Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm, Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
08.04.2011, Tallinn
Tsiviilasja number
2-08-27371
Tsiviilasi
Anneli Kase hagi väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
6263.34 eurot (98 000 krooni)
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.09.2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Marek Mardi apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Anneli Kase (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXX X XXX-X XXXXXXX), lepinguline esindaja Kunnar Korsten
Marek
Mardi
vastu
võla
Kostja Marek Mardi (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XX XXXXXX XXXXX XXXXX XXXXXX XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Janek Valdma Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 27.09.2010 otsus tühistada ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Apellatsioonkaebuse lisana esitatud täiendavad dokumentaalsed tõendid (26.10.2010 tasaarvestusavaldus ja AS Eesti Post kviitung) tagastada apellandile.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi asjaolud
1.30.06.2008 esitas Anneli Kase (hageja, vastustaja) hagi Harju Maakohtusse Marek Mardi (kostja, apellant) vastu kahe laenulepingu alusel kostjale antud laenu, kokku 98 000 krooni, intressi 43 050 ja põhivõla ulatuses viiviste ning viivise 0,1% päevas põhinõudelt kuni põhinõude tasumiseni välja mõistmiseks. Menetluse käigus hageja vähendas nõuet viivise osas ja palus välja mõista viivised 50 000 krooni ning alates kohtuotsuse jõustumisest 0,1% põhinõudest päevas kuni põhinõude täitmiseni.
2.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt 23.05.2004 sõlmitud laenulepingu alusel andis hageja kostjale laenu 63 000 krooni tagasimaksmise tähtajaga 12 kuud ning 23.11.2004 laenulepingu alusel 35 000 krooni tagasimaksmise tähtajaga 3 kuud. Laenulepingutega võttis kostja kohustuse tasuda laenult intressi 5% laenu jäägilt igas kuus ning viivise määraks lepiti kokku 0,1% laenujäägilt. Kostja oma kohustusi täitnud ei ole, laenusummat ning intresse hagejale tagastanud ei ole. Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt tagastas kostja laenatud summad hagejale, alternatiivselt tasaarveldas hageja nõude hageja võlgnevusega tema ees. Tasaarvestusnõue ei ole aegunud.
4.Kostjal oli liisitud sõiduauto Toyota Carina, mille liisinguvõlgnevus oli ületanud kolm kuud. Kostja soovis sõiduki enne maksegraafiku lõppemist välja osta ja 23.05.2003 laenulepingu alusel võttiski selleks otstarbeks laenu Urmas Kaselt sularahas suuruses 63 000 krooni. Lepingu pooleks vormistati U.Kase abikaasa A.Kase. Lepingus märgitud kuupäev 23.05.2004 on laenu tagastamise tähtaeg. Kostja lisas omalt poolt Urmas Kaselt laenatud rahale puuduva osa ning kandis selle sõiduki väljaostu maksena AS-le Hansa Liising.
5.Võla tagastamise kohta pidasid pooled kirjalikku arvestust, kus allkirjastasid kõik tagastatud summad. Dokument, kus pooled kinnitasid allkirjaga sularahamakseid, asus hageja käes. Pärast kogu kohustuse täitmist ei osanud kostja pidada oluliseks võladokumendi väljanõudmist või maksekinnituse lehe üleandmist.
6.Kuna kostjal ei ole võimalik tõendada laenusummade tagasimaksmist, on kostja alternatiivselt hageja nõude tasaarvestanud. Kostja andis hagejale üle sõiduauto Toyota Carina liisinguandjalt väljanõudeõiguse ning viimane on sõiduki omandi
hagejale ka üle andnud. Märgitud asjaolu tõendab ARK-i 09.10.2007 tõend, mille järgi on hageja sõiduki omandanud ja hiljem ka võõrandanud. Liisingulepingust tuleneva väljanõude õiguse üleandmise rahalise väärtuse suuruseks on 170 000 krooni.
7.Viivise nõue on ebamõistlikult suur, hagi rahuldamise korral tuleb vähendada viivist mõistliku suuruseni. Lepingu p-6 on märgitud viivisemääraks 0,1% laenujäägilt, kuid on täpsustamata, millise ajaperioodi eest (päev või kuu) selles määras viivist arvestatakse. Esimese astme kohtu otsus
8.27.09.2010 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi, mõistis kostjalt välja põhivõla 98 000 krooni, intressi 43 050 krooni ja sissenõutavaks muutunud viivise 31 435.18 krooni ning viivised võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudest alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.
