Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

kohus esitatud avalduse ja kirjalike seisukohtade saamisel tegema asja menetlemiseks vajaliku määruse hiljemalt 04.05.2012. Kohus peab käesolevalt võimalikuks asi lahendada enne 04. maid 2012. Asjaolud Avalduse kohaselt on võlausaldaja võlgnikule 23.08.2010 teinud vastavalt 17.08.2010 lepingule ja arvele nr. 91052 ettemaksu summas 1 200 000 krooni, millest 1 145 000 krooni sooritati ülekande teel ja 55 000 krooni tasaarvetsati võlausaldaja nõudega võlgniku vastu. Pooltevaheline leping ei realiseerunud, kuid võlgnik ettemaksu ei tagastanud. 27.02.2012 esitas võlausaldaja pankrotihoiatuse, saates selle võlgniku juhatuse liikme e-posti aadressidele xxxx ja xxxx Kuigi T Tja K S viidatud e-posti aadressid on nende igapäevases tavakasutuses, ei soostunud nad digiallkirjastatud pankrotihoiatuse kättesaamist kinnitama, mistõttu pankrotihoiatus saadeti ka etähtkirja teenuse vahendusel ja selle kirja on võlgniku juhatuse liige T T kätte saanud 27.02.2012 kell 09.12. Võlgnik ei ole hoolimata hoiatuse kättesaamisest 10 päeva jooksul nõuet täitnud, mistõttu võlausaldajal on alust eeldada, et võlgnik on maksejõuetu ja et see on alaline. Võlgniku kinnisasjad on kaetud hüpoteekidega, võlgnikul on oluline maksuvõlg. Võlausaldaja nõue 76 693.97 eurot on muutunud sissenõutavaks alates 01.01.2011, kui selgus, et võlgnik ei suuda lepingut täita. Võlgnik ei ole täitnud ettemaksu tagastamise kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist. Võlgnik esitas avaldusele 03.04.2012 kirjalikult vastuväited. Vastuväidete kohaselt ei ole avaldaja tõendanud väidet võlgniku kinnistute hüpoteekidega koormatusest, mis sealjuures on väidetavalt suuremad kinnistuste tegelikust turuväärtusest. Avaldus ei sisalda viidet, mis oli 17.08.2010 sõlmitud suulise lepingu esemeks ja millised oli selle suulise lepingu muud tingimused, nt täitmise tähtaeg. Võlausaldaja ei ole tõendanud, et on nõudnud ettemaksu tagastamist ja seetõttu on ka ebaselge, millal muutus kohustus sissenõutavaks. Seega ei saa 27.02.2012 kirja lugeda pankrotihoiatuseks ja järelikult ei ole võlausaldaja tõendanud võlgniku maksejõuetust. Pooled on suuliste kokkulepete ja kirjalike lepingute alusel koostööd teinud alates 2009 sügisest. Koostöö sisuks olnud raieõiguste müügi eest toimus tasumine tavapäraselt pärast seda, kui võlausaldaja oli metsa üles töötanud ja lõppostjale müünud. Vastuväidetele lisatud lankide koondtabeli kohaselt on sel viisil koostööd tehtud kokku 76 kinnistul. Kuivõrd tabelist nähtuvalt jäi võlausaldaja võlgnikule müüdud raieõiguste eest võlgu, aga võlgnik oli oma kulud juba kandnud, loobus võlgnik koostööst ja teostab metsa ülestöötamist ja väljavedu oma kinnistutel ja omandatud raieõiguste alusel ilma võlausaldaja abita. Võlasumma ulatuses on arved võlausaldajale väljastamata, sest sellise tegevusega kaasneb võlgnikule maksukulu ja puudub kindlus, et võlausaldaja arveid aktsepteerib. 30.03.2012 esitas võlgnik võlausaldajale e-posti vahendusel digitaalselt allkirjastatud tasaarvestamise avalduse, millega lõppes võlausaldaja nõue võlgniku vastu. Pankrotiavalduse on esitanud võlausaldaja lepinguline esindaja Ants Kuningas, kes tegutseb volikirja aluse, mille on Kuressaares 14.02.2012 Ants Kuningale ja MTÜ Tuule Maa andnud võlausaldaja juhatuse liige A L. Registriandmete kohaselt on A L volitused lõppenud 12.06.2011. ÄS § 184 lg 2 kohaselt valitakse juhatuse liige tähtajatult, kui põhikirjas ei ole tähtaega ettenähtud. Võlausaldaja põhikirja p. 5.3 sätestatu kohaselt valitakse juhatuse liikmed viieks aastaks ja neid kutsub tagasi osanike koosolek. A L volitused võlausaldaja juhatuse liikmena on lõppenud enne Ants Kuningale 14.02.2012 volituste andmist.

