Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Asjaolud ja hageja nõue 30.06.2008.a. esitatud hagiavalduse kohaselt on poolte vahel sõlmitud kaks laenulepingut: 23.05.2004 laenulepingu alusel andis hageja kostjale laenu 63 000 krooni tagasimaksmise tähtajaga 12 kuud ning 23.11.2004 laenulepingu alusel andis hageja kostjale laenu 35 000

krooni tagasimaksmise tähtajaga 3 kuud. Laenulepingutega võttis kostja kohustuse tasuda laenult intressi 5% laenu jäägilt igas kuus ning viivise määraks lepiti kokku 0,1% laenujäägilt. Kostja oma kohustusi täitnud ei ole ja laenusummat ning intresse hagejale tagastanud ei ole. 13.12.2005.a. saatis hageja kostjale pankrotihoiatuse, millele kostja ei vastanud. 20.01.2006.a. esitas hageja kohtusse avalduse kostja pankroti väljakuulutamiseks. 16.04.1007.a. algatati Harju Maakohtu määruse alusel MM pankrotimenetlus. Harju Maakohtu 12.11.2007.a. kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-06-1235 jäeti AK avaldus MM pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata. Otsus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2008.a. otsusega, millega jäeti AK apellatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse märgiti, et võla olemasolu ja selle suurus tuleb tuvastada hagimenetluses. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 98 000 krooni, laenuintressi summas 43 050 krooni, hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivised summas 112 098 krooni ning alates 01.07.2008.a. viivise määraga 0,1% päevas põhinõudelt (98 000 krooni) kuni põhinõude täitmiseni. Samuti palub hageja jätta kostja kanda kõik menetluskulud. Harju Maakohtu 01.06.2009 otsus, millega hagi rahuldati, tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 06.11.2009 otsusega ning asi saadeti uueks läbivaatamiseks maakohtule. Tsiviilasja uuel menetlemisel hageja taotles kostjalt välja mõista põhivõla, intressi ja viivised samas summas, nagu need olid välja mõistetud maakohtu 01.06.2009 otsuses, samuti lisaks viivised protsendina põhivõlast alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja leidis, et kostja tasaarvestusavaldus tuleb jätta käesolevas menetluses arvesse võtmata. Hageja leiab, et tasaarvestatav nõue on aegunud. Lisaks on tõendamata tasaarvestatava nõude olemasolu summas 170 000 krooni. Kostja ei ole loovutanud sõiduki väljanõudeõigust hagejale. Hageja ostis sõiduki kostjalt, mitte ei omandanud sõidukit liisingufirmalt. Kostja ei ole tõendanud, et sõiduki väärtus oli 170 000 krooni, pärast kostjaga sõiduki ostu-müügi tehingu tegemist jäi sõiduk kostja valdusesse ning kui hageja sai sõiduki lõpuks oma valdusesse, ei olnud auto sõidukõlbulik, kostja sõitis autoga taksot ning läbisõit oli 300 000 km. Kuna hageja saab esitada kostja tasaarvestusele vastuväiteid, ei saa kostja oma võimalikku nõuet hageja nõudega käesolevas menetluses tasaarvestada. 27.09.2010 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi, mõistis kostjalt välja põhivõla 98 000 krooni, intressi 43 050 krooni ja sissenõutavaks muutunud viivise 31 435.18 krooni ning viivised võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudest alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. 08.04.2011. a Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tühistati Harju Maakohtu 27.09.2010. a otsus ning asi saadeti maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu põhjendusel, et ta tagastas laenatud summad hagejale ning et ta tegi tasaarvelduse avalduse ja tasaarveldas hageja nõude hageja võlgnevusega tema ees. Kostja kontakt hagejaga tekkis venna, MM, vahendusel. Kostjal oli Hansa Liisingust liisitud sõiduauto Toyota Carina. Kuna võlgnevus oli ületanud kolm kuud, pani Hansa Liising kostja valiku ette: kas kostja ostab sõiduki välja enne maksegraafiku lõppemist või tagastab auto. Auto tagastamine Hansa Liisingule oleks olnud kahjulik, kuna auto turuväärtus ületas oluliselt lepingujärgset võla jääki. MM ettepanekul 23.05.2003.a. laenulepingu alusel kostja võttis laenu UK sularahas summas 63 000 krooni. Lepingus märgitud kuupäev 23.05.2004 on laenu tagastamise tähtaeg. Kostja lisas omalt poolt UK laenatud rahale puuduva osa ning kandis selle sõiduki väljaostu maksena Hansa Liisingule.

