Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Kaupo Paal ja Malle Seppik
Kohtuistungi toimumise aeg
10.04.2012, avalik kohtuistung
Otsuse tegemise aeg ja koht
Vaidlustatud kohtulahend
25.04.2012, Tallinn Ago Tedre hagi Piimandusühistu E-Piim vastu kaubamärgi vaidlustamiseks Harju Maakohtu 09.12.2011 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ago Tedre apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Ago Teder (isikukood xxxxxxxx; elukoht xxxxxxxx), esindajad Andres Kurg ja patendivolinik Raivo Koitel Kostja Piimandusühistu E-Piim (registrikood 10260498; asukoht Pikk 16, Järva-Jaani), esindajad adv Priit Lätt ja patendivolinik Kalev Käosaar
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1595 eurot
Tsiviilasi
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 09.12.2011 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 2.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud Ago Tedre kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Hageja esitas 29.06.2011 Harju Maakohtule hagi, milles palub tuvastada kaubamärgitaotluse M200701733 „Vene juust + kujutis“ õiguskaitset välistavad asjaolud, tühistada Patendiameti otsus registreerida nimetatud kaubamärk Piimandusühistu E-Piim nimele, kohustada Patendiametit jätkama menetlust ning tunnustada hageja kaubamärgi nr 26801 üldtuntust ja laiendatud õiguskaitset. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagejale kuulub kaubamärk „Vene juust” + kuju registreerimisnumbriga 26801 kasutamiseks kaubaklassi 29 kaupade (juust) osas. Registreeringu kohaselt ei anna kaubamärgi registreerimine ainuõigust sõna „juust” kasutamiseks. Hageja vaidlustas 30.04.2009 Tööstusomandi apellatsioonikomisjonis kujutusliku kaubamärgi sõnadega „Vene juust” (registreerimistaotlus nr M200701733), millega Patendiamet registreeris klassis 29 (juust) 08.11.2007 esitatud avalduse alusel Piimandusühistu E-Piim nimele. Vastava registreeringu kohaselt ei anna kaubamärgi registreerimine ainuõigust sõnaühendi „vene juust” kasutamiseks. Tööstusomandi apellatsioonikomisjon jättis 29.03.2011 otsusega nr 1192-o hageja vaidlustusavalduse rahuldamata. Hagejale kuuluvale kaubamärgile nr 26801 on seadusega antud ainuõigus muuhulgas sõnakombinatsioonile „vene juust”. Hageja kaubamärgi registreerimise ajal kehtinud kaubamärgiseadus (KaMS) kohustas Patendiametit märkima kaubamärgi registreeringule selle mittekaitstava osa, seega on mittekaitstavaks osaks vaid sõna „juust”. Hageja kaubamärgi registreering on jõus ja seda ei ole vaidlustatud. „Vene juust” ei ole kauba liiki näitav tähis ning kõik kostja vastavad tõendid pärinevad Nõukogude Liidu aegadest, mis olid Patendiametile kättesaadavad ka hageja kaubamärgi registreerimisel. Kuigi Nõukogude Liidu ajal kasutas tähist „Vene juust” mitu ettevõtet, kasutab seda 1995. aastast ainult hageja ehk tarbija seostab vastava nimega ainult hageja toodangut. Hagejale kuuluv kaubamärk on registreeritud must-valgena, mis vastavalt kaubamärgi registreerimise ajal kehtinud KaMS-ile tähendab, et õiguskaitse on kaubamärgile tagatud mis tahes värvikombinatsioonides. Registreeritud kaubamärgid:
