Võlaõigus › Võõrandamislepingud

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hageja nõuded ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 26.10.2001 kliendikaardi lepingu nr 1775, mille alusel hageja müüs kostjale I kütust hageja tanklates kliendikaardi vahendusel. Kliendikaardi lepingu kohaselt kohustus kostja I tasuma ostetud kauba eest hageja esitatud arve alusel 14 kalendripäeva jooksul alates arve esitamisest. Arve tasumisega viivitamise korral kohustus kostja I maksma viivist 0,5% iga viivitatud päeva eest ning hüvitama kahjud. Kuni oktoobrini 2009 täitis kostja I oma kohustusi korrektselt, kuid 2009 aasta lõpus toimunud kütuse ostude eest jättis kostja tasumata. Ajavahemikul 30.11.2009 – 30.12.2009 esitas hageja müüdud naftasaaduste eest kostjale I kaks arvet summas 2 634,83 krooni sh arve nr KA-232406-09 tasumise tähtajaga 14.12.2009 summas 1757,56 krooni ja arve nr KA-233808-09 tasumise tähtajaga 01.01.2010 summas 877,27 krooni. Kostja I on osaliselt tasunud üksnes arve nr.KA-232406-09 summas 877,27 krooni. Seega on kostja I põhivõlgnevus hageja ees 1757,56 krooni ehk 112,32 eurot. Hagi koostamise hetkel so 26.10.2011 seisuga oli kostja I viivise võlgnevus 265,91 eurot, kuid hageja vähendab oma viivisenõuet põhinõude summani so 112,32 eurot. Tuginedes kliendilepingu tingimustele ( jaotises kahjude hüvitamine ja trahvid) nõuab hageja ka endale tekitatud kahju hüvitamist. Kahju seisneb maksekäsu kiirmenetluses kohtutäiturile dokumentide kättetoimetamise eest makstud tasus 26,76 eurot. VÕS §-de 76 lg 1 ja 2, 100, 101 lg 1 p 1, 3, 6 alusel palus hageja esialgselt esitatud hagis kostjalt I välja mõista 251,40 eurot, sh 112,32 eurot põhivõlgnevuse, 112,32 eurot viivise ja 26,76 eurot kahju hüvitise katteks. 08.08.2012 täiendas hageja oma hagi nõudega O. V. omaniku Regina Valku (kostja II) vastu, paludes tsiviilasja eseme suhtes tunnistada VÕS § 183 lg 1 alusel kostja II solidaarvastutust. Hageja palub 251,40 eurot välja mõista mõlemalt kostjalt solidaarselt. Hageja arvates F. O. , kellele kostja I endine ainuosanik R. V. oma osa OÜ-s V. , on tõenäoliselt variisik. Selleks järelduseks annavad alust asjaolud, et alates osa võõrandamise ajast on osaühingu tegevus on lõpetatud, osaühing täida enam oma kohustusi, millele viitavad AS Krediidiinfo andmed. Ettevõtte üleandmine uuele omanikule toimus pärast seda, kui hageja alustas antud tsiviilasja raames võlgnevuse sissenõudmist kostjalt I. O. juhatuses oleva perekonnaliikme O. V. teadlik kohtumenetlusest ja soovides pahauskselt vabaneda kohustustest hageja ees ja vabastada O. V. liikme kohustuste täitmisest, andis R. V. üle variisikule. Kohe peale omaniku muutmist kanti äriregistrisse valed andmed O. V. aadressi ja kontaktandmete kohta ning uus juhatuse liige (osanik) F. O. menetlusest kõrvale hoiduma. Kostjate vastuväited ja põhjendused Kostjale I on hagi kätte toimetatud kohtutäituri vahendusel. Dokumendi kättetoimetamise aktist (tl 86) nähtub, et kostja I juhatuse liige F. O. kohtutäituril palunud dokumendid toimetada isa juurde aadressile P. mnt 75- 76. Kohtutäitur K. F. kohaselt ( tl 84) on menetlusdokumendid 29.03.2012 aadressil P. mnt 75- 76 Tallinn vastu võtnud F. O. isa A. O. . Kostja I pole kohtu poolt antud tähtajaks so 14 päeva jooksul alates hagi kättetoimetamisest ega käesoleva ajani hagile vastanud. Kostja II on 11.09.2012 kohtule esitanud kirjaliku vastuse (tl 107-109 ), milles vaidleb hagile vastu. Kostja II leiab, et tema kaasamine kaaskostjana pole põhjendatud. Hageja esitas hagiavalduse kohtule 17.03.2011. Kostja II müüs oma osa alles 18.01.2012. Seega ei müünud kostja II oma osa kohe pärast seda, kui hageja asus nõudma võlgnevust. ÄS §-st 149 tulenevalt on osade võõrandamine vaba ja sellest ei pea teavitama osaühingu koostööpartnereid.

