2-11-24060/26 - Pankrotiõigus - Muud hagimenetluse pankrotiasjad - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

oleksid asjaoludest tulenevalt vaidlusaluste kinnistute hüpoteegipidaja ehk hageja õigused ka kostja pankrotimenetluses kaitstud. Väljamaksed pankrotivarast plaanis haldur teostada vastavalt kompromissile ehk täita kompromissimäärust, mille järgi oleks laekunud vahenditest tasutud eelisjärjekorras hageja nõue. Maksuamet on olnud kõikide kompromissiläbirääkimiste juures ning andnud selle sõlmimiseks oma nõusoleku. Pärast 12. mai 2011. a. koosolekut on kujunenud uus olukord, kus asjaolude muutumise tõttu ei ole maksuametil enam kostja pankrotimenetluses maksude ümberarvestamise tulemusel nõuet, mistõttu tuleks maksuameti poolt koosolekul esitatud vastuväide üldse tähelepanuta jätta. Esimese astme kohtu otsus 30. juuni 2011. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Harju Maakohtu 15. juuli 2009. a. määrusega kuulutati välja kostja pankrot. Hageja esitas kostja võlausaldajana pankrotimenetluses nõude 288.135, 70 eurot, mis tuleneb laenulepingust nr. 06-153076-JI, paludes rahuldada oma nõue esimese rahuldamisjärgu nõudena. Hageja esitas 6. augustil 2009. a. nõudeavalduse paranduse, paludes tunnustada laenulepingust tulenevat nõuet 4.508.344, 04 krooni kostja vastu 2. järgu nõudena, kuna võlausaldaja nõuet tagavate ühishüpoteekidega koormatud kinnistud on kolmanda isiku omandis ja ei kuulu võlgniku pankrotivara hulka. Swedbank AS esitas 17. novembril 2010. a. OÜ Bonuscapital (pankrotis) pankrotimenetluses nõuded - rahuldada Swedbank AS-i laenulepingutest nr. 06-145833 JI ja 07167934-JI tulenev nõue 29.520.344, 89 krooni OÜ NordCity Ehitus (pankrotis) vastu 1. rahuldamisjärgu nõudena ja laenulepingust nr. 06-153076-JI tulenev nõue 4.508.344, 04 krooni Credit Consulting OÜ (pankrotis) vastu Swedbank AS-i kasuks hüpoteegiga koormatud OÜ-le Bonuscapital (pankrotis) kuuluvate kinnisasjade registriosade nr. 12898502 ja 12898602 arvel esimese rahuldamisjärgu nõudena. Swedbank AS nõuded kogusummas 34.028.688, 93 krooni on Bonuscapital (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustatud esimese järgu nõuetena. Kostja pankrotitoimkonna koosoleku 12. jaanuari 2011. a. otsusega kinnitati 3 poolthäälega kompromissi sõlmimine ja kohtuvaidluse lõpetamine esitatud tingimustel. Kohtu 8. märtsi 2011. a. määrusega tsiviilasjas 2-09-18341, milles kostja Credit Consulting OÜ (pankrotis) esines hagejana ja hageja Swedbank AS kompromissi alusel kohustuse võtnud isikuna, kinnitati hageja, kostja, OÜ Bonuscapital (pankrotis) ja OÜ NordCity Ehitus (pankrotis) vaheline kompromiss, mille p. 1. 4 kohaselt loevad lepinguosalised p. 1. 