TsMS § 226 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus esindusõiguse puudumisel jätta hagi läbi vaatamata, kui hageja nimel hagiavalduse esitanud isikul ei olnud esindusõigust hagi esitamisel. Võlgniku vastuväites palutakse kontrollida võlausaldaja esindaja Ants Kuninga esindusõigust pankrotiavalduse esitamisel, jätta ajutine haldur nimetamata, lõpetada tsiviilasja menetlus ja jätta menetluskulud avaldaja kanda. Võlausaldaja esitas 13.04.2012 seisukoha võlgniku vastuväidetele. Võlgnik ei ole vastu vaielnud asjaolule, et võlgnes nii pankrotihoiatuse esitamise kui ka pankrotiavalduse esitamise seisuga võlausaldajale 76 693.97 eurot. Väidetav tasaarvestus ei ole võlgniku vastuväite tõttu toimunud ja seega on alust nimetada ajutine haldur. Ainetud on spekulatsioonid võimaliku lepingu sisu ja tingimuste üle. Kui võlgnik ei suutnud uue majandusaasta alguseks 01.01.2011 lepingut täita, nõudis võlausaldaja ettemaksu tagasi ja võlgnik on kohustuse kehtivuse teema tõstatanud alles pankrotimenetluse käigus. Vastuväidetes koostöö kohta esitatu on osaliselt õige. Võlausaldaja meelest näitab võlgniku tegutsema hakkamine konkureerivalt samal tegevusalal selget eesmärki kahjustada võlausaldajat, mille 50% osanik võlgnik on. Võlgniku juhatuse liige K S sõlmis avaldaja nimel xxxx-ga tehinguid, omamata selleks vastavaid volitusi ja kuigi lepingutel on märgitud juhatuse liikmena A L nimi, on lepinguid allkirjastanud hoopis K S. Juhatuse liikme esindusõigusse puutuvalt on osanik J R kogu aeg tunnustanud võlausaldaja juhatajana A L, kes on andnud nõusoleku juhatajana jätkamiseks ja on tegutsenud võlausaldaja huvides ka ajal, mil juhatuse liikme valimine on osutunud raskendatuks võlgniku kõrvale hoidmise tõttu osanike üldkoosolekust. A L volitusi on reaalselt aktsepteerinud ka osanik xxxx, sest on sõlminud 2011 teisel poolel mitmeid metsa raieõiguse lepinguid võlausaldajaga. Juhul, kui võlgnik ei loe A L volitusi kehtivateks, tuleb tagastada avaldajale ka kõik 2011 II poolaastal võlgnikule üle kantu rahasummad, mida on üle 390 000 euro. Võttes vastu A L poolt sooritatud rahasummade ülekanded, aktsepteeris võlgnik A L avaldaja juhatuse liikmena. Riigikohtu otsuse kohaselt tsiviilasjas nr. 3-2-1-65-08 juhatuse liikme ametiaega võib lugeda pikenenuks ka mõlemapoolseid tahteavaldusi ja käitumist hinnates TsÜS § 68 lg 3 alusel kaudsete tahteavaldustega. Selleks on lisaks endise juhatuse liikme poolsele jätkamisele viitavale käitumisele vajalik osaühingu osanike otsus, millega selgesõnaliselt kiidetakse heaks isiku tegutsemine juhatuse liikmena, st. pikendada tema ametiaega tagasiulatuvalt. Asjaolu, et avaldaja 50% suuruse osa omanik J R on lugenud A L volitusi pikendatuks, kinnitab osaniku esindaja Ants Kuninga digitaalallkiri pankrotiavaldusele lisatud volikirjal. Võlgniku poolt on A L võlausaldaja esindajana aktsepteeritud kogu 2011 II poole jooksul. Võlgniku juhataja K S on avaldaja nimel alusetult sõlminud tehinguid xxxx-ga, omamata selleks volitusi. Võlausaldajal ei ole võimalik aktsepteerida mistahes tasaarvestust võlgnikuga ja tasaarvestust ei saa lugeda toimunuks VÕS § 200 lg 4 alusel avaldaja vastuväidete tõttu. Viidatud vastuväited ja tasaarvestuse küsimus kuuluvad lahendamisele iseseisva tsiviilasja hagimenetluses, mis ei sega ega mõjuta käesolevat pankrotimenetlust. Võlgniku poolt kohtule esitatud makseettepanekud ei kehti ega oma kohustusi tekitavat jõudu, sest ei tulene reaalsetest tehingutest. Samuti ei loo rahalisi kohustusi mingid võlgniku või kolmandate isikute poolt koostatud ja kohtusse esitatud tabelid. Võlausaldaja leiab, et menetluse käesolevas etapis, mille eesmärgiks on ajutise halduri määramise otsustamine, ei ole õigustatud pidada tsiviilvaidluseid.

