Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Tsiviilasi nr: 2-10-41075 taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-41075 2007. liitumistasu nõudes eksimusse, jättes hagejale mulje, et liitumine on vajalik ja liitumistasu peavad võrdsetel alustel maksma kõik kinnistuomanikud. Hageja sai alles kostja 04.05.2010 kirjast teada, et tema oli ainus Maksima VI maaüksuse kinnistuomanikest, kes pidi kostjaga liitumislepingu sõlmimisel maksma teistkordset liitumistasu. Juhul, kui kostja oleks koheselt hagejale avaldanud, et kostja ei pea tegema Maksima VI maaüksusel liitumislepingus nimetatud trasside ehitustöid ja teised kinnistute omanikud liitumistasu ei maksa, ei oleks ka hageja 09.11.2007 liitumislepingut antud tingimustel sõlminud ega teistkordselt liitumistasu maksnud. Kostja eksitas hagejat ja lõi talle liitumislepingu aluseks olevatest asjaoludest teadlikult väära mulje. Kostja viis hageja veevarustuse kinnikeeramisega sunnitud olukorda ja liitumistasu tasumise osas eksimusse, mille tulemusena sõlmis hageja liitumislepingu olukorras, kus tegelikult oli juba ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni väljaehitamise ja sellega liitumise eest tasunud. Kostja ei olnud hagejalt liitumistasu nõudmise hetkel 09.11.2007 vaidlusaluste trasside omanik ega lepinguline valdaja ÜVVKS § 6 lg 1 mõistes. Kostja ei teostanud enne ega peale lepingu sõlmimist ühtegi ÜVVKS § 6 lg-s 2 nimetatud toimingut, mille eest oleks vee-ettevõtjal olnud õigust liitumistasu nõuda. Kõik trassid, sh X X kinnistu liitumispunktid, olid 2007. aastaks juba täielikult välja ehitatud. Liitumislepingu p-des 4.2.1 ja 4.2.2 nimetatud kulutused ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni rajamiseks Maksima VI maaüksusel asuvatele kinnistutele olid arendaja poolt juba tehtud. Liitumistasude kahekordse maksmise kohustuse välistab lisaks ÜVVKS § 5 lg-le 6 ka ÜVVKS § 6 lg 4, mille kohaselt ei saa liitumistasu teistkordselt võtta, kui kinnistu veevärgi või kanalisatsiooni ning ühisveevärgi ja kanalisatsiooni liitumispunkti asukoht muutub vee-ettevõtte arendustegevuse tõttu. Kostja vastuväited

3(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-41075 piirkonnas. ÜVVKS tähenduses tuleb ÜVK-ga kaetud alana käsitleda alasid, kus enam kui 50%-le kinnistutest on väljastatud ehitusluba enne 22.03.1999. Nimetatud säte on ette nähtud eesmärgiga mitte raskendada ÜVVKS seaduse jõustamisega isikute olukorda, kes tegid oma maja ehitamise otsused ja sellega seotud finantsplaanid enne ÜVVKS jõustumist 22.03.1999. Nimetatud isikute jaoks on ette nähtud võimalus, et liitumistasu tasutakse läbi veetariifi, st läbi vee tarbimise ÜVVKS § 14 lg-s 3 sätestatud tingimustel. Hageja kinnistu eelmainitud piirkonnas asuvaks kinnistuks ei kvalifitseeru. Kostja möönab, et on isikuid, kellega on sõlmitud liitumislepingud liitumistasuga 0 krooni, kuid seda teistel põhjustel ja alustel kui hageja on hagiavalduses märkinud. 0- kroonise liitumistasuga liitumislepingute sõlmimise tingis OÜ Kiili KVH endise juhatuse liikme hooletus, mille tagajärjel sõlmiti grupi isikutega tähtajatud tarbimislepingud vaatamata asjaolule, et kehtiva korra kohaselt tohib isikutega, kellel puudub liitumisleping, sõlmida vaid tähtajalisi tarbimislepinguid (nt ehitusvee võtmiseks). Kuna tähtajatu tarbimisleping on oma sisult selline, mille lõpetamiseks peab esinema väga mõjuv põhjus, siis võis lugeda, et isikud on de facto ÜVK-ga liitunud. Kostja on kaalunud vastavasisuliste nõuete esitamist isikute vastu kohustusega sõlmida liitumisleping ja tasuda liitumistasu, kuid ettevõtte nõukogu ja üldkoosolek on seni pidanud isikute hagemist ebaproportsionaalseks meetmeks. Kostja on seisukohal, et nõuda lepingu kehtetuks tunnistamist tuginedes TsÜS §-le 90 ja §-le 92, ei ole õiguslikult pädev. Lepingu sõlmimise õiguslik alus tuleb ÜVVKS ja määrusest nr