3 alusel laekuvad rahalised vahendid Swedbank AS-i kasuks pandiga koormatud varaks koos sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Hageja esitas 14. jaanuaril 2011. a. pankrotihaldurile nõudeavalduse täienduse, milles palus rahuldada Swedbank AS-i laenulepingust nr. 06-153076-JI tulenev nõue kostja vastu esimese järgu nõudena. 12. mai 2011. a. nõuete kaitsmise koosolekul tunnistati hageja nõuet 2. rahuldamisjärgu nõudena. Kostja 12. mai 2011. a. nõuete kaitsmise koosoleku seisuga puudus hagejal kostja pankrotivara suhtes kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga tunnustatud pandiõigus, mida tuleks lugeda kaitsmiseta tunnustatuks PankrS § 103 lg. 4 kohaselt. 8. märtsi 2011. a. kohtumäärus tsiviilasjas 2-09-18341 ei ole selline kohtulahend, mis annab õiguse lugeda hageja väidetav pandiõigus kostja pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatuks. Kompromissi kinnitanud kohus ei ole hageja pandiõigust kostja pankrotimenetluses tunnustanud, vaid on kinnitanud teises tsiviilasjas saavutatud kokkuleppe, mille kohaselt lepinguosalised lugesid (p. 1. 4) kolmandale isikule OÜ Bonuscapital (pankrotis) kuuluvate kinnistute müügist kostjale laekuvad rahad hageja kasuks pandiga koormatud varaks. See, kuidas menetlusosalised ühes kohtuasjas otsustavad kompromissi korras reguleerida omavahelisi asja-, võla- jne. suhteid, omab nendevahelistes õiguslikes suhetes teistes menetlustes tähtsust sedavõrd, kuivõrd see ei ole teist menetlust reguleerivate imperatiivsete õigusnormidega teisiti ette nähtud. Kuivõrd PankrS § 103 lg. 4 räägib pandiõigusest, mis on jõustunud kohtulahendiga tunnustatud, s. t. kohtu otsustusest pooltevahelise

vaidluse kohta, kas nendevahelistes suhetes on tegemist nõuet tagava pandiõigusega või mitte, pole võimalik võrdsustada seda kohtuliku kompromissiga, milles pooled on ise kokku leppinud, mida nad loevad pandiks või mida mitte. Riigikohus märkis tsiviilasjas 3-2-1-11-99, et pandiõigusi ei saa lepingu alusel juurde luua, s. t. pant peab vastama seaduses sätestatud tingimustele. Kompromissilepingus sätestatud kujul hageja õigusega ei ole tegemist pandiõigusega, kuna selles puudub kostjale kuuluv hageja nõude rahuldamiseks realiseeritav pandiese. 8. märtsi 2011. a. kohtulikust kompromissist tulenevalt loetakse hageja kasuks pandiga koormatud varaks rahalised vahendid, mis laekuksid kostjale kolmanda isiku varade müügist. Riigikohus märkis otsuses 3-2-1-130-01, et kui pantija ei ole panditud vara omanik, on pandileping tühine. PankrS § 153 lg. 2 kohaselt rahuldatakse pandiga tagatud nõue esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses. Kuivõrd kohtuliku kompromissi kohaselt on hüpoteegiga koormatud vara omanikuks kolmas isik, mitte kostja, ei saa selle realiseerimisest kostjale laekuv raha muutuda iseenesest hageja uueks pandiesemeks. Pandiesemeks olid OÜ-le Bonuscapital (pankrotis) kuulunud kinnistud, mitte nende realiseerimisest saadud raha. Et lisaks kinnistutele oleks eraldi pandiesemeks ka