Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik
Kohtuasi
Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi Osaühingu Orientor ning Osaühingu Mergo Holding vastu võlgnevuse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-48468
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank Liising Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus ja Osaühingu Orientor ja Osaühingu Mergo Holding kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Swedbank Liising Aktsiaseltsi kassatsioonkaebuse hind 59 051 eurot 3 senti Osaühingu Orientor ja Osaühingu Mergo Holding kassatsioonkaebuse hind 54 926 eurot 25 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts (registrikood 10434248), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Pärn Kostjad Osaühing Orientor (registrikood 10217108) ja Osaühing Mergo Holding (registrikood 10716426), nende esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo
Asja läbivaatamise kuupäev
1. aprill 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-48468 ja Harju Maakohtu 18. aprilli 2012. a otsus samas tsiviilasjas osas, milles rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti Osaühingult Orientor Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks välja 54 926 eurot 25 senti. Saata asi selles osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-48468 ja Harju Maakohtu 18. aprilli 2012. a otsus samas tsiviilasjas ka osas, milles jäeti Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi Osaühingu Mergo Holding vastu rahuldamata. Saata asi selles osas
samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas.
4.Jätta muus osas (osas, milles rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti Osaühingult Mergo Holding Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks välja 54 926 eurot 25 senti) alama astme kohtute otsused muutmata.
1.Swedbank Liising Aktsiaselts (hageja, liisinguandja) esitas 11. oktoobril 2011 Harju Maakohtule hagi Osaühingu Orientor ja Osaühingu Mergo Holding vastu, milles palus kostjatelt välja mõista 113 977 eurot 29 senti. Menetluses täpsustas hageja oma nõuet, paludes nimetatud summa kostjatelt välja mõista solidaarselt. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid hageja ja Osaühing Orientor (kostja I, liisinguvõtja) 20. juunil 2006 liisingulepingu, mille esemeks olid puidutöötlemise seadmed (märgitud lepingu lisas 2) (edaspidi seadmed). Lepingu järgi ostis kostja I need seadmed 559 667 euro 26 sendi (sh käibemaks) eest hagejalt ja pidi lepingueseme eest tasuma maksegraafiku alusel osamaksetega. Samuti pidi kostja I tasuma hagejale intressi 7% aastas. Lepingu p 14.1 järgi pidi seadmete omandiõigus minema osamaksete ja intressi täielikul tasumisel üle kostjale I. 2. juunil 2006 andis Osaühing Mergo Holding (kostja II, garantii andja) garantiikirja, millega garanteeris liisingulepingust tulenevate võlgniku kohustuste täitmise garantiikirjas toodud tingimustel. Kostja I võõrandas hageja nõusolekuta liisinguesemeks oleva lintsae ning hööveldus- ja profileerimisliini (edaspidi hööveldusliin) Osaühingule Garela Projekt, kes omakorda müüs need
5.juunil 2009 edasi. Hageja ütles 29. juunil 2009 kostja I lepingurikkumise tõttu liisingulepingu üles. Harju Maakohus kinnitas 6. septembri 2011. a määrusega tsiviilasjas nr 2-09-26098 hageja ja Osaühing Garela Projekt sõlmitud kompromissi, milles viimane tunnistas, et võõrandatud liisinguesemete omandiõigus kuulus hagejale alates nende omandamisest kuni nende võõrandamiseni
5.juunil 2009. Pärast lepingu ennetähtaegset lõpetamist ei ole kostja I tagastanud hagejale lepinguesemeid ega hüvitanud nende väärtust. Ka kostja II ei nõustunud garantiikirjast tulenevaid kohustusi täitma. 30. juuni 2009. a seisuga oli hageja nõue kostja I vastu kokku 264 486 eurot 17 senti (debitoorne võlgnevus 50 887 eurot 25 senti (tasumata osamaksed ajavahemikus 31. detsembrist 2008 kuni
92 senti). Lintsaag ja hööveldusliin moodustasid kokku 60% kogu seadmete maksumusest. Kuivõrd hageja sai viidatud tsiviilasjas sõlmitud kompromissi tulemusena nende seadmete eest Osaühingult Garela Projekt 72 500 eurot, vähendas hageja liisinguesemete maksumust selle summa võrra. Lisaks soovib hageja hoida kokku kohtumenetluse kulusid ja vähendab nõuet nimetatud osas 59 051 euro 3 sendini. Kokku on hageja nõue kostjate vastu 113 977 eurot 29 senti: debitoorne võlgnevus (lepingujärgsed osamaksed ja intress) 50 887 eurot 25 senti, jääkmaksumus 59 051 eurot 3 senti ja viivis 4039 eurot.
