Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.10.2012, Tallinn
Tsiviilasja number
2-10-4105
Tsiviilasi
ALD Automotive Eesti AS hagi OÜ Võidu Auto ja K. K. vastu võlgnevuse, viivise ja lepingute ülesütlemisega seotud kulude saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
11 690.54 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.02.2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ALD Automotive Eesti AS-i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant ALD Automotive Eesti AS (registrikood 11094435, asukoht Akadeemia tee 15 Tallinnas), lepinguline esindaja Agne Koks Vastustaja OÜ Võidu Auto (registrikood 11003496, asukoht Haljala tee 5 Tõrremäe külas Rakvere vallas Lääne-Virumaal), juhatuse liige K. K. Vastustaja K. K. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
X X XXX-X X X-X)
Vastustajate lepinguline esindaja advokaat Katrina Juhkami
Kohtuistung
17.10.2012
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 14.02.2012 otsus tühistada.
2.Teha uus otsus, millega hagi rahuldada osaliselt.
Mõista Võidu Auto OÜ-lt välja ALD Automotive Eesti AS-i kasuks tasumata liisingumaksed kokku 3329.04 eurot, millest 1405.73 eurot kuulub hüvitamisele solidaarselt K. K-ga.
4.Mõista Võidu Auto OÜ-lt välja ALD Automotive Eesti AS-i kasuks liisingumaksete tasumisega viivitamise tõttu seisuga 31.10.2012 sissenõutavaks muutunud viivis 1470.23 eurot.
5.Mõista Võidu Auto OÜ-lt välja ALD Automotive Eesti AS-i kasuks liisingulepingute ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulud kokku 7881.08 eurot, millest 2696.15 eurot kuulub hüvitamisele solidaarselt K. K-ga.
6.Mõista Võidu Auto OÜ-lt välja ALD Automotive Eesti AS-i kasuks viivis 16% aastas alates 01.11.2012 kuni põhinõude 11 210.12 euro täieliku tasumiseni.
7.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
8.Hageja menetluskulud maakohtus ja apellatsioonimenetluses jäävad 96% ulatuses solidaarselt Võidu Auto AS-i ja K. K. kanda. Kostjate menetluskulud jäävad 4% ulatuses hageja kanda.
9.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohus võib asja läbi vaadata ja lahendada ilma kassatsioonikaebust kohtuistungil arutamata, kui ta ei pea istungit vajalikuks. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud ja menetluse käik
1.27.01.2010 esitas ALD Automotive Eesti AS hagi Harju Maakohtusse Võidu Auto OÜ ja K. K. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Menetluse käigus täpsustas hageja nõuet.
2.Hageja ja kostja Võidu Auto OÜ sõlmisid kasutusrendilepingud järgmiselt: 1) 28.11.2008 nr 013376 sõiduki Fiat Punto kasutamiseks; 2) 28.11.2008 nr 013375 Fiat Bravo kasutamiseks ja 3) 30.12.2008 nr 013492 sõiduki Fiat Sedici kasutamiseks. 30.12.2008 sõlmisid hageja ja K. K. käenduslepingu, mille kohaselt käendas juhatuse liige kasutusrendilepingust nr 013492 tulenevaid Võidu Auto OÜ kohustusi.
3.Kuna kostja ei tasunud sõidukite kasutamise eest nõuetekohaselt, ütles hageja lepingud ennetähtaegselt üles. Tasumata rendimakseid on kokku 53 417.31 krooni. Lepingujärgsete maksetega viivitamise tõttu on hagejal õigus nõuda viivist 16% aastas. Hageja palus võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 1 alusel hüvitada ka lepingu ülesütlemisega seotud kulud, tasuda jäänud liisingumaksete ja sõidukite jääkväärtuse vahe kokku 128 802.10 krooni (8231.95 eurot).
Kostjate vastuväited
4.Kostjad hagi ei tunnistanud. Poolte vahel sõlmitud lepingud ei ole liisingulepingud, vaid üürilepingud. Hageja omandas sõidukid Võidu Auto OÜ-lt. Seejärel sõlmisid pooled lepingud, mille alusel andis hageja need kostja kasutusse. Sõiduautode omandamine hageja poolt ei olnud seotud nende kasutusse andmisega äriühingust kostjale. Lepingutes ei ole pooled kokku leppinud liisingulepingule olulises tunnuses – intressi määras. Lepingutes puudub ka sõidukite soetamisväärtus. Kokku on lepitud üksnes üüri summas. Lepingutest ei tulene ka kostja kohustus hüvitada lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel hagejale sõidukite omandamise kulud.
5.Hagejal puudub alus nõuda üüri tasumist perioodi eest, mil sõidukid olid hagejale tagastatud. Seetõttu tuleb hageja nõudest lahutada 127.40 eurot ja Võidu Auto OÜ üürivõlgnevuseks on 3331.19 eurot.
6.Hagejal on jäänud tasumata 7874 krooni ulatuses kostja poolt esitatud hooldus- ja remonditööde arveid. See summa tuleb hageja nõudega tasaarvestada.
7.Kostja tasus hagejale 70 000 krooni lepingu nr 013492 alusel, mis tagas kostja poolt lepingust tulenevate kohustuste täitmise (võimalikku üürivõlgnevuse nõuet). Kuna hageja tagatisraha üürivõlgnevuse katteks ei kasutanud, siis on kostjal õigus nõuda 70 000 krooni tagastamist. Sellest tulenevalt tuleb hageja nõue kostja nõudega tasaarvestada.