kinnistute realiseerimisest saadud raha, ei ole kooskõlas pandieseme mõistega vastavalt AÕS §-le 207 ja PankrS § 153 lõikele 2. Esitatud tõendite kohaselt on hageja nõue kostja vastu 288.135, 70 eurot OÜ Bonuscapital (pankrotis) pankrotimenetluses 8. märtsi 2011. a. kompromissis märgitud pandiesemete (kinnistute) arvel esimese järgu nõudena tunnustatud (nõude 2.174.829, 61 eurot koosseisus), mistõttu hageja on oma tagatised kostjale esitatud nõude suhtes faktiliselt realiseerinud. Kohtuliku kompromissi sõlmimine võis olla kantud eesmärgist vältida kostja pankrotimenetluses täiendavat aja- ja rahakulu ning lähtudes pankrotitoimkonna ja pankrotihalduri eelnevatest heakskiitvatest seisukohtadest kompromissi suhtes pidas hageja võimalikuks sellisel kujul kompromissi sõlmida, mistõttu vastuväidete esitamine hageja nõude rahuldamisjärgule tekitas teatud mõttes vastuolu hageja ja kostja osavõtul jõustunud kohtuliku kompromissiga, kuid need motiivid ei saa olla seaduslikuks aluseks lugeda hageja nõue kaitsmiseta tunnustatud nõudeks vastavalt PankrS § 103 lõikele 4. Asjaolu, et väidetavalt puudub Maksu- ja Tolliametil nõue kostja pankrotimenetluses, asja lahendamisel tähtsust ei oma, kuna hagi on esitatud ainult kostja vastu. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Kohtumenetluse käigus selgus, et Maksu- ja Tolliametil tegelik nõue võlgniku suhtes puudus. Järelikult ei olnud 12. mail 2011. a. toimunud koosolekul Maksu- ja Tolliametil üldse õigust võlausaldajana esineda ja on ilmne, et sellise võlausaldaja mistahes vastuväited tuleb arvestamata jätta. Pankrotihaldur ja hageja osundasid Maksu- ja Tolliametil nõude puudumisele nii menetlusdokumentides kui ka kohtuistungil. Seega viide maakohtu otsuses, nagu oleks pankrotihaldur apellandi pandiõigusele vastu vaielnud, ei vasta tegelikele asjaoludele. Pankrotihalduri omaksvõtt on asjaolu, mida ringkonnakohus saab arvestada vastavalt TsMS § 652 lõikele 7. Pankrotitoimkonna esimees ei ole mitte kostja esindaja, vaid omab pelgalt istungil osalemise õigust. Maakohus on märkinud menetlusosaliseks pankrotitoimkonna esimehe Aleksei Vassiljevi. PankrS § 83 lg. 5 esimesest lausest tuleneb, et pankrotivõlgniku otsuse kehtetuks tunnistamise hagi läbivaatamisel kohtus osaleb pankrotivõlgniku nimel pankrotitoimkonna esimees. Ka nimetatud sätte varasemast redaktsioonist tuleneb, et pankrotitoimkonna esimees osaleb vaid pankrotivõlgniku nimel (ega osale iseseisva huvi tõttu). Kui seadusandja oleks silmas pidanud esindamist, oleks PankrS § 83 lg. 5 kahtlemata vastavas sõnastuses ka sätestatud. Seega toimkonna esimehe õigus piirdubki istungil osalemise õigusega ja toimkonna esimees ei saa võlgniku nimel esitada taotlusi ega teha avaldusi, mistõttu toimkonna esimehe osalemine ei saa olla määravaks olukorras, kus pankrotihaldur on võlgniku esindajana hagi omaks võtnud.

