Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Kaupo Paal ja Malle Seppik
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.08.2012, Tallinn
Tsiviilasja number
2-04-1970
Tsiviilasi
V. E. (pankrotis) hagi E. M. vastu tehingu tagasivõimiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
230 081 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.11.2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
E. M. apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja V. E. (pankrotis, isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kerli Kase Kostja E. M. (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Andres Hallmägi
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 07.11.2011 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Välja mõista E. M-lt apellatsiooniastme kohtukuluna riigilõiv 2100 (kaks tuhat ükssada) eurot riigituludesse. Riigilõiv tuleb tasuda kuue kuu jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.V. E. (pankrotis) esitas 24.12.2004 hagi E. M. vastu tehingu tagasivõimiseks. Hagiavalduse kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 13.09.2004 otsusega välja V. E. pankrot ning pankrotihalduriks määrati Martin Krupp.
2.V. E. müüs 13.05.2002 temale kuuluva kinnistu asukohaga X X X, X X, X X, pindalaga 1972 m2 kostjale, kes on V. E. elukaaslane. Kinnistu müügihinnaks oli üks miljon krooni, mille kostja tasus kinnistu ostu-müügilepingu kohaselt täies ulatuses enne lepingu sõlmimist. V. E. pangakontodelt ei nähtu, et nimetatud summa oleks tasutud, samuti ei ole pankrotihaldurile esitatud mingit muud dokumenti, mis tõendaks müügihinna tasumist kostja poolt. 09.08.2004 müüs kostja nimetatud kinnistu A. K-le hinnaga 3 600 000 krooni, seega 3,6 korda kallimalt, kui kostja ise kinnistu omandas. Hageja müüs kinnistu kostjale oluliselt madalama hinnaga, kui oli kinnistu tegelik väärtus, seega on kinnistu müügileping kinke iseloomuga.
3.Kinke iseloomuga müügileping hageja ja kostja vahel on sõlmitud kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Võlausaldajate huvide kahjustamine seisneb käesoleval juhul selles, et hageja müüs kinnistu kostjale 2 600 000 krooni võrra alla turuväärtuse ning kostja ei tasunud hagejale müügilepingus märgitud summat. Hageja on seisukohal, et kostja teadis või pidi teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest.
4.V. E. maksejõuetus tekkis seoses tulumaksu võlaga Maksuametile. 18.09.2001 esitas V. E. Harju Maksuametile avalduse 2000.aastal tasumisele kuuluva tulumaksu summas 2 820 147 krooni ajatamist ning avaldus rahuldati. Kuna V. E. ei täitnud ajatamisgraafiku tingimusi, tunnistati võlgnevuse ajatamise otsus kehtetuks. Viimati tasus V. E. tulumaksu võlga 28.06.2002. Kuna Maksuamet saatis korduvalt korraldusi ja otsuseid V. E. ja kostja ühisele aadressile X X X ning hageja ja kostja elasid koos, siis võib eeldada, et kostja teadis või pidi teadma hageja maksuvõlast. Kostja, ostes vaidlusaluse kinnistu, teadis või pidi teadma, et kinnistu tegelik väärtus on tunduvalt suurem. Hagi esitamisel on lähtutud faktist, et kostja ei ole 1 000 000 krooni hagejale kinnistu eest tasunud, kuna selle kohta ei ole esitatud dokumentaalseid tõendeid. Ühtlasi on käesoleva hagiavalduse esitamisel aluseks võetud kinnistu turuväärtus hagi esitamise seisuga ehk kasu, mis oleks võimalik saada kinnistu võõrandamisel käesoleval ajahetkel. Kostja müüs kinnistu edasi 3 600 000 krooniga. Kinnistut ei ole võimalik pankrotivarasse tagasi võita, kuna kostja on kinnistu edasi võõrandanud, kuid kostja on kohustatud hüvitama tehingu alusel saadu ehk kinnistu väärtuse rahas.
5.Hageja palub tunnistada kehtetuks V. E. (pankrotis) ja E. M. vahel sõlmitud kinnistu müügileping ning välja mõista kostjalt hageja kasuks võlgnevus 3 600 000 krooni.
6.V. E. esitas 06.10.2011 kohtule avalduse, mille kohaselt ei ole kostja X X X, X X asuva kinnistu müügist raha saanud, sellest on teadlik ka Martin Krupp.
