Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 22.06.2012

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number: 2-10-22055/50
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Muud kasutuslepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 22.06.2012
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 8703

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee

OÜ Venus Kinnisvara11071233(Kostja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Apellatsioonkaebuse hind

Tallinna Ringkonnakohus Mare Merimaa, Ande Tänav, Ulvi Loonurm 22.06.2012, Tallinnas 2-10-22055 OÜ Tarmatrade hagi OÜ Venus Kinnisvara vastu kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks, garantii täitmisele pööramise lubamatuse tuvastamiseks, omandiõiguse tunnustamiseks ja asjade ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks 95 791,29 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.11.2011 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Venus Kinnisvara apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja OÜ Tarmatrade (registrikood 10822507), seaduslik esindaja Alar Piirfeld ja lepinguline esindaja vandeadvokaat Marit Toom Kolmas isik hageja poolel SIA Caparol Baltica (registrikood 400003383435), lepinguline esindaja vandeadvokaat Arvo Junti Kostja OÜ Venus Kinnisvara (registrikood 11071233), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jus Tehver 13.06.2012, avalik kohtuistung

Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

1.Harju Maakohtu 12.11.2011 otsus tühistada osaliselt kahjuhüvitise suuruse, viivise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus tühistatud osas. Ülejäänud nõuete osas tuleb otsus jätta muumata.

2.Harju Maakohtu 12.11.2011 otsuse resolutsioon sõnastada alljärgnevalt. 2.1 Tunnustada OÜ Tarmatrade omandiõigust elektritõstukile Samag, värvitoonimismasinale Leonardo, värvisegistile Corob, kolmele käsikahveltõstukile, fassaadivärvile Egasil 10x15 l, erinevatele fassaaditoodetele kahel euroalusel, taarale (kanistrid, purgid), kahele laotolmuimejale, elektrilisele soojapuhurile, laoriiulite

kaubaalustele (190 tala, 34 püstikut), arvutite juhtmetele ja lisaseadmetele, laokaalule ja metallkapile.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

22.04.2010 esitas hageja kostjale oma seisukohad üürilepingust tulenevas vaidluses ning ühtlasi nõudis kahju hüvitamist ja ära võetud asjade tagastamist. Kostja on üürilepingut oluliselt rikkunud. Olukorras, kus kostjal puudusid igasugused nõuded hageja vastu, tõstis kostja hageja tema ruumidest välja, omastas ruumides olnud vara ning seiskas sellega hageja majandustegevuse. Lisaks sellele on kostja asunud täitmisele pöörama pangagarantiid, milleks igasugune alus puudub. Hagejal on üürilepingu rikkumiste tõttu tekkinud kahju saamata jäänud tuluna seoses täitmata jäänud tellimustega ja seoses majandustegevuse takistamisega ning liisingumaksed värvitoonimismasina Caparol E5 Harbil 600 eest. Täiendavalt tekib hagejale kahju sellest, kui pank teeb kostjale väljamakse garantiikirja alusel. Valduse rikkumise hetkel oli hagejal kinnitatud tellimusi 101 621 krooni väärtuses. Need tellimused jäid täitmata ning nendega seoses jäi hagejal tulu teenimata põhjusel, et kostja lepingut rikkudes takistas laoruumide kasutamist ning viis ära ruumides olnud hageja vara. Äraviidud vara oli mõeldud edasimüümiseks ning teenuste osutamiseks. Märtsis ja aprillis oleks töösse läinud pakkumisi summas 229 856 krooni, mida samuti ei olnud võimalik teostada üürilepingu rikkumise tõttu. Eeltoodud asjaoludel on hagejale tekkinud kahju 100 000 krooni. Varasematel aastatel on suhetes pikaajaliste lepingupartneritega hageja käive kevadkuudel olnud ca 500 000 krooni kuus. Hageja hindab oma igakuist kahju saamata jäänud tulu näol esialgu ca 58 000 kroonile. Värvitoonimismasina Caparol igakuine liisingumakse on 5025 krooni. Kuna hageja masinat kasutada ei saa, kuid samas on kohustatud liisingumakseid tasuma, on tegemist hagejale tekkinud kahjuga, mille kostja on kohustatud hüvitama. Eeltoodust tulenevalt on hagejale tekkinud kahju alates 26. 02.2010 kuni hagi esitamise hetkeni summas 226 050 (100 000 + 2 x 58 000 + 2 x 5025) krooni. Hageja palub kohtul hagi rahuldada ja menetluskulud kostja kanda jätta.

Kostja hagi ei tunnista. Kostja hinnangul omavad pooltevahelise vaidluse lahendamisel tähtsust veel järgnevad faktilised asjaolud: 1) 01.02.2010 esitas hageja kostjale avalduse üürilepingu lõpetamiseks alates 01.05.2010; 2) 03.02.2010 toimus hageja ja kostja esindajate kohtumine kostja kontoris, mille käigus käsitleti lepingu lõpetamise põhjuseid. Kuivõrd hageja väitel olid üürilepingu esemeks olnud ruumid liiga suured ning sellest tulenevalt üüritasu liiga kõrge, siis tegi kostja hagejale ettepaneku üürilepingut muuta; 3) kostja vastas hagejale 10.02.2010 e-kirja teel, et lepingu ülesütlemiseks alus puudub ning ühtlasi tuletati hagejale meelde viimase antud lubadust esitada oma ettepanekud üürilepingu muutmiseks hiljemalt 01.03.2010. Hageja ei vastanud e-kirjale ega esitanud ühtegi ettepanekut; 4) 22.02.2010 märkas kostja töötaja L L, et hageja kasutuses olnud ruumides toimub kaubariiulite demonteerimine ja kauba pakkimine. Kostja esindajad selgitasid hr Ple, et kui hageja kavatseb üüripinnal asuva vara ära viia, on kostjal üürilepingust tulenevalt õigus seda takistada, sh ruumide valdus üle võtta. Samuti selgitasid kostja esindajad, et kui hageja rikub üürilepingut, tekib kostjal kahju saamata jääva üüritulu näol, mille kostja kavatseb hagejalt sisse nõuda; 5) 26.02.2010 avastasid kostja töötajad juhuslikult, et hageja valduses olevad ruumid olid peaaegu tühjaks kolitud - enamik kaupu ja muud vara olid ruumidest minema toimetatud, kaubariiulid olid demonteeritud, eemaldatud olid kööginurk, kontorimööbel ja -tehnika, ukselukud, tualettruumi peegel ja WC-paberi hoidja jne. Ruumidesse jäänud vara oli pakitud ja paigutatud selliselt, et selle äraviimise kavatsus oli ilmne ning vara veoautole laadimine oli parajasti käimas. Punktides 1-4 kirjeldatud asjaolusid arvestades ning 26.02.2010 kohapeal tuvastatud olukorda silmas pidades oli kostja arvates väljaspool kahtlust hageja kavatsus üüripinnalt ära kolida ja leping täitmata jätta. Kostja tõkestas vara äraviimise üüripinna valduse ülevõtmise teel; 6) 02.03.2010 toimus hageja ja kostja esindajate kohtumine, mille käigus käsitletut kajastab kostja poolt koostatud protokoll. Muuhulgas lepiti kohtumisel kokku uus kokkusaamine 03.03.2010 eesmärgiga sõlmida kokkulepe üüripinna vähendamise või teisele pinnale kolimise kohta; 7) 03.03.2010 toimus hageja ja kostja esindajate kohtumine, mille käigus käsitleti olemasoleva üüripinna vähendamist, kuigi hageja sellekohast selget soovi ei avaldanud; 8) 04.03.2010 e-kirjaga palus hageja esindaja hr T saata kohtumisel käsitletud võimaliku kokkuleppe projekt. Kostja saatis kokkuleppe projekti hagejale 08.03.2010; 9) hageja ei vastanud kokkuleppe ettepanekule; 10) samal ajal, kui hageja pidas näiliselt läbirääkimisi üürilepingust tulenenud erimeelsuste lahendamiseks kokkuleppel, esitas hageja Harju Maakohtule hagiavalduse kostja vastu äriruumide kasutamise takistuse kõrvaldamiseks. Koos hagiga esitatud hagi tagamise taotluse alusel andis Harju Maakohus 12.03.2010 määruse, millega keelati kostjal teha mistahes takistusi üürilepingu eseme valdamiseks ja kasutamiseks kuni kohtulahendi jõustumiseni; 11) kuivõrd hageja arvas end olevat hagi tagamise määruse läbi saavutanud oma eesmärgi ehk võimaluse kogu üüripinnal asunud vara ära viia, esitas hageja 12.03.2010 kostjale ka üürilepingu ülesütlemisavalduse; 12) tulenevalt sellest, et hagejal olid kostja ees üürilepingust tulenevad täitmata kohustused ning hageja kavatsus üüripinnal paiknenud asjad ära viia oli väljaspool kahtlust, võttis kostja üüripinnal paiknenud esemed üürileandja pandiõiguse teostamise eesmärgil oma valdusse vastavalt 16.03.2010 otsusele. Hagejal oli alates 01.02.2010 soov vabaneda üürilepingust tulenevatest kohustustest. Kuivõrd kostja lepingu ennetähtaegse lõpetamise soovi ei aktsepteerinud ning pidas võimalikuks tulla hagejale vastu väiksema üüripinna pakkumisega, siis sai hageja aru, et lepingut ennetähtaegselt lõpetada ei õnnestu. Lepingu lõpetamiseks õigusliku aluse puudumise tõttu oleks hageja

