Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Tsiviilasi nr 2-11-48468

Tsiviilasi nr 2-11-48468 hööveldus –ja profileerimisliin moodustasid kokku 60% kogu seadmete maksumusest. Lisaks soovib hageja hoida kokku kohtumenetluse kulusid ja vähendab nõuet nimetatud osas 59 051,03 euroni. Kokku on hageja nõue kostjate vastu 113 977,29 eurot, mille hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista. Kostjad vaidlesid hagile vastu. 2009 jaanuaris sai kostjale I teatavaks, et hageja ei ole hööveldus- ja profileerimisliini ning lintsae omanik. Nimelt oli hageja sõlminud OÜ-ga Garela Projekt 09.06.2005 kinnistu müügilepingu, millega hageja müüs OÜ-le Garela Projekt Ridala vallas Tehnika 6 asuva kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega. Lepingu koosseisu kuulusid ka ehitistes asuvad sõrmjätkseade ja kolm puidutöötlemisseadet. Liisingulepingu p 14.1 kohaselt läheb liisingu osamaksete ja intressi täielikul tasumisel liisinguvõtjale üle liisingueseme omandiõigus. Kuna hööveldus- ja profileerimisliini ning lintsae omand oli läinud üle OÜ-le Garela Projekt, siis ei oleks hageja saanud nende omandit kostjale I üle anda. Seetõttu keeldus kostja I 28.01.2009 liisingu osamaksete ja intressi tasumise kohustuse täitmisest. Kostja I ei ole hageja ja OÜ Garela Projekt vahel sõlmitud kompromissi pool, mistõttu ei tekita see kostja I suhtes õigusi ega kohustusi. Hageja poolt tehtud liisingulepingu ülesütlemise avaldus on põhjendamatu, kuna kostja I ei võõrandanud liisinguesemeks olevat vara. Hageja ei olnud suuteline hööveldus- ja profileerimisliini ning lintsae osas lepingut täitma, mistõttu taganes kostja I 01.07.2009 avaldusega lepingust. Kostja I on olnud valmis ülejäänud seadmed hagejale tagastama, kuid hageja ei ole seadmetele järele tulnud. Vaidlusaluses garantiikirjas ei ole kindlaksmääratud summat, mida kostja II peaks garantiist tulenevalt tasuma. Sellest tulenevalt ei saa hageja kostja II vastu nõuet esitada. Garantiikirja kohaselt kehtib garantiikiri kuni liisinguvõtja kohustuste täieliku täitmiseni. Kuna kostja I taganes liisingulepingust 01.07.2009, siis lõppes sellega liisinguleping ja kostjal I ei saa olla liisingulepingust tulenevaid täitamata kohustusi. Seega kaotas garantiikiri kehtivuse juba 01.07.2009. Lisaks on hageja poolt garantii alusel nõude esitamine kostja II vastu vastuolus hea usu põhimõttega, kuna põhinõuet ei ole olemas. Kui kohus leiab, et põhinõue kostja I vastu on põhjendatud, siis taotleb kostja I viivise määra vähendamist mõistliku suuruseni, kuna viivise määr 0,25 % on ebamõistlikult suur. Maakohtu otsus Kohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjatelt hageja kasuks välja solidaarselt võlgnevuse 10 924,18 eurot ning pannes menetluskulud 90% ulatuses hageja ning 10% ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Kuigi lepingut nr 0130416L, mille esemeks oli puidutöötlemise seadmed, on nimetatud liisingulepinguks, ei ole sellega tegemist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Antud juhul ei võtnud hageja kohustust omandada lepinguese kostja I poolt määratud müüjalt. Vaidlust ei ole selles, et puidutöötlemise seadmed kuulusid lepingu sõlmimise ajal hagejale. Seega vastab vaidlusalune leping müügilepingu tunnustele ning tegemist on järelmaksuga ning omandireservatsiooniga müügilepinguga. Kuna kostja I pidi tasuma ka intressi, siis on vaidlusaluse lepingu puhul ühtlasi tegemist ka krediidilepinguga. 29.06.2009 on hageja esitanud kostjale I lepingu ülesütlemisavalduse põhjendusega, et kostja I on võõrandanud lepingu esemeks olevad hööveldus- ja profileerimisliini ning lintsae. Sellest järeldub, et ülesütlemisavalduse aluseks on müügilepingu tingimuste rikkumine. Müügilepingu