Hagejale kuuluv kaubamärk on pikaajalise, laialdase ja eduka kasutamise tõttu omandanud turul üldtuntuse. Hageja on ainus isik, kes on alates oma kaubamärgi väljatöötamisest 1995. aastal kaubamärki „Vene juust” turul ka reaalselt kasutanud. Uuringufirma EMOR uuringust nähtub, et hageja kaubamärki „Vene juust” teadis 2009. a 65% Eesti elanikest. Üldtuntust tõendab ka
16.03.2007 „Naistelehe” edetabel ja neti.ee keskkonnas sõnaühendile „Vene juust” tehtud otsing. Hagejaga seotud ettevõte tegi Eesti suuremate kaupluseketi esindajate seas küsitluse hageja kaubamärgi tuntuse kohta, millest nähtub, et valdav enamus neist tunneb hageja kaubamärki. Hageja seisis aktiivselt oma kaubamärgi eest, esitades Maksu- ja Tolliametile avalduse tõkestamaks „Vene juustu” nimelise toote impordi Eestisse, pärast mida toote importija sellest tegevusest loobus. Patendiamet on rikkunud KaMS § 12 lg 5, mille kohaselt võib kaubamärk sisaldada mittekaitstavat osa, kuid see ei tohi rikkuda teiste isikute õigusi. Võrreldavad kaubad kuuluvad samasse kaubaklassi – juust. Võrreldavate tähiste domineerivaks sõnaliseks elemendiks on identne tähis „vene juust”. Kujunduse ja šrifti erinevused on minimaalsed. Tarbija jätab kaubamärgi meelde peamiselt domineeriva elemendi abil ja nende identsuse korral võib avalikkus uskuda, et kaup pärineb samalt ettevõttelt. Kostja kaubamärgil olev tähis Epiim, võilille kujutis ja värvilahendus ei muuda sõnade „vene juust” domineerivat positsiooni. Kuna kauba etiketil peab olema märgitud ka valmistaja ärinimi, on tarbijad sellega harjunud ega pööra neile tähelepanu kui kaubamärgile. Kuigi hageja kaubamärk on registreeritud must-valgelt ja kostja oma värviliselt, muudab kostja kasutatud värvilahendus kaubamärke täiendavalt omavahel seostuvaks. Kostja on sarnaselt hagejale tõstnud domineerivaima sõnaühendi „Vene juust” punase värviga esile. Hageja kasutab kollast värvi pakendi põhitoonina, mis muudab kaubamärgid omavahel veelgi sarnasemaks. Kostja on kaubamärgitaotluse esitanud pahauskselt, kuna ta teadis hagejale kuuluvast ja kasutuses olevast kaubamärgist ja taotlus esitati eesmärgiga saada enda omandusse hageja poolt välja töötatud ja kasutusel olev kaubamärk.
Kostja vastuväited
10.Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Sõnaühend „Vene juust” näitab juustu liiki ja omadusi ning on tavapäraseks muutunud tähis. Vene juustul on kindlad valmistamismeetodid ja tüüpilised maitseomadused. Seetõttu peab sõnaühend jääma vabaks kasutamiseks kõigile antud valdkonnas tegutsevatele või tegutseda soovivatele ettevõtjatele. Tarbija eksitamine juustuliigi või sordi osas ei ole võimalik ega tõenäoline, sest „vene juust” ei oma kaubamärgina eristusvõimet. Esimese astme kohtu lahend
11.Maakohus jättis Ago Tedre hagi rahuldamata. KaMS § 7 lg 1 kohaselt tunnistab kohus kaubamärgi üldtuntust ainult juhul, kui see on seotud kaubamärgi õiguskaitsealase hagi või kaebuse menetlusega. Riigikohus on 11.02.2009 otsuses nr 3-2-1-142-08 selgitanud, et kaubamärgi üldtuntuse tuvastamise nõue ei ole omaette nõue, vaid on üks kaubamärki puudutava hagi asjaoludest (alustest). Vastavalt KaMS § 41 lg-le 5 lahendab kohus kostja kaubamärgitaotluse õiguskaitset välistavate asjaolude tuvastamise nõuet, lahendades selle raames ka küsimuse, kas hageja kaubamärk on üldtuntud.