eesmärgi saavutamine paratamatult kvalifitseerunud üürilepingu rikkumiseks ning selle tagajärgede, mh üürileandja pandiõiguse teostamise, vältimiseks alustas hageja üüripinnal asunud vara äraviimist. Menetluse käik 21.07.2010 esitas SIA Caparol Baltica esindaja kohtule taotluse sooviga astuda menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel, kuna tal on õiguslik huvi, et vaidlus lahendataks hageja kasuks, sest hageja valduses olnud värvitoonimismasin Caparol E5 Harbil 600 kuulub temale. Pooled eelnimetatule vastu ei vaielnud ning kohus lubas SIA-l Caparol Baltica astuda menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel. 03.08.2010 esitas hageja täiendavad seisukohad ning täpsustas kahju hüvitamise nõuet, märkides põhivõlgnevuse summaks 226 050 krooni (seisuga 01.08.2010), sissenõutavaks muutunud viiviseks 10 164,45 krooni ja palus kostjalt välja mõista ka viivise alates 01.08.2010 8% aastas põhivõlast kuni põhivõla täieliku tasumiseni. 08.03.2011 suurendas hageja haginõuet, paludes kostjalt välja mõista 87 147,34 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest 82 785,27 eurot (saamata jäänud tulu märts kuni september 2010, garantii väljamaksmisest 8 771,04 eurot ja värvitoonimismasina liisingumaksed 3 x 5 025 krooni), sissenõutavaks muutunud viivisest 4 362,07 eurot ja lisaks palus hageja välja mõista kostjalt tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise 8% aastas põhivõlast kuni põhivõla täieliku täitmiseni. Kohtuvaidlustes jäi hageja oma seisukohtade juurde, muuhulgas märkis kahjunõude komponendid ja arvestusena: alusetult täitmisele pööratud garantii 8771,04 eurot, otsese varalise kahju (liisingumaksed) summas 963,47 eurot, saamata jäänud tulu summas 73 050,76 eurot perioodi eest märts – september 2010 ja kahjunõudele lisanduva viivise, mis 8. märtsi 2011 seisuga on 4 362,07 eurot ning sealt edasi 8% aastas summalt 82 785,27 eurot. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus tunnustas OÜ Tarmatrade omandiõigust elektritõstukile Samag, värvitoonimismasinale Leonardo, värvisegistile Corob, kolmele käsikahveltõstukile, fassaadivärvile Egasil 10x15 l, erinevatele fassaaditoodetele kahel euroalusel, taarale (kanistrid, purgid), kahele laotolmuimejale, elektrilisele soojapuhurile, laoriiulite kaubaalustele (190 tala, 34 püstikut), arvutite juhtmetele ja lisaseadmetele, laokaalule ja metallkapile. Kohus kohustas OÜ Venus Kinnisvara andma üle OÜ Tarmatrade valdusse elektritõstuki Samag, värvitoonimismasina Leonardo, värvisegisti Corob, kolm käsikahveltõstukit, fassaadivärvi Egasil 10x15 l, erinevad fassaaditooted kahel euroalusel, taara (kanistrid, purgid), kaks laotolmuimejat, elektrilise soojapuhuri, laoriiulite kaubaalused (190 tala, 34 püstikut), arvutite juhtmed ja lisaseadmed, laokaalu, metallkapi, värvitoonimismasina Caparol E5 Harbil 600, neli sõiduauto TOYOTA Corolla suverehvi velgedel koos ilukilpidega, telgi 4 inimesele, telgi 2 inimesele, magamiskoti talvine, matkavarustuse (toolid, priimus, jne), naiste suvised jalanõud 5 paari, naiste kevad-sügis saapad, mereülikonna FLADEN kaheosaline, lõunaserviisi, nõukogudeaegse raadiogrammofoni, vanavanemate fotoalbumid, T, Ei isikliku arhiivi. Kohus tuvastas, et OÜ-l Venus Kinnisvara ei olnud õigust pöörata täitmisele poolte vahel 07.01.2008 sõlmitud üürilepingu p 8.10 alusel 14.07.2009 AS Swedbank antud pangagarantiid ning et OÜ-l Venus Kinnisvara on kohustus loobuda nimetatud garantiikirjast tulenevatest õigustest. Kohus mõistis kostjalt kahju hüvitamiseks välja kokku 77 057,12 eurot, millest saamata jäänud tulu on 67 322,61 eurot, garantii alusetust väljamaksmisest tulenev kahju 8771,04 eurot ja värvitoonimismasina rendimaksetest tulenev kahju 963,47 eurot. Kohus mõistis kostjalt välja kahjuhüvitise

maksmisega viivitamise eest perioodil 11.05.2010 kuni 12.12.2011 sissenõutavaks muutunud viivise 9812,64 eurot ning edasi alates 13.12.2011 viivise 8% aastas tasumata põhinõudelt 77 057,12 eurot kuni põhinõude täitmiseni OÜ Tarmatrade kasuks. Kohus jättis Harju Maakohtu 11.05.2010 määruse jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna. Kohtu poolt on tuvastatud järgmised asjaolud: • 07.01.2008 sõlmisid OÜ Venus Kinnisvara üürileandjana ja OÜ Tarmatrade üürnikuna äriruumide üürilepingu laoruumide aadressil Ehitajate tee 110B, Tallinn kasutamiseks suuruses 516,6m 2 ning tähtajaga viis aastat. Asjaolu üle ei ole vaidlust (tl 14-26 ja tl 65, I kd). • 26.02.2010 võttis OÜ Venus Kinnisvara üle üürilepingu esemeks olnud laoruumide, aadressil Ehitajate tee 110B, Tallinn, valduse ja see fikseeriti dokumendis “Üüripinna Ehitajate tee 110B laohoones paiknevate ruumide 516,9 m2-l paikneva laopinna rakendamise akt“ Asjaolu üle ei ole vaidlust (tl 65, I kd, vt ka tl 28, I kd). • Ajavahemikul 26.02.-16.03.2010 (18 päeva) ei võimaldanud OÜ Venus Kinnisvara OÜ-l Tarmatrade üürilepingu esemeks olnud ruume kasutada. Asjaolu üle ei ole vaidlust (tl 66, I kd). • 15.03.2010–16.03.2010 eemaldasid OÜ Venus Kinnisvara esindajad üürilepingu esemeks olnud laoruumidest 26.02.2010 laoruumide valduse ülevõtmisel sinna jäänud OÜ Tarmatrade asjad. Asjaolu on tõendatud OÜ Venus Kinnisvara 15.03.2010 otsusega pandiõiguse teostamise kohta (tl 34, I kd). • 07.01.2008 poolte vahel sõlmitud äriruumide üürilepingu p-s 12.1.5 sisaldub kokkulepe, mille kohaselt on üürileandjal õigus koheselt asuda äriruumidesse ja teostada seal asuvate kolmandate isikute ja vara suhtes toiminguid seadusega ette nähtud alusel ja korras juhul, kui üürniku suhtes on alust arvata, et ta kavatseb lahkuda äriruumidest, müües ja teisaldades oma kaupu ja vallasvara nii, et äriruumides ei ole piisavalt vara arestimiseks lepingujärgselt tasumata üürisumma katteks (tl 14-26, I kd). • 26.02.2010 seisuga ei olnud OÜ-l Venus Kinnisvara OÜ Tarmatrade vastu 07.01.2003. a üürilepingust tulenevat üüri- ja/või kõrvalkulude maksmise kohustusest tulenevat sissenõutavaks muutunud nõuet. Asjaolu üle ei ole vaidlust (tl 256, I kd). • 07.01.2008 poolte vahel sõlmitud äriruumide üürilepingu p-is 8.10 sisaldub kokkulepe, mille kohaselt deponeerib üürnik lepingu jõustumiseks üürileandja arvele 15 päeva jooksul tagatisena 3 kuu üüri summas 137 237 krooni või esitab tingimusteta panga garantii. Deponeeritud summa kuulub tagastamisele kogu ulatuses lepingu lõppemisel, kui üürileandjal nimetatud nõudeid üürniku vastu tekkinud ei ole (tl 14-26, I kd). • 07.01.2008 poolte vahel sõlmitud äriruumide üürilepingu p-s 7.2.2 sisaldub kokkulepe, mille kohaselt on üürnik kohustatud hoidma tema kasutuses olevat vara heas korras ja teostama äriruumides asuva vara säilitamiseks kõik toimingud oma kulul. Üürnikul ei ole õigust ilma üürileandja eelneva kirjaliku nõusolekuta teha ümberehitusi äriruumides (tl 14-26, I kd). • 07.01.2008 poolte vahel sõlmitud äriruumide üürilepingu p-s 7.2.5 sisaldub kokkulepe, mille kohaselt on üürnik kohustatud teostama lepingu kehtivuse ajal ja vajadusel äriruumide üleandmisel lepingu lõppedes äriruumides omal kulul sanitaarremonti (tl 14-26, I kd). • 07.01.2008 poolte vahel sõlmitud äriruumide üürilepingu p-s 7.2.13 sisaldub kokkulepe, mille kohaselt on üürnik kohustatud tagastama lepingu lõppemisel või ennetähtaegsel ülesütlemisel äriruumid heas seisundis, arvestades normaalset kulumist (tl 14-26, I kd). Hageja oli elektritõstuki Samag, värvitoonimismasina Leonardo, värvisegisti Corob, kolme käsikahveltõstuki, fassaadivärvi Egasil 10x15 l, erinevate fassaaditoodete kahel euroalusel, taara (kanistrid, purgid), kahe laotolmuimeja, elektrilise soojapuhuri, laoriiulite kaubaaluste

