Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Tsiviilasi nr: 2-10-55799

ASJAOLUD

Hagiavalduse kohaselt on Kostja 30.12.2004.a asutatud äriühing, mille põhitegevusalaks on metallkonstruktsioonide ja nende osade tootmine. Äriühingu osakapital on jagatud kolmes võrdses osas GI’i, SJ’i ja AK vahel. Kuigi Kostja juriidiliseks aadressiks on märgitud XXX, nähtub Kostja kodulehelt XXX, et Kostja faktiliseks aadressiks on XXX.

06.10.2005.a kanti äriregistrisse OÜ MM (pankrotis) (registrikood XXX, endise ärinimega M OÜ, edaspidi nimetatud Võlgnik), mille põhitegevusalaks oli samuti metallkonstruktsioonide ja nende osade tootmine ja mille osakapital oli samas proportsioonis jagatud GI’i, SJ’i ja AK vahel. Võlgniku juriidilise aadressina on äriregistrisse kantud XXX, kuid Võlgniku enda teatest võlausaldajatele nähtub, et Võlgniku faktiline aadress oli sama, mis Kostjal – ehk XXX. Võlgniku tootmisruumid asusid Kostja äriregistrisse kantud aadressil Tallinnas, Xxx.

Nimetatud asjaolud on tõendatud hagiavalduse lisadega 1-3 ning lisaks sellele on Kostja võtnud need asjaolud omaks oma 31.01.2011.a vastuse punktides 2.1.3, 2.2-2.4. Seega on tõendust leidnud, et Kostja äriühingu liik, olemus ja tegevuse iseloom on samad mis Võlgnikul.

Kostja vastuse punktides 2.1.1 ja 2.1.3 on märgitud, et: “OÜ MM on alates 2006. aastast tegelenud metalltoodete tootmise ja paigaldamisega. Kostja on tegelenud eelkõige metalltoodete müügiga. /---/ Kostja ettevõtte majandustegevus oli jaotatud Kostja ja Võlgniku juriidilise isiku vahel selliselt, et Võlgnikku äriühingut kasutati Kostja ettevõtte struktuurüksusena üksnes majandusriskide minimeerimiseks ja kulude akumuleerimiseks. /--/ Alles peale OÜ MM pankroti väljakuulutamist hakkas Kostja ise tegelema ka metalltoodete tootmise ja paigaldamisega”. Analoogselt hindab Kostja ja Võlgniku vahelisi suhteid ka Hageja: hagiavalduse punktis 1.8 on Hageja selgitanud, et Kostja on ostnud Võlgnikult teenust töövõtulepingute alusel, ning kõik tootmisega seotud kulud kanti Võlgniku kuludesse. Seejärel aga müüs Kostja Võlgniku toodangut edasi, saades selle eest kasumit. Pärast Võlgniku pankrotistumist hakkas Kostja ise tootma metallitooteid, kasutades selleks samu ruume ja vahendeid, mida kasutas Võlgnik.

03.11.2005.a sõlmisid Hageja ja Võlgnik lepingu nr MO/2005-033, mille kohaselt Hageja müüs Võlgnikule metalli metallkonstruktsioonide jaoks. Lepingu punktis 11.1 sätestatud tähtaeg oli korduvalt muudetud kirjalike lisadega. Hageja ei ole kunagi sõlminud analoogset lepingut otseselt Kostjaga.

Lepingu alusel tarnis Hageja Võlgnikule tellitud kaupu, kusjuures tellimused esitati alati Kostja elektronposti aadressilt XXX, mitte aga Võlgniku aadressilt XXX. Nimetatud asjaolu tõendamiseks esitab Hageja väljavõtted elektronposti teel esitatud tellimustest ja Hageja poolt tarbitud kaupade eest Võlgnikule esitatud arved , milliste arvete spekatsioonides märgitud kaubad kattuvad Võlgniku tellimustes märgitud artiklitega. On oluline märkida, et hinnapärimised (Võlgniku elektronkirjades nimetatud „hinnaküsimused”) saadeti kõigile Võlgniku tarnijatele korraga (vt nt 09.09.2008.a hinnapärimine arvete nr FM-3875, FM3896, FM-3895, TII-2015 juurde, 24.09.2008.a hinnapärimine arve nr FM-3943 juurde, 09.10.2008.a hinnapärimine arvete nr FM-4017, FM-4018, FM-4155 juurde).

2008.a lõpus tekkisid Võlgnikul makseraskused Hageja arvete tasumisel, mille tulemusena moodustas tema võlgnevus Hageja ees 19.12.2008.a seisuga 1 970 979,90 krooni, hõlmates 2008.a septembri-oktoobrikuu maksmata arveid. 03.11.2008.a edastas Hageja Võlgnikule meeldetuletuse milles teatas, et Võlgnikul on võlgnevus ning palus võlgnevus likvideerida 2(19)

Tsiviilasi nr: 2-10-55799 hiljemalt 25.11.2008.a. 20.11.2008.a teatega nr 1-6/069 teatas Võlgnik, et ta on teadlik oma võlgnevusest ning kohustus tasuma Hageja arved esimesel võimalusel, alustades tasumist hiljemalt 49. nädalal ehk 05.12.2008.a. On oluline märkida, et vastuses viitas Võlgnik asjaolule, et tema võlgnevus on tekkinud põhjusel, et tema suurimad võlgnikud – CEOÜ, OEAS ja K TÜ – on viivitanud arvete tasumisega. Nimetatud kiri tuli Hagejale ja teistele Võlgniku võlausaldajatele samuti Kostja elektronposti aadressilt XXX.

Kuna lubatud ajaks ei olnud Võlgnik oma Lepingust tulenevaid kohustusi täitnud ega võlgnevust kustutama asunud, esitas Võlausaldaja Võlgnikule nõudeavalduse koos pankrotihoiatusega ning seejärel 19.12.2008.a Harju Maakohtule pankrotiavalduse. Harju Maakohtu 28.04.2009.a. määrusega tsiviilasjas nr 2-08-87782 kuulutati välja Võlgniku pankrot. Hageja nõue pankrotimenetluses tunnustati täies ulatuses summas 2 364 043,08 krooni. Harju Maakohtu 17.05.2010.a määrusega samas tsiviilasjas kinnitati Võlgniku lõpparuanne ja lõpetati pankrotimenetlus, ning määruse p-st 7 nähtuvalt jäi Hageja nõue Võlgniku vastu pankrotimenetluses rahuldamata 2 239 994,40 krooni ulatuses. Pankrotihalduri hinnangul puuduvad pankrotimenetluses alused tehingute tagasivõitmiseks ja hagide esitamiseks Võlgniku võlausaldajate vastu, st täiendavaid vahendeid pankrotivarasse ei laeku.

Harju Maakohtu 17.05.2010.a määrusest tsiviilasjas nr 2-08-87782 nähtub muuhulgas, et Kostja oli ainsaks isikuks, kes oli huvitatud Võlgniku vallasvara omandamisest, ning kes tasus pankrotihaldurile enampakkumise tagatisraha summas 20 000 krooni (määruse p II), ning et 10.08.2009.a sõlmisid Võlgnik ja Kostja müügilepingu (lisa 11), millega Kostja omandas kogu Võlgnikule kuuluva vallasvara hinnaga 216 000 krooni (koos käibemaksuga).

26.05.2010.a valmis Võlgniku tegevuse revideerimise akt, millega vannutatud audiitor Hele Kuut vastas Võlgniku pankrotitoimkonna poolt püstitatud küsimustele. Revideerimisaktis leidis audiitor muuhulgas, et: • 2008.a ja 2009.a polnud Võlgnikul dokumente, mis oleks seotud CEOÜ-ga, OEAS-iga ja K TÜ-ga (akti p 1,6), st Võlgnik ei ole olnud lepingulistes suhetes nimetatud äriühingutega. Sellest järeldub, et võlausaldajatele ning Hagejale väljastatud teates nr. 1-6/069 (lisa 8) antud kinnitus puudutas hoopis CEOÜ, OEAS-i ja K TÜ võlgnevust Kostja, mitte Võlgniku ees; • Kostja on igakuiselt esitanud Võlgnikule rendiarveid ruumide, seadmete, kommunaalteenuste ja autode eest summas 120 000-200 000 krooni kuus ehk 2 000 000-2 500 000 krooni aastas, kuid Võlgnik pole kunagi neid arveid tasunud ega teostanud mis tahes tasaarvestust (akti p-d 2, 4, 8, 9); • 2008.a toimus Kostja debitoorse võlgnevuse mahakandmine ning Kostjale väljastati kreeditarved summas 164 748,06 krooni. Lisaks sellele on Kostja tasunud Võlgnikule väiksemaid summasid, kui Võlgniku arvetele märgitud, kuid vastav dokumentatsioon võlgnevuse vähendamiseks puudub; • Sisuliselt on kõik Kostjale tarnimisega seotud materjalid kantud otseselt Võlgniku kuludesse (st Hageja saab vaid puhaskasumit Võlgniku poolt teostatud töö edasimüügist), seejuures Võlgnikul puudub mis tahes laoarvestus, mistõttu puudub võimalus tuvastada, mis materjali ja toorainet ning millistes kogustes on kasutatud konkreetse objekti jaoks (akti p 4). Revideerijal ei õnnestunud tuvastada, kuidas kujunes Hagejale müüdava toodangu omahind, ning küsimus sellest, kas ostetud materjali maksumus esitati üldse Kostjale ning millises mahus on Võlgnik kandnud kahju, on jäänud lahtiseks;

