Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) hagi E. E. vastu nõude tunnustamiseks K. E. pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 24.mai 2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
23.oktoober 2012, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu, registrikood 61126228), lepingulised esindajad v.adv Helmeri Indela ja v.adv Annika Vait Kostja E. E. (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad v.adv Margus Lentsius ja v.adv abi Geidi Sile
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1595 eurot
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 24.mai 2012 otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
2.Tunnustada Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) nõuet K. E. pankrotimenetluses suurusega 124 025,36 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena.
Kõik esimese astme kohtus ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jäävad kostja, E. E. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib
menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) esitas Harju Maakohtule 02.12.2011 hagi E. E. vastu 128 158,96 euro suuruse nõude tunnustamiseks K. E. pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena.
2.Harju Maakohtu 09.08.2011 kohtumäärusega kuulutati 09.08.2011 kl 14:00 välja K. E. pankrot. Pankrotihalduriks nimetati Rein Vaiksaar. Hageja esitas 31.08.2011 K. E. pankrotimenetluses oma nõudeavalduse, mida ta 01.11.2011 ja 02.11.2011 täpsustas. 02.11.2011 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitas kostja hageja nõudele vastuväite.
3.Hageja nõue tuleneb 21.11.2008 hageja, A. K. (laenusaaja) ja K. E. (kaastaotleja) vahel sõlmitud laenulepingust nr EEL-211108AK, mille alusel andis hageja laenusaaja ja kaastaotleja kasutusse ja käsutusse 295 271,82 eurot laenu tagastamise tähtajaga 03.12.2033.
4.Laenulepingu üldtingimuste p 1 kohaselt on laenu kaastaotleja panga ees solidaarselt koos laenusaajaga laenulepingust tulenevate nõuete täitmise eest vastutav isik. See tähendab, et pangal on õigus laenulepingust tuleneva mistahes kohustuse täitmist nõuda laenusaajalt või kaastaotlejalt või mõlemalt ühiselt. Arvestades pankrotiseaduse (PankrS) §-s 42 sätestatut ja asjaolu, et Harju Maakohus kuulutas 09.08.2011 kohtumäärusega välja kaastaotleja pankroti, muutusid hageja laenulepingust tulenevad nõuded kaastaotleja kui solidaarvõlgniku vastu seoses tema pankroti väljakuulutamisega sissenõutavaks. Hageja laenulepingust tulenev nõue kaastaotleja vastu tema pankroti väljakuulutamise aja seisuga oli 128 813,08 eurot (laenusumma tagastamise nõue). Arvestades, et solidaarvõlgnikust laenusaaja on pärast kaastaotleja pankroti väljakuulutamist hagejale laenu osaliselt tagastanud, oli hageja nõue kaastaotleja vastu 01.11.2011 täpsustava nõudeavalduse esitamise aja seisuga 128 158,96 eurot. Kostja vastuväited
5.Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja palus nõudeavalduses tunnustada laenulepingust tulenevat tingimuslikku nõuet suurusega 128 813,08 eurot ja ka 02.11.2011 nõuete kaitsmise koosolekul avaldas hageja, et tegemist on tingimusliku nõudega. Hagiavalduses leidis ta, et laenulepingust tulenev nõue suurusega 128 813,08 eurot muutus sissenõutavaks K. E. pankroti väljakuulutamisega. PankrS §-s 107 sätestatud nõue ei ole seega täidetud, kuna hagiavalduses esitatud nõude alus erineb nõuete
