2-10-65924/32 - Täitmine - Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

4.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud 27.12.2010 esitas D L hagi Harju Maakohtusse S K vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 022/2010/10189 ja nr 022/2010/10190. Pooled on lahus elavad S K vanemad. Lapse hooldusõiguse ja elukoha üle toimuvad kohtuvaidlused. Faktiliselt viibib laps vastustaja juures, hageja maksab kostjale lapse ülalpidamiseks elatist kohtuliku kompromissi alusel tsiviilasjas nr 2-09-66120. 07.12.2010 sai hageja täitmisteated täiteasjades nr 022/2010/10189 ja 022/2010/10190. Hageja leidis, et täiteasja nr 022/2010/10189 esemeks olevat elatise võlga ei eksisteeri, elatis novembri 2010.a eest oli makstud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul, ülejäänud osas tähtaegselt. Täiteasja nr 022/2010/10190 esemeks olevat nn riiete võlga ei eksisteeri, sest sissenõudja võlausaldajana oli vastuvõtuviivituses: ei võimaldanud võlgnikul kohtuda lapsega, et riideid osta. Pealegi ei võimalda kohtuliku kompromissi p 2 tingimused nõuda asendustäitmist rahas, nagu seda soovib kostja. Kohtuliku kompromissi sellise sätte mõtteks oli tagada hagejale võimalus lapsega kohtumiseks ja tema kasvatamises osalemiseks, mh ühisostude tegemisega. Kui kostja seda ükskõik millistel kaalutlusel ei võimalda, ei saa ta nõuda lapsele riiete ostmist (tegemist on vastastikuse kohustusega). Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja esitas 18.11.2010 kohtutäiturile täitmisavalduse, kuivõrd hagejal oli tekkinud võlg elatise ning elatise võla maksmisega ja lapsele riiete ostmisel. Hageja kohustus lapse ülalpidamiseks oli määratud kahes osas, millest esimene oli täidetud osaliselt ja teine osa kohustusest on täielikult täitmata. Esimese astme kohtu otsus 20.01.2012 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud jättis kohus hageja

kanda. Kompromissi alusel tsiviilasjas nr 2-09-66120 kohustus hageja alates 01.06.2010 maksma kostja arveldusarvele hiljemalt vastava kuu 10. kuupäevaks elatusraha poolte ühise lapse S K ülalpidamiseks 2500 krooni kuus lapse täisealiseks saamiseni. Täiendavalt peab kostja ostma lapsele riideid väärtusega 500 krooni kuus tingimusel, et laps osaleb koos kostjaga riiete valikul. Elatise võlgnevuse 8000 krooni maksab kostja hagejale osamaksetena 400 krooni kuus iga kuu 10 kuupäevaks. Täitemenetluse alustamise aluseks olev kohtumäärus jõustus 05.07.2010. Seega oli täidetud TMS § 23 lg 1 esimeses lauses sätestatud täitemenetluse alustamiseks vajalikud formaalsed eeldused. TMS § 221 lg 1 näeb hagi rahuldamise eeldusena eelkõige ette selle, et nõue, mille täitmiseks täitemenetlus algatati, on lõppenud või on nõude maksmapanek täitemenetluses välistatud. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. Hageja ei vaidlustanud täitedokumendi aluseks olevat nõuet, vaid leidis, et elatise võlga ning nn riiete võlga ei eksisteeri, kuivõrd sissenõudja võlausaldajana oli vastuvõtuviivituses - ei võimaldanud võlgnikul kohtuda lapsega, et osta viimasele riideid. Vaidlust ei ole selles, et hageja maksis elatusraha 10.06.2010- 2175 krooni, 12.07.2010 - 2175 krooni, 10.08.2010 - 2175 krooni, 16.09.2010 - 3475 krooni, 11.10.2010 - 2500 krooni, 10.12.2010 - 5000 krooni. Seega ei ole hageja kohtumäärust kohaselt täitnud. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja novembris 2010. a elatusraha kostjale ei tasunud, mistõttu esitas 18.11.2010 kostja kohtutäiturile täitmisavalduse kohtumääruse sundtäitmiseks. Seega leidis tõendamist, et hageja elatusraha kooskõlas eelpool nimetatud kohtumäärusega maksnud ei ole ning riideid lapsele väärtuses 500 krooni kuus ostnud ei ole. Hageja väide, et kostja ei ole võimaldanud kohtuda lapsega, et osta viimasele riideid, jäi paljasõnaliseks ning asja arutamisel tõendamist ei leidnud. 