Kostja vastuväited
7.Kostja hagi ei tunnista. Kinnistu väärtus oli 2002.aastal erinev sellest, mis ta oli 2004. aastal, seega ei olnud 13.05.2002 tehtud tehing kinke iseloomuga. Vaidlustatud tehingu tegemise ajal ei olnud hageja ja kostja elukaaslased. Hageja ja kostja ei olnud lähikondsed pankrotiseaduse tähenduses. Hagejal ja kostjal ei olnud ühist majapidamist viimase aasta jooksul enne tagasivõidetavat tehingut. Esimese astme kohtu lahend
8.Maakohus rahuldas hagi. Kohus tunnistas V. E. (pankrotis) ja E. M. vahel 13. 05.2002 sõlmitud kinnistu, asukohaga X X, X X, X X X, müügilepingu tagasivõitmise korras kehtetuks. Kohus mõistis E. M-lt välja hüvitise 230 081,93 eurot V. E. (pankrotis) kasuks. Kohus mõistis E. M-lt kohtukuluna riigilõivu summas 5,11 eurot riigituludesse.
9.Kohus tuvastas, et 13.05.2002 müüs V. E. 1 000 000 krooni eest E. M-le kinnistu, asukohaga X X, X X, X X X. Müügihind tasuti müüjale täielikult enne lepingu sõlmimist ja müüja kinnitas raha saamist oma allkirjaga lepingul. 09.08.2004 müüs E. M. sama kinnistu A. K-le 3 600 000 krooni eest.
10.13.09.2004 kuulutati välja V. E. pankrot. Seega V. E. võõrandas talle kuulunud kinnistu viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist.
11.Asjaolu, et hageja andis kostja omandisse mitmekordselt suurema väärtusega kinnistu tõendab, et ostu-müügilepingus olid poolte kohustused ebavõrdsed ja lepingul oli kinke iseloom.
12.Teades oma võlast Maksuameti ees ja olles teadlik oma maksejõuetuse saabumisest, võõrandades V. E. talle kuuluva kinnistu alla selle turuväärtuse. Muutes end tehinguga maksejõuetuks, kahjustas ta võlgnikuna teadlikult võlausaldaja huve. Lisaks võõrandas V. E. 02.05.2002 talle kuulunud 2 sõiduautot kostjale, jättes endale autode kasutamisõiguse. Tõendeid selle kohta, et V. E. oli 13.05.2002 kinnistu müügilepingu sõlmimise ajal maksujõuline ega muutunud maksejõuetuks sõlmitud tehingu tõttu, kohtule esitatud ei ole.
13.V. E. ja E. M. kooselust olid sündinud lapsed ja nad elasid koos X, X X X asuval kinnistul, näidates müügilepingu sõlmisel elukohana selle aadressi, ja neil oli ühine majapidamine. Kostja oli pankrotiseaduse tähenduses hageja lähikondne. Kuna hageja maksuvõlg tekkis 2000.aasta tulumaksu 2 820 147 krooni tasumisega, pooled elasid koos ning kõik Maksuameti teatised ja otsused tulid nende ühisele aadressile, on alus järeldada, et kostja oli teadlik hagejat ähvardavast maksejõuetusest ning sellest, et hageja ei ole võimeline täitma oma kohustusi tulumaksu tasumisel ning kinnistu võõrandamine võib tulevase võlausaldaja huve kahjustada.
14.Eelnevast tulenevalt on 13.05.2002 sõlmitud müügilepingu tagasivõitmiseks vajalikud eeldused tõendatud ning nimetatud müügileping kui kinke iseloomuga tehing tuleb tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks.
15.Tagasivõidetav tehing sõlmiti 13.05.2002. Kostja omandas kinnistu enne 01.01.2004 pankrotiseaduse jõustumist, mistõttu tuleb tagasivõitmise tagajärgede osas kohaldada kuni 31.12.2003 kehtinud PankrS § 42 lg-t 2, mille kohaselt võib haldur tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistamisel nõuda vara eest hüvitist, kui tehingu teisel poolel ei ole tehingu järgi saadud vara alles. Kostja võõrandas 09.08.2004, so V. E. pankrotimenetluse ajal, kinnistu 3 600 000 krooni eest ja kinnistut ei ole võimalik tagasi nõuda. Seetõttu on hüvitise nõue põhjendatud.
16.Pankrotimenetluses tekib kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tehingu järgi saadu tagastamise osas olemuslikult alusetu rikastumise võlasuhe, mida reguleerib pankrotiseadus. Alusetu rikastumise võlasuhtele tuleb kohaldada VÕSRS §-s
23 toodud põhimõtet, st kohaldada tuleb seadust, mis kehtis alusetu rikastumise ajal. 13.05.2002 kehtis Tsiviilkoodeks (TsK). TsK § 477 lg 1 kohaselt isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise isiku arvel, on TsK § 477 lg 1 järgi kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. TsK § 477 lg 5 järgi on alusetult vara saanud isik kohustatud samuti tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama vara saamise alusetusest. X, X X X asuva kinnistu omandamisega ja selle müügiga sai kostja alusetult 3 500 000 krooni, milline tuleb temalt pankrotivarasse välja mõista.