kaitsmise koosolekule esitatud nõude alusest. Kohus ei saa tunnustada nõuet (või rahuldamisjärku), mida ei esitatud nõuete kaitsmise koosolekule, sest võlausaldajatel ja pankrotihalduril peab olema võimalus nõudele (või selle rahuldamisjärgule) vastu vaielda ja nõue ei kuulu rahuldamisele
6.Hagiavalduse kohaselt on hagejal laenulepingust tulenev nõue kaastaotleja vastu 128 813,08 eurot, mille moodustab laenusumma tagastamise nõue. Laenu tagasimaksmise kohustus muutub reeglina sissenõutavaks laenulepingus sätestatud ajal. Laenulepingu üldtingimuste p 2.1.1 kohaselt kohustub laenusaaja (üldtingimuste p 1 kohaselt solidaarselt kaastaotlejaga) tagastama laenu ja laenuintressid pangale lepingus ja laenu tagastamise graafikus toodud tingimustel. Antud juhul leppisid pooled kokku laenu ositi tagasimaksmises, st laenu tagasimaksmise kohustus muutub sissenõutavaks igakuiste osamaksete kaupa. Hageja 04.06.2011 teavituskirjast nähtuvalt muutus laenulepingust tulenev nõue sissenõutavaks perioodil 03.06.2011 kuni 02.12.2011 igakuiselt 677,38 euro suuruste osamaksetena. Hagejal puudub õiguslik alus nõuda kogu laenu tagastamist kaastaotlejalt. Laenu tagasimaksmise kohustus muutub täies ulatuses sissenõutavaks laenulepingu ülesütlemise korral, kuid hageja ei ole lepingut üles öelnud.
7.Solidaarvõlgnikest laenusaajate vastu suunatud nõuet ei saa jagada selliselt, et ühelt solidaarvõlgnikult nõutakse jätkuvalt lepingu täitmist igakuiste osamaksetena ning teiselt kogu laenusumma tagastamist. Selline olukord on vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg-ga 2. Kuna laenulepingut ei ole üles öeldud, saab võlausaldaja esitada solidaarvõlgnike vastu nõudeid üksnes lepingu alusel.
8.Laenulepingu p 9.1.4 ja p 2.1.4 alapunkti c koosmõjul on hagejal õigus öelda laenuleping üles ja nõuda laenusaajalt (solidaarselt kaastaotlejaga) kogu võlgnevuse tasumist, kui laenusaaja suhtes on algatatud pankrotimenetlus. Laenulepingut üles öeldud ei ole ehk hagejal ei ole õigust nõuda kogu võlgnevuse tasumist ei laenusaajalt ega kaastaotlejalt (VÕS § 82 lg 7 esimene lause). Kaaslaenaja vastutus tekib, kui laenusaaja rikub laenu tagastamise kohustust. Laenu tagastamise kohustust rikutud ei ole – igakuised tagasimaksed toimuvad vastavalt kokkulepitud graafikule ja neid teostab laenusaaja. Laenuleping on tänaseni kehtiv ja hageja laenulepingust tulenev nõue piirdub igakuiste osamaksete tasumise nõudega. Eelnevat ei muuda ka PankrS §-s 42 sätestatu. Solidaarvõlgniku pankrot on olukord, kus seadusest tuleneb teisiti. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
9.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
10.Kohus tuvastas, et Harju Maakohus kuulutas 09.08.2011 määrusega välja K. E. pankroti. Hageja esitas 31.08.2011 haldurile nõudeavalduse kaastaotleja vastu suunatud tingimusliku rahalise nõude 128 813,08 euro tunnustamiseks. 01.11.2011 ja 02.11.2011 esitas hageja pankrotihaldurile nõudeavalduse täpsustused. Hagiavalduse kohaselt on nõude aluseks hageja, laenusaaja ja kaastaotleja vahel sõlmitud laenuleping, mille alusel andis hageja laenusaaja ja kaastaotleja kasutusse ja käsutusse 295 271,82 eurot laenu tagastamise tähtajaga 03.12.2033. 02.11.2011 nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja nõue 128 158,96 eurot tunnustamata, kuna sellele vaidles vastu kostja.