9.Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et nad sõlmisid laenulepingud, mille alusel sai kostja hagejalt laenu vastavalt 63 000 krooni ja 35 000 krooni. Pooled vaidlevad selle üle, kas lepingutel näidatud kuupäevad on lepingu sõlmimise kuupäevad või laenu tagastamise kuupäevad.
10.VÕS § 29 lg 4 sätestab, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Vaidlusaluste lepingute puhul tuleb lepingute teksti lõpus enne poolte allkirju märgitud kuupäevi lugeda lepingute sõlmimise kuupäevadeks. Laenulepingu puhul on laenu tagastamise konkreetne tähtaeg oluline lepingutingimus. Tavapärane on, et lepingu tingimustest eraldi märgitakse lepingu sõlmimise või lepinguteksti koostamise kuupäev, mitte lepinguliste kohustuste täitmise tähtpäev. Puudub mõistlik põhjendus, miks pooled oleksid pidanud paigutama laenu tagastamise lõppkuupäeva lepingutesse pärast lepinguteksti ja enne poolte allkirju, kuigi lepingud sisaldavad punkti laenu kestuse osas. Laenusumma sarnasus kostja poolt liisingulepingu lõpetamisel tasumisele kuulunud summaga ei tõenda, et liisingulepingu lõpetamiseks vajaliku summa saamiseks laenuleping sõlmiti 23.05.2003 ning lepingus on näidatud laenu tagastamise tähtaeg. Ei ole välistatud, et summade sarnasus tuleneb sellest, et kostja tasus liisingufirmale muudest allikatest saadud laenu abil, mida soovis omakorda refinantseerida hagejalt 23.05.2004 laenulepingu alusel saadud rahaga. Kuivõrd lepingutes ei ole selgelt ja üheselt mõistetavalt märgitud, et näidatud kuupäevad on laenu tagastamise kuupäevad, tuleb lugeda, et laenuleping 63 000 kroonile sõlmiti 23.05.2004 ning 12 kuuks antud laenu tagastamise tähtajaks oli seega 23.05.2005, 35 000 kroonise laenusummaga leping sõlmiti 23.11.2004 ning selle puhul 3 kuuks antud laenu tagastamise tähtaeg oli 23.02.2005.
11.Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit võlgnevuse tasumise kohta. Hageja eitab kostjalt laenusummade tagasisaamist. Kostja paljasõnaline väide laenude tagastamise kohta ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kostja on kohtuistungitel ka ise möönnud, et ei suuda tõendada laenu tagastamist ning seetõttu on viidanud hageja nõude tasaarvestamise võimalusele.
12.Kostja väitel oli hageja nõudega tasaarvestatavaks kostja nõudeks sõiduauto Toyota Carina liisinglepingust tuleneva väljanõudeõiguse üleandmisest tuleneva rahalise hüvitise nõue. Kostja on tasaarvestusavalduse esitanud pankrotimenetluses 31.10.2007. Tasaarvestusavalduse põhjenduste kohaselt on kostja suulise kokkuleppe alusel andnud Anneli Kasele üle sõiduauto väljanõudeõiguse liisinguandjalt ning vastavalt saadud õigusele on viimane sõiduki omandi hagejale üle andnud. Arvestades
väljanõude õiguse omandamise alusel saadud sõiduki turuväärtust, on sõiduki väljanõude loovutamise hinnaks 170 000 krooni.