Tsiviilasi nr 2-11-48468 tingimuste rikkumise korral ei saa hageja pooltevahelist lepingut üles öelda. Poolte vahel sõlmitud müügilepingut ei saa pidada kestvuslepinguks. Antud juhul saab õiguskaitsevahendiks olla lepingust taganemine. Hageja avaldust lepingu ülesütlemiseks tuleb hinnata lepingust taganemisavaldusena. Poolte vahel on vaidlus selles, kas lepingu esemeks olnud lintsaag ning hööveldus- ja profileerimisliin kuulusid lepingu sõlmimise hetkel hagejale. Kostjad on väitnud, et hageja oli nimetatud esemed eelnevalt müünud OÜ-le Garela Projekt. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja ja OÜ Garela Projekt sõlminud 09.06.2005 müügilepingu, millega hageja müüs OÜle Garela Projekt Ridala vallas Uuemõisa aleviks Tehnika 6 asuva kinnistu. Lepingu p 1.3.2 järgi kuulusid lepingu eseme koosseisu ka ostjale üle antavates ehitistes asuvad puidutöötlemisseadmed Weining Hydromat 23 (s.o hööveldus- ja profileerimisliin) ning Waco BKL-TWIN (s.o lintsaag). Samas on lepingu punktis 1.3.9 märgitud, et lepingu eseme oluliseks osaks olevates ehitistes paiknevad müüjale kuuluvad seadmed, mis on liisingulepingute alusel Aktsiaseltsi IPT valduses ja kasutuses. Teiste hulgas on nimetatud seadmete hulgas ära märgitud hööveldus- ja profileerimisliin ning lintsaag. 06.09.2011 on Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-09-26098 kinnitanud hageja ja OÜ Garela Projekt vahel sõlmitud kompromissi, millega OÜ Garela Projekt tunnistas, et lintsae ning hööveldus- ja profileerimisliini omandiõigus kuulus hagejale alates nende esmakordsest omandamisest Michael Weinig AG-lt kuni nende võõrandamiseni OÜ Garela Projekt poolt 05.06.2009 SIA-le Tomsona Nekustamie. Eeltoodust järeldub, et hageja ja OÜ Garela Projekt on jõudnud kokkuleppele, et lintsae ning hööveldus- ja profileerimisliini omandiõigus ei läinud 09.06.2005 sõlmitud müügilepinguga hagejalt OÜ-le Garela Projekt üle. Seega on põhjendamatu kostjate seisukoht, et hageja ja kostja I vahelise lepingu sõlmimise hetkel ei kuulunud lintsaag ning hööveldus- ja profileerimisliin hagejale. 20.06.2006 sõlmitud üleandmise- vastuvõtmise aktist nähtub, et hageja andis vaidlusaluse lepingu esemeks olevad puidutöötlemise seadmed kostjale I üle. Seega sai kostja I lepingu esemed (sealhulgas lintsae ning hööveldus- ja profileerimisliini) enda valdusesse. 02.04.2012 toimunud istungil selgitas kostjate lepinguline esindaja, et kostja I andis seadmed kasutamiseks AS-ile UM Components. Vaidlus puudub selles, et 05.06.2009 võõrandas OÜ Garela Projekt lintsae ning hööveldus- ja profileerimisliini SIA-le Tomsona Nekustamie. Eeltoodust järeldub, et kostja I oli edasi andnud lintsae ning hööveldus- ja profileerimisliini valduse ning lõpptulemusena on hageja kaotanud omandiõiguse temale kuulunud lintsaele ning hööveldusja profileerimisliinile. VÕS § 116 lg 1 sätestab, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Tulenevalt vaidlusaluse lepingu üldtingimuste p-st 7.1.4 võib hageja lepingu üles öelda, kui lepingueseme väärtus väheneb liisinguvõtja tahtliku tegevuse või tegevusetuse tulemusena oluliselt. Käesoleval juhul vähenes lepingueseme väärtus kostja I tegevuse tõttu oluliselt, kuna hageja kaotas lintsae ning hööveldus- ja profileerimisliini omandiõiguse. Hageja andis kostjale I üle lintsae ning hööveldus- ja profileerimisliini valduse, kuid kostja I ei taganud, et kolmandad isikud hageja omandiõigust lintsaele ning hööveldus- ja profileerimisliinile ei rikuks. Eeltoodust tulenevalt oli hageja õigustatud vaidlusalusest lepingust taganema. 01.07.2009 on kostja I esitanud hagejale taganemisavalduse. Kostja I leidis, et hageja on oluliselt rikkunud lepingut, kuna ta ei olnud õigustatud lintsae ning hööveldus- ja profileerimisliini valdust kostjale I üle andma, sest nende omanik oli OÜ Garela Projekt. Lisaks ei saa hageja lintsae ning hööveldus- ja profileerimisliini omandiõigust kostjale I üle anda,