2 (8)

Kostja II ja tema O. V. sõlminud abieluvaralepingu, mille kohaselt võib kumbki oma vara käsutada ilma teist poolt teavitamata ja teineteisele aruandeid esitamata. Seetõttu ei olnud kostja II alustatud kohtumenetlusest teadlik. Kostja II ei vastuta kostja I võlgnevuse eest ka põhjusel, et ÄS § 135 sätete kohaselt ei vastuta osanik osaühingu kohustuste eest, vaid nende eest vastutab osaühing. ÄS § 188 kohaselt vastutab osanik üksnes süüliselt tekitatud kahju eest. Kostja II ei ole OÜ-le V. süüliselt kahju tekitanud, kuna pole osaühingust dividende võtnud. Peale selle leiab kostja II, et hageja viivisearvestus on vale. Hageja lõpetas kliendikaardi lepingu nr 1775 ühepoolselt korporatiivse ettevõttepoliitika tõttu, muid põhjuseid selgitamata. Kuni lepingu üleütlemiseni olid arved makstud. Hagejal on õigus nõuda lepingulist viivist üksnes lepingu kehtivuse lõpuni so kuni 21.12.2009. Peale lepingu lõppemist saab nõuda viivist üksnes VÕS §-s 94 lg 1 ja 113 lg 1 sätestatud seadusjärgses määras. Kostja II vastusest tulenevad hageja täiendavad seisukohad Hageja on 02.10.2012 esitanud kohtule kostja II vastusest tulenevad täiendavad seisukohad (tl 114115). Hageja leiab, et asja lahendamisel ei oma tähtsust, mis ajal peale kohtumenetluse alustamist toimus osa võõrandamine. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et võõrandamise eesmärgiks oli Kostja II abikaasa juhatuse liikme kohustustest vabastamine ja ebaefektiivseks muutunud äriühingu likvideerimismenetluse läbiviimine kohustustest vabanemiseks. Kuna kostja II võõrandas võlgnevuses oleva ettevõtte, kohalduvad tema suhtes VÕS §-s 183 lg 1 sätestatud vastutuse normid koosmõjus ÄS §-ga 188 lg 1. Kostja II süüline käitumine seisneb selles, et ta teadlikult võõrandas jaanuaris 2012 oma ainuosa variisikule ja ei teavitanud sellest hagejat, kellel oli juba kaheaastane sissenõutavaks muutunud nõue võõrandatava osaühingu vastu. Samaaegselt kutsus kostja II juhatusest tagasi oma abikaasa O. , võttes hagejalt võimaluse esitada oma nõuet O. V. . Kostja II osanikuna pidi kontrollima juhatuse tegevust vähemalt igaaastaste majandusaruannete kinnitamisel ( sh välja selgitama osaühingu pikaajaliste kohustuste põhjusi), kuid ei teinud seda. Selliste asjaolude tõttu käitus kostja II süüliselt ja vastutab hageja ees kui süüliselt kolmandale isikule kahju tekitanud osanik. Kostja II vastutust ei sõltu sellest, kas ta võttis OÜ-st V. välja dividende või mitte. Ka kostja viide abieluvaralepingule ei oma käesoleva asja lahendamise seisukohalt tähtsust. O. V. liikmena pidi andma kostjale II aru osaühingu tegevusest ÄS §-s 168 kehtestatud osaniku pädevuse ja sama seadustiku peatükis 20 kehtestatud hierarhia „osanik – juhatuse liige“ alusel. Hageja leiab, et hagiavalduses esitatud viivisintressi arvestus ei ole vale. Arvestus tuleneb poolte vahel kehtinud lepingu üldtingimuste punktist Arveldamine. Kuna osaühingu maksekohustused tekkisid enne lepingu lõpetamist 21.12.2009, kehtib lepingust tulenev intressi määr so 0,5% võlguolevast summast päevas kuni võlgnevuse tasumiseni. Arvel nr KA-233808-09, mis väljastati lepingu lõpetamisele järgneval päeval 22.12.2009, on hageja rakendanud alandatud viivise määra so 0,2% päevas vaatamata sellele, et arvel kajastatud tehingud teostati lepingu kehtimise ajal. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus leiab, et käesolevat asja saab lahendada lihtmenetluses tulenevalt TsMS §-st 405, kuna tegemist on varalise nõudega ja hagihind ei ületa põhinõude alusel 2000 eurot ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurot. Pooled enda ärakuulamist pole soovinud. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Hageja väitel, mida tõendab kliendikaardi leping nr 1775 (tl 45), sõlmisid hageja ja kostja I 26.10.2001 kliendikaardi lepingu, mille kohaselt kohustus hageja müüma kostjale kütust ja kostja kohustus maksma hagejale ostetud kütuse eest 14 kalendripäeva jooksul alates arve esitamisest.