13.Asjas esitatud tõenditest järeldub, et kostja tasus AS-le Hansa Liising sõiduki liisingulepingu lõpetamiseks sõiduki lepingujärgse jääkmaksumuse, kuid liisingueseme omandiõiguse üleminekut kostjale liiklusregistris ei registreeritud. Nii nähtub AS-i Hansa Liising Eesti 23.05.2003 arvest nr 8129344759, et liisingulepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks tuli kostjal tasuda koos intressi ja lepingu ennetähtaegse lõpetamise tasuga kokku 65 713.53 krooni. Arvele on tehtud märge, et arvest on tasutud 1727.94 krooni ning tasumisele kuulub 63 985.59 krooni. AS Hansa Liising Eesti konto väljavõttest nähtub, et selle summa on kostja tasunud 23.05.2003. Lepingu ennetähtaegne lõpetamine tähendab, et lepingulised kohustused täidetakse ennetähtaegselt, kohtule ei ole esitatud tõendeid, et AS Hansa Liising Eesti oleks liisingulepingu kostjaga üles öelnud. Tavapäraselt sisaldab liisinguleping liisinguvõtja õigust omandada lepingu lõppemisel liisinguese jääkmaksumuse tasumise teel. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Liisinguesemeks olnud sõiduk Toyota Carina E, reg nr XXX XXX, oli kostja valduses. Kostja, makstes AS-le Hansa Liising Eesti liisingulepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks nõutud summa, mis sisaldas muuhulgas sõiduki liisinglepingu järgset jääkmaksumust, kasutas talle liisingulepingu järgi kuuluvat liisingueseme omandamise õigust. Eeltoodu alusel läks liisingulepingu lõpetamise järel sõiduki omandiõigus poolte kokkuleppel üle kostjale. Kuna sõiduk oli juba kostja valduses ning sõiduki jääkmaksumuse tasumise järel ei olnud kostjal VÕS § 363 p-st 3 tulenevalt sõiduki liisingufirmale tagastamise kohustust, vaid omandiõigus läks kostjale üle, ei olnud kostjal enam sõiduki liisingufirmalt väljanõudeõigust, mida hagejale loovutada. Seega ei saa kostjal olla ka hageja vastu väljanõudeõiguse loovutamise eest rahalise hüvitise nõuet, mida hageja laenulepingutest tuleneva nõudega tasaarvestada.
14.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja omandas vaidlusaluse sõiduki 22.07.2003 ostumüügilepinguga. Lepingu päises on müüjaks märgitud AS Hansa Liising, kuid samas on lepingule müüjana alla kirjutanud Marek Mardi. Leping sisaldab taotlust registreerida omanikuvahetus liiklusregistris ning sõiduki kasutajaks märkida Marek Mardi. Lepingul puuduvad ARK-i büroo märkused registreerimistunnistuse väljastamise jms kohta, mistõttu ei ole teada, kas hageja omanikukanne liiklusregistrisse tehti selle lepingu alusel.
15.Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et nii liisingulepingu lõpetamise järel kui ka pärast sõiduki hagejale müümist jäi sõiduk tegelikkuses kostja valdusesse. Kohus eespool tuvastas, et sõiduki omandiõigus läks kostjale üle liisingulepingu lõppemisel. Sõiduki kui vallasasja omandiõiguse üleminek ei sõltu omandiõiguse ülemineku registreerimisest liiklusregistris, kuid uue omaniku kohta liiklusregistrisse kande tegemiseks võib olla vajalik selle isiku nõusolek, kes hetkel on liiklusregistrisse omanikuna sisse kantud. Seetõttu ei välista AS-i Hansa Liising müüjana 22.07.2003 ostu-müügilepingusse märkimine sõiduki omandiõiguse varasemat üleminekut kostjale. Kõike eeltoodut arvesse võttes kostjal puudub hageja vastu nõudeõiguse loovutamisest tulenev tasaarvestatav nõue.
16.Kuna kostjal puudub sõiduki väljanõudeõiguse loovutamisest tulenev hüvitise nõue hageja vastu, ei analüüsi kohus põhjalikumalt hüvitise suurusega seotud poolte väiteid, samuti väiteid tasaarvestatava nõude aegumise kohta. Kostja ei ole tõendanud
laenusummade hagejale tagastamist ning kostjal puudus hageja vastu tasaarvestatav nõue. Seega on kostjal hageja ees laenulepingutest tulenevad kohustused täitmata. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik andma teisele isikule rahasumma või asendatava asja, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 annab võlausaldajale õiguse nõuda võlgniku poolt raha maksmise kohustuse rikkumise korral selle täitmist. Eeltoodu alusel on hageja nõue 98 000 krooni saamiseks põhjendatud ja laenulepingutega tõendatud ning tuleb rahuldada.