8.Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et 70 000 krooni ei ole käsitletav tagatisrahana, tuleb seda käsitleda ettemaksuna. Hageja jagas avansilise makse võrdseteks osamakseteks kogu lepinguperioodi peale ning tasaarvestas osamakse igakuiselt Võidu Auto OÜ poolt tasumisele kuuluva üüriga. 25.11.2009 seisuga moodustab tasaarvestamata ettemaks 52 086.45 krooni. Esimese astme kohtu otsus
9.14.02.2012 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
10.Vaidlus puudub selles, et poolte vahel sõlmitud lepingud ütles hageja üles, kuna Võidu Auto OÜ ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingud olid üüri- või liisingulepingud. Kohus leidis, et vaidlusaluste lepingute puhul ei ole tegemist liisingulepingutega. Liisingulepingu üheks tunnuseks on liisinguandja kohustus omandada liisinguese kolmandalt isikult. Hageja ei ostnud sõidukeid kolmandalt isikult, vaid kostjalt. Vaidlus puudub selles, et hageja oli kostjalt omandanud sõidukid enne vaidlusaluste lepingute sõlmimist, see on lepingute esemed kuulusid enne lepingute sõlmimist hagejale. Ka nimetatu viitab sellele, et tegemist ei ole liisingulepingutega. Poolte vahel sõlmitud lepingutes ei ole kokku lepitud ka tavapäraselt liisingulepingutes kokkulepitavates tingimustes - sõiduki ostuhind, jääkväärtus, intress ning pärast lepingu lõppemist liisingueseme omandamise tingimused liisinguvõtja poolt. Kuigi nendes kokkuleppimine ei ole kohustuslik, siis tavapäraselt liisingulepingutes nimetatud tingimustes siiski kokku lepitakse. Ka see viitab asjaolule, et tegemist ei ole liisingulepingutega. Vaidlusalustes lepingutes on üksnes märgitud rendimakse suurus kuus ja rendiperioodi pikkus, mis viitavad sellele, et tegemist on üürilepingutega.
11.Tegemist ei ole ka nn sale and lease back lepingutega. Sellist tüüpi lepingu puhul omandab liisinguandja liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisinguesemeks oleva vara liisinguvõtjalt endalt ja liisinguvõtja asub seda siis osamaksetega taas välja ostma. Vaidlusalustest lepingutest ei nähtu, et lepingute eesmärgiks oleks hageja poolt kostja krediteerimine sõidukite väljaostmise eesmärgil. Vaidlusalustes lepingutes on hageja põhikohustuseks sõidukite kostja kasutusse andmine ja kostja põhikohustuseks sõidukite kasutamise eest tasumine. Liisingulepingule omased tunnused puuduvad. Seega tuleb sõlmitud lepinguid käsitleda üürilepingutena.
12.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ei tasunud sõidukite kasutamise eest 2009. aasta septembris, oktoobris ja novembris nõuetekohaselt. Kostja pidi tasuma sõiduki Fiat Punto kasutamise eest üüri 319.56 eurot kuus, Fiat Sedici kasutamise eest 413.45 eurot kuus ja Fiat Bravo kasutamise eest 390.50 eurot kuus (käibemaksuta). Lepingu lõpetamise kontroll-lehtedest nähtuvalt tagastas kostja sõiduki Fiat Sedici 25.11.2009, Fiat Bravo 27.11.2009 ja Fiat Punto 01.12.2009. Seega on põhjendatud üürinõue 3331.19 eurot, see on septembri eest 762.15 eurot, oktoobri eest 1348.22 eurot ja novembri eest 1220.82 eurot.
13.Kuna tegemist ei ole liisingulepingutega, ei saa hageja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulu (tasuda jäänud liisingumaksete ja sõidukite väärtuse vahe) hüvitamist ega VÕS § 367 lg-t 1 rakendada. Poolte vahel sõlmitud üürilepingutest ega ka VÕS-i üürilepingu sätetest ei tulene kostjate kohustust selliseid kulusid hüvitada.
14.Võidu Auto OÜ väitis, et hageja jättis tasumata osaliselt, see on 7874 krooni (503.24 euro) ulatuses kostja esitatud hooldus- ja remonditööde arveid - 13.11.2009 arve nr 92057, 03.12.2009 arve nr 92128 ja 04.03.2009 arve nr 10316. Kostja tasaarvestas selle summa hageja nõudega. Hageja ei vaidlustanud kostja nõude suurust, kuid leidis, et see summa on hageja enda poolt tasaarvestatud ning selle summa võrra on ta vähendanud septembri arvet nr 004135 sõidukite kasutamise eest.
15.Kostja tegi tasaarvestuse avalduse 19.07.2010 esitatud täiendavas seisukohas. Hageja teatas oma tasaarvestusest 03.11.2010 seisukohas. Kohus leidis, et hageja ei saanud 03.11.2010 enam tasaarvestust teha, kuna kostja oli varasemalt tasaarvestuse ära teinud. Pärast kostja poolt tasaarvestuse tegemist ei olnud enam kostjal hageja vastu nõuet. Seega ei ole hageja tasaarvestuse avaldusel õiguslikke tagajärgi.
16.Hageja leidis, et on tasaarvestatud osas oma nõuet hagiavalduses vähendanud. Kohus leidis, et hagiavalduses nõude esitamist väiksemas summas ei saa pidada tasaarvestuse avalduseks. Hageja ei ole esialgses hagis mingilgi moel viidanud tasaarvestusele ega ka märkinud, et kostjal võiks olla hageja vastu nõue. Samuti ei tõendanud hageja, et ta oleks enne hagiavalduse esitamist esitanud kostjale tasaarvestuse avalduse. Lisaks väitis hageja, et pooled leppisid kokku, et nendevahelistes suhetes toimub tasaarvestus automaatselt, see on ilma tasaarvestuse avaldust tegemata. Kohus leidis, et hageja ei ole sellise kokkuleppe olemasolu tõendanud.
17.Lepingust nr 013492 nähtuvalt tasus kostja esimese täiendava rendimakse 59 322.03 krooni (käibemaksuta). Kostja ei tõendanud, et tegemist oleks tagatisrahaga. Lepingust nr 013492 ei tulene, et esimese täiendava rendimakse eesmärgiks oleks olnud kostja kohustuste täitmise tagamine. Kohus nõustus kostjaga, et tegemist on üürimaksete ettemaksuga ning see tuleb hageja nõudega tasaarvestada. Hageja on oma raamatupidamislikus maksegraafikus seda ise ettemaksuna ka käsitlenud. Hageja jagas ettemakse võrdseteks osamakseteks kogu lepinguperioodi kohta ning tasaarvestas selle igakuiselt kostja poolt tasumisele kuuluva üüriga. 25.11.2009 seisuga moodustas tasaarvestamata ettemaks 3328.93 eurot. Kuna hageja ütles üürilepingud üles, siis on kostjal õigus enamtasutud ettemaks VÕS § 195 lg 5 alusel tagasi nõuda. Seega oli kostja õigustatud hageja üürinõude selle nõudega tasaarvestama.