2.Kostjad ei tunnistanud hagi. Kostjate vastuväidetel sai kostjale I 2009. aasta jaanuaris teatavaks, et hageja ei ole lintsae ja hööveldusliini omanik. Nimelt oli hageja sõlminud Osaühinguga Garela Projekt 9. juunil 2005 kinnistu müügilepingu, millega müüdi viimasele kinnistu koos selle oluliste osade ja päraldistega (lepingu koosseisu kuulusid ka lintsaag ja hööveldusliin). Samas liisis hageja need seadmed 20. juuni 2006. a liisingulepinguga kostjale I. Kuivõrd nimetatud liisinguesemete omandiõigus läks üle Osaühingule Garela Projekt, ei oleks hageja saanud nende omandit kostjale I üle anda. Seetõttu keeldus kostja I liisingu osamaksete ja intressi tasumise kohustuse täitmisest. Hageja liisingulepingu ülesütlemise avaldus on põhjendamatu, sest kostja I ei võõrandanud liisinguesemeks olnud vara. Hageja ei olnud suuteline lintsae ja hööveldusliini osas lepingut täitma, mistõttu kostja I taganes 1. juulil 2009 lepingust. Kostja I on valmis ülejäänud seadmed hagejale tagastama, kuid hageja ei ole seadmetele järele tulnud. Hageja ei saa esitada nõuet kostja II vastu, sest vaidlusaluses garantiikirjas ei ole kindlaks määratud summat, mida kostja II peaks garantiist tulenevalt tasuma. Garantiikiri on kaotanud kehtivuse, kuna kostja I taganes liisingulepingust 1. juulil 2009 ning liisinguleping lõppes. Lisaks on garantii alusel nõude esitamine vastuolus hea usu põhimõttega, kuna põhinõuet ei ole olemas. Juhul kui kohtu arvates on hageja põhinõue kostja I vastu põhjendatud, taotleb kostja I ebamõistlikult suure viivise määra vähendamist mõistliku suuruseni.
3.Harju Maakohus rahuldas 18. aprilli 2012. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 10 924 euro 18 sendi suuruse võlgnevuse. Maakohtu otsuse põhjendustel on hageja ja kostja I sõlmitud leping omandireservatsiooniga järelmaksuga müügileping. Hageja ei ole võtnud kohustust omandada lepinguese kostja I määratud müüjalt. Pooled ei vaidle selle üle, et seadmed kuulusid lepingu sõlmimise ajal hagejale. Seega vastab leping müügilepingu tunnustele. Ühtlasi on tegemist ka krediidilepinguga, sest kostja I pidi tasuma ka intressi. Hageja 29. juuni 2009 ülesütlemisavaldust tuleb käsitada taganemisavaldusena, kuna müügileping ei ole kestvusleping. Põhjendamatu on kostjate väide, et hageja ja kostja I vahelise lepingu sõlmimise hetkel ei kuulunud lintsaag ja hööveldusliin hagejale. Tsiviilasjas nr 2-09-26098 kinnitatud kompromissi järgi jõudsid hageja ja Osaühing Garela Projekt kokkuleppele, et lintsae ja hööveldusliini omandiõigus ei läinud
9.juunil 2005 hageja ja Osaühing Garela Projekt sõlmitud müügilepinguga viimasele üle. 20. juunil 2006. a-l sõlmitud üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtub, et hageja andis lepingu esemeks olnud seadmed kostjale I üle. Seega sai kostja I need enda valdusesse. Kostjate lepinguline esindaja selgitas,
et kostja I andis seadmed kasutamiseks AS-ile UM Components. Pooled ei vaidle selle üle, et
5.juunil 2009 võõrandas Osaühing Garela Projekt lintsae ja hööveldusliini kolmandale isikule. Seega on hageja omandiõiguse lintsaele ja hööveldusliinile kaotanud. Vaidlusaluse lepingu üldtingimuste p 7.1.4 järgi võib hageja lepingu üles öelda, kui lepingueseme väärtus väheneb liisinguvõtja tahtliku tegevuse või tegevusetuse tulemusena oluliselt. Liisingueseme väärtus on kostja I tegevuse tõttu oluliselt vähenenud, sest hageja kaotas lintsae ja hööveldusliini omandiõiguse. Hageja andis kostjale I üle lintsae ja hööveldusliini valduse, kuid kostja I ei taganud, et kolmandad isikud hageja omandiõigust neile lepinguesemetele ei rikuks. Seega oli hageja õigustatud vaidlusalusest lepingust taganema. Kostja I on esitanud 1. juulil 2009 vaidlusalusest lepingust taganemise avalduse, kuid see ei ole kehtiv. Hageja nõuab lepingujärgsete osamaksete ja intressi võlga, viivist ja puidutöötlemise seadmete (v.a lintsae ning hööveldusliini) jääkmaksumuse hüvitamist. