Võlaõigus › Võõrandamislepingud

1(4)

S e l g i t u s e d:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(4)

Apellatsioonkaebus Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab menetluskulude jaotust. Sisuliselt rahuldas kohus hagi täies ulatuses, sest vaatamata kostjate vastuseisule leidis kinnitust, et kostjad on hagejale oma süülise tegevusega kahju tekitanud. Hageja soovis tekitatud kahju eest suuremat summat, kui kohus kostjatelt välja mõistis, mis aga ei tähenda seda, et hagi rahuldati seetõttu osaliselt TsMS § 163 lg. 1 tähenduses. Samuti ei ole hageja suhtes ka õiglane kohtuotsuses olev menetluskulude jaotus, sest tänu kostjate venitamistaktikale ja kahju tekitamise eitamisele on kohtuprotsess tsiviilasjas kestnud üle aasta, mille tõttu on hagejal tekkinud kahju tõestamiseks märkimisväärsed menetluskulud. Vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega taotleb hageja täies ulatuses nii enda kui ka kostjate menetluskulude solidaarselt kostjate kanda jätmist. Kui aga ringkonnakohus leiab, et siiski on tegemist TsMS § 163 lõikest 1 tuleneva juhtumiga, siis tuleb menetluskulud jaotada proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega, see tähendab, et nii hageja poolt tasutud riigilõivu kui ka hageja poolt tasutud kulutused õigusabile tasuvad kostjad 42% ulatuses solidaarselt. Vastustaja seisukoht Kostja E.-M. T. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kostja M. P. ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Et maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega hagi osaliselt rahuldati ja hageja taotlus täiendavate andmete ja selgituste nõudmiseks eksperdilt rahuldamata jäeti, siis ei kontrolli ringkonnakohus otsuse õigsust selles osas. Maakohtu otsust on vaidlustatud üksnes menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust ka selles osas tühistada. Hageja oli esitanud kostjate vastu rahalise nõude summas 27.663 eurot, mille maakohus rahuldas 11.540 euro ehk ca 42% ulatuses. Tegemist on raha saamiseks esitatud hagi osalise rahuldamisega ja maakohus kohaldas menetluskulude jaotamisele põhjendatult TsMS § 163 lõikes 1 sätestatut. Apellandi seisukoht, nagu oleks tema nõue täielikult rahuldatud, ei ole mõistlikult põhjendatav. Osundatud sätte kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega võimaldab osundatud norm jaotada poolte menetluskulusid viisil, nagu maakohus seda tegi. Arvestades ka kohtupraktikas väljakujunenud seisukohti, jättis maakohus õigesti 42% ehk hagi rahuldamise ulatusele vastava osa hageja poolt tasutud riigilõivust kostjate kanda. Kolleegium leiab, et vaidluse asjaolusid arvestades on põhjendatult jäetud poolte muud menetluskulud peale lõivu kummagi poole enda kanda. Mõlemal poolel olid menetluses professionaalsed esindajad, seega võib eeldada, et nende poolt menetluse kestel õigusabile tehtud vajalike ja põhjendatud kulutuste suurusjärgud on võrreldavad. Sellest eeldusest lähtudes saab järeldada, et maakohus on peale riigilõivu muude menetluskulude kummagi poole enda kanda jätmisega jaotanud need kulud hagejale soodsamalt, kui hageja apellatsioonkaebuses taotleb. Kui ka õigusabikulu oleks jaotatud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega, nagu hageja apellatsioonkaebuses taotleb, oleksid kostjad küll pidanud hüvitama hagejale 42% tema õigusabikuludest, hagejal oleks aga tulnud hüvitada kostja poolele 58% selle poole poolt kantud õigusabikuludest. Asjaolu, et kulude proportsionaalse

3(4)

jaotuse korral tuleb kulud vastavas vahekorras vastastikku hüvitada, on hageja oma apellatsioonkaebuses jätnud tähelepanuta. Kostjad ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, nõustudes seega ka menetluskulude jaotusega, mis võrreldes kõigi kulude jaotusega proportsionaalselt vastavalt hagi rahuldamise ulatusele on nende suhtes vähem soodne. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb poolte menetluskulud TsMS § 171 lg. 1 alusel jätta apellandi kanda. Nii kannab osundatud normis sätestatu kohaselt apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata.

Margo Klaar

Ele Liiv

Malle Seppik

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.