17.Laenulepingutes on pooled kokku leppinud intressi maksmises määraga 5% laenu jäägilt igas kuus. Hageja on arvestanud intressi summas kokku 43 050 krooni, sealhulgas 23.05.2004 laenulepingu järgi 37 800 krooni ja 23.11.2004 laenulepingu järgi 5250 krooni. Kostja ei ole intressinõude suuruse osas vastuväiteid esitanud. Hageja nõutav intress vastab pooltevahelistes laenulepingutes kokkulepitule. VÕS § 94 lg 1 alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressid 43 050 krooni.
18.Laenulepingute p-des 6 sisaldub poolte kokkulepe viivisemääras 0,1% laenujäägilt. 31.08.2010 kohtuistungil hageja taotles viivised välja mõista summaliselt 50 000 krooni ning alates kohtuotsuse jõustumisest 0,1% põhinõudest päevas kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 101 lg 1 p 3 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 113 lg 8 koostoimes VÕS §-ga 162 annab võlgnikule võimaluse nõuda ebamõistlikult suure viivise vähendamist mõistliku suuruseni. Kuna lepingutes on viivisemäär sätestatud ebaselgelt ning ei ole võimalik üheselt hinnata, kas kokkulepitud viivisemääraga 0,1% laenujäägilt tuleb viiviseid arvestada ühes aastas, kuus või iga viivitatud päeva eest, kostja on sellele viivisemäärale vastu vaielnud, siis on õige ja mõistlik kohaldada seadusjärgset viivise määra.
19.Hageja 23.05.2004 sõlmitud laenulepingust tulenev nõue 63 000 krooni saamiseks muutus sissenõutavaks alates 24.05.2005 ja 23.11.2004 sõlmitud laenulepingust tulenev nõue 35 000 krooni saamiseks alates 24.02.2005. Hageja soovib summaliselt viivised välja mõista hagi esitamise, see on 30.06.2008 seisuga. Seadusjärgse viivisemäära järgi arvestatult on 30.06.2008 seisuga viivised muutunud sissenõutavaks kokku summas 31 435.18 krooni järgmiselt: 24.02. – 23.05.2005 võlasumma 35 000 tasumisega viivitatud 88 päeva eest määraga 9,0% aastas (0,025% päevas) summas 700 krooni; 24.05. – 30.06.2005 summa 98 000 tasumisega viivitatud 37 päeva eest määraga 9% aastas (0,025% päevas) = 906.50 krooni; 01.07. – 31.12.2005: 98 000 krooni x 0,025% x 183 päeva = 4483.50 krooni; 01.01. – 30.06.2006: 98 000 krooni x 0,026% x 180 päeva = 4586.40 krooni; 01.07. – 31.12.2006: 98 000 krooni x 0,027% x 183 päeva = 4842.18 krooni; 01.01. – 30.06.2007: 98 000 krooni x 0,029% x 180 päeva = 5115.60 krooni; 01.07.2007 – 30.06.2008: 98 000 krooni x 0,030% x 365 päeva = 10 731 krooni. Hageja kasuks tuleb välja mõista hagi esitamise ajaks seadusjärgse viivisemäära järgi sissenõutavaks muutunud viivised ning edasi viivised VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest.
Apellatsioonkaebus
20.Marek Mardi palub tühistada maakohtu otsuse ja saata tsiviilasi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
21.Kaebuse põhjenduste kohaselt sätestab TsMS § 438 lg 1, et otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Kohus on jätnud esitatud asjaolud lõpuni kvalifitseerimata. Kostja on kogu menetluse jooksul väitnud, et sõiduki üleandmisest tulenev nõude olemasolu hageja vastu ei sõltu sellest, milline õiguslik kvalifikatsioon õigussuhetele anda.