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 188 lg-st 2 ja § 189 lg-st 1 ei saa hageja nõuda kostjalt I lepingujärgsete osamaksete võlgnevust, samuti seadmete jääkmaksumuse hüvitamist. Kuna seadmed (v.a lintsaag ning hööveldusliin) on kostja I valduses, siis on hagejal võimalus nõuda VÕS § 189 lg 1 alusel nende tagastamist. Hagejal on õigus nõuda kostjalt I intressivõlgnevust 6885 eurot 18 senti ja viivisevõlgnevust 4039 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I jättis ajavahemikul 31. detsembrist 2008 kuni 30. maini 2009 lepingujärgsed osamaksed ja intressi tasumata. Viivis ei ole ebamõistlikult suur ja selle vähendamiseks ei ole alust. 2. juuni 2006 garantiikirja p 2 järgi tagab garantii andja kõigi liisingulepingust tulenevate hageja nõuete hüvitamise. Garantii andja kohustus hageja ees ei sõltu liisingulepingust ega selle kehtivusest. Garantiikirja p 4 järgi on garantiikiri jõus garantii andja poolt sellele allakirjutamise hetkest ning kehtib kuni liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste täieliku täitmise hetkeni. Garantiinõude suurust ei ole garantiikirjas märgitud, kuid VÕS §-st 155 ei tulene, et garantiinõude maksimumsuuruse kindlaksmääramine on garantii kehtivuse eelduseks. Sellisel juhul tuleb garantiisumma kindlaksmääramisel lähtuda heauskse käitumise kohustusest (VÕS § 6) ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-st 2 tulenevalt õiguse kuritarvitamise keelust. Viidatud sätetest tulenevalt ei saa hageja nõuda kostjalt II rahasumma maksmist suuruses, milles tal kostja I vastu nõuet olla ei saa (tuvastatud asjaoludel ei ole hagejal kostja I vastu osamaksete tasumise nõuet ja seadmete jääkväärtuse hüvitamise nõuet). Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 10 924 eurot 18 senti (s.o intressivõlgnevus 6885 eurot 18 senti ja viivisevõlgnevus 4039 eurot).
4.Hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ja palus uue otsusega hagi rahuldada. Hageja märkis, et nõuab kahjuhüvitist lepingust tulenevate kohustuste rikkumise eest VÕS § 115 lg 1 alusel (lepingust tulenevate osamaksete tasumata jätmise eest), samuti kahjuhüvitist selle eest, et ta kaotas lintsae ja hööveldusliini võõrandamise tõttu nende omandiõiguse. Maakohus leidis valesti, et hageja ei nõua vaidlusaluste seadmete jääkmaksumuse hüvitamist. Hageja ei nõudnud maakohtu menetluses hüvitist seni kostja I
valduses olevate seadmete eest. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12. novembri 2012. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti kostjatelt solidaarselt hagejale välja mõistmata 44 002 eurot 7 senti. Ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt hageja kasuks välja kokku 54 926 eurot 25 senti. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja ja kostja I sõlmitud leping on omandireservatsiooniga järelmaksuga müügileping, et hageja 29. juuni 2009. a ülesütlemisavaldust tuleb käsitada taganemisavaldusena ning et hageja taganemine müügilepingust on kehtiv. Hageja ütles lepingu üles põhjusel, et kostja võõrandas osaliselt lepingu esemeks oleva vara. Kohtumenetluses selgus, et lintsae ja hööveldusliini võõrandas tegelikult Osaühing Garela Projekt, kes pidas seadmeid endale kuuluvaks. Ringkonnakohtu istungil täpsustas hageja kostjale I etteheidetavat tegu: kostja I tegi seadmete lubamatu andmisega kolmanda isiku valdusesse võimalikuks, et Osaühing Garela Projekt sai need võõrandada. Vaidluse lahendamisel ei olnud tähtsust sellel, kellele vaidlusalused lintsaag ja hööveldusliin hageja ja Osaühing Garela Projekt vahelise lepingu järgi kuulusid. Oluline on see, et pooled pidid täitma hageja ja kostja I sõlmitud lepingus kokkulepitut. Kostja I pidi lepingust tulenevalt tagama vara säilimise ja hagejal oli õigus lepingust selle p 7.1.4 alusel nimetatud kohustuse rikkumise tõttu taganeda. Kuivõrd hageja taganemine on kehtiv, ei ole kostja I 1. juuli 2009. a taganemisavaldusel tähendust, sest leping oli selleks ajaks kehtivalt üles öeldud. Asjas kohalduvad lepingu tagasitäitmist reguleerivad sätted. Maakohus rahuldas õigesti hageja nõude kostja I vastu intressivõlgnevuse ja viivise saamiseks kuni lepingust taganemiseni (VÕS § 188 lg 2 teise lause alusel). Põhjendatud ei ole aga maakohtu seisukoht, et hageja ei saa kostjalt I nõuda enne lepingust taganemist kostja I maksmata jäänud lepingujärgseid osamakseid. Lepingut tuli täita kuni selle lõppemiseni hagejapoolse taganemisega. VÕS § 188 lg 2 teise lause kohaselt ei mõjuta lepingust taganemine enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Maakohus ei tuvastanud, et kostja I ei vastuta kohustuse rikkumise eest maksete tasumata jätmise osas. Samuti puuduvad muud seadusest tulenevad alused, mis võimaldaksid jätta lepingujärgsed maksed välja mõistmata. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista VÕS § 115 lg 1 alusel 54 926 eurot 25 senti (s.o põhimaksed 44 002 eurot 7 senti + intress 6885 eurot 18 senti + viivis 4039 eurot). Kostja I ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid viivise määra vähendada. Muuta tuleb maakohtu põhjendusi, mis käsitlevad seadmete jääkmaksumuse hüvitamist. Maakohus leidis ekslikult, et hageja nõudis lintsae ja hööveldusliini ning ülejäänud kostja I valduses olevate seadmete jääkmaksumuse hüvitamist. Hagiavalduse kohaselt nõudis hageja 59 051 euro 3 sendi suurust kahjuhüvitist võõrandatud lintsae ja hööveldusliini eest. Eeltoodut kinnitas hageja apellatsioonkaebuses. Hageja heitis kostjale I ette sisuliselt seda, et viimane andis lintsae ja hööveldusliini kolmanda isiku valdusesse ja seeläbi sai võimalikuks, et Osaühing Garela Projekt võõrandas need seadmed edasi. Tagastamise ja üleandmise asemel väärtuse hüvitamise nõue saab olla
põhjendatud VÕS § 189 lg 2 p-des 1–3 märgitud alustel. Need sätted aga asjas ei kohaldu, sest pooled ei vaidle selle üle, et kostja I lepingu eset ei võõrandanud. Üleantu ei ole ka hävinud, vaid see on võõrandatud kolmandale isikule. Ei esine ka muid aluseid hüvitamiskohustuse tekkimiseks. Seega jääb hageja nõue kostjate vastu solidaarselt 59 051 euro 3 senti suuruse kahju väljamõistmiseks rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega kostja II garantiikirjast tulenevate kohustuste tekkimise ja ulatusega. Kuivõrd hageja nõue kostja I vastu tuleb rahuldada suuremas ulatuses kui maakohtus, suureneb vastavalt ka kostja II garantiikohustus. Kuna ringkonnakohtu otsuse põhjendustel ei ole kostjal I kohustust hüvitada hagejale kahju 59 051 eurot 3 senti, ei ole alust täitmistagatist selles ulatuses realiseerida. Maakohus tugines õigesti VÕS §-s 6 ja TsÜS § 138 lg-s 2 sätestatule. Ringkonnakohus jättis kostjate tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 333 lg 1 alusel esitatud vastuväite kohtu tegevuse peale rahuldamata, sest apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks ei olnud alust. Tulenevalt asjaoludest (sh sellest, et ringkonnakohtu konsultant lahendas hageja taotluse menetlustähtaja pikendamiseks vastuoluliselt) tuli lugeda riigilõiv tasutuks tähtaegselt. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise ajaks 31. juulil 2012 oli hageja riigilõivu tasunud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles kostjatelt jäeti 59 051 eurot 3 senti välja mõistmata, ning uue otsusega kostjatelt nimetatud summa välja mõista, või saata asi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus tugines tasumata jäänud osamaksete väljamõistmisel ekslikult VÕS § 188 lg-le 2. Asjas tuli kohaldada VÕS § 195 lg-t 2, sest vaidlusalune leping on krediidileping (kestvusleping), mille ennetähtaegsele lõpetamisele kohaldatakse lepingu ülesütlemise kohta käivaid sätteid. Ringkonnakohus leidis valesti, et asjas ei kohaldu VÕS § 189 lg 2 p-d 2 ja 3. Asja hävimisega (viidatud sätte p 3) on võrdsustatav olukord, kui asi läheb ostja valdusest välja ning valduse taastamine ei ole enam võimalik, mh seetõttu, et asi on võõrandatud heausksele kolmandale isikule. Seejuures ei ole tähtsust asjaolul, kas müüjale kuulunud asja võõrandas ostja või kolmas isik, kelle kasutusse oli ostja vahepeal asja andnud. Garantii mitteaktsessoorset funktsiooni arvestades ei mõjuta vaidlus hageja ja kostja I sõlmitud lepingust tulenevate nõuete üle garantiinõuet, kui kõik eeldused garantiinõude rahuldamiseks on täidetud. Seega tuli garantiinõue kostja II vastu rahuldada sõltumata sellest, et hageja ja kostja I sõlmitud lepingust tulenev nõue rahuldati osaliselt.