18.Kuna kostja on hageja üürinõude 3331.19 eurot tasaarvestanud hooldus- ja remonditöödest tuleneva nõudega 503.24 eurot ja üüri ettemaksu tagastamise nõudega 3328.93 eurot, siis on hageja üürinõue põhjendamatu. Kuna üürinõue on põhjendamatu, siis on põhjendamatu ka viivise nõue. Apellatsioonkaebus
19.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta vastustajate kanda.
20.Kohtuotsuses sisalduvad järeldused ei ole kooskõlas kogutud tõenditega ja on olulises osas põhjendamata. Kohus jättis sisuliselt kõik hageja esitatud väited ja tõendid analüüsimata.
21.Apellant rõhutas korduvalt, et poolte vahel sõlmitud leping oli eritüübiline kasutusleping. Liisingulepingu olemuslikuks tunnuseks on liisinguandja kohustus omandada liisinguvõtja poolt soovitud liisinguese kolmandalt isikult ning liisinguvõtja kohustub maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Poolte vahel sõlmitud lepingute p 1.2 kohaselt tellib rendileandja pärast lepingu jõustumist müüjalt lepingu eritingimustes sätestatud sõiduki ja valmistab ette ning korraldab lepingu üldtingimuste p-s 2 sätestatud tingimustel ja korras sõiduki üleandmise rentniku valdusesse ja kasutusse. Lisaks sätestab lepingu p 7.1, et pärast sõiduki omandamist müüjalt kuulub sõiduk rendileandjale omandiõiguse alusel. Ka nimetatu on omane vaid liisingulepingutele ehk siis näitab kolmnurktehingu toimumist.
22.Lisaks on lepingutes selgelt fikseeritud, et apellant tellis liisinguandjana liisingueseme kolmandalt isikult ja seda kostja juhiste järgi. Et kolmandaks isikuks oli Võidu Auto OÜ, ei muuda lepinguid üürilepinguteks. Tegemist on sellisel juhul nn sale and lease back (müük ja tagasirentimine) tüüpi lepinguga, mis on käsitletav liisingulepinguna VÕS § 361 mõttes. Ka sellisel juhul omandab liisinguandja liisingueseme liisinguvõtja juhiste järgi, müüja ja liisinguvõtja isikud langevad lihtsalt kokku. Liisingulepingu mõiste hõlmab nii kasutus- kui kapitalirendilepinguid. Mõlemal juhul on tegemist nn krediidilepinguga.
23.Liisingueseme kasutamise eest leppisid pooled kokku igakuistes rendimaksetes. Liisingulepingu puhul ei vastuta liisinguandja üldjuhul liisingueseme puuduste eest (VÕS § 362 lg 2) ning vastavaid riske kannab liisinguvõtja. Nimetatu sisaldub lepingute p-s 2.3. Seega tulenevalt eelkäsitletust on olemas tunnused, mis on omased just liisingulepingule (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-48-09).
24.Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et apellant ei ostnud sõidukeid kolmandalt isikult, vaid need olid omandatud enne lepingute sõlmimist Võidu Auto OÜ-lt ja nimetatu viitab asjaolule, et tegemist ei ole liisingulepingutega. Seadus ei sätesta liisingulepingu kohustuslikku vormi ja ka ajalist järjekorda. Liisingulepinguks ei saa pidada kasutuslepingut juhul, kui kasutusse antakse juba andja omandis olev vara, eelkõige on tegemist selliste objektidega, mis on jäänud liisinguandja omandisse pärast muu liisingulepingu lõppemist. Antud juhul toimus aga nn kolmnurktehing ja seda Võidu Auto OÜ juhiste kohaselt.
25.Kohtu käsitlus, et kasutusrendilepingu esimene täiendav rendimakse on ettemaks, ei tulene lepingu sisust ega poolte tahtest. Tegemist on väga selgelt esimese täiendava rendimaksega. VÕS § 308 lg 1 räägib tagatisrahast kuni kolme kuu üüri ulatuses. Seega, kui tegemist olnuks üürilepinguga, siis mis asjaoludel hageja pidi küsima 9-kordset üüri ette ja mis põhjusel pidi kostja sellega nõustuma. Üürilepingu sätted ei räägi ettemaksust, vaid tagatisrahast. Nimetatu kinnitab üheselt, et tegemist ei olnud üürisuhtega.
26.Kostjad on kogu menetluse vältel esitanud tasaarvelduse avalduse erinevaid variante. Alternatiivsena leidis kostja, et tasaarveldada tuleb tema poolt osutatud remondi- ja hooldusteenustest tulenev nõue 503.24 eurot. Nimetatud summa tasaarveldamiseks puudub õiguslik alus. Arved nr 92057 ja nr 92128 (esitatud arvena nr 92056) on tasaarveldatud aastal 2009 ning selles osas on kahjunõuet vähendatud. Nimetatu võrra on hageja esitanud väiksema nõude. Kostja on hagejale võlgu põhinõudena kokku kolm arvet: nr 004690, nr 004417 ning nr 004135, kokku 61989.15 krooni. Kuivõrd hageja on Võidu Auto OÜ nõuded tasaarveldanud arvega nr 004135, on ta esitanud viimati nimetatud arvest tuleneva nõude osaliselt. Nimetatud arvest on maha rehkendatud kokku 1296 krooni, mis on raamatupidamislik krediitarveldus sõidukite tagastamisega seonduvalt. Kostja ei esitanud tõendit, et ta oleks tasunud arve nr 004135. Seega on kostja võtnud õigeks varasemalt toimunud tasaarvelduse.
