Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 26.09.2007 esitas Olga Rak hagi kohtule MTÜ Tammsaare 143 KÜ vastu kahju 16 427, 81 euro (257 039, 40 krooni) hüvitamiseks. 11.05.2009 hagiavalduse täpsustuses (tl 43-47, I köide) käsitles hageja täiendavalt kostja vastutuse küsimust ja selle õiguslikku alust. Hagi kohaselt toimus 01.05.2007 hageja korteris xxxxxxxx tulekahju, mis sai alguse teleri ja videomagnetofoni süttimisest. Tulekahju põhjustas elamu elektrikilbi rike: tulekahju toimumise järgselt tuvastati elamu peajaotuskilbi 7. rühma toiteahela 0-juhtme katkemine. Hageja väitel vastutab kostja tekkinud kahju eest VÕS § 1056 sätete kohaselt kui suurema ohu allika valdaja. Hoone elektri peakilp on käsitletav suurema ohu allikana, sest elektrikilbi ehitusele ning hooldusele on sätestatud ranged nõuded ja elektrikilbi valdajale kohustus palgata käidukorraldaja, kes teostaks elektrikilbi üle sõltumatut ning pidevat järelevalvet. Tegemist on asjaga, mis on eriti ohtlik ning vajab seetõttu sõltumatut ning pädevat järelevalvet. Korteri taastamiseks tehtud ehitustööde maksumus on 234 654, 80 krooni, korteri tulekahjujärgse puhastuse kulud on 22 384, 60 krooni, kahjusumma kokku seega 257 039, 40 krooni. Kostja seisukoht Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud tulekahju tekkimise põhjust, samuti ei ole ta tõendanud kahju ulatust ega esitanud kohtule korteri seisundi kirjeldust enne ja pärast tulekahju. Elamu käidukorraldaja on täitnud nõuetekohaselt oma kohustust kontrollida elektrikilpide kontaktühendusi, viimane kontrollimine toimus 26.11.2006, järgmine pidi toimuma seega novembris 2007 (kord aastas). Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni 20.07.2007 vastus nr 3-1/225-1 ei kinnita avarii konkreetset põhjust, seetõttu ei saa seda dokumenti lugeda tõendiks. Ka KH Energia-Konsult eksperthinnang ei nimeta avarii konkreetset põhjust, mistõttu ei saa ka see dokument olla tõendiks. Kostja avaldas kahtlusi kahju tekitamise suhtes ning selles osas, kas korter ja hageja asjad ikka said väidetavaid kahjutusi. Korteri omanik ei elanud tulekahju toimumise ajal 01.05.2007 korteris, vaid seda kasutasid üürnikud. Vastavalt Põhja-Eesti Päästekeskuse menetlusbüroo 04.07.2007 õiendile põles xxxxxxxxxxxx korteris üks tuba, mitte kogu korter. Menetluse käik Harju Maakohtu 30.10.2009 määrusega (tl 120-121, I köide) määras kohus ekspertiisi, tegemaks kindlaks tulekahju tekkepõhjused. 19.11.2009 vormistatud aktiga keeldus ekspert Lembit Rodes ekspertiisi tegemisest, sest eksperdile esitatud teler oli tulekahju tagajärjel praktiliselt hävinud (elektroonikakomponendid olid täielikult hävinud). Harju Maakohtu 02.08.2010 määrusega (tl 161, I köide) kaasati kostja taotlusel menetlusse kolmanda isikuna Toivo Silm. Nimetatud isikuga sõlmis kostja 01.04.2004 elumaja elektrisüsteemi käidulepingu nr 02104, mille kohaselt teostas FIE Toivo Silm elumaja elektrisüsteemi tehnilist kontrolli ning mille alusel oli ta määratud elamu elektripaigaldise käidukorraldajaks. Kolmanda isiku seisukoht Kolmas isik Toivo Silm pidas end antud asjas kõrvaliseks isikuks. Kolmanda isiku sõnul oli ta MTÜ Tammsaare 143 KÜ-s elektrik-käidukorraldaja 01.04.2004-31.08.2007. 