4(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-41075 alused“ sätestatust. Volitusnorm nimetatud määruse kehtestamiseks tulenes ÜVVKS § 5 lg-st

5(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-41075 Põhjendamatu ja vastuolus kogutud tõenditega on maakohtu seisukoht, et TsÜS § 99 lg-s 1 sätestatud tehingu tühistamise tähtaeg hakkas kulgema juba 09.11.2007. Hageja ei saanud ega pidanudki liitumislepingu sõlmimise ajal aru saama, et kostjal puudub õigus liitumistasu küsimiseks. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja pidi tehingu tegemise ajal kehtinud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseadusest (edaspidi ÜVVKS) ning Kiili Vallavolikogu 22.06.2004 kehtestatud määrustest nr 21 “Ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga liitumise tasu võtmise kord“ (edaspidi kord) ja nr 22 „Ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga liitumise tasu arvutuste alused“ (edaspidi määrus) teadlik olema 09.11.2007 liitumislepingu sõlmimisel, kuna nii seadused kui õigusaktid on avalikud ja igale isikule kättesaadavad. Seega sai hageja kontrollida liitumistasu vastavust ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniseadusele ja Kiili Vallavolikogu määrustele juba liitumislepingu sõlmimisel, mistõttu hakkas tühistamiseks ettenähtud kuuekuuline tähtaeg kulgema lepingu sõlmimisest. Asjaolu, et hageja oli liitumistasu maksmise küsimuses eksimusse viidud, ilmnes alles 2010. aasta kevadel. Kohus on lähtunud põhjendamatult eeldusest, et hageja kui õigusalaseid eriteadmisi mitteomav isik pidi hoolimata õigusnormide paljususest, liitumislepingus puuduvatest viidetest konkreetsetele õigusnormidele ning kostja vastupidistest väidetest saama aru, et tal puudub liitumistasu maksmise kohustus. Hageja ei pidanud aru saama, kas kostja oli liitumislepingu sõlmimise ajal trasside arendaja ÜVVKS § 4, ÜVK trasside omanik või valdaja ÜVVKS § 5 ja 6 või veeteenuse osutaja ÜVVKS § 7 ja 8 mõttes. Hageja võis mõistlikult eeldada (kostja ei ole ka vastupidist tõendanud), et Kiili Vallavolikogu 22.06.2004 määrus nr 22 ning 22.06.2004 määrus nr 21 koostoimes ÜVVKS-ga andsid kostjale õiguse küsida hagejalt liitumistasu. Ka liitumislepingus ei olnud sätestatud, millistest konkreetsetest õigusnormidest pooltevahelistes suhetes lähtutakse. Hagejat viis eksimusse ka liitumislepingu tekst. Lepingu p 6.1 sätestab, et vee-ettevõtja omandisse pidi jääma liitumislepingu tulemusena loodud vara. Hagejale jäi mulje, et kostja pidi liitumislepingu raames tegema täiendavaid kulutusi, mille katmiseks tuli tal maksta liitumistasu. Alles hiljem selgus, et tegelikult ei pidanud kostja mingeid trasse ehitama ehk uut vara looma, kuna liitumispunktid olid juba arendaja A. S. poolt välja ehitatud (nimetatud asjaolu on kostja omaks võtnud 18.10.2010 menetlusdokumendi p-s 5). Hagejal ei olnud põhjust kostja väidetes kahelda. Lisaks viis kostja hagejat eksimusse ka seeläbi, et kostja väitel pidid kõik Maksima VI maaüksuse kinnistuomanikud vee saamiseks sõlmima liitumislepingu ja maksma liitumistasu. Jääb arusaamatuks, kuidas sai kohus järeldada, nagu oleks hageja pidanud aru saama, et tal puudub õigusaktidest tulenevalt kohustus liitumistasu maksta, kui liitumislepingus oli üksnes üldsõnaline viide õigusnormidele. Kohtuotsus põhineb valel eeldusel, nagu peaks ilma õigusalaste eriteadmisteta isik omama põhjalikku ülevaadet erinevate õigusaktide sisust. 