27.Tasaarveldusel võisid pooled kokku leppida seaduses sätestatust erineva tasaarvestuse teostamise korra. Pooled olid varasemalt kokku leppinud, et nendevahelistes suhetes toimub tasaarveldus automaatselt, see tähendab sõltumata tasaarvelduse avalduse tegemisest, kui on tekkinud vastastikused nõuded. VÕS ei kehtesta tasaarvelduse
avaldusele vorminõudeid ning vastava avalduse võib teha ka suuliselt. Hageja tegi tasaarvelduse enne hagi esitamist.
28.Kohtul oli kohustus kontrollida nõude olemasolu ja tasaarvelduse lubatavust. Kostja esitas tasaarvelduse avalduse menetluse käigus mitu korda: esimest korda 26.11.2010, milles palus tasaarveldada 17 044 krooni, järgnevates vastustes summade suurused muutusid. Viimases vastuses 02.11.2011 kostja leidis, et tasaarveldada tuleks summaga 70 000 krooni. Kostja nõue oli algusest saadik ebaselge ja hageja esitas ka sellekohase vastuväite. Kohus lõi otsusega pretsedendi, kus hageja on kohustatud tasuma nõuet 503.24 eurot kaks korda.
29.Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et kuna kostjal oli õigus nõude tasaarveldamiseks, siis on põhjendamatu ka viivise nõue. Tasaarvelduse avalduse tegemise korral lõpevad poolte vastastikused nõuded alates tegemise hetkest. Seega jääb kehtima kuni selle ajani ka esitatud viivise nõue. Kohtuotsuses puudub analüüs ja põhjendused, miks kohus ei nõustu hageja faktiliste väidetega.
30.Riigikohus asus lahendis nr 3-2-1-33-09 seisukohale, et liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulud. Apellant kandis ostuhinna finantseerimise kulud ja nimetatud kulutused olid seotud Võidu Auto OÜ huvidega ja kantud tema soovide kohaselt ning apellandil on õigus nõuda kulude hüvitamist.
31.Kostjate käitumine, pidevalt oma positsiooni muutes, kannab selget eesmärki tekitada kahju hagejale ning seeläbi eksitada kohut, mis on vastuolus hea usu põhimõtetega. Vastustajate seisukoht
32.Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
33.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited annavad aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, hinnates ebaõigesti esitatud tõendeid, ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme, kui tõlgendas pooltevahelisi lepinguid üürilepingutena, mitte aga liisingulepingutena. Ringkonnakohtul on võimalik ise teha asjas uus otsus ja rahuldada hagi osaliselt.
34.Hageja on nõuete esitamisel tõlgendanud pooltevahelisi lepinguid kasutusrendi tüüpi liisingulepingutena VÕS-i 17. peatüki sätete mõttes. Kolleegium nõustub selles osas hageja seisukohaga. Lepingute tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-st 29, mille lg 1 sätestab, et lähtuda tuleb lepingupoolte tegelikust tahtest. Sama sätte lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Sama sätte lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada selle sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi (p 1), tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud (p 2), lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (p 3), lepingu olemust ja eesmärki (p 4).
35.VÕS § 361 mõttes on liisingulepingu olemuslikuks tunnuseks liisinguandja kohustus omandada liisinguvõtja poolt soovitud liisinguese kolmandalt isikult (erandina liisinguvõtjalt endalt) liisinguvõtja juhiste järgi liisinguvõtja kasutusse andmiseks. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et käesolevas asjas on tegemist nimelt viidatud erandliku olukorraga, kus lepingute objektideks olnud sõidukid olid omandatud kostjalt kasutusse andmiseks kostjale endale. Kolleegium ei saa nõustuda kostjate ja maakohtu järeldusega, nagu oleks tõendatud, et hageja omandas sõidukid kostjalt enne vaidlusaluste lepingute sõlmimist ja seetõttu oleks välistatud liisingulepingute sõlmimine. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et sõiduauto Fiat Bravo kohta allkirjastas kostja juhatuse liige hageja täisteenindusliisingu pakkumise taotluse 25.11.2008 (t I kd lk 100-101), tellimuse auto
ostmiseks esitas hageja kostjale 27.11.2008 (samas lk 97-98), kasutusrendileping sõlmiti 28.11.2008 (samas lk 23-30) ja sõiduk anti üle 02.12.2008 (samas lk 31). Sõiduauto Fiat Punto puhul tehti pakkumine samuti 25.11.2008 (samas lk 105), tellimus esitati 27.11.2008 (samas lk 102), leping sõlmiti 28.11.2008 (samas lk 6-13) ja sõiduk anti üle 01.12.2008 (samas lk 14). Sõiduauto Fiat Sedici puhul tehti pakkumine ja tellimus ning sõlmiti leping 30.12.2008 (samas lk 93, 95-96, 15-22). Pooltevaheliste lepingute üldtingimuste p-s 1.2 oli kokku lepitud, et rendileandja tellib pärast lepingu jõustumist (seega vastavalt p-le 1.1 peale lepingute allkirjastamist) müüjalt eritingimustes sätestatud sõiduki ja valmistab ette ning korraldab üleandmise rentniku valdusesse ja kasutusse. P 6 kohaselt olid rendileandja kohustusteks muuhulgas koostöös rentnikuga läbirääkimiste pidamine sõiduki omandamise üle ja rentnikuga enne sõiduki tellimist lepingu oluliste tingimuste (sõiduki spetsifikatsioon, tarnimise ja üleandmise tähtajad jne) kooskõlastamine. Milliste konkreetsete sõidukite ostmiseks kostjad hageja poole pöördusid, nähtub eelpool viidatud pakkumistest (kirjas sõiduki täpne kirjeldus koos soetamismaksumusega).