01.05.2007 Tammsaare tee xxxxxx toimunud tulekahju kohta ei osanud ta selgitusi anda. Käidukorraldaja peab kord aastas, vastavalt hoolduskavale, teostama korralist ülevaatust. Kolmas isik rõhutas, et 7. grupi N-juhi katkemist ei saanud ette näha, sest PEN-lattide temperatuuri mõõtis ta käelabaga sageli ja alati olid

Tsiviilasi nr 2-07-39608 PEN-latid jahedad. Tammsaare tee 143 elamu üldkasutatavale elektripaigaldisele oli väljastatud Elektrikontrollikeskuse poolt nõuetekohasuse tunnistus nr 330, mis kehtis kuni oktoobrini 2009. Menetluse edasine käik Harju Maakohus jättis 08.12.2010 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohtu 12.04.2011 otsusega maakohtu otsus tühistati ning asi saadeti uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata hageja poolt esitatud tõendeid tulekahju põhjuste kohta. Samuti tuleb hinnata hageja väidet, mille kohaselt esines tulekahju toimumise ajal ülepingeid ka teistes korterites. Tallinna Ringkonnakohus märkis, et elekter ja elektriseadmed kätkevad endas ohtu ning on suurema ohu allikad VÕS § 1056 lg 2 mõttes. Maakohtu 20.10.2011 otsus Kohus rahuldas hagi ning jättis menetluskulud kostja kanda. Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et 01.05.2007 toimus Tallinnas xxxxxxxxx tulekahju, mis sai alguse süttinud televiisorist. Pooled ei vaidle ka selle üle, et tulekahju toimumise järgselt on tuvastatud elamu peajaotuskilbi 7. rühma toiteahela 0-juhtme katkemine. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et õnnetuse toimumise ajal oli Tammsaare tee 143 elamu käidukorraldajaks kolmanda isikuna menetlusse kaasatud FIE Toivo Silm. Kostja on menetluses omaks võtnud, et ta on elamu elektrikilbi kui kõrgema ohu allika valitsejaks. Pooled vaidlevad käesolevas asjas selle üle, mis võis olla 01.05.2007 tulekahju toimumise tekkepõhjuseks, samuti selle üle, kas kostja on vastutav tulekahju tagajärjel hagejale tekkinud kahju eest ja milline on kahju suurus. Hageja väitel vastutab kostja tekkinud kahju eest VÕS § 1056 alusel, sest kostja oli elektrikilbi ehk kõrgema ohu allika valitseja. Hageja tugines OÜ Elektrikontrollikeskuse 04.05.2007 eksperthinnangule nr 235-2, mille kohaselt oli tulekahju tekkimise põhjuseks peajaotuskilbi 7. rühma toiteahela 0-juhtme katkemine, mille tagajärjel lokaalne pinge tõusis määrani, kus süttisid seadmed. Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni vastusest nähtuvalt oli põleng korteris nr 59 ja magistraalliinilt nr 7 toidet saavate korterite elektripaigaldiste sattumine kõrgendatud pinge alla tingitud magistraalliini alumiiniumist PEN-juhtme katkemisest elamu peakilbi PEN-lati küljest. Elamu peakilp oli PEN-juhi osas ebaõnnestunud konstruktsiooniga. Elektrikilbis ei tohtinud kasutada kõrvalisi juhtivaid osi PEN-juhina, nagu seda antud juhul kuni õnnetuse