10.02.2010 vastuses hageja järelepärimisele avaldas kostja, et liitumisepingud on sõlmitud ka X X naaberkinnistutega vastavalt Kiili valla ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga liitumise korrale. Alles pärast seda, kui hageja veelkord täiendava pöördumisega kostja poole pöördus, tunnistas kostja, et teised kinnistuomanikud liitumistasu tegelikult ei maksnud. Samas oli kostja liitumislepingu sõlmimisel väitnud hagejale, et ta teeb liitumislepingu raames täiendavalt kulutusi liitumistasu arvelt ja kõik teised Maksima VI kinnistute omanikud on samuti kohustatud liitumistasu tasuma. Alles 2010. mais selgus, et liitumistasu küsimist õigustavaid kriteeriume ei esinenud. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, nagu ei oleks hageja viidanud, et ta sai liitumistasu ebaõigest arvutamismetoodikast jms teada alles 2010. aastal. Hageja on kogu menetluse kestel rõhutanud, et enne kostja juhatuse liikme S. K. 04.05.2010 vastuskirja kättesaamist ei teadnud

6(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-41075 ta, et X X, X XX, X X, X X, X X, X X, X X X ja X X X kinnistuomanikud on tasunud kostjale ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga liitumisel 0 krooni. Tulenevalt sellest, et hageja oli teadlik, et arendusala kinnistute omanikud maksid A. S-le 2001. aastal, et ta organiseeriks arendusala vee- ja kanalisatsioonitrasside ning liitumispuntidee väljaehitamise (tunnistaja on ise seda kinnitanud), sai hageja 04.05.2010 dokumendist aru, et kostja oleks pidanud kohtlema kõiki kinnistuomanikke ühetaoliselt ja jätma ka hagejalt liitumistasu võtmata. Hageja sai alles 04.05.2010 kirjast aru, et ka tema ei oleks pidanud kostjale liitumistasu maksma olukorras, kus keegi teine piirkonna kinnisvaraomanikest seda ei teinud. Seega on leidnud tuvastamist, et hagejale sai just 04.05.2010 vastusest teatavaks tema eksimusse viimine kostja poolt liitumislepingu sõlmimisel. Pärast eksimusest teadasaamist esitas hageja 21.06.2010, s.o kuuekuulise tähtaja jooksul kostjale avalduse liitumislepingu tühistamiseks eksimuse tõttu ja nõudekirja alusetult saadud 7 560,93 euro tagastamiseks. Hageja ei saanud ega pidanudki 2007. aastal aru saama, et kostjal ei olnud seadusest ja faktilistest asjaoludest tulenevalt tegelikult õigus hagejalt liitumistasu küsida ja hageja oli selles osas viidud eksimusse. Hagejal puudus tol hetkel mõistlik põhjus kahelda kostja väidetes. Hageja ei esitanud tehingu tühistamise avaldust hilinenult ja ei olnud 2010. aasta kevadeks kaotanud õigust liitumislepingut tühistada. Maakohus jättis analüüsimata kõik hageja sisulised seisukohad ja tõendid selle kohta, miks hageja antud juhul üldse eksimusse sattus. Kohtuotsus ei ole kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 ja § 436 lg-ga 1. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et hageja ei ole ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitunud kahel korral, kuna liitumislepingud sõlmis temaga kostja, mitte A. S. Kohus tugineb oma järelduses A. S. väidetavatele ütlustele, mille kohaselt sai tunnistaja hagejalt raha vee- ja kanalisatsioonitrasside ehitamise eest, kuid trassid ehitas välja kostja. Asjas kogutud dokumentaalsete tõenditega on leidnud tuvastamist, et liitumislepingu sõlmimise ajaks olid ÜVK trassid juba välja ehitatud. Tõendatud on, et OÜ Võluvits andis vastavalt 19.10.2001 vee- ja kanalisatsioonitrasside üleandmise-vastuvõtmise aktile A. S-le üle rajatud vee- ja kanalisatsioonitrassi Kiili vallas, Maksima I ja VI maaüksusel. Üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt oli trassidega liitujaid 17. Kiili Vallavalitsusele 11.02.2005 esitatud