lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-2-1-121-12

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 14.11.2012

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-121-12
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
14.11.2012
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1011
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-121-12

Määruse kuupäev

Tartu, 14. november 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Avaldus vanematelt hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks

14.Asjas on õiguslik küsimus eelkõige selles, kas kohtud peatasid õigesti puudutatud isikute I ja II hooldusõiguse nende kuue alaealise lapse suhtes. Kolleegiumi hinnangul tõlgendasid ja kohaldasid kohtud vääralt PKS § 140 ja asusid asjas tuvastatud asjaolusid arvestades vääralt seisukohale, et vanemate hooldusõigus tuleb viidatud sätte alusel peatada. PKS § 140 lg 1 järgi peatab kohus vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama. Kolleegiumi hinnangul tähendab vanema kestev võimetus hooldusõigust teostada viidatud sätte mõttes seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud. Selles tulenevalt saab vanema hooldusõiguse peatada eelkõige juhul, kui vanem ei saa hooldusõigust pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse tõttu teostada, sh vanema vangistuse, raske haiguse või teadmata kadumise korral. Viidatud sätte mõtteks on tagada lapse huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas, kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada. Lapse huvides tuleb sellisel juhul vanema hooldusõigus peatada. Hooldusõiguse peatamise korral säilib vanemal küll hooldusõigus, kuid tal ei ole õigust seda teostada (PKS § 140 lg 3) ning tema asemel peab keegi teine lapse õigusi ja huve kaitsma. Sellises olukorras jääb üldjuhul lapse suhtes hooldusõigust teostama lapse teine hooldusõiguslik vanem üksi või kui lapse teisel vanemal ei ole hooldusõigust, saab talle ainuhooldusõiguse üle anda (PKS § 140 lg 4). Kui lapsel ei ole teist vanemat või kui teisele vanemale ainuhooldusõiguse üleandmine ei vasta lapse parimatele huvidele, ei ole lapsel seaduslikku esindajat ning lapsele tuleb vanema hooldusõiguse peatamise korral määrata PKS § 171 lg 1 alusel eestkostja. Kuna asjas ei ole esitatud ega tuvastatud asjaolusid, mis annaksid ülalmärgitut arvestades alust kohaldada PKS § 140, on nii maa- kui ka ringkonnakohus vääralt peatanud puudutatud isikute I ja II hooldusõiguse.
15.Nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt hoolivad puudutatud isikud I ja II oma lastest, on laste eest hoolitsenud ning soovivad ka edaspidi laste suhtes hooldusõigust teostada,

kuid nad ei tule toime oma elu korraldamise ja laste eest hoolitsemisega ega suuda tagada laste normaalset arengut. Olukorras, kus laps on jäetud hooletusse või lapse heaolu ja/või vara on ohustatud vanema suutmatuse tõttu täita oma kohustusi lapse vastu, ei ole ülalmärgitud põhjendustel kolleegiumi hinnangul õige vanema hooldusõigust peatada. Selliste asjaolude ilmnemisel peab kohus kohaldama ohu ärahoidmiseks PKS § 134 lg 1 järgi vajalikke abinõusid vastavalt sellele, milline oht last ähvardab. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et perekonnaautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma last ise kasvatada. Vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik meede ning lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Seejuures tuleb eelistada abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse sidet tugevdada ja taastada (vt Riigikohtu 4. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14). Maa- ja ringkonnakohus lähtusid asja lahendades õigesti ülalmärgitust, kuid asusid vääralt seisukohale, et PKS § 134 lg 1 mõttes saab lapse heaolu või vara ohustamise korral vähem piirava abinõuna kohaldada hooldusõiguse peatamist PKS § 140 mõttes.

16.Kuna kohtud tuvastasid asjaolud, millest nähtub, et laste heaolu on olnud peres kasvades ohustatud, ei saa kolleegium määruskaebusi täielikult rahuldada ega jätta avaldust vanemate hooldusõiguse äravõtmiseks täielikult rahuldamata, nagu soovivad puudutatud isikud I ja II. Kolleegiumi hinnangule tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, et selgitada, kas ja milliseid abinõusid on laste huvides vaja kohaldada. Selleks tuleb asja uuel läbivaatamisel maakohtul selgitada, milline oht ähvardab lapsi vanemate juures kasvades ning milliste abinõudega on võimalik seda ohtu ära hoida. Seejuures tuleb täpselt tuvastada, milline oht ähvardab iga üksikut last peres kasvamise korral, ning selgitada, millised oleksid vanemate hooldusõigust kõige vähem piiravad abinõud, millega on võimalik iga lapse puhul oht tema heaolule ja/või varale kõrvaldada. PKS § 134 lg 1 järgi tuleb kohtul kohaldada ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, sh võib kohus PKS § 134 lg 3 järgi teha lapse heaolu ohustamise korral eelkõige vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid. Ühtlasi võib kohus isiku- või varahooldusõigust piirata teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega. Asjaolu, et vanemad ei tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise ja laste arendamisega ning vanematel napib vahendeid pere ülalpidamiseks, ei anna iseenesest veel alust vanematelt laste suhtes isikuhooldusõigust täielikult ära võtta ega lapsi perest eraldada. Sellises olukorras on kolleegiumi hinnangul üldjuhul põhjendatud osutada vanematele abi ja juhendada vanemaid laste kasvatamise küsimustes, nagu leidis õigesti ka ringkonnakohus.
17.Vastuseks määruskaebuste väitele, et ringkonnakohus määras vääralt avaldaja laste eestkostjaks, märgib kolleegium järgmist.

PKS § 134 lg 1 ja § 173 lg 1 järgi võib kohus omal algatusel kohaldada nii lapse heaolu ohustamise korral ohu kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid kui ka määrata lapsele omal algatusel vajaduse korral eestkostja (vt Riigikohtu 20. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-11, p 17; Riigikohtu

23.novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-11, p 21). Kolleegiumi hinnangul peab kohus jälgima, et laps ei jääks vanemate hooldusõigust puudutava kohtumenetluse tõttu ilma seadusliku esindajata ning seetõttu peab kohus vajadusel alustama ise lapsele eestkostja määramise menetlust. Eelmärgitu ei tähenda siiski seda, et vanema õiguste peatamise, piiramise või äravõtmise korral saaks ringkonnakohus määrata lapsele eestkostja, kui maakohus ei ole asja läbi vaadates eestkostja määramist arutanud ega selle kohta lahendit teinud. Kui kohus ei ole lapsele eestkostjat määranud, kuid eestkoste seadmise eeldused on täidetud, täidab PKS § 176 lg 1 järgi eestkostja ülesandeid lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne valla- või linnavalitsus, kellel on eestkostja õigused ja kohustused. Eeltoodust tulenevalt on õige määruskaebuste väide, et ringkonnakohus väljus kaebuse piiridest, kui määras avaldaja laste eestkostjaks, ilma et maakohus oleks eestkostja määramise küsimust arutanud või lahendanud. Teisalt tuleneb ringkonnakohtu põhjendustest, et ringkonnakohus määras avaldaja eestkostjaks PKS § 176 lg 1 alusel. Kolleegium märgib, et kuigi ringkonnakohus ei saanud eestkostjat PKS § 171 lg 1 järgi määrata, sai ringkonnakohus määrata, et eestkostja ülesandeid täidab kuni eestkostja määramiseni PKS § 176 lg 1 järgi avaldaja. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.