Võlaõigus › Alusetu rikastumine

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja hageja nõue

Kohus asus seisukohale, et hageja nõue on aegunud kuni 16.10.2007 teostatud tankimise osas Hageja esitas nõude kostja vastu esmakordselt maksekäsu kiirmenetluses 10.11.2010. TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt peatub aegumine avalduse esitamisega maksekäsu kiirmenetluses. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Seega kostja poolt töövõimetuslehe kehtivuse ajal ajavahemikul 23.08.-16.10.2007 teostatud tankimiste osas kogusummas 2659 krooni 50 senti (252,27 + 2152,71 + 254) on hageja nõue aegunud ja kohus jättis hagi selles osas rahuldamata. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt lasub pooltel nende asjaolude tõendamise kohustus, millele tuginevad nende nõuded ja vastuväited. Hageja ülejäänud nõude 13 526 krooni 24 senti (16 185,64 – 2659,50) kohus rahuldas. Kostja vastuväited selle kohta, et ta käis haiguslehe ajal hageja nõudmisel tööl ja tankis sel ajal hageja veoautosid, samuti võis ta hageja arvel tankida 20 liitri ulatuses ka oma isiklikku sõiduautot, on tõendamata ja paljasõnalised väited. VÕS § 1027 kohaselt peab isik teisele isikule välja andma temalt õigusliku aluseta saadu. Kuna kostja on hageja arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1), peab ta 864 eurot 48 senti (13 526,24 krooni) hagejale hüvitama. Hageja nõudis kuni 26.06.2010 sissenõutavaks muutunud viivist 198,52 eurot ja alates 27.06.2010 kuni nõude kohase täitmiseni viivist 0,027% päevas võlgnevuse põhisummalt. Kohus nõustus, et hagejal on tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 õigus nõuda kostjalt viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest VÕS § 94 ettenähtud määras, kuid kohtule jääb arusaamatuks hageja väide viivise sissenõutavaks muutmine 26.06.2010. Kohtu hinnangul muutus hageja nõue sissenõutavaks alates pooltevahelise töösuhte lõppemisest 20.03.2008. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Alates 20.03.2008 kuni 26.06.2010 oli kostja viivitanud rahalise kohustuse täitmisega 827 päeva, millest arvestuslik viivis moodustab 193,03 eurot. Alates 27.06.2010 kuni hagi esitamiseni 28.03.2011 on kostja viivitanud 276 päeva, millest viivis moodustab 64,42 eurot. Alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni on kostja viivitanud 297 päeva, millest viivis moodustab 69,32 eurot. Võttes arvesse, et hageja on nõudnud kuni 26.06.2010 sissenõutavaks muutunud viivise 198 euro 52 sendi väljamõistmist, rahuldas kohus viivisenõude selle ajani summas 193,03 eurot. Alates 27.06.2010 kuni kohtuotsuse tegemiseni mõistis kohus välja kostjalt viivise 133,74 eurot ja alates kohtuotsuse tegemisest 20.01.2012 kuni põhinõude 864,48 eurot täitmiseni viivise Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär + 7% aastas) sätestatud määras. TsMS § 163 lg 1 kohaselt jaotas kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Apellatsioonkaebus