12.Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et hageja kaubamärgi registreeringu kohaselt on mittekaitstavaks osaks vaid sõna „juust” ning kombinatsioon „vene juust” on hageja ainuõigusega kaitstud. KaMS § 48 lg 2 p 7 kohaselt on registreeringu andmeteks kaubamärgi mittekaitstav osa, kui see on registreerimise otsuses ära märgitud. Sellest järeldub, et mittekaitstav osa võib olla laiem, kui on registreeringus või registreerimise otsuses märgitud. Kuigi hageja kaubamärk on registreeritud enne kehtiva KaMSi redaktsiooni jõustumist, kohaldatakse KaMS § 72 lg 1 kohaselt kehtivat seadust varasematele kaubamärkidega seonduvatele õigustele ja kohustustele, kui seaduses ei sätestata teisiti. Varem registreeritud kaubamärkide mittekaitstavate osade kohta kehtiv seadus erandit ei tee. Seega piiravad hageja kaubamärgi ainuõiguse kasutamist ka teised mittekaitstavad osad, mida ei ole registreeringus nimetatud. KaMS § 9 lg 1 p-de 3 ja 4 ning lg 3 koosmõjus loetakse kaubamärgi mittekaitstavaks osaks tähis, mis koosneb üksnes kaupade või teenuste liiki, kvaliteeti,
hulka, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu, kaupade tootmise või teenuste osutamise aega või kaupade või teenuste teisi omadusi näitavatest või muul viisil kaupa või teenust kirjeldavatest tähistest või andmetest või eelnimetatud tähistest või andmetest, mida ei ole oluliselt muudetud; või tähistest või andmetest, mis on muutunud tavapäraseks keelekasutuses või heauskses äripraktikas. Ka KaMS § 16 lg 1 p-d 2 ja 3 ei luba kaubamärgiomanikul teistel isikutel äritegevustes selliste tähiste kasutamist keelata.
13.Kostja on veenvalt tõendanud, et sõnakombinatsioon „vene juust” tähistab juustu tootmise viisi ning juustude selline liigitamine on keelekasutuses tavapärane. ENSV Liha- ja Piimatööstuse Ministeerium on aastal 1981 väljastanud „Kõvade laabijuustude üldtehnoloogia tooraine ja toodangu kontrolli meetodid. Tehnoloogia juhendid”, kus on selgitatud vene juustu valmistamise skeemi ja liigitust. Sama ministeeriumi 1975. a uuringus Eesti NSV juustutööstuste spetsialiseerimise ja tootmismahtude suurendamise võimaluste kohta on märgitud, et suuremat erikaalu toodangu mahus omavad vene ja eesti juust ning hollandi leibjuust ning Eestis toodeti aastatel 1970.-1975 šveitsi, võru, vene, eesti, rokfoori ja hollandi juustu. Samas uuringus on selgitatud ka vene juustu valmistamise erinevaid võimalusi. Vene juustu tehnoloogilist protsessi on eraldi selgitatud ka 1973. a ja 1977. a uurimustes.
14.Asjaolu, et tegemist on juustu valmistamisviisi, mitte kaubamärgiga, nähtub ka hageja esitatud tõenditest. Emori 2009. a uuringu kohaselt on koos juustusordi nimetusega alati välja toodud ka tootja nimi, nt Põltsamaa Eesti juust ja muude tootjate Eesti juust. Ka Naistelehe 16.03.2007 juustude võrdluses on juuste eristatud lisaks liiginimetusele ka tootja kaudu. Hageja on ka ekslikult aru saanud V. Poikalaineni teosest ”Pilguheit juustumaailma”, milles on suure algustähega toodud kõikide juustusortide nimetused, s.h Brie, Mozzarella, Emmental, Cheddar, Gouda, Edam, Vene, Atleet ning seetõttu ei ole ilmselgelt tegemist vaid kaubamärkidega. Ka asjaolu, et Eestisse on soovitud sisse vedada samanimelist toodet, tõendab, et „vene juust” on toodet teistest juustu liikidest eristav sorditähis, mitte kaubamärk. See, et vene juustu näol on sarnaselt hollandi, eesti ja šveitsi juustu näol tegemist juustu tootmise viisiga, on ka üldteada asjaolu.
