Kohtulahend

jäänud talle märkamata. Asjaolu, et hagejaga on sõlmitud erinevaid lepinguid ja hageja kindlustuslepingu tingimusi on aja jooksul muudetud, sai hagejale teatavaks alles vaidlusaluse kindlustusjuhtumi tõttu. Hageja on kindlustuslepingu sõlmimise asjus pöördunud kostja poole kahel korral. 2005. aastal soovis ta sõlmida kindlustuslepingut ja 2006. aasta mais esitas avalduse lepingu muutmiseks põhjusel, et kindlustatud elamu muutus tema elukohaks ja elamule on paigaldatud signalisatsioon. Pooled sõlmisid 2005. aastal hageja suulise avalduse alusel kindlustuslepingu, mis mh tagas hagejale kindlustuskaitse ebakvaliteetsest ehitustööst tuleneva kahju eest. Seda tõendavad 20. septembri 2005 ja 5. jaanuari 2007 kindlustuspoliisid, milles ei ole märget eritingimuste kohta. Edaspidi sai hageja kostjalt posti teel poliise ning eeldas ka 2007. ja 2008. aastal, et kindlustuslepingu tingimused on samad kui 2005. aastal. Hagejat ei informeeritud kindlustuslepingu tingimuste muutmisest. Hageja ei saanud aru, et kodukindlustus muutus eluasemekindlustuseks. Kostja on 29. juuni 2009. a teates hagejale kinnitanud, et pakub standardtootena oma klientidele ehituspraagist tulenevat kindlustuskaitset ning eelnimetatud kaitset saab kliendi soovil välistada eritingimusega. Hageja ei ole esitanud kostjale avaldust, milles ta oleks avaldanud soovi sõlmida leping koos vaidlusaluse eritingimusega. Kostja ei ole tõendanud, et 2007. aasta ja 2008. aasta lepingusse lisandunud eritingimus vastas hageja avaldusele. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 436 lg-st 2 lasus kostjal 2. augusti 2007. a kindlustuspoliisi väljastamisel kohustus juhtida hageja tähelepanu kirjalikult poliisil kajastatud eritingimusele. Muudetud tingimus peab eristuma kogu ülejäänud tekstist ja olema teistest poliisil kajastatud lepingutingimustest selgelt eristatav. 2007. aasta ja 2008. aasta poliisidel kajastatud eritingimus ei eristu poliisi ülejäänud sisust. Tavaline inimene, kellele kindlustusandja on sama kindlustusobjekti kohta ka varem poliise saatnud ja keda kindlustusandja ei ole informeerinud kindlustuslepingu tingimuste muutmisest, ei märka poliisile lisandunud eritingimust. Seetõttu ei ole vaidlusalune eritingimus VÕS § 436 lg-st 3 lähtuvalt kindlustusvõtjale siduv. Kuna eritingimus ei ole siduv, ei ole tähtsust, kas tulekahju puhkes ebakvaliteetse ehitustegevuse tõttu või mitte. Siiski ei ole hageja arvates ebakvaliteetne ehitustegevus praegusel juhul tõendatud. Hagejale tekkinud kahju suurus on 901 756 krooni. Arvestades hageja omavastutust 3000 krooni, tuleb kostjal hagejale VÕS § 476 lg 1 ja eluasemekindlustuse tingimuste TEK 20071 p 61.1 alusel hüvitada 898 756 krooni.