(190 tala, 34 püstikut), arvutite juhtmete ja lisaseadmete, laokaalu, metallkapi omanik ja asjad on kostja valduses. Värvitoonimismasin Caparol E5 Harbil 600, sõiduauto TOYOTA Corolla suverehvid velgedel koos ilukilpidega 4 tk, telk 4 inimesele, telk 2 inimesele, magamiskott talvine, matkavarustus (toolid, priimus, jne), naiste suvised jalanõud 5 paari, naiste kevad-sügis saapad, mereülikond FLADEN kaheosaline, lõunaserviis, nõukogudeaegne raadiogrammofon, vanavanemate fotoalbumid, E T isiklik arhiiv olid kuni 26.02.2010 OÜ Tarmatrade valduses. Asjaolu üle ei ole vaidlust. 12.03.2010 esitas OÜ Tarmatrade OÜ-le Venus Kinnisvara pooltevahelise 07.01.2008 üürilepingu ülesütlemisavalduse (tl 32-34 ja 65, I kd). OÜ Tarmatrade majandustegevuseks on värvide ja krohvide professionaalne müük, mis seisnes pooltoodete (värvibaasi ja pigmentide) sisseostmises lattu; vastavalt kliendi soovile pooltoodetest värviliste toodete valmistamises kohapeal ehk toonimises ning tellitud värvi ja krohvi müügis. Asjaolu on tõendatud OÜ Tarmatrade 2007 majandusaasta tegevusaruandega, kust nähtub OÜ Tarmatrade põhitegevusena professionaalidele mõeldud ehituskeemia müük ja toodete kasutamise konsulteerimine Eestis ning et 2008. a kavatseti jätkata oma toodangu müügi ja lisaks ka toonimisteenuse pakkumisega (tl 175, II kd). Sama nähtub OÜ Tarmatrade 2008 ja 2009 majandusaasta tegevusaruannetest (tl 188 ja 204, II kd). OÜ Tarmatrade oleks oma ettevõtte majandustegevuse kaudu teeninud perioodil märtsseptember 2010 tõenäoliselt puhaskasumit 1 053 370 kroon,i s.o 67 322.61 eurot. Asjaolu on tõendatud erialateadmistega isiku J K eksperdiarvamusega (tl 8-13, III kd). SIA Caparol Baltica Eesti filiaal on esitanud OÜ-le Tarmatrade toonimismasina E5 osamaksete eest vastavalt rendilepingule järgmised arved: 28.02.2010 arve nr 27583 summas 5025,10 krooni tasumise tähtajaga 14 päeva (tl 29, II kd); 31.03.2010 arve nr 27549 summas 5003,60 krooni tasumise tähtajaga 14 päeva (tl 30, II kd); 13.05.2010 arve nr 27569 summas 5004,30 krooni tasumise tähtajaga 14 päeva (tl 31, II kd);

Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et hageja valdas vaidlusaluseid asju omanikuna või muul õiguslikul alusel, märkides vaid, et ei tea, mis hageja nõutavatest asjadest on kostja valduses. Seetõttu luges kohus antud hagi aluseks oleva asjaolu kooskõlas TsMS § 231 lg-ga 4 kostja poolt omaks võetuks. 26.02.2010 võttis kostja üürilepingu esemeks olnud laoruumide aadressil Ehitajate tee 110B valduse hagejalt üle, millega rikkus kohustust võimaldada hagejal üürilepingu esemeks oleva äriruumi kasutamist. Kostjal puudus alus nii hageja kui hageja valduses olnud äriruumides olnud kolmandate isikute asjade suhtes üürileandja pandiõiguse teostamiseks. Seega oli hageja kasutuses olnud ruumide kui ka ruumis olnud asjade valduse äravõtmine AÕS § 40 lg 2 mõttes kostja poolt omavoliline. Hagi kuulub omandiõiguse tunnustamise ja valduse üleandmisele kohustamise nõudes rahuldamisele vastavalt AÕS §-ile 80. Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolu üle, et 26.02.2010 seisuga ei olnud OÜ-l Venus Kinnisvara OÜ Tarmatrade vastu 07.01.2003 üürilepingust tulenevat üüri- ja/või kõrvalkulude maksmise kohustusest tulenevat sissenõutavaks muutunud nõuet. Kuna käesolevas asjas ei ole tuvastatud asjaolusid, mis on VÕS § 307 lg-s 1 pandiõiguse teostamise, samuti pooltevahelise üürilepingu p-s 12.1.5 sätestatu järgi üürileandja valduse võtmise ja pandiõiguse teostamise eelduseks, on kostja hageja suhtes pandiõigust teostanud alusetult. Kohtule esitatud 14.07.2009 garantiikirja p 1 ja 2 nähtuvalt on AS Swedbank andnud hageja ja kostja vahel 07.01.2008 sõlmitud üürilepingust tulenevate maksekohustuste täitmiseks garantii summas 137 237 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja 12.04.2010 avalduse alusel on AS Swedbank garantii summas 137 237 krooni välja maksnud. Üürilepingu p-s 8.10 sisalduva kokkuleppe kohaselt on garantii maksmapaneku eelduseks, et üürileandjal oleks üürniku vastu lepingust tulenevate kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud nõue. Hageja on kostjaga sõlmitud üürilepingu üles öelnud, mida tõendab üürilepingu ülesütlemisavaldus ning vaidlus puudub, et kostja on nimetatud ülesütlemisavalduse kätte saanud. Ülesütlemisavaldus vastab VÕS §-s 325 sätestatud tunnustele. Kuna 26.02.2010 võttis kostja üürilepingu esemeks olnud laoruumide valduse hagejalt üle, millega rikkus kohustust võimaldada hagejal üürilepingu esemeks oleva äriruumi kasutamist, siis on täidetud üürilepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused ning poolte vahel eksisteerinud üürileping on hagejapoolse ülesütlemise tagajärjel 15.03.2010 kehtivalt lõppenud. Kohus on tuvastanud, et 26.02.2010 seisuga ei olnud kostjal hageja vastu 07.01.2003 üürilepingust tulenevat üüri- ja/või kõrvalkulude maksmise kohustusest tulenevat sissenõutavaks muutunud nõuet. Samuti on kohus tuvastanud, et ajavahemikul 26.02.-16.03.2010 ei võimaldanud kostja hagejal üürilepingu esemeks olnud ruume kasutada. Seega puudus kostjal alus osundatud perioodi eest üüritasu ja kõrvalkulude, samuti viivise nõudmiseks. Kuivõrd kostja rikkus kohustust võimaldada üürilepingu esemeks olevat äriruumi kasutada, millele vastas hageja üüritasu ja kõrvalkulude maksmise kohustus, oli hagejal õigus keelduda õiguskaitsevahendina ka omapoolsete kohustuste täitmisest VÕS § 111 lg 1 alusel. Kostja väitel ei ole hageja ruume üle andnud üürilepingu p-s 7.2.13 kokku lepitud seisundis. Fotodelt ruumide seisukorra kohta Jaanuaris 2008 üürilepingu sõlmimisel ning märtsis 2010 nähtub, et äriruume on remonditud, mistõttu olid need tagastamisel paremas korras, kui üürileandja poolt lepingu sõlmimisel üleandmisel. Seega ei ole tõendamist leidnud, et ruumid ei vastanuks üürilepingu p-s 7.2.13 kokku lepitud seisundile. Kostja ei ole kahjustuste kõrvaldamiseks tehtud kulutusi tõendanud, sest kostja esitatud allkirjastamata aktist OÜ Tarmatrade äriruumide seisukorra ja remondivajaduse maksumuse kohta, ei nähtu, kes selle on koostanud ning millest lähtudes on väidetavate kahjustuste kõrvaldamiseks tehtavate kulutuste suurust hinnatud.

