Tsiviilasja number
2-10-4105
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ülle Jänes ja Gaida Kivinurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
21.04.2011, Tallinn
Tsiviilasi Vaidlustatud kohtulahend
ALD Automotive Eesti AS hagi OÜ Võidu Auto ja Karl Karjus vastu võla väljamõistmiseks Harju Maakohtu 17.12.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Võidu Auto ja Karl Karjuse apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Kohtuistungi toimumise aeg
7265,56 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja ALD Automotive Eesti AS (registrikood 11094435, asukoht Akadeemia tee 15, 12618 Tallinn), esindaja Agne Koks Kostja I OÜ Võidu Auto (registrikood 11003496, asukoht Haljala tee 5, Tõrremäe küla, 44415 Rakvere vald, Lääne-Virumaa) Kostja II Karl Karjus (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX XXX XXXXXXX)
14.03.2011
Tühistada Harju Maakohtu 17.12.2010 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või
riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ALD Automotive Eesti AS ja OÜ Võidu Auto vahel sõlmiti perioodil 28.11.200830.12.2008 kolm kasutusrendilepingut, millega OÜ Võidu Auto rentis kolm hagejale kuuluvat sõiduautot. 30.12.2008 sõlmisid hageja ning Karl Karjus käenduslepingu, millega Karl Karjus kohustus tagama kõiki hageja nõudeid, millised tulenevad hageja ning OÜ Võidu Auto vahel 30.12.2008 sõlmitud kasutusrendilepingust nr 013492 ja selle võimalikest lisadest ning muudatustest. Kasutusrendilepingute kohaselt andis hageja lepingu esemeks olnud sõiduautod OÜ Võidu Auto valdusesse ja kasutusse, kellel lasus kohustus tasuda lepingus sätestatud makseid. Hageja esitas perioodil 04.09.2009 – 04.11.2009 OÜ-le Võidu Auto arveid summas 63 258,15 krooni. OÜ Võidu Auto oma kohustusi ei täitnud ning jättis nimetatud perioodi eest tasumata 54 115,15 krooni. Hageja saatis OÜ-le Võidu Auto 23.11.2009 teatise kasutusrendilepingute 013375, 013376 ning 013492 ennetähtaegse lõpetamise kohta vastavalt lepingute punktile 10.1.2. Hageja palus OÜ-lt Võidu Auto välja mõista põhivõlana summa 30 826,36 krooni, viivise 2027,20 krooni, lepingu ülesütlemisega seotud kulu summas 72 546,10 krooni ja tulevikus sissenõutavaks muutuvad viivised ning OÜ-lt Võidu Auto ja Karl Karjuselt solidaarselt välja põhivõla 23 288,79 ning lepingu ülesütlemisega seotud kulu 56 256 krooni. Kostjate vastuväited Karl Karjus, kes on ühtlasi OÜ Võidu Auto seaduslik esindaja, hagi ei tunnistanud. Hageja ja OÜ Võidu Auto vahel sõlmitud lepingud ei ole käsitletavad kasutusrendilepingutena võlaõigusseaduse tähenduses, kuna hageja omandas sõiduautod OÜlt Võidu Auto ning seejärel sõlmisid pooled lepingud, mille alusel andis hageja sõiduautod OÜ Võidu Auto kasutusse. Pooltevahelises „kasutusrendilepingus“ puuduvad igasugused viited hageja ning OÜ Võidu Auto vahel sõlmitud sõiduautode ostu-müügilepingule, mistõttu ei tulenenud lepingutest ka hageja kohustus kõnealused sõidukid omandada, milline on liisingulepingu iseloomulikuks tingimuseks. Hageja ning kostja vahel sõlmitud lepinguid saab käsitleda ainult kui üürilepinguid. Hagejal on jäänud tasumata OÜ Võidu Auto poolt esitatud hooldus- ja remonditööde arveid summas 7874 krooni. Kostja nõue ei saa olla hageja nõudega tasaarveldatud, kuna tasaarvestuse tegemine toimub VÕS § 198 kohaselt vastavasisulise avalduse tegemisega teisele poolele. Hageja nimetatud avaldusi esitanud ei ole, samuti ei ole ta tõendanud nende kättesaamist OÜ Võidu Auto poolt. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis OÜ-lt Võidu Auto välja põhivõlgnevuse 38 589,29 krooni ning põhivõlgnevuse solidaarselt OÜ-lt Võidu Auto ning Karl Karjuselt 7762,93 krooni ALD Automotive Eesti AS kasuks. Samuti mõistis maakohus välja liisingulepingu ülesütlemisega seotud kulud OÜ-lt Võidu Auto 20 014,56 krooni ning solidaarselt OÜ-lt Võidu Auto ja Karl Karjuselt 37 334,4 krooni ALD Automotive Eesti AS kasuks. Kohus mõistis OÜ-lt Võidu Auto välja viivise 9980,2 krooni ALD Automotive Eesti AS kasuks. Menetluskulud jäid 56 % ulatuses OÜ Võidu Auto kanda ja 44 % ulatuses solidaarselt OÜ Võidu Auto ja Karl Karjuse kanda.
Poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et hageja ja OÜ Võidu Auto sõlmisid perioodil 28.11.2008-30.12.2008 kolm lepingut, millega OÜ Võidu Auto rentis hagejale kuuluvaid sõiduautosid Fiat Punto Grande (leping nr 013376), Fiat Sedici (leping nr 013492) ja Fiat Bravo (leping nr 013375). Lisaks sõlmiti hageja ja Karl Karjuse vahel 30.12.2008 käendusleping, millega Karl Karjus kohustus tagama kõiki hageja nõudeid, millised tulenevad hageja ning OÜ Võidu Auto vahel 30.12.2008 sõlmitud kasutusrendilepingust nr 013492 ja selle võimalikest lisadest ning muudatustest. Kostja tagastas sõiduautod perioodil 25.11.200901.12.2009. Pooled vaidlesid lepingu liigi ja lepingust tulenevate kohustuste täitmise üle. VÕS § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 järgi on põhivõlgniku ja käendaja vastutus solidaarne. Kohtule esitatud kasutusrendi lepingutest nähtub, et hageja andis OÜ Võidu Auto kasutusse sõidukid ja OÜ Võidu Auto kohustus tasuma nende kasutamise eest tasu. Sõidukid omandas hageja OÜ-lt Võidu Auto. Seega on täidetud kõik liisingulepingule VÕS §-s 361 sätestatud kriteeriumid. Asjaolu, et sõidukid on omandatud OÜ-lt Võidu Auto, ei muuda kasutusrendilepingut mingiks muuks lepinguks. Kohtule esitatud arvetest nähtub, et hageja on kostjale esitanud rendimaksete arveid kogusummas 54 115,15 krooni perioodi september kuni november 2009 eest. Kostjad ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et nad oleksid oma lepingust tulenevat kohustust täitnud. OÜ-l Võidu Auto on tasumata rendimakseid lepingu nr-te 013376 ja 013375 alusel kokku 38 589,29 krooni, milline summa kuulub OÜ-lt Võidu Auto hageja kasuks väljamõistmisele. Lepingu 013492 alusel esitatud rendiarvetest on hagejale tasumata 15 525,86 krooni. Kuna nimetatud lepingust tulenevate kohustuste täitmise katteks on hageja ning Karl Karjuse vahel sõlmitud 30.12.2008 käendusleping, tuleb solidaarvastutuse põhimõttel hageja kasuks välja mõista OÜ-lt Võidu Auto ja Karl Karjuselt solidaarselt 7762,93 krooni. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 113 lg 1 järgi on hageja õigustatud saama viivist rendimaksete tasumisega viivitamisel. Hageja ning OÜ Võidu Auto vahel sõlmitud kasutusrendilepingute punktis 4.2 on pooled kokku leppinud viivises, milline on 16% aastas tähtajaks tasumata summalt alates maksetähtpäevast. Seega perioodi eest 20.09.2009-20.01.2010 moodustavad viivised kokku 2027,20 krooni ning perioodi 21.02.2010-17.12.2010 moodustavad viivised kokku 7953 krooni. VÕS § 367 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lähtutakse nimetatud kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Lepingu nr 013492 objektiks olnud sõiduauto ostuhinnaks on kohtule esitatud arve kohaselt 350 000 krooni. Rendiperioodi (11 kuud) eest oli kostja kohustatud tasuma 85 392,23 krooni. Nimetatud sõiduauto jääkhinnaks auto tagastamisel oli 190 000 krooni. 350 000 - 85 329,23 - 190 000 = 74 670,77. Kuna nimetatud lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks oli hageja ja Karl Karjuse vahel 30.12.2008 sõlmitud käendusleping, tuleb siinkohal arvestada ka solidaarvastutuse põhimõttega. Seega tuleb hageja kasuks välja mõista OÜ-lt Võidu Auto ja Karl Karjuselt solidaarselt 37 335,40 krooni.