7.Kostjad paluvad kassatsioonkaebustes tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles kostjatelt mõisteti täiendavalt välja 44 002 eurot 7 senti, ja saata asi selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 188 lg 2 teist lauset, samuti VÕS § 115 lg-t 1, kui rahuldas hageja nõude 44 002 euro 7 sendi suuruse lepingujärgse hinna osamaksete saamiseks. Kummastki
õigusnormist ei tulene alust selle nõude rahuldamiseks. Maakohus asus VÕS § 188 lg 2 teise lause alusel õigesti vastupidisele seisukohale. Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui ei vastanud kostjate väitele, et lepingu üldtingimuste p 7.1.4 kohaldamise eelduseks on kostja I tahtlik tegevus või tegevusetus. Kostja I tegevust/tegevusetust Osaühing Garela Projekt poolt vaidlusaluste seadmete valduse hõivamisel ei saa pidada tahtlikuks olukorras, kus Osaühing Garela Projekt oli esitanud kostjale 9. juuni 2005. a müügilepingu, mis tõendas viimase omandiõigust vaidlusalustele seadmetele. Eeltoodut arvestades ei saanud hageja viidatud lepingupunktile tuginedes lepingust taganeda. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 66, § 643 lg-t 1 ja § 3401 lg-t 2, kui võttis hageja apellatsioonkaebuse menetlusse. Hageja apellatsioonkaebus tulnuks jätta läbi vaatamata.
8.Vastuses hageja kassatsioonkaebusele vaidlevad kostjad kaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Vastuses kostjate kassatsioonkaebusele vaidleb hageja kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 pde 1 ja 2 ning lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles mõisteti kostjalt I hageja kasuks välja 54 926 eurot 25 senti ja osas, milles jäeti hageja hagi kostja II vastu rahuldamata. Asi tuleb saata selles osas TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jäävad alama astmete kohtute otsused muutmata.
10.Kohtud on asjas tuvastanud järgmised asjaolud: · hageja sõlmis Osaühinguga Garela Projekt 9. juunil 2005 kinnistu müügilepingu, mille kohaselt olid muu hulgas lepingu esemeks hagejale kuuluvad lintsaag ja hööveldusliin; · hageja ja kostja I sõlmisid 20. juunil 2006 puidutöötlemise seadmete (sh lintsaag ja hööveldusliin) omandireservatsiooniga müügilepingu (edaspidi müügileping) ja kostja II andis garantiikirja, mis garanteeris lepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmist; · hageja andis vaidluse all oleva lepingueseme (lintsaag ja hööveldusliin) 20. juunil 2006 üle kostjale I ja kostja I andis nende valduse AS-ile UM Components; · Osaühing Garela Projekt müüs lintsae ja hööveldusliini 5. juunil 2009 SIA-le Tomsona Nekustamie; · hageja ütles 29. juunil 2009 kostjaga I sõlmitud müügilepingu üles; · kostja I taganes 1. juulil 2009 müügilepingust; · 6. septembril 2011 on Harju Maakohus kinnistanud tsiviilasjas nr 2-09-26098 (hageja hagis Osaühing Garela Projekt vastu omandiõiguse tunnustamiseks või alternatiivselt kahju hüvitamise nõudes) hageja ja Osaühing Garela Projekt sõlmitud kompromissi, millega viimane tunnistas, et lintsae ja hööveldusliini omandiõigus kuulus hagejale alates seadmete esmakordsest
omandamisest kuni 5. juunini 2009, mil Osaühing Garela Projekt need võõrandas. Hageja on esitanud menetluses järgmised põhilised väited: · hagejal oli õigus müügileping üles öelda, sest kostja I rikkus oluliselt lepingut, kui andis lintsae ja hööveldusliini valduse AS-ile UM Components ja tegi seeläbi Osaühingule Garela Projekt võimalikuks võõrandada viidatud lepinguese kolmandale isikule; · hagejal on õigus nõuda kostjatelt solidaarselt müügilepingust tulenevat debitoorset võlgnevust (tasumata osamaksed ja intress), lintsae ja hööveldusliini jääkmaksumust ja viivist. Kostjad on esitanud menetluses järgmised põhilised väited: · hageja ei ole müügilepingut kehtivalt üles öelnud, sest selleks ei olnud õiguslikku alust; hageja kahju hüvitamise nõue on seega põhjendamatu; · kui ülesütlemine on kehtiv, vabastab see mõlemad pooled nende lepinguliste kohustuste täimisest, mistõttu hageja nõue tasumata osamaksete saamiseks on vastuolus VÕS § 188 lg-ga 2; · kostjal I oli õigus müügilepingust taganeda hageja olulise lepingurikkumise tõttu: hageja ei olnud õigustatud lintsae ja hööveldusliini valdust kostjale I üle andma, sest nende omanik oli Osaühing Garela Projekt; lisaks ei saa hageja lintsae ja hööveldusliini omandiõigust kostjale I üle anda, sest Osaühing Garela Projekt on need võõrandanud; · kõik ülejäänud müügilepingu esemeks olevad seadmed on kostjal I alles ja nende eest on täies ulatuses tasutud.