Tsiviilasi nr 2-11-48468 kuna need on OÜ Garela Projekt poolt võõrandatud. Kostja I taganemisavaldus on alusetu. Lintsae ning hööveldus- ja profileerimisliini omandiõigus ei kuulunud OÜ-le Garela Projekt, vaid hagejale. Lintsae ning hööveldus- ja profileerimisliini omandiõiguse üleandmine kostjale I muutus aga võimatuks kostja I tegevuse tagajärjel, mitte hagejast tingitud põhjustest. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja I taganemisavaldus kehtiv. Hageja nõuab lepingujärgsete osamaksete ja intressi võlga, viivist ning puidutöötlemise seadmete (välja arvatud lintsae ning hööveldus- ja profileerimisliini) jääkmaksumuse hüvitamist. Hageja ei saa kostjalt I nõuda lepingujärsete osamaksete tasumist. VÕS § 188 lg 2 kohaselt vabastab lepingust taganemine lepingupooled lepinguliste kohustuste täitmisest. Tulenevalt VÕS § 189 lg 1 peavad pooled taganemise korral lepingu alusel üleantu tagastama. Sellest tulenevalt puudub alus kostjalt I välja mõista lepingujärgsete osamaksete võlgnevust. Samuti ei saa hageja kostjalt I nõuda puidutöötlemisseadmete jääkmaksumuse hüvitamist. Kuna puidutöötlemise seadmed (välja arvatud lintsaag ning hööveldus- ja profileerimisliin) on kostja I valduses, siis on hagejal võimalus nõuda nende tagastamist VÕS § 189 lg 1 alusel. 17.01.2012 toimunud istungil kinnitas kostjate lepinguline esindaja, et seadmete tagastamine on võimalik. Hageja saab nõuda kostjalt I intressivõlgnevust ning viivist kuni lepingust taganemiseni (VÕS § 188 lg 2 lause 2). Vaidlust ei ole, et kostja I jättis perioodil 31.12.2008 – 30.05.2009 lepingujärgsed osamaksed ja intressi tasumata. Kostja I on 28.01.2009 teatanud hagejale, et ta keeldub osamaksete ja intressi tasumisest, kuna hageja ei saa täita kohustust anda kostjale I üle lintsae ning hööveldus- ja profileerimisliini omandiõigust, sest hageja on eelnevalt võõrandanud need OÜ-le Garela Projekt. Kohus on tuvastanud, et lintsae ning hööveldus- ja profileerimisliini omanik oli hageja, mitte OÜ Garela Projekt. Eeltoodust tulenevalt puudus kostjal I alus keelduda lepingu täitmisest. Vaidlusaluse lepingu lisaks olevast maksegraafikust selgub, et perioodil 31.12.2008 – 30.05.2009 pidi kostja I tasuma intressi 6885,18 eurot. Seega on hageja nõue kostja I vastu selles osas põhjendatud. Vaidlusaluse lepingu punkti 5.1 kohaselt kohustus kostja I tasuma viivist 0,25 % tasumata summalt päevas. Hageja on arvestanud osamaksete tasumisega viivitamise eest viivist 01.05.2009 summas 4039 eurot. Kuna kostja I keeldus alusetult osamaksete tasumisest, siis on ka hageja viivisenõue kostja I vastu summas 4039 eurot põhjendatud (VÕS § 101 lg 1 p 6). Kohus on seisukohal, et viivise summa ei ole ebamõistlikult suur ja selle vähendamiseks puudub alus. VÕS § 155 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses võib isik (garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. 02.06.2006 on kostja II väljastanud hagejale garantiikirja. Garantiikirja punkti 2 kohaselt tagab garantii andja kõigi liisinglepingust tulenevate hageja nõuete hüvitamise. Garantii andja kohustus hageja ees ei sõltu liisingulepingust ega selle kehtivusest. Ebaõige on kostja II seisukoht, et garantiikiri kaotas kehtivuse 01.07.2009. Vastavalt garantiikirja punktile 4 on garantiikiri jõus garantii andja poolt sellele allakirjutamise hetkest ning kehtib kuni liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste täieliku täitmise hetkeni. VÕS §-st 155 ei tulene, et garantiinõude maksimumsuuruse kindlaksmääramine on garantii kehtivuse eelduseks. See ei tähenda siiski, et hageja saaks garantii alusel nõuda kostjalt II suvalise summa maksmist. Garantiisumma kindlaksmääramisel tuleb lähtuda heauskse

