Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

täiendava võimaluse võlgnevuse tasumiseks ning laenulepingu ülesütlemise vältimiseks, ei saa kuidagi tõlgendada hea usu põhimõtte rikkumisena. Kui kohus peaks nõustuma kostja seisukohaga, et hageja ütles laenulepingu üles 29.02.2008, ei ole hagi aegunud tulenevalt TsÜS § 158 lg-st 1, mille kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. TsÜS § 158 lg 2 sätestab, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises. Kostja konto väljavõttest nähtub, et kostja kandis 24.01.2011 enda kontole nr 10052001515008 53,79 eurot, millest 19,17 eurot kanti kohtutäitur Elin Vilippuse kontole kolmanda isiku nõude täitmiseks. Hiljem kandis kohtutäitur raha tagasi, kuna nõue oli juba eelnevalt täidetud. Kontoinfo väljavõttest nähtub, et kostja kontol olevad muud inkassonõuded tekkisid alates 02.06.2011. Kostja kandis 24.01.2011 raha enda kontole, teades, et sel kontol on laenuvõlgnevuse broneering ning raha läheb selle võlgnevuse katteks. Laenulepingu p-s 10 on kostja andnud hagejale nõusoleku teha kõiki lepingu täitmisega seotud makseid kostja kontolt nr 10052001515008. Seega on kostja 24.01.2011 nõuet tunnistanud ning hagi ei ole mingil juhul aegunud. Hagi ei ole aegunud ka TsÜS § 159 lg 1 alusel. Ühishüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks 14.04.2008 täitmisavalduse esitamisega aegumine katkes ning algas uuesti. Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-153-10, et hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine. Kostja vastuväited Kostja palus kohaldada hagile aegumist, kuna laenuleping on üles öeldud 29.02.2008. 12.02.2008 lepingu erakorralise ülesütlemise teatega nõudis hageja 134 905,43 euro tasumist. Antud summa on hagi faktiliste asjaolude kohaselt hagejale makstud isegi suuremas ulatuses. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega pidi hageja esitama hagi kostja vastu 334 490,61 euro saamiseks hiljemalt 28.02.2011, hageja esitas hagi aga 28.03.2011, s.o hilinenult. TsÜS § 138 lg 1 järgi õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse. Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid vaid erandlikud asjaolud. Hageja poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-153-10 on tegemist on erinevate asjaoludega. Hageja tõlgendas Riigikohtu lahendit meelevaldselt ning need tõlgendused tuleb jätta tähelepanuta, kuna see ei haaku käesoleva menetluse sisuga. Esimese astme kohtu otsus 07.12.2011 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hagi on aegunud. Hageja saatis 12.02.2008 kostjale lepingu erakorralise ülesütlemise teate. Nimetatud teate kohaselt öeldakse laenuleping erakorraliselt üles 29.02.2008. 29.02.2008 esitas hageja teistkordselt teate laenulepingu erakorralise ülesütlemise kohta, milles teatab, et annab kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks ja ütleb laenulepingu erakorraliselt üles. Kohus leidis, et VÕS § 116 ei näe ette võimalust laenulepingut korduvalt üles öelda. VÕS § 195 lg 2 kohaselt, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste

kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Seega vabastas 12.02.2008 laenulepingu erakorraline ülesütlemine pooled laenulepingu täitmisest. Hageja 29.02.2008 korduv laenulepingu erakorraline ülesütlemise teade on tühine. Seega ütles hageja laenulepingu üles 29.02.2008 ja alates sellele päevale järgnevast päevast (TsÜS § 135 lg 1) hakkas TsÜS § 146 lg 1 järgi ka kulgema tehingust tuleneva nõude esitamise kolmeaastane tähtaeg. Kuna maakohtule esitati hagi 28.03.2011, s.o üks kuu hiljem, siis on hagi aegunud. Hageja leidis tuginedes Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-153-10, et 14.04.2008 täitmisavalduse esitamisega aegumine katkes ning algas uuesti. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Täitmisavalduse esitamine ei tähenda, et aegumine katkeb ja hakkab uuesti algusest kulgema TsÜS § 159 lg-st 1 tulenevalt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommenteeritud väljaande kohaselt (lk 505) TsÜS § 159 lg 1 säte omab tähendust kohtulahendiga või muu täitedokumendiga tunnustatud nõuete puhul. Seega kohaldatakse seda koos §-ga 157 sellega hõlmatud täitedokumendist tulenevate nõuete suhtes (vt § 157 komm 3.1). Seega ei ole aegumine katkenud. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. 11.10.2006 sõlmisid pooled laenulepingu, mille alusel hageja andis kostjale laenu 396 501 eurot, intressimääraga 6 kuu Euribor + 2,5% aastas, lõpliku tagastamise tähtajaga 25.10.2008. Kostja ei tasunud nõuetekohaselt lepingust tulenevaid makseid. 12.02.2008 edastas hageja kostjale lepingu erakorralise ülesütlemise teate, andes võimaluse tasuda lepingu ülesütlemise vältimiseks võlgnevus hiljemalt 29.02.2008. 29.02.2008.a. edastas hageja kostjale uue laenulepingu erakorralise ülesütlemise teate, pikendades kostja taotlusel lepingu ülesütlemise vältimiseks võlgnevuse tasumise tähtaega kuni 28.03.2008. Ka nimetatud tähtajaks võlgnevust ei tasutud ega ole seda tehtud seniajani. Hageja poolt on kostjale nimetatud teated saadetud, mida kinnitavad võlgnevuse arvestused, poolte kohtumised 14.02. ja 05.03.2008 pärast saadetud teateid ning teadetes edastatud info äramärkimine ja teadete lisamine 14.04.2008 kohtutäiturile esitatud täitemenetluse algatamise avaldusele ning kogu poolte käitumine kuni hagi esitamiseni. Hageja nõue kostja vastu 27.03.2011 seisuga on kokku 334 490,61 eurot, millest 249 860,30 eurot on tagastamata laen, 7 365,66 eurot tasumata intress ja 77 264,65 eurot kuni 28.03.2011 arvestatud viivis. Maakohus hindas ebaõigesti hageja poolt kostjale 12.02.2008 ja 29.02.2008 saadetud laenulepingu erakorralise ülesütlemise teateid. Nii VÕS § 416 kui ka laenulepingu p 20 näevad ette hageja õiguse laenulepingu ülesütlemiseks, kusjuures tingimuseks on laenuandja poolt laenusaajale täiendava tähtaja andmine võlgnevuse likvideerimiseks, et vältida laenulepingu ülesütlemist. Kohus leidis ekslikult, et hageja on laenulepingu üles öelnud mitu korda. 29.02.2008 kirjaga ei öelnud hageja laenulepingut üles mitte teistkordselt, vaid pikendas 12.02.2008 kirjas laenusaajale laenulepingu ülesütlemise vältimiseks võlgnevuste tasumiseks antud tähtaega kuni 28.03.2011. Seega ei ole hageja lepingut üles öelnud mitte 29.02.2008, vaid 28.03.2008. Kuna hageja nõue muutus sissenõuetavaks 28.03.2008, ei ole 28.03.2011 esitatud hagi aegunud. Samuti kohaldas maakohus ebaõigesti TsÜS § 159 lg 1, mille kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Hageja esitas täitedokumendi täitmiseks 14.04.2008, seega aegumine katkes ning algas uuesti 14.04.2008, mistõttu 28.03.2011 esitatud hagi ei ole aegunud. Ühtlasi jättis maakohus tähelepanuta, et tagatise müügist laekus 25.07.2008 võlgnevuse katteks 139 013,39 eurot. Samuti ei ole vaidlustanud Liia Tõruvere ühtegi

täitemenetluse toimingut enne hagi esitamist, sh eelkõige täitemenetluse algatamist üldiselt ning ka 14.05.2008 koostatud arestimise akti, seega on kostja sisuliselt tunnistanud nõuet. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega, lg 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. TsÜS § 158 kommentaaride kohaselt (lk 504) on nõude tunnustamine võimalik ka järeldusliku käitumisega ning kõne alla või tulla isegi vaikimine. Seega ka nimetatud alusel võib teha järelduse, et hagi ei ole aegunud. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja ära kuulanud pooled, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Vaidlust ei ole järgmiste asjaolude osas:

