2-04-1970
Kohus
Harju Maakohus
Kohtukoosseis
kohtunik Katrin Saar
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht
7. november 2011.a Tallinn, Tartu mnt kohtumaja
Tsiviilasja number
2-04-1970
Tsiviilasi
VE(pankrotis) hagi EM vastu tehingu tagasivõimiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja VM(pankrotis) (isikukood XXX, elukoht XXX); Pankrotihaldur Martin Krupp, tema esindaja Kerli Kase (Cavere Õigusbüroo OÜ, Estonia pst 1, 10143 Tallinn); Kostja EM(isikukood XXX, elukoht XXX); Kostja esindaja advokaat Andres Hallmägi (Pohla & Hallmägi, Jakobsoni 14, 10128 Tallinn).
Viimane kohtuistung
06.10.2011.a Tallinnas, Tartu mnt kohtumajas
Kohtuistungil osalenud isikud
Hageja esindaja Kerli Kase Kostja esindaja Andres Hallmägi
2-04-1970
VM müüs 13.05.2002.a temale kuuluva kinnistu asukohaga XXX, pindalaga 1972m2 kostjale, kes on VE elukaaslane. Kinnistu müügihinnaks oli üks miljon krooni, mille kostja tasus kinnistu ostu-müügilepingu kohaselt täies ulatuses enne lepingu sõlmimist. VE pangakontodelt ei nähtu, et nimetatud summa oleks tasutud, samuti ei ole pankrotihaldurile esitatud mingit muud dokumenti, mis tõendaks müügihinna tasumist kostja poolt. 09.08.2004.a müüs kostja nimetatud kinnistu AK hinnaga 3 600 000 krooni, seega 3,6 korda kallimalt kui kostja ise kinnistu omandas. Hageja müüs kinnistu kostjale oluliselt madalama hinnaga kui oli kinnistu tegelik väärtus, seega on kinnistu ostu-müügileping kinke iseloomuga. Kinke iseloomuga ostu-müügileping hageja ja kostja vahel on sõlmitud kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Võlausaldajate huvide kahjustamine seisneb käesoleval juhul selles, et hageja müüs kinnistu kostjale 2 600 000 krooni võrra alla turuväärtuse ning kostja ei tasunud hagejale 13.05.2002.a kinnistu ostu-müügilepingus märgitud summat. Hageja on seisukohal, et kostja teadis või pidi teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest. VE maksejõuetus tekkis seoses tulumaksuvõlaga Maksuametile. 18.09.2001.a esitas VM Harju Maksuametile avalduse, milles palus 2000.a tasumisele kuuluva tulumaksu summas 2 820 147 krooni ajatamist ning avaldus rahuldati. Kuna VM ei täitnud ajatamisgraafiku tingimusi, siis tunnistati võlgnevuse ajatamise otsus kehtetuks. Viimati tasus VM tulumaksuvõlga 28.06.2002.a. Kuna Maksuamet saatis korduvalt korraldusi ja otsuseid VE ja kostja ühisele aadressile Vardi tee 6 ning hageja ja kostja elasid koos, siis võib eeldada, et kostja teadis või pidi teadma hageja maksuvõlast. Hageja on seisukohal, et kostja, ostes vaidlusaluse kinnistu, teadis või pidi teadma, et kinnistu tegelik väärtus on tunduvalt suurem. Hagi esitamisel on lähtutud faktist, et kostja ei ole 1 000 000 krooni hagejale kinnistu eest tasunud, kuna selle kohta ei ole esitatud dokumentaalseid tõendeid. Ühtlasi on käesoleva hagiavalduse esitamisel aluseks võetud kinnistu turuväärtus hagi esitamise seisuga ehk kasu, mis oleks võimalik saada kinnistu võõrandamisel käesoleval ajahetkel. Kostja müüs kinnistu edasi 3 600 000 krooniga. Kinnistut ei ole võimalik pankrotivarasse tagasi võita, kuna kostja on kinnistu edasi võõrandanud, kuid kostja on kohustatud hüvitama tehingu alusel saadu ehk kinnistu väärtuse rahas. Hageja palub tunnistada kehtetuks VE (pankrotis) ja EM vahel sõlmitud kinnistu ostumüügileping ning välja mõista kostjalt hageja kasuks võlgnevus 3 600 000 krooni. Hageja 01.07.2005.a vastuse kohaselt hindas Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ XXX vallas asuva kinnistu väärtuseks 04.12.2001.a seisuga 2 500 000 krooni, hageja müüs kinnistu kostjale 13.05.2002.a hinnaga 1 000 000 krooni. Seega kuna kinnistu on müüdud kostjale 1 500 000 krooni odavamalt, kui oli kinnistu tegelik väärtus, on tegemist tehinguga, mis on osaliselt kinke iseloomuga. Hagejale on jäänud mulje, et kostja üritab ühise majapidamise eitamisega vastutusest vabaneda. Kostja ei ole endiselt esitanud dokumente, mis kinnitaksid kinnistu müügihinna tasumist. VM esitas 06.10.2011.a kohtule avalduse, mille kohaselt ei ole kostja XXX asuva kinnistu müügist raha saanud, sellest on teadlik ka Martin Krupp. Keegi ei saa nõuda kostjalt raha, mida ta saanud ei olegi. Kostja vastuväited Kostja 14.03.2005.a ja 16.05.2005.a vastuste kohaselt ei tunnista kostja hagi. On selge, et kinnistu väärtus oli 2002.a erinev sellest, mis ta oli 2004.a, seega ei olnud 13.05.2002.a tehtud tehing kinke iseloomuga. Vaidlustatud tehingu tegemise ajal ei olnud hageja ja kostja elukaaslased. Ei ole õige väide, et hageja ja kostja olid lähikondsed pankrotiseaduse tähenduses, kuna neil oli ühine majapidamine. Kostja eitab ühise majapidamise olemasolu viimase aasta
2-04-1970 jooksul enne tagasivõidetavat tehingut. Elukaaslasteks ja ühise majapidamise omajaks ei tee veel see, mis on kirjas autodokumentides või mis elukoha aadress on märgitud lepingus. Kohtuistung Kohtuistungil 06.10.2011.a jäi hageja oma nõude juurde ning palub hagi rahuldada. Hageja nõuab kostjalt 230 081,93 eurot. Kostja jäi oma 16.05.2005.a esitatud vastuväidete juurde, mille kohaselt hageja ja kostja kooselu lõppes 2001.a ning lahusolek kestab siiani. Kinnistu müügist kostja mingit raha saanud ei ole. Kostja palub jätta hagi rahuldamata.
Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad, uurinud ja hinnanud kohtule esitatud tõendeid, leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud alljärgnevad asjaolud: • 13.05.2002.a sõlmiti VE ja EM ahel kinnistu, asukohaga XXX, ostu-müügileping / I kd tl 17-23/. Nähtuvalt ostu-müügilepingu p.3.1 ja p 3.2 müüs VM nimetatud kinnistu EM 1 000 000 krooni eest ja müügihind tasuti müüjale täielikult enne lepingu sõlmimist ja müüja kinnitas raha saamist oma allkirjaga lepingul. • 09.08.2004.a sõlmiti kostja EM ja AK vahel kinnistu asukohaga XXX müügi- ja asjaõigusleping / I kd tl 9-16/. Nimetatud lepingu p 4.2 kohaselt oli kinnistu müügihind 3 600 000 krooni, millest 150 000 krooni oli ostja poolt müüjale tasutud enne lepingu sõlmimist ja müüja kinnitas selle saamist allkirjaga lepingul, ülejäänud 3 450 000 krooni oli lepingu sõlmimise hetkeks laekunud notari kontole, millise notar kohustus üle kandma müüja arveldusarvele. • Harju Maakohtu 13.09.2004.a kohtuotsusega kuulutati välja VE pankrot / I kd tl 6-8/. Avaldus pankroti väljakuulutamiseks esitati Harju Maakohtule 01.06.2004.a. Maksu- ja Tolliameti Põhja Maksukeskuse poolt esitati 04.05.2004.a. VE pankrotihoiatus. VE oli tekkinud Maksuameti ees tulumaksuvõlg summas 4 082 235 krooni. Hagi on esitatud kohtule 13.05.2002.a sõlmitud kinke iseloomuga ostu-müügilepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks ja kinnistu eest 3 600 000 krooni suuruse hüvitise saamiseks, kuna kinnistut pankrotivarasse tagasi võita ei ole võimalik. Käesoleva tsiviilasja lahendamisel tuleb kohaldamisele kuni 31.12.2003.a kehtinud pankrotiseaduse redaktsioon. Alates 01.01.2004.a kehtima hakanud PankrS § 193 lg 1 sätestab: "Enne käesoleva seaduse jõustumist [s.o 1. jaanuari 2004. a] alanud pankrotimenetluses kohaldatakse nende pankrotimenetluse toimingute suhtes, mis tehakse pärast käesoleva seaduse jõustumist, käesolevas seaduses sätestatut." Seega kohaldub 01.01.2004.a.kehtima hakanud pankrotiseadus üksnes alates 1. jaanuarist 2004. a tehtud pankrotimenetluse toimingutele. Pankrotimenetluse toimingute hulka kuulub küll tagasivõitmise hagi esitamine, kuid tagasivõitmise alustena tuleb kohaldada tehingu tegemise aja sätteid, kui hilisematele sätetele ei ole antud seadusega tagasiulatuvat jõudu. Pankrotiseadusest ei tulene tehingu tagasivõitmise alustele tagasiulatuvat jõudu, järelikult ei saa nende suhtes kohaldada 01.01.2004.a kehtima hakanud pankrotiseadust. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtu arvates tehingu kehtetuks tunnistamiseks nõude põhjendatust hinnata enne 1. jaanuari 2004. a kehtinud PankrS § 44 lg 2 ja 1 p 4 järgi. PankrS § 44 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistada kehtetuks lõikes 1 sätestatud alustel ka ostu-, vahetus- või muu
2-04-1970 lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. PankrS § 44 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, sõltumata sellest, kas võlgnik kinkega teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja kas kingisaaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui leping oli sõlmitud enne sama lõike punktis 3 nimetatud tähtaja algust, kuid viimase viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaajaks oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Hageja on hagis tuginenud 01.01.2004.a kehtima hakanud PankrS § 111 lg 3 ja lg 1 p 2. PankrS § 111 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti enne sama lõike punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. 01.01.2004.a kehtiva PankrS redaktsiooni § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel sama seaduse §-des 110114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Nii varasema PankrS § 44 lg 1 p 4 kui ka 01.01.2004.a kehtinud PankrS § 111 lg 1 p 2 (koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1) järgi kinkelepingu kehtetuks tunnistamise eeldused on sisuliselt samad. Nii varasema PankrS § 44 lg 1 p 4 alusel kui ka 01.01.2004.a kehtiva PankrS § 111 lg 1 p 2 (koostoimes PankrS § 109 lg-ga 1) alusel kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks tuleb kohtul tuvastada järgmiste eelduste olemasolu: 1) kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; 2) kinkega kahjustati võlausaldajate huve; 3) võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks; 4) kinkeleping on sõlmitud lähikondsega. Nähtuvalt Harju Maakohtu 13.09.2004.a kohtuotsusest algas pankrotimenetlus 02.07.2004.a ja VE pankrot kuulutati välja 13.09.2004.a. Vaidlusalune ostu-müügileping, millega VMvõõrandas 1 000 000 krooni eest talle kuulunud kinnistu asukohaga XXX, sõlmiti kostjaga 13.05.2002.a. Eeltooduga on tõendatud, et VM võõrandas talle kuulunud kinnistu viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Pankrotimenetluse käigus, so 09.08.2004.a müüs kostja 1 000 000 krooni eest omandatud kinnistu 3 600 000 krooni eest edasi AK. Kostja väitel oli kinnistu väärtus 2002.a erinev 2004.a väärtusest ja 13.05.2002.a tehing ei olnud kinke iseloomuga. Nähtuvalt kostja poolt kohtule esitatud 04.12.2001.a kinnistu hindamisakti väljavõttest, hindas Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ XXX asuva kinnistu turuväärtuseks 04.12.2001.a seisuga 2 500 