Tsiviilasi nr 2-11-48468 käitumise kohustusest (VÕS § 6) ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-st 2 tulenevast õiguse kuritarvitamise keelust. Tulenevalt VÕS § 155 lg 2 ei sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Siiski ei saa hageja VÕS §-ist 6 ja TsÜS § 138 lg 2 tulenevalt nõuda kostjalt II rahasumma maksmist suuruses, milles tal kostja I vastu nõuet ilmselgelt ei saa olla. Kohus on tuvastanud, et hagejal ei ole kostja I vastu osamaksete tasumise nõuet ja puidutöötlemise seadmete jääkväärtuse hüvitamise nõuet. Seega ei saa hagejal kostja I vastu ilmselgelt olla rahalist nõuet summas 113 977,29 eurot. Eeltoodust tulenevalt on ka kostja II vastu põhjendatud nõue summas 10 924,18 eurot (s.o intressivõlgnevus 6885,18 eurot + viivisevõlgnevus 4039 eurot) ning selles ulatuses kuulub hagi ka rahuldamisele. Apellatsioonkaebus Hageja ei nõustu maakohtu otsusega osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Maakohus on otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid ja ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse norme. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ei nõua vaidlusaluste seadmete jääkmaksumuse hüvitamist. Vastupidi, hageja hagi esemeks on nõuda kahjuhüvitist võõrandatud lintsae ning hööveldus- ja profileerimisliini eest, mida ei ole võimalik hagejale enam tagastada, kuna vaidlusaluste seadmete omandiõigus on üle läinud kolmandale heausksele isikule. Hageja ei nõua maakohtu menetluses hüvitist seni kostja I valduses olevate lepingu nr 0130416L esemeks olevate seadmete eest nagu maakohus ekslikult järeldab. Maakohus ei ole oma otsuses põhistanud, miks hageja esitatud kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel tuleb jätta käesolevas tsiviilasjas üldse kohaldamata ning hageja nõue selle alusel rahuldamata. Vaidlusaluse lepingu puhul oli tegemist kestvuslepinguga, kuna lepingu kohaselt täitis kostja I hagejale korduvaid kohustusi pikema aja jooksul lepingu eseme müügihinna osamaksete hagejale tasumise näol ning kostja I pidi kõigi osamaksete tasumisel saama lepingu eseme omanikuks, st tegemist oli omandireservatsiooniga müügilepinguga. Arvestama peab asjaoluga, et lepingut olid pooled selle ülesütlemise ajaks täitnud üle kolme aasta, mistõttu ei oleks saanud lepingut enam mõistlikul viisil tagasi täita. Lisaks tuleneb lepingu olemusest ja selles sätestatud poolte tahtest, et lepingu ühepoolsel lõpetamisel ei ole pooltel tagasitäitmise kohustust. Seega on hageja seisukohal, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud lepingu ühepoolsele lõpetamisele VÕS-is sätestatud lepingu taganemise kohta käivat regulatsiooni. Mistõttu on ebaõige maakohtu järeldus, et tulenevalt VÕS § 189 lg-st 1 puudub alus kostjalt I lepingujärgsete osamaksete väljamõistmiseks. Kuna tegemist on lepingu erakorralise ülesütlemisega VÕS § 196 lg 2 alusel ning lepingu ülesütlemine ei vabasta lepingupoolt enne ülesütlemist tekkinud kohustuste täitmisest, siis on hageja seiskohal, et enne lepingu ülesütlemist tekkinud debitoorne võlgnevus tuleb kostjatel hagejale solidaarselt tasuda. Lisaks oleks maakohus lähtuvalt hagi aluseks olevatest asjaoludest pidanud kohaldama täiendavalt VÕS § 189 lg-le 1 ka VÕS § 189 lg 2 p 2 või 3. Kuna antud juhul oli lintsaag ja hööveldus- ja profileerimisliin võõrandatud, siis kohustus kostja I eelnimetatud asjade tagastamise asemel hagejale hüvitama nende väärtuse tulenevalt VÕS § 189 lg 2 p 3 alusel. Garantii kui mitteaktsessoorne tagatis kaotaks oma mõtte, kui garantii realiseerimiseks peab soodustatud isik tõendama garantiiga tagatud kohustuse rikkumise. Tõendatud on kostja I