11.PankrS § 107 järgi nõude tunnustamist kohtus võib võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta esitas kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Hageja esitas K. E. pankrotimenetluses nõuete
kaitsmise koosolekul kaitsmiseks kaks nõuet. 31.08.2011 nõudeavalduses palus hageja tunnustada limiidilepingust tulenevat nõuet 131,56 eurot ja laenulepingust tulenevat tingimuslikku nõuet 128 813,08 eurot. 02.11.2011 täienduses täpsustavale nõudeavaldusele palus hageja samuti tunnustada nõuet tingimusliku nõudena. Kohtule esitati 02.11.2011 nõuete kaitsmise koosoleku protokoll, millest nähtub, et hageja leidis, et tegemist on tingimusliku nõudega. Hageja nõude alus erineb nõuete kaitsmise koosolekule esitatud nõude alusest. Kohus ei saa PankrS § 107 kohaselt tunnustada nõuet, mida ei esitatud nõuete kaitsmise koosolekule. Käesoleval juhul puudus võlausaldajatel ja pankrotihalduril võimalus hageja nõudele vastu vaielda.
12.Hageja hinnangul muutus tema nõue võlgniku vastu sissenõutavaks PankrS § 42 alusel. Kohus arvestas laenulepingu üldtingimuste p-des 1 ja 2.1.1 sätestatut. Puudub vaidlus, et laenulepingut ei ole üles öeldud, laenulepingut täidetakse ja laenumaksete võlgnevus puudub. Hagejal puudub sissenõutavaks muutunud nõue võlgniku vastu. Kuivõrd laenulepingut ei öeldud hageja poolt üles, puudub hagejal nii laenusaaja kui kaaslaenaja vastu kogu laenusumma tagastamise nõue. Kehtivast lepingust tekkiv solidaarkohustus ei ole osadeks jagatav hageja poolt pakutud viisil. Sama solidaarkohustus ei saa VÕS § 65 lg-st 2 tulenevalt olla ühe solidaarvõlgniku suhtes sissenõutav ja teise solidaarvõlgniku suhtes mitte. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja nõue õiguslikult põhjendatud. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
13.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
14.Maakohus leidis ekslikult, et kohtule esitatud nõude tunnustamise hagi alus erineb hageja poolt nõuete kaitsmise koosolekule kaitsmiseks esitatud nõude alusest, mistõttu maakohus jättis hagi PankrS § 107 alusel ebaõigesti rahuldamata. Võlausaldaja tunnustamisnõude sisu määrab kindlaks PankrS § 107. Sama aluse all mõeldakse PankrS-s asjaolusid, mida võlausaldaja esitas nõude tunnustamiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Kui hageja esitas hagi samas suuruses ja asjaoludel, mis ta esitas nõude kaitsmisel võlausaldajate üldkoosolekul, on PankrS §-s 107 sätestatud nõue täidetud. Hageja ei muutnud oma nõude suurust ega nõudega seotud asjaolusid. Kohus ei ole seotud õigusliku kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab.
