostjaga I kui ka Leiges OÜ osa võõrandamistehing kostjaga II sõlmiti ühe käsundi raames, mille esemeks oli kostjate, kelle juhatuse liige on Tarmo Noot, kutsetegevusena võlgade sissenõudmise ja äriühingu likvideerimise teenuste osutamine. Teenuste osutamise olulisteks elementideks olid nii Leiges OÜ nõuete sissenõudmine ja laekunud raha arvel Leiges OÜ kohustuste täitmine, Leiges OÜ likvideerimine kui ka hageja I kui osaniku ja Leiges OÜ juhatuse liikme õiguste ja vara kaitsmine Leiges OÜ võlausaldajate võimalike nõuete vastu. Kohtud ei ole hinnanud kõiki hagejate asjas esitatud väiteid ja tõendeid, mis tõendavad, et ärisuhte loomisel oli Tarmo Noodi ja hagejate vahel suuliselt sõlmitud käsundi esemeks Leiges OÜ nõuete sissenõudmine võlgnikelt, milleks Leiges OÜ sõlmis nõuete loovutamise lepingud menetlusosaliseks mitteoleva äriühinguga, mille juhtorgani liige on Tarmo Noot, kes on ka kostjate juhatuse ainus liige. Hiljem käsundi sisu laiendati ja Tarmo Noodi antud ebapädevate, ebamoraalsete ja kallutatud juhiste alusel koormati hagejate kinnisvara kostja I kasuks hüpoteegiga näilise laenulepingu tagamiseks ja hageja I võõrandas kassaatorite ühisomandis olnud Leiges OÜ osa kostjale II, kes Leiges OÜ osa omanikuna ei ole siiani vastu võtnud Leiges OÜ lõpetamise otsust ja tõenäoliselt on osalenud Leiges OÜ võlausaldajate huvide kahjustamisel koos Tarmo Noodiga, kes on kõigi kokkulepitud käsundi täitmisse kaasatud juriidiliste isikute juhatuse liige ja lõplik kasusaaja. Poolte vastastikuste kohustuste väärtus Leiges OÜ osa võõrandamisel oli ebamõislikult tasakaalust väljas, sest tehingu tulemusel kaotas hageja I igasuguse kontrolli Leiges OÜ majandustegevuse üle, kostja II Leiges OÜ uue osanikuna ei ole vastu võtnud Leiges OÜ lõpetamise otsust ja suure tõenäosusega on kostja II ja Leiges OÜ juhatuse liige Tarmo Noot kahjustanud Leiges OÜ võlausaldajate huve. Kostja II kallutas hagejat I osa võõrandama, luues tahtlikult asjatundmatus hagejas I ettekujutuse, et osa võõrandamise tagajärjel vabaneb hageja I Leiges OÜ osaniku ja juhatuse liikmena vastutusest Leiges OÜ võlausaldajate ees. Kostja II rikkus sellega VÕS §-s 620 sätestatud käsundisaaja hoolsus- ja lojaalsuskohustust.
11(15)
2-20-9760
10.Kostja I hagejate kassatsioonkaebusele ei vastanud.
11.Kostja II esitas hagejate kassatsioonkaebuse kohta seisukoha, milles vaidles hagejate kassatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.