päevani tehti. Hageja väitel rikkus kostja õigusaktidest tulenevaid kohustusi, elektrikilbis tekkis rike ning ülepinge tagajärjel süttis hageja korteris teler ja tekkis tulekahju, mille tõttu sai hageja korter kahjustusi. Kostja väitel ei ole tulekahju tekkimise tegelik põhjus tuvastamist leidnud. Tallinna Ringkonnakohus on 12.04.2011 otsuses märkinud, et elekter ja elektriseadmed kätkevad endas ohtu ning on suurema ohu allikad VÕS § 1056 lg 2 mõttes. TsMS § 658 lg 3 sätestab, et ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Kostja on omaks võtnud, et ta oli elamu peajaotuskilbi kui kõrgema ohu allika valitseja. Maakohus asus seisukohale, et kostja vastutuse määratlemisel tuleb kohaldada VÕS § 1056. Nimetatud õiguslikul alusel on hageja oma nõude kostja vastu ka esitanud. VÕS § 1056 kui riskivastutust reguleeriv üldnorm ei näe ette, et tuleks tuvastada vastutava isiku tegu kui kahju põhjus. Piisab sellest, kui suurema ohu allikale iseloomulik kõrgendatud oht realiseerus suurema ohu allika valitsemise käigus ning selle tulemusel kahjustati kannatanu vara. Riskivastutus on seadusega reguleeritud seetõttu, et suurema ohu allikaks oleva asja iseloomuliku tunnuse tõttu eksisteerib kõrgendatud oht ümbruskonnale, mida ei õnnestu vastava asja kasutamise või tegevuse teostamise korral täielikult vältida isegi kõrgendatud hoolsust ja ettevaatusabinõusid järgides.

Tsiviilasi nr 2-07-39608 Vaidlus puudub poolte vahel selles, et elamu peajaotuskilp kui elektripaigaldis oli selliseks kõrgendatud ohu allikaks, millest tulenes ümbruskonnale oht, mida alati ka kõrgendatud hoolsuse kohaldamisel välistada ei olnud võimalik. VÕS § 1056 kohaldamiseks kontrollitakse kohtu poolt üksnes seda, kas kahju tekkis suurema ohu allika tagajärjel või mitte ehk kas eksisteerib põhjuslik seos suurema ohu allikast lähtuva tüüpilise ohu ning kannatanul tekkinud kahju vahel. Riskivastutuse kohaldamiseks on alust siis, kui kannatanul tekkis kahju just selle ohufaktori tõttu, mille pärast vaadeldavat asja või tegevust peetakse suurema ohu allikaks. Käesolevas asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates leidis kohus, et antud juhul tekkis hagejale kahju suurema ohu allikast ehk elamu peajaotuskilbist lähtuva tüüpilise ohu tagajärjel. OÜ Elektrikontrollikeskuse poolt 04.05.2007 koostatud aruandest nr 235-2 (tl 5-10, I köide) nähtub, et elamu peajaotuskilbi 7. rühma toiteliini 0-juhtme kontakt 0-latiga võis olla juba mõnda aega halvenenud ja selle tulemusel kuumenenud, mis omakorda halvendas kontakti ja soodustas kuumenemist. Aruandes on selgesti tuvastatud: „01. mai hommikul oletatavasti kontakt katkes. Selle tulemusena võisid kõik selle rühma kaudu toidetavate korterite võrkuühendatud tarbijad sattuda kõrgendatud pinge, võimalik kuni liinipinge (395V) alla. Elektroonikaseadmed üldjuhul sellist ülepinget ei talu ja võivad kas ainult rikneda või süttida. Seda olukorda kinnitavad KÜ-le laekunud avaldused seadmete kahjustuste kohta ka teistelt 7. rühmast toidetavatelt korteritelt.