PankrS § 74 lg. 2 kohaselt ei saa kuuluda toimkonda (ega olla toimkonna esimeheks) isik, kelle on määranud võlausaldaja (Aleksei Vassiljev on toimkonda määratud Maksu- ja Tolliameti poolt), kellel tegelikult nõue puudub. Järelikult ei ole Aleksei Vassiljev õigustatud osalema menetluses toimkonna esimehena ning tema avaldused ja taotlused tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. Esindusõigus peaks olema teostatud ühiselt ja kahtlemata Credit Consulting OÜ huvides. Kohtuotsusest ei ole arusaadav, miks on pankrotihalduri seisukoht hagi õigeksvõtu osas pankrotivõlgnikku kahjustav, aga toimkonna esimehe vastuväited mitte. Arvestades kompromissi, siis on käesoleval juhul üksnes pankrotihaldur käitunud hagi omaks võttes pankrotivõlgniku huvides ning soovinud kinni pidada sõlmitud kompromissist. Maakohus leidis, et sõlmitud kompromiss ei oma üldse käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Veelgi enam, kohus tegi arusaamatu viite Riigikohtu lahendile 3-2-1-11-99, mis räägib lepingu (mitte kohtulahendi) alusel pandiõiguste loomise võimatusest. Seetõttu on asjakohatud kohtu põhjendused pandilepingu tühisusele, kuivõrd kompromissi puhul ei ole tegemist lepinguga, vaid kohtulahendiga. Kompromiss on lihtne ja arusaadav ka asjaga mitteseotud isikutele – sellega hoiti ära täiendavad vaidlus- ja täitmiskulud, mis oleks tulnud kanda mitmest erinevast pankrotipesast. Ühtlasi saavutati kompromissi sõlmimisega kolmes erinevas pankrotimenetluses oluline ajavõit, mis võimaldas omakorda viia pankrotihalduritel pankrotimenetlusi läbi menetlusökonoomikat silmas pidades, kahjustamata seejuures võlausaldajate huve. Kahtlust ei ole ka selles, et õigusrahu ja õiguskindluse põhimõtetega oleks vastuolus see, kui apellandil ei võimaldataks saada rahalisi vahendeid, mis oli apellandi ainsaks huviks kompromissi sõlmimisel. Oluline on seegi, et nii OÜ NordCity Ehitus kui OÜ Bonuscapital pankrotihaldurid on kompromissi täitma asunud ning kompromissi arvestavad jaotusettepanekud on kinnitatud. Ei Maksu- ja Tolliamet ega pankrotitoimkond ole esitanud kompromissi osas teistmisavaldust, mistõttu ei ole ühelgi isikul ega institutsioonil (s. h. kohtul) õigust eirata kompromissi kui jõustunud kohtulahendit ega takistada selle täitmist. PankrS § 541 tulenevalt kuulub väljamaksete tegemine pankrotihalduri kompetentsi ega puutu käesoleva tsiviilasja arutamise juurde. Õigusriigis ei saa tekkida vaakumit, kus jõustunud kohtulahend on kõigi osaliste poolt olnud oma sisult, põhieesmärgilt ja tingimustelt arusaadav ning on osaliselt juba realiseerunud, ent ei võimaldata kompromissi põhilise eesmärgi täitmist – s. t., et hagejalt võetakse ära õigus saada kinnistute müügist raha vastavalt kompromissile. Õigusrahu (ja jõustunud lahendist tulenevat apellandi õiguskindlust) ei saa mõjutada ühe asjaosalise teadmata põhjustel ajas muutuvad seisukohad ja argumendid. Õiguskindluse põhimõtte osaks on usalduskaitse põhimõte, mille osaks omakorda on õiguspärase ootuse põhimõte. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Kui hagi jäetakse rahuldamata, jääb apellant ilma kinnistute müügist saadust vahenditest, mille saamiseks oli apellandil kompromissist tulenev õigustatud ootus, samuti on apellant ilma jäänud kinnistutele seatud hüpoteekidest, kuivõrd on lähtunud jõustunud kompromissist ning andnud vastavad nõusolekud hüpoteekide kustutamiseks. Seega on õigusrahu ja õiguskindluse säilitamiseks ainuvõimalik esitatud hagi rahuldamine. Vastustaja seisukoht Pankrotitoimkonna esimees on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamine kahjustaks kostja võlausaldajate huve. Pankrotihalduri seisukoht Seoses uute tõendite esitamisega ei saa pankrotihaldur kinnitada, et Maksu- ja Tolliametil nõue kostja pankrotimenetluses puudub. Pankrotihaldur leiab aga, et maksuameti esindaja on olnud kõigi kompromissläbirääkimiste juures ning andnud kompromissi sõlmimiseks oma nõusoleku ning maakohtu otsus on vastuolus sõlmitud kompromissiga ega võimalda selle täitmist.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Maakohtu otsuses tuvastatud faktilisi asjaolusid ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud ja kooskõlas TsMS 652 lg. 1 punktiga 1 võtab ringkonnakohus need asjaolud asja lahendamisel aluseks. Hagis on hageja taotlenud, et kohus tunnistaks kehtetuks kostjaks oleva pankrotivõlgniku võlausaldajate 12. mai 2011. a. üldkoosoleku otsuse, millega otsustati mitte lugeda kaitsmiseta tunnustatuks tema 288.135, 70 euro suuruse nõude esimest rahuldamisjärku. Oma hagi põhjendades on hageja leidnud, et tema nõuet oleks tulnud kaitsmiseta tunnustada PankrS § 103 lg. 4 alusel, sest nõude pandiga tagatust on tunnustatud Harju Maakohtu 8. märtsi 2011. a. määrusega tsiviilasjas 2-09-18341, millega on kinnitatud selles tsiviilasjas tehtud kompromiss. Kui võlausaldajal on nõue või pandiõigus, mis PankrS § 103 lg. 4 kohaselt tuleb lugeda kaitsmiseta tunnustatuks, siis ei ole võlausaldajate koosolekust osavõtjatel õigust nõudele või pandiõigusele vastuväidet esitada, võlausaldajal aga ei ole kohustust esitada nõude tunnustamise hagi (vt. Riigikohtu lahendi 3-2-1-64-09 p. 8). Seega, kui jõustunud kohtuotsusega tunnustatud pandiõigus on jäetud alusetult tunnustamata, saab võlausaldaja taotleda üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist PankrS § 83 lg. 1 lause 1 alusel, mille kohaselt võlgnik, võlausaldaja või haldur võib nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, samuti otsuse, mille vaidlustamise õigus on seaduses otse ette nähtud. Niisuguse hagi ongi hageja esitanud, seega on hageja valitud õiguskaitsevahend lubatav. Apellatsioonkaebuses ei arvestanud aga apellant kohtule esitatud nõudega, kui leidis, et koosolekul võlausaldajana esinenud Maksuja Tolliametil (õigemini küll Eesti Vabariigil Maksu- ja Tolliameti kaudu) puudus õigus hageja nõudele vastuväidet esitada. Nii annab vastavalt eespooltoodule võlausaldajate üldkoosoleku otsuse vaidlustamiseks aluse PankrS § 83 lg. 1 ning otsuse vaidlustamine toimub samas paragrahvis sätestatud korras. Kooskõlas osundatud normiga on kohus olenevalt hageja poolt esiletoodust õigustatud kontrollima, kas võlausaldajate üldkoosoleku otsus vastab seadusele, aga samuti, ega selle tegemisel rikutud seadusest tulenevat korda või võlausaldajate ühiseid huve. Samas ei ole tähtsust sellel, kes võlausaldajatest just täpselt ja millistel kaalutlustel otsuse tegemist taotles. Nii ei ole ka vaidlusalusel juhul tähtsust sellel, et hageja nõude rahuldamisjärgu kaitsmiseta tunnustatuks lugemisega ei nõustunud just Maksu- ja Tolliamet. Küll oleks sellel, kes nõudele vastuväite esitas, oluline tähtsus siis, kui tegemist oleks nõude tunnustamise vaidlusega (PankrS § 106 lg. 1 laused 2 ja 3). Apellant on eksinud ka vaidluse poolte määratlemisel. Menetlusosaliste ring materiaalõiguslikus mõttes võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise vaidluses on kindlaks määratud PankrS § 83 lõigetes 1 ja 5: lõikes 1 määratletakse, kes võib olla