Tsiviilasi nr: 2-10-55799

Eelpool toodud järeldused sobivad kokku Kostja 2009.a. majandusaasta aruandes kajastatud andmetega, mis kokkuvõttes annab alust arvata, et Kostja ettevõtte majandustegevus oli jaotatud Kostja ja Võlgniku juriidilise isiku vahel selliselt, et Võlgnikku äriühingut kasutati Kostja ettevõtte struktuurüksusena üksnes majandusriskide minimeerimiseks ja kulude akumuleerimiseks. Kostja 2008.a majandusaasta aruande lk-st 6 nähtub, et Kostja 2008.a käive oli 43 281 402 krooni, ning sellest on Kostja 2008.a jooksul teinud tehinguid Võlgnikuga 39 030 012 krooni ulatuses (2008.a majandusaasta aruande lk 16) – ehk 90% Kostja käibest oli seotud Võlgnikuga. Peale Võlgniku tegevuse lõppemist „liikusid” kõik tootmisega seotud kulud hoopis Kostja bilanssi ning Kostja jätkas oma majandustegevust ainult oma äriühingu kaudu. Kuna igasugune majanduslik kaalutlus teise äriühingu kulude vabatahtlikuks ülevõtmiseks puudub, siis on eeltoodust tulenevalt ilmne, et Kostja võttis üle Võlgniku ettevõtte.

Nimelt, nähtub Kostja 2009.a. majandusaasta aruande lisast 16 (aruande lk 15), et 2008.a jooksul oli Kostja kuluks toorainele üksnes 561 250 krooni, samas tasus Kostja alltöövõtu eest 38 928 254 krooni. Nimetatud summad on võrdelised audiitori poolt koostatud aktis (lisa 12) kajastatud tabelis 1 tooduga (laekumised Kostjalt moodustasid 2008.a kokku 42 420 392,12 krooni). Ka 2009.a majandusaasta aruande lisas 21 (aruande lk 17) toodud andmed, mis puudutavad tehinguid seotud osapooltega, näitavad 2008.a jooksul kulu summas 37 349 676 krooni, mis vähenes 2009. aastaks 986 444 kroonini. Peale Võlgniku tegevuse lõppemist 2009.a alguses aga nähtub Kostja 2009.a. majandusaasta aruande samast artiklist, et 2009.a kulus Kostjal toorainele juba 15 658 129 krooni ning alltöövõtukulu puudus täielikult – ehk et Võlgnikule tasutavad töövõtutasud (ja tehingud seotud osapooltega) asendusid toorainekuluga, kuna Kostja hakkas osutama sama töövõtuteenust iseseisvalt. Seega toimus Kostja kulude ja tulude struktuuris oluline muutus ilma selleta, et see mõjutaks oluliselt Kostja müügitulu ja muid finantsnäitajaid, samuti ilma selleta, et toimuks mingisugune muudatus Kostja ettevõtte ja selle võlausaldajate vahelistes suhetes.

Hageja rõhutab seejuures, et Kostja 2009.a. majandusaasta aruande lisast 14 nähtuv müügitulu kahekordne langus toimus mitte Kostja tegevuse ümberstruktureerimisest, vaid, nagu aruande on märgitud majandusaasta tegevusaruandes, ehituse mahu vähenemise tõttu. Nimelt, märgitakse Eesti Panga 2009.a Finantsstabiilsuse ülevaate osas „Ettevõtete ja majapidamiste finantskäitumine ja riskid” , et „Nõudluse madalseis on paljudes sektorites kaasa toonud tööstustoodangu languse, mis aasta võrdluses ulatub ligi 30%ni”. Viimatinimetatud dokumendi lk-l 8 olevast joonisest 1 nähtub samuti, et ehitusettevõtete kindlustusindikaatorid on 2009.aastal langenud alla 70 punkti, ning 13. lk-l toodu kohaselt on „ettevõtete müügitulu langenud 2009.a esimesel poolel eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 22%. Müügitulu vähene- mine ja püsikulude osatähtsuse kasv tõid kaasa kogukasumi languse: esimesel poolaastal jäi ettevõtete kogukasum aastatagusest 64% võrra tagasihoidlikumaks”.

Lisaks sellele nähtub Võlgniku poolt pankrotihaldurile esitatud aruandest (lisa 15), et 04.02.2009.a seisuga töötas Võlgniku ettevõttes 19 töötajat . Kostja 2008.a majandusaasta aruande kohaselt (lisa 14) töötas Kostjal 2 töötajat (2008.a majandusaasta aruande lk 3), kelle töötasu koos puhkusetasuga moodustas 38 928 krooni. Seega oli Kostja tööjõukulu 2008.a kokku 232 722,00 krooni (2008.a majandusaasta aruande lk 6). Samas nähtub Kostja 2009.a majandusaasta aruandest (2009.a majandusaasta aruande lk 3), et 2009. aastal töötas Kostja ettevõttes juba 27 töötajat ning tööjõukulu oli 772 324 krooni (2009.a majandusaasta aruande lk 6), kuigi muud majandusaasta aruandes kajastatud näitajad viitavad hoopis tegevuse mahu vähenemisele (müügitulu langes 43 281 402 kroonist 19 027 889 kroonini, omakapital langes 6 189 393 kroonist 4 834 090 kroonini jne). Arvestades käesoleva hagiavalduse punktis 1.10 toodut (Võlgnikule tasuva töövõtutasu asendumine Kostja 4(19)

Tsiviilasi nr: 2-10-55799 toorainekuluna), leiab Hageja, et ainsaks seletuseks kulude struktuuri muutuseks ja täiendava tööjõu töölevõtmiseks saab olla see, et Kostja võttis üle kogu Võlgniku tegevuse ning töötajad, et osutada samu teenuseid, mida osutas Võlgnik enne pankrotistumist.

Täiendavalt nähtub Kostja 2009.a majandusaasta aruande lisast 17 (aruande lk 16), et 2009.a tekkis Kostjal elektri- ja soojusenergiakulu summas 236 609 krooni, mida 2008. aastal ei olnud, kuna kogu tootmisprotsess teostati Võlgniku majandusüksuse kaudu (Võlgniku 2007.a majandusaasta aruande (lisa 16) lk-st 14 nähtuvalt oli Võlgniku kommunaalmaksekulu 2007.a jooksul 147 244 krooni).

Nagu nähtub Hageja poolt esitatud väljavõttest Kostja kodulehelt (lisa 3), jätkab Kostja majandustegevust samades ruumides, millistes tegutses faktiliselt Võlgnik – ehk Tallinnas aadressil Xxx. Kostja tootmistsehhid asuvad samuti ruumides, kus toimus Võlgniku tootmistegevus, ehk Tallinnas aadressil Xxx. Käesoleva hagiavalduse lisa 21 osaks olevast OÜ K30.07.2009.a kirjast Võlgniku pankrotitoimkonnale nähtub samuti, et Võlgniku asukohaks oli Xxx, Tallinn.

Lisaks sellele nähtub Kostja kodulehe väljavõttest, et Kostja nimetab oma hankijate hulgas samu ettevõtjaid, mis tegid koostööd Võlgnikuga vastavalt Võlgniku poolt pankrotihaldurile esitatud aruandele. Kostja jätkab pöördumist hageja poole erinevate hinnaküsimistega. Tellimusi Kostja nimel edastatakse samalt elektronposti aadressilt XXX ning tihtipeale samale võlausaldajate ringile, mis Võlgniku puhul (vt nr 12.09.2009.a ja 07.07.2010.a hinnaküsimine, mis on saadetud samadele võlausaldajatele mis 09.09.2009.a ja 16.12.2008.a hinnaküsimised, mis on esitatud lisa 6 lõpus). Ka Võlgniku kasutuses olnud vara (Kostjalt tasuta liisitud autod, Võlgnikule kuulunud vallasvara) on üle läinud Kostjale seoses Võlgniku tegevuse lõppemisega.