Tsiviilasi nr 2-11-48468 lepingust tulenevate kohustuste rikkumine, mis on aluseks hageja garantiinõude rahuldamiseks. Seega leiab hageja, et antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus hageja ilmselgelt kuritarvitaks oma garantiikirjast tulenevat õigust, kuna maakohus on samuti tuvastanud, et kostja I oma lepingust tulenevaid kohustusi rikkus, mis on aluseks garantiinõude rahuldamiseks garantiiandja ehk kostja II poolt. Vastuapellatsioonkaebus Kostjad vaidlustavad maakohtu otsuse osas, millega kohus hagi rahuldas. Hageja ja OÜ Garela Projekt vahel 09.06.2005 sõlmitud müügilepingu p-s 1.3.2 on selgesõnaliselt märgitud, et puidutöötlemisseadmed WEINIG HYDROMAT 23 ning WACO BKL-TWIN kuuluvad lepingu eseme koosseisu. Nimetatud lepingu p-s 1.3.9 viidatakse lepingu oluliseks osaks olevates ehitustes paiknevatele müüjale kuuluvatele seadmetele, kuid loetelust puudub WEINIG HYDROMAT 23. Loetelus on vaidlusalustest seadmetest toodud ainult WACO BKL-TWIN. Lepingu p 1.3.9 viimase lausega on välistatud samas punktis nimetatud laovarude (mitte seadmete) omandi üleminek ostjale OÜ-le Garela Projekt. Seega ei saanud p 1.3.9 alusel teha kuidagi järeldust, et WE1N1G HYDROMAT 23 omand jäi hagejale. WACO BKL-TWIN osas on 09.06.2005 müügileping vastuoluline. Hageja ja OÜ Garela Projekt vahel tsiviilasjas nr 2-09-26098 sõlmitud kompromiss, millega OÜ Garela Projekt tunnistas vaidlusaluste seadmete omandiõiguse kuulumist hagejale, ei oma käesolevas tsiviilasjas tähtsust. Kuna kostja I vastava kompromissi pooleks ei olnud, siis ei tekita see kompromiss kostjale I mingeid õigusi ja kohustusi. Tegelikult asusid vaidlusalused seadmed kogu aeg Ridala vallas Uuemõisa alevikus Tehnika tn 6 ehitistes. Kostja I ei teadnud lepingu sõlmimisel, et hageja oli juba aasta varem võõrandanud vaidlusalused seadmed koos Tehnika tn 6 kinnistuga OÜ-le Garela Projekt. Hageja ei olnud õigustatud lepingust taganema. Hageja ei kaotanud vaidlusaluste seadmete omandit kostja I tegevuse tulemusena. Isegi kui see nii oleks olnud, ei annaks see hagejale alust lepingust taganeda, kuna tegemist on müügilepingu, mitte liisingulepinguga. Müügilepingu puhul ei oma mingit tähtsust vara väärtuse vähenemine järelmaksu tasumise ajal. Isegi kui vaidlusaluse lepingu üldtingimuste p 7.1.4 oleks taganemise alusena kohaldatav, siis oleks sama punkti kohaselt selle kohaldamise eelduseks kostja tahtlik tegevus või tegevusetus, mille tulemusena lepingu eseme väärtus väheneb oluliselt. Kostja I tegevust/tegevusetust OÜ Garela Projekt poolt vaidlusaluste seadmete valduse hõivamisel ei saa pidada tahtlikuks olukorras, kus OÜ Garela Projekt oli esitanud kostjale 09.06.2005 müügilepingu, mis tõendas OÜ Garela Projekt omandiõigust vaidlusalustele seadmetele. Kostja I tahtluse puudumise tõttu ei olnud hagejal võimalik üldtingimuste p 7.1.4 alusel vaidlusalusest lepingust taganeda. Maakohtu tuginemine vaidlusaluse lepingu üldtingimuste p-le 7.1.4 on lubamatu, kuna hageja ise ei ole selle punkti kohaldamiseks aluseks olevale asjaolule (lepingu eseme väärtuse vähenemine) ega punktile endale tuginenud ei 29.06.2009 teatises lepingu ülesütlemise kohta ega ka kohtumenetluses. Sellise tegevusega rikkus maakohus TsMS § 5 lg 1, mille kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude alusel, samuti TsMS § 436 lg 3, mille kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada, ja samuti TsMS § 436 lg 4, mille kohaselt otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kostjad leiavad, et maakohtul puudus alus VÕS § 116 lg 1 kohaldamiseks, kuna kostja I ei rikkunud lepingust tulenevat kohustust.