Kostja on oma võlakohustuse täitnud. Võla tagastamise kohta pidasid pooled kirjalikku arvestust, kus allkirjastasid kõik tagastatud summad. Dokument, kus pooled kinnitasid allkirjaga sularahamakseid, asus hageja käes. Peale seda kui kogu kohustus oli täidetud, ei osanud kostja pidada oluliseks võladokumendi väljanõudmist või maksekinnituse lehe üleandmist. Kuna kostjal ei ole võimalik tõendada laenusummade tagasimaksmist, on kostja alternatiivselt hageja nõude tasaarvestanud. Kostja andis hagejale üle sõiduauto Toyota Carina Hansa Liisingult väljanõudeõiguse ning viimane on sõiduki omandi hagejale ka üle andnud. Märgitud asjaolu tõendab hageja poolt kohtule esitatud ARK-i 09.10.2007.a. tõend, mille järgi on hageja sõiduki omandanud ja hiljem ka võõrandanud. Hagejaga ei ole seni vaidlust olnud asjaolu üle, et sõiduki liisijaks ja kõigi maksete tasujaks oli kostja. Kostja hindab sõiduauto Toyota Carina liisingulepingust tuleneva väljanõude õiguse üleandmisest tuleneva rahalise hüvitise suuruseks 170 000 krooni. Kostja märgib, et nõuet tasaarvestades ei tunnistanud ta hageja nõuet ning jättis endale õiguse esitada avaldaja nõudele kõiki vastuväiteid. Õige ei ole hageja seisukoht tasaarvestusnõude aegumise kohta. Kostja vaidleb vastu ka hageja viivise nõudele, viivis on ebamõistlikult suur ning kostja palub hagi rahuldamise korral vähendada viivist mõistliku suuruseni. Lepingu punktis 6 on märgitud viivisemääraks 0,1 % laenujäägilt, kuid on täpsustamata, millise ajaperioodi eest (päev või kuu) selles määras viivist arvestatakse. Hageja on lähtunud päevamäärast, kostja vaidleb sellele vastu. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja esindaja ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele. Kohus on tuvastanud, et hageja ja kostja sõlmisid 23.05.2004 laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 63 000 krooni tagasimaksmise tähtajaga 12 kuud ning 23.11.2004 laenulepingu alusel andis hageja kostjale laenu 35 000 krooni tagasimaksmise tähtajaga 3 kuud. Hagiavalduse kohaselt ei kostja laenulepingutest tulenevaid kohustusi täitnud, laenusummat ega intresse hagejale tagastatud ei ole. Hageja nõuded kostja vastu muutusid sissenõutavaks vastavalt 24.05.2005. a ja 24.02.2005. a. Kostja vastuväite kohaselt on ta tasaarvestanud hageja laenulepingust tuleneva nõude enda nõudega hageja vastu summas 170 000 krooni (tl 28). Kostja nõue hageja vastu tuleneb sõiduauto Toyota Carina väljanõudeõiguse AS Hansa Liising Eesti vastu üleandmise väärtusest. Nimelt tasus kostja liisingvõtjana AS-le Hansa Liising Eesti 2003. a maikuus kasutusrendilepingu lõpetamisel sõiduauto välja ostmiseks 65 718.53 krooni. 22.07.2003. a kirjutasid hageja ja kostja ARK-i Tallinna büroos alla ostu-müügilepingule (tl 49), mille alusel läks sõiduki omandiõigus üle hagejale. Auto oli edasi kostja valduses, raha sõiduki eest kostja hagejalt ei saanud. VÕS § 186 p 2 kohaselt võlasuhe lõpeb tasaarvestusega. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Hageja hinnangul ei ole võimalik tasaarvestada laenulepingutest tulenevaid hageja nõuded kuivõrd auto müügitehing toimus 2003. a võlgnevuse katteks (tl 129,189). Kohus hageja väitega ei nõustu.