22.Kostja on vastusena hagile toonud välja asjaolu, et kostja poolt kinnimakstud sõiduki omand ja valdus on üle läinud hagejale ning hageja poolt ei ole sõiduki eest makstud raha ega tehtud muus vormis mingit vastusooritust. Nendel asjaoludel on tal hageja vastu nõue, mis on võrdne auto turuväärtusega ning hageja soovib seda tasaarveldada tsiviilasjas esitatud nõudega. Samas möönis kostja, et tasaarvestatava nõude olemasolu seisukohast ei ole vahet, kas kvalifitseerida hageja ja kostja suhet sõiduki väljanõude õiguse loovutamisena või sõiduki müügina kostjalt hagejale. Mõlemal juhul on hageja saanud kostjalt vara (kas sõiduki või sõiduki väljanõudeõiguse) ning puudub asjakohane vastusooritus, mille suuruseks vastavalt VÕS § 28 lg-le 1 ja lg-le 2 on kas tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik hind. Kuna üleantavaks varaks oli sõiduk või selle väljanõudeõigus, tuleb kostja hinna tasumise kohustust hinnata sõiduki hariliku väärtuse järgi. Selleks on hageja hinnangul 170 000 krooni, mille ulatuses on kostja teinud hagejale tasaarvestusavalduse. Eelnevaga peaks olema kostja piisava selgusega väljendanud, millistel asjaoludel ja millist nõuet ta hageja nõudega tasaarvestab ning et kostjal on hageja vastu nõue, sõltumata sellest, millisel viisil õigussuhteid kvalifitseerida.
23.Kui kohus tuvastas, et poolte suhted ei kvalifitseeru väljanõude õiguse loovutamisena ning on sisuliselt asunud seisukohale, et sõiduki omand oli eelnevalt üle läinud kostjale, siis oleks kohus pidanud selgitama, miks ta ei nõustu kostja väitega ning otsustama, kas kohaldamisele kuulub VÕS § 208 lg 1 ning kas kostja on nõude tasaarvestanud.
24.Kohus, rikkudes TsMS § 436 lg 7, sidus kogu otsuse kostja õigusliku seisukohaga, et poolte suhteid tuleb kvalifitseerida väljanõudeõiguse loovutamisena. Sellega piirdudes on kohus pooli üllatavalt leidnud, et kostjal hageja vastu üldse nõudeõigust ei ole, kuigi kohus on otsuses rõhutanud, et kostjal puudub just sõiduki väljanõudeõiguse loovutamisest tulenev hüvitise nõue ning seega ei saa kostjal olla ka hageja vastu väljanõudeõiguse loovutamise eest rahalise hüvitise nõuet. Ostu-müügisuhet, milleni kohus sisuliselt jõudis, motiveerivas osas üldse ei mainita, kuigi kirjeldavas osas leidis kohus, et ka hageja on seisukohal, et ostis auto kostjalt. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 436 lg 8, mille järgi otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused.
25.Vältimaks etteheiteid ebapiisava või ebaselge tasaarvestuse tahteavalduse osas, tegi kostja hagejale täiendava tasaarvestusavalduse, mille palub võtta asja materjalide juurde. Vältimaks etteheiteid selles osas, et kostjalt hagejale esitatud tasaarvestusavaldus, oma viitega poolte suhete õiguslikule kvalifikatsioonile, on ebapiisav või ebaselge või kitsendav, tegi kostja hagejale täiendava ülesütlemisavalduse.
26.Kostja taotlus on, et tema tahe tasaarvestada sõiduki vastusoorituseta üleandmisest tulenev nõue hageja nõudega, oleks täielikult õigusselge sõltumata sellest, kas kolmepoolset 22.07.2003 ostu-müügi lepingut tõlgendada hageja ja kostja vahelise ostumüügi ja asjaõiguslepinguna või kostjalt hagejale loovutatud väljanõudeõiguse alusel omandi üleandmise asjaõiguslepinguna AS Hansa Liising Eesti ja hageja vahel.
27.Kohus tegi eksliku järelduse 22.07.2003 sõiduki kolmepoolset ostu-müügi lepingut hinnates, kui leidis, et sõiduki omand läks (või oli läinud) AS-lt Hansa Liising Eesti üle kostjale, mitte kostja ei loovutanud väljanõudeõigust hagejale ning auto omandit ei antud liisinguandja poolt üle hagejale väljanõudeõiguse loovutamise alusel. Kui kohus on õigesti tuvastanud, et kolmepoolses lepingus (liisinguandja omanikuna, kostja liisinguvõtjana ning hageja ostjana) on väljendatud selge taotlus registreerida hageja sõiduki omanikuks ja kostja sõiduki kasutajaks, siis ei ole õige (ei saa olla õige) järeldus, et sama lepinguga muutus (või mõne varasema lepinguga oli eelnevalt muutunud) omanikuks kostja. Kuid kohus just sellisele järeldusele jõudis.
