2-09-13318/44 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Toomas Geidiku poolt Ülev Sirelile üle antud 05.10.2009. a, samal päeval on tasutud ka pool remonditööde summast 4 329 krooni. VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. VÕS § 635 lg 4 kohaselt on tarbijatöövõtuleping oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva töövõtja ja tarbijast tellija vaheline töövõtuleping, mille esemeks on teenuse osutamine tarbija vallasasja suhtes, samuti tarbijale vallasasja valmistamine või tootmine. VÕS § 636 lg 1 kohaselt peab töövõtja tööna valmistatud asja tellijale üle andma. Kui asi on valmistatud töövõtja materjalist, peab töövõtja tegema võimalikuks omandi ülemineku tellijale. VÕS § 637 lg 1 kohaselt, kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. VÕS § 637 lg 4 kohaselt, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. VÕS § 637 lg 5 kohaselt ei pea tellija töö eest tasuma enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud üleandmisviis või maksmise tingimused ei anna talle selleks võimalust. VÕS § 638 kohaselt on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. VÕS § 655 lg 1 kohaselt võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Kohus rõhutas, et töövõtuleping on tasuline leping. Töövõtja põhikohustuseks on VÕS § 635 lg 1 kohaselt töö (valmis)tegemine, tellija põhikohustuseks aga töö eest tasu maksmine. Need kohustused on omavahel vastastikuses suhtes. Hageja on pärast tööde teostamist nõudnud sõiduauto üleandmist, kostja hagejalt lepingujärgse tasu maksmist. Hageja on töövõtulepingu üles öelnud, seega on VÕS § 655 lg 1 järgi töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Kohus tuvastas, et kostja oli töövõtulepingu ülesütlemise ajaks vahetanud vastavalt hageja juhtnööridele generaatori, generaatori pistiku, hageja sõnul tegeles tema aktiivselt uue generaatori otsimisega kui kuulis tekkinud probleemidest (tl 52 ja 90, 116), mistõttu on tõendamist leidnud, et tööde teostamine ei toimunud ühe päeva jooksul ning tööde eest kuulus tasumisele VÕS § 637 lg 1 kohaselt mõistlik tasu, millist tasu ei saa pidada põhjendatuks hageja poolt esitatud arvetega teistest auto remondifirmadest (tl 57-61). Töövõtulepingu ülesütlemisega tuli hagejal tasuda arve, kuna lepingu ülesütlemise ajaks oli töövõtja oma tööde arvestuse esitanud. Hageja on tsiviilasjas leidnud, et kostja poolt nõutud summa ei vasta selleks tegelikult kulunud töömahule ning kostjale sõiduauto üleandmisel tasutud 4 329 krooni katab täilikult teostatud tööde maksumuse. Kohus hageja väidetega ei nõustunud. VÕS § 641 lg 3 kohaselt on välistatud töövõtja vastutus lepingutingimuste mittevastavuse eest, mis tulenes töövõtja juhistest ja töövõtjale üleantud materjalist (antud juhul generaatorist). Kohus rõhutas, et selleks, et hageja kui tellija saaks kasutada kostja kui töövõtja suhtes puudustega tööle tuginedes õiguskaitsevahendeid, muuhulgas keelduda töö vastuvõtmisest, peab töövõtja puuduste eest ka vastutama. See tähendab, et kui töö ei vasta lepingutingimustele, peab tellija selle siiski vastu võtma, kui töövõtja ei vastuta seaduse või lepingu kohaselt puuduse eest (nt kui puudus tulenes tellija juhisest VÕS § 641 lg 3 kohaselt).