Võlgnik esitas 17.04.2012 täiendavad vastuväited võlausaldaja avaldusele. Võlgniku andmetel esitas avaldaja esmakordselt väite kohustuste täitmata jätmisest 27.02.2012 pankrotihoiatuses peale seda, kui võlgnik oli 2012 veebruaris esitanud võlausaldajale kolm makseettepanekut ja muud käesolevasse vaidlusse mittepuutuvad, aga poolte võlavahekordi

kajastavad nõuded. Võlgnik väidab endiselt, et puuduvad tõendid selle kohta, et avaldaja oleks ettemaksu tagasi nõudnud. Seega on ebaselge, millal saabus ettemaksu tagastamise tähtaeg, millal muutus kohustus sissenõutavaks. Võlausaldaja ei ole tänaseni suulisest lepingust VÕS § 188 sätete kohaselt taganenud ja seega ei ole saabunud VÕS § 189 lg 1 sätestatud tagajärg- ehk- lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist. Kuivõrd avalduses ei ole näidatud –tõendatud 17.08.2010 suulise kokkuleppe täitmise tähtaega, tuleb eeldada et pooltevahelises võlasuhtes kuulub kohaldamisele VÕS § 82 lg7 sätestatu, mille kohaselt võib võlausaldaja, kui kohustuse täitmise tähtaega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, nõuda kohustuse täitmist pärast kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Kohustuse täitmise nõuet ei ole võlausaldaja võlgnikule enne 27.02.2012 pankrotihoiatust esitanud. Pankrotihoiatuse saab teha 30 päeva jooksul peale kohustuse sissenõutavaks muutumist, seega ei saa avaldusele lisatud 27.02.2012 kirja lugeda pankrotihoiatuseks. Tasaarvestusse puutuvalt märgib võlgnik, et 16.03.2012 esitas xxxx nõude võlausaldaja vastu. Nõue oli tagatud hüpoteekidega, mistõttu vältimaks hüpoteekidega koormatud kinnistute arvelt sundtäitmist, omandas võlgnik 28.03.2012 sõlmitud lepinguga xxxx-lt nõude võlausaldaja vastu ja nimetatud omandatud nõudest tulenevalt esitas võlgnik 30.03.2012 ka tasaarvestusavalduse. 04.04.2012 istungil, kui võlgnik palus kontrollida avaldaja esindaja volitusi, möönis kohus, et 14.02.2012 Ants Kuningale ja MTÜ-le Tuule Maa väljastatud volikirjas ei ole volitatule antud edasivolitamise õigust TsÜS § 119 lg 2 tähenduses ja seega puudus istungil osalenud isikul volitus avaldaja esindamiseks. Avaldaja sai kohtu poolt võimaluse oma esindusõiguse tõendamiseks, kuid 13.04.2012 avaldaja poolt esitatud menetlusdokumendis esitatud argumendid ei lükka ümber asjaolu, et juhatuse liikme volitused on tähtajalised ja tähtaeg oli ümber saanud 12.06.2011. Juhatuse liikme volitusi ei pikenda asjaolu, et tsiviilkäibes osalenud isikud ja A L ise on pidanud Andrus L avaldaja seaduslikuks esindajaks ka pärast volituste lõppemist. Kohtumääruse põhjendused PankrS-ga on võlausaldajale pandud kohustus põhistada võlgniku maksejõuetus ja tõendada nõude olemasolu (PankrS § 10 lg 1). Maksejõuetuse põhistamine on võlgniku maksejõuetust kinnitavate eluliste asjaolude väljatoomine ja põhjendamine. Lisaks võlgniku maksejõuetust põhistavatele muudele asjaoludele ehk üldalustele tuleb võlausaldajal pankrotiavalduse esitamisel tuua välja ka vähemalt üks seaduses toodu maksejõuetust põhistav asjaolu ehk erialus. Erialuste kataloog on sätestatud PankrS § 10 lõikes 2. Lähtuvalt pankrotiseaduses sätestatust ja selle mõttest (ja kohtute praktikast) peab mõni PankrS § 10 lõikes 2 loetletud erialustest olema elulise asjaoluna faktiliselt aset leidnud enne pankrotiavalduse esitamist. Kuna erialusele peab tuginema juba pankrotiavalduses, siis peab selle erialuse sisuks olev eluline asjaolu olema aset leidnud ajaliselt enne pankrotiavalduse esitamist. Juhul, kui võlausaldaja ei ole piisavalt põhistanud oma pankrotiavaldust, siis peab kohus jätma pankrotiavalduse läbi vaatamata PankrS § 14 lg 1 p 2 alusel või juhul, kui avaldus on juba menetlusse võetud, jätma ajutise halduri nimetamata PankrS § 14 lg 3 p-de 4 ja 7 alusel. Pankrotiseaduse § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast ajutine. PankrS § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Lisaks maksejõuetust põhistavatele PankrS § 10 lg 1 tulenevatele muudele alustele (üldalused), tuleb võlausaldajal tõendada ka vähemalt ühe PankrS § 10 lõikest 2 tuleneva võlgniku maksejõuetust põhistava erialuse olemasolu.