A. S. taotlusest nähtub, et Maksima VI maaüksuse veevarustuse- ja kanalisatsioonitrassid olid välja ehitatud ja kasutuses, s.o ekspluatatsioonis. Juba väljaehitatud trasse ei ole võimalik teistkordselt välja ehitada. A. S. on kinnitanud, et just tema ehitas trassid välja ja ühendas need Kiili valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga. A. S. on istungil antud ütluste käigus viidanud, et temal oli kostja eelõigusjärglasega kokkulepe, mille kohaselt pidi ta 2001. aastal parandama roostes kolmesuunalised liitumiskohad. Selleks ehitas tunnistaja kostja eelõigusjärglasele kuuluval trassil ümber kaevu, kraanid ja hargnemised, milleks tegi kulutusi 12 000 krooni. Selle eest sai tunnistaja õiguse ühendada arendusala vee- ja kanalisatsioonitrassid kostja eelõigusjärglasele kuuluvate trassidega, kust tuli vesi. Seega teostas A. S. juba 2001. aastal kostja eelõigusjärglasega sõlmitud kokkuleppe alusel nn arendusesiseste ja -väliste trasside liitumise ehk liitus Kiili valla ÜVK trassidega. Kuigi ÜVVKS erinevalt kostja seisukohast arendusesiseseid ja -väliseid trasse ei erista, viitab eeltoodu sellele, et liitumine Kiili ÜVK-ga toimus juba ajal kui A. S. oli trasside omanik, mistõttu ei saanud kostja viia läbi täiendavat liitumist. Maakohus on tõlgendanud tunnistaja ütlusi ebaõigelt ja jätnud hageja eeltoodud viited tähelepanuta. Tunnistaja ütluste kohaselt maksid arendusala kinnistute omanikud, sh hageja, talle 2001. aastal selle eest, et ta organiseeriks arendusala vee- ja kanalisatsioonitrasside ning

7(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-41075 liitumispunktide väljaehitamise 110 kinnistule. Tunnistaja kinnitusel kostja mingeid kulutusi seoses X X vee- ja kanalisatsioonitrasside väljaehitamisega ei teinud, vaid osutas üksnes veeteenust ja teostas osaliselt trasside hooldust, mille kohta esitati arve tunnistajale. Seega on tõendatud, et hageja tasus arendaja A. S-le Maksima VI arendusala ÜVK trasside väljaarendamise ja X X kinnistu siseste trassidega liitmise eest, mis ÜVVKS § 6 lg 2 ja 3 kohaselt ongi liitumistasu võtmise aluseks. Kostjal puudus õigus täiendava liitumistasu võtmiseks olukorras, kus ta reaalseid kulutusi liitumispunktide väljaehitamisega seoses ei teinud, vaid üksnes osutas veeteenust. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu ei omaks tähendust asjaolu, kas kostja oli liitumistasu maksmise hetkel vee- ja kanalisatsioonitrasside omanik või valdaja, kuna hageja saavutas liitumislepingu sõlmimise ja liitumistasu maksmisega soovitud tulemuse - liitumise ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniga. Eeltoodud seisukoht on vastuolus nii õigusaktide kui ka kohtupraktikaga. Hageja on kogu menetluse kestel järjepidevalt rõhutanud, et kostjal puudus seadusest ning Riigikohtu seisukohtadest tulenev õigus nõuda hagejalt liitumistasu, kuna liitumislepingu sõlmimise hetkel ei olnud ta ei trasside omanik ega ka valdaja. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et 01.02.2009 kehtinud ÜVVKS § 5 lg 2 sätestas, et kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni liitumine ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga toimub kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni omaniku või valdaja taotlusel tema ja ühisveevärgi ja kanalisatsiooni omaniku või valdaja vahel sõlmitud lepingu alusel. Sama seaduse § 6 lg 1 sätestas, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanikul või valdajal on õigus võtta ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitujalt põhjendatud liitumistasu kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud korras ja tingimustel, arvestades seaduses