2-12-46818/5 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas - lahend.ee

Kohtu põhjendused Kohus on hagiavalduse ja selle lisad saatnud kostjatele tähitud kirjaga postiteenuse osutaja vahendusel. Nimetatud menetlusdokumendid on üle antud kostjate seaduslikule esindajale kostjate emale – E. S. .11.2012 (tl 36). Järelikult saab hagiavalduse ja selle lisad lugeda kostjatele kättetoimetatuks TsMS §-de 313 lg 1 ja 318 lg 1 alusel. Kirjalikus vastuses (27.11.2012) kohtule on kostjate seaduslik esindaja hagi õigeks võtnud ning loobunud edasikaebamise õigusest (tl ). Kohus on kostjate seaduslikule esindajale 19.11.2012 määruses selgitanud TsMS § 440 lg-s 3 sätestatud hagi õigeksvõtmise tagajärgi (tl 32-33). TsMS § 231 lg 2 kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses. TsMS § 231 lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 440 lg 1 kohaselt, kui kostja võtab kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt, kui hagi õigeksvõtmine on esitatud kohtule avalduses, võetakse avaldus toimikusse. Kui kostja avaldab hagi õigeksvõtmise kohtule eelmenetluses, lahendab kohus asja kohtuistungit pidamata. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada kostja õigeksvõtul põhineva otsusega TsMS §-de 231 lg 2 ja 440 lg 1, 3 alusel, sest kostjate seaduslik esindaja ei ole hagile vastuväiteid esitanud, ta on kirjalikus vastuses selgesti märkinud, et võtab hagi õigeks, ja kohus on talle selgitanud hagi õigeksvõtmise tagajärgi ning hagi on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Hagi on õiguslikult põhjendatud hagiavalduses märgitud asjaoludega ning tõendatud hagiavalduse ja sellele lisatud tõenditega. Võlgnevuse väljamõistmisel tuleb juhinduda PärS §-dest 130 lg 1 ja 130 lg 3 ning VÕS §dest 76 lg1, 82 lg 1, 101 lg 1 p 1, 101 lg 1 p 6, 108, 113, 396 lg 1, 396 lg 2, 397 lg 1, 402 ja 455 lg 2.

2-12-46818 VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 396 lg 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 402 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 455 lg 2 sätestab, et kui kindlustusmakse tasub kindlustatud või soodustatud isik või pandipidaja, läheb kindlustusandja kindlustusmakse tasumise nõue kindlustusvõtja vastu tasutud ulatuses makse tasunud isikule üle. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS §-de 101 lg 1 p 6 ja 113 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. PärS § 130 lg 1 sätestab, et pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. PärS § 130 lg 3 sätestab, et pärija on kohustatud täitma kõik pärandaja kohustused. Pärandvara ebapiisavuse korral peab pärija need kohustused täitma oma vara arvel, välja arvatud juhul, kui ta pärast inventuuri tegemist on täitnud kohustused seaduses sätestatud korras, kui on välja kuulutatud pärandvara pankrot või kui pankrotimenetlus on lõppenud pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu.

2-12-46818 Põlva notari E. K. .03.2012 vastuse (tl 12) järgi on 15.05.2011 surnud V. T. võrdsetes mõttelistes osades Ingrid T. . T. I. T. pärandvara suhtes on läbi viidud inventuur. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista võlgnevus 1913,88 eurot, sealhulgas 1754,96 eurot krediidi, 6,16 eurot intressi, 9,73 eurot kindlustusmakse ja 143,03 eurot viivise (seisuga 13.11.2012) katteks. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kuna hageja on nõudnud ka lisanduva viivise väljamõistmist kostjatelt solidaarselt, tuleb TsMS § 367 alusel mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 14.11.2012 kuni põhinõude – 1754,96 euro - täieliku tasumiseni. Käesoleva tsiviilasja hagihind TsMS § 133 lg 1 ja lg 2 järgi on 2054,80 eurot. TsMS § 173 lõigete 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kui menetluskulud jäävad ühiselt mitme menetlusosalise, esmajoones kaashageja või -kostja kanda, tuleb lahendis märkida, kas nad vastutavad osavõi solidaarvõlgnikena. TsMS § 168 lg 6 sätestab, et kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Kuna hagi esitamise aluseks oli asjaolu, et kostjad pole hagejale võlgnevust tasunud ka pärast seda, kui hageja saatis kostjatele lepingu ülesütlemise teate, siis on kostjad oma tegevusega põhjustanud hagi esitamise. TsMS § 165 lg 3 sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Seetõttu jätab kohus TsMS § 168 lg 6, § 165 lg 3 ja § 162 lg 1 alusel menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Vastavalt TsMS §-le 1741 lõikele 1 määrab kostja õigeksvõtul põhineva otsuse tegemise korral õigeksvõtul põhinevas otsuses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hagiavalduses (tl 4-8) on hageja taotlenud kostjatelt menetluskuluna riigilõivu – 200 euro väljamõistmist solidaarselt.