3 (8)

Lepingu tingimuste kohaselt (tl 46) leppisid pooled kokku ka ostja viivise maksmises kohustuses 0,5 % iga arve tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja II väitel, mille on sisuliselt õigeks võtnud ka hageja ning tõendab L. E. A. S. kostjale I ( tl 110) lõppes hageja ja Kostja I vaheline kliendileping 21.12.2009 seoses hageja poolt lepingu ülesütlemisega. Koondarved ( tl 48,49) tõendavad ja kohtu hinnangul ka kostja II ei ole sisuliselt seadnud kahtluse alla, et kostja I poolt ostetud kütuse eest esitas hageja kostjale I 30.11.2009 arve nr KA-232406-09 summas 1757,56 krooni maksetähtajaga 14.12.2009 ja 22.12.2009 arve KA 233808-09 summas 877,27 krooni maksetähtajaga 01.01.2010. Hageja väitel on nimetatud arvetest tasutud ainult 30.11.2009 arve nr KA-232406-09 osaliselt so 877,27 krooni ulatuses ning tasumata on veel 1757,56 krooni. Arvete lõpus märgitud andmetest saldo kohta ( saldo enne arve esitamist, andmed sissemaksete ja jäägi kohta) ning kliendiga tehtud arvelduste väljavõttest (tl 47) nähtub, et kostjalt I on 2009 lõpus ja 2010 alguses laekumised toimunud järgmiselt: 18.11.2009 1284,88 eurot ja 26.01.2010 877,27 eurot. Peale hageja nõude aluseks olevate kahe arve väljastamist on kostja I koguvõlgnevus hageja ees olnud 2634,83 krooni, millest 26.01.2010 on tasutud 877,27 krooni. Seega kujuneb võlgnevuse jäägiks 1757,56 krooni . Kostja II väide, et kliendilepingu lõppemise hetkeks olid kõik arved tasutud, ei ole kooskõlas hageja esitatud andmetega. Asjaolu kohta, et 30.11.2009 arve nr KA-232406-09 summas 1757,56 krooni maksetähtajaga 14.12.2009 oleks olnud tasutud, et ole kostjad esitanud ühtegi omapoolset tõendit. Seetõttu kohus leiab, et hageja esitatud andmetega kostjalt I toimunud laekumiste kohta on tõendatud, et Kostjal I on hagejale kütuse eest tasumata veel 1757, 56 krooni so ümardatult 112,33 eurot ( hageja nõuab 112,32 eurot). VÕS § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ja VÕS §101 lg 1 p 1 järgi võib juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kuna on tõendatud, et kostjal I on hagejalt ostetud kütuse eest hagejale tasumata 112,32 eurot, tuleb VÕS §-de 208 lg 1, 76 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 alusel kostjalt I 112,32 eurot hageja kasuks välja mõista. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on nõudnud ka viivise 112,32 euro väljamõistmist, millele kostja II on vastu vaielnud. Nagu kohus eespool tuvastas, oli hageja ja Kostja I vahelises kliendilepingus kokku lepitud ka viivise maksmise kohustus ja viivise määr 0,5 % päevas. Lepingu ülesütlemisega lõpevad lepingust tulenevad kohustused edasiulatuvalt, kuid tagasiulatuvalt jäävad kohustused kehtima. See tähendab, et pärast lepingu ülesütlemist on leping lõppenud ning lepingu alusel ei teki enam uusi kohustusi. Need kohustused, mis tekkisid lepingust enne ülesütlemist ja mis olid ülesütlemise ajal täitmata, kehtivad edasi kuni nende kohase täitmiseni. Nagu kohus eespool tuvastas, ütles hageja kliendilepingu üles 21.12.2009. Arve nr KA – 232406-09 esitas hageja kostjale 30.11.2009 ehk enne lepingu ülesütlemist. Seetõttu jäävad sellest arvest tulenevad kohustused kehtima ka pärast lepingu ülesütlemist ja sellest arvest tulenevate kohustuste täitmisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda viivist lepingus sätestatud määras 0,5% päevas. Arve nr KA -233808-09 on esitatud pärast lepingu ülesütlemist 22.12.2009, kuid selle arve esitamise aluseks olnud asjaolu so kütuse ostmine hagejalt on ilmselgelt toimunud

