Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull
Kohtuasi
Aktsiaseltsi FRELOK hagi osaühingu SGA Production vastu võla saamiseks (menetluskulude kindlaksmääramise avaldus)
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 16. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-55799
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu SGA Production määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja aktsiaselts FRELOK (registrikood 10041520), esindaja vandeadvokaat Ksenia Kravtšenko Kostja osaühing SGA Production (registrikood 11094843), esindaja vandeadvokaat Janek Väli
Asja läbivaatamise kuupäev
16. september 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-55799 ja Harju Maakohtu 16. jaanuari 2013. a määrus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.
Tagastada Andrei Krivorukale (konto nr 10002026582008, AS SEB Pank) 22. mail 2013 osaühingu SGA Production eest tasutud kassatsioonikautsjon 50 (viiskümmend) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts FRELOK (hageja) esitas 8. novembril 2010 Harju Maakohtule hagi osaühingu SGA Production (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 1 000 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt on kostja üle võtnud selle äriühingu ettevõtte, kes jäi hagejale võlgu.
2.Harju Maakohus tegi 30. mail 2012 otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 56 209 eurot 20 senti, viivise 5620 eurot 92 senti ja leppetrahvi 2081 eurot 55 senti. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Harju Maakohtu otsus jõustus 3. juulil 2012.
3.30. juulil 2012 esitas hageja maakohtule menetluskulude rahalise jaotuse kindlaksmääramise
avalduse. Avaldaja palus kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõivu 4822 eurot 13 senti ja õigusabikulud 9083 eurot 67 senti. Hageja kinnitas, et kõik arvetes ja nende lisades märgitud menetluskulud on kantud kohtumenetluse tõttu praeguses tsiviilasjas.
4.Menetluskulude kindlaksmääramise avaldus koos lisadega toimetati kostja lepingulisele esindajale kätte 11. detsembril 2012. Vastuväidet või vastust kostja kohtule ei esitanud, menetlustähtaja ennistamist ta ei taotlenud.
5.Harju Maakohus (kohtunikuabi) rahuldas 16. jaanuari 2013. a määrusega avalduse. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 13 810 eurot ja kohustas kuni määruse täitmiseni tasuma menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud ulatuses. Maakohus leidis, et TsMS § 175 lg 1 esimeses lauses sätestatu kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Tutvunud kohtutoimiku materjalidega ja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusega, leidis kohus, et esindustoimingud on põhjendatud ja vajalikud kvaliteetse õigusabi osutamiseks kohtumenetluses. Hageja õigusabikulud ei ületa Vabariigi Valituse kehtestatud lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäära. Hageja nõutavatest õigusabikuludest tuleb maha arvata 95 eurot ja 87 senti, mis kulus menetluskulude kindlaksmääramise taotluse koostamisele. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ettevalmistamine ja koostamine kuulub juba uue iseseisva menetluse juurde. Hageja on märkinud avalduses tasutud riigilõivu summaks kokku 4822 eurot 13 eurot. Riigilõivu tasumine on tõendatud toimikus asuvate maksedokumentidega. Kuivõrd hageja tasutud riigilõiv on menetluskulu, kuulub väljamõistmisele kostjalt hageja kasuks hageja tasutud riigilõiv 4822 eurot 13 senti.
6.Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses palus kostja tühistada maakohtu määruse ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või teha uue määruse, millega jätta hageja taotletud õigusabikuludest välja mõistmata vähemalt 4900 eurot. Väljamõistetud kulud ei ole osaliselt põhjendatud.
