2-08-27371/60 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Kostjal oli liisitud sõiduauto Toyota Carina, mille liisinguvõlgnevus oli ületanud kolm kuud. Kostja soovis sõiduki enne maksegraafiku lõppemist välja osta ja 23. mai 2003. a. laenulepingu alusel võttiski selleks otstarbeks laenu Urmas Kaselt sularahas summas 63.000 krooni. Lepingu pooleks vormistati U. Kase abikaasa A. Kase. Lepingus märgitud kuupäev 23. mai 2004. a. on laenu tagastamise tähtaeg. Kostja lisas omalt poolt Urmas Kaselt laenatud rahale puuduva osa ning kandis selle sõiduki väljaostumaksena üle AS-le Hansa Liising. Võla tagastamise kohta pidasid pooled kirjalikku arvestust, kus allkirjastasid kõik tagastatud summad. Dokument, kus pooled kinnitasid allkirjaga sularahamakseid, asus hageja käes. Pärast kogu kohustuse täitmist ei osanud kostja pidada oluliseks võladokumendi väljanõudmist või maksekinnituse lehe üleandmist. Kuna kostjal ei ole võimalik tõendada laenusummade tagasimaksmist, on kostja alternatiivselt hageja nõude tasaarvestanud. Kostja andis hagejale üle sõiduauto Toyota Carina liisinguandjalt väljanõudeõiguse ning viimane on sõiduki omandi hagejale ka üle andnud. Märgitud asjaolu tõendab ARK-i 9. oktoobri 2007. a. tõend, mille järgi on hageja sõiduki omandanud ja hiljem ka võõrandanud. Liisingulepingust tuleneva väljanõudeõiguse üleandmise rahalise väärtuse suuruseks on 170.000 krooni. Viivisenõue on ebamõistlikult suur, hagi rahuldamise korral tuleb vähendada viivist mõistliku suuruseni. Lepingu punktis 6 on märgitud viivisemääraks 0, 1% laenujäägilt, kuid on täpsustamata, millise ajaperioodi eest (päev või kuu) selles määras viivist arvestatakse. Hageja on lähtunud päevamäärast, kostja sellega ei nõustu. Menetluse vahepealne käik Harju Maakohus rahuldas 1. juuni 2009. a. otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja 191.050 krooni ja lisanduva viivise. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu 1. juuni 2009. a. otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Harju Maakohus rahuldas 27. septembri 2010. a. otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja 173.285, 18 krooni ja lisanduva viivise. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. aprilli 2011. a. otsusega maakohtu 27. septembri 2010. a. otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus jättis 29. novembri 2011. a. otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse kohaselt leidis tuvastamist, et pooled sõlmisid 23. mail 2004. a. laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 63.000 krooni tagasimaksmise tähtajaga 12 kuud, ning

30.aprilli 2010. a. istungil avaldas hageja, et auto ostuhinna kohta on dokumendid raamatupidamises (tl. 125), 17. oktoobril 2011. a. aga kinnitas hageja, et tõendeid raha tasumise kohta siiski ei ole (tl. 223). Eeltoodust järeldub, et hageja on küll saanud kostjalt sõiduki omandiõiguse, kuid asjakohane vastusooritus puudub. VÕS § 200 lg. 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväited. Hageja ei ole esitanud tasaarvestuse avaldusele vastuväiteid, mis välistaksid täielikult või osaliselt kostja nõude maksmapaneku. Hageja esitas tasaarvestuse avaldusele aegumise vastuväite (tl. 60). VÕS § 200 lg. 2 ei sea piiranguid nõude tasaarvestamisele, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Seadusandja tahe on suunatud sellele, et vaatamata tasaarvestava poole nõude aegumisele on tasaarvestamine lubatud, kui õigus teise poole nõue tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Seega ei mõjuta hageja esitatud aegumise vastuväide tasaarvestuse kehtivust ning kostjal oli õigus oma nõue tasaarvestada. VÕS § 28 lg. 2 kohaselt, kui hinda ei ole määratud ega hinna määramise viisi ette nähtud ja hind ega hinna määramise viis ei tulene lepingu olemusest ega muudest asjaoludest, tuleb maksta lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik hind. Hageja hinnangul võib sõiduki hind olla 49.000 kuni 100.000 krooni (tl. 190). Kostja nõustus, et hind on 100.000 krooni (tl. 137b, 204). Kostja poolt hagejale üle antud sõiduki väärtuseks tuleb lugeda 100.000 krooni. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks oma hinna tasumise kohustuse täitnud või poolte vahel oleks muid kokkuleppeid, mis võiksid hageja kohustuse kostja ees välistada, on hageja täitmata kohustus 22. juuli 2003. a. tehingust tulenevalt kostja ees 100.000 krooni. Tasaarvestuse materiaalõiguslikud eeldused on täidetud ning pooltevahelised nõuded tuleb kattuvas ulatuses lugeda lõppenuks. Kuivõrd VÕS 197 lg. 2 kohaselt lõpevad tasaarvestatavad nõuded tagasiulatuvalt alates tasaarvestuse õiguse tekkimise hetkest, tuleb lõppenuks lugeda ka intressi ja viivisenõue. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata vaidluse maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja nõuet ei saa tasaarvestada, kuna kostja müüs sõiduki hagejale 19. mail 2003. a. ja 22. juulil 2003. a. sõlmitud laenulepingute tagamiseks. Käesolevas asjas esitas hageja aga nõude poolte vahel 23. mail 2004. a. ning 23. novembril 2004. a. sõlmitud laenulepingute alusel. Kostja ei saa jätkuvalt tasaarvestada aina uusi ja uusi laenulepinguid autoga, millega toimus tasaarveldus juba 2003. a.