10.11.2010 kohtutäitur Elin Vilippuse trahvihoiatus kostjale, Harju Maakohtu 15.11.2010 kohtuistungi protokoll tsiviilasjas nr 2-09-63114 ja 09.12.2010 kohtumäärus, millega on võetud menetlusse kohtutäituri avaldus kostja trahvimiseks, nimetatud asjaolu ei kinnita. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et kostja jättis kohustuse täitmata või teda on selle avalduse alusel ka trahvitud. Kuna hageja kohaselt täitedokumenti ei täitnud, siis oli sundtäitmise algatamine õigustatud. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ja uue otsusega tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 022/2010/10190 lubamatuks. Jätta esimeses kohtuastmes kantud menetluskulud poolte endi kanda ja apellatsioonimenetluse kulud vastustaja kanda. Maakohus leidis, et hageja ei tõendanud võlausaldaja vastuvõtuviivitust. Nõudeõiguse kuuluvuse osas kohus seisukohta ei võtnud, rikkudes seeläbi kohtuotsuse põhjendamise nõuet. Maakohus nõustus vaikimisi apellandiga, et riiete ostmise kohustus lasub apellandil üksnes tingimusel, et laps osaleb koos apellandiga riiete valikul. Kohtuliku kompromissi p 2 tingimused ei võimalda nõuda asendustäitmist rahas, nagu soovib vastustaja. Kohtuliku kompromissi sellise sätte mõtteks oli tagada apellandile võimalus lapsega kohtumiseks ja tema kasvatamises osalemiseks, mh ühisostude tegemisega. Kui vastustaja seda ükskõik millistel kaalutlusel ei võimalda, ei saa ta nõuda lapsele riiete ostmist (tegemist on vastastikuse kohustusega). Apellandi ja lapse suhtlemise korda reguleerib Harju Maakohtu 22.10.2010 kohtumäärus. Trahvihoiatus ütleb selgesõnaliselt, et 10.11.2010 seisuga ei ole S K maakohtu 04.06.2010 määrust täitnud. Harju Maakohtu 09.12.2010 määrusest nähtub, et võlgnik edastas 22.10.2010.

kohtutäiturile teate, et võlgnik ei kavatse täita Harju Maakohtu 04.06.2010 määruses nr 2-0963114 sätestatud korda. Vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu ühtegi põhjendust, miks nimetatud tõendid oleksid ebausaldusväärsed. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis lükkaksid umber apellandi tõendid ja väited selle kohta, et pärast kohtuliku kompromissi jõustumist ei võimalda vastustaja apellandil kohtuda lapsega. Maakohus on vääralt kohaldanud PKS § 97 p 1, § 100 lg 3, TsMS § 430 lg 1, lg 7. Apellandi ja vastustaja vahel on muu hulgas materiaalõiguslik vaidlus nõude kuuluvuse üle, mida lahendatakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga (RK nr 3-2-1-88-09, p 13). Täitedokumendiks oleva kohtuliku kompromissi p 2 ütleb selgelt, et riided ostetakse lapsele, tingimusel, et laps osaleb koos apellandiga riiete valikul. Seega on nõudeõigus lapsel, keda ühisest hooldusõigusest tulenevalt esindab vanem kui seaduslik esindaja. Antud juhul on sissenõudjaks vastustaja ise, mitte laps S K. Seega on nõue esitatud õigustamata isiku poolt. On ainetud vastustaja väited kompromissi ebaõigsuse kohta. Seadusega on lubatud elatise tasumise korra täpsustamine, k.a tingimustes kokkuleppimine. Kuni kompromissi tühistamiseni on kompromiss kehtiv kohtu poolt kinnitatud sõnastuses. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt tühistada ja uue otsusega hageja nõue sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2010/10190 rahuldada. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on apellant vaidlustanud maakohtu otsuse ainult osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude tunnistada sundtäitmine lubamatuks täiteasjas nr 022/2010/10190, milles täitedokumendiks oli tsiviilasjas nr 2-09-66120 Harju Maakohtu poolt 10.06.2010 tehtud kompromissi kinnitamise määruse p 2. Elatise nõude osas toimunud sundtäitmise (täiteasi nr. 022/20120/10189) lubamatuks tunnistamise nõude rahuldamata jätmist ei ole apellant vaidlustanud. TMS § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 2 kohaselt võib vastuväide kohtulahendi korral põhineda vaid sellisel asjaolul, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. Täitedokumendiks, mille osas toimub apellatsioonimenetluses vaidlus, on Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-09-66120 10.06.2010 tehtud määruse p 2, mille kohaselt peab D L täiendavalt ostma lapsele S Kle riideid väärtusega 500 krooni kuus, tingimusel, et laps osaleb koos kostjaga riiete valikul. Kostja esitas 17.11.2010 kohtutäiturile avalduse 10.06.2010 määruse p 2 sundtäitmiseks. Hageja esitas käesolevas hagis sundtäitmisele vastuväited, mis tingivad Harju Maakohtu 10.06.2010 kompromissi kinnitamise määruse p 2 täitmise lubamatuse. Esiteks väitis hageja, et 10.06.2010 määruse p 2 osas on sissenõudjaks S K, kuna kompromissi p 2 on sõlmitud S K kasuks. Kolleegium hageja selle väitega ei nõustu. VÕS § 80 lg 1 kohaselt võib lepingus ette näha või selle olemusest tuleneda, et kohustus tuleb võlausaldaja asemel täita

kolmandale isikule ja lõige 2 järgi võib kolmas isik nõuda lepingu täitmist, kui lepingust ei tulene teisiti. Kompromissi sisuks on poolte vahel kohtumenetluse käigus saavutatud kokkulepe, mida tuleb kolleegiumi arvates tõlgendada VÕS § 29 lg 1 järgi poolte ühisest tegelikust tahtest lähtudes. Arvestades, et kompromissi sõlmimise ajal oli pooltel kohtumenetluses lisaks elatise vaidlusele ka vaidlus lapsega suhtlemise üle, siis on kolleegiumi arvates põhjendatud tõlgendada kompromissi p 2 viisil, mille kohaselt hageja kohustus ostma igas kuus lapsele 500 krooni eest riideid tuleb täita kostjale, kuid seda tuleb teha viisil, et laps, kelle suhtes on kostjal täielik hooldusõigus, saaks ise riiete valimisel osaleda. Kompromissi p 2 eesmärgiks ei olnud ainult tagada lapsele riiete ostmine, vaid ka see, et pooled omavahel lapsesse puutuva osas suhtleks ja hageja saaks lapsega suhelda. Kompromiss sõlmiti ajal, kui kehtis eelmine perekonnaseaduse redaktsioon ja kokkulepe oli kooskõlas seal sätestatuga. Seega on kostjal õigus nõuda hagejalt kompromissi p-s 2 sätestatud kohustuse täitmist. Järgnevalt tuleb kontrollida hageja väidet, mille kohaselt on kompromissi p 2 täitmine lubamatu, kuna kostja on vastuvõtuviivituses. Kolleegiumi arvates on võimalik tunnistada sundtäitmine lubamatuks ka põhjusel, et sissenõudja (võlausaldaja) on vastuvõtuviivituses, mis annab võlgnikule õiguse sissenõudja suhtes täitmisest keelduda VÕS § 119 lg 2 alusel. Sel juhul ei tunnistata sundtäitmist mitte tervikuna lubamatuks, vaid lähtuda tuleb VÕS § 119 lg-st 2 ja võimalik on teha otsus, millega tunnistatakse sundtäimine lubamatuks ajutiselt, see tähendab kuni võlausaldaja vastuvõtuviivitus on lõppenud. VÕS § 119 lg 1 järgi satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohusust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Kolleegium leiab, et kuna kompromissi p 2 järgi pidi hageja ostma lapsele riideid tingimusel, et laps osaleb koos hagejaga riiete valikul ja laps elab koos kostjaga ning kostjal on lapse suhtes hooldusõigus, siis pidi kostja võimaldama hagejal oma kohustuse täitmiseks suhelda lapsega ja minna koos temaga kauplusse. Kostjast sõltus, kas ta lubab lapsel osaleda riiete ostmisel või mitte. Kolleegiumi arvates tõendab seda, et kostja pole lubanud hagejal lapsega suhelda ja kompromissi p-s 2 sätestatud kohustust täita, kohtutäitur Elin Vilippuse 10.11.2010 trahvihoiatus, mille kohaselt pole kostja täitnud Harju Maakohtu 