Võlgniku pankrotimenetluse käigus saatis pankrotitoimkond Võlgniku võlausaldajatele, kelle nõuded nähtusid Võlgniku poolt pankrotihaldurile esitatud aruandest, päringud, paludes teatada, kas ettevõtjatel on Võlgniku vastu nõudeid. Võlgniku võlausaldajate vastustest nähtub, et Kostja on tasunud Võlgniku võlad RGR OÜ-le, H eesti OÜ-le, A OÜ-le E TMV AS-ile ning R OÜ-le. Arvestades asjaolu, et tellimused niigi esitati klientidele Kostja poolt, et vaielnud Võlgniku võlausaldajad sellisele muudatusele vastu. Lisaks sellele teatasid mõned võlausaldajad (R OÜ, KOÜ, IKOÜ, CE OÜ) pankrotitoimkonnale oma nõuetest Võlgniku vastu, kuigi selliseid nõudeid pole Võlgniku pankrotimenetluses kunagi ametlikult esitatud, milline asjaolu viitab samuti sellele, et Kostja kattis Võlgniku võlad.

Hagejale teadaolevalt teeb Kostja käesoleval ajal koostööd järgmiste ettevõtjatega, saates nendele analoogseid hinnapäringuid: BT OÜ, BE AS, BN AS, E OÜ, EM OÜ, K OÜ, E OÜ, H OÜ, LM OÜ, RGR OÜ, S SIA ja U AS, milliste tarnijate ring kattub olulises ulatuses käesoleva hagiavalduse punktis 1.4 toodud võlgniku tarnijate ringiga.

Eeltoodu alusel leiab Hageja, et 2009.a alguses on toimunud Võlgniku ettevõtte üleminek Kostjale, millest tulenevalt vastutab Kostja solidaarselt Võlgnikuga Võlgniku kohustuste eest.

Võlgnik võlgnes Hagejale põhivõlana 1 970 035,90 krooni tasumata arvete alusel vastavalt allpool olevas tabelis toodule, kusjuures tabelist nähtuvalt on Võlgnik viivitanud arvete tasumisega vähemalt 170 päeva. Arve Arve kuupäev Maksetähtaeg Viivitatud päevi Summa XXX

KOKKU:

1 970 035,90 5(19)

Tsiviilasi nr: 2-10-55799

Hageja ja Võlgniku vahel sõlmitud Lepingu punkti 7.4 järgi on Hagejal kauba eest tasumisega viivitamisel õigus nõuda Võlgnikult viivist 0,25% päevas tasumata summast arvates maksetähtpäevast. Sama punkti järgi on viivise maksimummääraks kokku lepitud 10% spetsifikatsioonis ja/või arve-saatelehes näidatud üldsummast. Seega on Hagejal õigus Lepingu punkti 7.4 alusel arvestada Võlgniku võlgnevusele juurde Lepingust ja arvetest tulenevat viivist alljärgnevalt:

Arve Arve kuupäev Makse-tähtaeg Viivitatud päevi Summa 10% XXX

KOKKU:

1 970 935,90

Viivis Nõutav

viivis

197 003,59

Seega võlgnes Võlgnik Hagejale nõuetekohaselt tasumata arvete alusel tasumisele kuuluvate viivistena 28.04.2009.a. seisuga 197 003,59 krooni.

Lepingu punkti 7.1 järgi on Hagejal õigus kauba eest tasumisest põhjendamata keeldumisel nõuda Võlgnikult leppetrahvi 10% ulatuses tellimuses ja/või spetsifikatsioonis nimetatud üldsummast. Seega on Hagejal õigus Lepingu punkti 7.1 alusel arvestada Võlgniku võlgnevusele juurde Lepingust ja arvetest tulenevat leppetrahvi summas 197 003,59 krooni (1 970 035,90 x 0,1 = 197 003,59).

Käesoleva hagiavalduse punktis 2.1-2.3 nimetatud asjaoludest tulenevalt võlgnes Võlgnik Hageja põhivõlana 1 970 979,90 krooni, viivistena 197 003,59 krooni ja leppetrahvina 197 003,59 krooni. Kokku on seega Võlgniku võlgnevus Võlausaldaja ees seisuga 28.04.2009.a. 2 364 043,08 krooni, mis oli tunnustatud Võlgniku pankrotimenetluses täies ulatuses.

Ülaltoodud alustel on Hageja nõude suuruseks Võlgniku vastu kokku 2 364 043,08 krooni. Võlgniku pankrotimenetluses rahuldati Hageja nõuded üksnes 124 048,68 krooni ulatuses. Kostja on üle võtnud Võlgniku ettevõtte.

Kostja on kohustatud hüvitama Hagejale Võlgniku võlgnevuse ulatuses, millises Hageja nõue jäi rahuldamata Võlgniku pankrotimenetluses, ehk summas 2 239 994,40 krooni (2 364 043,08 krooni tunnustatud Hageja nõue Võlgniku pankrotimenetluses – rahuldatud osa summas 124 048,68 krooni). Hagiavalduses esitab Hageja finantsilistel kaalutlustel nõude Kostja vastu vaid summas 1 000 000,00 krooni, kuid jätab endale õiguse nõude summat suurendada. Hageja palub mõista välja SGA OÜ-lt (registrikood XXX) FAS-i (registrikood XXX) kasuks 1 000 000,00 (üks miljon) krooni.

Hageja hinnangul toimus Võlgniku ettevõtte üleminek Kostjale varjatult ja jooksvalt 2008.a2009.a jooksul, ilma VÕS § 180 lg-s 1 ettenähtud ettevõtte üleandmise lepingu vormistamiseta, mis aga ei vabasta ettevõtja omandajat vastutusest enne üleminekut tekkinud ettevõtte võlgade eest. Hageja ei saa täpselt määratleda, millisest ajahetkest on Kostja võtnud Võlgniku tegevuse üle täies mahus, vaid saab üksnes oletada, et Võlgniku pankroti väljakuulutamise hetkeks 28.04.2009.a oli Võlgniku ettevõtte üleminek kas täies ulatuses või olulisel määral toimunud.

Hageja hinnangul on käesoleval juhul ettevõtte ülemineku primaarseks tunnuseks just Kostja poolt ülevõetud kliendi- ja ärisuhted. Pankrotiseaduse (edaspidi nimetatud PankrS) § 141 lg 1 kohaselt toimub ettevõtte üleminek pankrotimenetluses pankrotitoimkonna nõusolekul. Hageja esindaja on olnud Võlgniku pankrotitoimkonna liige ning kinnitab, et toimkond ei ole kunagi andnud pankrotihaldurile nõusolekut Võlgniku ettevõtte müügiks, ning vastavasisulist lepingut pole pankrotihaldur kunagi sõlminud. 6(19)

Tsiviilasi nr: 2-10-55799

Seoses Võlgniku pankrotistumisega ei vormistanud pankrotihaldur Võlgniku töötajatega sõlmitud töölepinguid Kostja nimele ümber, vaid lõpetas töölepingud. Seejärel (aga võimalik, et ka enne pankrotti) võttis Kostja Võlgniku töötajad enda ettevõttesse. Kostja 2008.a ja 2009.a majandusaasta aruannetest (hagiavalduse lisad 13 ja 14) nähtub ilmekalt, et Kostja tööjõukulud 2008.-2009.a jooksul mitmekordistusid.

Käesoleval juhul on Võlgniku pankrotimenetluse käigus Kostjale üle läinud Võlgniku vallasvara väärtusega 216 000 krooni (10.08.2009.a müügileping, hagiavalduse lisa 11).Võlgniku vallasvara müük pankrotihalduri poolt kui ettevõtte ülemineku üksiknäitaja tõendab üksnes seda, et Kostja oli huvitatud Võlgniku vallasvara omandamisest, et jätkata Võlgniku majandustegevust, mitte aga seda, et pankrotihaldur oleks andnud Kostjale üle Võlgniku ettevõtte.

Lisaks sellele esitas Hageja 03.05.2012.a kohtule nimetatud müügilepingu alusel Kostjale müüdud Võlgniku vara nimekirja ja Võlgniku pankrotitoimkonna koosoleku protokolli (03.05.2012.a taotluse lisad 3-4). Võlgniku vara nimekirjast nähtub, et üleläinud vara oli oluline Võlgniku tootmistegevuses, kuigi ei moodustanud kogu tootmistegevuses kasutatud vara kogumit: muuhulgas on üle läinud keevitusaparaadid (5 tk), energiaplokid (4 tk), erinevad lihvijad (39 tk), puurseadmed (2 tk), tõstetehnika (15 ühikut) jne. Enne müügilepingu sõlmimist on Hageja esindajad tutvunud Võlgniku varadega Võlgniku tootmisruumides, kuid nendele ei näidatud igat üksikut Võlgniku vara nimekirjas toodud vara ühikut, vaid seletati, et “enamus Võlgniku varast (v.a kontoritehnika, telefonid jms) ongi selles ruumis”. Vaatlusele kaasatud spetsialisti hinnangul sai Võlgniku ruumides olevat vara kasutada Võlgniku tootmises ning selleks vara ka kasutati.