12.Kostja I esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused osas, milles maa- ja ringkonnakohus rahuldasid hagejate hagi kostja I vastu. Kostja I palus teha uue otsuse, millega jätta hagejate hagi kostja I vastu rahuldamata. Kostja I kassatsioonkaebuse kohaselt jagasid alama astme kohtud valesti laenulepingu väidetava rahatuse tõendamise koormise. Kostja I viitas Riigikohtu praktikale, mille kohaselt lasub laenulepingu rahatuse tõendamise kohustus laenajal, kes peab tõendama, et ta lepinguga ette nähtud raha ei saanud (vt nt Riigikohtu 23. jaanuari 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-147-05, p 13). Alama astme kohtud pöörasid tõendamiskoormise ümber ilma objektiivselt mõjuva põhjenduseta (st ilma hageja vastava avalduseta, miks ta ei saa seda asjaolu tõendada) ning rahuldasid hagi, olgugi et hagi rahuldamise eelduseks olevate faktiliste asjaolude tõendamise koormis lasub kõigepealt hagejal ning alles siis, kui hageja esitab tõendeid, saab tõendamiskoormis üle minna kostjale. Tõendamiskoormise ebaõige jagamine tõi kaasa sisult ebaõige otsuse, sest kohtud rahuldasid hagejate hagi olukorras, kus hagejad olid kohustatud tõendeid esitama, mida nad ei teinud. Kohtud heitsid kostjale I ette tõendite ebakohasust või -piisavust. Kui alama astme kohtud oleksid jaganud tõendamiskoormise õigesti, st kohustanud esimeses järjekorras hagejaid tõendeid esitama või põhjendama, miks nad tõendeid esitada ei saa tõendamiskoormise ümberpööramiseks, oleks madalama astme kohtud saanud jätta hagi rahuldamata, sest hagejad ei täitnud nende tõendamiskoormise hulka kuuluva väite tõendamise kohustust. Kostja I vaidlustas ringkonnakohtu otsuses toodud järelduse, et kostja I esitatud tõendid on ebapiisavad või -kohased olukorras, kus esmane tõendamiskoormis lasus hagejatel. Hagejad ei esitanud ühtegi tõendit, vaid üksnes paljasõnalisi väiteid. Hagejad küll väitsid, et nii osa võõrandamislepingu kui ka laenulepingu allkirjastamisele eelnenud kirjavahetus tõendab mõlema tehingu tahteavalduste näilisust, kuid ei esitanud selle kohta tõendeid. Ringkonnakohus leidis otsuses, et maakohus andis kostjale I võimaluse tõendada vahendite olemasolu laenu andmiseks, kuid kostja I seda ei teinud. Kostja I on esitanud maakohtu palvel laenu jaoks vajamineva summa olemasolu ja pärituolu kohta tõendeid. Kostja I selgitas vastuses hagile, et laenusumma anti sularahas üle ositi enne laenulepingu sõlmimist selliselt, et viimane osa laenusummast (5000 eurot) anti üle enne notari juures 6. mail 2020. a hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimist. Kuna viimane osa summast ei olnud laenusaaja kätte jõudnud, ei nõustunud viimane laenulepingut allkirjastama enne kui 6. mail 2020. a, mil talle anti üle viimane osa laenust. Asjaolu, et kostja I ei mäleta täpselt kahe kohtumise kuupäevi, mil esimesed laenusummad üle anti, ei tee kuidagi kostja I väiteid ebamäärasteks, nagu leidis ringkonnakohus.
13.Hagejad vaidlesid kostja I kassatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normide kohaldamata jätmise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hagejate kassatsioonkaebus rahuldatakse. Kostja I kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
12(15)
2-20-9760
15.Hagejate kassatsioonkaebuse lahendamiseks on vaja vastata küsimusele, kas 6. mail 2020. a hagejate ja kostja II vahel sõlmitud Leiges OÜ osa võõrandamistehing on tühine ning kas kostja II on seega kohustatud andma osaühingu osa omandi üle hagejale I või mitte.
16.Hagejad on maakohtu menetluses tuginenud sellele, et käsundisuhte raames sõlmiti Tarmo Noodi kontrolli all olevate äriühingute ja hagejate vahel mitu lepingut, sh Leiges OÜ osa võõrandamistehing. Nii apellatsioon- kui kassatsioonkaebuses tõid hagejad välja, et maa- ja ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta hagejate väite suhtes, et kõik pooltevahelised lepingud sõlmiti hagejate antud käsundi raames.
17.Kolleegium nõustub hagejatega, et alama astme kohtud on ebaõigesti jätnud tähelepanuta nende eelnimetatud väite käsundisuhte kohta. Kohtu ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine), kusjuures kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kohus peab menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18). Kolleegium leiab, et kohtud on selgitamis- ja kvalifitseerimiskohustust rikkudes jätnud hindamata, kas hagejate nõue Leiges OÜ osa üleandmiseks võib tuleneda hagejate väidetud käsunduslepingust.
18.Kolleegium märgib, et kui pooled olid sõlminud käsunduslepingu, mille üheks tingimuseks oli Leiges OÜ osa üleandmine kostjale II, kohaldub sellisele käsunduslepingule kohustuslik vorminõue tulenevalt enne 24. maid 2020. a kehtinud ÄS § 149 lg-st 4 ja VÕS § 11 lg-st 3, pidades silmas, et osa müügileping sõlmiti 6. mail 2020. a. Enne 24. maid 2020. a kehtinud ÄS § 149 lg 4 esimene lause nägi ette, et osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing peavad olema notariaalselt tõestatud. VÕS § 11 lg 3 sätestab, et kui leping tuleb sõlmida teatud vormis, tuleb selles vormis sõlmida ka kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta, samuti lepingust tulenevate nõuete loovutamise või kohustuste ülevõtmise kohta, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Riigikohus on varem selgitanud, et osa tehingulisele üleandmisele kohaldub õiguste loovutamise regulatsioon VÕS § 174 järgi (vt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 17; analoogia korras Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 30). Kolleegium leiab, et kuna hagejate väidetava käsunduslepingu tingimustega nähti ette osaühingu osa üleandmine (kohustustehing), peab käsundusleping olema notariaalselt tõestatud vormis.