Kuna üürileping on hageja ülesütlemise tagajärjel kehtivalt lõppenud, siis ei oma õiguslikku tähendust kostja 23.03.2010 ülesütlemisavaldus ning kostjal puudus alus pärast üürilepingu lõppemist ka ülesütlemisega seonduva leppetrahvi nõude esitamiseks. Kuna kostjale ei olnud 15.03.2010 seisuga hageja vastu 07.01.2003 üürilepingust tulenevaid sissenõutavaks muutunud nõudeid, siis oli täitmata üürilepingus p-s 8.10 sisalduva kokkuleppe kohane garantii maksmapaneku eeldus ning kostjal puudus õigus tagatise realiseerimiseks nõuda garandilt raha väljamaksmist. Kostjal ei olnud õigust pöörata täitmisele pooltevahelise 07.01.2008 üürilepingu p 8.10 alusel 14.07.2009 AS Swedbank poolt antud pangagarantiid ning kostjal on kohustus nimetatud garantiikirjast tulenevatest õigustest loobuda. 26.02.2010 võttis kostja üürilepingu esemeks olnud laoruumide, aadressil Ehitajate tee 110B, Tallinn, valduse hagejalt üle, millega rikkus kohustust võimaldada hagejal üürilepingu esemeks oleva äriruumi kasutamist ning rikkus üürilepingut VÕS § 100 mõttes. Kohus tuvastas, et hageja majandustegevuseks on värvide ja krohvide professionaalne müük, mis seisnes pooltoodete sisseostmises lattu; vastavalt kliendi soovile pooltoodetest värviliste toodete valmistamises kohapeal ehk toonimises ning tellitud värvi ja krohvi müügis. Hageja on teinud usutavaks, et antud pooltoodetest värviliste toodete valmistamiseks on vajalikud professionaalsed toonimismasinad, laokaal; laovarustus (tõstukid, laoriiulid), vastava tooraine (värvibaaside ja pigmentide) varu olemasolu laos; sobiv laopind (kõrgus vähemalt 5 m, estakaad, sile betoonpõrand, temperatuuri hoidmise võimalus). Kohus luges tuvastatuks, et kostja oleks oma ettevõtte majandustegevuse kaudu teeninud perioodil märts-september 2010 tõenäoliselt puhaskasumit 1 053 370 krooni s.o 67 322,61 eurot. Kohus luges antud asjaolu tõendatuks asjatundja arvamusega ning on tõendi hindamisel arvestanud ka sellega, et arvamuse andnud erialateadmistega isik J K on riiklikult tunnustatud ekspert. Hageja raamatupidamisprogrammi väljatrükkidega on tõendatud, et hagejal oli püsiv kliendibaas järgmiste äriühingute näol: Aaviku Fassaadid OÜ, Traveter Ehitus OÜ, Mira Ehitusmaterjalid OÜ, MT Grupp OÜ, Balti Vara Fassaadid OÜ, Lindrem AS, Grüps OÜ, Deckol Ehitus OÜ, Stimbar OÜ, Lindeberg Fassaadi OÜ, SpearProjekt OÜ, Harju Fassaad OÜ, DLD Partner OÜ, Kodu Fassaad OÜ, Rowanto Ehitus OÜ. Samuti nähtub kohtule esitatud erinevate isikute poolt hagejale tehtud pakutavate toodete hinna- kui konsultatsiooni päringutest, et hageja poole pöördunud isikud olid huvitatud hageja toodetest, mis annab alust järeldada, et eeldused hageja kliendibaasi suurenemiseks 2010. a alguses olid olemas. Ka on hageja MNR Ehitus, OÜ Grüps ja OÜ Villiger esitanud proforma arved ning osundatud äriühingute esindajate kinnitused, et nad soovisid hagejalt viimase pakutavaid kaupu osta, esitades vastavad tellimused, millest järeldub, et hagejal olid sõlmitud tellijatega kokkulepped, mida hageja pidi ka täitma. Tunnistaja Kristjan Soometsa ütlustega on tõendatud, et hageja klient Balti Vara Fassaadid OÜ planeeris viimase poolt teostavatel renoveerimistöödel tarnida põhilised fassaadi renoveerimise materjalid hagejalt. Tuvastatud asjaolud andsid kohtu hinnangul aluse järelduseks, et kui kostja ei oleks üürilepingut rikkudes üle võtnud üürilepingu esemeks olnud laoruumide aadressil Ehitajate tee 110B valdust, välistades sellega hageja võimaluse üürilepingu esemeks oleva äriruumi kasutada ning ei oleks hageja valduses olnud äriruumides olnud kolmandate isikute asjade suhtes teostanud alusetult üürileandja pandiõigust, viies hageja majandustegevuse katkemiseni, oleks hageja tõenäoliselt oma ettevõtte kaudu tavapäraselt majandustegevust läbi viies saanud kasu ajavahemikul 2010 märtsist septembrini 1 053 370 krooni s.o 67 322,61 eurot. Kohtu hinnangul ei ole võimalik võtta hageja poolt vaidlusalusel perioodil saamata jäänud tulu hindamisel aluseks kostja esitatud asjatundja S T arvamust eelkõige seetõttu, et arvamuse lõppjäreldus kujutab endast sisuliselt õiguslikku hinnangut. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et kuivõrd hageja nõuab kahjuna vaid perioodil märts-september 2010 saamata jäänud tulu, tuleb

kasu saamise võimaluse kaotamist hinnata antud ajavahemikul saadud tulude ja tehtud kulude baasil ning ei ole põhjendatud terve majandusaasta jooksul tehtud kulude arvestamine. Seetõttu ei analüüsinud kohus hageja eelnevate perioodide kohta esitatud majandusaasta aruandeid. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et hageja ettevõtte majandustegevus ei katkenud, vaid hageja ettevõtte võttis üle TT-Trade OÜ. Ettevõtte ülemineku hindamisel on kriteeriumiteks mh osanike ringi kattuvus, töötajate üleminek, ettevõtte omandaja varasem tegevus. Kohus leidis, et esitatud asjaoludel võiks väita, et hageja majandustegevus jätkuks seoses ettevõtte üleminekuga teisele äriühingule juhul, kui oleks täidetud kriteeriumid OÜ TT Trade hagejaga samal tegevusalal tegutsemise kohta ning selliseks tegevuseks vajalike hageja tootmis- ja muude materiaalsete vahendite ülemineku kohta ettevõte omandajale. Tuvastamist ei leidunud, et OÜ TT Trade tegeleks oma majandustegevuse raames pooltoodetest värviliste toodete valmistamisega ehk toonimisega ning et hageja oleks antud tootmistegevuseks vajaliku toonimismasina ning muud vajalikud vahendid OÜ-le TT Trade üle andnud. Hageja seaduslik esindaja Alar Piirfeld on vande all seletanud, et hageja kodulehel üles pandud OÜ TT Trade fassaaditoodete hinnakirjas kajastatud tooteid viimane ei müü ning info on üleval reklaami otstarbel eesmärgiga säilitada kaubamärgi tuntus. Lähtudes eeltoodust asus kohus seisukohale, et hageja nõue kahju hüvitamiseks saamata jäänud tulu osas tuleb rahuldada osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 67 322,61 eurot. Kostja ei ole vaidlustanud, et 12.04.2010 avalduse alusel on AS Swedbank garantii summas 137 237 krooni kostjale välja maksnud. Kostja ei ole ka vaidlustanud, et talle garandi poolt välja makstud raha on hagejalt sisse nõutud. Seega on hagejal tekkinud kostjapoolse lepingurikkumise tõttu tagatise alusetu kaotamise näol kahju summas 137 237 krooni, s.o 8771,04 eurot. Kohus tuvastas, et SIA Caparol Baltica Eesti filiaal on esitanud OÜ-le Tarmatrade toonimismasina E5 osamakse eest arved summas 5 003,60 krooni. Vaidlusalune toonimismasin on kostja ebaseadluslikus valduses, mistõttu kaotas hageja hüve masinat kasutada, millele vastas rendimaksete tasumise kohustus. Seega on toonimismasina kasutamise hüve eest makstav summa käsitatav hageja otsese varalise kahjuna, mistõttu tuleb kostjalt 963,47 eurot välja mõista. Arvestades eeltoodut rahuldas kohus hagi kahjuhüvitises osaliselt, kuna on tuvastatud kostja poolt lepingu rikkumine ja hageja on osaliselt tõendanud kahju suuruse, mis tal lepingu rikkumise tagajärjel tekkis ning rikkumise ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Tuvastatud ei ole, et kostja poolt kohustuse rikkumine oleks vabandatav. Kuna kostja teadis, milleks hageja üürilepingu esemeks olnud äriruumi kasutas, pidi kostja ette nägema, et kui ta võtab antud ruumid ning hageja majandustegevuseks olnud tootmiseks vajalikud seadmed ja vahendid enda otsesesse valdusse, välistades selliselt hagejal ruumide ja asjade kasutamise, siis võib hagejal tekkida nii otsene kui kaudne kahju saamata jäänud tulu näol. Hagejal on õigus arvestada kahjuhüvitise summalt VÕS § 113 lg 1 alusel viivist. Hageja palub välja mõista põhivõlalt viivise alates 11.05.2010 kuni põhivõla täieliku tasumiseni 8% aastas. Ajavahemiku 11.05.2010 kuni 12.12.2011. a tuleb kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 8% aastas põhivõlalt 77 057,12 summas 9812,64 eurot. Kooskõlas TsMS §-ga 367 tuleb kostjalt välja mõista viivis 8% aastas alates 13.12.2011 kuni põhinõude 77 057,12 euro täitmiseni. Vastavalt TsMS § 445 lg-le 2 on vajalik jätta kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse käesoleva kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna.