15.Sarnased õigusvaidlused (tsiviilasi nr 2-05-21745 tähiste „Lemmik“ ja „Doktor“ üle), kus vaidluse all on varasemalt ENSV-s mitmete toiduainete tootjate poolt toodetud sarnase retseptuuriga tooted, on lõppenud kohtu tõdemusega, et tegemist on toiduaine liiki näitava tähisega mitte kaubamärgiga.
16.Hageja on olnud Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest alates ilmselt ainus vene juustu valmistaja Eestis, kuid hagejal puudub seadusest tulenev õigus keelata teistel vene juustu tootmiseks vajalikku tehnoloogiat kasutada. Kui kostja on asunud tootma vastava tehnoloogiaga vene juustu, on tal õigus ka oma toodet vastavalt nimetada, kuna see tähistab juustu kui kauba omadusi. Varasema kaubamärgi omaniku õiguskaitse ei saa rajaneda asjaolul, et ta on kindlal ajavahemikul olnud ainus konkreetse toote valmistamisviisi kasutanud isik ning kasutanud kaubamärgina toote valmistamisviisi nimetust.
17.Hageja esitatud tõenditega ei ole tõendatud hagejale kuuluva kaubamärgi üldtuntus. Kuna hageja kaubamärgi sõnaline kujutis kattub konkreetse juustusordi nimetusega, ei teki veendumust, et nii Emori 2009 uuringus kui ka Naistelehe artiklis küsitletud tarbijad on eristanud kaubamärki juustu liigist. Kuna vene juust juustu liigina oli varasemalt üldtuntud liik sarnaselt hollandi, eest ja šveitsi juustuga, on usutav, et tarbijad eristavad juustu liiki, aga mitte hagejale kuuluvat kaubamärki. Vastupidist ei ole hageja tõendanud. Hageja esitatud tõendid, mille kohaselt tema äripartnerid tunnevad hageja kaubamärki, ei tõenda asjaolu, et hageja kaubamärk on üldtuntud toidukaupade jaotusvõrgus tegutsevate isikute sektoris või toidukaupadega tegelevad ärisektoris. Kuna tegemist on hageja äripartneritega, ei saa nende esitatud kinnitusi pidada usaldusväärseteks tõenditeks, mille tulemusi võiks laiendada kogu Eesti toiduainete jaotusvõrgule. Ka kaubamärgi rahaline väärtus iseenesest ei tõenda selle üldtuntust. Asjaolu, et hageja on efektiivselt seisnud oma kaubamärgi eest
ja muuhulgas saavutanud teiste samanimeliste toodete sisseveo keelustamise Eestisse, näitab küll hageja aktiivsust oma õiguste kaitsel, kuid ei tõenda kaubamärgi üldtuntust.
18.Kuna sõnaline osa on identne, ei ole kaubamärke võimalik foneetilistest ja semantilistest aspektidest eristada. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et sõnaline osa „vene juust” on kaubamärgi mittekaitstav osa. Hinnates kaubamärkide visuaalseid aspekte, on kaubamärgid keskmisele tarbijale selgelt eristuvad. Hageja kaubamärgil on kasutatud läbivat suurtähte ning kogu kaubamärgi kujutis sisaldab vaid sõnakombinatsiooni „VENE JUUST”. Kostja kaubamärgil on sama kombinatsioon kirjutatud suure algustähega, kujutis on ümbritsetud raamiga ning kaubamärgi osaks on ka kostjale kuuluv teine kaubamärk „E-piim”, mille osaks on muuhulgas lille kujutis. Hageja kaubamärgil muud sõnalised osad, pildid või raamid puuduvad. Kuna kaubamärgi domineerivaks osaks on sõnakombinatsiooni „vene juust”, siis ühesuguste tootenimetuste korral (nt piim, majonees, hakkliha) eristabki tarbija tooteid peamiselt kaubamärkide visuaalse tähise kaudu, mis on aga pooltel erinevad.