Hageja esitas tasaarvestusavaldusele vastuväited. Maakohus jättis otsuses käsitlemata asjaolud, mille kohaselt hageja andis sõiduki kostjale rendile ning hageja kandis sõiduki remondikulu 1268, 01 eurot. Tallinna Ringkonnakohus märkis 8. aprilli 2011. a. otsuses, et tuvastada tuleb, kas hageja oli kohustatud kostjale tasuma tehingu objektiks olnud sõiduki väärtuse ja kui oli, siis kas selleks väärtuseks oli 170.000 krooni või mõni muu rahasumma. Maakohus on jätnud need asjaolud tuvastamata. Kohus ei ole põhjendanud järeldust, et kostja poolt hagejale üle antud sõiduki väärtuseks tuleb lugeda 100.000 krooni. Kohus on jätnud tuvastamata sõiduki tegeliku väärtuse, samuti arvestamata asjaoluga, et kostjal oli kohustus tasuda renti sõiduki kasutamise eest. Samuti on hageja valduse taastamisel sõiduki üle kandnud kulutusi summas 1268, 01 eurot. Kostja ei ole esitanud tõendeid sõiduki maksumuse kohta. Hageja esitas kohtule taotluse tõendite kogumiseks eesmärgiga tuvastada vaidlusaluse sõiduki maksumus, kohus jättis selle hageja taotluse lahendamata. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Apellatsioonkaebuse väidet, nagu oleks kostja müünud oma sõiduki hagejale enne 23. mai 2004. a. ja 23. novembri 2004. a. kuupäeva kandvate laenulepingute sõlmimist sõlmitud laenulepingute tagamiseks ja nagu oleks auto müügihinna nõue tasaarvestatud nende laenudega, ei ole hageja usutavalt põhjendanud ega tõendanud. Nii tuvastas maakohus, et oma väidet, nagu oleksid pooled 22. juulil 2003. a. üldse sõlminud laenulepingu, mille alusel hageja olevat andnud kostjale laenuks 35.000 krooni, ei ole hageja tõendanud. Apellatsioonkaebuses on hageja üksnes korranud oma väidet sel päeval kostjale raha laenamise kohta, kaebusest ei nähtu aga, miks hageja maakohtu otsuse põhjendusega ei nõustu, aga samuti, milliste tõendite alusel oleks hageja arvates tulnud järeldada teisiti. Kostja on hageja poolt väidetud laenulepingu sõlmimist ja raha saamist eitanud, hageja ei ole aga oma väite kohta esitanud kohtule ühtegi tõendit. Isegi väite selle kohta, et pooltel oli lisaks laenulepingutele, millele hageja oma hagi on rajanud, ka teisi laenulepinguid, sealhulgas 22. juuli 2003. a. laenuleping, on hageja esmakordselt esitanud alles 31. augusti 2010. a. menetlusdokumendis (kd. I, tl. 131), seega pea kaks aastat pärast seda, kui kostja vastuses hagiavaldusele tasaarvestuse tegemisele tugines ja kohtule ka sellekohase avalduse esitas (kd. I, tl. 22 – 25). Sedavõrd hilist asjaolude esmakordset esiletoomist, arvestades seda, et tasaarvestuse tegemisele oli kostja tuginenud nii vastuses hagiavaldusele (kd. I, tl. 23 – 25), millele ka tasaarvestuse avaldus oli lisatud (kd. I, tl. 28), kui vastuses hageja poolt kostja vastu esitatud pankrotiavaldusele (tsiviilasja 2-06-1235 lk. 157 – 158), millele samuti oli tasaarvestusavaldus lisatud (tsiviilasja 2-06-1235 lk. 159), ei suutnud hageja pool apellatsioonikohtu istungi mõistetavalt selgitada. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hageja poolt kostjale 22. juulil 2003. a. raha laenuks andmist ei ole tõendatud, seega ei ole tõendatud ka, et hagejal oleks olnud sellest tulenev nõue, mille tasaarvestuse küsimus kostja nõudega hageja vastu oleks üldse saanud kerkida. Apellatsioonkaebusest võib mõista ka, nagu viitaks hageja tasaarvestusele oma 19. mai 2003. a. laenulepingust tuleneva nõudega. Maakohus tuvastas otsuses, et 19. mai 2003. a. laenulepingu alusel laenas hageja kostjale 10.000 krooni ning et kostja maksis saadud laenu tagasi 5. septembril 2003. a. Neid asjaolusid ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Et selle laenulepingu alusel oli aga laenuks saadud raha tagasi makstud, siis ei oleks hagejal juba ainuüksi sellest tulenevalt olnud osundatud laenulepingust tulenevat nõuet, mida ta oleks saanud tasaarvestada kostja müügihinna tasumise nõudega tema vastu.