Lepingu nr 13375 objektiks olnud sõiduauto ostuhinnaks oli 260 000 krooni. Lepinguperioodi (12 kuud) eest kohustus OÜ Võidu Auto tasuma rendiarveid 87 984,72 krooni. Auto jääkväärtus tagastamise hetkel oli 160 000 krooni. Seega tuleb OÜ-l Võidu Auto hüvitada hagejale 12 015,28 krooni. Lepingu nr 13376 objektiks olnud sõiduauto ostuhinnaks oli 240 000 krooni. Lepinguperioodi (12 kuud) eest kohustus OÜ Võidu Auto tasuma rendiarveid 72 000,72 krooni. Auto jääkväärtus tagastamise hetkel oli 160 000 krooni. Seega tuleb OÜ-l Võidu Auto hüvitada hagejale 7999,28 krooni. Apellatsioonkaebus Kostjad paluvad tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses. Teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohtu otsuses puudub igasugune põhjendus, miks kohus leiab, et tegemist on liisingulepingutega, mitte üürilepingutega. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-21-06 rõhutanud, et kahe isiku vahel sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt. Käesoleval juhul omandas hageja sõiduautod OÜ-lt Võidu Auto enne üürilepingute sõlmimist ning sõiduautode omandamine hageja poolt ei olnud seotud nende OÜ-le Võidu Auto kasutusse andmisega, vaid ostu-müügilepingud ning üürilepingud olid eraldiseisvad lepingud. Asjaolu, et tegemist oli üürilepingutega, tõendavad ka kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes avaldatu kohaselt on liisingulepingu iseloomulikuks tunnuseks liisinguandja kohustus omandada liisinguvõtja poolt soovitud liisinguese kolmandalt isikult, sellise kohustuse puudumisel ei ole pooltevahelise suhte näol üldjuhul tegemist mitte liisingulepingu, vaid muutüübilise lepingulise suhtega, eelkõige üürivõi rendilepinguga või järelmaksuga müügilepinguga. Asjaolu, et tegemist on justnimelt üürilepingutega, kinnitab kostjate hinnangul fikseeritud igakuises tasus kokkuleppimine. Nimelt on just üürilepingute puhul tavapärane, et eseme kasutamise eest makstakse igakuiselt fikseeritud tasu. Liisingulepingutes märgitakse tavapäraselt eraldi intressi suurus, kuivõrd seda ei maksustata käibemaksuga. Asjaolu, et seda tehtud ei ole, kinnitab veelkordselt kostjate väiteid, et hageja ning OÜ Võidu Auto vahel olid sõlmitud üürilepingud. Maakohus ei ole nimetatud asjaolule mingit tähelepanu pööranud. Tegemist ei olnud sale and lease back tüüpi lepinguga. Ka maakohus oli seisukohal, et hageja ja OÜ Võidu Auto vahel on sõlmitud kasutusrendileping, millist kinnitab asjaolu, et OÜ Võidu Auto ei olnud liisingueseme omandamise kohustust. Kuivõrd sale and lease back tüüpi lepingud on aga suunatud liisinguvõtja ostu krediteerimisele, mitte liisingueseme kasutamise võimaldamisele, ei ole võimalik sõlmida sale and lease back tüüpi kasutusrendilepingut. Eeltoodu kinnitab veelkordselt, et hageja ning OÜ Võidu Auto vahel on sõlmitud üürilepingud, mitte liisingulepingud. Lepingute alusel on hageja üürinud oma vara OÜ-le Võidu Auto ning üürilepingu erakorralisel lõpetamisel ei ole ALD Automotive AS- l mingisugust materiaalõigusliku alust esitada OÜ-le Võidu Auto hagiavalduses esitatud nõudeid seoses lepingu ülesütlemise kuludega. Juhul, kui kohus peaks siiski leidma, et tegemist on liisingulepingutega, ei nõustu kostjad maakohtu seisukohaga lepingu nr 013492 alusel tasumisele kuuluvate lepingu ülesütlemise kuludega. Nimelt leiab makohus küll õigesti, et sõiduauto omandamise maksumusest 350 000 krooni tuleb maha arvata sõiduauto jääkväärtus 190 000 krooni ning lisaks rendimaksed perioodil 11 kuud, s.o kokku 85 392,23 krooni, kuid kohus on jätnud tähelepanuta, et OÜ Võidu Auto on kõnealuse lepingu sõlmimisel tasunud ka sissemakse 20 % sõiduauto
