Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kuis seaduses ei ole sätestaud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2 (29)

lg 1 sätestatud süüteokoosseisu, vaid ainult hinnangut sellele (väärteoasi nr 4-07-3224), seega pelgalt menetluslikel asjaoludel. Nimetatud väärteoasjaga ei kaasnenud kellegi karistamist karistusõiguslikus tähenduses, mis aga ei tähenda seda, et hagejale tekitatud varalise kahju eest keegi ei vastuta. Hageja leiab et väärteoasjas kogutud materjale, eelkõige tunnistajate ütlusi tuleb ja saab kasutada tsiviilasja lahendamisel. Salva Kindlustuse AS otsusega ei tunnistatud liiklusõnnetust kindlustusjuhtumiks. Otsuses leiti, et liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutab AS Narva Vesi meister I.J. . Hageja leiab, et kostjate tegevuse tagajärjel oli tekitatud talle otsene varaline kahju. Hageja on seisukohal, et nii Ida Politseiprefektuur, kui AS Narva Vesi vastutavad oma töötajate (ametnike) tekitatud kahju eest, kuna kasutavad neid kestvalt oma majandus- või kutsetegevuses.

3 (29)

märkidega vastavalt Määruse § 55 lg 2 ja hageja sõidusuunale panna mõlemale poole teed märgid 537bk (kaherealine tee muutub üherealiseks). Hageja leiab, et antud juhul on tegemist kostja tegevusetuse juhtumiga ja põhjusliku seose kindlakstegemisel tuleb kasutada asendamismeetodit, st. vaadata kas kahjulik tagajärg oleks saabunud ka siis, kui kahju väidetav põhjustaja oleks käitunud hageja poolt soovitud viisil (s.o õiguspäraselt). Tegevusetuse (sh mitteküllaldase tegutsemise) eest vastutusele võtmise eelduseks on kostja kohustus tegutseda. Hageja leiab, et kui vastutav isik oleks eelkõige täitnud määruses (joonis nr 39, lisa 12) sätestatud nõudeid (suletud teelõigu lõpp), kuna hageja liikumissuund oli sinnapoole, siis poleks hagejale kahju tekkinud, kuna oleks olnud enam kui piisavalt liikluskorraldusvahendeid, mis oleks olnud ka pimedas hästi nähtavad ja millest hageja oleks saanud juhinduda ning vältida kokkupõrget. Eelkõige, kui kostja poolt oleks vastavalt Määrusele enne ohtlikku teelõiku paigaldatud mõlemale poole kaherealisele ühesuunalisele teele, kus hageja liikus osutusmärgid nr 537, keelumärgid nr 352 ja edasi juhatusmärgid (vilkuritega) nr 684 (Määruse joonis nr. 39) ja teisele reale märk nr 522, oleks ühesuunalise tee muutmine kahesuunaliseks olnud pimedas hästi nähtavat ja tajutav ning välistatud oleks olnud hageja jätkuv liikumine teises sõidureas lubatud kiirusel. Määrusele vastavate liikluskorraldusvahendite puudumise tagajärjel liikus hageja suunavööndi teises reas, mis oli muudetud vastassuunavööndiks. Hageja leiab, et kostja tegevusetus (märkide nõuetekohane paigaldamata jätmine: mitteküllaldane tegutsemine) oli liiklusõnnetuse üheks põhjuseks, st. hagejale kahjulik tagajärg ei oleks saabunud kui kostja oleks toiminud õiguspäraselt (paigaldanud märgid Määruse kohaselt), mis näitab, et kostja tegu on kahju põhjuseks. Õigusaktides sätestatud märkide nõuetekohase paigaldamise eesmärgiks on liiklusõnnetusteta liiklemise tagamine ja igasuguse kahju tekitamise vältimine liiklejatele. Ei saa eeldada seda, et Õigusaktides sätestatud nõuete täitmatajätmine ei too kaasa kahju liiklejatele, küll aga saab eeldada vastupidist. Hageja leiab, et kostja töötaja hooletus seisnes eelkõige märkide oluliselt ebapiisavas ja ebakorrektses paigaldamises, puudulikus järelvalves ning töökohustuste hooletus täitmises. Kostja teostab selliseid remonttöid Narvas perioodiliselt ja piisavalt kaua aega ning peab teadma liikluskorralduse nõudeid teetöödel, olema tööde teostamisel kindel, et ka tema töötajad nõuetest teadlikud oleksid ning teostama järelvalvet oma töötajate tööülesannete täitmise üle.

4 (29)

LS § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. LS § 8 lg 3 teise lause kohaselt sõitja ei või oma tegevusega häirida ega ohustada teisi liiklejaid. LE § 11 järgi ei tohi keegi oma tegevusega või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust. LE § 10 kohaselt keegi ei tohi kahjustada ega liiklejate eest varjata liikluskorraldusvahendit. LE § 152 p 2 kohaselt ei tohi parkida kohas, kus liikluskorraldus vahend seda ei luba, ega kohas, kus ei tohi peatuda. LE § 151 p 10 kohaselt ei tohi peatuda kohas, kus sõiduk varjaks fooritulesid või liiklusmärke teiste liiklejate eest. Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a määrusega nr 67 „Liiklusjärelevalve teostamise kord“ (Kord) § 2 lg 1 kohaselt jälgitakse liiklusjärelevalve korraldamisel liiklusalaste õigusaktide nõuetest kinnipidamist ja § 14 p 1 kohaselt on liiklusjärelevalve teostaja kohustatud tagama sujuva liikluse ja liiklejate turvalisuse. Vastavalt Korra § 15 p 1 on liiklusjärelvalve teostajal õigus peatada sõiduk ja anda vajadusel sõidukijuhile korraldus liikuda põhjalikuma kontrolli teostamiseks mööda lühimat teed selleks sobivasse kohta. Vastavalt Korra § 30 lg 3 tuleb sõiduk üldjuhul peatada parempoolsel teepeenral, selle puudumisel sõidutee parempoolse ääre lähedal nii, et see ei ohustaks ega takistaks liiklust. Politseiametnike seadusest tulenevat kohustust rikkuv käitumine seisnes ametisõiduki parkimises selleks mitte ettenähtud kohas sellisel moel, et ajutised liiklusmärgid olid politseisõiduki ja liiklusjärelvalve korras peatatud sõiduki poolt liiklejate eest varjatud (ohustasid liiklust), millega rikuti politseiametnike poolt LS §-e 2 lg 1, 8 lg 3, LE §-e 10, 11, 152 p 2 ja Korra § 30 lg 3. Eeltoodust tulenevalt ei tohtinud antud kohas ka peatuda ning politseiametnikud oleksid pidanud sõidukijuhile andma korralduse liikuda põhjalikuma kontrolli teostamiseks mööda lühimat teed näiteks antud teelõigust mööda, või maja hoovi (Korra § 15 p 1). Kui politseisõidukid ei oleks varjanud ajutisi liikluskorraldusvahendeid, oleks hagejale olnud nähtavad vajalikku informatsiooni sisaldavad märgid, millest hageja oleks saanud juhinduda. Ohutu liiklemise eelduseks on liikluskorraldusvahendite abil juhini toodav hoiatav, keelav ja suunav informatsioon. Juhul, kui informatsioon ei ole nähtav, ei jõua see juhini ning juht ei ole teadlik olemasolevatest ohtudest ja liikluskorraldusnõuetest. Sõidukite poolt oli varjatud ka märk nr. 164 (kahesuunaline liiklus), mis näitas, et ühesuunalise kaherealise sõidutee (kus hageja liikus) teine rida on muudetud vastassuunareaks, st. kahesuunalise liiklusega teeks ja märk nr 351 „Suurim lubatud kiirus“ 30 km/h. Tulenevalt sellest, et märgid ei olnud nähtavad ja et pargitud sõidukitest mööduda, reastus hageja ümber teise ritta, teades, et tegemist on ühesuunalise kaherealise teega ning vastutulevaid sõidukeid teisel real olla ei saa, mille tagajärjel põrkas kokku vastutuleva autoga. Hageja leiab, et juhul, kui kostja töötajad ei oleks liiklusmärke varjanud (need oleks olnud nähtavad), poleks hagejal kahju tekkinud, kuna hageja oleks olnud teadlik sellest, et teises reas liiguvad vastutulevad sõidukid ja oleks osanud sellise ohuga arvestada ning poleks teise ritta ümber reastunud. Samuti oleks hageja kiirus olnud lubatu 40 km/ h asemel 30 km/h. Hageja leiab, et kahjulik tagajärg ei oleks saabunud ilma kostja väidetava teota, mis näitab, et kostja tegu on kahju põhjuseks. Hageja leiab, et politseiametnikud olid oma ametikohustuste täitmisel raskelt hooletud. Arvestades politseiametnike kutseoskusi, väljaõpet ja igapäevase töö praktikat pidid nad teadma nii liiklusjärelvalve teostamise korra, liikluseeskirja, kui ka liiklusseaduse nõudeid. Tegemist on ametnikega, kelle igapäevaseks teenistusülesandeks on liiklusjärelvalve teostamine, mitte võhikutega.