Tsiviilasi nr 2-11-48468

Maakohus leidis, et kostja I taganemisavaldus ei ole kehtiv, põhjendades seda asjaoluga, et lintsae ning hööveldus- ja profileerimisliini omandiõigus ei kuulunud OÜ-le Garela Projekt, vaid hagejale. Kostjad ei nõustu selle järeldusega. Kui asuda seisukohale, et vaidlusaluste seadmete omanikuks oli OÜ Garela Projekt, siis sellest tulenevalt on kostja I taganemisavaldus kehtiv. Maakohus leidis, et kuna lintsae ning hööveldus- ja profileerimisliini omanik oli hageja, mitte OÜ Garela Projekt, siis puudus kostjal I alus keelduda lepingu täitmisest. Kostjad ei nõustu selle järeldusega. Kui asuda seisukohale, et vaidlusaluste seadmete omanikuks oli OÜ Garela Projekt, siis sellest tulenevalt oli kostja I õigustatud keelduma vaidlusaluse lepingu täitmisest VÕS § 111 lg 4 alusel. Seoses asjaolude väära tuvastamisega jättis kohus kohaldamata VÕS § 113 lg 4, mille kohaselt ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. Kui kostja I keeldumine lepingu täitmisest oli põhjendatud, siis ei saa VÕS § 188 lg 2 teine lause olla aluseks hagi osaliseks rahuldamiseks. Kostjad leiavad, et puudus õiguslik alus hagi osaliseks rahuldamiseks. Kostja I leiab, et maakohus jättis põhjendamatult viivise vähendamata. Lepingujärgne viivise määr oli 0,25% päevas = 91,25% aastas, samas oli seadusest tulenevaks määraks hagile vastamise hetkel 8,25% aastas, ehk 11 korda väiksem määr. Maakohus oleks pidanud kohaldama VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 ning viivist vähendama. Maakohus leidis, et ka kostja II vastu on põhjendatud nõue summas 10 924,18 eurot. Kostjad nõustuvad maakohtu põhjendustega selles osas, et hageja ei saa VÕS §-st 6 ja TsÜS § 138 lg 2 tulenevalt nõuda kostjalt II rahasumma maksmist suuruses, milles tal kostja I vastu nõuet ilmselgelt olla ei saa. Sellest käsitlusest tulenevalt leiavad kostjad, et kuna hagejal puudub nõue kostja I vastu, siis oleks maakohus pidanud jätma rahuldamata ka hageja nõude kostja II vastu täies ulatuses. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, ringkonnakohus saab asjas teha uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2). I Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ja kostja I vaheline leping nr 0130416L on omandireservatsiooniga järelmaksuga müügileping. II Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et 29.06.2009 hageja ülesütlemisavaldust tuleb käsitada taganemisavaldusena, kuna müügileping ei ole kestvusleping. Maakohus tuvastas õigesti, et vaidlusalused seadmed andis hageja kostjale I 20.06.2006 üle. Vaidlust ei ole selles, et kostja I andis seadmete valduse kolmandale isikule. Hageja väidete kohaselt sai ta nimetatud asjaolust teadlikuks käesoleva kohtumenetluse käigus. Hageja ütles lepingu üles põhjusel, et kostja võõrandas osaliselt lepingu esemeks oleva vara (I kd, tl 30). Kohtumenetluses selgus, et vaidlusaluse lintsae ja hööveldus- ning profileerimisliini võõrandas tegelikult OÜ Garela Projekt, kes pidas seadmeid temale kuuluvaks. Ringkonnakohtu istungil täpsustas hageja kostjale I etteheidetavat tegu: kostja I tegi võimalikuks seadmete lubamatu andmisega kolmanda isiku valdusesse nende võõrandamise OÜ-u Garela Projekt poolt.

Tsiviilasi nr 2-11-48468 Maakohus tuvastas õigesti, et hageja taganemine müügilepingust on kehtiv. Kuivõrd tegemist oli omandireservatsiooniga müügilepinguga, mille kohaselt jäi seadmete omand hagejale kuni lepinguhinna tasumiseni, omab seadmete väärtuse vähenemine (sisuliselt omandist ilmajäämine) tähendust. Kuigi kostja I ei võõrandanud vaidlusaluseid seadmeid, aitas tema tahtlik tegevus, so seadmete kolmanda isiku kasutusse andmine kaasa sellele, et OÜ Garela Projekt sai need võõrandada kolmandale heausksele isikule. Hageja ja kostja I vahelise lepingu kohaselt olid lepingu objektiks vallasasjad. Vallasomandit kostjal I seadmetele ei tekkinud, kuid talle anti üle tegelik võim asja üle AÕS § 32 mõttes. Igast vallasasja valdajast eeldatakse, et ta on selle asja omanik (AÕS § 90 lg 1 ja 2). Heauskse omandamise korral on määrav, kas omandaja teadis hageja ja kostja I vahelise õigussuhte olemasolust. Käesoleva vaidluse asjaoludest tulenevalt see nii ei olnud. Valdus legitimeerib sellega sisuliselt võõrandajat ehk valdus on aluseks vallasasja heausksele omandamisele (AÕS § 95), kui võõrandajal ei olnud õigust asja üle anda. Seadmete valduse lepinguvastase üleandmisega tegi kostja I võimalikuks vallasasjade heauskse omandamise SIA Tomsona Nekustamine poolt. Seega on hageja etteheide kostjale põhjendatud. Vaidluse lahendamisel ei omanud tähendust, kellele vaidlusalused lintsaag ja hööveldus- ning profileerimisliin hageja ja OÜ Garela Projekt vahelise lepingu järgi kuulusid. Käesoleva vaidluse lahendamisel on oluline, et pooled pidid täitma hageja ja kostja I vahelises lepingus kokkulepitut. Kostja I pidi lepingust tulenevalt tagama vara säilimise ja hagejal oli õigus lepingust selle p 7.1.4 alusel selle kohustuse rikkumise tõttu taganeda. Seetõttu ei ole asjakohased tõendid hageja ja OÜ Garela Projekt vaheline kinnistu müügileping (I kd, tl 100106) ja kompromissimäärus (I kd, tl 32-35), kuna kostja I ei olnud vaidlusaluse õigussuhte pooleks. Põhjendatud ei ole kostjate apellatsioonkaebuses väidetud seisukoht, et kohus ei tohtinud tugineda vaidluse lahendamisel hageja ja kostja I vahelise lepingu p-le 7.1.4, kuna hageja sellele ei tuginenud. Lepingu p 7.1.4 käsitleb lepingu täitmist. Lepingu hinnakokkulepet ja täitmist tuleb käsitada poolte esiletoodava asjaoluna, mitte õigusliku regulatsioonina, st tegemist on õiguse kohaldamise küsimusega ja kohus tohtis lepingu vastavale punktile tugineda (vt selle kohta ka RKL 3-2-1-113-11, p 62; 3-2-1-89-12, p 23). III Kuivõrd hageja taganemine on kehtiv, ei ole kostja 01.07.2009 taganemisavaldusel tähendust, sest leping oli selleks ajaks kehtivalt üles öeldud. Ringkonnakohus järgib nimetatud osas maakohtu põhjendusi, nõustub nendega ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). IV Õige on ka maakohtu seisukoht, et seoses lepingust taganemisega kohalduvad lepingu tagasitäitmist reguleerivad sätted ja VÕS § 188 lg 2 kohaselt vabastab lepingust taganemine lepingupooled lepinguliste kohustuste täitmisest. Maakohus rahuldas õigesti hageja nõude kostja I vastu intressivõlgnevuse ja viivise osas kuni lepingust taganemiseni (VÕS § 188 lg 2 II lause alusel). Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et hageja ei saa kostjalt nõuda enne lepingust taganemist kostja I poolt maksmata jäänud lepingujärgseid osamakseid. Vaidlust ei olnud selles, et kostja I jättis ajavahemikul 31.12.2008-30.05.2009 maksmata lepingust tulenevad põhimaksed ja intressi kokku 50 887.25 eurot. Lepingut tuli täita kuni selle lõppemiseni hagejapoolse taganemisega. Maakohus ei tuvastanud, et kostja I ei vastuta kohustuse rikkumise eest maksete tasumata jätmise osas, samuti puuduvad muud seadusest tulenevad alused, mis