Kuivõrd kohus rahuldas hageja esitatud nõuded ligikaudselt 93% ulatuses, pidas kohus TsMS § 163 lg-st 1 ja § 167 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta hageja ja kolmanda isiku menetluskulud 93% ulatuses kostja kanda ja 7% ulatuses hageja ja iseseisva nõudeta isiku enda kanda. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse rahuldatud osas tühistada, jätta hagi rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja palub kuulata tunnistajana üle S V. Maakohus rikkus menetlusõigusenorme, jätte kohtuistungi edasi lükkamata tunnistaja ülekuulamiseks. Maakohus on üürilepingu p-i 12.1.5 ja VÕS § 307 lg 1 vääralt tõlgendanud. Kostja rakendas üüripinna ja seal paiknenud vara valduse ülevõtmise õigust, sest oli alus arvata, et hageja kavatseb jätta üürilepingust tulenevad kohustused täitmata ja ruumidest lahkuda ning oli sellel eesmärgil jõudnud teisaldada enamiku ruumides paiknenud kaubast ja vallasvarast. Maakohtu seisukoht, et kostja võttis üüripinna ja seal paiknenud vara valduse üle alusetult, on ebaõige. Maakohus on valesti kohaldanud AÕS § 40 lg 2, § 45 lg 1 ja § 80 lg 1 ja jätnud alusetult kohaldamata AÕS § 46 ja § 83 lg 1. Valduse ülevõtmiseks oli õiguslik alus ja kostja valdus ei ole järelikult omavoliline AÕS § 40 lg 2 mõttes. Hageja nõue kostja kohustamiseks vallasasjade üleandmiseks hageja valdusse tuleb jätta rahuldamata. Lisaks luges maakohus TsMS § 231 lg 4 alusel vääralt kostja poolt omaks võetuks, et hageja valdas hagi esemeks olevaid asju omanikuna või muul alusel. Asjade väljaandmise nõude rahuldamisel on esmane see, kas nõude esemeks olevad asjad on kostja valduses ning alles seejärel tõusetub küsimus sellest, kas need asjad olid varem hageja õiguspärases valduses või ei. Antud juhul ei ole tõendatud, et kõik hagi esemeks olevad vallasasjad on kostja valduses. Nõude rahuldamiseks oleks maakohus pidanud selle asjaolu tuvastama. Sellises olukorras ei oma TsMS § 231 lg 4 viidatud omaksvõtt selle väite osas, et hageja valdas hagi esemeks olevaid vallasasju õiguslikul alusel, sisulist tähendust. Maakohus tuvastas üürilepingu lõppemise asjaolud ebaõigesti. Hageja ülesütlemisavalduse kehtivuse välistab VÕS § 101 lg 3, sest üürilepingu eseme ülevõtmise põhjustas hageja enda tegu - väljumine üüripinnalt, mis andis kostjale aluse rakendada pandiõiguse teostamise eesmärgil ruumide ja seal paiknenud vallasvara valduse ülevõtmist. Järelikult ei ole hagejal õigust kasutada õiguskaitsevahendeid põhjusel, et kostja rikkus üürniku õigust üüripinda vallata ja kasutada. Seega on täitmata lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused ning hageja ülesütlemine ei ole kehtiv. Üürilepingu eseme valduse taotlemine ja ka üüripinna tegelik valdamine hageja poolt pärast 15.03.2010, mis viitab üheselt sellele, et leping ei lõppenud 15.03.2010. Üürileping lõppes 30.04.2010, vastavalt kostja 23.03.2010 ülesütlemisavaldusele. Maakohus on alusetult kohaldanud VÕS § 111 lg 1, sest hageja ei ole kostjale teatanud, et keeldub oma lepinguliste kohustuste täitmisest kuni kostja täidab oma väidetavalt täitmata kohustuse. Perioodi 26.02.2010 kuni 30.04.2010 üüri osas kuulub kohaldamisele VÕS § 296 lg 3. Nimetatud sätte kohaldamise tingimus on täidetud, sest üüripinna kasutamise takistuse põhjustas hageja ise ruumidest väljumisega, mis andis üürileandjale aluse üüripinna valduse ülevõtmiseks üürilepingu p 12.1.5 ja VÕS § 307 lg 1 alusel. Maakohus ei ole üüripinna seisundiga seonduvaid asjaolusid õigesti tuvastanud. Üürilepingu p 7.2.13 kohaselt pidi üürnik tagastama ruumid heas seisundis, arvestades normaalset kulumist. Kostja on käesolevas tsiviilasjas fotode, tunnistaja L. L ütluste ja remondikalkulatsiooniga tõendanud, et üürilepingu ese ei olnud lepingu lõppemise ajal seisundis, mis vastab selle lepingujärgsele kasutamisele.