Selleks, et tuvastada, kas nõue on aegunud, tuleb määrata, millal nõue muutus sissenõutavaks. Kuna laen tuli tagastada ja intressi maksta igakuiste maksetena, on tegemist korduvate kohustustega ja aegumistähtaja alguse leidmisel tuleb kohaldada TsÜs § 154. Tulenevalt hageja poolt esitatud laenu maksete aruande väljatrükist (lk 12) tekkis kostjal võlgnevus intressimaksete osas alates 26.01.2008 ja laenumaksete osas 26.07.2007. Seega osaliselt laenumaksete tagastamise osas summas 130 613,56 eurot oli nõue muutnud sissenõutavaks 01.01.2008. Samas tuleb eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu üleütlemisega. Kuna lepingu üleütlemisega sissenõutavaks muutunud nõude puhul ei ole tegemist korduva kohustusega, siis see nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi. VÕS § 399 lg 1 p 1 ja 2 järgi võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud ja kui laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal oli õigus laenuleping üles öelda, kuid vaidlus on selles, millal ja millise dokumendiga laenuleping erakorraliselt üles öeldi. Lepingu ülesütlemine on kujundusõigus ja selle teostamiseks on vajalik teha lepingu teisele poolele tahteavaldus. TsÜS § 69 lg 1 järgi kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Pärast tahteavalduse kättesaamist adressaadi poolt ei saa tahteavalduse tegija sellest enam loobuda. Hageja on esitanud kohtule 12.02.2008 teate laenulepingu ülesütlemise kohta ja 29.02.2008 teate laenulepingu ülesütlemise kohta. Hageja selgitas, et kostja taotlusel pikendas ta 12.02.2008 teatega antud laenu tasumise ja lepingu ülesütlemise tähtaega kuni 28.03.2008, mille kohta saatis kostjale 29.02.2008 kirjaliku teate. Kostja eitab 29.02.2008 kirja kättesaamist ja leiab, et laenulepingu ülesütlemise tahteavaldus oli tehtud 12.02.2008 (lk 34-35). TsMS § 230 lg 1 järgi peab pool, kes väite esitab, selle aluseks olevaid asjaolusid tõendama. Kolleegium leiab, et hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel olid pärast 12.02.2008 lepingu ülesütlemise teate saatmist läbirääkimised ja hageja pikendas kostja palvel laenu tasumiseks antud tähtaega ja võttis 12.02.2008 tehtud tahteavalduse tagasi ning ütles lepingu 29.02.2008 teatega üles 29.03.2008. Asjaolust, et kostja on 14.02.2008 ja 05.03.2008 suhelnud hageja töötaja J A, ei saa järeldada, et pooled leppisid kokku laenu tasumiseks antud täiendava tähtaja pikendamises kuni 28.03.2008. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et hageja ütles kostjaga sõlmitud laenulepingu üles 12.02.2008 teatega, millega anti kostja laenu tagastamiseks tähtaeg kuni 29.02.2008 ja selleks kuupäevaks laenu tagastamata jätmisel öeldi laenuleping üles. Kuna kostja 29.02.2008 laenu ei tasunud, siis laenuleping oli üles öeldud ja alates 01.03.2008 oli muutunud kostja ülejäänud võlg summas 258 314,06 eurot ja intressid 7 365,66 eurot sissenõutavaks. Järgnevalt tuleb hinnata hageja väidet, et aegumistähtaeg katkes TsÜS § 159 lg 1 järgi seoses täitedokumendi 14.04.2008 hageja poolt täitmiseks esitamisega. Vaidlust ei ole, et täitedokument võeti täituri poolt täitmiseks, seda ei ole võetud hageja poolt tagasi ega täitetoiminguid ei ole tühistatud. TMS § 2 lg 1 p 19 järgi on täitedokumendiks ka notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Pooled ei vaidle, et sundtäitmist alustas hageja just sellele kokkuleppele tuginedes. Riigikohus on lahendis 3-2-3-8-10 leidnud, et TMS § 2 lg 1 p 19 hõlmab ka tagatiskokkulepet ning täitemenetluse eeldusena on vajalik kohtutäiturile esitada ka hüpoteegiga tagatud nõuet ja selle suurust tõendavad dokumendid, kuivõrd hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole nõudest sõltumatu. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10 22.02.2011 tehtud otsuses selgitanud, et hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes

täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine. Kolleegium leiab, et kuna hageja esitas 14.04.2008 laenulepingust tuleneva hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks, siis on hageja nõude aegumine TsÜS § 159 lg 1 järgi 14.04.2008 katkenud ja alanud uuesti. Kuna nõude aegumine algas 14.04.2008 uuesti, siis ei olnud 28.03.2011 esitatud hagi aegunud. Maakohus on hageja nõudele ebaõigesti kohaldanud aegumist ja jättis selle tõttu hagi ebaõigesti rahuldamata. Lisaks aegumisele esitas kostja nõudele vastuväite, mille kohaselt ei ole hageja toiminud võla sissenõudmisel heas usus, kuna ei ole pikema perioodi vältel oma nõuet maksma pannud, mistõttu ei ole nõude esitamine lubatav. Kolleegium kostja väitega ei nõustu. Kuna hageja nõue oli tagatud hüpoteegiga ja 14.04.2008 on hageja esitanud nõude täitmiseks täiturile avalduse, siis jääb kolleegiumile kostja väide arusaamatuks. Hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks ei ole iga kord vajalik kohtu poole hagiga pöörduda. Asjaolu, et hageja ei ole kostjat enne hagi esitamist teavitanud võla suurusest, ei tähenda, et hageja oleks toiminud vastuolus hea usu põhimõttega. Järgnevalt tuleb tuvastada, kas hageja nõue võla, intressi ja viivise saamiseks on põhjendatud. Vastavalt VÕS § 396 lg-le 1 ja § 401 lg-le 3 ning lepingu p-le 5.1 on kostja kohustatud tagastama hagejale laenu ja maksma intressi. Laenu tagastamisega viivitamisel viivise saamise õigus tuleneb lepingu lisaks olevate üldtingimuste p-st 15.5. Hageja nõudis põhivõlana 249 860,30 euro väljamõistmist. Kostja vaidles nõude suurusele vastu, väites, et võlg on tasutud. Kostja tugines 12.02.2008 lepingu erakorralise ülesütlemise teates toodud võla suurusele 134 905,43 eurot, millest põhivõlg oli 130 613,56 eurot, ja sellele, et täitemenetluse käigus on hagejale ühe kinnistu müügist laekunud 139 013,39 eurot, millest nähtuvalt on võlg tasutud. Kolleegium kostja käsitlusega ei nõustu. 12.02.2008 lepingu ülesütlemise teatel oli toodud võlg, mis 12.02.2008 seisuga oli muutunud sissenõutavaks, kuid pärast laenulepingu ülesütlemist oli hagejal õigus nõuda kogu lepingu alusel tagastamisele kuulunud laenu. Hageja on esitanud oma väidete tõendamiseks laenu maksete aruande väljatrüki (lk 12), mille kohaselt oli laenulepingu üleütlemisel põhivõlg 388 927,62 eurot, sellest on maha arvatud täitemenetluses saadud 139 013,39 eurot ja 22.03.2011 tasutud 53,93 eurot. Seega kuulub põhivõlana kostjalt väljamõistmisele 249 860,30 eurot. VÕS § 401 lg 1 ja laenulepingu p 4 järgi on kostja kohustatud laenu kasutamiselt tasuma intressi. Intressi suuruseks oli 6 kuu EURIBOR + 2,5000% aastas. Hageja on esitanud andmed intressi arvutamise ja maksmise kohta (lk 12), millele kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Kolleegium leiab, et nõutud intress summas 7 365,66 eurot tuleb kostjalt välja mõista. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on laenulepingu üldtingimuste p-s 15.5 kokku leppinud viivise suuruseks 9% või VÕS § 94 lg-s 1 toodud intressimäära muutumisel on hagejal õigus nõuda viivist seaduses toodud maksimummääras. Hageja on viivise arvutuse esitanud ja selle kohaselt on viivise suuruseks seisuga 27.03.2011 77 264,65 eurot (lk 18). Kostja viivise arvutusele vastuväiteid ei ole esitanud. Viivis on arvestatud tulenevalt VÕS § 113 lg-s 1 ja §-s 94 sätestatule. Kolleegium leiab, et hagi esitamise seisuga (28.03.2011) oli viivise suuruseks 77 264,65 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Alates hagi esitamisest 28.03.2011 tuleb välja mõista viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kuna hagi ja apellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele, siis tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta kostja kanda.

Ülle Jänes

Ele Liiv

Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.