kostjad rikutud kohustuste täitmiseks kohustatud isikud. Hageja leiab, et talle tekitatud kahju põhjuseid on mitu ning kahju eest vastutavad mõlemad kostjad (kahju ühine põhjustamine). Kahju ühised põhjustajad vastutavad hageja ees solidaarselt, kuna tegemist on konkureerivate tegudega (nn konkureeriv kausaalsus).

kasutajat hoiatavad või liiklust ümbersuunavad liikluskorralduse vahendid olid paigaldatud ja ei leidnud tee kasutajat hoiatavate või liiklust ümbersuunavate liikluskorraldusevahendite paigaldamises mittevastavust seadusele. Süüdistavaks isikuks oli I.J. , AS-i Narva Vesi meister. Antud asja raames jäi vastamata küsimus, kas I.J. tegutses AS-i Narva Vesi töötajana või mitte. Kahjuga seotud vastutuse tekkimise aluseks on kahju hüvitamiseks kohustatud isiku õigusvastane käitumine. Liikluskorraldusevahendite mittepaigaldamine on väärteokoosseis teeseaduse § 407 lg 1 ja LE § 7 alusel. Juhul, kui kahjunõude esitamise aluseks on väärteo tagajärjed, siis väärteo olemasolu peaks tuvastatama väärteomenetluse seaduses sätestatud korras. Süü tuvastamise küsimuse lahendamiseks on jõustunud kohtuotsus, mida võib otseselt rakendada käesolevas tsiviilasjas. Kostja I leiab, et AS-i Narva Vesi tegevus ei põhjustanud liiklusõnnetust, kuna AS Narva Vesi on täitnud kõik teeseadusega ettenähtud nõudeid liiklusohutuse tagamiseks teetööde ajal. Antud asjaolud on ka tuvastatud jõustunud kohtuotsusega asjas nr 4-07-3224 ja ei või olla vaidluse esemeks. Seoses sellega puuduvad seadusega ettenähtud alused kahjunõude esitamiseks. Kostja I viitab, et hageja esitas 09. augusti 2007 otsuse kahjujuhtumi nr. S27070157 kohta, mille kohaselt Salva Kindlustuse AS keeldub kahju hüvitamisest ja märgib, et nende arvates toimus liiklusjuhtum liikluskorralduse vahendite puudumise tõttu ning liiklusõnnetuse tekkimises on süüdlaseks I.J. , mitte AS Narva Vesi. Kostja I arvates ei ole hageja põhjendanud, milline on põhjuslik seos AS Narva Vesi tegevuse või tegevusetuse ja liiklusõnnetuse vahel. Kohtuotsusega asjas nr 4-07-3224 tuvastas kohus, et põhjuslik seos juhtunuga puudub nii I.J. il kui ka AS-1 Narva Vesi.

7 (29)

suunas, ja seda ka pimedal ajal. Tänavavalgustus ning sõidukituled on samuti abiks nähtavuse tagamisel antud tänavas. Kostja II nõustub hagiavalduses toodud viitega LS § 2 lg-le 1, mis sätestab iga liikleja kohustuse järgida liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olla liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagada liikluse sujuvus, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Hageja enda kirjelduse kohaselt veeres hageja juhitud sõiduauto vabakäigul viaduktilt parempoolses sõidureas alla ning hageja märkas viadukti jalamil paremal pool pargitud kahte sõiduautot. Juht reastas sõiduki ümber vasakpoolsesse ritta jätkates samal ajal teeäärde pargitud sõidukite jälgimist. Sõidukitest möödumisel märkas ta paremal pool liiklusmärki „Reversiivne liiklus“. Hageja ei märganud vasakpoolses reas vastu liikuvat sõidukit ning selle tagajärjel põrkas vastutuleva sõiduautoga kokku. Seega oli hageja enda tegevus vastuolus LS § 2 põhimõtetega, kuna juht suunas oma tähelepanu vaid teepervel liiklusjärelevalvet teostanud sõidukile ega pannud tähele vastu tulnud teist sõidukit. Kostja on seisukohal, et hageja ütlused selle kohta, et ta sõitis umbes 40 km/h ja vahetas aegsasti sõidurida, on vastuolus teiste tunnistajate ütlustega, kelle sõnade kohaselt toimus manööver ootamatult. Hageja nimetatud liikumiskiiruse seab kahtluse alla ka asjaolu, et tema enda sõnul sõiduk veeres vabal käigul kõrgelt viaduktilt alla sõidukiirusega 40 km/h. Kui juht olnuks sõidu ajal piisavalt tähelepanelik, et märgata tee ääres sisselülitatud ohutuledega sõidukeid ning vasakul reas vastu tulevaid sõidukeid, oli tema kohustuseks käituda kooskõlas liikluseeskirja §-ga 123 ja LS § 47 lõikega 5. Ohu märkamisel on antud asjaoludel juhil võimalus kohe reageerida ning sõiduki kiirust alandada sõltumata sellest, kas antud teelõigul olid üles seatud kiirust piiravad liiklusmärgid või mitte. Salva Kindlustuse AS otsus ei saa olla tõendiks ega anna alust kostja seisukoha ümberlükkamiseks hageja süü puudumise suhtes liiklusõnnetuse tekkimisel. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega kostja teo õigusvastasusest. Hagiavalduse kohaselt on kostja hagejale kahju tekitanud, s.o põhjustanud liiklusõnnetuse, peatudes (parkides) sõiduki teise sõiduauto kontrollimiseks, millega varjas kiirust piirava liikluskorraldusvahendi. Peatudes Kreenholmi tänavas sõiduki kontrollimiseks täitis politseiametnik temale pandud Ida Politseiprefektuuri ülesandeid. Kostja ei nõustu hagis toodud väidetega, mille kohaselt oli kostja teenistuja käitumine õigusvastane ning mille tagajärjel on hagejale tekitatud varalist kahju. Tunnistaja R.K. ütluste kohaselt märkas patrulltoimkond patrullteenistuse ajal sõidukit, mis selle ebakindla juhtimise ja ootamatute manöövrite tõttu võis ohustada teisi liiklejaid. Peatumismärguannetele kohe kahtlust äratanud sõiduki juht ei reageerinud ja peatus alles mõne aja pärast viaduktist edasi. Vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal reguleeris politsei tegevust, s.h politseiametnike õigusi ja kohustusi politseiorganisatsioonile pandud ülesannete täitmisel politseiseadus (PolS), mille § 12 lg 1 p 13 sätestab politseiametniku kohustuse reguleerida liiklust ja teostada liiklusjärelvalvet. Sama paragrahvi 3. lõige märgib, et kui politseiametnik või vastava väljaõppe saanud politseikadett osutub õigusrikkumise pealtnägijaks, on ta kohustatud ajast ja kohast sõltumata asuma teenistuskohustuste täitmisele. PolS § 13 lg 1 p 2 sätestab politseiametniku õiguse kontrollida õiguserikkumise toimepanemises kahtlustatava isikut tõendavaid dokumente ning ohutuse tagamiseks teostada kohapeal kahtlustatava isiku ja tema asjade läbivaatust. Politseiametnik, hinnanud antud olukorra ohtlikkust, peatas kahtlust äratanud sõiduki kontrollimiseks. Sõiduki peatamisel tegutses politseipatrull kooskõlas LS § 46 lg 2 alusel