Maakohus leidis vääralt, et kostjal puudus alus nõuda garandilt raha väljamaksmist. Maakohus on lugenud ebaõigesti lepingu lõppemise ajaks 15.03.2010 ja jättis alusetult tähelepanuta, et seisuga 12.04.2010 olid hagejal kostja ees üürilepingust tulenevad täitmata ja maksetähtaja ületanud rahalised kohustused summas 137 809,35 krooni, mistõttu üürilepingu p 8.10 kohaselt oli kostjal õigus rahuldada vastavad nõuded pangagarantii arvel. Kuna pangagarantii realiseeriti vastavalt pooltevahelisele lepingule ning see toimus õiguspäraselt, siis tuleb rahuldamata jätta ka pangagarantii väljamaksmisest tuleneva kahju (8771,04 eurot) hüvitamise nõue. Maakohus on VÕS § 100 valesti kohaldanud, sest selle välistab VÕS § 101 lg 3. Üürilepingu eseme ülevõtmise ja sellest tuleneva üüripinna kasutamise takistuse põhjustas hageja enda tegu väljumine üüripinnalt, mis andis kostjale aluse rakendada pandiõiguse teostamise eesmärgil ruumide ja seal paiknenud vallasvara valduse ülevõtmist. Järelikult ei ole hagejal õigus tugineda kostja kohustuse rikkumisele ning seetõttu ei ole ka kohtul alust lugeda kostjat üürilepingut rikkunuks. Kuivõrd maakohus luges ebaõigesti kostja üürilepingut rikkunuks, siis kohaldas maakohus vääralt ka VÕS § 115 lg 1. Maakohtu järeldus hageja saamata jäänud tulu osas on põhjendamatu ja ebaõige. Kuivõrd kohus on viidanud J. K arvamusele tuginemisel asjaolule, et tegemist on riiklikult tunnustatud eksperdiga, millega on kohus rikkunud TsMS § 232 lg 2 sätestatud põhimõtet ning lugenud tema arvamust üksnes selle andja staatuse tõttu kaalukamaks kui teisi tõendeid. Hageja ei esitanud maakohtus usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et ta oleks perioodil märts kuni september 2010 tõenäoliselt teeninud tulu summas 67 322,61 eurot. Sellest tulenevalt pidanuks maakohus asuma seisukohale, et hageja saamata jäänud tulu nõue on tõendamata ja kuulub seetõttu rahuldamata jätmisele. Ühtlasi on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 128 lg 4, sest kohus on lugenud saamata jäänud tuluks üksnes spekulatiivsetele prognoosidele rajatud puhaskasumi summat, mitte aga kogutud tõenditest nähtuvaid faktilisi asjaolusid, mis iseloomustavad hageja võimet kasumit teenida ja selle tõenäosust. Hagejal ei ole VÕS § 128 lg 4 mõttes tekkinud saamata jäänud tulu. Maakohus jättis otsuse tegemisel alusetult arvestamata asjatundja S. T arvamuse, rikkudes seeläbi TsMS § 232 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid. Õiguslike hinnangute sisaldumine eriteadmistega isiku arvamuses ei ole alus arvamuse tõendina arvestamata jätmiseks. TsMS § 293 lg 1 kohaselt võivad ka õigusküsimused olla eriteadmistega isiku arvamuse esemeks. Järeldus, mida kohus pidas õiguslikuks hinnanguks, ei kujuta endast tegelikult õiguslikku hinnangut. S. T hinnangul puudus hagejal 2010.a I kvartalis maksevõime. Asjatundja on leidnud, et kostja tegevus ei põhjustanud hagejale perioodil märts kuni september 2010 saamata jäänud tulusid. Seega on asjatundja andnud hinnangu nimelt vaidlusalusel perioodil hageja poolt tulu teenimise võimaluse kohta. Maakohus pidanuks kõnealust tõendit arvestama ning kui kohus oleks seda teinud, ei oleks ta jõudnud ebaõigele lõppjäreldusele, et hageja oleks vaidlusalusel perioodil teeninud tõenäoliselt puhaskasumit 67 322,61 eurot. Maakohus leidis vääralt, et kostja väidetava lepingurikkumise ja hagejal kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Lepingu rikkumise ja kahju tekkimise vahel ei ole põhjuslikku seost, kui hagejal oleks tulu saamata jäänud ka juhul, kui kostja ei oleks üüripinna ja vaidlusaluse vara valdust 26.02.2010 üle võtnud. Hageja ei oleks 2010.a tulu saanud ja see ei olnud tingitud kostja tegevusest. Maakohus on põhjendamatult arvestamata jätnud asjaolud ja tõendid, mis kinnitavad põhjusliku seose puudumist kostja tegevuse ja hagejal saamata jäänud tulu vahel. Ühtlasi on maakohus otsuses ebaõigesti kohaldanud VÕS § 127 lg 4. Normi õigel kohaldamisel pidanuks kohus järeldama, et kostja ei pea kahju hüvitama, sest põhjuslik seos antud normi tähenduses puudub.

Maakohus on jätnud alusetult kohaldamata VÕS § 127 lg 5, sest saamata jäänud tulu arvestamisel ei ole õige lähtuda vaid sellest perioodist, mil hageja majandustegevus oli kõige tulusam. Kui jätta mingi osa majandusaastast tulu arvestamise perioodist välja, moonutab see oluliselt saamata jäänud tulu ja VÕS § 127 lg 5 mõttes igasuguse kasu suhet ning loob olukorra, mis on vastuolus VÕS § 127 lg 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga. Kui hageja esitatud andmed perioodi aprill-september majandustegevuse kohta vastavad tõele, siis järeldub sellest, et majandusaasta ülejäänud kuudel on OÜ Tarmatrade tegevuse tulemiks keskmiselt 1,3 milj krooni suurune kahjum. Arvestades asjaolu, et aastatel 2007-2009 on selline näitaja olnud stabiilne, siis puudub igasugune alus arvata, et 2010.a. oleks olukord teistsugune. Maakohus on põhjendanud oma mittenõustumist kostja kõnealuse väitega üksnes sellega, et kuna hageja nõuab kahjuna vaid perioodil märts-september 2010 saamata jäänud tulu, tuleb kasu saamise võimaluse kaotamist hinnata antud ajavahemikul saadud tulude ja tehtud kulude baasil ning ei ole põhjendatud terve majandusaasta jooksul tehtud kulude arvestamine. Selline seisukoht on ilmses vastuolus VÕS § 127 lg-s 5 toodud põhimõttega ja ka VÕS § 127 lg 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja esitatud dokumentaalsed tõendid tõendavad asjaolu, et TT-Trade OÜ tegutses 2010.a olulises ulatuses (ca 50 % kogukäibest) samal tegevusalal, millel varem tegutses OÜ Tarmatrade. Hageja seadusliku esindaja väide, et tegelikult TT-Trade OÜ oma hinnakirjas loetletud tooteid ei müü, on ilmselgelt ebausaldusväärne ning selline ütlus tulnuks jätta tõendina arvestamata TsMS § 238 lg 5 alusel. Ütluse ebausaldusväärsus tuleneb eelkõige sellest, et hageja seadusliku esindaja selgitusel oma väite kohta puudub elementaarne eluline usutavus - toodete müügi reklaamimine ilma tegeliku soovi või võimeta neid müüa, on kaubamärgi maine seisukohalt äärmiselt kahjulik. Asjaolude tõendite igakülgsel, täielikul ja objektiivsel hindamisel oleks maakohus pidanud järeldama, et hageja väide majandustegevuse katkemisest ei ole tõendatud ning et hageja majandustegevus on vähemalt osaliselt jätkunud TTTrade OÜ kaudu. Kuivõrd kahju hüvitamise kohustust põhikohustusena ei eksisteeri, siis ei saa kostja ka seda kohustust rikkuda, mistõttu puudub alus VÕS § 113 lg 1 kohaldamiseks. Lisaks eeltoodule kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 113 lg 2. Maakohus on mõistnud välja viivise alates 11.05.2010, kuid on jätnud tähelepanuta, et viivise arvestamise aluseks olevas suuruses kahjunõude esitas hageja alles 08.03.2011. VÕS § 113 lg 2 tulenevalt ei ole alust nõuda kogu väljamõistetud kahjusummalt viivist perioodil 11.05.2010 kuni 08.03.2011, s.o ajal, mil sellises ulatuses kahjunõuet polnud üldse esitatud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja ja kolmas isik hageja poolel vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Hageja palub jätta taotluse S V ülekuulamiseks rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimikus olevate materjalidega, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normi rikkumist osas, millega rahuldati hageja nõuded omandiõiguse tunnustamiseks vallasasjadele ja vallasasjade kostja valdusest välja nõudmises, garantii täitmisele pööramise lubamatuse tuvastamises ning otsese varalise kahju hüvitamise nõudes. Maakohus on otsust kõikide eelnimetatud nõuete osas piisava põhjalikkusega põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtuga ning ei korda otsuses olevaid seisukohti (TsMS § 654 lg 6). Otsus kahjuhüvitises saamata jäänud tulu osas, viivise ja menetluskulu jaotuse osas kuulub osalisele tühistamisele ning apellatsioonimenetluses on