36.Uuritud tõendite kogumist järeldub, et hageja oli omandanud vaidlusalused sõidukid kokkuleppel kostjaga (seega kostja juhiste järgi VÕS § 361 mõttes) ja eesmärgiga anda need samale isikule kasutusse tasu eest. Maakohus ei põhjendanud, milliste tõendite hindamise tulemusena ta leidis, et sõidukid olid hageja omandis juba enne kasutusrendilepingute sõlmimist. VÕS § 361 mõttes ei oma tähtsust, kas päev-paar enne või pärast liisingulepingu sõlmimist oli sõlmitud müügileping liisingueseme omandamiseks, vaid tähtis on eelkõige, et omandamine ei toimunud mitte ostja algatusel, vaid konkreetse liisinguvõtja algatusel. Nimetatud asjaolu kinnitas kohtuistungil kostja K. K. , kes teise kostja juhatuse liikmena hagejaga läbirääkimisi pidas ja lepingud sõlmis. Kostja selgitas, et äriühingul oli vaja finantseeringut, et tasuda samade autode väljaostu eest AS-le Hansa Liising, vastav tähtaeg saabus 2008. aasta lõpus, sõidukite tagasi kasutusse võtmine oli vajalik, et jätkata nendele oma salongi kaudu ostjate (rentnike) leidmist.
37.Teiseks liisingulepingu spetsiifiliseks tunnuseks on riskijaotus liisinguandja ja -võtja vahel – lepingu objektiks oleva esemega seotud riske kannab alates selle liisinguvõtjale üleandmisest liisinguvõtja: juhusliku hävimise või kahjustumise riski (VÕS § 364), eseme korrashoiu ja puuduste kõrvaldamise kohustust (VÕS § 363 p 2, § 365), võimalike nõuete esitamise kohustust müüja vastu (VÕS § 365). Liisinguandja üldjuhul eseme puuduste eest ei vastuta (VÕS § 362 lg 2). Seega kui on kokku lepitud liisingulepingule omane vastutusrežiim, ei ole tegemist üüri- või rendilepinguga. Liisinguandja osaleb liisingusuhtes üksnes liisinguvõtja poolt väljavalitud liisinguobjekti omandamist või kasutamist finantseeriva isikuna ega pea seetõttu liisingulepingu olemusest tulenevalt kandma lepingu täitmiseks ostetud eseme ebakvaliteetsuse riski. Liisinguleping tagab liisinguandjale ja –võtjale võimalikult sarnase olukorra sellega, kui liisinguandja oleks toiminud vaid laenuandjana ja liisinguese oleks ostetud laenuga, see tähendab müügileping oleks sõlmitud müüja ja laenusaaja vahel ning liisinguese oleks panditud laenu tagatisena. VÕS § 364 sätestab üldise põhimõtte, mille kohaselt kannab liisinguvõtja alates liisingueseme valduse saamisest selle juhuliku hävimise või kahjustumise riisikot ning peab seetõttu eseme hävimise või kahjustumise korral liisingumakseid liisinguandjale edasi maksma, sõltumata sellest, et ta ei saa liisingueset reaalselt kasutada. Üürilepingu puhul on vastavalt VÕS § 276 lg-le 1 üürileandja kohustatud tagama üürile antava asja hoidmise kokkulepitud perioodil lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis. VÕS § 279 ja § 314 annavad aga üürnikule aluse leping etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, kui üürileandja asjal tekkivat puudust või asja kasutamise takistust ei kõrvalda. Maakohus ka sellest vaatenurgast pooltevahelisi lepinguid ei analüüsinud.
38.Vaidlusaluseid lepinguid analüüsides ilmneb, et nimelt liisingulepingule omases riski jaotumises olid pooled kokku leppinud. Lepingute p 2.1.2 kohaselt lepiti kokku, et sõiduki
ja selle juurde kuuluva dokumentatsiooni vastuvõtmisel on rentnikul õiguse kõrval ka kohustus tutvuda sõiduki tehnilise olukorraga ja kaasaantava dokumentatsiooni täielikkuse ja kehtivusega, sealjuures pöörates erilist tähelepanu müüja poolt sõiduki ekspluatatsiooniomadustele ja säilivusele väljastatava tähtajaliste garantiieeskirjade tingimustele. P 2.2.1 kohaselt on rentnikul õigus nõuda müüjalt kõigi nii ilmsete puuduste kui garantiiajal avastatavate ja varjatud puuduste kõrvaldamist. P 3.2 kohaselt on rentnik kohustatud tagama, et sõiduk vastab kõigile seadusest tulenevatele nõuetele ning et sõiduki kohustuslikud tehnoülevaatused ja korralised tehnohooldused on vastavalt hooldusraamatule nõuetekohaselt teostatud. P 5.5 kohaselt ei vabasta sõiduki kasutamise piiratud võimalus või mittevõimalikkus, mis on seotud sõiduki kahjustumise, tehnilise või majandusliku kõlbmatuse või sõiduki suhtes algatatud kriminaal- või kohtumenetlusega, rentnikku rendimaksete tasumise kohustusest. P-s 8.9 oli lepitud kokku, et sõiduki kahjustumisel kahjujuhtumi tagajärjel määral, mil kindlustusandja nõustub hüvitama sõiduki koguväärtuse, lõpeb leping ennetähtaegselt ühe kuu möödudes kindlustusandja vastavasisulise otsuse tegemisest. P 11.4 kohaselt läheb sõiduki tagastamisel vastava dokumendi allkirjastamise hetkest rendileandjale üle muuhulgas sõiduki juhusliku hävimise riisiko. Seega oli kokku lepitud, et sõltumata sellest, kui sõidukit ei ole võimalik eesmärgipäraselt kasutada, tuleb igakuiseid makseid siiski tasuda. Samuti, et lepingu alusel üleandmisest kasutajale kuni selle tagastamiseni omanikule lasub sõiduki juhusliku hävimise riisiko kasutajal. Aga ka selles, et sõidukil tehnilise puuduse ilmnemisel on kasutajal õigus pöörduda müüja poole puuduse kõrvaldamise nõudega ning et korraliste tehnoülevaatuste ja tehnohoolduste teostamise tagamine on samuti kasutaja kohustus.