15.Küsimus – kas nõue on tingimuslik või mitte – on oma olemuselt õiguslik küsimus, mille lahendab kohus, olemata TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 alusel seotud menetlusosaliste õiguslike väidetega. Maakohus leidis ekslikult, et panga töötaja poolt nõudeavalduses nõudele antud ebaõige õiguslik hinnang on nõude aluseks olev faktiline asjaolu. Käesoleval juhtumil on nii nõuete kaitsmise koosolekule kaitsmisele esitatud nõude kui ka kohtule esitatud hagi aluseks laenulepingust tulenev rahaline nõue. Nii kaitsmisele esitatud nõude kui ka hagi aluseks on asjaolu, et sõlmiti laenuleping, mille alusel andis hageja laenu. Seega ei eiranud hageja kohtule nõude tunnustamise hagi esitamisel PankrS § 107, vaid kohus jättis kvalifitseerimiskohustuse täitmata, pidades nõudele panga töötaja poolt antud ekslikku õiguslikku hinnangut faktiliseks asjaoluks. PankrS § 107 eiramisega ei ole tegemist nt olukorras, kus nõuete kaitsmise koosolekule esitatakse laenulepingust tulenev nõue, kuid kohtul palutakse tunnustada alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Sama aluse moodustavad PankrS § 107 kohaselt isegi täiesti erinevatel õiguslikel alustel esitatud nõuded. Maakohus oleks pidanud PankrS § 107 ja TsMS §
438 lg 1 alusel kvalifitseerima faktilisi asjaolusid, mitte aga hageja poolt nõudele varasemalt antud ebaõiget õiguslikku hinnangut. Puudub vaidlus faktilises asjaolus, et hageja nõude aluseks on võlgnikuga sõlmitud laenuleping ning selles, et laen maksti välja. Küsimus sellest, kas hageja nõue muutus K. E. vastu viimase pankroti väljakuulutamisega sissenõutavaks või mitte, on samuti õiguslik küsimus. Maakohus rikkus oluliselt nõude tunnustamise hagi rahuldamata jätmisel PankrS § 107, TsMS § 436 lg-t 1, § 438 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, sest nõuete kaitsmise koosolekule kaitsmiseks esitatud nõude ning kohtule esitatud haginõude aluseks olevad faktilised asjaolud võimaldavad üheselt nõude tunnustamise hagi rahuldamist.
16.Kostjal ja pankrotihalduril oli võimalus hageja nõudele ja selle rahuldamisjärgule vastu vaielda. Kostja kasutas sellist võimalust, kuivõrd tal oli võimalik tutvuda hageja poolt kaitsmiseks esitatud nõudega ja selle aluseks olnud dokumentidega, sh laenulepinguga. Samuti ei takistanud keegi kostjal vastuväidete esitamist. Kostja ei väitnud, et ta ei saanud dokumentidega tutvuda. Kostjale oli hageja nõue arusaadav.
17.Maakohus leidis ekslikult, et hagejal puudub sissenõutavaks muutunud nõue võlgniku vastu. Samuti leidis kohus ekslikult, et sama solidaarkohustus ei saa VÕS § 65 lg 2 tulenevalt olla ühe solidaarvõlgniku suhtes sissenõutav ning teise solidaarvõlgniku suhtes mitte. Arvestades PankrS § 42 sätestatut, muutusid K. E. kui solidaarvõlgniku pankrotistumisega hageja nõuded võlgniku vastu täies ulatuses sissenõutavaks. Kohus leidis ekslikult, et kuivõrd laenulepingut ei ole üles öeldud, siis puudub hagejal võlgniku vastu rahaline nõue. Hageja ei pidanud laenulepingut üles ütlema, kuivõrd õigus nõuda pankrotistunud võlgnikult kogu laenusumma tagastamist tekkis hagejal PankrS § 42 alusel. Võlgniku pankroti väljakuulutamisel muutusid kõik laenulepingust tulenevad laenumaksed sissenõutavaks. Nõuete kaitsmise koosoleku protokollist saab järeldada, et kostja esitas vastuväite vaid põhjusel, et kostja hinnangul muutusid hageja nõuded PankrS § 42 alusel sissenõutavaks.