sätestatut. Riigikohtu halduskolleegium on otsuses nr 3-2-1-169-09 märkinud, et ÜVK süsteemiga liitumise aluseks peab ÜVVKS § 5 lg 2 järgi olema leping ÜVK omaniku või valdajaga. Maakohus on paljasõnaliselt viidanud, et alates 2001. aastast oli trasside faktiline valdaja ja hooldustööde teostaja kostja. Kohus ei ole toonud välja ühtegi tõendit, millele selline seisukoht tugineb, peale tunnistaja väidetavate ütluste. Samas on tunnistaja avaldanud hoopis vastupidist seisukohta. Liitumislepingu sõlmimise hetkel ei olnud kostja näol tegemist trasside omaniku ega valdajaga. A. S. lubas kostjal kasutada arendajale kuuluvaid trasse vee juhtimiseks, kuid ei andnud kostjale üle trasside valdust. Arendaja ja kostja vahel puudus ka mis tahes muu kokkulepe, mis oleks võimaldanud kostjal elanikelt liitumistasu nõuda. Seda hageja seisukohta kinnitavad ka esitatud dokumentaalsed tõendid, millest nähtub üheselt, et A. S. andis kostjale trasside valduse üle 16.01.2008, kui sõlmiti ühisveevärgi ja kanalisatsioonitrasside ning nende teenindamiseks vajalike ehitiste võõrandamise ja ÜVK trasside valduse üleandmise leping. Maakohus ei ole eeltoodud lepingule mingisugust tähelepanu pööranud ega seda otsuses analüüsinud. ÜVK trasside väljaarendamine ja nendega liitumine ei ole seotud ÜVK teenuse osutamisega. Seaduse kohaselt on tegemist eraldiseisvate lepingutega, mille eeldused ja alused ei ole kokkulangevad. Maksima VI vee- ja kanalisatsioonitrassid olid ÜVK trassid ka siis, kui nende veega varustamine ja reovee ärajuhtimine oli Kiili ÜVK arengukava kohaselt ette nähtud kostjale kuuluva ÜVK kaudu. Kohus on jätnud tähelepanuta ka asjaolu, et liitumisavalduse kostjale oleks pidanud esitama Maksima VI maaüksusel asuvate trasside omanik A. S. ning liitumislepingu sõlmimine oleks pidanud toimuma A. S. ja kostja vahel, mitte kõigi kinnistutega eraldiseisvalt. Seda põhjusel, et kostja poolt toimus Maksima VI kinnistute veega varustamine A. S. omandis ja valduses olevate ÜVK trasside kaudu, mille kasutamise suhtes ei olnud kolmandatel isikutel võimalik

8(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-41075 kostjale avaldusi esitada. Samuti ei saanud kostja sõlmida hagejaga Maksima VI vee- ja kanalisatsioonitrasside liitumislepingut ega küsida selle eest liitumistasu, kuna trasside omanikuks oli arendaja. Selline õigus oli ÜVVKS § 6 lg 1 kohaselt üksnes arendaja A. S-il. Kuigi hageja juhtis maakohtu tähelepanu eeltoodud asjaolule, ei käsitlenud kohus seda otsuse tegemisel. Tulenevalt sellest, et kõnealused trassid olid ajal, kui hageja sõlmis kostjaga liitumislepingu nr 0022, arendaja A. S. omandis ja valduses, puudus kostjal seadusest tulenev õigus liitumislepingu sõlmimiseks ja liitumistasu küsimiseks. Arvestades eeltoodut on hageja alusetult tasunud kostjale liitumistasu. Korra p 9 sätestab, et liitumistasu on ÜVK-ga liitumist taotleva kinnistu omaniku või valdaja samuti korra p-s 3 toodud juhtudel kliendi poolt makstav ühekordne tasu temale vajaliku ÜVK ehitamise või rekonstrueerimise eest. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et hageja tasus liitumistasu 2001. arendaja A. S-le. Seetõttu juhul, kui hageja kohustuseks oleks olnud tasuda Maksima VI maaüksuse trasside väljaehitamise ja X X kinnistuga liitmise eest arendajale ning seejärel omakorda kostjale samade trassidega liitumise eest liitumislepingu alusel, oleks igal juhul tegemist ÜVVKS § 6 lg 4 mõistes liitumistasu teistkordse võtmisega. Hageja kohustamine X X kinnistu liitumislepingu sõlmimiseks Maksima VI arendusala trassidega liitumiseks oli vastuolus ÜVVKS § 5 lg-ga 6 olukorras, kus hageja oli liitumistasu arendajale juba