39.Et pooled said lepingutest täitmise ajal aru kui liisingulepingutest, tõendab nendevaheline e-kirjavahetus, kus kostja juhatuse liige pöördub hageja poole seoses autode väljaostuhindadega ja hageja teatab sõidukite jääkväärtused (t I kd lk 61). Kumbki asjaolu ei oleks saanud omada poolte jaoks tähtsust, kui vähemalt üks neist oleks olnud arusaamisel, et tegemist on hoopiski üüri(rendi)lepingutega. Seda enam, et pooled ei vaidle, et ka kostjate näol on tegemist isikutega, kes igapäevases majandustegevuses muuhulgas tegelevad sõidukite liisingusse andmisega ja vastavasisuliste lepingute vormistamisega (Võidu Auto OÜ on alates juulist 2006 Fiat ́i ametlik müügi- ja hooldusettevõte; t I kd lk 63). Ja kuigi kostja K. K. kinnitas kohtuistungil korduvalt oma veendumust, et tema poolt sõlmitud lepingud olid tema arvates algusest peale üürilepingud, tõendavad tsiviilasja materjalid siiski asjaolu, et lisaks lepingute lõpetamiseks läbirääkimiste toimumise ajale oli ta veel kohtumenetluses sarnaselt hagejaga seisukohal, et tegemist on siiski liisingulepingutega. Nimetatud asjaolu nähtub tema esmasest kirjalikust vastusest (t I kd lk 57-60) ja sellele lisatud kompromissettepanekust (samas lk 63-64), kus täisteenindusliisingu pakkumised ja kasutusrendilepingud allkirjastanud rentniku esindaja nimetab sõlmitud lepinguid korduvalt (kasutus)liisingulepinguteks, igakuiseid makseid liisingumakseteks ja sõidukeid liisingus olevateks autodeks.
40.Seega sai tegemist olla nn sale and lease back tüüpi lepingutega, millised reeglina sõlmitakse liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil. Asjaolu, et lepingutes ei sisaldunud maksegraafikut, vaid oli fikseeritud kuumakse nimetusega „rendimakse“, ei anna alust tõlgendada lepinguid üürilepingutena. Et igakuine makse kujunes kokku kolmest osast, millest ühe osa moodustas rent sisuga „finantseerimine“, teise osa kindlustus sisuga „liikluskindlustus, KASKO kindlustus“ ja kolmas osa teenused sisuga „kindlustusjuhtumite käsitlus, administreerimisteenus“, oli kasutaja jaoks nähtav juba täisteenindusliisingute pakkumistest, samuti igakuise makse suurus ja käibemaksu osa selles. Ka ei anna selleks alust asjaolu, et hageja ei võõrandanud sõidukeid peale tagasi saamist. Nimetatud asjaolust ei saa teha järeldust, et hagejal oleks olnud huvi sõidukeid kostjalt omandada, kui oleks puudunud kokkulepe kostjaga nende liisimise kohta. Vaidlusalused lepingud tõepoolest ei sisalda üht tavalisemat liisingulepingule
iseloomulikku tunnust, nimelt kokkulepet liisinguvõtja õiguse kohta liisinguese lepingu lõppedes omandada, mis iseenesest ei välista siiski, et tegemist oli nimelt kasutusrendi tüüpi liisingulepingutega (nagu nähtub ka lepingute nimetustest). Lepingute tõlgendamisel hindas kolleegium kogutud tõendeid kogumis, lähtudes TsMS § 232 lg-st 1, mille kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosaliste esitatud väide on tõendatud või mitte.
41.Hageja rahalise nõude põhjendatuse kontrollimisel tuleb esmalt teha selgeks lepingute lõppemise aeg. Hageja on seisukohal, et selleks oli 23.11.2009 (teatis t I kd lk 33). Viidatud teatise kohaselt teatas hageja kostjale, et lepingud on ennetähtaegselt lõpetatud vastavalt lepingu p-le 10.1.2 ning kohustas sõidukid tagastama hiljemalt 26.11.2009. Puudub vaidlus, et sõidukid tagastati järgmiselt: Fiat Sedici 25.11.2009, Fiat Bravo 27.11.2009 ja Fiat Punto 01.12.2009. Esmases vastuses kostja nõustus hagejaga (samas lk 57), kuid hilisemalt muutis oma seisukohta (samas lk 117) ja esitas liisinguandja 30.07.2009 avalduse (samas lk 128), mille kohaselt oli avaldaja lugenud lepingud ühepoolselt lõpetatuks ja palunud vara tagastada alates 06.08.2009, kui selleks kuupäevaks ei ole võlgnevus koos viivisega tasutud. Puuduvad tõendid, et kostja oleks võlgnevuse seisuga 06.08.2009 likvideerinud. Kostja ei ole seda ka väitnud, kuid on hilisemas menetluses taas nõustunud hagejaga selles, et lepingud lõppesid vastava sõiduki tagastamise päeval (samas lk 195). Maakohus lepingute lõppemise kuupäeva osas seisukohta ei võtnud. Ka ringkonnakohtus nõustusid pooled, et lepingud lõppesid sõidukite tagastamise kuupäevadel. Seega lähtub kolleegium hageja rahaliste nõuete lahendamisel asjaolust, et kasutusrendilepingud lõppesid vastavalt Sedici kasutamiseks 25.11.2009, Bravo kasutamiseks 27.11.2009 ja Punto Grande kasutamiseks 01.12.2009. Perioodi eest peale nimetatud kuupäevi ei ole liisinguandjal õigus nõuda igakuise rendimakse tasumist.