18.Kohus ei viidanud otsuses õigusnormile, kust nähtuks erireegel PankrS § 42 suhtes. PankrS § 42 ja § 96 on erisätted VÕS solidaarvõla regulatsiooni suhtes. Seoses võlgniku pankroti väljakuulutamisega muutusid kõik hageja nõuded võlgniku vastu sissenõutavaks ja hagejal on õigus nõuda kogu laenusumma tagastamist K. E-lt. Maakohus jättis PankrS § 96 täielikult tähelepanuta. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 65 lg 2, leides, et nõue ei ole jagatav hageja poolt märgitud viisil. Just PankrS §-d 42 ja 96 sellise õigusliku olukorra tingivadki. VÕS § 68 lg-te 1 ja 3 ning PankrS §-de 42 ja 96 alusel on võimalik olukord, kus pankrotistunud solidaarvõlgniku suhtes on laenulepingust tulenevad nõuded muutunud tervikuna sissenõutavaks. Vastupidine tõlgendus tähendaks seda, et kui solidaarvõlgnik pankrotistub, vabaneb ta mistahes laenukohustusest veel mitte sissenõutavaks muutunud ehk tulevaste laenumaksete osas, mis ei ole loogiline ega seaduse mõtte ja sättega (PankrS §-ga 42) kooskõlas. Solidaarvõlgniku pankroti väljakuulutamine ei saa vähendada solidaarvõlgniku kohustusi võlausaldaja ees, veel vähem aga vabastada teda üldse kohustustest. VÕS § 65 lg 2 järgi tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra. Nimetatu mõte on eelkõige vältida olukorda, mil võlausaldaja nõue rahuldatakse mitmekordselt. Materiaalõiguse kohaselt on võlausaldajal seega õigus nõuda täitmist üksnes võlgnetava kohustuse ulatuses, mitte saada oma nõudele rahuldust kõikidelt solidaarvõlgnikelt korraga täies ulatuses. Maakohus kohaldas ekslikult VÕS § 65 lg-t 2. Hageja seisukohti toetab ka PankrS § 176 lg 3. Ühe solidaarvõlgniku pankrotistumine ja tema suhtes kõigi nõuete sissenõutavaks muutumine ei mõjuta
teist solidaarvõlgnikku. Praegusel juhul muutusid hageja rahalised nõuded võlgniku vastu PankrS § 42 alusel sissenõutavaks, mis aga ei oma mõju laenusaajale kui teisele solidaarvõlgnikule. PankrS § 42 alusel ei toimu mingit solidaarkohustuse „osadeks jagamist“, vaid viidatud normi kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks. Vastus apellatsioonkaebusele
19.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
20.Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja maakohtu otsus tühistamisele TsMS 657 lg 1 p 2 alusel. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.
21.Vaidlust ei ole asjaolude üle, et Harju Maakohus kuulutas 09.08.2011 määrusega välja K. E. pankroti. Hageja esitas 31.08.2011 haldurile nõudeavalduse K. E. vastu suunatud tingimusliku rahalise nõude 128 813,08 euro tunnustamiseks. 01.11.2011 ja 02.11.2011 esitas hageja pankrotihaldurile nõudeavalduse täpsustused. Nõude aluseks hageja, A. K. ja K. E. vahel sõlmitud laenuleping, mille alusel andis hageja A. K. ja K. E. kasutusse ja käsutusse 295 271,82 eurot laenu tagastamise tähtajaga 03.12.2033. 02.11.2011 nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja nõue 128 158,96 eurot tunnustamata, kuna sellele vaidles vastu kostja.
22.Hagiavalduses palus hageja tunnustada 128 158,96 euro suurust nõuet K. E. pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena, märkides, et nõue on muutunud PankrS § 42 alusel K. E. osas sissenõutavaks.
23.Vaidlus on selle üle, kas hageja taotles nõude tunnustamist kohtus samal alusel kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul ja kas hagejal on sissenõutavaks muutunud nõue K. E. vastu.
24.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus PankrS § 107 ebaõigesti. Nimetatud sätte kohaselt võib võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Maakohus leidis ekslikult, et hagiavalduses nimetatud nõude alus erineb hageja poolt nõuete kaitsmise koosolekule kaitsmiseks esitatud nõude alusest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole antud juhul tegemist erinevatel alustel esitatud nõuetega. Nii nõudeavalduses kui ka hagiavalduses esitas hageja laenumaksete tasumise nõude, mis tulenes 21.11.2008 hageja, A. K. (laenusaaja) ja K. E. (kaastaotleja) vahel sõlmitud laenulepingust nr EEL-211108AK. Asjaolu, et sama nõuet on nimetatud nõudeavalduses tingimuslikuks ja hagiavalduses sissenõutavaks, ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul seda, et tegemist oleks teisel alusel esitatud nõudega. See, kas nõue on tingimuslik või muutunud sissenõutavaks, on oma olemuselt õiguslik küsimus, mitte faktiväide, nagu leiab kostja.