Oma 31.01.2011.a vastuse punktis 2.4 seletas Kostja, et Võlgnik kasutas tootmisruume Kostjaga sõlmitud allüürilepingu alusel, ning peale Võlgniku tegevuse lõpetamist hakkas Kostja kasutama neid ruume ise. Vaidlus puudub selle üle, et ei Võlgnikul ega Kostjal oma kinnisvara ei olnud.

Võlgniku poolt renditud sõiduautod on peale pankroti väljakuulutamist jäänud samuti Kostja ainukasutusse, milline asjaolu nähtub Kostja 2009.a majandusaasta aruande lisast 10 (hagiavalduse lisa 13), ning millise asjaolu on Kostja samuti oma 31.01.2011.a vastuse punktis 2.4 omaks võtnud. Võlgniku tegevuse revideerimise aktist nähtub, et Kostja on igakuiselt esitanud Võlgnikule rendiarveid ruumide, seadmete, kommunaalteenuste ja autode eest summas 120 000-200 000 krooni kuus ehk 2 000 000-2 500 000 krooni aastas, kuid Võlgnik pole kunagi neid arveid tasunud ega teostanud mis tahes tasaarvestust (akti p-d 2, 4, 8, 9).

Seega on tõendatud, et Võlgnik on tootmistegevuses kasutanud nii enda kui ka Kostja vara ning kogu Võlgniku poolt tootmises kasutatud vara on Võlgniku majandustegevuse lõpetamise järgselt täies ulatuses Kostjale üle läinud. Hageja leiab, et käesoleval juhul ei oma tähtsust see, kas Võlgnik on nimetatud vara kasutanud omandiõiguse või mis tahes muu õiguse alusel – oluline on vaid see, et vara kasutati ettevõtte tegevuses metallitoodete tootmiseks, ning et vara otsene valdus on läinud üle Kostjale. Seejuures rõhutab Hageja, et Kostja omandis ja Võlgniku kasutuses olnud Kostja vara läks Kostja otsesesse valdusesse mitte Võlgniku pankrotimenetluse käigus (ehk PankrS § 141 järgi), vaid Võlgniku pankroti tõttu. Seega ei ole VÕS §-s 181 sätestatu antud juhul kohaldatav.

Üleläinud vara väärtus ülemineku ajal 3.1.Võlgniku vara bilansiliseks väärtuseks oli Võlgniku vara nimekirja (Hageja 03.05.2012.a taotluse lisa 4) kohaselt 471 761,72 krooni. 7(19)

Tsiviilasi nr: 2-10-55799 Võlgniku vara reaalseks väärtuseks saab pidada Võlgniku ja Kostja vahelises müügilepingus märgitud summat 180 000 krooni.

Samas nähtub Kostja 2009.a majandusaasta aruande lisast 9 (aruande lk 13), et aastatel 2007-2009 oli Kostja materiaalse põhivara väärtuseks 709 176 (jääkväärtus 2009.a lõpu seisuga) – 1 551 850 (soetusmaksumus 2008.a) krooni, sealhulgas masinaid ja seadmeid 643 723 – 1 385 303 krooni ulatuses. Seega oli Kostja bilansil metallitoodete tootmises kasutatavat vara ligi 4 korda suuremas väärtuses, kui Võlgniku bilansil. Nagu Kostja 31.01.2011.a vastuse punktidest 2.1.2, 2.1.3 järeldada võib, kasutati kogu Kostja omandis olevat vara Võlgniku tootmises, kuna Kostja ise aastatel 2006-2008 metallitoodete tootmisega ei tegelenud.

Eelmises punktis toodu leiab kinnitust ka Kostja 2009.a. majandusaasta aruande lisast 16 (aruande lk 15), millest nähtub, et 2008.a jooksul oli Kostja kuluks toorainele üksnes 561 250 krooni, samas tasus Kostja alltöövõtu eest 38 928 254 krooni. Nimetatud summad on võrdelised audiitori poolt koostatud aktis kajastatud tabelis 1 tooduga (laekumised Kostjalt moodustasid 2008.a kokku 42 420 392,12 krooni). Ka 2009.a majandusaasta aruande lisas 21 (aruande lk 17) toodud andmed, mis puudutavad tehinguid seotud osapooltega, näitavad 2008.a jooksul kulu summas 37 349 676 krooni, mis vähenes 2009. aastaks 986 444 kroonini.

Võlgniku poolt tootmises kasutatud vara väärtus 2008.a lõpu – 2009.a alguse seisuga oli üle 1 miljoni krooni (180 000 krooni on Võlgniku vara reaalne väärtus Võlgniku ja Kostja vahel sõlmitud müügilepingu kohaselt ning 965 074 krooni – Kostja materiaalse vara jääkmaksumus 2008.a lõpu seisuga Kostja 2009.a 5(11) majandusaasta aruande kohaselt).

Seega on Kostjale üle läinud Võlgniku ettevõtte tegevuses kasutatud vara 1 145 074 krooni ulatuses (180 000 + 965 074). Lisaks sellele on Kostjale üle läinud liisitud sõidukid, mille kasutusrendikulu oli 2008.-2009. aastatel 894 524 – 1 196 202 krooni (Kostja 2009.a majandusaasta aruande lisa 10) ja Kostja poolt kasutatavad tootmisruumid, mille üürikulu koos kommunaalmaksetega oli ligikaudu 60 000 krooni kuus (43 972,70-45 182,20 krooni kuus üür ja 15 000-20 000 krooni kuus kommunaalkulud) (audiitori aruande lisa 5).

Hagiavalduse punktis 1.12 on Hageja märkinud, et Võlgniku poolt pankrotihaldurile esitatud aruandest (hagiavalduse lisa 15) nähtub, et 04.02.2009.a seisuga töötas Võlgniku ettevõttes 19 töötajat: DA, SB, AD, VF, SG, SG, GI, EK, SK, AK, AK, LP, PP, DP, IS, AU, EU, TY, VZ. Kostja 2008.a majandusaasta aruande kohaselt töötas Kostjal 2 töötajat (2008.a majandusaasta aruande lk 3), kelle töötasu koos puhkusetasuga moodustas 38 928 krooni. Seega oli Kostja tööjõukulu 2008.a kokku 232 722,00 krooni (2008.a majandusaasta aruande lk 6). Samas nähtub Kostja 2009.a majandusaasta aruandest (2009.a majandusaasta aruande lk 3), et 2009. aastal töötas Kostja ettevõttes juba 27 töötajat ning tööjõukulu oli 772 324 krooni (2009.a majandusaasta aruande lk 6).

Oma 31.01.2011.a vastuse punktis 2.6 võttis Kostja omaks, et Võlgniku töötajatest töötavad Kostja juures 4 töötajat: AD, GI, AK ja LP.

Töötajate ülemineku tõendamiseks palus Hageja kohtul nõuda Maksu- ja Tolliametilt andmed selle kohta, milline ettevõtja on tasunud sotsiaalmaksu hagiavalduse punktis 1.10 nimetatud töötajate eest alates 2009.a. aprillikuust. Maksu- ja Tolliameti 20.04.2012.a vastustest kohtu järelepärimistele (dokumendi nr 7.1-4/20873-1) nähtub, et lisaks nendele töötajatele, keda on Kostja oma 31.01.2011.a vastuse punktis 2.6 nimetanud, on Kostja tasunud tulu- ja sotsiaalmaksu ning tööstuskindlustusmakseid VF, SG, SG’i, SK’i, AK’i, 8(19)

Tsiviilasi nr: 2-10-55799 PP’i, DP’i, I Š ’i, AU’i, EU, TY eest. Seejuures enamus Maksu- ja Tolliameti vastuses nimetatud töötajatest (AK, GI, I Š , D P , EU, PP, SG, LP, SK, AU, SG, TY) on töötanud Kostja äriühingus alates 2009.a aprillikuust, ehk nad läksid Kostjale üle kas vahetult enne või kohe pärast Võlgniku pankroti väljakuulutamist 28.04.2009.a.

Eeltooduga on tõendatud, et 19-st Võlgniku töötajast on Kostja äriühingusse üle läinud 15 (79%), ning 12 neist (63%) tegid seda Võlgniku pankroti väljakuulutamise kuus. Lisaks sellele on tõendatud ebaõigete andmete esitamine kohtule Kostja poolt Kostja 31.01.2011.a vastuse punktis 2.6.