19.Kolleegium selgitab, et kui osa võõrandamistehing sõlmiti ja osa anti üle notariaalselt tõestatud käsunduslepingu raames, on võimalik käsundisaaja väljaandmiskohustus VÕS § 626 lg 1 alusel. VÕS § 626 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 626 lg 1 kohaldamisel tuleb arvestada konkreetse tegevusala ja teenuse iseärasusi (vt Riigikohtu 11. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-1988/38, p 19). VÕS § 626 lg 1 kohaselt võivad väljaandmiskohustuse objektiks olla kõik esemed TsÜS § 48 mõttes, sh äriühingu osalus. Kui saadu väljaandmine on võimatu või käsundisaaja ei anna saadut üle õigel ajal, peab ta hüvitama käsundiandjale kahju VÕS § 115 lg 1 alusel. VÕS § 626 lg 1 alusel osa väljaandmine hagejale I on võimalik juhul, kui käsunduslepingu teiseks pooleks (käsundisaajaks) on kostja II, kellele osa võõrandati. Kuivõrd alama astme kohtud on jätnud hindamata hagejate väited käsundisuhte olemasolu kohta, ei ole kohtud hinnanud ka seda, kelle vahel
13(15)
2-20-9760 hagejate väidetav käsundusleping sõlmiti. Kolleegiumi hinnangul ei ole hagejate väiteid arvestades õiguslikult välistatud see, et käsunduslepingu pooleks võis olla kostja II.
20.TsÜS § 83 lg 1 järgi on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Riigikohus on varem leidnud, et ÄS § 149 lg-s 4 sätestatud osa võõrandamise kohustustehingu vorminõude rikkumise tagajärjeks on tehingu tühisus, pidades silmas vorminõude eesmärki (vt nt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p-d 34-35). Kui hagejate väidetavat käsunduslepingut ei sõlmitud nõutavas notariaalselt tõestatud vormis, on käsundusleping tühine TsÜS § 83 lg 1 järgi. TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse alusetu rikastumise sätete kohaselt, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
21.Kolleegium märgib, et kui hagejate ja kostja I tegelik tahe oli suunatud käsundussuhte loomisele, mitte üksnes Leiges OÜ osa võõrandamisele, tuleb poolte tahte alusel käsitada pooltevahelist suhet ühtse käsunduslepinguna. Kui käsundusleping on vorminõude tõttu tühine, tuleb hinnata, kas osa võõrandamistehing oleks sõlmitud ka käsunduslepingut sõlmimata. TsÜS § 85 sätestab, et tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Seega peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel hindama, kas käsundusleping on osadeks jagatav ning kas pooled oleks sõlminud osa müügilepingu ka juhul, kui käsunduslepingut ei oleks sõlmitud. Kui osa võõrandamistehingu sõlmimine ilma muude käsunduslepingus ettenähtud kokkulepete sõlmimiseta ei olnud poolte tegeliku tahtega kooskõlas, võib osa võõrandamistehing olla näilik ja seega tühine TsÜS § 89 järgi. Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et poolte vahel oli käsundusleping ning vaidlusaluse osa võõrandamistehingu sõlmimine ilma muude käsunduslepingus sõlmitud kokkulepeteta ei olnud kooskõlas poolte tegeliku tahtega, peab kohus hindama ka seda, kas osa võõrandamistehing oli näilik. Kolleegium märgib lisaks, et osa võõrandamistehing võib olla tühine olenemata sellest, et see on sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis.