perioodil hageja juures ja kasutatavate veokite marke; e) hageja töösisekorra eeskirju; f) veokite kasutamise aega, veoseid, mida nad toimetasid konkreetsetesse sihtpunktidesse vaidlusalusel perioodil (sõidumeerikud, teekonnalehed, kauba- ja transpordisaatelehed jne); g) telefonikõnesid ja läbirääkimisi poolte vahel vaidlusalusel perioodil. Kohus on põhjendamatult keeldunud järelepärimisest ja lähteandmete uurimisest. Kohus võttis aluseks üksnes hageja subjektiivse arvamuse (A4 formaadis paberil korralikult vormistatud, millel puudub kuupäev ja on allkirjastatud teadmata isiku poolt), millega kostja ei nõustunud. Kohus on põhjendamatult keeldunud arvesse võtmast, et kostja täitis kohusetundlikult töölepingu tingimusi ja veokijuhi kohustusi. Täites hageja poolt antud ülesannet teostas kostja reise erinevatel suurveokitel, mis kuulusid hagejale (omasid paake mahuga kuni 500 liitrit) erinevatesse sihtpunktidesse mistahes aja üleajatööna ja seoses sellega tankis neid veokeid diislikütusega hageja kulul viimase poolt väljastatud kütusekaardi abil. Ebamõistlik, ebaloogiline ja ebaõiglane (lepinguliste tingimuste ja tõendite puudumisel) on panna töötajale kohustus tankida hageja veokeid töötaja kulul. Hageja, kui väljastas kostjale kütusekaardi, ja kostja, kui sai kütusekaardi kätte, mõistsid ühtemoodi, et kütusekaart väljastatakse kostjale eesmärgil, et viimane tangiks talle hageja poolt usaldatud veokeid. Kohus on põhjendamatult keeldunud objektiivselt, täielikult ja igakülgselt asjaolusid uurimast, millistel hageja kostja töövõimetuse perioodil (alates 23.07.2007 kuni 19.03.2008), arvestamata töötaja õigusi ja huve, tervislikku seisundit, korduvalt kutsus teda telefoni teel tööle ja kohustas täitma kiireloomulisi tootmisalaseid ülesandeid. Kartuses kaotada tööd, oli kostja sunnitud alluma nendele hageja ebaseaduslikele nõudmistele. Nendel juhtudel tankis kostja samuti kütusekaardi abil diislikütusega tööandja veokeid ja täitis nendel kiireloomulisi ülesandeid. Kohus jättis analüüsimata rikastumise fakti. Kostja еi omastanud diislikütust, st ei saanud mingit kasu (TsÜS § 62) hageja veokite tankimisest diislikütusega. Diislikütus oli veokites, mis kuuluvad hagejale ja milliseid kostja ei kasutanud isiklikel eesmärkidel. Neid veokeid kasutati üksnes hageja huvides. Töölepingu lõpetamisel ei esitanud hageja kostjale pretensioone selles osas, vaid hakkas neid esitama pärast seda, kui kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja rahalise hüvitise ebaseadusliku vallandamise eest. Hageja nõue on välja mõeldud. Kohus on ekslikult kohaldanud viivise arvestusmeetodit vaieldavas nõudes. Vastus apellatsioonkaebusele