11.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejal oli õigus kostjaga I sõlmitud leping üles öelda või lepingust taganeda, ning kui oli, siis millised on lepingust taganemisega lepingupooltele kaasnevad õiguslikud tagajärjed. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas ja millises ulatuses tuleb rahuldada hageja nõue kostja II kui garantii andja vastu. Kolleegium juhib tähelepanu, et kostja II saab VÕS § 155 lg 3 järgi esitada hageja vastu üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid (vt ka otsuse p 16). Kostjad ei ole kassatsioonkaebuses garantiist tulenevaid vastuväiteid esitanud. Seetõttu vastab kolleegium üksnes kassatsioonkaebuses toodud kostja I väidetele, et hageja ei saanud lepingu üldtingimuste p-le 7.1.4 tuginedes lepingust taganeda ning hagejal ei ole õigust nõuda lepingujärgse hinna osamaksete tasumist. Kostja II nimetatud väited jätab kolleegium tähelepanuta.
12.Asjas ei vaielda selle üle, et hageja ja kostja I sõlmitud leping on käsitatav omandireservatsiooniga müügilepinguna. Kuivõrd vaidlusaluse lepingu järgi tuli kostjal I tasuda intressi, siis on ühtlasi tegemist ka krediidilepinguga (vt nt Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 12). Seega kohalduvad vaidlusalusele lepingule müügi- või krediidilepingust (kui kestvuslepingust) tulenevate tüüpiliste kohustuste suhtes vastavalt kas müügilepingut või krediidilepingut reguleerivad sätted. Eeltoodust järelduvalt on võimalik ka sellise lepingu lõpetamine kas ülesütlemise või lepingust taganemisega. Kuivõrd vaieldakse kohustuste üle, mis on olemuslikud seda liiki omandireservatsiooniga müügilepingule, nõustub kolleegium kohtute seisukohaga, et hageja avaldust lepingu ülesütlemiseks tuleb hinnata lepingust taganemise
avaldusena.
13.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidluse lahendamisel ei ole tähtsust sellel, kas hageja oli kostjaga I müügilepingu sõlmimisel vaidlusaluste lepinguesemete omanik või mitte. Tulenevalt VÕS § 12 lg-st 1 ei mõjuta lepingu kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust. Kehtiva müügilepingu olemasolu ei välista seda, et hageja saab lepingueseme tagasi ja täidab kostja I vastu oma lepingujärgse kohustuse (annab üle vaidlusaluste lepinguesemete omandi). Ringkonnakohus leidis õigesti, et vaidluse lahendamisel on oluline see, et pooled pidid täitma lepingus kokkulepitud kohustusi. VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Poolte sõlmitud lepingu ennetähtaegse lõpetamise alused on sätestatud lepingu üldtingimuste p-s 7. Üldtingimuste p 7.1.4 kohaselt võib hageja lepingu üles öelda, kui lepingueseme väärtus väheneb liisinguvõtja tahtliku tegevuse või tegevusetuse tulemusena oluliselt. Hageja ütles lepingu üles põhjusel, et kostja I võõrandas osaliselt lepingu esemeks oleva vara (I kd, tl 30). Kohtumenetluses selgus, et vaidlusalused seadmed võõrandas tegelikult Osaühing Garela Projekt. Järgnevalt tugines hageja maakohtu menetluses sellele, et kostja I on asunud hageja nõusolekuta vaidlusaluse lepingu esemeks olevat vara käsutama ja sellega on rikutud hageja omandiõigust (I kd, tl 164–165), samuti asjaolule, et kostja I pani hageja omandiõiguse lintsaele ja hööveldusliinile kahtluse alla ning need lepinguesemed on kostja I valdusest välja läinud (I kd, tl 175). Ringkonnakohtu istungil täpsustas hageja kostjale I etteheidetavat tegu, leides, et kostja I andis ilma loata lintsae ja hööveldusliini kolmanda isiku valdusesse ja seeläbi sai võimalikuks, et Osaühing Garela Projekt võõrandas need seadmed edasi (II kd, tl 124). Kohtud põhjendasid lepingu üldtingimuste p 7.1.4 kohaldamist asjaoluga, et lepingueseme väärtus vähenes kostja I tegevuse tõttu oluliselt, kuna hageja kaotas lintsae ja hööveldusliini omandiõiguse (st kostja I ei taganud, et kolmandad isikud hageja omandiõigust lepinguesemetele ei rikuks). Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu põhjendustega, märkis, et kostja I ei taganud lepingu üldtingimuste p-st 7.1.4 tulenevat lepingueseme säilimise tagamise kohustust. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud lepingu üldtingimuste p 7.1.4 kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid tuvastanud. Kohtute põhjendustest ei nähtu, milles seisnes kostja I tahtlik tegevus või tegevusetus, mille tulemusena lepingueseme väärtus oluliselt vähenes. Hageja peab kostja I lepingurikkumiseks eelkõige asjaolu, et vaidlusalused lepinguesemed anti tema loata kasutamiseks kolmandale isikule (AS-ile UM Components). Kohtute põhjendustest ei nähtu ka see, kuidas eeltoodud väidetav rikkumine on lepingu üldtingimuste p 7.1.4 kohaldamise aluseks. Lepingust ei nähtu, et kostjal I oleks selline hagejalt loa küsimise kohustus ning et hagejal oleks sellise rikkumise alusel lepingu üldtingimuste p 7 alusel õigus leping üles öelda. Arvestades eeltoodut, tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas pooltevaheline müügileping on kehtiv või on see lõppenud kostja I 1. juuli 2009. a taganemisavalduse alusel.