PankrS § 10 lg 3 kohaselt võib PankrS § 10 lg 2 p 1 nimetatud asjaoludel pankrotiavalduse esitada võlausaldaja, kelle nõue on muutunud sissenõutavaks. PankrS § 10 lõike 2 punktides 2-5 nimetatud asjaoludel võib võlausaldaja pankrotiavalduse esitada, sõltumata sellest, kas tema nõue on muutunud sissenõutavaks või mitte. Kohus asub seisukohale, tutvudes esitatud avaldusega, sellele lisatud dokumentidega, esitatud seisukohtadega ja kuulates ära eelistungil võlausaldaja ja võlgniku esindajad, et esitatud avalduse alusel ei ole ajutist pankrotihaldurit võimalik nimetada. Võlausaldaja on oma pankrotiavalduses tuginenud võlgniku maksejõuetust põhistava asjaoluna üksnes PankrS § 10 lg 2 punktile 1. Viidatud säte kohustab võlausaldajat võlgniku maksejõuetuse põhistamisel välja tooma lisaks üldalusele ka erialuse, milleks viidatud sätte kohaselt on asjaolu, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Kohustus, mille täitmist võlausaldaja on nõudnud, tuleneb avalduse kohaselt poolte vahel sõlmitud suulisest lepingust (ja selle alusel esitatud arvest), mille kohaselt väidetavalt tuli võlgnikul lepingu mitterealiseerumise korral tagastada talle tehtud ettemaks. Kohus ei saa hinnata väidet lepingu mitterealiseerumise kohta, kui kumbki pool pole esile toonud, milles seisnes lepingu olemus-ese, millised olid selle tingimused sh rahaliste kohustuste osas, millal oli täitmise tähtaeg jne. Kohus nõustub selles osas võlgniku vastuväites esitatuga, et kuni pole tõendatud nõude sissenõutavaks muutumine, ei saa asuda arutama, kas võlgnik on asunud väidetavat omapoolset kohustus täitma või mitte. Seega ei ole kohtu hinnangul avaldaja tõendanud, et nõude sissenõutavaks muutumisel, mis avaldaja väitel toimus 01.01.2011, esitati võlgnikule kohustuse (mõistliku aja jooksul) täitmise nõue. Kui ka eeldada, et nõue muutus sissenõutavaks 01.01.2011, siis puudub põhjendus, miks nõude täitmist, tõendatult, nõuti alles 13 kuud hiljem pankrotihoiatusena pealkirjastatud dokumendiga. Kui väidetavalt pooltevaheline suhtlemine jätkus veel 2011 II poolelgi, siis on arusaamatu, millistel