2-11-36697/26 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg. 1 alusel tuleb hagi rahuldada tagaseljaotsusega ulatuses, mida saab pidada õiguslikult põhjendatuks. Hageja viivisenõue ei ole õiguslikult põhjendatud, sest viivise arvestus on vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 lõikes 1 sätestatu ja poolte vahel sõlmitud üldtingimuste punktiga 6. 1. Hagejal on õigus tarbijakrediidilepingu alusel nõuda viivist VÕS §-s 94 sätestatud määras, millele lisandub 7% aastas. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg. 1 teises lauses sätestatud määras, alates põhinõude sissenõutavaks muutumisest kuni selle kohase täitmiseni. TsMS § 162 lg. 1 alusel kannab menetluskulud kostja, kellel tuleb TsMS § 1741 lg. 3 alusel hagejale hüvitada riigilõiv 319, 55 eurot ja õigusabikulu 95, 87 eurot. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti hagejale välja mõistmata sissenõutavaks muutunud viivis 944, 78 eurot ja alates 3. augustist 2011. a. kuni krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 29, 09% tagastamata krediidisummalt aastas, samuti osas, milles kohus omal algatusel viivist vähendas ning mõistis välja viivise VÕS § 113 lg. 1 ja 94 lg. 1 sätestatud määras alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni põhinõude kohase täitmiseni. Riigikohtu lahendite 3-2-1-69-08 ja 3-2-1-120-08 järgi kohaldub poolte vahel viivisemäärana lepingus kokkulepitud intressimäär 29, 09%. VÕS § 113 lg. 1 kolmandas lauses sätestatud viivisemäära puhul on tegemist ka seadusejärgse (seaduses sätestatud) viivisemääraga. Tegu on erisättega VÕS § 113 lg. 1 teise lause suhtes, kui tegemist on lepinguga, kus on kokku lepitud intressi tasumise kohustus ja seda määras, mis on suurem VÕS § 113 lg. 1 teises lauses sätestatud viivisemäär. Kuivõrd poolte vahel sõlmitud lepingus sätestatud intressimäär on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, siis tulenevalt VÕS § 113 lg. 1 lausest 3 ja VÕS § 415 lõikest 1 kuulub lepingulises suhtes kohaldamisele lepingujärgne intressimäär 29, 09% aastas. Üldtingimuste p. 6. 1 teine lause sisuliselt kordab seaduses sätestatud põhimõtet. Seega ei saa selline viivise kokkulepe olla tühine, kuna viivisemäär ei ole ebamõistlikult suur ja see tuleneb seadusest. Isegi kui asuda seisukohale, et poolte vahel üldtingimuste punktist 6. 1 tulenevad tingimused ei kohaldu, ei mõjuta see kohaldamisele kuuluvat viivisemäära. Sellisel juhul kohaldub ikkagi VÕS § 113 lg. 1 lausest 3 tulenev viivisemäär ehk lepingujärgne intressimäär 29, 09% aastas. Seadus (tarbija)krediidilepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku. Riigikohtu otsuse 3-2-1-80-02 kohaselt ei ole võimalik intresside kindlat ülempiiri kindlaks määrata. Riigikohtu lahendist 3-2-1-108-02 saab järeldada, et kui (tarbija)krediidilepingus kokku lepitud intressimäär suuruses 72% ei ole põhjendamatult kõrge ja viivisemäär = (tarbija)krediidilepingus kokkulepitud intressimäär, siis ei ole ka 72% viivise määr põhjendamatult kõrge. Hageja aga nõuab viivist ülaltoodud määrast 2, 5 korda väiksemas ulatuses. Kohus ei saa VÕS § 162 lg. 1 kohaselt oma algatusel viivist vähendada. Kui isik soovib viivise vähendamist, siis peab ta seda kohtult taotlema. Kohus on vähendanud viivist kostja taotluseta, rikkudes sellega TsMS § 436. Kostja ei ole vaidlustanud poolte vahel kokku lepitud lepingutingimusi. Muu hulgas puudub poolte vahel vaidlus kokkulepitud ja kohaldamisele kuuluvas viivisemääras. Kuna poolte vahel puudub vaidlus selles osas ja vastustaja on võtnud omaks kohustuse tasuda hagejale viivist poolte vahel kokku lepitud määras, siis tuleb see täies ulatuses kostjalt hagejale välja mõista. Vastustaja seisukoht Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Apellatsioonkaebuses on hageja vaidlustanud maakohtu tagaseljaotsuse osas, millega viivisenõue osaliselt rahuldamata jäeti. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja 3(4)