4 (8)

enne lepingu ülesütlemist. Vastasel korral ei oleks vastavat ostu-müügitehingut saanud toimuda. Seega jäävad ka sellest tehingust tulenevad õigused ja kohustused kehtima pärast lepingu ülesütlemist. Seega on hagejal õigus nõuda kostjatelt kauba eest tasumata tõttu viivist pooltvahel kehtinud lepingus sätestatud määras so 0,5 % päevas. Tegelikult on hageja arvega nr KA-233808-09 hõlmatud tehingute puhul viivist arvestanud lepingus ettenähtust väiksemaski ulatuses so 0,2 % päevas. Kuna hageja arvestuslik viivis 265,91 ületab tunduvalt põhivõlga, on hageja vähendanud viivist kuni põhivõla suuruseni. Kohtu arvates on hageja nõutav viivis mõistliku suurusega, mistõttu puudub alus seda veelgi vähendada. Seega tuleb VÕS § 101 lg 1 p 6 ja 113 lg 1 alusel kostjalt I hageja kasuks välja mõista viivise katteks 112,32 eurot Seega tuleb kostjalt I hageja kasuks põhivõla ja viivise katteks välja mõista kokku 224,64 eurot. Hageja oma hagis on nõudnud ka kahju 26,76 euro hüvitamist, mis seisneb hageja poolt maksekäsu kiirmenetluse käigus makstud kohtutäituri tasus kohtutäituri vahendusel kostjale menetlusdokumentide kättetoimetamise eest. Kohtu hinnangul nõuab hageja sellise kulu kandmist ebaõigesti temale tekitatud kahjuna. L. T. lepingu tingimustes ( osas Kahjude hüvitamine ja trahvid) on hageja ja Kostja I tõepoolest kokku leppinud, et pooled on kohustatud hüvitama teisele poolele tekitatud kahju. VÕS § 128 lg 3 kohaselt kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamisega seotud kulud võivad olla hüvitamisele kuuluvaks otseseks varaliseks kahjuks. Käesoleval juhul nõuab hageja kahjuna sisuliselt osade menetluskulude hüvitamist. Kohtutäituri tasu menetlusdokumentide kättetoimetamise eest on TsMS § 138 lg 1, 2 ning § 143 p 4 kohaselt üheks menetluskuluks, mille hüvitamist saab hageja nõuda menetluskulude rahalise kindlaksmääramise käigus. Tegelikult on hageja ka sellise menetluskulu kindlaksmääramise nõude 08.10.2012 esitanud ( tl 120). Seega on hageja esitanud ühe ja sama nõude kahel korral erineval õiguslikul alusel. Kuna kohtutäituri tasu menetlusdokumentide kättetoimetamise eest on menetluskulu, jätab kohus rahuldamata hageja nõude mõista kohtutäituri vahendusel menetlusdokumentide kättetoimetamise tasu temale välja kui tekitatud kahju. Nimetatud kulu menetluskuluna kindlaksmääramisel peatub kohus edaspidi. Kohtumenetluse käigus on muutunud Kostja I osanike ring, ärinimi, aadress ja juhatuse liige. Nii maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal ( so 17.03.2011) kui hagi esitamise ajal ( so 28.10.2011) oli Kostja I so O. V. asunud P. , ainuosanikuks on olnud R. V. juhatuse liige O. . Kandeavaldusest Harju Maakohtu registriosakonnale ( tl 97 pöördel, V. K. ainuosaniku otsusest (tl 98) , registriandmete väljatrükist ( tl 78-79) nähtub, et 18.01.2012 kutsus R. V. senise juhatuse liikme O. ja määras uueks juhatuse liikmeks F. O. ning R. V. võõrandanud ka osaluse äriühingus F. O. , peale mida muutusid osaühingu ärinimi kui asukoht. Krediidiinfo maksuvõlgade raporti (tl 98 pöördel) kohaselt 08.08.2012 seisuga on V. OÜ-l maksuvõlg 1916 eurot, intressivõlg 200 eurot ja tal on esitamata 4 maksudeklaratsiooni. Eeltoodu alusel on hageja teinud järelduse, et Kostja II on ettevõtte üle andnud varisikule, tegutsedes pahatahtlikult eesmärgiga vabastada ennast ja O. kohustuste täitmisest hageja ees. Samuti heidab hageja kostjale II ette, et olles abikaasa vahendusel kui ka seadusest tulenevalt teadlik äriühingu võlgnevusest hageja eest, ei võtnud selles osas midagi ette. Eeltoodu alusel hageja leiab, et tal on õigus VÕS § 183 lg 1 koosmõjus ÄS § 188 lg 1 sätetega esitada oma nõue ka kostja II vastu. Hageja väitel osa võõrandamisega ja uue juhatuse liikme määramisega võttis kostja II temalt võimaluse esitada hagi senise juhatuse liikme vastu. Kohus sellise hageja seisukohaga ei nõustu. ÄS §-s 187 lg 2 on sätestatud, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Sama paragrahvi lõike 4 esimeses lauses on sätestatud, et käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud

5 (8)

kahju hüvitamist osaühingule võib nõuda ka osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. Kohtu hinnangul ei välista viidatud sätted nõude esitamist äriühingu endise juhatuse liikme vastu, kui esinevad sellise nõude esitamise aluseks olevad asjaolud. Nõude esitamise ajaline piirang tuleneb üksnes ÄS §-s 187 lg sätestatud aegumistähtajast. VÕS §-s 183 lg 1 on sätestatud, et enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. Eeldatakse, et omavahelises suhtes üleandjaga on kohustatud isikuks ettevõtte omandaja. Seetõttu osa võõrandamine iseenesest ei mõjuta osaühingu kohustuste täitmist. VÕS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt võib ettevõtte üleandja omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Sama paragrahvi teise lõike järgi kuuluvad ettevõttesse selle majandamisega seotud ja majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, mh ettevõttega seotud lepingud. Osaühingu osa annab ÄS § 148 lg 5 kohaselt osanikule õiguse osaleda osaühingu juhtimises ning kasumi ja osaühingu lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel, samuti muud seaduses ja põhikirjas ettenähtud õigused. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.03.2012 otsuses asjas 3-2-1-17-12 ( punktis 14 on selgitatud), et vähemusosaluse müümisel äriühingus ei saa müügiesemeks olevat osalust samastada äriühingu majandatava ettevõttega, st omistada müüdavale osalusele äriühingu ettevõtte omadusi. Teisiti on olukord enamusosaluse müümisel, millega kaasneb kontroll äriühingu majandustegevuse üle, kui sisuliselt võõrandatakse osaluse kaudu äriühingu ettevõtet kui majandusüksust, mille kaudu äriühing tegutseb. Viidatud seisukoha valguses maakohus leiab, et O. V. Regina Valk poolt osa ( tegemist oli äriühingu ainsa osaga) võõrandamisel F. O. on toimunud ettevõtte üleminek. Sellest tulenevalt ei ole käesoleval juhul iseenesest välistatud ka VÕS §-s 183 lg 1 sätestatu kohaldamine. Ent osaniku vastutust osaühingu kohustuste eest reguleerib täpsemalt äriseadustik. Seetõttu tuleb Kostja II võimaliku vastutuse väljaselgitamiseks pöörduda äriseadustiku vastavate sätete poole. ÄS § 135 lg 2 kohaselt osanik ei vastuta isiklikult osaühingu kohustuste eest. ÄS § 135 lg 3 osaühing vastutab oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga. ÄS §-s 188 lg 1 on sätestatud, et osanik vastutab osanikuna osaühingule, teisele osanikule või kolmandale isikule süüliselt tekitatud kahju eest. ÄS § 188 lg 2 kohaselt osanik ei vastuta tekitatud kahju eest, kui ta ei ole võtnud osa kahju tekitamise aluseks olnud otsuse vastuvõtmisest või kui ta hääletas otsuse vastu. Seega sätestab äriseadustik osaniku piiratud vastutuse põhimõtte. Osanik ei vastuta üldjuhul osaühingu kohustuste eest. Osaniku piiratud vastutuse põhimõttest kõrvalekaldumine saab toimuda üksnes osaniku süülise käitumise korral. Kohtu hinnangul tähendab eeltoodu, et mille osanik on toime pannud toime mingi konkreetse süülise õigusvastase teo. Seega tuleks tuvastada, millist kohustust on osanik rikkunud või kuidas muul viisil õigusvastaselt käitunud, nt millise hagejat kahjustava otsuse tegemisel osalenud vms, lisaks tuvastama tekkinud kahju ning põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Kohus nõustub hagejaga küll selles, et Kostja II olles Kostja I osanikuks pidi ilmselt omama ülevaadet äriühingu majanduslikust olukorrast. Sellisele arvamusele annab alust ÄS §-s 168 lg 1 sätestatud osaniku pädevus sh majandusaasta aruande kinnitamine ja kasumi jaotamine. ÄS §-st 166 lg 1 tuleneb osaniku õigus saada juhatuselt teavet osaühingu tegevuse kohta ja tutvuda osaühingu dokumentidega. Kuid samas osaühingu igapäevane juhtimine kuulub ÄS § 180 sätetest tulenevalt juhatuse pädevusse. Äriühingu igapäevase majandustegevuse raamidesse jäävate tehingute tegemine on ilmselgelt juhatuse pädevuses. Kostja poolt hageja kahe arve õigeaegne tasumata jätmine 112,32 euro ulatuses ei ole kohtu hinnangul küll selline rikkumine, mis peaks iseenesest kaasa tooma osaniku vastutuse.