28.Vastuoluliselt ja eksitavalt on kohus seadnud kahtluse alla, et ei ole teada, kas hageja omanikukanne liiklusregistrisse tehti selle lepingu alusel, samas kui kohus on eelmistes lausetes tuvastanud, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja omandas vaidlusaluse sõiduki ostu-müügilepinguga ning hageja registreeriti liiklusregistris vaidlusaluse sõiduki omanikuks ostu-müügilepingu sõlmimisega samal päeval 22.07.2003.
29.Hinnates kolmepoolset lepingut selliselt, et kostja on hüpoteetilise lepinguga muutunud omanikuks juba varem ning AS Hansa Liising Eesti figureerimine lepingus ei oma mingit tähendust, on kohus TsMS § 436 lg 3 rikkudes rajanud otsuse asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud ning mille kohta ei ole pooltel olnud võimalik oma arvamust avaldada. Samuti ei ole selline järeldus kooskõlas 22.07.2003 lepingus kajastatuga.
30.Liisingusuhete tavapraktika on selline, et pärast viimase makse tegemist väljastab liisinguettevõte liisinguvõtjale volikirja, mille alusel liisinguvõtja saab liisingufirma nimelt vormistada omandiõiguse ülemineku liisingufirmalt endale või kolmandale isikule. Suure tõenäosusega on sellise korraldusega sõlmitud ka 22.07.2003 ostumüügileping, kuid kuna kohus ei ole juhtinud poolte tähelepanu, et nimetatud lepingut saab hinnata ka nii, nagu eksisteeriks veel mõni teine varasem leping, ei ole pooltel olnud võimalik selle kohta eelnevalt arvamust avaldada ega asjakohaseid tõendeid koguda.
31.Arvestades asjaolu, et kohus on hinnanud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest ega ole juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ning ei ole andnud pooltele võimalust avaldada oma seisukohta, ei saa seda rikkumist kõrvaldada apellatsiooniastmes. Kohus jättis otsustamata, kas kohaldamisele kuulub VÕS § 208 lg 1. Lisaks ei ole kohus võtnud seisukohta tasaarvestusnõude aegumise vastuväite küsimuses. Ka seda peab olema võimalik apellatsiooni korras vaidlustada. Vastustaja seisukoht
32.Anneli Kase vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
33.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlus- ja materiaalõiguse normide olulise rikkumise tõttu ning tsiviilasi tuleb saata tagasi uueks arutamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
34.Esmalt nähtub tsiviilasja materjalidest, et lahendatava apellatsioonkaebuse esitamise ajaks puudub poolte vahel vaidlus, et hageja nõude aluseks olevate laenulepingute alusel sai kostja hagejalt laenu kokku 98 000 krooni vastavalt lepingutes märgitud tingimustele. Apellant (kostja) ei vaidlusta otsuse põhjendava osa p-des 3 ja 4 sisalduvaid maakohtu järeldusi, et laenulepingute sõlmimise kuupäevadena leidsid tõendamist 23.05.2004 ja 23.11.2004. Seega selles osas ringkonnakohus maakohtu otsust ei kontrolli ja lähtub edasises käsitluses nimetatud kuupäevadest. Samuti ei
vaidlusta apellant maakohtu järeldust selle kohta, et tema väited laenu tagastamise kohta on tõendamata (maakohtu otsuse p 5). Seega puudub poolte vahel vaidlus, et hageja laenulepingutel põhinev nõue kostja vastu on muutunud sissenõutavaks.
35.Apellant vaidlustab maakohtu järeldusi kostjal hageja suhtes vastunõude olemasolu tuvastamisel. 31.10.2007 kostja pankrotimenetluses toimunud kohtuistungil esitas kostja hagejale tasaarvestuse avalduse (t lk 28), mille kohaselt tasaarvestas ta laenulepingutest tuleneva hageja nõude enda nõudega hageja vastu suuruses 170 000 krooni. Avalduse kohaselt tuleneb kostja nõue hageja vastu sõiduauto Toyota Carina väljanõudeõiguse AS Hansa Liising Eesti vastu üleandmise väärtusest. Seega tuli maakohtul tuvastada, kas hagejal oli kohustus maksta kostjale viidatud rahasumma ning kas esitatud tasaarvestuse avaldus selle kohustuse lõpetas.