14.Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 28).
15.Kui asja uuel läbivaatamisel leitakse, et pooltevaheline leping on taganemise tõttu lõppenud (VÕS § 188 lg 2), kohalduvad asjas lepingu tagasitäitmist reguleerivad sätted (VÕS § 189 jj). VÕS § 188 lg 2 järgi, kui lepingupool võib seaduse või lepingu kohaselt lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. VÕS § 189 lg 1 järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma ühel ajal, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. VÕS § 189 lg 2 sätestab juhud, mil tagastamise või väljaandmise asemel peab lepingupool hüvitama üleantu väärtuse. Viidatud sätte kohaselt tuleb hüvitada üleantu väärtus juhul, kui lepingupool on üleantud eseme ära tarvitanud, võõrandanud, koormanud kolmanda isiku õigusega või ümber töötanud (p 2), samuti juhul, kui üleantu on hävinud (p 3). Kolleegium on selgitanud, et taganemisega muutub lepingujärgne võlasuhe tagasitäitmise võlasuhteks, st lepingu pooled peavad saadu vastastikku välja andma või hüvitama (vt nt Riigikohtu
19.aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27; 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-129-07, p 17). Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled VÕS § 189 lg 1 teise lause järgi täitma ühel ajal, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 31). Eeltoodust järelduvalt on kostja I kohustatud lepingust taganemise korral tagastama lepinguesemeks oleva vara (VÕS § 189 lg 1) või tagastamise võimatuse korral hüvitama üleantu väärtuse (VÕS § 189 lg 2) ning hageja nõudel hüvitama hagejale sellest saadud kasutuseelise väärtuse (VÕS § 189 lg 1). Samas peab hageja kostjale I tagastama viimase makstud lepingujärgsed osamaksed koos sellelt arvestatava intressiga (VÕS § 189 lg 1). Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et lepingust taganemisel on hagejal õigus nõuda kostjalt I ka lepingueseme maksmata jäänud hinna osamaksete tasumist. Eeltoodu ei ole kooskõlas kõnealustes sätetes reguleeritud tagasitäitmise põhimõttega. VÕS § 188 lg 2 teisest lausest tulenevalt ei kaota aga hageja õigust intressile ja viivisele, mille nõudeõigus tekkis enne lepingust taganemist. Samuti tugines ringkonnakohus siinkohal ebaõigesti VÕS § 115 lg-le 1, jättes tähelepanuta, et hageja ei saanud nõuda tasumata osamakseid debitoorse võlgnevusena (st nõuda kohustuse täitmist) ja samal ajal sama summat talle tekitatud kahjuna. Kolleegium ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga
VÕS § 189 lg 2 kohaldamisel. Ringkonnakohus leidis, et kuivõrd vaidlusaluse lepingueseme võõrandas Osaühing Garela Projekt, mitte kostja I, siis viidatud sätte p-d 2 ja 3 asjas ei kohaldu. Kolleegiumi arvates on kõnealuse sätte eesmärgiks kehtestada alternatiiv juhuks, kui asja ei ole võimalik tagastada. Sellisel juhul tuleb hüvitada üleantu väärtus. Kuna taganemisel on vaid võlaõiguslik toime, ei saa taganemisel nõuda asja välja kolmandalt isikult, kes on selle kehtivalt omandanud. Seega võib olla tegemist olukorraga, kus asja tagastamine on võimatu. Siinkohal ei ole tähtsust sellel, millised on asja võõrandamise asjaolud. Eeltoodul võib olla tähtsus VÕS § 190 kohaldamisel, mis piirab heauskse võlgniku kaitsmise eesmärgil tema vastutust, kui ta pole ise tagastamise võimatust põhjustanud.