asjaoludel ja millal selgus avaldaja jaoks võlgniku maksejõuetus. Maksejõuetusse puutuvalt on avaldaja tuginenud väitele, et võlgnikul on maksuvõlg ja et kinnistud on koormatud nende tegelikku turuväärtust ületavate hüpoteekidega. Vaatamata võlgniku märkusele, et kinnistutesse puutuv on tõendamata, ei ole avaldaja oma vastavat väidet tõendanud ka pankrotiavalduse menetlemisel esitatud järgnevates menetlusdokumentides. Maksuvõlasse puutuvalt ei ole välistatud, et selle täitmiseks on võlgnik teinud mingil viisil koostööd maksuametiga. Maksuvõla suuruse suhestumist võlgniku varanduslikku seisu pole avalduses üldse analüüsitud. Kohus leiab, et iseenesest võla faktiline olemasolu ei too obligatoorselt kaasa maksejõuetuse situatsiooni. Samaväärselt ei tähenda väidetava ettemaksu tagastamise kohustuse mittetäitmine automaatselt seda, et võlgnik ei tee seda vahendite puudumise tõttu. Kohus leiab, et tasaarvestuse kohta esitatud asjaolud ja vastuväited on sellisel ulatuses, mis võimaldavad lugeda nõude ebaselgeks. Nõude ebaselguse korral ei saa läbi viia pankrotimenetlust, vaid nii nagu ka võlausaldaja ise kinnitab, tuleb tsiviilvaidlused läbi vaielda hagimenetluses. Asjakohatu on avaldaja väide, et võlgnik ei saa tugineda võlgniku enda või kolmandate isikute poolt koostatud lankide koondtabelile ( t lk 48-50). Võlgniku poolt esitatud tõenditest nähtuvalt on lankide koondtabel väljastatud võlgnikule avaldaja meili aadressilt 29.12.2011. Seega on tegemist vähimal juhul avaldaja enda poolt (suvalise kolmanda isiku rolli selle koostamisel ei nähtu) koostatud tabeliga, mistõttu selle suhtes avaldaja

poolt esitatud tõelevastavuse väite esitamine on kummastav. Avaldaja väitis, et 2011 II pooles asus võlgnik kahjustama võlausaldaja huve, mis väljendus võlgniku pöördumises teiste koostööpartnerite poole. Avaldaja etteheide, et võlgnik asus tegutsema konkureerivalt samal tegevusala, on ettevõtlusvabadust silmas pidades põhjendamatu. Pretensioonid selles osas, et võlgniku juhatuse liige on avaldaja nimel, volituseta, tehinguid, on käesolevas menetluses asjakohatu.