maksumusest, s.o 70 000 krooni. Seega tuleb kostjatelt hageja kasuks väljamõistetud summast 70 000 krooni maha arvata, kuivõrd nimetatud summa ulatuses ei ole hagejale kahju tekkinud. Maakohus pidas põhjendatuks mõista OÜ-lt Võidu Auto ALD Automotive Eesti AS kasuks välja liisingulepingu ülesütlemisega seotud kulud 20 014,56 krooni ning solidaarselt kostjatelt 37 334,4 krooni. Arvestades, et nimetatud summa kokku moodustab 57 348,96 krooni, s.o vähem kui ülesütlemisega seotud kuludest lisaks mahaarvamisele kuuluv 70 000 krooni, tuleb 57 348,96 krooni ületava osa arvel lugeda tasutuks kostjate põhivõlgnevus hageja ees. Seega maakohtu otsus tuleb tühistada liisingulepingu ülesütlemisega seotud kulude osas täies ulatuses ning põhivõlgnevuse osas osaliselt – põhivõlgnevusest tuleb lahutada 12 651 krooni (70 000 – 57 348,96). Lisaks eeltoodule tuleb hageja nõudest maha arvata OÜ Võidu Auto remondi- ja hooldustööde nõue hageja vastu summas 7874 krooni. Maakohus ei ole nimetatud protsessuaalse tasaarvestusavalduse osas mitte mingisugust seisukohta avaldanud ning OÜ Võidu Auto nõude täiesti tähelepanuta jätnud, millisega on oluliselt rikkunud TsMS § 442 lg 7 ja 8. Vastus apellatsionkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostjate kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 17.12.2010 otsus tuleb tühistada olulise menetlusõiguse normide rikkumise tõttu ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Asjas on puudulikult läbiviidud eelmenetlus. TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses välja eelkõige hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende suhtes, menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. Nimetatud nõudeid ei ole maakohus asja arutamisel järginud. Hageja ei ole oma väiteid tõendanud, kuigi kostjad on neile kogu menetluse jooksul vastu vaielnud. Ometi on maakohus otsust tehes tuginenud vaid hageja faktiliste väidetele ja nende poolt antud õiguslikule hinnangule. Oma väidete kinnitamiseks pole hageja tõendeid kohtule esitanud. Ringkonnakohtu istungil seletas hageja, et tõendid on kõik raamatupidamises olemas. Kolleegiumi arvates sellest väitest pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimiseks ja hagi rahuldamiseks ei piisa. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus ei ole andnud hinnangut kostjate faktilistele väidetele ega põhjendanud, miks ta nendega ei nõustu. Kostjad leiavad õigesti apellatsioonkaebuses, et on esitanud menetluse jooksul rea vastuväiteid ja põhjendusi, miks vaidlusalune leping ei ole liisinguleping, kuid maakohus ei ole neile hinnangut andnud. Kostjad on leidnud, et poolte vahel on sõlmitud üürilepingud. Asjaolu, et tegemist on nimelt üürilepingutega, kinnitab kostjate hinnangul fikseeritud igakuises tasus kokkuleppimine, kuna see on just üürilepingute puhul tavapärane, et eseme kasutamise eest makstakse igakuiselt fikseeritud tasu. Liisingulepingutes märgitakse tavapäraselt eraldi intressi suurus, kuivõrd seda ei maksustata käibemaksuga. Asjaolu, et seda tehtud ei ole, kinnitab veelkordselt kostjate väiteid, et hageja ning OÜ Võidu Auto vahel olid sõlmitud üürilepingud. Kaebuses leitakse põhjendatult, et maakohus ei ole nimetatud asjaolule mingit tähelepanu pööranud.
Ka on kostjad seisukohal olnud, et tegemist ei olnud sale and lease back tüüpi lepinguga. Ka maakohus oli seisukohal, et hageja ja OÜ Võidu Auto vahel on sõlmitud kasutusrendileping, millist kinnitab asjaolu, et OÜ-l Võidu Auto ei olnud liisingueseme omandamise kohustust. Kuivõrd sale and lease back tüüpi lepingud on aga suunatud liisinguvõtja ostu krediteerimisele, mitte liisingueseme kasutamise võimaldamisele, ei ole võimalik sõlmida sale and lease back tüüpi kasutusrendilepingut. Ka neile kostja seisukohtadele ei ole maakohus hinnangut andnud. Kuivõrd maakohus ei ole ole andnud otsuse tegemisel hinnangut kostja vastuväidetele ega seega tuvastanud asja lahendamiseks kõiki vajalikke asjaolusid, siis tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muuhulgas sellega, et uute tõendite kogumise ja hindamise juures, samuti uute faktiliste asjaolude tuvastamisel peab olema pooltele tagatud põhiseaduse § 24 lg-s 5 ja TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 antud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. Menetluskulud tuleb esimese astme kohtul jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.