Hageja on kohtule oma väite tõendamiseks esitatud 19.05.2003. a laenulepingu (tl 192). 17.10.2011. a kohtuistungil ilmnes, et hageja väiteid tehingu asjaolude kohta ei ole tõesed. Samuti on otseselt väär hageja poolt 31.08.2010. menetlusdokumendis väidetu, et kostjal on tasumata 19.05.2003. a laenulepingu alusel saadud 10 000 krooni (tl 131). Kohtuistungil esitatud laenulepingu ärakirjalt nähtub, et tegelikkuses on 05.09.2003. a seisuga laen tagastatud ja leping lõpetatud (tl 219), mistõttu puudus kohtu hinnangul vajadus kohustuse täitmist veel täiendavalt tagada. Hageja poolt kohtule erinevate ärakirjade esitamist tuleb kohtu hinnangul pidada kohtu eksitamiseks. TsMS § 328 lg 1 kohaselt menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema tõesed. Kohtu hinnangul on käesolevas menetluses tuvastatud, et hageja avaldused ei ole tõesed olnud. Kohus ei pea veenvaks ka hageja väiteid täiendava 35 000 krooni tasumise kohta 22.07.2003. a. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväiteid. Hageja oma väite kinnituseks kohtule tõendeid esitanud ei ole. 30.04.2010. a istungil avaldas hageja, et auto ostuhinna kohta on dokumendid raamatupidamises (tl 125). 17.10.2011. a kinnitas hageja, et tõendeid raha tasumise kohta siiski ei ole (tl 223). Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et hageja on küll saanud kostjalt sõiduki omandiõiguse, kuid asjakohane vastusooritus puudub. VÕS § 200 lg 4 kohaselt tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväited. Hageja ei ole esitanud tasaarvestuse avaldusele vastuväiteid, mis välistaksid täielikult või osaliselt kostja nõude maksmapaneku. Hageja on esitanud tasaarvestuse avaldusele aegumise vastuväite (tl 60). Kohus nõustub kostjaga selles, et VÕS § 200 lg 2 ei sea piiranguid nõude tasaarvestamisele, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Kohtu hinnangul on seadusandja tahe suunatud sellele, et vaatamata tasaarvestava poole nõude aegumisele on tasaarvestamine lubatud, kui õigus teise poole nõue tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Eeltoodust tulenevalt ei mõjuta hageja poolt esitatud aegumise vastuväide tasaarvestuse kehtivust ning kostjal oli õigus oma nõue tasaarvestada. VÕS § 28 lg 2 kohaselt kui hinda ei ole määratud ega hinna määramise viisi ette nähtud ja hind ega hinna määramise viis ei tulene lepingu olemusest ega muudest asjaoludest, tuleb maksta lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik hind. Hageja hinnangul võib vaidlusaluse sõiduki hind olla 49 000 kuni 100 000 krooni (tl 190). Kostja nõustub, et hind on 100 000 krooni (tl 137b, 204). Kohus on seisukohal, et kostja poolt hagejale üleantud sõiduki väärtuseks tuleb lugeda 100 000 krooni. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks oma hinnatasumise kohustuse täitnud või poolte vahel oleks muid kokkuleppeid, mis võiksid hageja kohustuse kostja ees välistada, on hageja täitmata kohustus 22.07.2003. a tehingust tulenevalt kostja ees 100 000 krooni. Eeltoodust tulenevalt on ka tasaarvestuse materiaalõiguslikud eeldused täidetud ning pooltevahelised nõuded tuleb kattuvas ulatuses lugeda lõppenuks. Kuivõrd 197 lg 2 kohaselt lõpevad tasaarvestatavad nõuded tagasiulatuvalt alates tasaarvestuse õiguse tekkimise hetkest, tuleb lõppenuks lugeda ka intressi ja viivisenõue. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kuulub hagejalt väljamõistmisele kostja menetluskulu täies ulatuses. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.