Võlgniku olulisimad tarnijad (vähemalt 8 neist) jätkavad koostööd Kostjaga, kusjuures Kostjale tarnitavad kauba mahud on võrreldavad Võlgnikule tarnitava kauba mahtudega. Seega, isegi võttes arvesse tootmismahtude ja käivete vähendamist 2009.aastal, on ilmselge, et Kostja jätkab Võlgniku tootmist umbes samas mahus ning on Võlgniku kliendid üle võtnud – ehk Võlgnikul olnud ärisuhted hagiavalduses loetletud äriühingutega läksid sujuvalt Kostjale üle.

On iseenesest mõistetav, et Kostja jätkab koostööd ka oma seniste tellijatega (hagiavalduse lisa 17), kellele Kostja müüs Võlgniku poolt toodetud kaupa, kuna Võlgnikul puudus nendega otsene seos ning Võlgniku pankrotistumine ei mõjutanud Kostja poolt tellijatega sõlmitud lepingute kehtivust. Hageja rõhutab siinkohal, et kuna Võlgnik vastas ajutise pankrotihalduri päringule oma 31.03.2009.a e-kirjaga, et 23.03.2009.a varastati tema kontorist rahalised vahendid ning arvutitehnika raamatupidamise andmebaasiga, siis pole võimalik täpsemalt tuvastada Võlgniku võlausaldajate nimekirja võlausaldajate nimekirja, kuna neid andmeid üritati ilmselt varjata. Samas on tähelepanuväärne, et kuigi Hageja ei ole kunagi olnud lepingulises suhtes Kostjaga ega tarninud kaupa Kostjale otseselt (v.a üks ebaoluline tarne u 4 000 krooni ulatuses), nimetab Kostja Hagejat oma kodulehel (hagiavalduse lisa 17) oma olulisemate metallprofiili hankijate hulgas, mis viitab otseselt asjaolule, et Kostja peab ennast Võlgniku järglaseks ning jätkab Võlgniku tegevust.

Lisaks sellele juhivad Võlgniku ja Kostja äritegevust samad isikud, kasutades samu kontaktandmeid, mis jätab võlausaldajatele mulje, et tegemist on ühe ettevõttega.

Selleks, et jätkata Võlgniku äritegevust, pidi Kostja tagama oma usaldusväärsust, milleks ta muuhulgas tasus Võlgniku arved. Viimane asjaolu on tõendatud hagiavalduse lisaga 20, millest nähtub, et Kostja on tasunud Võlgniku võlad RGR OÜ-le, HE OÜ-le, A OÜ-le, EMET AS-ile ning R OÜ-le. Vastuseks Kostja 12.04.2012.a istungil esitatud vastuväitele, et võlausaldajate vastustest ei nähtu seda, kas Kostja tasus oma võlad või Võlgniku võlad, esitas Hageja 03.05.2012.a kohtule Võlgniku pankrotitoimkonna päringud nimetatud võlausaldajatele (03.05.2012.a menetlusdokumendi lisa 2). Päringutest nähtub, et võlausaldajaid küsiti, kas neil on nõudeid Võlgniku vastu ning juhul, kui Võlgniku võlgnevus on kustutatud, siis täpsustada, millal ja kelle poolt. Hagiavalduse lisaks 20 olevates võlausaldajate vastustest nähtub, et Võlgniku võlgnevused kustutas Kostja.

Pooled on ühel meelel selles, et Kostja ettevõtte majandustegevus oli jaotatud Kostja ja Võlgniku juriidilise isiku vahel selliselt, et Võlgnikku äriühingut kasutati Kostja ettevõtte struktuurüksusena üksnes majandusriskide minimeerimiseks ja kulude akumuleerimiseks. Hageja on hagiavalduse punktis 1.8 selgitanud, tuginedes audiitori aruandele, et Kostja on ostnud Võlgnikult teenust töövõtulepingute alusel, ning kõik tootmisega seotud kulud kanti Võlgniku kuludesse. Seejärel aga müüs Kostja Võlgniku toodangut edasi, saades selle eest kasumit. Mis puudutab Kostja väidet, et ta sõlmis tellijana müügi- ja alltöövõtulepinguid ka teiste äriühingutega, siis Hageja on juba hagiavalduse punktis 1.9 märkinud, et Kostja käive oli 90% ulatuses seotud Võlgnikuga, st Kostja ja Võlgniku vaheline tegevus näitab, et 9(19)

Tsiviilasi nr: 2-10-55799 Võlgnikust sõltumatut käivet Kostjal praktiliselt polnudki (vt ka hagiavalduse lisa 14 – Kostja 2008.a majandusaasta aruande lk 14).

Kostja majandustegevus peale Võlgniku ettevõtte (käitise) ülevõtmist on metalltoodete tootmise osas analoogne Võlgniku tegevusega. Lisaks sellele jätkas Kostja ka selle tegevusega, millega ta tegeles enne Võlgniku pankroti väljakuulutamist – ehk projektijuhtimisega. Nagu nähtub Kostja 2009.a majandusaasta aruandest ning võlausaldajate ja Maksu- ja Tolliameti vastustest kohtu päringutele, ei ole üleminekuperioodil majandustegevuse peatumist toimunud.

Kostja seisukohad

Kostja teatab, et ta ei tunnista hagi, kuna see on põhjendamatu ja tõendamata. Ettevõtte üleminekut kostjale toimunud ei ole. Hagejal puuduvad rahalised nõuded kostja vastu.

Hageja on õigusliku alusena hagiavalduse punktis 3.1. ja 3.11. tuginenud VÕS § 182 lg-le 2 ja § 183 lg-le 1. Faktilise alusena on hageja välja toonud kostja poolt pankrotihaldurilt vallasvara omandamise 10.08.2009 müügilepinguga. VÕS § 181 alusel ei kohaldata selles jaos sätestatut ettevõtte üleminekule kuiettevõtte üleminek toimub seaduse alusel, eelkõige sundtäitmisel või pankrotimenetluses. Seega ei saa vastavalt VÕS § 181 olla pankrotimenetluses vallasvara omandamine ettevõtte ülemineku aluseks, mistõttu hagiavaldus on selles osas põhjendamatu.

Mis puudutab hagiavalduse põhjendusi seoses ettevõtte üleminekuga, siis jääb arusaamatuks, millised muud faktilised alused on hageja arvates ettevõtte ülemineku aluseks. Kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused. Hagiavaldus on konkretiseerimata selles osas, millal ja milliste tehingutega on hageja arvates ettevõte kostjale üle läinud. Kui kostja hagiavaldusest õigesti aru saab, siis on hageja arvates toimunud ettevõtte üleminek peale OÜ MM (pankrotis) pankroti väljakuulutamist. Seega saaks ettevõtte üleandjaks olla üksnes pankrotihaldur, kuid vastavalt VÕS §-le 181 ei kohaldata ettevõtte ülemineku regulatsiooni pankrotimenetluses. Seetõttu on hagiavaldus ebaselge ja põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.

Kostja ja OÜ MM tegevus on alati olnud selgelt eristatud. OÜ MM on alates 2006. aastast tegelenud metalltoodete tootmise ja paigaldamisega. Kostja on tegelenud eelkõige metalltoodete müügiga (erinevalt metalltoodete tootmisest ja paigaldamisest) alates 2005. aasta algusest ehk aasta varem, kui OÜ MM alustas tegevust metalltoodete tootmisel ja paigaldamisel. Kostja on pigem ehituse (ja kitsamalt metalltoodete ehituse) projektijuhtimise ettevõte, kes tegeles ehitusturul metalltoodete tellimuste leidmisega ja nende täitmiseks võimaluste leidmisega alltöövõtu korras.

Seega suhtles OÜ MM materjali tarnijatega ja sõlmis nendega lepinguid metalli ostmiseks ning kostja suhtles tellijatega (ehitusettevõtjatega) ja sõlmis nendega lepinguid metalltoodete paigaldamiseks. Seejuures ei olnud OÜ MM kaugeltki ainus isik, kellega kostja sõlmis alltöövõtulepinguid metalltoodete paigaldamiseks. Nii sõlmis kostja tellijana või ostjana müügi- ja alltöövõtulepinguid erinevate tööde tegemiseks seoses metalltoodetega ja nende paigaldamisega 2007. ja 2008. aastal ka EMOÜ-ga, AS-ga O , AP OÜ-ga, LCOÜ-ga, RG OÜ-ga, A OÜ-ga, K OÜ-ga, RP OÜ-ga, RP OÜ-ga, RG OÜ-ga, AG OÜ-ga, s AS-ga, CB OÜ-ga, S OÜ-ga, BH OÜ-ga, UAB- , OÜ-ga EM, AS-ga BM, RGR OÜ-ga, R ja EI OÜga, K OÜ-ga, OÜ-ga EE, HE OÜ-ga, OÜ-ga HG.