25.Nii pankrotihalduril kui ka kostjal oli võimalik tutvuda kaitsmiseks esitatud nõudega ja selle aluseks olevate dokumentidega, sh laenulepinguga. Seega oli võlausaldajatel ja pankrotihalduril võimalik nõudele vastu vaielda. Seda võimalust kostja ka kasutas.
25.Ringkonnakohus ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, nagu puuduks hagejal sissenõutavaks muutunud nõue K. E. vastu, kuna hageja ei ole laenulepingut üles öelnud ja nii laenusaajal kui kaaslaenajal ei ole seetõttu kogu laenusumma
tagastamise kohustust. Asjaolu, et laenulepingu üldtingimuste p 9.1.4 koosmõjul p 2.1.4 alapunktiga c oli hagejal K. E. pankroti väljakuulutamise tõttu õigus laenuleping üles öelda, kuid hageja seda õigust ei kasutanud, ei oma ringkonnakohtu hinnangul tähtsust.
26.PankrS § 42 järgi loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus ei ole otsuses viidanud sõnaselgelt seadusele, mis sätestab kohtu arvates PankrS § 42 kohaldamist välistava erandi. Otsusest võib aru saada, et kohus pidas selles osas silmas VÕS § 65 lg-t 2. Ringkonnakohus leiab, et PankrS § 42 kehtib ka pankrotistunud solidaarvõlgniku osas ja seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 65 lg 2 ei välista PankrS § 42 kohaldamist, sest see ei too endaga kaasa võlausaldaja nõude mitmekordset täitmist. PankrS § 96 sätestab, et kui võlgnik vastutab võlausaldaja ees solidaarselt teise isikuga, võib võlausaldaja esitada võlgniku vastu nõude kas tervikuna või osaliselt. Kui solidaarvõlgnik on osa võlast tasunud arvatakse see osa nõudest maha.
27.Tulenevalt VÕS § 68 lg-tes 1 ja 3 ning PankrS §-s 42 ja §-s 96 sätestatust on võimalik olukord, kus pankrotistunud solidaarvõlgniku suhtes on laenulepingust tulenevad nõuded muutunud tervikuna sissenõutavaks, kuid teise solidaarvõlgniku osas mitte. See tähendab, et ühe solidaarvõlgniku pankroti korral käsitleb seadus võlgnikke eraldi – pankrotistunud solidaarvõlgniku osas muutuvad kõik nõuded sissenõutavaks ja teine solidaarvõlgnik jätkab maksete tegemist laenulepingus ja maksegraafikus sätestatud korras. Maakohtu vastupidine käsitlus ei ole ringkonnakohtu hinnangul õige.
28.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et laenulepingust nr EEL-211108AK tulenev hageja nõue K. E. vastu muutus PankrS § 42 järgi pankroti väljakuulutamisega 09.08.2011 tervikuna sissenõutavaks. Ringkonnakohtu istungil vähendas hageja nõuet 124 025,36 euroni seoses asjaoluga, et teine solidaarvõlgnik A. K. on jätkanud laenu tagasimaksete tegemist. Seega tuleb tunnustada hageja nõuet K. E. pankrotimenetluses eelnimetatud suuruses teise rahuldamisjärgu nõudena.
29.Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi, kannab TsMS § 162 lg 1 järgi kõik esimese astme kohtu ja apellatsioonimenetluse kulud kostja, kelle kahjuks otsus tehti.
30.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
Iko Nõmm
Imbi Sidok-Toomsalu
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.