36.Maakohtu menetluse kestel tõi kostja seonduvalt nõudega hageja vastu välja järgmised faktilised asjaolud: kostja liisinguvõtjana tasus AS-le Hansa Liising Eesti maikuus 2003 kasutusrendilepingu lõpetamisel sõiduauto välja ostmiseks 65 718.53 krooni; 22.07.2003 kirjutasid hageja ja kostja ARK-i Tallinna büroos alla ostu-müügilepingu (t lk 49), mille alusel läks sõiduki omandiõigus üle hagejale; auto oli edasi kostja valduses; raha sõiduki eest kostja hagejalt ei saanud (t lk 24-25).
37.Hageja on seonduvalt sõiduki omandi üleminekuga toonud esile järgmised faktilised asjaolud (t lk 131-132): 22.07.2003 sõlmisid pooled tõepoolest ostu-müügilepingu, hageja ostis sõiduki kostjalt, mitte AS-lt Hansa Liising Eesti (t lk 47, 124); sõiduki omandiõigus oli liisinguandjalt läinud kostjale üle 23.05.2003 müügilepingu nr 0015072L TOL alusel; 22.07.2003 müüs kostja sõiduki hagejale 19.05.2003 ja 22.07.2003 sõlmitud laenulepingute tagamiseks; kostja jäi sõiduki kasutajaks ja pidi seda hooldama ning tasuma igakuiselt renti 4000 krooni; pooled olid leppinud kokku, et aasta möödudes ostab kostja sõiduki tagasi 83 000 krooni eest, mis sisaldab 35 000 krooni laenu tagastamiseks ja 48 000 krooni renditasu; mai- ja novembrikuus 2004 sai kostja uuesti laenu (vastavalt hagetavatele lepingutele); detsembrikuus kadus kontakt kostjaga ja sõiduki sai hageja kätte 20.07.2005 remonditöökojast; kostja oli auto remonti viinud, kuid järgi enam ei läinud; 31.08.2005 müüs hageja sõiduki maha 41 000 krooni eest; hagejal jäi kostjalt saamata lisaks hagetavatele summadele 2003. aastal antud laenu- ja rendiraha, samuti sõiduki remondikulu 19 840 krooni, kokku kahju üle 200 840 krooni; sõiduki väärtuseks ei olnud 170 000 krooni.
38.Maakohus on otsuses asunud seisukohale, et 22.07.2003 kuupäeva seisuga ei olnud kostjal enam nõudeõigust AS Hansa Liising Eesti vastu, sest omand sõidukile oli väljaostuhinna tasumisega liisingulepingu lõpetamisel kostjale juba maikuus üle läinud ning endise liisinguandja nimetus esineb lepingul seetõttu, et omanikukanne oli registris tegemata. Kolleegium nõustub põhimõtteliselt maakohtuga, kuid on seisukohal, et käesoleva vaidluse lahendamisel ei ole see asjaolu esmaolulise tähtsusega. Käesolevas asjas tuleb tuvastada, kas kostjal oli nõue, mida ta sai 31.10.2007 avaldusega tasaarvestada ehk kas kostjal oli hageja vastu rahaline nõue tulenevalt sõiduki omandi üleandmisest.
39.VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Seadus ei kehtesta tasaarvestuse avaldusele vormi- ega sisunõudeid, välja arvatud, et tegemist ei tohi olla tingimusliku või tähtaja määramisega tehtud avaldusega. Seaduse mõtte kohaselt peab käsitletavast avaldusest minimaalselt tulenema teave tasaarvestatavate pooltevaheliste nõuete kohta sellises määras, et avalduse saanud isikul on võimalik aru saada, milliseid nõudeid silmas peetakse. Seega ei pea seaduse mõtte kohaselt avaldus sisaldama nõuete suurusi, tasaarvestatavate summade arvestust ega ka nende nõuete õiguslikku kvalifikatsiooni.