7.Hageja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
8.Harju Maakohtu kohtunikuabi võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 6 alusel kohtunikule. Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tallinna Ringkonnakohus jättis 16. aprilli 2013. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei vastanud maakohtu menetluses hageja menetluskulude
kindlaksmääramise taotlusele ega esitanud sellele vastuväiteid. Maakohus tegi määruse 16. jaanuaril 2013. Alates 1. jaanuarist 2013 kehtivad TsMS § 175 lg 1 esimene ja teine lause järgmises redaktsioonis: „Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust." Kuigi menetluskulude väljamõistmise menetlus on hagita menetlus, kus kohaldatakse kohtu uurimisprintsiipi, on seadusandja soovinud eelnimetatud normi kehtestamisega kiirendada menetluskulude väljamõistmise menetlust ja tagada menetlusökonoomia. Seega pidi maakohus praegusel juhul kontrollima üksnes asjaolu, kas avaldus on selgelt põhjendamatu. Avaldus olnuks sätte mõtet tõlgendades selgelt põhjendamatu, kui hagejal esindaja olemasolu poleks menetluses nähtunud, esindaja ei oleks vastanud TsMS §-s 218 sätestatule või vastavaid menetlustoiminguid poleks tehtud. Menetlustoimingute osas on kostja tuginenud asjaolule, et temale ei ole teada teise hagi tagamise avalduse esitamine. Toimikus sisalduvad 8. novembri 2010. a ja 10. detsembri 2010. a hagi tagamise avaldused (vastavalt I kd, tl 185−218 ja II kd, tl 87−93). Seega on nimetatud kaebuse väide põhjendamatu. Kuna eespool nimetatud asjaolusid ei esinenud ning esindajakulusid taotleti piirmääras, ei pidanud maakohus kontrollima esindajakulude põhjendatust ja vajalikkust. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme. Kostja ei kasutanud oma õigust esitada maakohtus vastuväide ja on selle õiguse minetanud. Kuigi TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, ei ole see säte tõlgendatav viisil, et menetluskulude kindlaksmääramise taotlusele vastuväite esitamata jätmisel on võimalik see kohtule esitada esimest korda apellatsioonimenetluses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kostja sai talle menetluskulude avalduse kättetoimetamise ajal eeldada, et kohus kontrollib taotleja menetluskulude põhjendatust iseseisvalt. Kohus ei hoiatanud kostjat, et ei hakka vastuväidete puudumisel ise põhjendatust kontrollima. Riigikohus on korduvalt leidnud, et poolele peab menetluskulude suurus olema ettenähtav, mistõttu tuleb lähtuda hagi esitamise ajal kehtinud piirmääradest. Isegi kui kohaldada alates 1. jaanuarist 2013 kehtivat redaktsiooni, on ringkonnakohus seda ebaõigesti tõlgendanud. Kostja on seisukohal, et „selgelt põhjendamatu" all TsMS § 175 lg 1 tähenduses tuleb mõista ka ülepaisutatud kulusid ning kulusid, mis pole tekkinud kostja tõttu. Praegu
on sellised kulud kostjalt välja mõistetud vähemalt 4900 euro ulatuses.
11.Hageja leiab seisukohas määruskaebuse kohta, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 viimase lause alusel tühistada ja asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
13.Kolleegium lahendab kõigepealt küsimuse, kas praegusel juhul tuli menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda TsMS § 175 alates 1. jaanuarist 2013 kehtivast redaktsioonist või hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioonist.
14.Riigikohus on asunud korduvalt seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruse kohaselt tuleb arvestada ka sellega, milliseid kulutusi sai menetlusosaline ette näha. Seega tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel aluseks võtta need sätted, mis kehtisid hagi esitamise ajal, vt nt 15. oktoobril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-87-09 tehtud määruse p-d 14 ja 15. Kolleegium jääb varasemate seisukohtade juurde ka praeguses asjas. Hagi esitati praeguses tsiviilasjas 8. novembril 2010, mil TsMS § 175 lg 1 esimene lause kehtis järgmises redaktsioonis: „Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses." Seega oli kohtul selle redaktsiooni kohaselt kohustus kontrollida menetluskulude kindlaksmääramise avaldust ka omal algatusel ja menetlusosalised said seda ette näha. Maakohus on selle põhimõtte vastu eksinud ja kohaldanud alates 1. jaanuarist 2013 kehtivat TsMS § 175 redaktsiooni. Ringkonnakohus ei ole maakohtu viga parandanud. Selle eksimuse tõttu tuleb kohtumäärused tühistada ja saata asi hageja põhjendatud ning vajalike menetluskulude kindlaksmääramiseks maakohtule. Senises menetluses ei ole hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust TsMS § 175 lg 1 varasema redaktsiooni järgi nõutavas ulatuses kontrollitud. Kolleegium märgib täiendavalt, et vaidluse TsMS § 175 uue redaktsiooni kohaldamise kohta on suuresti põhjustanud maakohtu tegevusetus hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendamisel. Hageja esitas avalduse 30. juulil 2012 (IV kd, tl 70). TsMS § 176 lg 1 esimese lause kohaselt toimetab kohus menetluskulude kindlaksmääramise avalduse viivitamata vastaspoolele kätte. Maakohus on aga alles 26. novembril 2012 saatnud hageja e-kirja koos manuses oleva avaldusega edasi kostjale (IV kd, tl 89), samuti e-kirjaga. Toimikust ei nähtu muid vahepealseid toiminguid (nt puuduste kõrvaldamise määrus vms).