000 krooni / I kd tl 62-63/ ja eeldatav kinnistu müügiperiood nimetatud turuväärtusega oli tolle aja turusituatsioonis kuni 6 kuud. Asjaolu, et VM müüs kinnistu kostjale 13.05.2002.a ( so 6 kuu jooksul) turuhinnast 1 500 000 krooni odavamalt, mis on oluliselt madalam kinnistu tegelikust väärtusest, tõendab, et tehingul oli osaliselt kinke iseloom ja sõlmitud võlaõigusliku tehingu eesmärgiks oli kinnistu omandi osaline tasuta üleminek. Asjaolu, et hageja andis kostja omandisse mitmekordselt suurema väärtusega kinnistu kui seda oli 1 miljon krooni (edasimüümisel oli müügihind 3 600 000 krooni) tõendab, et ostu-müügilepingus olid poolte kohustused ebavõrdsed ja lepingul oli kinke iseloom. Pankrotihalduri väitel ei ole kinnistu müügist saadud 1 000 000 krooni hageja arveldusarvele kantud, samuti ei ole talle esitatud muud dokumenti, mis kajastaks eelpool nimetatud rahasumma tasumist hagejale ning pankrotihalduri hinnangul ei ole kostja seda summat kunagi hagejale tasunud. Kostja on selle seisukoha vaidlustanud ja soovinud eelmenetluse käigus esitada kohtule vastavad dokumendid, mis tõendaksid raha maksmist hagejale, kuid seoses sellega, et need on pooltevahelised konfidentsiaalsed dokumentid, ei ole kostja pidanud neid vajalikuks esitada. Kostja kui ostja poolt 1 000 000 krooni ostuhinna hagejale tasumise kinnitamiseks esitatud dokumentaalset tõendit (kinnistu 13.05.2002.a.müügilepingu p 3.2) ei saa lugeda
2-04-1970 ümberlükatuks üksnes hageja väidetega ostuhinna tasumata jätmise kohta. Kohtule ei ole esitatud tõendeid raha mittesaamise või raha üleandmise kohta. VEmaksejõuetus tekkis seoses tulumaksuvõlaga Maksuametile. Hageja väidete kohaselt esitas VM18.09.2001.a Harju Maksuametile avalduse, milles palus 2000.a tasumisele kuuluva tulumaksu summas 2 820 147 krooni ajatamist ning tema avaldus rahuldati. Kuna VM ei täitnud ajatamisgraafiku tingimusi, siis tunnistati võlgnevuse ajatamise otsus kehtetuks. Viimati tasus VM tulumaksuvõlga 28.06.2002.a., so pärast 13.05.2002.a kinnistu võõrandamislepingu sõlmimist. Hinnates VE käitumist, võib järeldada, et teades oma võlast Maksuameti ees ja olles teadlik oma maksejõuetuse saabumisest, võõrandades talle kuuluva kinnistu alla selle turuväärtuse ning muutes end tehinguga maksejõuetuks, kahjustas ta võlgnikuna teadlikult võlausaldaja huve. Lisaks võõrandas VM02.05.2002.a talle kuulunud 2 sõiduautot kostjale, jättes endale autode kasutamisõiguse / I kd tl 31,32/. Tõendeid selle kohta, et VM oli 13.05.2002.a kinnistu müügilepingu sõlmimise ajal maksujõuline ega muutunud maksejõuetuks sõlmitud tehingu tõttu, kohtule esitatud ei ole. Hageja väidete kohaselt on kostja hageja lähikondne pankrotiseaduse mõistes. PankrS § 49 lg 1 kohaselt on füüsilisest isiku võlgniku lähikondsed tema abikaasa, ülenejad ja alanejad sugulased, õde, vend ja nende alanejad sugulased, võlgniku abikaasa ülenejad ja alanejad sugulased, abikaasa õde ja vend, samuti võlgniku faktiline abikaasa. Kostja vastuväite kohaselt ei olnud nad hagejaga 13.05.2002.a tehingu tegemise ajal elukaaslased. Kostja ei eita, et neil olid kooselust sündinud ühised lapsed, kuid kooselu ja ühine majapidamine lõppes ning aasta enne tagasivõidetavat tehingut ühist majapidamist ei olnud. Vaatamata eelmenetluses esitatud soovile esitada tõendeid antud asjaolu kinnitamiseks, kostja mingeid tõendeid ei esitanud. Kuna kostja väited kooselu lõppemisest ja ühise majapidamise puudumisest on paljasõnalised, puudub kohtu hinnangul