19.KaMS § 31 lg 1 kohaselt peab kaubamärgi reproduktsioon andma kaubamärgist täieliku ja täpse ülevaate. Asjas puudub vaidlus, et hageja kaubamärk on registreeritud mustvalgena. Hageja väide, et must-valge kaubamärgi registreerimine annab õiguskaitse kõikides värvitoonides, on ka kehtiva seaduse alusel tavapärane, kuid kuna KaMS § 31 lg 1 alusel tuleb eeldata registrisse kantud reproduktsiooni esmasust ning kehtiv seadus varasemat must-valge reproduktsiooni osas erandit ette ei näe (KaMS § 72 lg 1), sai kostja kaubamärgi kujundamisel lähtuda siiski eelkõige hageja kaubamärgi registreeringust. Kui hageja saaks oma kaubamärgi registreerimisel must-valgelt automaatselt õiguskaitse kõikidele värvitoonidele, viiks see kaubamärgiõiguse kuritarvitamisele, sest hagejal oleks võimalik takistada uusi turule tulijaid, võttes kasutusele uue tulija soovitava kaubamärgi värvilahenduse oma praktikas. Hageja ei saa kaubamärki must-valgelt registreerides saada ainuõigust kõikidele värvikombinatsioonidele või konkreetsetele värvidele. Seega puudus kostjal kohustus hinnata kaubamärgi kujundamisel hageja kaubamärgi tegelikkuses kasutuses olevat värvilahendust, s.h koosmõjus hageja kasutatava pakendi tooniga. Hageja ja kostja kaubamärgid registreeritud kujul on värvilahenduselt piisavalt erinevad, et keskmine tarbija neid ära ei vaheta.
20.Kostja käitumine ei ole pahauskne. Asjaolu, et kostja tutvus enne kaubamärgi registreerimise taotluse esitamist hageja kaubamärgi registritoimikuga, näitab pigem kostja heauskset käitumist, tutvudes eelnevalt samasuguse nimetusega toote kaubamärgiga ja vältides analoogse kujundusega kaubamärki. Pigem ei oleks heauskse äripraktikaga kooskõlas, kui kostja oleks jätnud hageja kaubamärgi registritoimikuga tutvumata. Ka asjaolu, et kostja esitas oma kaubamärgi registreerimistaotluse vahetult enne hageja kaubamärgi kehtivuse lõppu, ei oma asjas tähtsust, kuna kostja kaubamärgis on tunnistatud mittekaitstavaks osaks sõnaühend „vene juust” ning seega ei saanud kostja takistada hagejal oma kaubamärgi registreeringut uuendamast.
21.Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja alusel hageja kanda. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
22.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
23.Esimese astme kohus on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud KaMS sätteid, mis käsitlevad kaubamärkidel mittekaitstava osa määramist ja sellest tulenevaid õiguskaitsepiiranguid. Esimese astme kohtu viidatud KaMS § 48 lg 2 p-st 7 ei järeldu, et mittekaitstav osa võib olla laiem kui on registreeringus või registreerimise otsuses märgitud. KaMS § 48 lg 2 p 7 sisuks on, et juhul kui kaubamärgi registreerimise käigus on tuvastatud kaubamärgi mittekaitstav osa, siis tuleb see registreeringul ära märkida. Mittekaitstavat osa ei saa isik ise oma suva järgi määratleda – see selgitatakse välja Patendiameti poolt kaubamärgiekspertiisi käigus (KaMS § 38 lg 1). Samuti ei saa
olemasoleva kaubamärgiregistreeringu põhjal järeldada/tuletada, et mittekaitstav osa võib olla laiem kui see on registreeringus märgitud. Patendiamet oleks pidanud kaubamärgitaotluse M200701733 menetluse käigus vastandama sellele hageja varasema kaubamärgi nr 26801 (KaMS § 38 lg 1 ja lg 2). Patendiametil on hilisemate kaubamärkide registreerimisel kohustus arvestada varasemalt õiguskaitse saanud kaubamärkide olemasolu ja nende ainuõiguse ulatusega (KaMS § 38 lg 1 ja lg 2). Seadus ei näe ette võimalust, et Patendiamet, TOAK ega ka kohus saaksid omaalgatuslikult tagasiulatuvalt anda hinnangut Patendiameti ekspertiisi käigus registreeritud ja jõusoleva kaubamärgi õiguskaitse ulatusele.