Hageja selliseid asjaolusid välja ei toonud. Kohus leidis, et kuna 4 329 krooni on hageja kostjale 05.10.2009. a tasunud, siis kuulub kostja vastuhagi rahuldamisele osaliselt ja hagejalt kuulub kostja kasuks väljamõistmisele (8 657 krooni - 4 329 krooni) 4 328 krooni. Hageja on vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest nõude asendanud kahju hüvitamise nõudega. Nimelt on 05.10.2009. a hageja Ülev Sirel saanud Toomas Geidikult kätte sõiduauto Audi A6 reg. nr. XXX XXX ning hageja Ülev Sireli esialgne nõue sõiduauto üleandmiseks on rahuldatud. Hagi eseme täpsustuse kohaselt taotles hageja kahju hüvitamist VÕS §-de 1045 lg 1 p 5 ja VÕS § 132 lg 4 alusel summas 36 255.48 krooni. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. TsÜS § 62 lg 1 kohaselt on esemest saadav kasu eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). VÕS § 132 lg 4 kohaselt, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, hõlmab kahjuhüvitis ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Kui isik samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutamiseeliste hüvitamist. Antud juhul taotles hageja kasutuseeliseid sõiduauto Audi A6 kasutamata jätmise eest ja liisingumaksete jätkuva teostamise eest. Kohus rõhutas, et eelkõige on kasutuseelise arvestamisel valdaja huviks saada hüvitatud tema valduse ja sellega kaasneva kasutamise ja tarbimise võimaluse (kasutuseelise), millest ta õigusvastase teo tõttu ilma jääb või mida kitsendatakse, väärtus. Samuti peaks kostja valdus olema õigusvastane. Kohus leidis, et kostja Toomas Geidik ei ole toime pannud õigusvastast tegu, kuna VÕS § 654 lg-st 1 tulenevalt oli tal töövõtulepingujärgne pandiõigus. VÕS § 654 lg 1 kohaselt on töövõtjal oma töövõtulepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus tellija vallasasjadele, mille töövõtja on valmistanud, parandanud või muutnud, kui need on töövõtu eesmärgil tema valduses. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis ning sama paragrahvi 3 kohaselt lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Lisaks rõhutas kohus, et kahju hüvitamise puhul on oluline tuvastada, kas kostja Toomas Geidik oleks pidanud arvestama lepingurikkumiste selliste tagajärgedega (ehk sellise kahju tekkimisega). Kohus leidis, et töövõtulepingu sõlmimisel ei saanud kostja ette näha seda, et hageja nõuab temalt sõiduauto kasutuseeliste hüvitamist. Lepingu sõlmimisel selliseid asjaolusid hageja välja ei ole toonud. Lisaks eeltoodule ei ole hageja tõendanud kahju tekkimist, kuna hageja ei ole tõendanud, et ta on pidanud üürima 226 päeva jooksul teist sõiduautot. Samuti on VÕS § 132 lg 4 järgi silmas peetud kahjustatud asja kasulikkust või vajalikkust isikule eelkõige tema majandus-või kutsetegevuses või tööks. Nimetatud asjaolusid hageja samuti ei tõendanud. Eeltoodud põhjendustel jättis kohus hageja nõude kahju 36 255.48 krooni hüvitamiseks rahuldamata.

2 317.15 eurot Toomas Geidiku nõudega Ülev Sireli vastu summas 276.61 eurot selliselt, et tasaarvestuse tulemusel kohustub Toomas Geidik hüvitama Ülev Sirelile 2 040.54 eurot. Apellant palub jätta esimese astme kohtumenetluses kantud kulud hagis võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega vastustaja kanda ning apellandi poolt teise astme kohtumenetluses kantud menetluskulud täies ulatuses vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on kohus vääralt kohaldanud materiaalõigust. Õigusalases kirjanduses on asutud seisukohale, et VÕS § 654 lg 1 kohaldamine on võimalik üksnes siis, kui tegemist on tellijale omandiõiguse alusel kuuluva vallasasjaga. Kui tellija ei ole asja omanik vaid üksnes selle valdaja (nt üürnik või liisinguvõtja), ei ole pandiõiguse omandamine VÕS § 654 lg 1 alusel võimalik (Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne, lk 97-98). Antud juhul on tegemist liisitud sõidukiga, mille omanikuks on AS Sampo Pank. Seega, kuna sõiduki omandiõigus ei kuulunud apellandile ning pandiõiguse osas kokkulepe puudus, ei olnud vastustajal võimalik pandiõigust teostada ning maakohus, leides, et vastustajal pandiõigus oli, on vääralt kohaldanud VÕS § 654 lg 1; 2) ei ole kohtu väide kahju ettenägematusest asjakohane. Apellant on seisukohal, et käesoleval juhul pidi vastustaja ette nägema, et juhul, kui vastustaja lepingut rikub, on apellandil õigus nõuda temalt kahju. Apellant leiab, et ka juhul, kui väita, et vastustaja ei pidanud kahju tekkimist ette nägema, on ta ikkagi kohustatud apellandile tekitatud kahju hüvitama, kuna vastustaja tekitas apellandile kahju tahtlikult. Antud juhul on apellant tõendanud, osundades