taolises asjas hagejaks ning lõikes 5 määratletakse, kelle vastu tuleb taoline nõue suunata. PankrS § 83 lg. 5 kohaselt osaleb pankrotivõlgniku otsuse kehtetuks tunnistamise hagi läbivaatamisel kohtus pankrotivõlgniku nimel pankrotitoimkonna esimees; kui aga pankrotitoimkonda ei ole valitud, siis üldkoosolekul selleks valitud isik. Osundatud sättest nähtub ühemõtteliselt, et võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise hagis on kostjaks pankrotivõlgnik, kuid selle vaidluse läbivaatamisel esindab teda pankrotitoimkonna esimees või kui võlgniku pankrotimenetluses ei ole pankrotitoimkonda valitud, siis üldkoosolekul just võlgnikku selles vaidluses esindama valitud isik. Seega on kostja õigesti esitanud nõude Credit Consulting OÜ (pankrotis) vastu, kuid on ekslikult leidnud, nagu peaks võlgnikku vaidluses esindama pankrotihaldur. Lisaks sellele oli vaidlusaluse üldkoosoleku toimumise ajaks PankrS redaktsiooni ka muudetud, nii et pankrotihalduril on pankrotimenetluses seaduses sätestatud õigused ja kohustused, kuid ta ei ole enam võlgniku seaduslik esindaja, nagu apellant on ekslikult leidnud. Maakohus võis küll küsida pankrotihaldurilt asja kohta arvamust, kuid et haldur ei ole vaidluses menetlusosaliseks, ei saa tema poolt mingite asjaolude omaksvõtust või hagi õigeksvõtust rääkida. Selle üle, et vaidlusaluse asja läbivaatamisel osales võlgniku nimel pankrotitoimkonna esimees, ei ole vaidlust. Selle üle,

kas konkreetne isik saab kuuluda võlgniku pankrotitoimkonda ja olla selle esimeheks, ei ole kohus õigustatud vaidlusaluses asjas otsustama. Maakohus leidis õigesti, et hagi rahuldamiseks ei ole alust juba ainuüksi seetõttu, et vaidlusalune 8. märtsi 2011. a. kohtumäärus (tl. 8 – 11) ei ole PankrS § 103 lõikes 4 märgitud kohtulahend, millega oleks tunnustatud hageja pandiõigust vaidlusaluse nõude tagamiseks. Nii loetakse PankrS § 103 lg. 4 kohaselt nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud, ja pandiõigus, mida on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga tunnustatud või mis on kantud kinnistusraamatusse, laevakinnistusraamatusse, kommertspandiregistrisse või Eesti väärtpaberite keskregistrisse. Kohtumäärust, millega kinnitatakse poolte poolt kohtumenetluses sõlmitud kompromiss, ei saa pidada kohtulahendiks, millega oleks hageja pandiõigust tunnustatud, sest vaatamata asjaolule, et asjaosaliste sõlmitud kompromiss on kohtumäärusega kinnitatud, on tegemist võlaõigusliku lepinguga, mis erineb tavapärasest kompromissilepingust üksnes selle poolest, et on ühtlasi täitedokumendiks täitemenetluses, see ei anna aga kompromissile PankrS § 103 lõikes 4 sätestatud tähendust. Et osundatud määrusega ei saa lugeda hageja pandiõigust tunnustatuks, ei ole vaidlusaluse võlausaldajate üldkoosoleku otsus ebaõige, hageja nõude – tunnistada üldkoosoleku otsus kehtetuks - rahuldamine on välistatud ja muudel maakohtu otsuses kajastatud põhjendustel ei olegi asja lahendamiseks olulist tähtsust. Apellandi viited õiguskindluse ja hea usu põhimõtte rikkumisele ei ole vaidlusaluse asja asjaoludega seostatavad ega ole seega asjakohased. Küsimust sellest, kas hagejal on kompromissilepingust tulenevalt õigus oma nõude rahuldamisele eelisjärjekorras kompromissilepingus märgitud vara arvel, ei saa lahendada vaidlusaluses asjas, milles vaieldakse üldkoosoleku otsuse kehtivuse üle. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb menetlusosaliste apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg. 1 alusel apellandi kanda.