6 (8)

Õige on hageja tähelepanek, et Kostja II määras uue juhatuse liikme ja võõrandas oma osaluse OÜ-s V. käimasoleva hagimenetluse käigus. Alates hagi menetlusse võtmisest ( hagi võetud menetlusse tartu Maakohtu 25.11.2011 määrusega – tl 58) ei ole Kostja I käimasoleva menetluse vastu mingisugustki huvi üles näidanud. Kohtul on olnud raskused menetlusdokumentide kättetoimetamisel nii Kostja I varasemal kui praegusel aadressil, samuti nii kostja I varasemale kui praegusele juhatuse liikmele. Seega ei saa väita, et menetluses on tekkinud viivitused just peale osa võõrandamist F. O. ja viimase juhatuse liikmeks saamist. Kohtu hinnangul juhatuse liikme asendamine ja osa võõrandamine iseenesest ei ole vaadeldav mingi õigusvastase teona, mis hagejat on kahjustanud. Hageja loeb oma kahjuks ilmselt kostja I poolt tõenäoliselt täitmata jäävat võlanõuet. Kohtu arvates on selline hageja arvamus kahju tekkimisest siiski oletuslik. Üksnes asjaolust, et Kostjal I on maksuvõlg ja tasumata hagejale 112,32 eurot koos lisanduva viivisega, ei saa järeldada Kostja I maksejõuetust. Puuduvad andmed selle kohta, et kostja I eelmine või praegune juhatuse liige oleks muutnud äriühingu varatuks. Kohtule teadolevalt ei ole kostjat I likvideeritud. Seega puudub praegu igasugune alust asuda seisukohale, et hageja ei saa oma nõudeid rahuldada Kostja I vara arvel ja hagejal on tekkinud kahju. Eeltoodu alusel kohus leiab, et puudub piisav alus hageja VÕS § 183 lg 1 ja ÄS § 188 lg 1 alusel esitatud nõude rahuldamiseks kostja II suhtes. TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt võib hagi menetlemisel lihtmenetluses näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. Hageja on 08.10.2012 esitanud menetluskulude nimekirja (tl 120), mille kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 63,91 eurot ning kohtutäituri tasud kostjale menetlusdokumentide kättetoimetamise eest 2 x 26,76 so 53,52 ( avalduses ekslikult 53,22 eurot). Arvutusveast tulenevalt on hageja menetluskulude lõppsummana ekslikult näidanud 107,13 eurot. Tegelikult on hageja poolt näidatud menetluskulud kokku 117,43 eurot. Kostjad pole omapoolset menetluskulude nimekirja esitanud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesoleval juhul on tegemist hagi osalise rahuldamisega ( 89 % ulatuses) kostja I suhtes ja hagi täielikult rahuldamata jätmisega kostja II suhtes. Seega tuleb kostja II menetluskulud täielikult jätta hageja kanda ja kostja I menetluskuludest 10 % jätta hageja kanda. Ent hageja menetluskulud jätab kohus täielikult Kostja I kanda. Hageja põhinõue kostja I suhtes on rahuldatud täies ulatuses. Kuna riigilõiv hagi esitamise ajal on tasutud tulenevalt põhinõude suurusest, ei oma selle menetluskulu seisukohalt määravat tähendust asjaolu, et hageja üks kõrvalnõuetest on jäetud rahuldamata. Kuna ka menetlusdokumentide kättetoimetamise kulu ei sõltunud hageja nõude suurusest, peab kohus põhjendatuks ka selle kulu