24.Esimese astme kohus on ebaõigesti tuvastanud asjaolu, et sõnakombinatsioon „vene juust“ tähistab juustu tootmise viisi ning juustude selline liigitamine on keelekasutuses tavapärane. Kõik viidatud tõendid pärinevad Nõukogude Liidu ajast. Patendiamet ei ole varasema kaubamärgi nr 26801 ekspertiisi käigus pidanud neid NSVL-aegseid tõendeid ja asjaolusid asjakohasteks, mistõttu ei määratud varasema kaubamärgiekspertiisi käigus kaubamärgi nr 26801 mittekaitsavaks osaks terviksõnaühend VENE JUUST. Tõendamaks, et „vene juust“ ei ole kauba liiki ja omadusi näitav tähis, esitas hageja kohtueelses menetluses kaasaegse autoriteetse tõendi juustuliikide kohta – dr. Väino Poikalaineni raamatu „Pilguheit juustumaailma“. Oluline järeldus ülalviidatud raamatust on, et on olemas Svecia tüüpi juustud, mida Eestis tuntakse kui „Vene juust“ ja „Atleet“ ning mida valmistati sama tehnoloogia järgi (juustu tootmise viis). Järelikult saab juustu tootmise viisist/tehnoloogiast rääkida ainult Svecia tüüpi juustuliigi valmistamisel. Arvesse ei saa võtta kunagisi NSVL-aegseid ning ka EV algusaegseid kirjeldusi ja tehnilisi tingimusi Nõukogude ajal kasutusel olnud tootenimetuste kohta. Tänapäevaste Svecia tüüpi juustude ja kostja esitatud NSVL-aegses juustutehnoloogias on olulisi erinevusi ning kohe kindlasti ei kasutata tänapäeval Svecia juustude valmistamisel Nõukogude Liidu gost-i järgset tehnoloogiat ja viisi (retseptuuri). Seetõttu ei saa ka „Vene juust“ valmistamise viis olla üldteada asjaolu, nagu esimese astme kohus ekslikult oma otsuses sätestab.
25.Kohus on tõendite hindamisel teinud olulisi diskretsioonivigu, kohtu arutluskäik ei ole olnud loogiline ega mõistlikult arusaadav ning kohtu poolt tõenditest tehtud järeldused ei vasta ilmselgelt tõendite sisule.
26.Ebaõige on esimese astme kohtu järeldus, et kuna Eestisse on soovitud sisse vedada samanimelist toodet („Vene juust“), siis see on tõend selle kohta, et „vene juust“ on toodet teistest juustu liikidest eristav sorditähis, mitte kaubamärk. Hageja poolt oma õiguste kaitsmine ei ole tõend selle, kohta, et jäljendatav kaubamärk on liiki näitav tähis, vaid et toimunud on piraatluse/võltskaubanduse katsed.
27.Ebaõige on esimese astme kohtu poolt paralleeli toomine käesolevas asjas tsiviilasjadele 2-0521745 „Lemmik“ ja Doktor“. Selles kohtuasjas hageja ei vaidlustanud asjaolu, et vorstitoodete osas on „Lemmik“ ja „Doktor“ tooteliigid. Vaidlus käis selle üle, kas need tähised on õiguskaitsevõimelised lihatoodete osas.
28.Esimese astme kohus on ebaõigesti tuvastanud asjaolu, et hageja esitatud tõenditega ei ole tõendatud tema kaubamärgi üldtuntus. Samuti pole kohus vastavalt TsMS § 442 lgle 5 otsuse resolutsioonis lahendanud hageja nõuet tunnistada tema kaubamärgi nr 26801 üldtuntust. Hageja on varasemas menetluses tõendanud, et tema kaubamärk „Vene juust“ ei ole liiki näitav tähis. Seetõttu ei saanud ka Emori uuringus ja Naistelehe artiklis lähtuda tarbijad „Vene juustu“ tajumisel kui liiki näitavast tähisest, vaid kui ühest juustu tähistavast kaubamärgist.