tasunud. Maakohus on jätnud eeltoodu otsuses põhjendamatult analüüsimata. Kohus ei ole pööranud tähelepanu ega andnud hinnangut ka asjaolule, et kostja positsioon on vastuoluline ja menetluse kestel kostja esitatud seisukohad viitavad sellele, et kostjal ei ole selget arusaama, mille eest ta hagejalt raha küsis. Menetluse alguses väitis kostja, et hageja makstud summa oli tasu trasside väljaehitamise eest ja X X kinnistu liitmise eest Maksima VI ühisveevärgi ja -kanalisatsioonitrassidega (sama on kostja väitnud hagejale ka 2006. aastal enne liitumislepingu sõlmimist). Hiljem muutis kostja oma positsiooni ja hakkas väitma, et liitumislepingu alusel tasutud liitumistasu tuli maksta tulevase arendustegevuse eest. Kuigi kostja viimatinimetatud tõlgendust ei ole võimalik liitumislepingu sõnastusest tuletada (liitumislepingu p 1.4 kohaselt lepinguga reguleeritakse X X kinnistu liitumist konkreetsete liitumispunktidega, mitte liitumistasu tulevase arendustegevuse eest), viitab eeltoodu sellele, et kostja on ka ise nõustunud, et trassid olid liitumislepingu sõlmimise hetkeks olemas ja seetõttu ta ei pidanud trasside väljaehitamisele mingeid kulusid tegema. Liitumistasu võib küsida üksnes ÜVK trasside väljaehitamiseks ja kinnistu veevärgi ning kanalisatsiooniga liitumiseks tehtud kulutuste katteks, mitte tulevikus tehtavate arendustööde rahastamiseks. ÜVVKS § 6 lg-st 3 tulenevalt võib ÜVK arendamise komponendiga katta üksnes konkreetse piirkonna kinnistute liitumiseks vajalikke arendusmeetmeid. Järelikult ei ole võimalik ÜVVKS § 6 lg 2 p-s 1 toodud liitumistasu arendamise komponendiga katta ka liitumise hetkeks veel ehitamata ÜVK rajatisi ja katta selliseid ÜVK arendusmeetmeid, mis on seotud üldiselt KOV elanikkonna veega varustamise või reovee ärajuhtimisega. Eeltoodud seisukohti kinnitab ka õiguskantsler Kiili vallale 06.05.2010 esitatud ettepaneku nr 9 p-s 8, asudes muuhulgas seisukohale, et liitumistasu ÜVK arendamise komponent ei ole mõeldud selleks, et tagada kõigi ÜVK arendamise kavas ettenähtud meetmete elluviimine (sh arendusmeetmed, mida plaanitakse teha pärast kinnistu liitumist ÜVK-ga). Õiguskantsler on seejuures avaldanud, et määruse p-s 3.1 sätestatud määratlus arendusmeetmetest, mille kulu võib liitumistasu arvutamisel arvesse võtta, on vastuolus ÜVVKS § 6 lg 2 p-ga 1 ja § 6 lg-ga 3 ning PS § 3 lg-ga 1 ja § 154 lg-ga 1. Kostja seisukohtadest lähtudes on ilmne, et kostjal ei oleks olnud liitumistasu küsimiseks õigust isegi juhul, kui ta oleks olnud liitumislepingu

9(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-41075 sõlmimise hetkel trasside valdaja või omanik. Maakohus on jätnud eeltoodu otsuse tegemisel tähelepanuta ja eiranud muuhulgas ka hageja viidatud õiguskantsleri seisukohti. Seetõttu on kohtuotsus vastuolus TsMS § 232 lg-ga 1 ja § 243 lg-ga 1. Kostjal puudus õigus nõuda Maksima VI piirkonna elanikelt liitumistasu juba liitumislepingu sõlmimise ajal kehtinud õigusnormidest tulenevalt ning see õigus ei tekkinud ka 02.04.2008 määruse alusel. Ebaõige ja vastuolus nii õigusnormide kui ka esitatud tõenditega on maakohtu seisukoht, et liitumistasu küsimata jätmise aluseks oli kostja 02.04.2008 nõukogu otsus sõlmida kinnistu omanikega, kellel olid sõlmitud tähtajatud tarbimislepingud, liitumislepingud ÜKV seaduse mõiste tähenduses 0 krooniga. Kuna hageja liitus ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga enne 02.04.2008 kostja nõukogu otsust, see otsus temale ei laiene ning ta ei saanud liitumislepingu sõlmimisel nõukogu otsusega arvestada. Määrus sätestas liitumislepingute sõlmimise eeldused ja määruse kohaselt sai liitumislepingud sõlmida 0 krooniga