7 (8)

jätta täielikult kostja kanda. Muude menetluskulude hüvitamist hageja nõudnud ei ole, mistõttu olemasolevad hageja menetluskulud peab kohus põhjendatuks täies ulatuses jätta kostja I kanda. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on üheks kohtukuluks riigilõiv. Maksekorraldusest (tl 52 ) nähtuvalt on hagi esitamisel hageja 27.10.2011 tasunud riigilõivu 15,98 eurot. Tsiviilasja toimikus puudub maksekorraldus maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu 47,93 euro kohta. Kuid kuna Pärnu Maakohus on hageja maksekäsu kiirmenetluse avaldust menetlenud, kontrollides eelnevalt riigilõivu tasumist, annab see alust arvata, et maksekäsu kiirmenetluses ettenähtud riigilõiv 47,93 eurot on ka tegelikult tasutud. Kostjalt I tuleb hageja kasuks menetluskuluna riigilõivu katteks välja mõista kogu käesolevas menetluses tasutud riigilõiv so 63,91 eurot. TsMS § 138 lg 2 ja 143 p 4 kohaselt on üheks kohtukuluks menetlusdokumentide kohtutäituri vahendusel kättetoimetamise kulud. TsMS § 172 lg 9 kohaselt asja edasisel lahendamisel hagimenetluses arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. Maksekorraldused ( tl 51, 75 pöördel) tõendavad, et hageja on kohtutäituri poolt dokumentide kättetoimetamise kulu katteks maksekäsu kiirmenetluse käigus 15.06.2011 tasunud 26,76 eurot ja kohtumenetluse käigus 31.01.2012 26,76 eurot. Seega tuleb kostjalt I hageja kohtutäituri vahendusel menetlusdokumentide kättetoimetamise kulu katteks välja mõista 53,52 eurot. Kokku tuleb kostjalt I hageja kasuks menetluskulude katteks välja mõista 63,91 + 53,52 so 117,43 eurot. Kuna kostjad I ja II pole menetluskulude nimekirja esitanud, puudub kohtul alus kindlaks määrata hageja poolt kostjatele hüvitatavate menetluskulude rahalist suururust. Kohtu hinnangul ei ole see siiski välistatud edaspidi, sest tegemist ei ole TsMS §-s 174-1 lõikes 4 sätestatud olukorraga. Seetõttu selgitab kohus, et TsMS § 174 lg 1 kohaselt võivad kostjad nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates käesoleva lahendi jõustumisest. TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel peab kohus põhjendatuks tunnistada käesoleva otsuse viivitamata tagatiseta täidetavaks. Kohus juhib poolte tähelepanu, et käesoleva otsuse resolutsioonis vastavalt TsMS §-le 442 lg 6 märgitud edasikaebe tähtaeg ja kord ei ole kohtu luba edasikaebamiseks TsMS § 442 lg 10 mõttes.

Kohtunik Rita Kulberg

8 (8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.