“ Tehnilise Järelevalve Inspektriooni 20.07.2007 vastuses (tl 26, I köide) on samuti leitud, et 01. mail 2007 toimunud põleng korteris nr xx oli tingitud magistraalliini alumiiniumist PEN-juhtme katkemisest elamu peakilbi PEN-lati küljest. Samuti on vastuses viidatud elektripaigaldise ebaõnnestunud konstruktsioonilisele lahendusele PEN-juhi osas ning asjaolule, et kontaktühenduste purunemist elektrivoolu mõjul ei ole alati võimalik ette näha. Põhja-Eesti Päästekeskuse menetlusbüroo 04.07.2007 õiendis (tl 88, I köide) on nenditud, et oletatav tulekahju põhjus oli teleri rike, mille tagajärjel tekkis tulekahju. Kohtule esitatud tõendite põhjal asus maakohus seisukohale, et kuigi hävinud televiisori suhtes ekspertiisi teostada ei olnud võimalik, saab tulekahju tekkimise otseseks põhjuseks pidada alumiiniumist PEN-juhme katkemist peajaotuskilbis, mille tagajärjel tekkis ülepinge, mis omakorda tõi kaasa koduelektroonika seadmete riknemise elamus asuvates korterites. Kostja 23.05.2007 vastusest hageja esindajale (koos tõlkega tl 14-15, I köide) nähtuvalt läksid samaaegselt elektriseadmed rivist välja mitmetes korterites. Sama asjaolu nähtub ka teiste korteriomanike poolt kostjale tehtud avaldustest (tl 15-18, II köide). Ühestki tõendist ei tulene, et ülepinge võis alguse saada hoopis hageja televiisori süttimisest, kostja sellesisulist arvamust ükski tõend ei kinnita. Vaatamata kohtu korduvale ettepanekule ei tõendanud kostja oma vastavat väidet. Kohtu arvates ei ole põhjust hageja esitatud tõendites kahelda. Käesolevas asja on tõendatud tulekahju tekkimine kõrgema ohu allikast lähtuva iseloomuliku ohu tagajärjel. Elektriseadmest tulenev iseloomulik risk seisnebki selles, et kontaktühendused võivad puruneda ja tekkida ülepinge, mis omakorda võib kaasa tuua probleeme elektrivõrku ühendatud elektroonikaseadmetele. Kuna tulekahju tekkis elektriseadmetest lähtuva iseloomuliku ohu tagajärjel, vastutab kostja kui kõrgema ohu allika valitseja kannatanule tekkinud kahju eest. Käesolevas asjas pole seega oluline, kas kostja täitis elektriohutuse seadusest tulenevaid nõudeid või mitte ning kas ta võis olla juhtunus süüdi. Kostja vastutab hageja ees sõltumata süüst. Kohus osundas, et tulenevalt käidukorraldajaga sõlmitud lepingust, ei ole juhtunu puhul välistatud nimetatud isiku vastutus kostja ees. Samas nähtub kolmanda isiku poolt 23.08.2010 esitatud vastusest (tl 166-167, I köide), et ta rääkis kostjaga peakilbi renoveerimise vajadusest juba aastatel 2004-2005.

Tsiviilasi nr 2-07-39608 VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. VÕS § 132 lg 1 kohaselt tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohutuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus (VÕS § 132 lg 2). Asja kahjustamise korral hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise kooskõlas VÕS § 132 lg-ga 3. Maakohus asus seisukohale, et käesolevas asjas on tõendatud, et tulekahju tagajärjel tekkisid kahjustused kogu hageja korteris, mitte üksnes