Tsiviilasi nr 2-11-48468 võimaldaksid jätta lepingujärgsed maksed välja mõistmata. VÕS § 188 lg II lause kohaselt ei mõjuta lepingust taganemine enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust, seega tuleb tasuda ka lepingust taganemiseni lepingu põhiosa maksed. Nimetatud summad tuleb välja mõista VÕS § 115 lg 1 alusel. Kokku on hageja nõue põhimaksed 44 002.07 + intress 6885.18 + viivis 4 039 = 54 926.25 eurot ja nimetatud summad tuleb kostjatelt välja mõista solidaarselt. V Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava viivisemäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Kostja I ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid viivise määra vähendamist ja maakohus on jätnud õigesti viivise vähendamata. Arvestades lepingu olemust järelmaksuga omandireservatsiooniga lepinguna, täiendavate tagatiste puudumist ja lepingu täitmise ulatust ca 60 % ulatuses, ei ole võimalik väita, et viivise määr 0.25 % päevas oleks ebamõistlikult suur (VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1). Andmeid oma majandusliku olukorra kohta või muid viivise vähendamise aluseks olla saavaid asjaolusid ei ole kostja I esitanud. Hageja nõudis hagis (I kd, tl 4, p 1.9) kahjuhüvitist võõrandatud lintsae ja hööveldus- ning profileerimisliini eest (hagis kajastatud ka kui lintsaag ja saepurupress) 59 051.03 eurot, mitte nimetatud seadmete ja ülejäänud kostja I valduses olevate seadmete jääkmaksumuse hüvitamist nagu maakohus ekslikult leidis. Ka apellatsioonkaebuses on hageja rõhutanud, et tema hagi esemeks oli kahjuhüvitis võõrandatud lintsae ning hööveldus- ja profileerimisliini eest. Seetõttu tuleb muuta maakohtu põhjendusi, mis käsitavad seadmete jääkmaksumuse hüvitamist. Hageja heitis kostjale I ette sisuliselt seda, et kostja I andis lintsae ja hööveldus- ning profileerimisliini kolmanda isiku valdusesse ja seeläbi sai võimalikuks nende võõrandamine OÜ Garela Projekti poolt. Tagastamise või üleandmise asemel väärtuse hüvitamise nõue saab olla põhjendatud VÕS § 189 lg 2 p-des 1-3 märgitud alustel. Vaidlust ei ole selles, et kostja I lepingu eset ei võõrandanud. Üleantu ei ole ka hävinud, vaid see on vaidlustamata asjaolude kohaselt võõrandatud SIA-le Tomsona Nekustamie. Seega on ekslik apellandi väide, et kohus oleks pidanud kohaldama VÕS § 189 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatut. Ei esine ka muid aluseid hüvitamiskohustuse tekkimiseks. Asjaolu, et kostja I andis lepinguobjektid kolmanda isiku kasutusse ilma eelneva kirjaliku nõusolekuta, on küll lepingu rikkumine, kuid see ei toonud kaasa lintsae ning hööveldus- ja profileerimisliini võõrandamist OÜ Garela Projekt poolt. Eeltoodud põhjustel tuleb hageja nõue kostjate I ja II vastu kahju solidaarselt 59 051.03 euro väljamõistmiseks jätta rahuldamata. VI Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega kostja II garantiikirjast tulenevate kohustuste tekkimise ja ulatusega, samuti sellega, et garantiisumma puudumine lepingus ei tähenda, et garantii ei oleks realiseeritav. Ringkonnakohus järgib neid seisukohti ja ei korda põhjendusi (TsMS § 654 lg 6). Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab nõude suuremas ulatuses kui maakohus, suureneb vastavalt ka kostja II garantiikohustus. Vaidluses pidi kohus tuvastama, kas garantii realiseerimine oleks hageja ja kostja vahelises suhtes kooskõlas müügilepingus kokkulepituga, st kas hageja rikkus garantii esitamisega pooltevahelist müügilepingut. Kostjad tuginesid asjaolule, et hageja rikkunuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut. Kuivõrd ringkonnakohus tuvastas, et kostjal I ei ole kohustust hüvitada hagejale kahju 59 051.03 eurot, ei ole ka alust täitmistagatist selles ulatuses realiseerida. Maakohus tugines õigesti VÕS §-s 6 ja TsÜS § 138 lg-s 2 sätestatule.