16.Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele VÕS § 155 kohaldamise kohta, märgib kolleegium järgmist. Viidatud sätte lg 2 järgi ei sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja vastu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Sama sätte lg 3 kohaselt võib garantii andja esitada võlausaldaja vastu üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid. Garandil on üldjuhul õigus esitada võlausaldajale kas garantiilepingust tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse vastuväide) või esitada garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi VÕS § 1028 jj alusel juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära (vt 5. novembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08 tehtud otsuse p 13). Samuti on kolleegium asunud seisukohale, et üksnes nõudegarantii lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet (vt TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ja VÕS § 6 lg 1). Seejuures peab garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. Tagatava kohustuse puudumist saab põhistada nt jõustunud kohtu- või vahekohtu lahendiga või poolte kokkuleppega võlasuhte lõpetamise kohta (vt Riigikohtu 16. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 11). Eeltoodut arvestades ei nõustu kolleegium kohtute seisukohaga, et hageja on esitanud nõude garantii andja vastu oma õigusi ilmselgelt kuritarvitades. Asjas ei ole jõustunud lahendiga tuvastatud, et hageja on nõudnud garantii täitmist, teades, et garantiiga tagatud kohustust tegelikult ei ole (st kasutanud oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult). Pooled vaidlesid müügilepingust tulenevate nõuete üle. Garantii mitteaktsessoorset olemust arvestades ei mõjutanud eeltoodu hageja nõuet garandi vastu. Garantiikirja p 1 kohaselt garanteerib kostja II hagejale kostjaga I sõlmitud lepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise garantiikirjas toodud tingimustel. Garantiikirja p 2 järgi tagab kostja II garantiikirja alusel kõigi hageja ja kostja I sõlmitud lepingust tulenevate hageja nõuete (sh intressi ning nimetatud lepingu rikkumisest tulenevate viiviste, leppetrahvide ja tekitatud kahjunõuete) hüvitamise ning garantiikirjast tulenev kostja II kohustus hageja vastu ei sõltu hageja ja kostja I sõlmitud lepingust ega selle kehtivusest. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja I jättis ajavahemikus 31. detsembrist 2008 kuni 30. maini 2009 lepingujärgsed osamaksed ja intressi maksmata. Seega olid garantiikirjas sätestatud eeldused täidetud. Õige on hageja seisukoht, et garantii eesmärgiks on lihtsustada hageja nõude rahuldamist, kuivõrd
garantii maksmapanek on hageja jaoks kergem kui lepingulise õiguskaitsevahendi kasutamine kostja I vastu. Vaatamata eeltoodule on hageja taotlenud rahasumma väljamõistmist solidaarselt mõlemalt kostjalt. VÕS § 65 lg-st 2 tulenevalt on kostjad solidaarvõlgnikud. Viidatud sätte järgi tekib solidaarkohustus juhul, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. VÕS § 65 lg 1 järgi, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Praeguses asjas saavad kostjad vastutada solidaarselt juhul, kui ka kostja I osas tehakse otsus, millega talt mõistetakse tulenevalt müügilepingust välja sama rahasumma. Kolleegium ei nõustu eeltoodut arvestades ringkonnakohtu lõppjäreldusega, mille kohaselt tuleb kostjalt II hageja kasuks välja mõista 54 926 eurot 25 senti, s.o summa, milles rahuldati hagi kostja I vastu. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas hageja nõue kostja II vastu on garantiist tulenevalt põhjendatud.
17.Vastuseks kostjate kassatsioonkaebuse väitele apellatsioonkaebuse põhjendamatu menetlusse võtmise kohta märgib kolleegium, et ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud, miks ta jättis kostjate TsMS § 333 lg 1 alusel esitatud vastuväite kohtu tegevuse peale rahuldamata ning miks ei ole alust jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata.
18.Kuna maakohtu eespool kirjeldatud rikkumine (otsuse p 13) võis asjas kaasa tuua kostja I suhtes ebaõige kohtulahendi ning ka ringkonnakohus ei ole rikkumist kõrvaldanud, tuleb kohtulahendid kostjat I puudutavas osas tühistada. Asi tuleb saata tagasi maakohtusse eelmenetluse staadiumisse. Hageja saab oma nõuet kostja I vastu vajaduse korral täpsustada.
19.Lähtudes TsMS § 173 lg 3 teisest lausest, jätab kolleegium menetluskulude jaotuse poolte vahel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
20.Hageja ja kostjate kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kostjad on soovinud, et kautsjon tagastatakse kostja I arvelduskontole. Tambet Tampuu, Henn Jõks, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.