võimalik teha uus otsus. Vastuseks apellatsioonkaebuses olevatele väidetele märgib kolleegium alljärgnevat. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, jättes kohtuistungi edasi lükkamata tunnistaja S. V mitteilmumise tõttu kohtuistungile. 02.05.2012 ringkonnakohtu istungil jättis kolleegium apellandi taotluse tunnistaja S.V ülekuulamiseks rahuldamata, kuivõrd puudus alus uue tõendi vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha vaidlustatud nõuete osas. Omandiõiguse tunnustamine kostja valduses olevatele vallasasjadele ja vallasasjade väljanõudmine kostja ebaseaduslikust valdusest Maakohus tuvastas, et kostja valduses on hagejale ja kolmandatele isikutele kuuluvad vallasasjad. Valduse ülevõtmise ajal üürnikul ei esinenud võlgnevust ning pandiõiguse teostamiseks puudusid VÕS §-s 307 sätestatud eeldused. Asjaolu, et valduse ülevõtmiseks ja pandiõiguse teostamiseks hageja valduses olnud vara osas esines õiguslik alus, ei tuvastanud ringkonnakohus ka apellatsioonimenetluses. Apellandi väidetel on maakohus ebaõigesti tõlgendanud VÕS § 307 ning on jätnud tähelepanuta, et enne valduse ülevõtmist apellandi poolt oli vastustaja lõpetanud üüripinnal oma majandustegevuse ning tegeles vara äratoimetamisega üüripinnalt. Toimiku materjalide kohaselt hageja soovis üürilepingut muuta ning tema kasutusse antud üüripinda vähendada, kuid üürilepingu tingimuste muutmine poolte kokkuleppel on igati lubatav. See aga ei tõenda, et vastustaja asus üüripinnalt lahkuma. Vastustaja on juhtinud apellandi tähelepanu asjaolule, et sellist tahet tal ei olnud ning see ei ole leidnud tõendamist ka apellatsioonimenetluses. Hageja põhjendas kohtus, miks ta osa varast ära viis: ta soovis teha laoruumis ümberpaigutusi ning hakkas ette valmistama vaheseina ehitamist. Poolte vahel 07.01.2008. sõlmitud äriruumide üürilepingu p-is 12.1.5 sisaldub kokkulepe, mille kohaselt on üürileandjal õigus koheselt asuda äriruumidesse ja teostada seal asuvate kolmandate isikute ja vara suhtes toiminguid seadusega ette nähtud alusel ja korras juhul, kui üürniku suhtes on alust arvata, et ta kavatseb lahkuda äriruumidest, müües ja teisaldades oma kaupu ja vallasvara nii, et äriruumides ei ole piisavalt vara arestimiseks lepingujärgselt tasumata üürisumma katteks (tl 1426, I kd). Maakohus tuvastas, et üürilepingu p.12.1.5 kohaldamiseks puudus alus. Maakohus märkis põhjendatult, et 26.02.2010 puudus hagejal võlgnevus kostja ees. Maakohus ei ole valesti kohaldanud AÕS § 40 lg 2, § 45 lg 1 ja § 80 lg 1 ning kostjal puudub alus tugineda hageja vallasasjade väljaandmiseks keeldumisel AÕS §-le 46 ja § 83 lg-le 1. Õige on, et asjade väljaandmise nõude rahuldamisel on oluline see, kas nõude esemeks olevad asjad on kostja valduses. Apellandi väidetel ei ole tõendatud, et kõik hagi esemeks olevad vallasasjad on kostja valduses. Toimiku materjalidest ei ilmne, et kostja oleks vaidlustanud hagis märgitud hagejale ja kolmandatele isikutele kuuluvate asjade loetelu. Hageja on üksikasjalikult kirjeldanud ning ka tõendanud omandiõigust kostja valduses olevatele vallasjadele ning ka hageja valduses olnud kolmandate isikute vara. Kostja esindaja väitest 15.03.2011 eelistungil ilmneb, et ta ei teagi, millised hageja asjad on tema valduses, kuid hagis märgitud „asjad on piisavalt määratletud“ (I kd. lk. 256). TsMS § 231 lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Seega oli maakohtul alus lugeda TsMS § 231 lg 4 järgi antud asjaolu kostja poolt omaksvõetuks. Ringkonnakohtu 02.05.2012 kohtuistungil andis kolleegium võimaluse ja aja pooltele üle vaadata kostja valduses olevat vara, kuid vastustaja väidetel mingit kokkusaamist ei toimunud ning asjade ülevaatamist ei toimunud. Samas valduse ülevõtmisel kostja mingit nimekirja asjadest ei koostanud. Seega kostja vastuväited on jäänud paljasõnalisteks. TsMS § 230 lg 1 järgi on poolte

kohustuseks tõendada oma väiteid ning ka vastuväiteid. Hageja on oma nõude teinud usutavaks ka ringkonnakohtus ning kolleegiumil puudub alus kahelda hageja väidetes ja tema poolt esitatud tõendites, mida maakohus on hinnanud TsMS § 232 lg 1 nõuete kohaselt. Seejuures on kohus vastanud ka kostja vastuväidetele ning on hinnanud kostja tõendeid.. Kolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, et maakohus on üürilepingu lõppemise aja määratlenud ebaõigesti. Maakohus põhjendas, miks ta leiab, et üürileping lõppes nimelt hageja poolt üürilepingu ülesütlemisega 15.03.2010 ning kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega. Vastustaja on juhtinud põhjendatult apellandi tähelepanu asjaolule, et kostja võimaldas hagejal pärast 15.03.2010 üüripinnale minna, et ruume korrastada ning ta andis ruumide valduse pärast toimingute tegemist tagasi 19.03.2010. Kolleegium nõustub vastustajaga, et eelnimetatu ei anna alust lugeda hageja poolt üürilepingu ülesütlemist tühiseks ega üürilepingut kehtivaks. Nõue garantii täitmisele pööramise lubamatuse tuvastamises Maakohus on otsuse punktis 12 analüüsinud hageja nõuet garantii täitmisele pööramise lubamatuse tuvastamiseks. Poolte vahel 07.01.2008 sõlmitud äriruumide üürilepingu p 8.10 kohaselt deponeerib üürnik lepingu jõustumiseks üürileandja arvele 15 päeva jooksul tagatisena 3 kuu üüri summas 137 237 krooni või esitab tingimusteta panga garantii. Deponeeritud summa või panga garantii annab üürileandjale õiguse rahuldada oma nõudeid üürniku vastu, mis on tekkinud üürniku poolt lepingust tulenevate kohustuste mittetäitmisel. Maakohus tuvastas, et AS Swedbank andis 07.01.2008 garantii üürilepingust tulenevate maksekohustuste täitmiseks summas 137 237 krooni (tl 40-41, I kd) ning kostja 12.04.2010 avalduse alusel maksis talle välja 137 237 krooni (tl, 42,66, I kd) ning garandi poolt välja makstud tasu on hagejalt sisse nõutud (tl 28, III kd). Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuivõrd kostja ei võimaldanud hagejal üüripinda kasutada alates 26.02.2010, siis ei pidanud hageja perioodil 26.02- 16.03.2010 üüri maksma. Eelneva perioodi osas hagejal võlgnevust ei olnud ning maakohus luges õigesti üürilepingu lõppenuks 15.03.2010. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuivõrd hagejal ei olnud kostja ees üüritasu ega kõrvalkulude maksmise kohustust ning hageja valduses olnud äriruumide kahjustused ei leidnud tõendamist, siis oli täitmata üürilepingu p-s 8.10 sisalduv garantii maksmapaneku eeldus ning kostjal puudus õigus nõuda garandilt raha väljamaksmist. Maakohus on otsust eelnimetatud nõuete osas piisavalt põhjendanud ja tõendeid hinnanud ning apellatsioonkaebuses olevad väited ei võimalda teha maakohtust erinevat otsust. Maakohus on otsuses vastanud kostja väidetele, mida ta esitas apellatsioonkaebuses. Kahju hüvitamise nõue Maakohus on kahju hüvitamise nõuet analüüsinud otsuse punktides 13-17. Hageja taotles välja mõista kostjalt kahjuhüvitise summas 82 785,27 eurot, mis koosneb:

175.II kd). Otsuse kohaselt nähtub eelnimetatud asjaolu OÜ Tarmatrade 2008 ja 2009 majandusaasta tegevusaruannetest (tl 188 ja 204, II kd). Maakohus luges kahjuhüvitise suuruseks saamata jäänud tulu osas 67 322,61 eurot. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus on otsuses oleva järelduse rajanud üksnes J K arvamusele. Kahju hüvitamise nõude osas on kohus tuginenud poolte poolt esitatud tõenditele ning otsuse p-des 13-17 on analüüsitud poolte väiteid, hinnatud ka teisi tõendeid peale J K poolt koostatud dokumentaalse tõendi. Maakohus luges tõendatuks asjatundja J K arvamusega, et hageja (otsuses on ekslikult märgitud- kostja) oleks oma ettevõtte majandustegevuse kaudu teeninud tõenäoliselt perioodil märts-september 2010 puhaskasumit 1 053 370 krooni, s.o 67 322,61 eurot. Arvamuses on tuginetud eeldusele, et kui AS Reiden Plaat poolt müüdava toote ESS60 müük suureneb 50 %, siis see omakorda suurendab hageja toodangu müügimahtu samas ulatuses, s.o 50 % (tl 14,V kd). Maakohus tugines ka AS-i Reiden Plaat müügijuhi A U ütlustele, et 2010.a. kasvas oluliselt korterelamute soojustööde maht ja eriti teisel poolaastal. Positiivselt mõjutas seda Kredexi poolt pakutav finantsabi. AS Reiden Plaat müüs vahtplast-plaate EPS 60F 2009.a.- 18 830 m3 ning 2010- 25 244 m3 (tl 149, IV). Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus on jätnud põhjendamata, miks ta leiab, et saamata jäänud tulu osas on J K arvamus kui tõend usaldusväärsem teise spetsialisti, s.o S T arvamusest (tl 90-108, III kd). Maakohus ei nõustunud S T arvamusega, et hagejal oli 2009.a. kahjum ca 1,3 miljonit krooni. Seisuga 31.12.2009 oli hagejal bilansis varusid 2,6 miljoni krooni väärtuses. S T oli arvamusel, et puuduvad tõepärased andmed, kas sellises mahus varusid eksisteeris. Maakohus on märkinud, et 07.01.2010 inventuuri akt on kohtule esitatud, milles on inventeeritud kaupu kokku 143 083 tk summas 2 582 352 krooni (tl.17 III kd). Kolleegium nõustub apellandiga, et inventuuri aktis esinevad puudused, puudub loetelu arvel olnud varast. Maakohtu seisukoht on aga põhjendatud, et S T arvamus sisaldab õiguslikke hinnanguid, mis vähendab selle dokumentaalse tõendi usaldusväärsust. S. T arvamuse kohaselt oli hageja juba 2009.a. sisuliselt püsivalt maksejõuetu, kuid ringkonnakohtu istungil 13.06.2012 ilmnes, et hageja osas ei ole pankrotiavaldust esitatud ning hageja seadusliku esindaja seletuse kohaselt selleks puudub ka alus. Ka see asjaolu näitab, et S T arvamusse tuleb suhtuda kriitiliselt ning selle tõendi alusel ei saa jätta kahjuhüvitise nõuet rahuldamata. J K on seisukohal, et soodsaks asjaoluks oli ka SIA Caparol Baltica 15.02.2010 sõlmitud raamkokkulepe. SIA Caparol Baltica juhatuse liige J V kinnitas oma ütlustes koostööd hagejaga, mis algas 2009.a. kevadel ning 15.02.2010 sõlmiti raamkokkulepe. Sooviks oli luua uus müügipunkt ning suurendada ja laiendada väiketoomist. Seoses 26.02.2010 toimunud