8 (29)

kehtestatud liiklusjärelevalve teostamise korraga (edaspidi Kord), nimetatud Korra § 14 p 1 alusel on liiklusjärelevalve teostaja kohustatud muuhulgas tagama liiklejate turvalisuse, § 15 p 1 annab õiguse sõiduk §-s 30 loetletud juhtudel peatada. Viimatinimetatu kohaselt oli õigustatud sõiduki peatamine, kuna sõiduki liikumise iseloom viitas sellele, et juht ei valitse sõidukit nõuetekohaselt. Sõiduk peatati kooskõlas Korra § 30 lg-ga 3 tee paremal äärel selliselt, et see ei ohustaks ega takistaks liiklust. Nimetatud paragrahvi lõikes 5 käsitletud peatumist välistavaid asjaolusid politseiametnike hinnangul ei esinenud. Sõidukid olid tee äärde pargitud nii, et sealt oli võimalik vabalt mööduda. Politseisõidukil olid sisse lülitatud ohutuled, et juhtida möödujate tähelepanu tee ääres seisvatele sõidukitele ning kutsuda üles ettevaatusele neist möödasõidul. Kuivõrd LS § 46 lg 2 puhul on tegemist eriregulatsiooniga liiklusseaduse üldnõuete suhtes, siis laienevad liiklusseaduse sätted liiklusjärelevalvet teostavate isikule suhtes niivõrd, kuivõrd politseiseadus ja Kord ei sätesta teisiti. Sellest tulenevalt ei ole sõiduki kontrollimiseks peatamine sõiduki peatumine ega parkimine liiklusseaduse tähenduses. Eeltoodust tulenevalt tegutsesid politseiametnikud igati õiguspäraselt. Samuti tuleb silmas pidada politseiametnike kiiret reageerimist ning tegutsemist kohe, kui läheduses oli toimunud liiklusõnnetus. Selline käitumine tõendab veelkord ametnike professionaalset käitumist erinevates liiklussituatsioonides. Kostjale ei saa hooletut käitumist ette heita, kuivõrd mõistlikult võttes ei olnud tal võimalik ette näha põhjuslikku seost oma teo ja kahju vahel. Kostja II ei nõustu hagis toodud väidetega, mille kohaselt oli kostja teenistuja käitumine õigusvastane ning mille tagajärjel on hagejale tekitatud varalist kahju. Kostja teenistuja käitumise ja hagejale kahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos. Kostja ei saanud ära hoida hageja ettevaatamatut käitumist sõidukijuhtimisel. Kostja ei saanud käesoleval juhul teise sõiduki kontrollimisel ette näha, liiati ära hoida hageja ettevaatamatut käitumist sõidukijuhtimisel. Kostja hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja õigusvastase teota ei oleks kahju tekkinud. Nimelt põhjendab hageja oma seisukohta üksnes väitega, et kui liiklusmärke ei oleks varjatud, siis ei oleks ka hagejale kahju tekkinud. Oma põhjenduste kinnituseks viitab hageja tunnistajate M ja M ütlustele, kelle sõnul seisid politsei sõiduk ning politseiametnike poolt kontrollimiseks peatatud teine sõiduk selliselt, et varjasid liikluskorraldusvahendid viadukti suunast tulevatele sõidukitele. Nimetatud tunnistajate ütlused politseisõiduki asukoha kohta ei ole arvestatavad, kuna kumbki tunnistaja ei asunud viadukti poolt liikuja olukorras ega saanud seetõttu tõeseid ütlusi anda. Tunnistaja A.M. vaatas aknast õue ning võis näha toimuvat Kangelaste tänava suhtes küljelt. Seetõttu on tema väited politseisõiduki ja teise sõiduki paiknemise kohta liiklusmärkide suhtes oletuslikku laadi ega anna kinnitust nende tegeliku paiknemise osas. Tunnistaja I.M. juhtis sõidukit, mis liikus vastassuunast viadukti poole. Seega puudus ka temal võimalus hinnata objektiivelt politseisõiduki asukohta liikluskorraldusvahendite suhtes ning viadukti poolt lähenevate liiklejate võimalust nimetatud märke näha. Viaduktilt alla sõites oli aga nähtav kogu eesolev tänavalõik, mida võib tõendada asjaolu, et viadukt on tänavaga ühel sirgel ning sõiduk asus sillalt laskumise ajal ülejäänud tee suhtes kõrgemal. Tunnistaja M sai hinnata sõidukite vahemaid alles pärast kokkupõrget, olles sõidukitega samal tasandil. Põhjusliku seose osas on kostja seisukohal, et käesoleval juhul ei saa ajaliselt eelnev sündmus (sõiduki peatamine ja liikluskorraldusvahendi varjamine) olla hilisema sündmuse (liiklusõnnetus) põhjuseks, kuivõrd politseipatrulli peatumine liikluskorraldusvahenditest kaugemal ei saanuks liiklusõnnetust ära hoida. Kui eeldada, et politseisõiduk varjas

9 (29)

liiklusmärgi, milline kehtestas kiiruse piirangu, siis liiklusõnnetuse põhjuseks oli mitte eelkõige valesti valitud sõidukiirus, vaid sõiduki ootamatu ümberreastumine vasakpoolsele sõidureale märkamata samas sõidureas vastu tulevat teist sõidukit. Liigsuur sõidukiirus oli üksnes põhjuseks, mis raskendas otsasõidu vältimist ja löögijõu vähendamist. Sarnases olukorras, kui sõiduk kaldub vastassuuna vööndisse, ei hakata välja selgitama, kummal oli õigus, vaid püütakse halvimat ära hoida. Samuti ei saa võimaliku põhjusliku seosena välja tuua liiklusmärgi nr 164 „Kahesuunaline liiklus“ varjamist, kuivõrd viimane asus vales kohas ning selle varasem tähelepanemine ei saanud ära hoida liiklusõnnetust, mis juhtus samal sõidureal teineteisele vastu sõitnud sõidukite kokkupõrke tagajärjel. Kostja näeb siinkohal põhjuslikku seost hageja tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Kui hageja, nähes sisselülitatud ohutuledega sõidukit, oleks võtnud arvesse teatud ohu võimalust, oli tal kohustus reageerida võimalikule ohule kooskõlas LS-s sätestatud nõuetega. Juht oleks pidanud vähendama sõidukiirust (mis ei saanud viaduktilt vabakäigul alla sõites olla väike). Seejärel sisselülitatud ohutuledega sõidukile lähenedes, oli tal võimalus ettevaatlikult teeservas peatunud sõidukitest mööduda vasakpoolsesse ritta ümber reastumata. Liiklusõnnetuse skeemist nähtub, et tee kogulaiuseks antud kohas oli 7 meetrit ning vasakul teepoolel kokku põrganud sõidukitest parempoolse tee servani oli 4,3 meetrit. Aastal 2002 välja lastud Volkswagen Polo laius on tema tehniliste andmete järgi 1650 mm. Seega oli hageja juhitud sõidukil võimalik liikuda parempoolsel sõidurajal. Kui hageja juhitud sõiduk ei oleks vasakusse ritta pööranud, ei oleks liiklusõnnetust toimunud ning kahju tekkinud. Kuna kostja Eesti Vabariik tema vastu esitatud hagi ei tunnista, ei võta ta ka seisukohta hagi väidete osas, mis käsitlevad kostjate solidaarvastutust. Nõude ulatust puudutavas osas tuleb hagejal tõendada, milline oli sõiduki väärtus vahetult enne kahju tekkimist, samuti seda, millises ulatuses on ta pidanud tegema kulutusi. Hageja on hinnanud temale tekitatud kahju suuruseks 75 296 krooni, mis on muutunud sissenõutavaks kahju tekkimise ajast alates, s.o liiklusõnnetuse toimumise päevast 02. jaanuaril 2007. Kahjunõude ulatuse tõendamiseks on hageja esitanud kohtule hinnapakkumise OÜ-lt RKS. Kostja on seisukohal, et hinnapakkumine ei ole tõendiks, kuna pakkumine ei sisalda endas ega tõenda asja parandamiseks tehtud tegelikke kulutusi. Samuti ei ole tegemist sõltumatu eksperdi arvamusega. Hinnapakkumine on oma olemuselt prognoos võimalike kulutuste kohta. Tegemist ei ole kuludokumendiga. Tõendiks kahjusumma suuruse kohta saab olla arve, millel on näidatud tegelikult tehtud kulutused. Antud juhul ei ole tõendatud millises ulatuses on sõiduki taastamisele kulutusi tehtud. Kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Käesoleval juhul ei ole kulude hindamisel arvestatud sõiduki amortisatsiooni ega asja väärtust enne kahju tekkimist. Samuti ei vasta hinnapakkumine küsimusele, kas kõik prognoositavad kulutused on seotud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahjuga. Tõendit asja parandamiseks reaalselt tehtud kulutuste kohta hageja esitanud ei ole. Kostja vaidleb hagile vastu ka viiviste nõude osas. Hageja hinnangul said kostjad kahju tekkimisest hagejale teada 02. jaanuaril 2007, mistõttu muutus viivisenõue sissenõutavaks alates 03. jaanuarist 2007. Alates 22. detsembrist 2009, s.o hagi esitamisest taotleb hageja viivise väljamõistmist kostjatelt kuni nõuete kohase täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Võttes aluseks kostja II seisukoha, et tema vastu esitatud kahjunõue on alusetu ning peaaegu kolme aasta jooksul ei ole hageja kostja vastu sellekohast kahju hüvitamise nõuet ei kohtuväliselt ega kohtu korras esitanud, siis on põhjendamatu ka hagis toodud seisukoht

10 (29)

viivisenõude osas. Alusetu on hagiavalduse väide, mille kohaselt sai isik tema poolt kahju tekitamisest teada liiklusõnnetuse toimumise päeval. Viivist on õiguskaitsevahendina võimalik nõuda, kui isik on põhjendamatult maksetega viivitanud. Kostjale ei ole teada, et ta oleks hagejale kahju tekitanud, sellest tulenevalt ei saa ta ka olematu võla tasumisega viivituses olla. Seaduse mõtteks kahju sissenõutavaks muutumise aja kohta saab hakata kulgema ajast, mil kostja sai teada või pidi teada saama, et tema süül on hagejale kahju tekitatud. Kostja vaidleb hagile vastu ega nõustu hageja seisukohaga viimasele kostja tegevusega kahju tekkimise kohta. Kui kohus, vaatamata kostja seisukohtadele tuvastab, et kostja tegevuse tagajärjel on hagejale tekitatud varaline kahju, võib viivise nõue muutuda VÕS § 113 lõike 2 kohaselt sissenõutavaks alates kohtuotsuse jõustumisest, s.o ajast mil kostja sai teada tema poolt kahju tekitamisest.

MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED

11 (29)

12 (29)

Vastavalt liiklusõnnetuse skeemile (tl 30-31) olid teetöö kohale paigaldatud liiklusmärgid järgmiselt: hageja sõidusuunas Kerese tn ristmiku ehk „uue viadukti“ poolt vaadatuna paremale tee servale 9,7m kaugusele eraldusriba algusest liiklusmärk 351 „Suurim lubatud kiirus“ 30 km/h, paremal teeserval 1,8m kaugusel eraldusribast kõrvuti ühel alusel liiklusmärk 164 „Kahesuunaline liiklus“ (teele lähemal) ja liiklusmärk 361 „Peatumise keeld“, eraldusriba algusesse selle keskele oli paigaldatud liiklusmärk 421 „Ümberpõike suund paremalt“. Gerassimovi tn ristmiku ehk „kaubanduskeskuse“ poolt vaadatuna olid paigaldatud suletud sõiduraja ette liiklusmärgid nr 684 „Hoiatustara“ kolm tükki, nr 158 „Teetööd“ kaks tükki, nr 331 „Sissesõidu keeld“ ja nr 422 „Ümberpõike suund vasakult“ ja hoiatustõkked kolm tükki, mis sulgesid parempoolse sõiduraja terves ulatuses. Tee keskel eraldusriba alguses olid paigaldatud liiklusmärgid nr 164 „Kahesuunaline liiklus“, nr 351 „Suurim lubatud kiirus“ 30 km/h ja nr 361 „Peatumise keeld“. Kohus märkis, et liiklusõnnetuse skeem ei ole visuaalselt õige, kuna liiklusmärkide paigutus joonisel ei vasta mõõtkavale. Joonisel märgitud liiklusmärkide ja vahemaade kandmisel joonisele mõõtkavas 1:100 asuvad liiklusmärgid visuaalselt skeemil märgitud objektide suhtes erinevalt võrreldes liiklusõnnetuse skeemiga. Seega saab liiklusõnnetuse skeemi kasutada tõendina vaid objektide loetelu ja mõõtmistulemuste osas. Tunnistajate R.K. , A.M. , I.M. ja Aleksei Lavrovski ütlused ja fotod nr 2,3,4,5 (tl 43-46) kinnitavad liikluskorraldusvahendite asukohtade vastavust liiklusõnnetuse skeemile. Tunnistaja I.J. i ütlustest selgub, et ta on kostja I töötaja - meister, kelle töökohustuste hulka kuulub sõidutee sulgemine ja lahtikaevamine. Sõidutee sulgemise skeem antakse talle Maanteeametist ning liiklusmärgid paigaldatakse vastavalt juhendile. Konkreetne liiklusmärkide paigaldamise skeem oli läbi vaadatud spetsialisti Lakissovi poolt. Liiklusmärgid olid teetöö teostamise kohas paigaldatud vastavalt skeemile. Vastavalt liiklusmärkide paigaldamise skeemile (tl 38-39) pidi olema paigaldatud hageja sõidusuunas Kerese tn ristmiku ehk „uue viadukti“ poolt vaadatuna paremale tee servale liiklusmärk 164 „Kahesuunaline liiklus“, liiklusmärk 351 „Suurim lubatud kiirus 30 km/h“ (kohus loeb, et skeemil on ekslikult liiklusmärgi nr 351 asemel märgitud liiklusmärgi number 451 „Vähim kiirus“, kuna sellise märgi paigaldamine ei ole olukorrast lähtuvalt mõeldav) ja liiklusmärk 361 „Peatumise keeld“, eraldusriba algusesse selle keskele oli paigaldatud liiklusmärk 361 „Peatumise keeld“, vasaku sõiduraja ette pidi olema paigaldatud liiklusmärk 684 „Hoiatustara“. Gerassimovi tn ristmiku ehk „kaubanduskeskuse“ poolt vaadatuna pidi olema paigaldatud suletud sõiduraja ette liiklusmärgid nr 684 „Hoiatustara“, nr 158 „Teetööd“, nr 331 „Sissesõidu keeld“ ja nr 422 „Ümberpõike suund vasakult“. Tee keskel eraldusriba alguses pidi olema paigaldatud liiklusmärgid nr 164 „Kahesuunaline liiklus“, nr 351 „Suurim lubatud kiirus 30 km/h“ (kohus loeb, et skeemil on ekslikult liiklusmärgi nr 351 asemel märgitud liiklusmärgi number 451 „Vähim kiirus“, kuna sellise märgi paigaldamine ei ole olukorrast lähtuvalt mõeldav) ja nr 361 „Peatumise keeld“. Liiklusmärkide kaugusi skeemil märgitud objektidest skeemil märgitud ei ole. Kohus luges tõendatuks, et kostja I meister paigaldas liikluskorralduse vahendid vastavalt Maanteeameti spetsialisti Lakissovi poolt 28. detsembril 2006 (tl 38) heaks kiidetud liikluskorralduse projektile. Vaidlust ei ole, et hageja ja vastutuleva sõiduki kokkupõrge toimus hageja pärisuunavööndi vasakus sõidureas, mis oli seoses teetöödega muudetud ühesuunalisest kahesuunaliseks. Kohus nõustus hageja väitega, et vastavate liikluskorraldusvahendite puudumine oli liiklusõnnetuse põhjuseks, st. hagejale kahjulik tagajärg ei oleks saabunud, kui kostja oleks toiminud õiguspäraselt ja paigaldanud liikluskorralduse vahendid majandus- ja

13 (29)

kommunikatsiooniministri 16. aprilli 2003 määruse nr 69 „Liikluskorralduse nõuded teetöödel“ kohaselt. Kohus järeldas, et kostja I töötaja tegu on liiklusõnnetuse ja selle läbi hagejale tekkinud varalise kahju põhjuseks. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et liiklusõnnetus toimus kostja I töötaja hooletusest, s.o töötaja süül, kuna kostja I töötaja paigaldas liikluskorralduse vahendid vastavalt selleks koostatud projektile. Asjaolu, et kaks liiklusmärki, s.o nr 164 ja nr 361 olid paigaldatud määruses sätestatud asukohast 7,9m lähemale ohtlikule kohale, ei saa lugeda kostja I töötaja hooletuseks, kuna projektil puudusid mõõdud liikluskorraldusvahendite paigaldamiseks. Kohus leiab, et liikluskorralduse projekt ei vastanud majandus- ja kommunikatsiooniministri

14 (29)

ning TeeS § 409 lg 2 p 1, käesoleva seaduse §-des 40–408 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Maanteeamet. Kostja I meister tegi toimingu, s.o paigaldas liikluskorralduse vahendid teetööl Maanteeameti poolt heaks kiidetud projekti alusel. Projekti kooskõlastamise kohustus tuleb kostjal I seadusest, mille täitmist kontrollib Maanteeamet, rikkumise korral on Maanteeametil õigus teha otsus kostja I karistamiseks. Kohus leidis, et kostja I töötaja ja seega ka kostja I, täites teetöödel liikluse korraldamisel Maanteeameti poolt heaks kiidetud liikluskorralduse projekti, ei vastuta kahju eest, mis tekkis liikluskorralduse vahendite puuduliku paigaldamise tagajärjel toimunud liiklusõnnetuse läbi. Kohus märkis, et kostja I vastuväide väärteoasjas tehtud kohtuotsusega tuvastatud asjaolude osas, s.o et kostja I töötaja väärtegu ei õnnestunud tuvastada ja seetõttu ei ole kostja I hagejale kahju põhjustanud, on põhjendamata, kuna väärteoasjas antud hinnang kostja töötaja süüteo osas ei vabastaks kostjat I tsiviilvastutusest. Lisaks tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et Viru Maakohtu 23. novembri 2007 kohtuotsusega väärteoasjas nr 4-07-3224 (tl 104-105) on kostja I töötaja suhtes kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsus tühistatud väärteoprotokollis esitatud väärteokirjelduse puudulikkuse tõttu, s.o väärteokirjelduses ei olnud märgitud, milliseid liiklusmärkide paigaldamise nõudeid kostja I töötaja eiras. Et kohus on väärteomenetluse seotud väärteoprotokollis esitatud teokirjeldusega, ei saanud kohus omal initsiatiivil tuvastada, milliseid norme kostja I töötaja rikkus ning seetõttu on jäänud kostja I töötaja võimalik väärtegu tuvastamata ja kohtuvälise menetleja otsus tühistatud.