tuleb tühistada viivisenõuet ja menetluskulude jaotust puudutavas osas ning osas, millega kostjalt hageja menetluskulud välja mõisteti. Tühistatud osas tuleb asi TsMS § 657 lg. 2 alusel saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Otsust ei ole vaidlustatud ja selle tühistamiseks ei ole alust osas, millega hagi tagastamata krediidi, lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud intressi ja võla sissenõudmisega seotud kulude väljamõistmiseks kogusummas 1918, 02 eurot rahuldati, selles osas jääb maakohtu otsus muutmata. Viivist puudutavas osas on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud menetlusõiguse norme. TsMS § 656 lg. 4 kohaselt, kui menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, siis otsustab ringkonnakohus, kas otsuse see osa tühistada. Apellant ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega tema nõue viivise väljamõistmiseks osaliselt rahuldati, kolleegium leiab aga, et maakohtupoolne menetlusõiguse normi rikkumine puudutab kogu viivisenõuet ning seetõttu tuleb tagaseljaotsus tühistada kogu viivisenõuet puudutavas osas. TsMS § 442 lg. 5 lause 2 kohaselt peab kohtuotsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Maakohtu otsuse resolutsioon viivisenõude kohta ei ole selgelt arusaadav ja muu otsuse tekstita täidetav. Nii on maakohus otsuse resolutsioonis viivisenõude kohta märkinud, et viivist on kostja kohustatud tasuma põhinõudelt 1431, 40 eurot VÕS §-des 113 lg. 1 ja § 94 lg. 1 sätestatud määras alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni põhinõude kohase täitmiseni. Et resolutsioonis ei ole andmeid selle kohta, mis ajast alates on kohustus sissenõutav, siis ei ole kostja kohustuse ulatus otsuse resolutsiooni kohaselt määratletav. Ebatäpne on ka viide viivisemäärale, sest et VÕS § 113 lg. 1 sisaldab kahte lauset (teine ja kolmas lause) erinevate viivisemääradega ning kumbki neist ei vasta VÕS § 94 lõikes 1 märgitud määrale, siis jääb ebaselgeks, millises seoses tuleks resolutsiooni kohaselt selles märgitud sätteid kohaldada ehk milline on see konkreetne viivisemäär, mida kohus on silmas pidanud. Peale selle esitas hageja viivisenõude vastavalt TsMS §-le 367 selliselt, et taotles hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist kindla summana ja selle viivise, mis ei olnud hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist protsendina põhinõudest kuni nõude täitmiseni. Seega esitas hageja viivisenõude kahes jaos ning TsMS § 438 lg. 1 lause 2 kohaselt tuli kohtul lahendada mõlemad nõuded. Maakohus ei lahendanud hageja nõuet osundatud sätet rikkudes selliselt, nagu see esitatud oli. Riigikohus on VÕS § 113 lg. 1 kolmandat lauset tõlgendades leidnud, et see lubab seadusjärgset viivist arvestada ka lepingujärgse intressi suuruses (näit. 3-2-1-137-06 p. 18) ning et VÕS § 415 lg. 1 ei piira võlausaldaja õigust viivist sellises suuruses nõuda (3-2-1-6908 p. 28; 3-2-1-120-08 p. 12). Viidatud lahendites on osundatud sellele, et kuna seadusandja on VÕS § 415 lg. 1 esimeses lauses VÕS § 113 lõikele 1 viidates jätnud täpsustamata, millist konkreetset osundatud sätte lauset see hõlmab, siis viitab § 415 lg. 1 esimene lause § 113 lg. 1 mõlematele viivisemäära sätestavale lausele, nii teisele kui kolmandale, ning et viivituse korral peab võlgnik arvestama, et maksetega viivitamisele võivad järgneda ka VÕS § 113 lg. 1 lauses 3 sätestatud sanktsioonid. Menetluskulud tuleb maakohtul jaotada asja uue läbivaatamise käigus, arvestades kõikide esitatud nõuete läbivaatamise tulemust.