10(19)

Tsiviilasi nr: 2-10-55799 Kuigi OÜ-l MM ja kostjal on samad osanikud, olid neil erinevad juhatuse liikmed ehk osaühingute juhtimine oli selgelt eristatud. OÜ MM asutatigi selleks, et luua eraldi struktuuriüksus metalltoodete tootmiseks ja paigaldamiseks. Nimetatud struktuur oli vajalik selleks, et selgelt oleksid eristatud metalltoodete tootmine ja müük, et eristada erinevate üksuste kulusid ja tulusid. Seega olid ka OÜ MM ja kostja riskid ja vastutus eristatud ja erinevad. Alles peale OÜ MM pankroti väljakuulutamist hakkas kostja ise tegelema ka metalltoodete tootmise ja paigaldamisega.

Samal tegevusalal EMTAK klassifikatsiooni järgi tegutsemine ei tõenda ettevõtte üleminekut. Hageja jätab tähelepanuta, et kostja on sellel tegevusalal tegutsenud alates asutamisest 2005. aastal ja enne OÜ MM asutamist, mistõttu nimetatud fakt ei saa olla aluseks ettevõtte üleminekule hageja arvates 2009. aastal. Samuti ei tõenda asjaolu, et kostjal (alates asutamisest 31.12.2004) ja OÜ-l MM (alates asutamisest 06.10.2005) on samad osanikud seega alates 2005. aastast, asjaolu, et on toimunud ettevõtte üleminek 2009. aastal. Samuti on oluline fakt, et kostjal ja OÜ-l MM ei ole olnud sama juhatuse liiget.

OÜ MM kasutas tootmisruume kostjaga sõlmitud allüürilepingu alusel. Nimelt sõlmis kostja juba 01.02.2005 (seega enne OÜ MM asutamist) üürilepingu nr. MA03/0544 tootmisruumide kasutamiseks aadressil Xxx selle omanikuga AS-ga MSI . Kostja ja OÜ MM sõlmisid allüürilepingu 01.03.2006 tootmisruumide kasutamiseks aadressil Xxx. Kuna OÜ MM pankrot kuulutati välja, siis allüürileping lõppes ja ruumid jäid endiselt kostja kasutusse ASga MSI sõlmitud üürilepingu alusel.

Ka hagiavalduse punktis 3.5. nimetatud sõiduautosid kasutas OÜ MM kostjaga sõlmitud rendilepingu alusel ja OÜ MM pankroti väljakuulutamiseks need lõppesid. Seega ei ole ruumide ja sõiduautode õiguse lõppemise fakt OÜ-l MM viimase pankroti väljakuulutamise tõttu mingiks aluseks ettevõtte üleminekule. Tegemist ei olnud OÜ MM varaga, mis oleks kostjale üle läinud.

Asjaolu, et kostja suhtleb ka OÜ MM tarnijateks olnud isikutega, ei tõenda ega näita ettevõtte üleminekut. Metalli müügiga Eestis tegelevad vähesed ettevõtted ning selleks, et tegeleda metalltoodete tootmise ja paigaldamisega on ainuvõimalik osta see samadelt isikutelt, kes müüsid metalli OÜ-le MM.

Kostja töötajate arv ei ole suurenenud OÜ-st MM üle läinud töötajate arvelt. Isikutest, kes töötasid OÜ-s MM, töötavad kostja juures üksnes AD (alates 01.07.2010), GI (kostja osanik), AK(kostja osanik) ja LP (alates 01.11.2010). Seega ei ole ükski töötaja läinud üle tööle kostja juurde vahetult peale OÜ MM pankroti väljakuulutamist ning puudub alus rääkida ettevõtte üleminekust.

Võimalikud puudused OÜ MM raamatupidamises ei saa olla ettevõtte ülemineku aluseks kostjale. Väär on hagiavalduse väide, et OÜ MM ei ole tasunud kostjale üüritasu. Pooltevaheline finantsarveldus vastas kõikidele seadustele ja normidele. Seisuga 01.04.2009 moodustas OÜ MM võlgnevus vastavalt saldoteatisele kostja ees 502 601,19 krooni. Kostja ja OÜ MM teostasid jooksvalt tasaarveldusi tulenevalt pooltevahelistest töövõtulepingutest ja kasutuslepingutest. OÜ MM äriplaan nägi ette kasumi teenimist metalltoodete tootmise ja paigaldamise teenuse müügilt, sh. kostjale, kuid kostja ei vastuta OÜ MM äritegevuse tulemlikkuse eest.

Kostjale jääb arusaamatuks, kas hageja tugineb pankrotihalduri poolt vara müümise kui ettevõtte ülemineku faktile või mitte. Algses hagiavalduses oli see märgitud ühe primaarse tunnusena, hagi täienduses on sellest justkui taganetud, kuid otsesõnu loobutud ka ei ole. Hageja kasutab fraasi „võlgniku vallasvara müük pankrotihalduri poolt kui ettevõtte 11(19)

Tsiviilasi nr: 2-10-55799 ülemineku üksiknäitaja“, mistõttu kostjal on tunne, et hageja siiski käsitleb seda ettevõtte üleminekuna. Samas ei selgita hageja, miks ei kohaldu antud juhul VÕS § 181. Asjaolu, et võlgniku võlausaldajate koosolekuga otsustati võlgniku tegevuse lõpetamine, ei tähenda kindlasti seda, et pankrotihaldur ei saanud võlgniku ettevõtet Kostjale üle anda. Kas võlausaldajate koosolek käsitleb mingi vara müüki ettevõtte üleandmisena või mitte, ei oma tähendust VÕS § 181 kohaldamisel. Kui hageja oletab punktis 6, et võlgniku pankroti väljakuulutamise hetkeks 28.04.2009.a oli võlgniku ettevõtte üleminek kas täies ulatuses või olulisel määral toimunud, siis jääb arusaamatuks, millist rolli mängis siin vara müük pankrotimenetluses.

Kostja jääb seisukohale, et hageja esitatud e-mail ei tõenda objektiivselt e-kirja saatmist kostja aadressilt, kuna puudub teenusepakkuja kinnitus nimetatud asjaolule. Isegi, kui lugeda, et see e-kiri saadeti meiliaadressilt [email protected], siis ei ole tõendatud, et tegemist oleks kostja või OÜ MM tahteavaldusega. Hagiavalduse lisa 8 (20.11.2008 teade nr. 1- 2 6/069) on ilma ühegi allkirjata Wordi fail ning [email protected] näol on tegemist kostja üldmeili aadressiga, millele on juurdepääs paljudel isikutel.

Hageja poolt esitatud 03.05.2012 menetlusdokumendi lisa 2 ei tõenda, et kostja oleks tasunud OÜ MM võlgu. Kui mõni äriühing on esitanud OÜ-le MM kreeditarve ning kostjale arve, siis tähendab see, et see äriühingu tunnistab ka kostjale teenuse osutamist või kauba müümist.

Kohtu poolt 13.04.2012 kirja alusel välja nõutud dokumendid (erinevate äriühingute andmed OÜ-le MM ning kostjale tarnemahtude osas) kinnitavad kostja selgitusi selles osas, et alles peale OÜ MM pankroti väljakuulutamist hakkas kostja ise tegelema ka metalltoodete tootmise ja paigaldamisega ning kostja suhtleb ka OÜ MM tarnijateks olnud isikutega. Metalli müügiga Eestis tegelevad vähesed ettevõtted ning selleks, et tegeleda metalltoodete tootmise ja paigaldamisega on ainuvõimalik osta see samadelt isikutelt, kes müüsid metalli OÜ-le MM.

Maksu- ja Tolliameti 13.04.2012 vastuse nr. 7.1-4/20873-1 on esitatud vastus selle kohta, kes on teinud perioodil 01.04.2009 – 31.10.2010 taotluses nimetatud isikutele väljamakseid. MTA vastusest kohtule nähtub, et EU sotsiaalmaksu tasus kostja 2009. aasta aprillis ning PPi, SG, AU eest 2009. aasta aprillis ja mais. Seega nähtub nimetatud tõendist, et ühe töötaja eest tasuti sotsiaalmaksu ühes kuus ning kolme eest kahes kuus. Tegemist oli seega väga lühiajalise perioodiga ja väikese töötajate arvuga, millest ei saa järeldada ettevõtte üleminekut. Hageja ei ole tõendanud, et nimetatud töötajad oleksid olulised võtmepersoonid ettevõtte tegevuse jätkamisel.