31.oktoobril 2007. a. hagejale tehtud avaldusega tasaarvestas kostja oma müügihinna tasumise nõude hageja nõudega tema vastu, mis tulenes 23. mai 2004. a. ja 23. novembri 2004. a. kuupäeva kandvatest laenulepingutest. Maakohus tuvastas, et sõiduki VÕS § 28 lg. 2 kohaseks müügihinnaks oli 100.000 krooni, tasaarvestuse materiaalõiguslikud eeldused olid täidetud ning pooltevahelised nõuded tuleb kattuvas ulatuses lugeda lõppenuks ning kuna tasaarvestatavad nõuded lõpevad tagasiulatuvalt alates tasaarvestuse õiguse tekkimise hetkest (VÕS § 197 lg. 2), siis tuleb lõppenuks lugeda ka intressi ja viivisenõue. Maakohtu otsuse ebaõigsust selles osas on apellant põhjendanud üksnes väitega, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud sõiduki maksumuse ning on jätnud valesti arvestamata selle, et apellandil olid kostja vastu nõuded kostja poolt auto kasutamisest ja hageja poolt auto remondi eest tasumisest tulenevalt: hageja on selgitanud, et müügilepingu sõlmimise järgselt jäi kostja autot kasutama ning pidi maksma selle eest hagejale igakuuliselt 4000 krooni, aga samuti, et hageja sai sõiduki kätte alles 20. juulil 2005. a. remonditöökojast, kuhu kostja oli selle remonti viinud, remondi eest tasus hageja aga 19.840 krooni. Muudele väidetavatele menetlusnormide rikkumistele ei ole apellant osundanud. Kolleegium leiab, et apellandi väited ei ole põhjendatud. Nii ei ole hageja vaidlusaluses asjas esitanud kostja vastu mingeid nõuded auto kasutamisest või remondi eest tasumisest tulenevalt. Arvestades eespooltoodut, mille kohaselt hageja ei olnud oma väidetavate nõuete tasaarvestamiseks teinud kostjale ka tasaarvestusavaldust, ei ole kohus vaidlusaluses asjas õigustatud otsustama selle üle, kas hagejal on tema poolt väidetud nõuded või kui suured need nõuded on. Mis puutub auto müügihinda, siis ei pea kolleegium võimalikuks tuvastada selle suurust erinevalt maakohtust. Kostja on nõustunud, et hagejale müüdud sõiduki hinnaks müügilepingu sõlmimise ajal saab lugeda 100.000 krooni. Hageja on kostjalt ostetud sõiduki hinna kohta andnud erinevaid selgitusi. Nii on ta leidnud, et selle ostuhind võis olla 40.000 krooni (kd. I, tl. 125), samas on hageja väitnud, et müüs sõiduki 31. augustil 2005. a. edasi kolmandale isikule 41.000 krooni eest (kd. I, tl. 131). Üldteada on, et sõiduki väärtus ajas ei suurene, vaid väheneb, seda enam, et hageja enda väidetel jäi sõiduk pärast kostjaga 22. juuli 2003. a. müügilepingu sõlmimist kostja valdusse ja kostja seda ka intensiivselt kasutas, samuti vajas sõiduk enne hagejapoolset edasimüümist remonti. Seega ei ole usutav, et sõidukit oleks pärast kaheaastast intensiivset kasutamist ja remontimist õnnestunud müüa alghinnast kõrgema hinnaga. Pealegi on hageja ise väitnud, et müügilepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku, et kostja ostab sõiduki aasta pärast hinnaga 83.000 krooni tagasi (kd. I, tl. 189). Kui hageja väidetest lähtuda ja eeldada, et aasta pärast müügilepingu sõlmimist pidi sõiduki hind poolte kokkuleppe kohaselt olema 83.000 krooni, siis arvestades sõiduki kulumist, ei saanud see müügilepingu sõlmimise ajal olla väiksem, vaid pidi olema suurem. Apellatsioonikohtu istungil möönis hageja, et sõiduki hind võis olla 100.000 krooni. 20. septembri 2011. a. menetlusdokumendis on hageja Kuldse Börsi andmetele viidates pidanud vaidlusaluse sõiduki maksimaalseks võimalikuks hinnaks samuti 100.000 krooni (kd. I, tl.