29.Esimese astme kohus on ebaõigesti hinnanud hageja toidukaupade jaotusvõrgus tegutsevate või toidukaupadega tegelevas ärisektoris tegutsevate isikute esitatud tõendeid. Kostja pole vaidlustanud hageja esitatud toidukaupade jaotusvõrgus tegutsevate või toidukaupadega tegelevas ärisektoris tegutsevate isikute esitatud tõendite usaldusväärsust.
30.Esimese astme kohus on ebaõigesti käsitlenud võrreldavate kaubamärkide sarnasuse küsimust, tehes ebaõigeid järeldusi sõnalise osa õiguskaitse ulatuse osas, jättes tähelepanuta olulised muud
võrreldavaid kaubamärke sarnaseks tegevad asjaolud ning peatudes mitteolulisel. Hageja on endiselt arvamusel, et võrreldavad kaubamärgid on kontseptuaalselt sarnased, nendevahelised sarnasused kaaluvad üles erinevused. Kõnealused tähised loovad nii visuaalselt, foneetiliselt, semantiliselt kui ka kontseptuaalselt tervikuna sarnase tervikmulje, mis suurendab veelgi tõenäosust, et reaalses turusituatsioonis ajavad tarbijad võrreldavad kaubamärgid segi.
31.Esimese astme kohus on ebaõigesti tuvastanud asjaolu, et kostja käitumine ei ole pahauskne. Tutvunud registreerimistoimikuga, teadis kostja, et tal ei ole õigust kasutada sõnakombinatsiooni „Vene juust“ ning kaubamärgitaotluse esitamisega Patendiametile võttis ta teadliku riski, et tema tegevus ei ole õige ning loetakse rikkumiseks. Vastus apellatsioonkaebusele
32.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
33.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
34.Kaubamärgi õiguskaitse aluseks on tema reproduktsioon ning kaupade ja teenuste loetelu. Hageja kaubamärk on kujutislik kaubamärk ning omab eristusvõimet ja on äratuntav tarbijatele eelkõige tänu oma visuaalsele küljele. Hoolimata sõnaühendi „Vene juust“ kasutamisest on hageja ja kostja kaubamärgid muus osas täiesti erinevad ning tarbija ei aja neid omavahel segamini. Seejuures tuleb lähtuda registrisse kantud reproduktsioonist, kuna KaMS § 31 lg-st 1 tulenevalt peab kaubamärgi reproduktsioon andma kaubamärgist täieliku ja täpse ettekujutuse.
35.Hageja on ekslikult määratlenud oma kaubamärgi kaitstava ja mittekaitstava osa. Tegelikkuses omab kaitset vaid hageja kaubamärgi kujutis, mitte aga sõnaühend „Vene juust“. Sisuliselt põhineb hageja vaidlustus kaubamärgi osal, mille suhtes hagejal puuduvad ainuõigused. KaMS § 12 lg 5 kohaselt võib kaubamärk sisaldada mittekaitstavat osa, kui see ei vähenda kaubamärgi eristatavust ega riku teiste isikute õigusi. Kui kaubamärgi registreeringus ei ole mingit konkreetset kaubamärgi elementi tähistatud mittekaitstavana, ei saa järeldada, et see element on automaatselt kaubamärgi ainuõigusega kaitstud. KaMS § 16 lg 2 loetleb kaubamärgiomaniku ainuõiguse piirangud. Kaubamärgiomanikul ei ole õigust keelata teistel isikutel kasutada muuhulgas kaupa või teenust kirjeldavatest tähistest või andmetest (mida ei ole oluliselt muudetud) koosnevaid tähistusi, tähiseid või andmeid, mis on muutunud tavapäraseks keelekasutuses või heauskses äripraktikas ega kaubamärgi mittekaitstavaid osi. Seega teeb seadusandja vahet kaupa või teenust kirjeldavatel tähistel või andmetel, keelekasutuses või heauskses äripraktikas tavapäraseks muutunud tähistel või andmetel ning kaubamärgi mittekaitstavatel osadel. Seega, kui Patendiamet ei ole konkreetset kaubamärgi osa märkinud registreeringus mittekaitstavaks, võib kaubamärgiomaniku ainuõigus olla selle osa suhtes ikkagi piiratud tulenevalt selle osa kaupa või teenust kirjeldavast iseloomust või tavapärasusest keelekasutuses või heauskses äripraktikas.