situatsiooniga jäi ühine projekt seisma, hageja oli üks parema oskusteabega ettevõtteid, mistõttu oli huvi koostöö vastu (tl 11-12,V kd). Maakohus tuvastas, et hagejal oli püsiv kliendibaas ning hageja toodete vastu tunti huvi. Kohus on tuginenud ka tunnistaja Kristjan Soometsa ütlustele, kes kinnitas, et hageja klient Balti Vara Fassaadid OÜ kavatses renoveerimistöödeks tarnida põhilised fassaadi renoveerimise materjalid hagejalt. Maakohus jõudis järeldusele, et kui kostja ei oleks üürilepingut rikkudes üle võtnud üürilepingu esemeks olnud laoruumide valdust, mis viis hageja majandustegevuse katkemiseni, oleks hagejal olnud võimalus saada majandustegevust läbi viies märtsist kuni septembrini 2010 kasu 67 322,61 eurot. Apellant on kriitiline J K arvamuse suhtes ning leiab, et see sisaldab rida eksimusi.. J K arvamusest ilmneb, et ta suhtles kõigi arvamuse koostamisel infot andnud allikatega informatsiooni saamiseks ning selgitas välja, et AS Reiden Plaat käive kasvas 2009.a. 5,8 miljonilt kroonilt 12,6 miljoni kroonini 2010.a. Turumaht kasvas nimelt selles segmendis, milles hageja tegutses. J K luges ta tõenäoliseks, et puhaskasum oleks hagejal perioodil aprill-september 2010 1 053 370 krooni. Kolleegium nõustub apellandiga, et J K analüüs oleks võinud põhjalikum olla, kuid selles ei olegi kinnitatud, et hageja ka kindlasti oleks sellist tulu saanud. Arvamuses on kinnitatud, et see on spetsialisti nägemus, milline oleks majandustegevuse häireteta jätkumise korral puhaskasum perioodil aprill-september 2010. Arvestades majanduskriisi mõju majandusele ning ka J K arvamuses mittekajastatud negatiivseid võimalikke asjaolusid, mis kasumi saamist võiksid vähendada, ning ka hageja enda erinevat hinnangut tekkinud kahju suurusele, leiab kolleegium, et saamata jäänud tulu suurus summas 67 322,61 eurot, ei ole usaldusväärselt tõendatud. Samas tõendid sellest, et majandustegevuse jätkumise korral oleks hagejal olnud reaalne võimalus saada tulu, loeb kolleegium tõendatuks maakohtu otsuses hinnatud tõendite alusel. Vastustaja vastuse kohaselt hinnati 22.04.2010 kahju suuruseks 570 000 krooni. Toimiku materjalide kohaselt on hageja ise saamata jäänud tulu suurust erinevalt hinnanud. 02.05.2012 kohtuistungil oli vastustaja nõus kompromissi sõlmimise korral vähendama kahjuhüvitist tervikuna ning oleks olnud nõus kahjuhüvitisega summas 44 000 eurot. Vastustaja seisukoht on põhjendatud, et majandustegevuses on saamata jäänud tulu hindamine reeglina komplitseeritud, kuna kõiki asjaolusid, mis tegelikus elus võinuks ettevõtte kasumlikkust mõjutada, on tagantjärele keeruline või lausa võimatu tuvastada, kuid see ei tähenda, et kahjuhüvitis tuleks jätta välja mõistmata. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.05.2001 otsuses 3-2-1-56-02 on asutud seisukohale, et saamata jäänud tulu näol on tegemist oletusliku tuluga, mida kohtul on võimalik hinnata vaid ligilähedaselt. Sellise õiguse kohtule annab ka VÕS § 127 lg 6, mille kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kuivõrd maakohus tuvastas, et hagejal tekkis kostjapoolse üürilepingu rikkumise tagajärjel kahju, millega nõustub ka kolleegium, ning majandustegevuse katkemise tõttu jäi hageja ilma tulust, siis kolleegium kasutab kohtule antud diskretsiooniõigust VÕS § 127 lg 6 järgi ning loeb hageja saamata jäänud tulu suuruseks 34 265,50 eurot ning kogu kahju suuruseks hindab kolleegium 44 000 eurot (34 265,50 +8 771,04 8 771,04 + 963,47).

Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda jätta kahjuhüvitise nõuet rahuldamata. Kolleegium ei tuvastanud apellatsioonkaebuses väidetud materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Viivis Hageja taotles viivise väljamõistmist kahjuhüvitiselt, millise nõude maakohus rahuldas VÕS § 113 lg 1 alusel 8 % aastas alates hagi esitamise ajast 10.05.2010. Apellant leiab, et kohus määratles viivise arvestuse aja alguse ebaõigesti. Kahjuhüvitise nõue on esitatud alles 08.03.2011 ning enne seda ei saa viivist nõuda. Vastustaja vastuväidete kohaselt teadis kostja kahju tekkimisest juba hageja vara ebaseaduslikul kinnipidamisel 26.02.2010 ning hiljemalt 3.08.2010 on kostjat kahju tekkimisest ka teavitatud. Kuni 05.04.2011 kehtinud VÕS § 113 lg 2 järgi, kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Kolleegium nõustub vastustajaga, et kohtule esitatud hageja täiendavates seisukohtades ja taotlustes, mis on esitatud 3.08.2010, on taotletud kahju hüvitamist ning on ka märgitud, et hagejal on tekkinud perioodil aprill kuni september 2010 kahju saamata jäänud tulu näol 1 042 996 krooni (tl 98-102, I kd). Seega tuleb viivis välja mõista alates 04.08.2010 kuni otsuse tegemiseni 12.12.2011 VÕS § 113 lg 1 järgi 8 % aastas ringkonnakohtu poolt tuvastatud kahjuhüvitiselt 44 000 eurot. Eelnimetatud perioodi osas on kostja olnud viivituses kahjuhüvitise maksmisega 2010.a—150 päeva. ja 2011.a.-353 päeva. Kokku moodustab viivise üldsumma seisuga 12.12.2011- 4851 eurot, milline summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Viivise arvestus on alljärgnev: 2010. aasta viivis 150 päeva osas Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär oli 1% 1%+7%= 8 % aastas. 150 päeva kohta teeb (8/365)*150= 3,288% 3,29% 44000 eurost on 1446,72 eurot 2011.aasta viivis 353 päeva osas Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär oli 1% 1%+7%= 8 % aastas. 353 päeva kohta teeb (8/365)*353= 7,737% 7,74% 44000 eurost on 3404,28 eurot Seega kogu perioodi viivis on 1446,72 + 3404,28 =4851 eurot. Kuivõrd hageja taotles viivise väljamõistmist põhivõlalt 8% aastas, tuginedes VÕS § 113 lg-le l, siis arvates 13.12.2011 tuleb välja mõista viivis kahjuhüvitiselt 44 000 eurot kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, kuid mitte üle 8 % aastas, nagu on seda hageja soovinud. Menetluskulu jaotus Menetluskulude jaotamisel võtab kolleegium arvesse, et hageja nõuded on enamuses rahuldatud, seejuures osaliselt ka saamata jäänud tulu osas. Hageja on olnud valmis kompromissi sõlmima, seda ka apellatsioonimenetluses, pakkudes kahjuhüvitise suuruseks 44 000 eurot, millist summat luges kolleegium mõistlikuks kahjuhüvitise suuruseks. TsMS § 163 lg 2 järgi kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Tuginedes TsMS § 162 lg-le 1 ja § 163 lg-le 2 jätab