selles toas, kus otseselt põles televiisor. Antud asjaolu nähtub hageja poolt kohtule esitatud fotodest (tl 54-74, I köide) ning tunnistajana üle kuulatud Grigori Raki ütlustest (tl 198, I köide). Tõenditest järelduvalt kahjustas suits ka kööki ja vannituba. Nii nähtub ka Põhja-Eesti Päästekeskuse menetlusbüroo õiendist (tl 88, I köide), et kuigi põles üks tuba, sai ülejäänud korter kuuma- ja suitsukahjustusi. Vahetult pärast tulekahju külastas korterit ka kostja seaduslik esindaja. Maakohtu hinnangul on hagejal tekkinud kahju suurus tõendatud OÜ Geromint, Kristiine KVH OÜ ning Mitrany OÜ hinnapakkumistega (tl 16-18, I köide). Hinnapakkumisi võrreldes on samasisuliste tööde maksumuseks hinnatud ligikaudu 200 000 krooni, kuid Kristiine KVH OÜ pakkumine on soodsam. Kristiine KVH OÜ arvest nr 137-1 (tl 49, I köide) nähtub, et kahjustuste kõrvaldamiseks on vajalikuks remondikuluks ning valgustite, riiulite ja köögimööbli maksumuseks ja paigaldamise kuluks 234 654, 80 krooni. Üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 13-06/07 (tl 50, I köide) on tõendatud, et tööd teostati reaalselt ja anti hagejale üle. Seetõttu ei ole põhjendatud kostja väide, et hageja ei ole tõendatud tööde eest tasumist. Kuna tööd anti hagejale aktiga üle ning aktis hagejal tööde suhtes pretensioone ei olnud, tekkis hagejal tööde eest tasumise kohustus. Tasumiskohustuse tekkimisega on tõendatud hagejal rahalise kahju tekkimine sõltumata sellest, kas hageja on talle esitatud Kristiine KVH OÜ arve tasunud või mitte. Tekkinud kahju ulatust ja kahju kõrvaldamiseks vajalikke kulutusi käsitleb Kristiine KVH OÜ 13.11.2009 selgitus (tl 127-128, I köide), millest nähtub, millises mahus töid korteris teostati ning millises seisundis oli kahjustatud korter. Puhastustööde tegemiseks tehtud kulutusi tõendab Mitrany OÜ arve (tl 52, I köide), nende tööde tegemise vajalikkus nähtub üheselt hageja poolt esitatud fotodest. Kostja ei ole tõendanud, et puhastustöid oleks saanud teha oluliselt odavamalt. Faktiliselt on kostja nõustunud, et neid töid oli korteris vajalik teha.

Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata või saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kohus hindas tõendeid ebaõigesti, rikkudes sellega menetlusõiguse norme. Apellant on seisukohal, et maakohtu kaevatav otsus on ebapiisavalt põhjendatud, kusjuures kohus on jätnud vaidluse olulised küljed, eriti tekitatud kahju ulatuse, igakülgselt käsitlemata. Väär on maakohtu väide, nagu oleks kostjale tehtud ettepanek peajaotuskilbi tihedamaks kontrollimiseks, rekonstrueerimiseks või alumiiniumist magistraalliinide väljavahetamiseks. Ei Eesti Energia AS ega Tehnilise Järelevalve Inspektsioon ei ole koostanud ühtki dokumenti selle kohta, et peajaotuskilp vajab rekonstrueerimist või väljavahetamist. Tekitatud kahju suuruse osas jääb apellant oma varasemale seisukohale ning leiab, et hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud kahju ulatust ja tema poolt väidetavalt teostatud remondi vajadust.