juhul, kui trassid olid lepingu sõlmimise hetkeks juba valmis ehitatud. Määruses ei olnud ette nähtud muid erisusi, mis oleksid seondunud eri tüüpi liitumislepingute sõlmimisega. Seega ei tulenenud kostja kohustus sõlmida liitumislepingud 0 krooniga mitte 02.04.2008 nõukogu otsusest, vaid 2004. määrusest, mille alusel kostja hagejalt liitumistasu nõudis. Kostja on püüdnud õigustada ebavõrdset kohtlemist asjaoluga, et teiste kinnistuomanikega olid sõlmitud tähtajatud tarbimislepingud. Ka hagejal oli sõlminud kostjaga tähtajatu tarbimisleping, kuid vaatamata sellele arvestas kostja liitumistasuks 118 303 krooni. See asjaolu näitab ilmekalt kostja eksitavat ja mitmetimõistetavat käitumist suhtlemisel hagejaga, samuti asjaolu, et kostja on kohelnud hagejat võrreldes teiste Maksima VI kinnistute omanikega ebavõrdselt ja arvestanud liitumistasu vastuolus seadusega. Väär on maakohtu seisukoht, et kuivõrd hageja ja tema naaberkinnistute liitumistasude kujunemise alused olid erinevad, ei ole kostja hagejat liitumistasu küsimusel eksimusse viinud. Tulenevalt sellest, et liitumistasude kujunemise alused olid kõikidele Maksima VI maaüksuse kinnistuomanikele ühesugused, puudus kostjal õigus ja seadusest tulenev võimalus kohelda hagejat teistest kinnistuomanikest erinevalt. Kohus on selle asjaolu tähelepanuta jätnud ja esitatud tõendeid ebaõigelt hinnanud. Vastustaja seisukoht

10(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-41075 Maakohus leidis ka õigesti, et hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostjal ei olnud õigust sõlmida vaidlusalust tasu ettenägevat lepingut. See asjaolu, et hageja maakohtu järeldustega ei nõustu, ei anna vähimalgi määral alust väita, et maakohus oleks rikkunud asjaolude väljaselgitamise või kohtuotsuse motiveerimise kohustust. Maakohus leidis õigesti, et hageja poolt kohtu ette toonud asjaolude alusel ei saa järeldada, et kostjal ei olnud õigust sõlmida hagejaga liitumislepingut või nõuda liitumistasu. Isegi kui see oleks liitumislepingu sõlmimise ajal niimoodi olnud, ei saaks see konkreetsel juhul mõjutada liitumislepingu kehtivust, sest ka hageja on nõus sellega, et kostja omandas vaidlusalused trassid mõni kuu peale vaidlusaluse lepingu sõlmimist. Seega langesid hageja poolt väidetud alused mõni kuu hiljem igal juhul ära. See, et liitumislepingust tulenevalt pidi kostja omandisse jääma liitumislepingu tulemusena loodud vara ei tähenda, et hageja võiks liitumistasu tagasi nõuda siis, kui kogu tema raha eest peale liitumislepingu sõlmimist kulutusi ei tehta. Maakohus leidis õigesti, et see asjaolu, et osad naabrid said tasuta liitumise, ei tähenda, et ka hageja peaks saama samadel tingimustel liituda. Hageja liitus Kiili valla ühisveevärgiga. Käesolevas tsiviilasjas kohtu ette toodud asjaolude alusel ei saa järeldada, et A. S. oleks välja ehitanud Kiili valla ühisveevärgi. Kohtu ette toodud väidete alusel ei saa järeldada, et hageja oleks enne vaidlusaluse liitumistasu maksmist Kiili valla ühisveevärgiga liitumise eest kellelegi maksnud. See asjaolu, et hageja tasus arendajale 19 000 krooni, ei tähenda, et hagejale peaks olema tagatud selle raha eest liitumine vee- ja kanalisatsioonivõrguga. Ka hageja poolt õiguskantsleri kirjale tehtud viited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Põhiseaduse kohaselt mõistab õigust ainult kohus ning õigust mõistetakse kehtivate õigusaktide alusel. Õigusemõistmisel ei saa lähtuda kolmanda isiku arvamustest, ükskõik kui väga seda ka ei soovita. Menetluskulude jaotus

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

Kaupo Paal

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.