22.Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel välja selgitada, kas, kelle vahel ja millises vormis sõlmiti hagejate väidetav käsundusleping ning kui käsundusleping sõlmiti, siis mis oli selle sisuks (sh milliseid teenuseid lepingu alusel osutati) ja kas Leiges OÜ osa võõrandamistehingu sõlmimine oli käsunduslepingu esemeks olevate teenuste osutamisega lahutamatult seotud (sh kas osa müügileping oleks sõlmitud ka siis, kui käsunduslepingut ei oleks sõlmitud). Kui käsundusleping sõlmiti notariaalselt tõestatud vormis kostjaga II, tuleb kohtul kontrollida, kas kostja II on kohustatud Leiges OÜ osa käsundiandja(te)le välja andma VÕS § 626 lg 1 alusel. Kolleegium selgitab, et kui käsundusleping sõlmiti kostjaga II ja see käsundusleping on tühine vorminõude järgimata jätmise tõttu, ning tühine on ka osa võõrandamistehing kui selle käsunduslepingu osa, tuleb kostjal II ja käsundisaaja(te)l tagastada tühise käsunduslepingu alusel saadu alusetu rikastumise sätete kohaselt. Kui vorminõude tõttu tühine käsundusleping sõlmiti, ning tühine on ka osa võõrandamistehing kui selle käsunduslepingu osa, ent käsundisaajaks ei olnud kostja II, peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel arvestama VÕS §-des 1029 ja 1030 sätestatuga. Kui käsundisaajaks oli muu isik kui kostja II, võib kostjal II siiski olla osa väljaandmise kohustus tulenevalt VÕS §-st 1030, kui osa üleandmise kohustus oli kokku lepitud kostja II kasuks. VÕS §-s 1029 sätestatud olukorra esinemisel ei ole kostjal II kui kolmandal isikul selle sätte tähenduses osa väljaandmise kohustust hagejatele.
14(15)
2-20-9760 Kui käsunduslepingut ei sõlmitud, on osa võõrandamistehing iseseisvalt kehtiv tehing ning kostjal II ei ole kohustust osa hagejatele välja anda.
23.Kostja I kassatsioonkaebuse lahendamiseks on vaja vastata küsimusele, kas alama astme kohtud jagasid õigesti hageja I ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingu väidetava rahatuse tõendamise koormise.
24.Maakohus leidis otsuses, et asjas ei ole tõendatud asjaolu, et kostjal I oli 2020. a aprillis ja mais piisavalt sularaha hagejale I lepingus toodud summas laenu andmiseks. Ringkonnakohus sedastas otsuses, et maakohus tuvastas põhjendatult, et asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et laenuandjal oli laenamiseks vajalik summa olemas, ning järgis selles osas maakohtu põhjendusi.
25.Kostja I viitas kassatsioonkaebuses Riigikohtu praktikale, mille kohaselt lasub laenulepingu rahatuse tõendamise kohustus laenajal, kes peab tõendama, et ta lepinguga ette nähtud raha ei saanud (vt nt Riigikohtu 23. jaanuari 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-147-05, p 13). Kolleegiumi praktikas on varem leitud, et laenusaaja võib laenu mittesaamist tõendada asjaoluga, et laenuandjal ei olnud laenamiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka seda laenusaajale üle anda (vt Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-2-1-145-12, p 12).
26.Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus ei ole tõendamiskoormise jaotamisel ületanud kaalutlusotsuse piire. Kolleegium märgib, et laenulepingu alusel raha mittesaamise kui negatiivse asjaolu tõendamise võimalused on laenusaaja jaoks piiratud. Laenusaaja tõendamiskoormise täitmiseks laenulepingu rahatuse väite korral piisab seega sellest, et laenusaaja põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks), et laenuandja tegelikult laenulepingu alusel raha üle ei andnud, misjärel on laenuandjal kohustus tõendada, et ta andis laenulepingu alusel raha üle laenusaajale. Maaja ringkonnakohtu otsusest võib järeldada, et kohtute hinnangul on hagejad piisavalt põhistanud enda väidet, et kostja I tegelikult laenusummat üle ei andnud, millega läks tõendamiskoormis, et kostja I on laenulepingus kokkulepitud summa hagejale I üle andnud, üle kostjale I. Maakohus on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 enda otsuses toonud välja asjaolud ja tõendid, millest ta järeldas, et kostja I ei ole hagejale I sularahas 50 000 eurot üle andnud.
27.Eeltoodust tulenevalt jääb kostja I kassatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles kohus tuvastas hageja I ja kostja I vahel 6. mail 2020. a sõlmitud 27. aprilli 2020. a kuupäeva kandva laenulepingu kehtetuse, kohustas kostjat I andma Tallinnas Katleri 17-5 asuvale korteriomandile seatud hüpoteegi kustutamiseks vajaliku tahteavalduse ja luges tahteavalduse asendatuks TsÜS § 68 lg 5 alusel jõustunud kohtuotsusega.
28.Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse osaliselt ja saadab asja ringkonnakohtule tühistatud osas uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja menetluskulude suuruse rahaline kindlaksmääramine tühistatud osas TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.
29.Kuna kostja I kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kostja I kassatsioonkaebusega seotud menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja I kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.