kodukindlustuse üldtingimused THHV 20041, eritingimusi lepinguid kajastavatel poliisidel kirjas ei olnud. 2007. aastal ja 2008. aastal sõlmisid pooled eluasemekindlustuse lepingud, mille kindlustustingimusteks olid eluasemekindlustuse tingimused TEK 20071, samuti oli poliisidel märgitud eritingimus. Välistatud on, et kliendihaldurid ei informeerinud hagejat uue lepingu sõlmimisel erinevustest kodukindlustuse ja eluasemekindlustuse tingimuste vahel, samuti ebakvaliteetse ehitustöö korral kindlustushüvitise maksmata jätmisest. Ehituspraagi riski lisamine lepingusse oleks sellise eritingimuse välistanud, kuid sellisel juhul oleks suurenenud kindlustusmakse. Hageja viide VÕS §-le 436 ei ole asjakohane. On arusaamatu, kuidas saab poliisi sisu kõrvale kalduda kindlustusvõtja avaldusest, mida pole esitatud. Uute lepingute sõlmimise puhul on kostja poliisi saatmisega hagejale esitanud pakkumuse ja kindlustusmakse tasumisega on hageja andnud sellele nõustumuse. Kõigis neljas hagejaga sõlmitud lepingus on kindlustussumma ja kindlustusmakse suurel määral erinenud, samuti on kahes esimeses lepingus märgitud kindlustustingimused ja lepingu nimetus (kodukindlustus) oluliselt erinevad kahes viimases lepingus märgituist (eluasemekindlustus). Samas rõhutab ka VÕS § 436 lg 2 poliisil sisalduva märke (kostja eritingimus) tähendust, võrdsustades selle kindlustusandja poolt kindlustusvõtjale saadetud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatega. Ei ole usutav, et hageja ei märganud eritingimust. Kui kindlustusvõtja ei loe poliisi läbi ja jätab poliisis toodud eritingimuse tähelepanuta, ei ole mõtet süüdistada kostjat lepingu rikkumises.

toimumise ajal poolte vahel kehtinud leping sisaldas eritingimust, mille kohaselt ei ole kindlustusandjal kahju hüvitamise kohustust, kui kahju on tekkinud ebakvaliteetse ehitusmaterjali, ebakvaliteetse ehitustöö või hooldustöö tõttu. Maakohus leidis, et on tõendatud, et tulekahju põhjuseks oli metallkorstnast lähtunud soojuslik impulss, mis põhjustas puittarindite süttimise. Tulekahju põhjustasid heale ehitustavale mittevastavused. Hageja kinnitusel on ta kindlustuslepingu sõlmimise tõttu pöördunud kostja poole vaid kahel korral: 2005. aastal soovis sõlmida kindlustuslepingut ja 2006. aastal esitas lepingu muutmise avalduse, kuna eelnimetatud elamu muutus hageja elukohaks ja elamule paigaldati signalisatsioon. Pooled ei vaidle selle üle, et 2005. aasta kindlustuslepingu sõlmimisel eritingimusi kokku ei lepitud. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks teinud kostjale lisaks eeltoodule täiendavaid suulisi või kirjalikke avaldusi, sh kindlustuslepingu sõlmimiseks eritingimusega. Seega kaldub poliisi sisu kõrvale kindlustusvõtja avaldusest. Hageja kinnitusel ei ole kostja teda VÕS § 436 lg 1 kohaselt eritingimusest eraldi informeerinud. Maakohus nõustus hagejaga, et poliisil ei ole ka sisust eraldi esiletõstetud märget eritingimuse kohta. Eritingimus ei eristu poliisi ülejäänud sisust, tegemist on samasuguse kirja suuruse ja liigiga kui poliisil sisalduvad teised tingimused. Eeltoodut arvestades ei ole eritingimus VÕS § 436 lg-st 3 tulenevalt hagejale siduv. Kuna poliisil märgitud eritingimus ei ole hagejale siduv, on tegemist kindlustusjuhtumiga ning kostjal tuleb hagejale kahjuhüvitis välja maksta. Ka kostja leidis, et kui eritingimust ei ole, siis on tegemist kindlustusjuhtumiga.