04.06.2010 määrust, millega määrati, et hagejal oli õigus lapsega suhelda igal laupäeval. Kostja ei ole väitnud, et ta on Harju Maakohtu 04.06.2010 ja 01.12.2010 määrusega sätestatud suhtlemiskorda täitnud. Vastuses hagile on kostja heitnud hagejale ette, et hageja ei ole kostjale teinud ettepanekut minna lapsele riideid ostma ja pole pöördunud selleks kohtutäituri poole vastava avaldusega. Kolleegiumi arvates on kostja eeltoodud väide eksitav. Kohtutäiturile oli samal ajal käesoleva hagi esemeks oleva täitemenetlusega esitatud täitmiseks ka suhtlemiskorda reguleerivad maakohtu määrused, kuna kostja vabatahtlikult neid ei täitnud. Eraldi avaldust kohtutäiturile, millega oleks määratud, kuidas toimub riiete ostmine, ei pidanud hageja esitama ja riideid oleks saanud osta suhtlemiskorda reguleerivate määruste täitmise käigus. 21.12.2011 toimunud kohtuistungil on kostja esindaja selgitanud, et laps kohtus isaga igal laupäeval, kuid kostja ei selgitanud, millisel ajavahemikul see toimus. Arvestades kohtutäituri poolt 10.11.2010 tehtud ettepanekut kostja trahvimiseks, kuna ta keeldub suhtlemiskorda reguleerivat maakohtu määrust täitmast, ei ole kostja esindaja väide selle kohta, et laps suhtles isaga igal laupäeval, veenev. Kuna hageja sai oma kohustust lapsele riiete ostmiseks täita ainult koostöös kostjaga ja kostja hagejaga koostööd teinud ei ole, siis leiab kolleegium, et kostja on vastuvõtuviivituses ja VÕS § 119 lg 2 järgi hageja ei vastuta oma kohustuse täitmata jätmise eest. Pole alust arvata, et hageja on kompromissi p-st 2 tulenevat kohustust rikkunud tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Järelikult tuleb sundtäitmine tunnistada lubamatuks kuni võlausaldaja (kostja) poolse viivituse lõpuni.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-42-08 selgitanud, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitatakse lisaks materiaalõiguslikele väidetele ka väide, et dokument ei vasta täitedokumendi nõuetele ja seda ei oleks tohtinud täitmisele võtta, tuleb ka see väide lahendada hagimenetluses. Hageja väitis hagiavalduses, et kompromissi p 2 alusel on ebaõigesti alustatud täitemenetlust raha maksmise nõudes, kuna kohustus riiete ostmiseks ei ole asendatav rahaga. Arvestades kompromissi p 2 sisu, mille kohaselt lasus hagejal kohustus lapsele riiete ostmiseks ainult tingimusel, et laps osaleb riiete valikul, ei ole kolleegiumi arvates võimalik hageja riiete ostmise kohustust asendada kostjale raha maksmise kohustusega. Tegemist ei ole elatise maksmise kohustusega, vaid täiendavalt kokku lepitud kohustusega, mille eesmärgiks oli kindlustada, et pooled lapsega seonduva osas suhtleksid ja hagejal oleks võimalus lapsega suhelda. Seega tuleb kohtutäituril täita esialgselt maakohtu määruse p 2 viisil, kus antakse hagejale tähtaeg kohustuse täitmiseks ja juhul, kui vaatamata kostja poolt oma kohustuse täitmisele, mis seisneb hagejal riiete ostmise kohustuse täitmise võimaldamises koos lapsega, hageja oma kohustust ei täida, saab kohtutäitur kaaluda kohustuse täitmise asendamist rahaga. Kuna hageja kahest nõudest üks rahuldati, siis leiab kolleegium, et maakohtus kantud menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi jätta poolte endi kanda. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi kostja S K kanda. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on 22.02.2012 määrusega nõudnud apellandilt ebaõigesti riigilõivu. Apellant on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osaliselt täitemenetluse 022/2010/10190 osas, milles nõuti 159,78 euro tasumist ja sellelt summalt on riigilõiv õigesti tasutud. Enammakstu riigilõivu tagastamiseks on võimalik apellandil esitada ringkonnakohtule taotlus.