sõlminud

A L juhatuse liikmena ametiaja jätkuvuse hindamiseks on avaldaja esitanud rida lepinguid, sõlmituna peale 12.06.2011, ehk registriandmete kohaselt pärast A L kui juhatuse liikme ametiaja lõppemist, tõendavad avaldaja väitel, et võlgnik on aktsepteerinud võlausaldaja esindajana A L. Käitumuslikult võis sellest lähtuvalt võlgnik eeldada, et A L on jätkuvalt avaldaja esindusõigus ja on võlgniku hoolsuskohustus, kas ta igakordselt enne lepingu sõlmimist pidas vajalikuks kontrollida teise poole registriandmetest esindusõiguslike isikute seisu. Kohus leiab aga, et lepingute sõlmimised iseenesest antud situatsioonis ei anna piisavalt alust väita, et A L oli kehtivalt esindusõigus. Ei ole teada, kas need tehingud on, volituste puudumisest teadasaamisel, sõnaselgelt tagasiulatuvalt heaks kiidetud. Kohus leiab, et avaldaja on viite riigikohtu lahendis esitatud seisukohale teinud kontekstist väljakistult. Avaldaja poolt viidatud riigikohtu lahend 3-2-1-65-08 selgitab, et tähtaja lõppemisel saab juhatuse liikme volitused lugeda pikenenuks osaniku vastava selgesõnalise otsusega. Avaldaja väitel tõendab osaniku sellist otsust osaniku J R poolt lepingulisele esindajale Ants Kuningale antud volikiri. Kohus ei näe siin seost. Osanik(ud) saanuks nimetatud riigikohtu otsuse valguses anda sõnaselge kinnituse, et aktsepteeritakse A L jätkuvat tegutsemist juhatuse liikmena. Ühe osaniku poolt tema kui osaniku (mitte xxxx kui äriühingu) esindamiseks Ants Kuningale antud volikiri ei tõenda kuidagi avaldaja osanike ühist otsust A L kui juhataja ametiaja pikendamise osas. Äriregistrisse kantud juhatuse liikme ametiaja pikendamise otsus tuleb ÄS § 184 lg 2 neljanda lause kohaselt esitada viivitamata äriregistri pidajale. Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. See suhe saab olla üksnes tähtajaline, st tähtaja möödudes see lõpeb. Seadus ei näe ette selle suhte automaatset pikenemist tähtaja möödudes, st juhatuse liikme ametikohustuste täitmist saab isik jätkata üksnes juhul, kui osaühing kokkuleppel temaga isiku ametiaega pikendab. Ametiaja pikendamiseks on ÄS § 184 lg-te 1 ja 2 kohaselt vajalik osaühingu osanike otsus ametiaja pikendamise kohta ja juhatuse liikme nõusolek sellega. Juhatuse liikme ametiaega ei saa lugeda pikenenuks ainuüksi seetõttu, et isik jätkab tegutsemist juhatuse liikmena. Sellest võib järeldada üldjuhul üksnes juhatuse liikme tahet jätkata juhatuse liikmena. Vaikimist või tegevusetust ei loeta TsÜS § 68 lg 4 kohaselt üldjuhul tahteavalduseks. Osanike otsuste vastuvõtmiseks, sh juhatuse liikme nimetamise ja tema ametiaja pikendamise otsuse vastuvõtmiseks, on seaduses sätestatud formaliseeritud kord (esmajoones ÄS §-d 168-177). Juhatuse liikme ametiaja võib lugeda pikenenuks ka mõlemapoolseid tahteavaldusi ja käitumist hinnates TsÜS § 68 lg 3 alusel (või ka VÕS § 1 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel nende koostoimes) kaudsete tahteavaldustega aga selleks on lisaks (endise) juhatuse liikme poolsele jätkamisele viitavale käitumisele vajalik osaühingu osanike otsus, millega selgesõnaliselt kiidetakse heaks isiku tegutsemine juhatuse liikmena, st pikendatakse tema ametiaega tagasiulatuvalt. Loomulikult peab selline otsus vastama ka seadusest ja põhikirjast juhatuse liikme ametiaja pikendamise otsusele tulenevatele kvooruminõuetele. Põhikirjaga võib selline heakskiitmine olla ka välistatud.