tulekahju ebakvaliteetne ehitustöö. Seega on tõendanud kindlustuspoliisil märgitud eritingimuses kindlustusjuhtumit välistava asjaolu olemasolu. Ekslik on hageja seisukoht, et vaidlusalune eritingimus ei ole VÕS § 436 lg-st 3 lähtuvalt kindlustusvõtjale siduv. VÕS § 436 lg 1 järgi, kui poliisi sisu kaldub kõrvale kindlustusvõtja avaldusest, loetakse see kõrvalekalle kindlustusvõtja poolt heakskiidetuks, kui kindlustusvõtja ei vaidle sellele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vastu 14 päeva jooksul poliisi saamisest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt loetakse kõrvalekalle heakskiidetuks üksnes siis, kui kindlustusandja on poliisi väljastamisel juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule eraldi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatega. Teate võib asendada poliisi sisust eraldi esiletõstetud märkega poliisil. Iga kõrvalekaldumine tuleb eraldi ära näidata. VÕS § 436 lg 3 järgi ei ole sama paragrahvi lõikes 2 sätestatu täitmata jätmise korral kõrvalekalle kindlustusvõtjale siduv ja lepingutingimustena vaadeldakse kindlustusvõtja avalduses sisaldunud tingimusi. Kuigi asja materjalide hulgas ei ole sellist hageja kirjalikku avaldust, mis oli aluseks kindlustuslepingu sõlmimisele, saab asuda seisukohale, et poliisis sisalduv eritingimus on kõrvalekalle kindlustusvõtja avaldusest. Hageja seisukoha kohaselt ei ole tema oma avaldustes taotlenud eritingimustes märgitud välistust ning kostja ei ole tõendanud vastupidist. VÕS § 434 lg 1 kohaselt peab kindlustusandja kindlustusvõtjale väljastama enda allkirjastatud dokumendi kindlustuslepingu sõlmimise kohta (poliis). Sellest sättest tuleneb, et kindlustusandja on kohustatud väljastama kindlustusvõtjale kindlustuspoliisi pärast kindlustuslepingu sõlmimist. Seega on ebaõige kostja väide, et augustis 2008 hagejale saadetud kindlustuspoliis on vaadeldav pakkumusena ja poliisi eest tasumine on käsitatav pakkumuse aktsepteerimisena poliisil näidatud tingimustel. Enne kindlustuspoliisi väljastamist pidid pooled olema juba kindlustuslepingu sõlminud. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud augustis 2005 suulise avalduse oma elamu kindlustamiseks ja mais 2006 lepingu muutmiseks, kuna kindlustusobjekt muutus hageja alaliseks elamiskohaks. Kummalgi juhul ei ole tuvastatav asjaolu, et hageja oleks avalduses märkinud, et kindlustusandjal ei ole kahju hüvitamise kohustust, kui kahju on tekkinud ebakvaliteetse ehitusmaterjali, ebakvaliteetse ehitustöö või hooldustöö tõttu. Selleks, et vaidlusalune eritingimus poliisil oleks muutunud hagejale siduvaks, peab olema täidetud VÕS § 436 lg-s 2 sätestatud eeldus, s.o kindlustusandja on poliisi väljastamisel juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu VÕS § 436 lg-s 1 sätestatule eraldi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatega või asendab teadet poliisi sisust eraldi esiletõstetud märge poliisil. Ringkonnakohus leiab, et kostja on täitnud VÕS § 436 lg 2 koosseisu sellega, et teadet asendab poliisi sisust eraldi esiletõstetud märge poliisil. Kindlustuspoliisil on poliisi sisust eraldi esiletõstetud märkena eritingimused, mille kohaselt kindlustusandjal ei ole kahju hüvitamise kohustust, kui kahju on tekkinud ebakvaliteetse ehitusmaterjali, ebakvaliteetse ehitustöö või hooldustöö tõttu. Hageja ei ole juba ajavahemiku 18. september 2007 - 17. september 2008 kohta poliisi saamisel käitunud VÕS § 436 lg 1 kohaselt, s.o ta ei ole vastu vaielnud eritingimusele kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis 14 päeva jooksul poliisi saamisest. Samuti ei ole ta seda teinud vaidlusaluse kindlustusaasta kohta poliisi saamisel. Seega tuleb lugeda, et kindlustusvõtja on kõrvalekalde heaks kiitnud ning kõrvalekalle eritingimuste kohta on hagejale siduv. Seetõttu ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Õige on kostja väide, et kuna kindlustuspoliisi järgi on soodustatud isikuks Hansapank AS (praegu Swedbank AS), siis on maakohus ekslikult välja mõistnud kindlustushüvitise hageja kasuks. VÕS § 425 lg 1 kohaselt on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitist soodustatud isikul, mitte kindlustusvõtjal. Kuna ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata, siis ei ole maakohtu eksimusel asja lahendamisel tähtsust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