15.Kolleegium peab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida alates 1. jaanuarist 2013 kehtiva TsMS § 175 lg 1 kohta järgmist. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi ei ole kohtul kohustust kontrollida menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust, kui vastaspool menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle ja lepingulise esindaja kulud ei ole suuremad TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Sellest lausest teeb erandi TsMS § 175 lg 1 teine lause, mille kohaselt, kui menetluskulude
kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka kulude vajalikkust ja põhjendatust. TsMS § 175 lg-t 1 muutva eelnõu seletuskirjas on TsMS § 175 lg 1 muutmise vajadust põhjendatud eesmärgiga lahendada menetluskulude kindlaksmääramine mõistliku aja jooksul, eriti olukorras, kus pooled selle üle ei vaidle. Vt http://www.riigikogu.ee/?op=ems&page=eelnou&eid=66ff74e2-679c4088-9d57-f404ba313b4a& Kolleegium möönab eesmärgi põhjendatust, kuid näeb TsMS § 175 lg 1 rakendamisel mitut probleemi, eelkõige juhtudel, mil avaldusele vastuväidet ei esitata. Esmalt viitab kolleegium Riigikohtu 9. novembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-112-09 tehtud määruse p-le 18, milles leiti, et menetluskulude väljamõistmine toimub põhimõtteliselt samadel alustel kahjuhüvitise väljamõistmisega võlaõigusseaduse järgi. Seega toimub menetluskulude kindlaksmääramise menetluses sisuliselt kahju hüvitamise nõude maksmapanek, kuigi selleks TsMS-s eraldi ettenähtud menetluslikus korras. Kolleegium leiab, et TsMS § 175 lg 1 tõlgendamisel tuleb seetõttu (menetluskulude kindlaksmääramine kui kahju hüvitamise menetlus) arvestada mh TsMS § 231 lg-tega 2 ja 4, mis reguleerivad asjaolude omaksvõttu. Omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 järgi tähendab faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 kohaselt omaksvõttu eeldatakse. Riigikohus on olnud seisukohal, et TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 11). Eeltoodu kehtib ka menetluskulude kindlaksmääramise menetluses, vt ka määruse p 16 eeldatava omaksvõtu olukorra kohta. Seega võimaldab TsMS § 175 lg 1 esimene lause jätta menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse kontrollimata vaid siis, kui avaldus on omaks võetud. Omaksvõtuga sai arvestada ka TsMS § 175 lg 1 varasema redaktsiooni korral. Nimetatud tõlgendust toetab ka asjaolu, et Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruses nr 137 (lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad) on menetluskulude väljamõistmiseks sõltuvalt hagihinna suurusest kehtestatud suured vahemikud. Nt võib selle määruse § 1 kohaselt 32 000 euro suuruse hagihinna korral menetlusosaliselt väljamõistetav menetluskulu olla vahemikus 0 kuni 10 230 eurot, 64 000 euro suuruse hagihinna korral 0 kuni 17 300 eurot. Kolleegium märgib täiendavalt, et nii suured piirmäärade vahemikud raskendavad kohtutel diskretsiooniotsuse tegemist menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kohta ega võimalda menetlusosalistel hinnata tsiviilkohtumenetluse kulukust.
16.Kolleegium selgitab, et kokkuvõttes tähendavad eespoolsed seisukohad menetluskulude kindlaksmääramise menetluse kujundatuse kohta järgmist. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse saamisel toimetab kohus selle TsMS § 176 lg 1 järgi vastaspoolele kätte ja selgitab
kaaskirjas mh avaldusele vastuväidete esitamata jätmise tagajärgi, mh seda, et vastuväidete esitamata jätmisel loetakse avalduse väited omaksvõetuks ja kohus võib piirduda üksnes selle kontrollimisega, et esindaja kulud ei ole suuremad Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäärast. Kui vastaspool esitab avaldusele vastuväite, kontrollib kohus kulude põhjendatust ja vajalikkust.
17.Kolleegium peab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida ka seda, et TsMS § 662 lg-l 3 ei põhine ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise taotlusele vastuväite esitamata jätmisel ei ole võimalik seda kohtule esitada esimest korda apellatsioonimenetluses.
18.TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.
19.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.