Kostja II vastuväite kohaselt ei põhjustanud kostja II tegevus hageja sõidukiga 02. jaanuaril 2007 toimunud liiklusõnnetust, kuna ametiülesannete täitmisel liikluseeskirju rikkunud isiku sõiduki peatamisel ei varjanud politseisõiduk ja peatatud sõiduk hageja eest liikluskorralduse ajutisi vahendeid ning seega puudub põhjuslik seos kahju tekkimise ja kostja II tegevuse vahel. Kostja II leiab, et liiklusõnnetus toimus hageja enda hooletu käitumise tagajärjel, kuna hageja ei olnud sõiduki juhtimisel piisavalt tähelepanelik ja hageja ei valinud asjaoludele vastavat õiget sõidukiirust. Kohus nõustus kostja vastuväitega. Lähtuvalt VÕS § 127 lg 4, isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Liiklusõnnetuse skeemist (tl 30) selgub, et hageja sõiduk liikus suunaga Kerese tn ristmikult ehk „uuelt viaduktilt“ Gerassimovi tn ristmiku ehk „kaubanduskeskuse“ poole. Sõiduraja laius eraldusribast hageja jaoks parempoolse kõnniteeni on 7m. Kokku põrganud autode esiosade kokkupuutepunkt asub eraldusriba lõpust 2,45-0,5=1,95m uue viadukti suunas. Politsei sõiduki tagatelg on eraldusriba lõpust 28,4m kaugusel, politseisõiduki ees peatunud sõiduki tagatelg on politseisõiduki tagateljest 5,9m eespool. Liiklusmärk 351 „Suurim kiirus 30 km/h“ asub politseisõiduki tagateljest 18,7m kaugusel ja liiklusmärgid 164 „Kahesuunaline liiklus“ ja 361 „Peatumise keeld“ asuvad politseisõiduki tagateljest 18,7+7,9=26,6m kaugusel. Et politseisõiduki mark on Nissan ja politsei poolt peatatud sõiduki mark BMW ja politseisõiduki ja tema ees peatunud sõiduki tagatelgede vahe on 5,9m, siis loeb kohus, et tegemist oli maksimaalselt kuni 5m pikkuste sõidukitega ja seega saab arvutada, et vahemaa politseisõiduki ees peatunud sõiduki ja liiklusmärgi 351 vahel oli vähemalt 8m. Vahemaa politseisõiduki ees peatunud sõiduki ja liiklusmärkide 164 ja 361 vahel oli vähemalt 8+7,9=15,9 ehk ligikaudu 16m. Kohus märkis, et liiklusõnnetuse skeem ei ole visuaalselt õige, kuna objektide paigutus joonisel ei vasta mõõtkavale. Joonisel märgitud objektide ja vahemaade kandmisel joonisele mõõtkavas 1:100 asuvad objektid visuaalselt teineteise suhtes erinevalt võrreldes liiklusõnnetuse skeemiga. Seega saab liiklusõnnetuse skeemi kasutada tõendina vaid objektide loetelu ja mõõtmistulemuste osas. Tunnistaja R.K. ütluste (tl 12) kohaselt seisid politseisõiduk ja peatatud sõiduk enne sõidutee kitsenemist ning liiklusmärgini 164 oli ligikaudu 15m, mis vastab liiklusõnnetuse skeemil märgitud mõõtmete alusel kohtu poolt arvestatud tulemusele 16m. Eksimus 1m ei ole arvestatav, kuna tunnistaja hindas vahemaad visuaalselt. Tunnistaja teatab, et kohas, kus politseisõiduk seisis, ei ole peatumine või parkimine keelatud. Tunnistaja A.M. ütlused (tl 17) vahemaa kohta, et vahemaa märkidest kuni esimese pargitud autoni oli 3-5m, ei ole kohtu arvates usaldusväärsed, sest isik hindas vahemaad sõiduteega külgneva elamu aknast visuaalselt, liiklusõnnetus toimus kell 22.55 jaanuari kuus, mis on pime aeg üldteadaoleva asjaoluna, hinnang vahemaale on vastuolus liiklusõnnetuse skeemiga, mille tegemisel on kasutatud mõõdulinti, ja tunnistaja K ütlustega. Samuti ei ole usaldusväärsed tunnistaja M hinnang selle kohta, et liiklusmärgid olid suletud politseisõiduki ja peatatud sõidukiga, kui vaadata viadukti poolt. Tunnistaja ei saanud näha liiklusmärke viadukti poolt, kuna tunnistaja elukoht on Kreenholmi 24 ja vastavalt väljavõttele kaardiserverist (t.l.-119) asub elamu Kreenholmi 24 liiklusõnnetuse paiga kõrval paremal pool teed lähtudes hageja liikumissuunast. Tunnistaja ei saanud aknast näha, kas politseisõiduk ja peatatud sõiduk varjasid märke või mitte. Tunnistaja Aleksei Lavrovski ütlustest (tl 25) selgub, et hageja märkas liiklusmärki 164 olles jõudnud kohakuti politseisõidukiga, s.o ligikaudu vähemalt 16+5=21m kauguselt.

16 (29)

Liiklusmärki 351 nägi hageja peale liiklusõnnetust autost väljudes. Hageja teatab, et liiklusmärk 351 oli paigaldatud enne eelmist märki paremal pool. Kohus luges liiklusõnnetuse skeemi ja tunnistajate ütlustega tõendatuks, et politseisõiduk ja kontrollimiseks peatatud sõiduk seisid hageja sõidusuunda arvestades paremal pool sõidutee servas, vahemaa peatatud sõiduki esiosast kuni liiklusmärgini 351 oli mitte vähem kui 8m ja kuni liiklusmärkideni 164 ja 361 mitte vähem kui 16m. Arvestades hageja enda ütlust, et ta märkas liiklusmärki 164 olles politseisõidukiga kohakuti, saab lugeda tõendatuks, et märk 164 Kahesuunaline liiklus oli nähtav 21m kauguselt. Et liiklusseadus või muud õiguse allikad ei sätesta, millisel kaugusel võib peatada või parkida sõidukit liiklusmärgi ees nii, et sõiduk ei varjaks liiklusmärki, kohaldas kohus analoogiat. LS § 3 lg 2 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 02. veebruari 2001 määruse nr 48 „Liikluseeskiri“ § 151 p 6 kohaselt, peatuda ei tohi ülekäigurajal või jalgrattatee sõiduteega ristumise kohal või lähemal kui 5 m enne neid kohti, kahesuunalise tee vasakul poolel peatudes aga lähemal kui 5 m pärast neid kohti ning vastavalt sama määruse § 152 p 1, parkida ei tohi kohas, kus liikluskorraldusvahend seda ei luba, ega kohas, kus ei tohi peatuda. Peatumine ja parkimine on keelatud lähemal kui 5m ülekäigurajale. Nimetatud sätte eesmärgiks on keelata sõiduki peatamine ja parkimine kohas, kus peatunud või pargitud sõiduk võiks varjata ülekäigurada mööda sõiduteed ületavaid jalakäijaid teiste sõidukijuhtide eest. Kohus asus seisukohale, et nimetatud sättes märgitud vahemaa 5m on kohaldatav ka liiklusmärkide osas, s.o peatunud või parkiva sõiduki ja samal teepoolel asuva liiklusmärgi vahe peaks olema vähemalt 5m, kui liiklusmärk ei ole sõiduki tagant nähtav (üle peatunud või parkiva sõiduki). Kohus tuvastas, et vahemaa politsei poolt peatatud sõidukist liiklusmärgini 351 oli mitte vähem kui 8m ja kuni liiklusmärkideni 164 ja 361 mitte vähem kui 16m, kusjuures liiklusmärk 164 oli nähtav 21m kauguselt, s.o vahemaa politsei poolt peatatud sõiduki ja liiklusmärkide vahel oli suurem kui 5m. Kohus leidis, et politseisõiduk ja kontrollimiseks peatatud sõiduk asusid sõidutee servas selliselt, et ei varjanud ajutisi liikluskorraldusvahendeid ning hagejale pidid olema nähtavad vajalikku informatsiooni sisaldavad märgid, millest hageja pidi ka juhinduma. Seega ei ole tuvastatud, et politseisõiduk ja politsei poolt kontrollimiseks peatatud sõiduk oleks põhjustanud liiklusohtliku olukorra, mille tagajärjel toimus liiklusõnnetus ja hageja varale tekitati kahju. Et kohus ei tuvastanud seost kahju tekkimise ja kostja II tegevuse vahel (põhjuslikku seost), ei pea kohus andma hinnangut kostja II süü osas. Kuna kohus ei tuvastanud kostja II tegevust või tegevusetust, mis viiks hagejale kahju tekkimiseni, ei pea kohus andma hinnangut kostja II vastuväitele, et liiklusõnnetuse põhjustas hageja enda hooletu käitumine.