Lisaks nähtub, et VF töötas kostja juures 2009. detsember kuni 2010 veebruar, seega kaheksa kuud peale kostja pankrotistumist, millest samuti ei saa järeldada ettevõtte üleminekut. Kostja on ise möönnud TY (osaniku abikaasa) töötamist kostja juures.

Maksu- ja Tolliameti 13.04.2012 vastuse nr. 7.1-4/e-kirjas on esitatud vastus selle kohta, kelle eest on kostja tasunud perioodil aprill 2009 kuni mai 2010 tulu- ja sotsiaalmaksu. Nimetatud MTA vastusest kohtule nähtub, et kostja on tasunud hageja poolt nimetatud isikutest makse ühe eest ühel kuul, kuue isiku eest kahel kuul.

Jääb arusaamatuks, millest tuleneb kahe Maksu- ja Tolliameti tõendi vastuolu, kuna neis on nimetatud erinevad isikud, kelle eest kostja on makse tasunud. Kostja on seisukohal, et tegemist on seega vastuoluliste ja ebausaldusväärsete tõenditega, mida ei saa kohtuotsuse tegemisel arvesse võtta. 12(19)

Tsiviilasi nr: 2-10-55799

OÜ MMil puudus ettevõte, mida kostjale üle anda, kuna OÜ MM kasutas kostja seadmeid ja ruume ning müüs oma toodangut üksnes kostjale. Tegemist ei olnud ettevõttega VÕS § 180 lg 2 mõttes. OÜ-l MM puudusid VÕS § 180 lg 2 tähenduses lepingud ja vara, mida kostja oleks saanud üle võtta. Kliendisuhted, millest hageja räägib, ei olnud olemas, OÜ MM ja kostja ostavad toormaterjali igakordsete eraldi tellimuste alusel. OÜ-l MM puudus nö. ostjate või tellijate (peale kostja) kliendibaas, mida kostjale üle anda. Seega võib teha isegi järelduse, et tegemist oli kostja ettevõttega, mis oli OÜ MM kasutuses.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leidis, et hagi kuulub rahuldamisele.

Kohus tuvastas, et kostja OÜ SGA kanti äriregistrisse 30.12.2004, kostja juhatusse kuulub SJning kostja osanikeks võrdsetes osades on GI, SJ ja AK.

OÜ MM (pankrotis) (edasipidi Võlgnik) kanti äriregistrisse 06.10.2005, juhatuse liikmeks oli kuni pankroti välja kuulutamiseni GI ja osanikeks on võrdsetes osades GI, SJ ja AK.

Kostja on kostja metalltoodete ehituse projektijuhtimise ettevõte, kes tegeles ehitusturul metalltoodete tellimuste leidmisega ja nende täitmiseks võimaluste leidmisega alltöövõtu korras. Võlgnik OÜ MM loodi eraldi struktuuriüksusena metalltoodete tootmiseks ja paigaldamiseks selliselt, et võlgniku kogu toodangu ostis ja turustas edasi kostja.

Kostja sõlmis 01.02.2005 üürilepingu nr. MA03/0544 tootmisruumide kasutamiseks aadressil Xxx Tallinn selle omanikuga AS-ga MSI . Kostja ja OÜ MM sõlmisid allüürilepingu 01.03.2006 tootmisruumide kasutamiseks aadressil Xxx, mille alusel kasutas võlgnik kostja üüritavaid ruume. Lisaks ruumidele üüris võlgnik kostjalt kõik toomiseks vajalikud seadmed, mis paiknesid tootmisruumides Xxx. Samuti kasutas võlgnik kostjaga sõlmitud rendilepingu alusel sõidukeid.

03.11.2005.a sõlmisid Hageja ja Võlgnik lepingu nr MO/2005-033, mille kohaselt Hageja müüs Võlgnikule metalli metallkonstruktsioonide jaoks. Hageja ja Võlgniku vahel sõlmitud Lepingu punkti 7.4 järgi on Hagejal kauba eest tasumisega viivitamisel õigus nõuda Võlgnikult viivist 0,25% päevas tasumata summast arvates maksetähtpäevast. Sama punkti järgi on viivise maksimummääraks kokku lepitud 10% spetsifikatsioonis ja/või arvesaatelehes näidatud üldsummast. Lepingu punkti 7.1 järgi on Hagejal õigus kauba eest tasumisest põhjendamata keeldumisel nõuda Võlgnikult leppetrahvi 10% ulatuses tellimuses ja/või spetsifikatsioonis nimetatud üldsummast. 2008.a lõpus tekkisid Võlgnikul makseraskused Hageja arvete tasumisel, mille tulemusena moodustas tema võlgnevus Hageja ees 19.12.2008.a seisuga 1 970 979,90 krooni, hõlmates 2008.a septembrioktoobrikuu maksmata arveid.

19.12.2008.a. esitas kostja Harju Maakohtule pankrotiavalduse võlgniku OÜ MM pankroti väljakuulutamiseks. 04.02.2009 Harju Maakohtu määrusega algatati võlgniku pankrotimenetlus. 28.04.2009 määrusega kuulutas Harju Maakohus välja võlgniku pankroti ning määras pankrotihalduriks Indrek Nauri.

13(19)

Tsiviilasi nr: 2-10-55799 17.05.2010 määrusega kinnitas Harju Maakohus võlgniku pankrotimenetluses lõpparuande. Hagejal jäi pankrotimenetluses saamata 2 239 994,40 krooni.

Pankroti välja kuulutamisel lõppesid võlgniku ja kostja vahel sõlmitud lepingud tootmisruumide, tootmisseadmete ja sõidukite kasutamiseks ning toomisruumid, tootmisseadmed ja sõidukid läksid kostja valdusse. Peale OÜ MM pankroti väljakuulutamist hakkas kostja tegelema metalltoodete tootmise ja paigaldamisega, kasutades varem võlgniku valduses olnud tootmisruume, tootmisseadmeid ja sõidukeid.

Pärast pankroti välja kuulutamist asusid mõned võlgniku töötajad vahetult pärast pankroti välja kuulutamist või hiljem tööle kostja juurde, sealhulgas AD, GI, AKja LP.

Hageja esitas 08.11.2010 hagiavalduse kostja vastu võlgnevuse 1 000 000 krooni välja mõistmiseks tuginedes võlgniku ettevõtte üleminekule kostjale. Pooled vaidlevad selle üle, kas võlgniku ettevõtte on tehingulisel alusel üle läinud kostjale.

I

Järgnevalt hindab kohus, kas hageja on tõendanud võlgniku ettevõtte üleminekut kostjale. Vastavalt VÕS § 183 lg 1 enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. Ettevõtte ülemineku majandusliku sisu silmas pidades võib öelda, et ülemineku hindamisel arvestatavateks kriteeriumideks on: • ettevõtte tüüp (omab tähendust majandusüksuse identiteedi määramisel); • materiaalsete vahendite üleminek; • immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; • kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; • üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; • kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg; • nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine.

Kui materiaalsed vahendid antakse üle ühele isikule, kuid neid asub kasutama teine isik, siis tuleb lahendada küsimus, kas oluline on vahendite kuuluvus või tegelik kasutamine. Ringkonnakohus märkis oma 27. oktoobri 2008. a. otsuses tsiviilasjas nr 2-07-16484, et asjaolu, et senine ettevõtja lõpetas liisingulepingu ja uus ettevõtja sõlmis samade seadmete liisimise kohta uue lepingu, ei välista ettevõtte üleminekut. Ringkonnakohus asus seisukohale, et vaidluse seisukohalt on oluline, kas tootmine samade seadmetega jätkus katkematult ning kas liisitud seadmed võimaldasid uuel ettevõtjal jätkata senist tegevust. Sellest võib teha järelduse, et oluliseks kriteeriumiks ei ole mitte vahendite kuuluvus või nende üleandmise eesmärk, vaid võimalus vahendeid reaalselt kasutada. Seega ei välista ettevõtte üleminekut see, kui väidetav üleandja annab tegutsemiseks vajalikud materiaalsed vahendid üle ühele isikule, kuid reaalselt kasutab neid ettevõtte omandaja.