alus hageja väidete ümberlükkamiseks ning kohus loeb tõendatuks, et pooled olid elukaaslased kinnistu müügilepingu sõlmimise ajal, kooselust olid sündinud lapsed ja nad elasid koos Viimsis Vardi tee 6 asuval kinnistul, näidates nii müügilepingu sõlmisel elukohana selle aadressi, ja neil oli ühine majapidamine. Kostja oli pankrotiseaduse tähenduses hageja lähikondne. Kuna hageja maksuvõlg tekkis 2000.a tulumaksu 2 820 147 krooni tasumisega ja pooled elasid koos ning kõik Maksuameti teatised ja otsused tulid nende ühisele aadressile, on alus järeldada, et kostja oli teadlik hagejat ähvardavast maksejõuetusest ning sellest, et hageja ei ole võimeline täitma oma kohustusi tulumaksu tasumisel ning kinnistu võõrandamine võib tulevase võlausaldaja huve kahjustada. Ülaltoodu alusel leiab kohus, et 13.05.2002.a sõlmitud ostu-müügilepingu tagasivõitmiseks vajalikud eeldused on tõendatud ning nimetatud ostu-müügileping kui kinke iseloomuga tehing tuleb tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks. Tagasivõidetav tehing sõlmiti 13.05.2002.a ja kostja omandas kinnistu enne 01.01.2004.a pankrotiseaduse jõustumist, tuleb ka tagasivõitmise tagajärgede osas, kui tehingu teisel poolel pole tehingu järgi saadud vara alles, kohaldada kuni 31.12.2003.a kehtinud PankrS § 42 lg-t 2, mille kohaselt võib haldur tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistamisel nõuda vara eest hüvitist, kui tehingu teisel poolel ei ole tehingu järgi saadud vara alles. Kostja võõrandas VE pankrotimenetluse ajal, so 09.08.2004.a Viimsis Vardi tee 6 asuva kinnistu 3 600 000 krooni eest ja kinnistut ei ole võimalik tagasi nõuda, mistõttu hüvitise nõue on põhjendatud. Pankrotimenetluses tekib kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tehingu järgi saadu tagastamise osas olemuslikult alusetu rikastumise võlasuhe, mida reguleerib pankrotiseadus. Alusetu rikastumise võlasuhtele tuleb kohaldada VÕSRS § 23 toodud põhimõtet, st kohaldada tuleb seadust, mis kehtis alusetu rikastumise ajal. 13.05.2002.a kehtis Tsiviilkoodeks ( TsK). TsK § 477 lg 1 kohaselt isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise isiku arvel, on TsK § 477 lg 1 järgi kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. TsK § 477 lg 5 järgi on alusetult vara saanud isik kohustatud samuti tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama vara saamise alusetusest. Viimsis Vardi
2-04-1970 tee 6 asuva kinnistu omandamisega ja selle müügiga sai kostja alusetult 3 500 000 krooni, milline tuleb temalt pankrotivarasse välja mõista. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt tuleb kohtukulude jaotamisele kohaldada enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikku, sest käesolevas asjas algas menetlus enne 1. jaanuari 2006.a. TsMS § 60 lg kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni 5% hagi rahuldatud osast. Hageja on riigilõivu tasumisest, mistõttu kuulub riigilõiv kostjalt väljamõistmisele riigituludesse. Õigusabile tehtud kulutuste hüvitamiseks taotlusi kohtule esitatud ei ole. Vastavalt hagiavalduse esitamise ajal (24.12.2004.a) kehtinud riigilõivuseaduse § 37 lg 13 p 3 tasutakse muu pankrotimenetlusega seotud avalduse või kaebuse esitamise eest 80 krooni. Nimetatud suuruses riigilõiv tuleb kostjalt välja mõista. Seoses sellega, et 01.01.2011.a on käibel euro, tuleb otsuse resolutsioonis märkida väljamõistetavad summad eurodes.
Katrin Saar kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.