42.Lepingu kehtivuse ajal on pooled kohustatud täitma lepingut vastavalt kokkulepitud tingimustele (VÕS § 76 lg 1) ja lepingu rikkumise korral on teisel poolel õigus nõuda lepingu täitmist (VÕS § 101 lg 1 p 1). Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja oli kohustatud vaidlusaluste lepingute alusel tasuma igakuiseid rendimakseid hagejale ning et hagetaval perioodil (september, oktoober, november) ta maksekohustust ei täitnud. Seega on hageja nõue tasumata rendimaksete osas põhjendatud järgmiselt: arve nr 004417 alusel summas 21 095.05 krooni (samas lk 35) ja arve nr 004135 alusel 11 925.05 krooni (samas lk 36). Arve nr 004690 summas 21 095.05 krooni (t I kd lk 34) on esitatud perioodi eest 01.11.2009 kuni 30.11.2009. Kuna kahe auto osas lõppesid lepingud enne novembrikuu lõppu, tuleb sissenõutavaid rendimakseid korrigeerida järgmiselt: 1) Sedici osas tuleb rendimakset vähendada võrdeliselt 5 päeva võrra, seega tuleb kostjatel hüvitada selle kuu eest 7762.93:30x25=6498.85 krooni; 2) Bravo osas tuleb rendimakset vähendada 3 päeva võrra, seega tuleb kostjal hüvitada selle kuu eest 7332.06:30x27=6598.85 krooni. Vastavalt lepingutele sisaldasid igakuised rendimaksed käibemaksu. Seega sisaldab ka maksete võlgnevus käibemaksu ja kostjate vastuväide, nagu ei tuleks liisingumaksete võlgnevuselt käibemaksu arvestada, ei ole põhjendatud. Vastuväites (t I kd lk 58) viidatud lahendites (nr 3-2-1-118-08, nr 3-2-1-124-08) käsitles Riigikohus käibemaksu kui tarbimismaksu arvestamist seonduvalt liisingueseme (jääk)väärtuse määramisega, mitte rendimaksete võlgnevusega seonduvalt. Lahendis nr 3-2-1-118-08 selgitas Riigikohus muuhulgas, et kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul arvestatakse ja makstakse käibemaksu igakuiselt makselt, muuhulgas intressilt.
43.VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 113 lg 1 alusel on hageja õigustatud saama viivist rendimaksete tasumisega viivitamise korral. Lepingute p-des 4.2 oli kokku lepitud viivisemääraks 16% aastas tähtajaks tasumata summalt alates maksetähtpäevast. Arve nr 004135 muutus sissenõutavaks 20.09.2009 ja ringkonnakohtu otsuse tegemise päeva 31.10.2012 seisuga on maksja olnud viivituses 1138 päeva, seega viivis on muutunud sissenõutavaks summas
5428.26 krooni, mis vastab 346.93 eurole. Arve nr 004417 muutus sissenõutavaks 22.10.2009, seega viivitus 1107 päeva ja viivis summas 9343.08 krooni, mis vastab 597.13 eurole. Arve nr 004690 muutus sissenõutavaks 20.11.2009, seega viivitus 1079 päeva ja viivis summas 8232.77 krooni, mis vastab 526.17 eurole.
44.Kostjad esitasid taotluse viivise vähendamiseks (t I kd lk 77). VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. VÕS § 113 lg 8 kohaselt laieneb nimetatud säte ka viivise nõudele. Kostjate taotlus on aga üldsõnaline ja selles ei ole esile toodud selliseid faktilisi asjaolusid, millised annaksid aluse väljamõistmisele kuuluva viivisesumma vähendamist kaaluda. Ka ei ole ringkonnakohtu hinnangul väljamõistmisele kuuluv viivise summa ebamõistlikult suur.
45.Liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed tulenevad VÕS §-st 367 (erinorm) ja §-st 195 (üldnorm). VÕS § 195 lg 5 kohaselt peavad lepingu ülesütlemise korral lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta ette üleantu. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige selle ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama sätte lg 2 kohaselt lähtutakse kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulude hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
46.Eelpool leidis tõendamist, et pooled olid sõlminud kasutusrendi tüüpi liisingulepingud. Hageja lähtub nõude esitamisel asjaolust, et sõidukid jäid peale lepingu lõppemist liisinguandja omandisse. Lepingute p-des 10.3 olid pooled leppinud kokku, et kui rendileandja lõpetab lepingu ennetähtaegselt rentniku süülise käitumise tõttu, on rentnik kohustatud hüvitama rendileandjale kõik põhjendatud kulud, mida rendileandja kannab seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega. Kuna täpsemalt kulude hüvitamises pooled kokku ei leppinud, siis tuleb rakendada VÕS §-s 367 sätestatut. Kuna lepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral ei saa liisinguandja jääda paremasse olukorda, kui ta oleks olnud lepingu tähtaegsel lõppemisel, tuleb kasutusrendi tüüpi lepingute puhul liisinguvõtjal maksta liisinguandjale lepingus kokkulepitud osa sõiduki soetamismaksumusest (tasumata osamaksed kuni lepinguperioodi lõpuni) ning arvestada tuleb asjaoluga, et liisinguandjale jäi ka tagastamise aja jääkväärtusega sõiduk. Lahendis nr 3-2-1-118-08 on Riigikohus selgitanud, et kasutusrendi tüüpi lepingute puhul tuleb eseme tagastamise aegse väärtuse arvestamisel lähtuda väärtusest, mida on käibemaksu võrra vähendatud. Sellise arvestuse korral on välistatud liisinguandja rikastumine lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel. Lahendis nr 3-2-1-118-08 toonitas Riigikohus, et käibemaksu juurdearvestamine liisinguesemete väärtuste määramisel ja liisinguesemete omandamise hüvitamata kulu (jääkmaksumus) peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, see tähendab olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta.
47.Eeltoodust tulenevalt on hageja poolt esitatud kulude nõue põhjendatud järgmiselt (hageja esitas tasumata liisingumaksete arvestuse intressita): I leping nr 013376 (Punto Grande) krediteerimiseks tasutud ostuhind 203 389.82 krooni (käibemaksuta; t I kd lk 189), liisingumaksetega pidi kaetama sellest 101 593.21 krooni, lepingu lõppemisel oli tegelikult kaetud 33 815.16 krooni ning liisinguandjale jäi sõiduk jääkväärtusega 128 000 krooni (käibemaksuta; samas lk 41). Seega tuleb liisinguvõtjal hüvitada liisinguandjale 203 389.82 – 33 815.16 – 128 000 = 41 574.66 krooni, mis vastab 2657.11 eurole.
48.II leping nr 013375 (Bravo) krediteerimiseks tasutud ostuhind 220 338.98 krooni (käibemaksuta; t I kd lk 188), liisingumaksetega pidi kaetama sellest 139 936.44 krooni, lepingu lõppemisel oli tegelikult kaetud 42 844.72 krooni ning liisinguandjale jäi sõiduk jääkväärtusega 128 000 krooni (käibemaksuta; samas lk 39). Seega tuleb liisinguvõtjal hüvitada liisinguandjale 220 338.98 – 42 844.72 – 128 000 = 49 494.26 krooni, mis vastab 3163.26 eurole.