17 (29)

kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohus leidis, et kostjal I ja kostjal II puudub kohustus hüvitada hagejale 02. jaanuaril 2007 toimunud liiklusõnnetuse läbi tekkinud varalist kahju summas 75 296 krooni. Seega jättis kohus hagi põhinõude osas rahuldamata. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus ei tuvastanud kostjatel rahalist kohustust hageja ees ja seega tuleb viivise nõue jätta rahuldamata. Seega leidis maakohus, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

APELLATSIOONKAEBUSE PÕHJENDUSED

18 (29)

reguleerivatest õigusaktidest. Vastasel korral on tegemist hooletusega. Mõistlik isik pidi ette nägema, et nõuetele mittevastava liikluskorralduse tagajärjeks võib olla liiklusõnnetus. Samuti on I.J. tunnistanud, et tal oli kohustus kontrollida tööde teostamist kuni tööde lõpetamiseni, mida ta aga ei teinud. Maakohus on jätnud nimetatud tõendid tähelepanuta. LS § 45 lg 3 kohaselt tagab liikluse korraldamise ning liikluskorraldusvahendite õige paigutuse ja korrasoleku teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik. Teetööde ajal tagab liikluskorraldusvahendite nõuetekohase paigalduse ja liiklusohutuse teetöö tegija (TeeS § 25 lg 6). Selline kohustus oli vastustaja töötajal, mitte KOV-l, ning teetööde ajal (kahju tekitamise aega) oli AS-l Narva Vesi kui teetöö tegijal kohustus tagada liikluskorraldusvahendite nõuetekohane paigaldus ja liiklusohutus. Teetööde teostamisel oli vastutavaks isikuks määratud AS Narva Vesi töötaja, meister I.J. . Apellant leiab, et isegi olenemata projektist on teetööde teostajal kohustus paigaldada liikluskorraldusvahendid õigusaktidele vastavalt. Maakohus jagas vääralt tõendamiskoormuse. Delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse eeldustena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus; alles seejärel eeldatakse VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kostja süüd. Maakohus on õigesti leidnud, et AS Narva Vesi töötaja tegu (tegevusetus) on õigusvastane ja hagejale tekkinud varalise kahju põhjuseks. Deliktilise üldvastutuse korral vabaneb kahju põhjustanud isik hüvitiskohustusest, kui ta tõendab kas mõne VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-4 nimetatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (VÕS § 1050 lg 1). VÕS § 1050 lg 1 kohaselt eeldatakse kahju tekitaja süüd (hooletust). Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ei olnud hooletu, st tõendamiskoormis lasub kostjal. Kostja seda tõendanud ei ole ega ole menetluse vältel sellekohaseid väiteid ka esitanud. Apellant leiab, et AS Narva Vesi töötaja on süüdi kahju tekitamises. Maakohus on kohaldanud materiaalõigust vääralt. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et politseisõiduk ja kontrollimiseks peatatud sõiduk asusid sõidutee servas selliselt, et ei varjanud ajutisi liikluskorraldusvahendeid. Maakohus kohaldas ebaõigesti analoogiat, kuna tegemist ei ole õigusega reguleerimata juhtumiga. Kehtinud LE §-dest 10, 152 p 2 ja 151 p 10 tulenes üheselt, et keegi ei tohi liiklejate eest varjata liikluskorraldusvahendit, sh parkida ja peatuda sellisel moel. Järelikult on õigussuhe reguleeritud ja alusetu on maakohtu käsitlus, et LS ega muud õiguse allikad ei sätesta, millisel kaugusel võib parkida sõidukit liiklusmärgi ees nii, et sõiduk ei varjaks liiklusmärki. Sätete eesmärgiks ei ole reguleerida sõidukite paiknemise kindlat kaugust märkidest, vaid paiknemise viisi ja kohasust (et mitte varjata märke), arvestades tegeliku olukorraga. Asjakohane ei ole maakohtu käsitlus, et vahemaa peatunud või parkinud sõiduki ja liiklusmärgi vahel peab olema vähemalt 5 m, kui liiklusmärk ei ole sõiduki tagant nähtav. Selle kohaselt tuleks õiguspäraseks pidada olukorda, kus liiklusmärk on küll varjatud teiste liiklejate eest, kuid vahemaa märgi ja sõiduki vahel on vähemalt 5 m. Niisugune seisukoht ei ole kooskõlas liiklus reguleerivate õigusaktide mõtte ja eesmärgiga. Maakohus ei ole arvestanud, et tegemist oli teisaldatavatel alustel ajutiste liiklusmärkidega, mis paigaldatakse oluliselt madalamale võrreldes püsivate liiklusmärkidega. Seega olid märgid sõidukite poolt ilmselgelt varjatud, isegi arvestades maakohtu järeldust sõidukite kauguse osas märkidest. Maakohus on valesti ja puudulikult hinnanud tõendeid. Kohus leidis, et tunnistaja A. M ütlused ei ole usaldusväärsed, kuid samas pidanud usaldusväärseteks tunnistaja (politseiametnik) R. K ütlusi. Apellant leiab, et tunnistaja A. M kui kolmanda, asjast mittehuvitatud isiku ütlused on usaldusväärsed ja neid tuleb arvestada. Tunnistaja ütlused ei ole vastuolus liiklusõnnetuse skeemiga, sest skeemil ei ole kajastatud märke varjanud

19 (29)

sõidukeid. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, et tunnistajal ei olnud võimalik hinnata sõidukite kaugust märkidest põhjusel, et ta ei teinud seda apellandi sõidusuunast (viadukti poolt) vaadatuna, vaid hindas vahemaad sõiduteega külgneva elamu aknast paremalt visuaalselt. Ei ole mõistlikku põhjust, miks ei saa hinnata vahemaad pargitud sõidukite ja teisaldatavate ajutiste liiklusmärkide vahel paremalt poolt vaadates. Samuti tuleb arvestada, et märkide kõrgus maapinnast oli kõige rohkem 60 vm ja sõidukite kõrgus oli 1,5 m. Kõrguste vahede põhjal on võimalik järeldada, et madalamal olevad liiklusmärgid on varjatud eesolevate sõidukite poolt. Küljelt sellise vahemaa hindamine on tunduvalt lihtsam ja täpsem kui hindamine apellandi sõidusuunast. Apellant tugines maakohtu menetluses ka sellele, et A. M, I.M. ja hageja ütlustega on ümber lükatud tunnistaja R. K ütlused. Tõendatud on , et esimesest pargitud autost märkideni oli mitte rohkem kui 3-5 m. Tunnistaja I.M. ütluste kohaselt seisis politsei poolt peatatud auto ajutiste liiklusmärkide ees. Maakohus on nimetatu jätnud täiesti tähelepanuta. Apellandi arvates on täiesti väär maakohtu järeldus, et liiklusmärk nr 164 (kahesuunaline liiklus) oli apellandile nähtav 21 m kauguselt, täiesti väär ja põhjendamata. Pigem on ebausaldusväärsed politseiametnik R. K ütlused. Tõendeid tuleb hinnata maakohtu otsuse põhjendava osaga võrreldes teisiti. Vastused apellatsioonkaebusele