36.Maakohus on õigesti tuvastanud, et sõnaühend „Vene juust“ näitab juustu liiki ja omadusi ning on muutunud tavapäraseks keelekasutuses. Selliseid tähiseid ei saa monopoliseerida ja registreerida ühe isiku nimele. ENSV perioodil tunti kaupu nende nimetuse ja omaduste, mitte tootja või päritolu järgi. „Vene juustu“ nime all on Eesti territooriumil ajalooliselt juustu tootnud ja turustanud mitmed erinevad ettevõtjad.
37.Ebaõige on hageja väide, et Nõukogude Liidu aegsed tõendid ei ole käesoleval juhul usaldusväärsed ja asjakohased. Kuna kostja esitatud Nõukogude Liidu aegsed dokumendid tõendavad otseselt tähise „Vene juust“ varasemat kasutusala ja levikut, mis on oluliselt mõjutanud ka tänapäeval tavapärast keelekasutust, on need käesolevas vaidluses asjakohased. Analoogselt on tähised „Eesti juust“ ja „Hollandi leibjuust“ tunnistatud kaubamärgi ainuõigusega mittekaitstavaks, kuna nad tähistavad kumbki juustu liiki või omadusi ja on sellisena muutunud tavapäraseks keelekasutuses. Tarbija on harjunud tähise „Vene juust“ kasutamisega samamoodi nagu tähise „Eesti juust“ või „Hollandi leibjuust“ kasutamisega ega seosta seda ainult ühe tootja või turustajaga.
38.Asjaolu, et hageja on ainus, kes on viimastel aastatel oma kaubamärgi koosseisus kasutanud sõnaühendit „Vene juust“, ei anna hagejale selle sõnaühendi suhtes monopoli. Hageja märgib apellatsioonkaebuses, et tarbija, nähes enam kui 15 aasta jooksul ainult ühe isiku toodangut vastava nimega, seostab seda nime ainult selle konkreetse isikuga. Samas ei ole hageja välja toonud, millise isikuga tarbija hageja kaubamärki seostab. Hageja füüsilise isikuna ei ole ise juustutootja ega turustaja. Hageja ei ole tõendanud, et tarbija seostab sõnaühendit „Vene juust“ foneetilisel kasutamisel ainult hagejaga või temaga seotud ettevõtjatega. Hageja enda poolt esitatud küsitlustest nähtub, et praktikas kasutakse hageja kaubamärgiga tähistatud tootele viitamisel ka tootja nime (nt Estoveri Vene juust, Põltsamaa Vene juust). Seega ei ole välistatud, et tarbija peab võimalikuks, et Vene juustu toodavad või turustavad ka teised ettevõtjad.
39.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sõnaline tähis „Vene juust“ ei ole ka hageja üldtuntud kaubamärk. Tegemist on erinevate tootjate sama juustu liiki (ja omadusi või tootmisviisi) näitava tähisega, mis on muutunud tavapäraseks. Sõnaühend „Vene juust“ ei võimalda identifitseerida vastavat juustu mingilt ühelt kindlalt ettevõttelt pärinevana, välistades muud tootjad või turustajad. Seega ei ole tähis „Vene juust“ omandanud piisavat eristusvõimet ning see ei saa omandada iseseisvat sõnalise kaubamärgi õiguskaitset. Tarbijad eristavad Vene juustu kui juustu liiki, aga mitte kui hagejale kuuluvat kaubamärki ja vastupidist ei ole hageja tõendanud. Menetluskulude jaotus ja selgitus
40.TsMS § 173 lg 1 kohaselt peab asja järgmisena menetlev kohus lahendis esitama kogu seni kantud menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.
41.TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
G. Kivinurm
K. Paal
M.Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.