49.III leping nr 013492 (Sedici) krediteerimiseks tasutud ostuhind 296 610.16 krooni (käibemaksuta; t I kd lk 190), liisingumaksetega pidi kaetama 181 356.92 krooni, lepingu lõppemisel oli tegelikult kaetud 55 526.23 krooni ja liisinguandjale jäi sõiduk jääkväärtusega 152 000 krooni (käibemaksuta; samas lk 37). Seega tuleks liisinguvõtjal hüvitada liisinguandjale 296 610.16 – 55 526.23 – 152 000 = 89 083.93 krooni. Samas on selle sõiduki puhul (erinevatelt teistest) maksnud liisinguvõtja sissemaksu 59 322.03 krooni (käibemaksuta), mida liisinguandja igakuiselt tasaarveldas. Liisinguandja arvestuse kohaselt oli lepingu lõppemise seisuga tasaarvestamata ettemaksu suuruseks 41 408.48 krooni (t I kd lk 190), mis tuleb liisinguandja rikastumise vältimiseks samuti arvesse võtta. Seega tuleb kokkuvõttes lepingu nr 013492 ennetähtaegse lõppemise tõttu tasuda liisinguvõtjal liisinguandjale 89 083.93 – 41 408.48 = 47 675.45 krooni, mis vastab 3047.02 eurole. Eeltoodust tulenevalt moodustab hageja nõue lepingute ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulude hüvitamiseks kokku 8867.39 eurot, millest aga hageja palub välja mõista 8231.95 eurot (nõude täpsustus t I kd lk 185).
50.Puudub vaidlus, et hageja ja äriühingust kostja juhatuse liige sõlmisid 30.12.2008 käendusleping (t I kd lk 32) tagamaks lepingust nr 013492 tulenevaid kasutusrentija (liisinguvõtja) kohustusi liisinguandja ees. Kostja vastuväite kohaselt lepiti selle p-s 2 kokku solidaarvastutuse kohaldamata jätmises, mistõttu vastutab käendaja vaid siis, kui põhivõlgnik nõuet ei täida (samas lk 57). Hilisemas menetluses kostjad ühe lepingu osas solidaarvastutuse kohaldamisele vastu ei vaielnud. Kolleegium on seisukohal, et käenduslepingu p-s 2 kokkulepitu ei tõenda, nagu oleks selles kokku lepitud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Viidatud tingimuses kohustus käendaja tagama võlausaldaja nõuete täitmise juhul, kui põhivõlgnik ei täida nõudeid kasutusrendilepingus ja selle lisades sätestatud tingimusel ja tähtpäevadeks. Seega vastutavad käendaja ja põhivõlgnik võlausaldaja ees solidaarselt vastavalt VÕS § 145 lg 1 esimeses lausepooles sätestatule. Viivisenõuet hageja käendaja vastu ei esitanud.
51.Kogu menetluse kestel on üheks kostjate vastuväiteks olnud, et äriühingust kostja tasaarvestas osaliselt hageja nõuded enda nõudega hageja vastu summas 7874 krooni (t I kd lk 117-118, 140, 201-202), milline tuleneb hageja tellimusel tehtud hooldus- ja remonditööde eest tasumata summadest. Kostjad on seisukohal, et tegid kohtumenetluse käigus menetlusliku tasaarvestusavalduse (t I kd lk 59, 77; algselt summas 15 044 krooni). Kostjad on seisukohal, et hagejal on tasumata arvete nr 92057 13.11.2009 (samas lk 81), nr 92128 03.12.2009 (samas lk 82; samasisuline ka nr 92056 13.11.2009) ja nr 10316 04.03.2010 (samas lk 83) alusel kokku 7874 krooni. Hageja vaidleb kostjatele vastu, selgitades, et oli juba eelnevalt kohtusse pöördumisel vähendanud tasumata rahasummade võrra arve nr 004135 alusel kostja vastu esitatud rahanõuet.
52.Ringkonnakohus on tsiviilasja materjalide alusel seisukohal, et kostjate tasaarvestuse vastuväide on põhjendatud osaliselt ja seda 04.03.2010 arve alusel tasumata 2194 krooni, mis vastab 350.87 eurole, ulatuses. Selle summa tasumata jätmist ei ole hageja vaidlustanud, samuti ei ole väitnud selle tasaarvestamist või arvel näidatud summa muul põhjusel põhjendamatust. Menetlusliku tasaarvestusavalduse esitas kostja esmalt 15.03.2010 ja 11.03.2010 oli möödunud tasumise tähtaeg (t I kd lk 83). Seega tuleb hageja kasuks väljamõistetavat võlgnevust vähendada 350.87 euro võrra. Ülejäänud summa osas tõendavad tsiviilasja materjalid, et selle olid pooled juba enne kohtumenetlust tasaarvestanud. Nimelt esitas hageja enda valduses olnud arvete nr 92057 ja nr 92056 (t I
kd lk 107, 109) koopiad, milledele on 24.11.2009 tehtud hageja poolt märkus „Tasaarveldus!“. Kokku tasaarvestas hageja 9170 krooni suuruse summa. Arve nr 004135 alusel nõuab hageja kostjatelt nimelt sellise summa võrra väiksema rahasumma väljamõistmist (21 095.05 – 9170 = 11 925.05). Äriühingu juhatuse liikmest kostja väitis esmases vastuses hagile, et „osa arveid tasaarveldati, mille kohta on kostja saatnud hagejale tasaarveldusteated, aga tagasi ei ole saanud ühtegi“ (t I kd lk 59). Kolleegium peab mõistlikuks arvestada tasaarvestamisele kuuluv rahasumma maha liisingulepingu nr 013492 ennetähtaegse lõpetamisega seotud kuludest, millised kuuluvad kostjatelt solidaarselt välja mõistmisele.
53.Hagi kuulub rahuldamisele põhinõudest 96% ulatuses (11 690.54-st 11 210.12). Seega jäävad nii maakohtus kui apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 96% ulatuses kostjate kanda solidaarselt ja 4% ulatuses hageja kanda.
Ulvi Loonurm
Ande Tänav
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.