tõlgendamist. Kaebuses toodud vastuväited seaduse analoogia kohaldamise võimatuse kohta on ekslikud ja hüpoteetilised ega kajasta konkreetse sündmuse asjaolusid. Maakohtu poolt seaduse analoogia kohaldamine on kooskõlas TsÜS §-s 4 nõutavaga, kuna asjasse puutuvad sätted puuduvad. Seaduses on küll sätestatud liikluskorraldusvahendi varjamise keeld, kuid milliste kriteeriumite järgi seda hinnata, seadus ei reguleeri. Eeltoodut arvesse võttes on apellandi viide liikluskorraldusvahendi kõrgusele asjakohatu. Kui 5-meetrist vahemaad on seadusandja pidanud optimaalseks, et märgata teeääres peatunud sõiduvahendi tagant jalakäijat (s.h ratastoolis istuvat inimest, last vm), siis peab olema nähtav ka 0,6 meetrise alläärekõrgusega (st märk on kõrgemal kui 0,6 m) muu objekt. Apellandi etteheide vastustajale liikluskorraldusvahendite varjamise ees on põhjendamatu ka seetõttu, et kui tugineda hageja enda seletustele, siis asudes viaduktilt alla sõitu „vabakäigul“ ei pruukinud ta liiklusmärke kohe märgata ka juhul, kui politsei sõidukit läheduses ei oleks olnud. Küll aga pidi juht kohe märkama temale vastu sõitvat sõidukit. Vastustajale on jäänud arusaamatuks, miks pea kolm aastat pärast avarii toimumist on hagejal tekkinud veendumus, et olukorras, kus tema poolt vasakusse sõiduritta ümberreastumise tagajärjel tekitatud liiklusavariis on süüdi paremal pool teepervel seisnud sõiduk. Apellatsioonkaebuse arvamus selle kohta, et oma korteri aknast eemalt näinud A.M. tunnistajana ütlusi andnud selgitused on usaldusväärsed, on ekslik. Apellant on jätnud tähelepanuta nimetatud tunnistaja ütluste sõnastuse. Vastustaja jääb selle juurde, et tunnistaja, kes nägi sündmust oma eemalasuva korteri aknast, ei saa objektiivset hinnangut anda ei vahemaade kohta, ega selle kohta, milline pilt võis avaneda hagejale/apellandile tema sõiduki roolist. Eelkõige aga on A.M ütlused ebausaldusväärsed, kuna tema ise ei olnud oma seletustes kindel. Tunnistaja ei esita mitte fakte vaid oletusi. T lk 18-20 seletuste kohasel ta oletab («подразумеваю»), et kui vaadata märke viaduktilt, siis sõidukid varjasid need ära. Tunnistaja selline väide on vastuolus loogikaga, kuna viaduktil olev sõiduk asus nii tee ääres parkinud sõidukite, samuti liikluskorraldusvahendite suhtes kõrgemal, mistõttu ei saanud sõidukid varjata märke ka juhul, kui autod oleksid pargitud lähemale kui 5 meetrit. Samuti kirjeldab ta tumeda pikaptüüpi sõiduki kiiruseks orienteeruvalt 50 km/h. Lisaks eeltoodule on märgitud, et tema meelest («на мой взгляд») alustas tumeda auto juht pidurdamist politseiauto kohalt. Autode vaheline kaugus oli tunnistaja hinnangul ligikaudu («приблизительно») 15 m. Nagu vastustaja on oma vastuses hagiavaldusele märkinud, ei saa arvestada ka tunnistaja I.M. ütlusi (t.l 22-24) tõendamaks liikluskorraldusvahendite varjamist. Tema ütluste kohaselt märkas ta endast vasakul tee ääres märkide ette pargitud sõidukit ja sõitis edasi, misjärel toimus kokkupõrge vastutuleva sõiduautoga. (Tunnistaja A. M hinnangul oli kokkupõrge teepervel parkinud sõidukite kohal). Ka I.M. ütlused on üksnes hinnangulist laadi. Kuigi tunnistuses on märgitud, et vaatamata pimedale ajale oli nähtavus hea, ei saanud viadukti poole paremal teepoolel liikunud sõiduki juht täpselt ja objektiivselt hinnata vasakul ääres paiknenud sõidukite asukohta ega seda, kas liikluskorraldusvahendid olid nähtavad viaduktilt vastu tulevale sõidukile. Vastustaja Eesti Vabariik jääb oma hagiavalduse vastuses toodud põhjenduste juurde, pidades vajalikuks üle korrata, et erinevalt maakohtu seisukohast ei saa käesoleva kaasuse puhul olla kalkulatsioon kuludokumendiks. Kulusid tõendava dokumendina saab kalkulatsioon olla arvestatav juhul, kui kahju hüvitamine on eelduseks, et asuda remonti teostama või hinnata, et sõiduki remontimine ei tasu ennast ära. Konkreetsel juhul on remont teostatud hulk aega enne hagi esitamist. Seega pidi hagejal olema võimalik esitada kohtule ka dokumendid tegelike remondikulude kohta.

21 (29)

Vastustaja on jätkuvalt veendunud, et liiklusjuhtumi põhjuseks oli juhi (apellandi) tähelepanematus ning sõidukile kahju tekkimine otseses põhjuslikus seoses hageja/apellandi käitumisega. Vastustajale ei saa süüks panna apellandile kahju tekitamist liikluskorraldusvahendite varjamise tõttu olukorras, kus kahju tekkis avarii tagajärjel. Apellandi sõiduk sai avariis kannatada, kuna sõiduki juht ei suutnud vältida vastassuunas liikunud sõidukile otsasõitu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

22 (29)

teetöid ja paigaldas kooskõlastatult.

liikluskorraldusvahendeid

pädeva

isiku

või

ametiasutusega

Liiklusseaduse § 45 lg 3 kohaselt (02.01.2007.a redaktsioonis) tuli liikluse korraldamine ning liikluskorraldusvahendite õige paigutus ja korrasolek tagada teeomanikul või teehoiu korraldamise eest vastutaval isikul. Teeseaduse § 37 lg 6 kohaselt on tee omanik kohustatud liiklejale hüvitama tee kasutamiskõlbmatuse tõttu ning teeseaduse või selle alusel antud õigusakti rikkumise tõttu tekitatud kahju, v.a sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud juhtudel. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 alusel on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada antud linnas muuhulgas linnatänavate korrashoidu, v.a kui see ülesanne on seadusega antud kellegi teise täita. Teeseaduse §-dest 51 ja 6 on järeldatav, et linnas asuva tänava omanikuks tuleb lugeda vastavat omavalitsusüksust (linna). Ringkonnakohus järeldab, et esmasel tasandil lasub vastutus liikluskorralduse ohutuse ning liiklusmärkide nõuetekohase paigutuse eest tee omanikul, kelleks käesolevas asjas tuleks lugeda Narva linna. Samas tuleneb õigusaktidest, et tee omaniku (s.o omavalitsusüksuse) kõrval võib liikluskorralduse nõuetekohasuse eest vastutada ka muu isik, kellele tee omanik (omavalitsusüksus) on andnud õiguse teha teatud toiminguid, millega kaasneb ka liikluskorralduse muutmine. Nagu juba eelpool viidatud, vastutas LS § 45 lg 3 kohaselt liikluskorraldusvahendite õige paigutuse ja korralduse eest kas teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik. Teeseaduse § 14 ja määruse „Liikluskorralduse nõuded teetöödel“ § 2 punktide 1-3 koosmõjust tulenevalt ei ole kanalisatsioonitrassi- ja kaevetööde puhul tegemist küll teehoiu- vaid teehoiuväliste töödega, kuid ringkonnakohtu arvates tuleb lähtuda analoogiast ja lugeda, et ka teehoiuväliste tööde puhul vastutasid LS § 45 lg 3 kohaselt liikluskorraldusvahendite nõuetekohase paigaldamise eest nii teeomanik kui ka teehoiuväliste tööde korraldamise eest vastutav isik. Lisaks tuleneb Teeseaduse § 25 lg-st 6 otseselt, et teetööde ajal tagab liikluskorraldusvahendite nõuetekohase paigalduse ja liiklusohutuse teetöö tegija.

23 (29)

Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et maanteeameti (vm pädeva haldusorgani) heakskiit, kooskõlastus või mistahes muul kujul märge liikluskorralduse projekti „läbivaatamise“ kohta vabastaks AS Narva Vesi kohustusest järgida teetööde tegemiseks kehtestatud liikluskorralduse nõudeid. Andmata käesoleva tsiviilasja raames hinnangut tee omaniku või avaliku võimu kandja võimalikule vastutusele leiab ringkonnakohus seega, et teetöid (või teehoiuväliseid töid) teostanud AS Narva Vesi vastutab tekkinud kahju eest vähemalt solidaarselt tee omanikuga. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et asja materjalidest ei selgu, missugune organ või ametiasutus vaidlusaluse, nõuetele mittevastava ajutise liikluskorraldusskeemi ehk ürituste plaani (t I kd lk 36 – 39) kooskõlastas või „läbi vaatas.“ Alla on kirjutanud V. L, kuid ei nähtu tema ametikoht, loetamatu on dokumendi koopial olev pitsat. Maakohus on märkinud, et tegemist oli Maanteeameti ametnikuga, kuid apellatsioonkaebuses viitab hageja, et tegemist ei olnud mitte riigi (Maanteeameti) ametnikuga, vaid kohaliku omavalitsuse ametnikuga. Ka asjaolu, et ei teetööde teostajal ega liikluses kahju kannatanud isikul ei olnud selgust, missugune ametiasutus pidi tagama liikluskorraldusskeemi nõuetele vastavuse, kinnitab ringkonnakohtu arvates solidaarvastutusest lähtumise põhjendatust, kuna see võimaldab paremini saavutada VÕS § 127 eesmärke. VÕS § 65 sätestab eelduse, mille kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kindlast võlasuhtest tuleneva kohustuse, on nende vastutus solidaarne ja võlausaldaja (käesoleval juhul hageja) võib omal valikul esitada oma nõude ükskõik missuguse solidaarvõlgniku vastu. Seega on võlausaldajal valikuvõimalus, milliselt solidaarvõlgnikult millises ulatuses kohustuse täitmist nõuda. Seejuures on võlausaldajal õigus esitada kogu nõue tervikuna ühe solidaarvõlgniku vastu, nõudes temalt kogu kohustuse täitmist täies ulatuses. Seega puudub käesoleva tsiviilasja lahendamisel vajadus teha kindlaks võimaliku muu solidaarvõlgniku isikut, kes kõrvuti kostjaga I vastutas ajutiste liikluskorraldusvahendite nõuetekohase paigaldamise eest. Solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid reguleerib VÕS § 69, mille kohaselt kohustuse täitnud solidaarvõlgnik võib nõuda teistelt solidaarvõlgnikelt neile langevate osade hüvitamist (solidaarvõlgniku tagasinõue).