seejuures vastustaja poolt 27.02.2009. a Tarbijakaitseametile koostatud vastusele, et vastustaja rikkus apellandi valdust tahtlikult. Nimetatud väiteks annab aluse vastustaja poolne seisukoht, et „enne teostatud tööde arve nr 7 12. veebruar 2009. a summas 8567 tasumist ei sisene mitte keegi minu tööruumidesse ja vastavalt ei saa ka Audi A6 XXX XXX näha“; 3) on väär kohtu käsitlus, et kuna apellant asendussõidukit ei üürinud, ei ole tal õigus nõuda kasutuseelise hüvitamist. Nimetatud järeldus on vastuolus VÕS § 132 lg-ga 4, mille kohaselt juhul, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, hõlmab kahjuhüvitis ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Kui isik samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutamiseeliste hüvitamist. Seega ei ole uue asja kasutamine kasutuseeliste hüvitamise eelduseks. Samuti jääb arusaamatuks, millest johtuvalt on kohus asunud seisukohale, et sõiduk, mille valdust vastustaja apellandile üle ei andnud, ei olnud apellandile kasulik või vajalik. Apellant selgitas kohtuistungitel korduvalt, et ta käis sõidukiga Tallinnas tööl, millest on võimalik teha ainult ühene järeldus, et sõiduk oli apellandile vajalik. Eeltoodud põhjendustel on apellant seisukohal, et kohus on vääralt kohaldanud VÕS § 132 lg-t 4. Vastustaja ei vaielnud vastu apellandi poolt nõutava kahju suurusele; 4) asus kohus seisukohale, et kahju ei olnud vastustaja jaoks ettenähtav. Apellant märgib, et nimetatud asjaolule ei ole menetlusosalised menetluse jooksul tuginenud, samuti ei ole kohus VÕS § 127 lg 3 kohaselt sellele menetlusosaliste tähelepanu juhtinud, mistõttu on kohtu poolt vastava argumendi väljatoomine kohtuotsuses apellandi jaoks üllatav. Apellant leiab, et kohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 436 lg 4. Samuti märgib apellant, et kohus on nimetatud sättega vastustaja käitumist õigustades jõudnud justkui järeldusele, et vastustaja siiski rikkus lepingut või vastutab vastustaja delikti üldkoosseisu täitmise tõttu. Selles osas on kohtuotsus vastuoluline. Riigikohus märkis oma lahendis 3-2-1-46-04 muu hulgas, et

5.Toomas Geidik vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) viitab vastustaja asjaolule, et tal puudus igasugune alus arvata, et tema juurde töökotta toodud auto puhul on tegemist liisinguautoga, mitte aga apellandile kuuluva sõidukiga. Liisingufirmadele kuuluvate sõidukite puhul on üldjuhul kohustuslik teostada hooldust ja remonti ainult edasimüüja poolt volitatud autoteenindustes kasutades selleks originaalvaruosi, seetõttu ei saanud vastustaja ka teadlik olla, et apellant ei ole sõiduki omanik. Seetõttu on kohus õigesti leidnud, et kostja valdus ei olnud õigusvastane; 2) leiab vastustaja, et tema poolt apellandi valduse tahtlik rikkumine ei ole tõendamist leidnud. Tarbijakaitsele saadetud kirjalikus vastuses ei ole vastustaja väitnud, et ta keeldub autot tagastamast, vaid silmas on peetud seda, et vastustajale ei meeldinud, et apellant tuleb suurema seltskonnaga autol teostatud töid üle vaatama. Vastustaja on kohtumenetluse käigus korduvalt kinnitanud ja esitanud ka tõendid selle kohta, et ta on 11.02.2009. a tunnistajate juuresolekul teatanud, et auto saab kätte 12.02.2009. a kell 9.00, samuti helistanud ja palunud autole järgi tulla. Eeltoodust tulenevalt ei ole samuti leidnud tõendamist, et vastustaja oleks tahtlikult valdust rikkunud; 3) apellandi seisukoht, nagu oleks kohus vääralt kohaldanud VÕS § 132 lg 4, ei vasta tõele. Vastustaja viitab Riigikohtu lahendile 3-2-1-123-05, milles Riigikohus märkis, et õigusrikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eeldusena peab hageja tõendama kostja käitumise õigusvastasuse (VÕS §-d 1043 ja 1045), kahju tekkimise ning põhjusliku seose kostja käitumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1). Hageja selliseid asjaolusid tõendanud ei ole, küll aga on kostja poolt leidnud tõendamist, et ta ei ole süüdi kahju tekitamises. Vastustaja nõustub ka kohtu seisukohaga, et töövõtulepingu sõlmimisel ei saanud kostja ette näha, et hageja temalt sõiduauto kasutuseeliste hüvitamist nõuab; 4) on apellant kasutuseelise kaotamise eest kahjuhüvitise suuruse arvestamisel lähtunud Saksa kohtupraktikast, mille kohaselt loetakse selleks umbes 35-40% vastava auto üürihinnast. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et Eesti Vabariigis ei ole selline arvestusmetoodika kasutamist leidnud. Seega on õige kohtu seisukoht, et hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist, kuna ei ole tõendanud, et pidi 226 päeva jooksul üürima teist sõiduautot;