40.31.10.2007 avalduses on kostja nõudena hageja vastu välja toonud rahasumma 170 000 krooni sõiduauto Toyota Carina E omandi üleandmise eest. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et kostja andis tõepoolest hagejale nimetatud sõiduki omandi üle 22.07.2003. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et mõlemad isikud on saanud üheselt aru, millisest tehingust väidetavalt tekkinud nõuet kostja oma avalduses silmas pidas. Tulenevalt VÕS §-st 198 ei pidanud kostja tasaarvestuse avalduses üldse märkima oma nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja selle nõude kontrollimisel ei ole kohus märgitud kvalifikatsiooniga seotud. Mõlemad pooled on maakohtus selgitanud, et 22.07.2003 sõlmisid nad sõiduki ostu-müügilepingu ja selle alusel läks sõiduki omand üle.
41.Seega puudub poolte vahel sisuline vaidlus, et 22.07.2003 lepingu näol oli tegemist müügilepinguga, kuid tuvastada tuleb, kas hageja oli selle alusel kohustatud kostjale tasuma tehingu objektiks olnud sõiduki väärtuse ja kui oli, siis kas selleks väärtuseks oli 170 000 krooni või mõni muu rahasumma. Sel eesmärgil tuleb tuvastada pooltevahelised kokkulepped tehingu sõlmimisel ja 22.07.2003 tehingut tõlgendada. Omakorda selleks peavad pooled eelmenetluses esitama kohtule kõik faktilised asjaolud seonduvalt tõlgendatava tehinguga ja pooltevaheliste suhetega ning vajadusel ka tõendid oma väidete tõendamiseks.
42.Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja esitas alles sisulise arutamise käigus (viimasel kohtuistungil; t lk 131-132) 22.07.2003 lepingu sõlmimisega seonduvad faktilised asjaolud (vt otsuse p 37). Samas nähtub, et vajadust müügitehinguga seonduvat tõendada selgitas kohus hagejale ka alles eelviimasel kohtuistungil, kus algas juba sisuline arutamine (protokoll t lk 124-125). Kostja esindaja sai selle menetlusdokumendi kohtuistungil ning istungil selles sisalduvaid uusi asjaolusid ei arutatud ja kostja omapoolseid seisukohti ei esitanud. Vaatamata asjaolule, et 30.04.2010 istungil selgitas kohus vajadust tõendada sõiduauto ostu-müügiga seonduvaid asjaolusid, kohtuotsuses kohus seda kui võimalikku kostja nõude õiguslikku alust ei analüüsinud ja jättis 22.07.2003 tehinguga seonduvad asjaolud üldse tuvastamata. Kui leiab tuvastamist kostjal hageja vastu väidetud nõude olemasolu, tuleb võtta seisukoht hageja poolt esitatud aegumise vastuväite kohta ja selle mõjust tasaarvestuse kehtivusele.
43.Ringkonnakohus ei saa käesolevas asjas ise otsust teha, sest esmalt on maakohus jätnud eelmenetluses olulises ulatuses täitmata TsMS-s sätestatud selgitamiskohustuse. TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1, § 351, § 400 lg 5 ja § 401 lg 1 sätestavad hagimenetluses kohtule aktiivse selgitamiskohustuse nii kohaldatava materiaalõiguse kui faktiliste asjaolude ja tõendite osas. Seega tuli maakohtul pooltele selgitada nendevahelise vaidluse materiaalõiguslikku alust, sellest tulenevaid asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja kummagi poole tõendamiskoormist. Ringkonnakohtul ei ole võimalik eelmenetlust ise täiendavalt läbi viia, sest täiendavate asjaolude tõendamiseks tõendite esitamise korral ja nende esmasel hindamisel ringkonnakohtu poolt kaotaksid pooled selles osas edasikaebeõiguse. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks.
44.Koos käesoleva otsusega tagastatakse apellandile tema poolt apellatsioonkaebuse vastuse lisadena esitatud 26.10.2010 avaldus ja AS-i Eesti Post kviitung, kuna käesoleva tsiviilasja lahendamisel need tähtsust ei oma. Menetluskulud jaotatakse tsiviilasja uuel läbivaatamisel maakohtus.
Malle Seppik
Ulvi Loonurm
Imbi Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.