Tsiviilasi nr 2-11-48468 VII Kokku kuulub hageja nõue kostjate vastu solidaarselt rahuldamisele 54 926.25 euro osas, mis vastab ligikaudu 50 % haginõudest. Eeltoodud põhjustel tuleb muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust ja jätta maakohtu menetluskulud 50 % ulatuses hageja ning 50 % ulatuses kostjate kanda solidaarselt (TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3). Ringkonnakohtu istungil pakkus hageja kostjatele kompromissina 55 000 euro hüvitamist. Kostjad sellise kompromissiga ei nõustunud. Nimetatu on aluseks hageja ringkonnakohtu kohtukulude tervikuna jätmiseks kostjate kanda solidaarselt, sest hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses 54 926.25 eurot, mida kohtumenetluses hageja kompromissina pakkus ja millega kostjad ei nõustunud (TsMS § 163 lg 2). Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. VIII Seoses kostjate vastuväitega kohtu tegevusele märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohtu konsultant E.M on lahendanud hageja taotluse menetlustähtaja pikendamiseks vastuoluliselt: ühelt poolt on antud tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks 10 päeva ja teisalt on määrusesse märgitud konkreetne riigilõivu tasumise kuupäev 22.07.2012 (II kd, tl 69). Toimikus puuduvad andmed määruse kättetoimetamise aja kohta. Hageja esitatud maksekorralduselt nr 362 nähtub kuupäev 24.07.2012 kell 23:39. Seega on riigilõiv kantud üle kaks päeva hiljem kui ringkonnakohtu poolt antud tähtaeg 22.07.2012 hagejale riigilõivu tasumiseks. Samas, arvestades, et hagejale oli antud täiendav 10-päevane tähtaeg riigilõivu tasumiseks, ringkonnakohtul puuduvad andmed, millal hagejale määrus kätte toimetati, tuleb ringkonnakohtu määruse vastuolulisusest ja vastavate andmete puudumisest tulenevalt lugeda riigilõiv tasutuks tähtaegselt. Alternatiivselt, arvestades, et ringkonnakohus koostas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruse 31.07.2012 ja selleks ajaks oli riigilõiv tasutud, puudus alus määruskaebuse menetlusse võtmata jätmiseks. Nimetatust saab järeldada, et ringkonnakohus pikendas veelkord vaikimisi apellandile riigilõivu tasumise tähtaega kahe päeva võrra. Eeltoodud põhjustel puudub alus jätta apellatsioonkaebus läbivaatamata. Kostjate vastuväide kohtu tegevusele tuleb jätta rahuldamata (TsMS § 333 lg 1 II lause).

Reet Allikvere

Ele Liiv

Iko Nõmm

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

Tsiviilasi nr 2-11-48468

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-34-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. mai 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi Osaühingu Orientor ning Osaühingu Mergo Holding vastu võlgnevuse saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-48468

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Swedbank Liising Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus ja Osaühingu Orientor ja Osaühingu Mergo Holding kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus

Swedbank Liising Aktsiaseltsi kassatsioonkaebuse hind 59 051 eurot 3 senti Osaühingu Orientor ja Osaühingu Mergo Holding kassatsioonkaebuse hind 54 926 eurot 25 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts (registrikood 10434248), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Pärn Kostjad Osaühing Orientor (registrikood 10217108) ja Osaühing Mergo Holding (registrikood 10716426), nende esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo

Asja läbivaatamise kuupäev

1. aprill 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tsiviilasi nr 2-11-48468

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.