Vastavalt VÕS § 181 käesolevas jaos sätestatut ei kohaldata ettevõtte üleminekule juriidiliste isikute ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise puhul, samuti kui ettevõtte üleminek toimub seaduse alusel, eelkõige sundtäitmisel või pankrotimenetluses. Kohus märgib, et toodud paragrahvist tulenev välistav tingimus kohaldub pankrotimenetluses üksnes juhul, kui ettevõte või selle osad lähevad omandajale üle mõnes pankrotiseaduses sätestatud võõrandamise viisil. Arvestades eelviidatud kohtuasjas nr 2-07-16484 selgitatut, tuleb asuda seisukohale, et kui vara kasutusõigus läheb omandajale üle seetõttu, et üleandja ja omandaja vaheline üürileping öeldakse üles seoses üleandja pankroti välja kuulutamisega 14(19)

Tsiviilasi nr: 2-10-55799 PankrS § 51 lg 3 alusel, ei kuulu kohaldamisele VÕS § 181 sätestatud välistav klausel ning sellist tagajärge võib pidada ettevõtte ülemineku üheks tunnuseks teiste seas.

Haldusasjas nr 3-07-1524 hindas kohus ettevõtte ülemineku tunnustena ühingute juriidiliste aadresside, faktilise tegutsemiskoha (müügisalong), juhatuse liikmete ja osanike kattuvust, aga ka ärinime ja ühingu tüüpi.

Eeltoodu võib kokku võtta selliselt, et ettevõtte üleminekut tuleb jaatada siis, kui ettevõtte üleandjalt on ettevõtte omandajale üle läinud olulisemad kliendisuhted, ettevõtte omandaja asub seoses üürilepingu lõppemisega PankrS § 51 lg 3 alusel kasutama ettevõtte üleandja poolt varem kasutatud tootmisseadmeid sõltumata seadmete omandiõigusest ning ettevõtete osanike ring kattub.

Järgnevalt hindab kohus eeltoodud ettevõtte ülemineku eelduste olemasolu.

(a)

Kohus leiab, et kostjale on üle läinud võlgniku olulisemad kliendisuhted.

Vaidlust ei ole selles, et pärast pankroti välja kuulutamist ning võlgniku tegevuse lõppemist asus kostja ise võlgniku asemel kostja põhitegevuseks vajalikke metalltooteid tootma. Kostja on ise selgitanud, et kostja ettevõtte majandustegevus oli jaotatud kostja ja võlgniku juriidilise isiku vahel selliselt, et võlgnikku äriühingut kasutati kostja ettevõtte struktuurüksusena majandusriskide minimeerimiseks. Kostja 2008.a majandusaasta aruande lk-st 6 nähtub, et kostja 2008.a käive oli 43 281 402 krooni, ning sellest on kostja 2008.a jooksul teinud tehinguid võlgnikuga 39 030 012 krooni ulatuses (2008.a majandusaasta aruande lk 16) – ehk 90% Kostja käibest oli seotud võlgnikuga. Võlgniku käive aga oli pea täielikult seotud üksnes kostjaga. Võlgniku 2007 a majandusaasta aruandest nähtub, et 2007 a müügituluks oli 44 968 751 krooni (lk 6) ning sellest 44 827 372 krooni laekus kostjalt (k 15). Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et peale võlgniku tegevuse lõppemist liikusid kõik tootmisega seotud kulud hoopis kostja bilanssi ning kostja jätkas oma majandustegevust ainult oma äriühingu kaudu.

Kostja 2009.a. majandusaasta aruande lisast 16 (aruande lk 15) nähtub, et 2008.a jooksul oli kostja kuluks toorainele üksnes 561 250 krooni, samas tasus kostja alltöövõtu eest 38 928 254 krooni. Nimetatud summad on võrdelised audiitori poolt koostatud aktis (lisa 12) kajastatud tabelis 1 tooduga (laekumised kostjalt moodustasid 2008.a kokku 42 420 392,12 krooni). Ka 2009.a majandusaasta aruande lisas 21 (aruande lk 17) toodud andmed, mis puudutavad tehinguid seotud osapooltega, näitavad 2008.a jooksul kulu summas 37 349 676 krooni, mis vähenes 2009. aastaks 986 444 kroonini. Peale võlgniku tegevuse lõppemist 2009.a alguses aga nähtub kostja 2009.a. majandusaasta aruande samast artiklist, et 2009.a kulus kostjal toorainele juba 15 658 129 krooni ning alltöövõtukulu puudus täielikult – ehk et võlgnikule tasutavad töövõtutasud (ja tehingud seotud osapooltega) asendusid toorainekuluga, kuna kostja hakkas osutama sama töövõtuteenust iseseisvalt. Seega toimus kostja kulude ja tulude struktuuris oluline muutus ilma selleta, et see mõjutaks oluliselt kostja müügitulu ja muid finantsnäitajaid, samuti ilma selleta, et toimuks mingisugune muudatus kostja ettevõtte ja selle võlausaldajate vahelistes suhetes.

Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja 2009.a. majandusaasta aruande lisast 14 nähtuv müügitulu kahekordne langus toimus mitte Kostja tegevuse ümberstruktureerimisest, vaid, nagu on märgitud majandusaasta tegevusaruandes, ehituse mahu vähenemise tõttu.

15(19)

Tsiviilasi nr: 2-10-55799 Asjaolu, et kogu tootmistegevus, mille kostja eelnevalt võlgnikult sisse ostis, läks 2009 aastal üle kostjale, kinnitab ka kostja ettevõttes töötajate arvu muutumine.

Võlgniku poolt pankrotihaldurile esitatud aruandest (I kd tl 163 jj) nähtub, et 04.02.2009.a seisuga töötas võlgniku ettevõttes 19 töötajat: DA, SB, AD, VF, SG, SG, GI, EK, SK, AK, AK, LP, PP, DP, IS, AU, EU, TY, VZ. Kostja 2008.a majandusaasta aruande kohaselt töötas kostjal 2 töötajat (2008.a majandusaasta aruande lk 3), kelle töötasu koos puhkusetasuga moodustas 38 928 krooni. Seega oli kostja tööjõukulu 2008.a kokku 232 722,00 krooni (2008.a majandusaasta aruande lk 6). Samas nähtub kostja 2009.a majandusaasta aruandest (2009.a majandusaasta aruande lk 3), et 2009. aastal töötas Kostja ettevõttes juba 27 töötajat ning tööjõukulu oli 772 324 krooni (2009.a majandusaasta aruande lk 6). Kuigi kostja on kohtuistungil selgitanud, et 27 töötajat ei olnud tööl pidevalt, vaid see hõlmab ka töötajate vahetumist, siis kinnitab see siiski kohtu hinnangul, et tegemist ei olnud üksnes teatava tootmismahu suurenemisega kostjal, vaid sisuliselt võlgniku tootmismahu ülevõtmisega ettevõttesse, kus enne tootmine puudus.

Kohus märgib, et võlgnikul ei olnud oma tegevusajal sisuliselt muid olulisi kliendisuhteid peale kostja, kes ostis ära kõik võlgniku toodetavad tooted ja pakutavad teenused. Sellisena kujutas võlgniku tegevus ühte osa tootmis- ja turustamisahelast, mille põhiliseks kandjaks oli kostja. Et võlgniku tootmistegevus läks täielikult üle kostjale, siis on sellega toomis- ja turustamisahel endisel kujul säilinud ja võlgniku kõige olulisem kliendisuhe on saanud osaks kostja majandustegevusest. Kuna tootmis- ja turustamisahel on endisel kujul säilinud ja selle varem võlgnikule kuulunud osa on läinud kostja kontrolli alla, viitab see, et toimunud on ettevõtte üleminek VÕS § 183 mõttes.

Kohus leiab, et kliendisuhete üleminekul ei oma määravat tähtsust, kas kostja tarnib tootmistegevuseks metalli samadelt tarnijatelt, kes tarnisid võlgnikule. Kohus nõustub kostjaga, et metallimüüjatelt metalli ostmine on igale tootjale ainuvõimalik ning see ei kujuta endast majandustegevuse jaoks olulisi ja lisandväärtust loovaid kliendisuhteid. Kumbki pool ei ole vaidluses tõendanud seda, et seniste sidemete jätkamine võiks sellises äritegevuses ,nagu metalli ostmine tarnijatelt, anda mingisuguseid erivõimalusi, mida alles turule sisenev ettevõtja ei saaks.

(b) tootmisvahendid ja muu vara

Tsiviilasi nr: 2-10-55799

Tsiviilasi nr: 2-10-55799

Tsiviilasi nr: 2-10-55799 maksetähtpäevast. Sama punkti järgi on viivise maksimummääraks kokku lepitud 10% spetsifikatsioonis ja/või arve-saatelehes näidatud üldsummast. Kostja ei ole vastu vaielnud viiviste arvestusele. Lepingu punkti 7.1 järgi on hagejal õigus kauba eest tasumisest põhjendamata keeldumisel nõuda võlgnikult leppetrahvi 10% ulatuses tellimuses ja/või spetsifikatsioonis nimetatud üldsummast.

Peeter Pällin Kohtunik

19(19)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.