17.Vastavalt hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 37 lg 13 p-le 3 tasutakse muu pankrotimenetlusega seotud avalduse või kaebuse esitamise eest 80 krooni. Nimetatud suuruses riigilõiv tuleb kostjalt välja mõista. Apellatsioonkaebus
18.Kostja palub otsuse tühistada ja saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
19.Kohus luges tõendatuks, et pooled olid kinnistu müügilepingu sõlmimise ajal elukaaslased, neil olid kooselust sündinud lapsed ja neil oli ühine majapidamine. Seega kuulus pool vaidlusalusest kinnistust ühisvarana M-le. Seega sai E. müüa ühisvarast M-le ainult pool kinnistu mõttelisest osast. Kohtutoimikus olevast 04.12.2001 kinnistu hindamisaktist nähtub kinnistu turuväärtuseks 2 500 000 krooni. Seega oli M-le kuuluva osa (poole kinnistu) väärtus hindamisakti kohaselt 1 250 000 krooni. Poole kinnistu müügisumma ei erine hindamisaktist märgitust sel määral, mis annaks alust lugeda vaidlusalust tehingut kinke iseloomuga tehinguks.
20.Eelnimetatud asjaoludest lähtudes on kohus valesti leidnud, et tegemist on kinke iseloomuga tehinguga ning alusetu rikastumisega TsK 477 lg 1 mõttes.
21.Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, mille kohaselt pankrotimenetluses tekib kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tehingu järgi saadu tagastamise osas olemuslikult alusetu rikastumise võlasuhe, mida reguleerib pankrotiseadus. Vastus apellatsioonkaebusele
22.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
23.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
24.TsMS § 633 lg 5 kohaselt võib apellatsioonkaebuses tugineda ainult nendele vastuväidetele ja tõenditele, mida pool on esitanud juba esimese astme kohtus. Kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Kostja ei ole seitsme aasta jooksul, mil esimese astme kohus asja menetles, kordagi viidanud asjaolule, et kuna V. E. ja E. M. olid elukaaslased, oli tegemist poolte ühisvaraga ning V. E. sai tegelikkuses müüa ühisvarast E. M-le ainult pool kinnistu mõttelisest osast. Vastupidiselt
on kostja kogu esimese astme menetluse käigus väitnud, et V. E. ja E. M. ei olnud lähikondsed ega elukaaslased.
25.Kuna tegemist on uue väitega, mille esitamise lubatavust pole põhjendatud, jätab ringkonnakohus kostja väite selle kohta, et kinnistu oli poolte ühisvara, tähelepanuta. Ringkonnakohus märgib siiski, et elukaaslaseks olek ei tähenda automaatselt, et tegemist oleks ühisvaraga. Küll aga tähendab elukaaslaseks olek seda, et E. M. ja V. E. olid lähikondsed pankrotiseaduse mõistes. Samas, kui V. E. oleks tahtnud müüa E. M-le vaid poole kinnistust, oleks see nii olnud ka kinnistu müügilepingus märgitud.
26.Seega müüs V. E. kinnistu oma elukaalasele selgelt alla turuhinna, mis tähendab, et tegemist on kinke iseloomuga tehinguga ja maakohus kohaldas seadust õigesti.
27.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt tuleb kohtukulude jaotamisele kohaldada enne 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikku, sest käesolevas asjas algas menetlus enne 01.01.2006. Kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Maakohus mõistis E. M-lt kohtukuluna riigilõivu 5,11 eurot riigituludesse ja selles osas pole alust maakohtu otsust muuta. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega, jäävad apellatsiooniastme kohtukulud kostja kanda. Kostja sai apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi riigilõivu summas 10 225,86 eurot tasumiseks. TsMS § 190 lg 5 kohaselt, kui kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. TsMs § 190 lg 7 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Puuduvad andmed, et kostja majanduslik seisund oleks menetluse kestel oluliselt paranenud. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et nii suure riigilõivu tasumine ei ole kostjale ka käesoleval ajal jõukohane. Ringkonnakohus vabastab kostja osaliselt riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest summas 8125,86 eurot ja kohustab tasuma kostjat riigilõivu summas 2100 eurot kuue kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest riigituludesse.
G. Kivinurm
K. Paal
M.Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.