ringkonnakohtu otsusele vastuses kassatsioonkaebusele. Kostja leiab, et VÕS § 436 ei ole asjassepuutuvaks õigusnormiks. Pooled sõlmisid kokku neli erinevat kindlustuslepingut. Eestis on üldiselt väljakujunenud kahjukindlustuse praktika, mille kohaselt sõlmitakse igaks kindlustusperioodiks iseseisev kindlustusleping. Võlaõigusseaduses sisalduva kindlustuslepingu sõlmimise regulatsiooni juures on seadusandja lähtunud eeldusest, et kindlustuslepingu sõlmimise protsess algab tulevase kindlustusvõtja poolt kindlustuslepingu sõlmimise avalduse esitamisest kindlustusandjale. Kostja leiab, et teise, kolmanda ja neljanda kindlustuslepingu kindlustuspoliiside ning arvete sellisel kujul saatmine hagejale on vaadeldav pakkumuse tegemisena VÕS § 16 lg 1 mõttes. Hageja, tasudes väljastatud arved, andis konkludentselt oma nõustumused teise, kolmanda ja neljanda kindlustuslepingu sõlmimiseks kindlustuspoliisidel toodud tingimustel. VÕS § 434 lg 1 ei ole imperatiivne õigusnorm ning kindlustuslepingu pooled võivad omavahelises praktikas anda kindlustuspoliisile ka teistsuguse tähenduse, kui see on sätestatud VÕS § 434 lg-s 1. VÕS § 436 lg-s 1 on sätestatud, et kui poliisi sisu kaldub kõrvale kindlustusvõtja avaldusest, loetakse, et kindlustusvõtja on selle kõrvalekalde heaks kiitnud, kui kindlustusvõtja ei vaidle sellele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vastu 14 päeva jooksul poliisi saamisest. Kostja arvates on kindlustuspoliisi erinevusest kindlustusvõtja esitatud avaldusega võimalik rääkida vaid siis, kui kindlustuspoliisil on sätestatud teistsugused tingimused või andmed, kui need nähtuvad kindlustusvõtja avaldusest kindlustuslepingu sõlmimiseks. Kindlustuspoliisilt nähtuvaid asjaolusid, mille kohta aga kindlustuslepingu sõlmimise avaldaja midagi märkinud ei ole, ei saa kostja arvates vaadelda kõrvalekalletena kindlustusvõtja avaldusest VÕS § 436 mõttes. Kostja on seisukohal, et neljanda kindlustuslepingu kindlustuspoliisi leheküljel 4 sisalduv eritingimus on vaadeldav poliisi sisust eraldi esiletõstetud märkena VÕS § 436 lg 2 teise lause mõttes. Tegemist on eraldi peatükiga, mis on pealkirjastatud kui "Eritingimus". Kindlustuspoliisiga tutvuva mõistliku isiku jaoks loob selline sõnastus ja tekstikujundus arusaama, et tegemist on millegi erilise või erandlikuga, millele tuleb pöörata tähelepanu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

jooksul vastu vaielnud ja tingimus on talle VÕS § 436 järgi siduv. Hageja selle ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu. VÕS § 436 lg 1 järgi kui poliisi sisu kaldub kõrvale kindlustusvõtja avaldusest, loetakse see kõrvalekalle kindlustusvõtja poolt heakskiidetuks, kui kindlustusvõtja ei vaidle sellele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vastu 14 päeva jooksul poliisi saamisest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt loetakse kõrvalekalle heakskiidetuks üksnes siis, kui kindlustusandja on poliisi väljastamisel juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu VÕS § 436 lg-s 1 sätestatule eraldi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatega. Teate võib asendada poliisi sisust eraldi esiletõstetud märkega poliisil. Iga kõrvalekaldumine tuleb eraldi ära näidata. VÕS § 436 lg 3 järgi ei ole sama paragrahvi lõikes< 2 sätestatu täitmata jätmise korral kõrvalekalle kindlustusvõtjale siduv ja lepingutingimustena vaadeldakse kindlustusvõtja avalduses sisaldunud tingimusi. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et selleks, et vaidlusalune eritingimus poliisil oleks muutunud hagejale siduvaks, peavad olema täidetud VÕS § 436 lg-s 2 sätestatud eeldus, s.o kindlustusandja on poliisi väljastamisel juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu kõrvalekaldumisele kindlustusvõtja avaldusest eraldi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatega või seda asendava eraldi esiletõstetud märkega poliisil ja kindlustusvõtja pole sellele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vastu vaielnud. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et praeguses asjas on kindlustusandja täitnud VÕS § 436 lg-s 2 sätestatud tingimuse. VÕS § 436 lg 2 näeb ette, et kindlustusandja on juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu igale kõrvalekaldumisele kindlustusvõtja avaldusest ning iga kõrvalekaldumine tuleb eraldi ära näidata. VÕS § 436 lg 2 järgi tuleb kindlustusandjal saata eraldi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teade kõrvalekaldumiste kohta. Seda teadet võib asendada ka poliisi sisust eraldi esiletõstetud märge. Kolleegium nõustub hagejaga, et olukorras, kus poliisi tingimused on erinevad kindlustusvõtja avaldusest, tuleb kindlustusvõtjat, keda teavitatakse erinevusest eraldi kirjaliku teatega, ja kindlustusvõtjat, keda teavitatakse erinevusest poliisil sisalduva eraldi esiletõstetud märkega, kohelda võimalikult sarnaselt, et tagada mõlemal kirjeldatud juhul kindlustusvõtjale võimalus teostada oma subjektiivseid õigusi ja kasutada VÕS § 436 lg-st 1 tulenevat õigust kõrvalekaldele vastu vaielda. Arvestada tuleb seda, et eraldi saadetud kirjalik teade saadetakse ühe konkreetse teema kohta ning selliselt on kindlustusandja juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu kooskõlas VÕS § 436 lg-ga 2. Kohtlemaks kindlustusvõtjaid sarnaselt, tuleb kindlustusvõtjale, kellele ei ole eraldi kirjalikult taasesitatavat teadet saadetud, poliisil eraldi tähelepanu juhtida, et tegemist on erisusega, st poliisil kajastuv tingimus on kõrvalekalle kindlustusvõtja avaldusest. Kindlustusvõtja avaldusest erinev lepingutingimus peab eristuma kogu ülejäänud tekstist ja olema teistest poliisil kajastatud lepingutingimustest selgelt eristatav. Vaidlusalusel poliisil ei ole märgitud, et hageja esitatud avalduse ja poliisi sisu vahel esineb erinevus. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et kuna poolte väljakujunenud praktika kohaselt sõlmiti kindlustusleping igaks kindlustusperioodiks eraldi ja sellele ei eelnenud igakordset kindlustusvõtja avaldust, tuleb kindlustusvõtjale väljastatud poliisi pidada pakkumuseks ja kindlustusvõtja poolt

esimese kindlustusmakse tasumist pakkumuse aktsepteerimiseks. Kostja arvates ei ole kindlustusvõtja avaldust ja asjas ei saa kohaldada VÕS § 436. Kostja eeltoodud käsitlus oleks eelkõige füüsilisest isikust kindlustusvõtjat eksitav ja ei tagaks talle vajalikku kaitset. VÕS § 431 lg 1 kohaselt tuleb eeldada kindlustuslepingu sõlmimise eeldusena kindlustusvõtja avaldust, mis on vaadeldav oferdina. Seevastu VÕS § 434 lg 1 kohaselt peab kindlustusandja kindlustusvõtjale väljastama enda allkirjastatud dokumendi kindlustuslepingu sõlmimise kohta (poliis), millest järeldub, et kindlustusandja väljastab kindlustusvõtjale kindlustuspoliisi pärast kindlustuslepingu sõlmimist. Nii on leidnud ka ringkonnakohus. Kui lugeda väljastatud poliisi kindlustusandja pakkumuseks, mitte aga lepingu sõlmimist kinnitavaks dokumendiks (VÕS § 434 lg 1), jääks kindlustusvõtja ilma kaitsest, mida peaks talle pakkuma VÕS § 436. Seega juhul, kui kindlustusleping füüsilise isikuga sõlmiti igaks kindlustusperioodiks eraldi ja sellele ei eelnenud igakordset kindlustusvõtja avaldust, on kolleegiumi hinnangul vähemalt üldjuhul põhjendatud võtta VÕS § 436 kohaldamisel aluseks kindlustusvõtja viimane avaldus. Kui järgitud ei ole VÕS § 436 lg-s 2 sätestatut, siis ei saa muudatust poliisil käsitada pakkumusena ja leping tuleb lugeda sõlmituks kindlustusvõtja avalduses sisaldunud tingimustel.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.