Riigikohtu viidatud otsuse kohaselt tuleb erandlikult kõne alla ka mõne muu osanike otsuse lugemine juhatuse ametiaja pikendamise otsuseks, kui sellega on sisuliselt tunnustatud isikut juhatuse liikmena, kui see otsus vastab formaalselt juhatuse liikme nimetamise otsuse nõuetele (mh seaduses ja põhikirjas ettenähtud kvooruminõuete osas). Oluline on, et isik ei saa põhjendada oma juhatuse liikmeks olekut pärast ametiaja möödumist üksnes sellega, et ta jätkas oma igapäevast tööd. Osanikel peab olema reaalne võimalus juhatuse liikme ametiaja möödumisel otsustada, kas nad soovivad tema juhatuse liikmena jätkamist. Üheks selliseks otsuseks võib olla osaühingu juhatuse koostatud ja osanikele esitatud majandusaasta aruande kinnitamine. Pärast majandusaasta lõppu koostab juhatus nimelt ÄS § 179 lg 1 järgi raamatupidamise aastaaruande ja tegevusaruande. Juhatus esitab raamatupidamise aastaaruande koos tegevjuhtkonna deklaratsiooniga ja tegevusaruande (majandusaasta aruanne) ning kasumi jaotamise ettepaneku ÄS § 179 lg 2 kohaselt osanikele. Majandusaasta aruande kinnitamise otsustavad osanikud ÄS § 179 lg 3 (aga ka ÄS § 168 lg 1 p 5) kohaselt. Kiites otsusega heaks majandusaasta aruande, tunnustavad osanikud eeldatavasti ka selle juhatuse liikmena koostanud ja osanikele kinnitamiseks esitanud isikute ametiseisundit. Antud asja avaldaja poolt äriregistrile esitatud majandusaasta aruanne ei kajasta, et osanikud oleks sellega tutvunud ja selle heaks kiitnud. Võlgnik võlausaldaja osanikuna ei ole kinnitanud, et ta oleks osalenud ja oleks teadlik osanike koosolekust 2010 majandusaasta aruande kinnitamiseks. Seega ei ole käesolevas asjas tuvastatud selget osanike otsust, millest võiks järeldada avaldaja juhatuse liikme ametiaja pikendamist kaudsete tahteavaldustega, st majandusaasta aruande kinnitamisega osanike poolt. Kui juhatuse liikme ametiaeg on lõppenud, on kanne tema kohta äriregistris ebaõige ja tuleb ÄS §-s 61 sätestatud korras kustutada. See kehtib sõltumata sellest, kas samal ajal kantakse äriregistrisse juhatuse liikmena muu isik, ja sõltumata nt põhikirjas ettenähtud arvulisest nõudest juhatuse koosseisule. Kui osanikud nt omavahelise konflikti ja/või kvooruminõuete tõttu ei suuda juhatuse liikmete ametiaja pikendamist otsustada, võib taotleda ajutise juhatuse liikme määramist kohtult ÄS § 184 lg 6 alusel. Kuivõrd A L ametiaeg lõppes 12.06.2011, siis olukord, kus 22.03.2012 pankrotiavalduse kohtusse saabumisel sisuliselt puudub kanne kehtiva juhatuse kohta, st endiselt on ka kanne juhatuse liikme ametiaja pikendamise kohta tegemata, ei ole kuidagi aktsepteeritav. Ei ole esitatud andmeid, et kande tegemiseks oleks nõuetekohane avalduski registripidajale esitatud ja et kande tegemine on viibinud üksnes mingitest objektiivsetest ja avaldajast sõltumatutest põhjustest tulenevalt. Eeltoodut kokkuvõttes ei ole tõendatud, et A Loli õigust 14.02.2012 volitada Ants Kuningat ja MTÜ-d Tuule Maa esindama võlausaldajat. Kuna volikiri ei ole antud kehtivalt, on volituseta isiku poolt esitatud ka pankrotihoiatus võlgnikule. Kuna pankrotihoiatust ei ole kehtivalt esitatud, ei ole käesolevas pankrotiavalduses esitatud asjaoludel alust ajutise halduri nimetamiseks. PankrS § 15 lg 3 p 4 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud. Tuginedes PankrS § 10 lg 2 punktile 1 ei ole võlausaldaja maksejõuetuse põhistamisel tõendanud pankrotihoiatuse esitamist (ja seetõttu ka kättesaamist) võlgniku poolt enne kohtule pankrotiavalduse esitamist. Seega tuleb jätta ajutine pankrotihaldur nimetamata juba eelkõige eelnimetatud põhjusel. Lisaks eeltoodule märgib kohus, et PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata ka juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele

põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Käeoleval juhul nähtub kohtule esitatud seisukohtadest, et poolte vahel on vaidlus avalduse aluseks oleva võlasuhte üle, kuivõrd selle suhtes on tänaseks esitatud tasaarvestusavaldus. Olukorras, kus võlausaldaja pankrotiavaldus tugineb väitele, et võlgnik ei ole kohustust täitnud 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutmist ning võlgnik vaidlustab kohustuse olemasolu, s.h. selle sissenõutavuse, ja olukorras kus võlausaldaja omakorda vaidleb tasaarvestuse kehtivuse üle, ei saa kohus lugeda nõuet selgeks. Esitatud vaidlustuste maht ei võimalda täita pankrotimenetluse kui kiire menetluse läbiviimise eesmärki. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kuna võlausaldaja ei ole põhistanud võlgniku maksejõuetust, puudub maksejõuetust põhistavad erialusena väljatoodud asjaolu – pankrotihoiatuse esitamine – ning kohtumenetluse käigus pankrotihoiatuse esitamine on vastuolus PankrS § 10 lg 2 p 1 mõttega, võlgnik vaidleb põhjendatult nõudele vastu, mistõttu võlausaldaja nõue ei ole selge, siis tuleb võlausaldaja avaldus jätta rahuldamata ja ajutine haldur nimetamata PankrS § 15 lg 3 p 1 ja 4 alusel ning nõude üle tuleb vaidlus lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Vastavalt PankrS §-le 15 lg 6, kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Seega tuleb avalduse läbivaatamisega seotud kulud jätta võlausaldaja kanda. PankrS § 3 lg 2 kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele TsMS-s sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. PankrS § 3 lg 2 kolmanda lause kohaselt lahendatakse pankrotimenetluse algatamise avaldus hagita menetluses. Hagita menetluses reguleerib menetluskulude jaotamist TsMS § 172. Nimetatud paragrahvis kehtestab omakorda lg 8 vajalike kohtuväliste kulude hüvitamise (kulude kindlaksmääramise) korra. TsMS § 172 lg 8 esimese lause kohaselt hüvitatakse vajalikud kohtuvälised kulud hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega. Selliselt piiratakse nimetatud lauses oluliselt hagita menetluses väljamõistetavate õigusabikulude (mis on TsMS § 144 p 1 kohaselt üks kohtuvälise kulu liik) suurust. Hagita menetluses on põhjendatud hüvitada menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt. Seda õigustab asjaolu, et suuresti ei lahendata hagita menetluses keerulisi õigusküsimusi, vaid kohus kohaldab esmajoones kaalutlusõigust. Seega puudub üldjuhul ka hagimenetlusega võrreldav vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. Kuna Vabariigi Valitsus ei ole TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud määruses hagita menetluses lepingulise esindaja kulude väljamõistmise piirmäärasid eriregulatsioonina kehtestanud, kohaldub lisaks TsMS § 172 lg 8 esimese lause üldregulatsioon kohtuväliste kulude kohta, mis võimaldab hüvitada õigusabikulud üksnes samas ulatuses tunnistajale makstava hüvitisega.

PankrS § 15 lg 7 kohaselt juhul, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale võib pankrotiavalduse esitanud isik esitada määruskaebuse.

Kohtunik Ärakiri õige Kantselei juhataja

(allkiri)

(allkirjastatud digitaalselt)

Marika Leimann

Kai Rosar

Viru Maakohtu 17.05.2012

RESOLUTSIOON

Võtta vastu loobumine määruskaebusest. Lõpetada määruskaebuse menetlemine. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad võlausaldaja kanda.

Kohtumäärus jõustus 06.juunil 2012.a. Kantselei juhataja

Kai Rosar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.