24 (29)

Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul ei ole määrava tähtsusega see, kas kostja I töötaja poolt paigaldatud liikluskorraldusvahendid olid täpses vastavuses ajutise liikluskorralduse skeemiga (nn ürituste plaaniga) või esines märkide paigaldamises mõningasi kõrvalekaldeid võrreldes nimetatud skeemiga. Kahju põhjustanud teoks ei saa käesolevas asjas iseenesest lugeda seda, kas liiklusmärgid nr 164 ja 361 olid paigaldatud määruses ettenähtuga võrreldes 7,9 m võrra lähemale ohtlikule kohale. Kahju põhjustanud teoks saab antud tsiviilasjas lugeda liiklusohtliku teelõigu ebapiisavat tähistamist tervikuna, s.o liikluse ümberkorraldamiseks koostatud skeem kui niisugune ei taganud objektiivselt võttes mõistliku liikleja jaoks piisavaid võimalusi ohtusid ette näha. Teelõigu tähistust ei oleks muutnud nõuetekohaseks ka see, kui märgid nr 164 ja 361 oleksid paiknenud määrusega ettenähtud kohas, s.o 7,9 m võrra eemal. Siiski vastutas kostja I (muuhulgas oma töötajate kaudu) ka selle eest, et liikluskorraldusvahendid oleksid paigutatud vastavalt määruses sätestatud nõuetele, sh ka määrusega ettenähtud kaugustel.

25 (29)

kuidas peab olema tähistatud ühesuunalise tee ajutine muutmine kahesuunaliseks. Määruse § 3 sätestab otsesõnu, et teetöid (sh nii teehoiu- kui teehoiuväliseid töid) tegev juriidiline või füüsiline isik on kohustatud täitma määruses sätestatavaid nõudeid avalikult kasutataval teel, samuti tee kaitsevööndis juhul, kui teetööga kaasneb või võib kaasneda oht liiklejale või töö tegijale. Maakohus märkis õigesti, et VÕS § 1054 lg 1 ja lg 3 alusel tuleb kostja I töötaja (meistri) I. J tegevus liikluskorraldusvahendite paigaldamisel omistada tööandjale, s.o AS-le Narva Vesi ning kostja I on vastutav oma töötaja ehk meistri poolt kostja majandustegevuse raames õigusvastaselt tekitatud kahju eest. Maakohus asus seisukohale, et kostja I vastutuse välistab asjaolu, et oma tegevuses järgis kostja Maanteeameti poolt heaks kiidetud liikluskorralduse projekti. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu ja jääb selle juurde, et kostja I kui teetööde vahetu teostaja vastutas selle eest, et liiklus oleks teetööde ajal korraldatud ohutult. Asjakohased ei ole kostja I väited selle kohta, nagu oleks kostja I täitnud kõik Teeseadusega sätestatud nõuded liiklusohutuse tagamiseks teehoiutööde ajal ning nagu oleks nii kostjal I kui ka tema töötajal I.J. süü puudumine tuvastatud kohtuotsusega asjas nr 4-07-3224. Nimetatud väärteoasjas (otsus toimikus I kd lk 104-105) ei võtnud kohus seisukohta, kas liiklusmärgid olid sündmuskohal paigaldatud nõuetekohaselt. Kohus sedastas üksnes, et väärteoprotokoll ei olnud vormistatud nõuetekohaselt, mistõttu kohtul ei olnud võimalik kaaluda, kas liiklusmärkide paigaldus vastas nõuetele või mitte. Õigusnormidel ei põhine kostja I seisukoht, nagu oleks liiklusmärkide paigaldamise nõuetekohasust võimalik hinnata üksnes väärteomenetluse korras. Hageja nõuet lahendades ei teosta kohus väärteomenetlust, vaid hindab kahju tekkimise asjaolusid ning kostja(te) süüd selles tsiviilõigusnormide kohaselt, lähtudes muuhulgas sellest, kas ohtlik teelõik oli tähistatud n-ö keskmisele mõistlikule liiklejale piisavalt arusaadavalt. Küll aga tuleb kahju hüvitamise eelduste kontrollimisel ringkonnakohtu arvates hinnata seda, missugusel määral saab kostja käitumist (tegevusetust) pidada hooletuks. See omab tähtsust ka kahju hüvitise ulatuse kindlaksmääramisel. Nii ei ole käesolevas asjast alust väita, nagu ei oleks kostja I järginud kaitsekohustusi mingilgi määral. Sellega oleks olnud tegu juhul, kui kaevetööde tähistamiseks ei oleks olnud paigaldatud üldse mitte mingeid hoiatavaid liikluskorraldusvahendeid. Käesolevas asjas on tuvastatud, et hageja sõidusuunal olid parempoolsesse teeserva paigaldatud liiklusmärgid nr 146 („Kahesuunaline liiklus“), nr 351 („Suurim lubatud kiirus 30 km/h“) ja nr 361 („Peatumise keeld“). Ringkonnakohus märkis eelpool, et vajalik oleks olnud tähistada ka ajutiselt kahesuunaliseks muudetud teelõigu taas ühesuunaliseks muutumine, s.o ümbersuunatud liikluse tagasisuunamine oma sõiduteepoolele. Kostja I poolt vastavalt liikluskorralduse ajutisele skeemile paigaldatud 3 ajutist liiklusmärki oleksid seega olnud piisavad parempoolsel sõidurajal liiklejale, kuid mitte vasakpoolsel sõidurajal liiklejale.

26 (29)

27 (29)

et politseisõiduk ja kontrollimiseks peatatud sõiduk asusid sõidutee servas selliselt, et ei varjanud ajutisi liikluskorraldusvahendeid. Tuvastatud ei ole, et nimetatud sõidukid oleksid põhjustanud liiklusohtliku olukorra, mille tagajärjel toimus liiklusõnnetus ja hageja varale tekitati kahju. Kohus ei tuvastanud kostja II tegevust või tegevusetust, mis oleks kaasa toonud hagejal kahju tekkimise. Samuti ei leidnud maakohus põhjuslikku seost kahju tekkimise ja kostja II tegevuse vahel. Sellest tulenevalt ei pidanud kohus vajalikuks hinnata kostja II süüd. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt antud hinnangutega tõenditele selles, kus paiknesid õnnetuse toimumise ajal ajutiste liiklusmärkide suhtes politsei poolt kontrolliks kinnipeetud sõiduk ja politseisõiduk. Kohus on hinnanud nii liiklusõnnetuse skeemi (t I kd lk 30-31) kui ka muid asjas esitatud tõendeid. Ringkonnakohus märgib, et väärteoasjas tunnistajate ülekuulamise protokollid (t I kd lk 12-29 ja lk 32-35) ei ole käesolevas asjas TsMS § 229 kohaselt käsitatavad kui tunnistajate ütlused TsMS § 251 mõttes, vaid kui dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 tähenduses. Ainuüksi väärteoasjas tunnistaja A. M ütlustega ei ole ümber lükatud teise tunnistaja (R. K) ütlused ning liiklusõnnetuse skeemilt nähtuvad mõõtmistulemused. Kuna tunnistaja vaatles sündmuskohta paremalt poolt, sai ta anda üksnes omapoolse hinnangu sellele, kas ajutised liiklusmärgid olid sõidutee servas peatatud sõidukite poolt varjatud. Vastupidiselt apellatsioonkaebuses väidetule on liiklusõnnetuse skeemil tähistatud ka politseisõiduki ja politsei poolt peatatud teise sõiduki asukohad.

28 (29)

hageja liikumine teises sõidureas. Seega ka juhul, kui paremal teeservas (kõnniteel) asunud ajutised liiklusmärgid ei olnud teises sõidureas liiklejale nähtavad, oleksid vasakul sõidureal paiknema pidanud liikluse ümbersuunamise tähistused hageja enda hinnangul tõenäoliselt kahju ära hoidnud. Sellisel juhul ei oleks kahju tekkimist mõjutanud paremal sõidureas sõidukite paiknemine või liikumine. Seega jõudis maakohus õigele järeldusele, et puudub põhjuslik seos kostja II tegevuse ja hagejal varalise kahju tekkimise vahel VÕS § 127 lg 4 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus jättis õigesti rahuldamata hageja nõude kostja II vastu.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

29 (29)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.