Tsiviilasi nr 2-07-39608 Apellant ei nõustu, et Kristiine KVH OÜ arve nr 137-1 on üleandmise-vastuvõtmise akt, vaid leiab, et tegemist on lihtsalt arvega, mis ei tõenda reaalselt teostatud tööde mahtu või üleandmist. Tema hinnangul ei iseloomusta nimetatud tõend kostja kahju ulatust. Eriti arusaamatu on vajadus paigaldada uus põrand (punkt 2), teha seinte ja lagede remonti ning viimistlust (punktis 3 ja 4), paigaldada uus köögimööbel (punkt 6). Väidetavalt teostatud remont arves viidatud ulatuses ei ole põhjendatud. Enne kahju tekkimist olid nii põrandakate kui köögimööbel oluliselt odavamad. Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 1 ja §-st 132 saab kahjuhüvitis hõlmata vaid mõistlikud kulutused (väärtuse võimaliku vähenemise). Seega on põranda, seinte, lagede ja köögimööbli remont põhjendamatult ja ebamõistlikult kallis. Samuti ei ole tõendatud ega põhjendatud teised kahju kõrvaldamiseks tehtud kulutused. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsust väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse osas tuleb muuta ning nimetatud summat vähendada. Selles osas tuleb maakohtu otsus kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 osaliselt tühistada. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse muutmiseks. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid ning tuvastas hagi aluseks olevad asjaolud õigesti. Kohus tuvastas õigesti, et kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest VÕS § 1056 alusel. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et elamu peajaotuskilp kui elektripaigaldis oli selliseks kõrgendatud ohu allikaks, millest tulenes ümbruskonnale oht, mida alati ka kõrgendatud hoolsuse puhul ei ole võimalik välistada. VÕS § 1056 kohaldamiseks kontrollitakse üksnes seda, kas kahju tekkis suurema ohu allika tagajärjel või mitte ehk kas eksisteerib põhjuslik seos suurema ohu allikast lähtuva tüüpilise ohu ning kannatanul tekkinud kahju vahel. Riskivastutuse kohaldamiseks on alust siis, kui kannatanul tekkis kahju just selle ohufaktori tõttu, mille tõttu vaadeldavat asja või tegevust peetakse suurema ohu allikaks. Käesolevas asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates leidis kohus, et antud juhul tekkis kahju suurema ohu allikast ehk elamu peajaotuskilbist lähtuva tüüpilise ohu tagajärjel. Maakohus on oma sellekohast seisukohta käsitlenud piisavalt põhjalikult, mistõttu tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei vaja see täiendavat põhjendamist. Kahju suuruse osas on kolleegium seisukohal, et maakohus ei arvestanud kõiki seaduses sätestatud norme. Kohus lähtus kahju suuruse määratlemisel vastavast remondikalkulatsioonist, jättes seejuures hindamata kostja sellekohased väited. Kostja väitel ei olnud hageja korter remondi eelselt seisundis, mis vastaks remondikalkulatsioonis märgitud kulutustele: põrandate katmine tammeparketiga, seinte-lagede kulukas remont ning kõrge hinnaga köögimööbli paigaldamine. VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Hageja ei ole menetluse kestel väitnud, et tal oli korter vahetult enne põlengut remonditud või et köögimööbel oli uus. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks vähendada kahju hüvitist eeldatava kulumi võrra, s.o arvestada, et korter ja mööbel olid enne põlengut kasutusel. Vastasel juhul sisaldaks hüvitis hageja poolt säästetud kulusid. Kahju suuruse kohta kohtule esitatud tõendid ei võimalda eraldada töö tegemise kulusid materjali ja esemete maksumusest. Sel põhjusel ning lähtuvalt TsMS § 233 lg-st 1 ja VÕS § 127 lg-st 6 arvestab kohus hüvitisest tervikuna maha eeldatava amortisatsioonikulu, pidades õiglaseks vähendada hüvitatavat kahju 40% võrra. Kui kahju täpne suurus ei ole esitatud tõendite alusel kontrollitav ja kõigi asjaolude täielik väljaselgitamine ei ole ka võimalik, on nõude suuruse hindamisel võimalik kohaldada TsMS § 233 lg-t 1, mille kohaselt kui menetluses on tuvastatud

Tsiviilasi nr 2-07-39608 kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Sama tuleneb ka VÕS § 127 lg-st 6, mille kohaselt siis, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. 40% hagetavatest kuludest moodustab 6571, 12 eurot. Nimetatud summa võrra vähendab ringkonnakohus väljamõistetavat kahjuhüvitist. Seega tuleb kostjal hagejale hüvitada 9856, 69 eurot (16 427, 81 – 6571, 12). Menetluskulud Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt esimese astme kohtu otsuse, rahuldab hagi osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud hageja, siis jätab ta menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel tervikuna kostja kanda. Maakohus on hagi rahuldamisel jätnud menetluskulud kostja kanda, mistõttu ei vaja otsus selles osas muutmist.

Ü. Jänes

T. Kollom

I. Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.