arutamiseks. Maakohus kohaldas valesti materiaalõigust ja rikkus menetlusnormi määral, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. Käesolevas tsiviilasjas on vaidlus poolte vahel selles, kas kostja on haiguslehel viibimise ajal hageja poolt kostjale väljastatud kütusekaardiga tankinud oma sõiduautot ja omastanud kütust selle eest tasumata. Maakohus viis asjas läbi puuduliku eelmenetluse, menetledes puudulikku hagiavaldust. Tulenevalt TsMS § 363 lg 1 p-st 2 peab hagiavaldus sisaldama hageja nõude aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, see on neid hageja osundatud asjaolusid, mille tuvastamisega hageja seob oma materiaalõiguse normile rajatud nõude ja millised võimaldavad nõude piisavat individualiseerimist nõudega seotud üksikute asjaolude taustal (Riigikohtu lahend nr 3-2-1113-05 16.11.2005). TsMS § 392 lg 1 p 1, 2 ja 3 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses eelkõige välja hageja nõuded ja menetlusosalist seisukohad nende nõuete suhtes, menetlusosaliste taotlused ja vajaduse korral teiste menetlusosaliste seisukohad nende suhtes, samuti menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. TsMS § 392 lg 1 p 4 kohaselt selgitab kohus välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse. Juhul, kui pooled ei esita kõiki asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid ja tõendeid nende kohta, lasub kohtul vastav selgitamiskohustus. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust. TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1, § 351, § 400 lg 5 ja § 401 lg 1 sätestavad hagimenetluses kohtule aktiivse selgitamiskohustuse nii kohaldatava materiaalõiguse kui faktiliste asjaolude ja tõendite osas. Kohus peab pooltele selgitama ja nendega arutama vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Tsiviilasja asjaoludest nähtuvalt ei ole maakohus asja lahendamisel kontrollinud ja selgitanud välja asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Vaidlust ei ole selles, et kostja töötas hageja juures. Kuid millised olid kostja tööülesanded, -kohustused, milliseid reise ta tegi ja millistes tingimustes oli kokku lepitud (kostja väitel lubas hageja talle igakuiselt 20 l kütust tasuta oma auto tarbeks). Asjas ei ole välja selgitatud, milliseid sõidukeid kostja oma tööülesannete täitmisel kasutas, kuidas toimus kostjale tööülesannete andmine ja nende täitmise aruandlus. Materjalidest ei nähtu näiteks, millist väidetavat kütust on kostja kütusekaardiga tankinud, kas ja milline on kostja isiklik sõiduauto (kas diisli- või bensiinikütusega), kui suure kütusepaagiga. Nimetatud asjaolud on olulised, kuivõrd hageja poolt esitatud kütuse tarbimise väljatrükist (tlk 18) nähtub, et kostja on 29.11.2007 tankinud 300,13 liitrit, 20.02.2008 150,12 liitrit, 21.02.2008 200,02 liitrit – mis võib anda aluse asuda seisukohale, et vähemalt nimetatud suuruses kütuse tankimine väikesele autole või väidetavalt kostja isikliku sõiduauto tarbeks ei pruugi olla tõepärane. Tuvastamist vajaks ka asjaolu, kui palju kostja poolt kütusekaardiga väljavõetud kütust kulus reisideks ja kui palju jäi igapäevaselt pärast tööd kütust paaki ja kuidas hageja selle vormistas. Samuti leiab ringkonnakohus, et võlgnevuse tõendamiseks ei piisa sellest, et kohtule esitatakse kütuse tarbimise väljatrükk. Nimetatud väljatrükiga võib selgitada, millal ja kui palju on kütust tangitud, kuid väljatrükk ei tõenda nõude olemasolu. Nõude olemasolu tõendamiseks tuleb esitada asjaolud ja tõendid, mille alusel saab kohus jõuda veendumusele, et nõude alusnormis sätestatud eeldused on täidetud. Näiteks saab võlgnevust tõendada vastavates tanklates (ettevõtetes) tankides ja selle tõendamiseks saadud kviitungi (arve, jmt tõendava dokumendi) alusel, kus on näha, kes tankis, millal, millist kütust ja kui palju. Samuti peab olema tuvastatav, et teatud isik (väidetav võlgnik) on tankinud näiteks temale isiklikult väljastatud kütusekaardiga. Seega peab olema selgelt tuvastatav seos hageja kütusekaardiga tankimise ja isiku, kes tankis, vahel. Asja uue arutamise käigus tuleb maakohtul anda hagejale

ja kostjale võimalus esitada oma väidete tõendamiseks vajalikke asjaolusid ja tõendeid. Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu tõendamiskoormise jaotusele (nt Riigikohtu 06.02.2008 otsus nr 3-2-1-137-07 p 13). Kostja vastuväitel oli tal kokkuleppel hagejaga õigus igakuiselt saada tasuta 20 l bensiini oma sõiduauto tarbeks. Sellise kokkuleppe olemasolu tuvastamiseks, kui hageja seda eitab, tuleb anda kostjale võimalus esitada kokkuleppe olemasolu tõendada. Maakohus on rikkunud TsMS § 435 lg 1, mille kohaselt peab olema kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Seda ka viivise nõude osas. Otsusest ei selgu, millest tulenevalt on mõistetud viivis välja otsuses märgitud ajast alates (otsuse p 18 jj). Hageja on hagiavalduses tuginenud alusetu rikastumise sätetele ja kohtul tulnuks sellise nõude esitamisel kontrollida VÕS § 113 lg 2 eelduste olemasolu. Kuna kohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega ja kohaldab seadust ise, tuleb kohtul kontrollida kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusi ka TLS § 74 järgi. Eespool toodust tulenevalt tuleb saata tsiviilasi uueks arutamiseks maakohtule. Hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise üle saab otsustada alles siis, kui hagejale on antud võimalus esitada hagi rahuldamise eelduseks olevad asjaolud ning asjaolusid kinnitavad tõendid. Samuti tuleb kostjale vajadusel anda võimalus vastuväidete tõendamiseks, kuid seda juhul, kui hageja oma nõuet on tõendanud. Esitamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite hulga tõttu tuleb seda teha eelmenetluses. Eelmenetluse saab läbi viia maakohus. Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.