Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Pankrotihaldur P. Lillemäe müüs kinnistu 1 750 000 krooniga. Kinnistu väärtus pidi hüpoteegi seadmise ajal olema vähemalt 7 800 000 kr. Puudub võimalus, et 2010. aasta lõpus oli kinnistu väärtus 1 750 000 kr., isegi arvestades kinnisvarahindade langust. Kinnistu hindamine teostati paar päeva enne enampakkumist ja kinnistu hindamisaktis oli hinnaks 1 850 000 kr. Kinnistu hindamine oli fiktiivne ja tegemist on ilmselge tahtliku kinnistu müümisega alla oma turuväärtuse. Kinnistu enampakkumisel osales ainult T T. Pankrotihaldur P. Lillemäe rikkumised ei olnud juhuslikku laadi, vaid etteplaneeritud ja tahtlikud, et välistada hageja pankrotimenetlusest ja müüa omakasu ajendil kinnistu turuhinnast odavamalt. Hageja palus kostjalt välja mõista tekitatud kahju 1 700 000 krooni ehk 108 649,80 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja väitel teavitas ta vastavalt PankrS § 34 lg-le 3 hagejat 23.09.2009, saates informatsiooni kostja pankroti väljakuulutamisest aadressil Kivila 38-108, Tallinnas, mistõttu nõudeavalduse esitamata jätmine pankrotimenetluses oli hageja valik. Isegi juhul, kui hageja oleks nõudeavalduse esitanud, ei oleks sellega hageja nõude rahuldamist kaasnenud , kuna vaidlusalune tagatisvara ei olnud piisav isegi esimese järjekoha hüpoteegipidaja nõude rahuldamiseks. Hageja väidetava nõude aluseks oleva laenulepingu allkirjastas kostja nimel H. S, mitte aga juhatuse liige Kristiina G ja puuduvad tõendid, et laenulepingu alusel oleks hageja kostjale laenusumma üle kandnud. Hageja esitas enda nõudeõiguse olemasolu tõendamiseks laenulepingu ja maksekorraldused, millest nähtuvalt kandis hageja H. S arvelduskontole 1 700 000 kr. H. S volitusi laenulepingu sõlmimiseks ei tõenda toimikus olev hüpoteegileping ega pankrotiteade, kuna H. S volituste väidetavaks aluseks olevat volikirja tõendina ei esitatud. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks, kusjuures juhul kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Käesoleval juhul ei kiitnud kostja laenulepingu sõlmimist kunagi heaks, mistõttu on laenuleping TsÜS § 129 lg 1 kohaselt tühine ja sellest ei saa tuleneda hagejal mistahes nõudeõigust kostja vastu. Alternatiivselt osundas kostja, et isegi juhul, kui H. S esindusõiguse olemasolu eeldada, on laenuleping tühine TsÜS § 131 lg 1 alusel. Kostja esitas käesolevas menetluses hagejale laenulepingu tühistamise avalduse TsÜS § 98 ja § 131 alusel ja luges laenulepingu tühistatuks juhul, kui peaks ilmnema, et H. S omas volitust laenulepingu sõlmimiseks kostja nimel. Käesoleval juhul on täidetud kõik kolm TsÜS § 131 lg-s 1 sätestatud eeldust laenulepingu tühistamiseks. Eeldusel, et H. Sle oli faktiliselt laenulepingu sõlmimiseks volitus väljastatud, siis on ilmne, et H. S tegutses kostja esindajana käsundi alusel. Seega kuuluvad esindussuhtele kohaldamisele käsunduslepingu sätted. Eeskätt on oluline VÕS § 620 lg-te 1 ja 2 sätestatu. On ilmne, et H. S ei järginud kostja väidetava käsundisaajana eeltoodud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Laenulepingut ei sõlmitud kostja huvides, kuna laenulepingu alusel hageja poolt väidetavalt väljastatud laenusumma tasuti täies ulatuses H. S arvelduskontole, kuid laenulepingust tulenevad kohustused tekkisid kostjal. Puuduvad mistahes tõendid, et H. S oleks laenulepingu alusel

enda käsutusse saanud summasid kandnud edasi kostjale või kasutanud neid mistahes muul moel kostja huvides. Hageja teadlikkust H. S poolt enda kohustuste rikkumisest on võimalik järeldada ainuüksi laenulepingu tingimustest, kuivõrd ei ole tavapärane, et äriühingut lepingulisel alusel esindav isik palub laenulepingu alusel antava laenu kanda enda arvelduskontole. Laenulepingu ebatavalised tingimused andsid või pidid andma hagejale indikatsiooni, et laenulepingut ei sõlmita kostja parimates huvides. Kuivõrd laenuleping on tühine, siis ei ole hagejal kostja vastu mistahes varalist nõuet, mida oleks olnud võimalik pankrotimenetluse raames esitada ja/või mille rahuldamata jäämine olnuks mõeldav. Seega sõltumata kostja kui pankrotihalduri tegevusele antavast õiguslikust hinnangust ei saa hageja kostja väidetavate rikkumiste tagajärjel varalist kahju kanda ja hageja ei tõendanud kahju kandmist. Muuhulgas puuduvad tõendid selle kohta, et hageja poolt enda nõude õigeaegsel esitamisel olnuks esitatud nõude rahuldamine kostja pankrotimenetluse käigus mistahes ulatuses reaalne. Puudub vaidlus, et kinnistu oli kostja pankroti väljakuulutamise päeva seisuga koormatud esimese järjekoha hüpoteegiga 2 450 000 krooni Swedbank AS kasuks. Samuti nähtub asjas kogutud tõenditest, et Swedbank AS nõue kostja vastu osutus pankrotimenetluses kaitstuks 66 494 398 krooni ulatuses. Seega ei oleks kinnistu müügist laekuvate vahendite arvelt olnud võimalik hagejale väljamaksete tegemine juhul, kui kinnistu turuväärtus oleks ületanud 2 450 000 kr. Puudub vaidlus, et kinnistu müüdi enampakkumise teel 1 750 000 krooniga, mistõttu ei olnud kinnistu müügihind piisav isegi esimese järjekoha hüpoteegipidaja nõude rahuldamiseks hüpoteegiga tagatud ulatuses ja väljamaksete tegemiseks hagejale ei oleks rahalisi vahendeid jätkunud. Hageja rajas enda kahju hüvitamise nõude tõenditega põhistamata seisukohale, et korduvate enampakkumiste tulemusena kujunenud kinnistu müügihind 1 750 000 kr. ei vastanud selle tegelikule turuhinnale ja et kinnistu müüdi teadlikult alla selle turuhinna. Kinnistu enampakkumisteated avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded kokku neljal korral ja kostja üritas kinnistut realiseerida 3 000 000 krooniga, 2 600 000 krooniga, 2 200 000 krooniga ja 1 850 000 krooniga, kuid enampakkumised nurjusid ostuhuviliste puudumise tõttu. Arvestades, et kinnistu müügiprotsess vältas sisuliselt terve aasta, on kohatu hageja etteheide, et kinnistu lõplik müügihind ei vastanud selle turuväärtusele. Kostja pankrotitoimkonna liikme Jüri Ploomi initsiatiivil telliti septembris 2010 OÜ-lt Domus Kinnisvara eksperthinnang kinnistu turuväärtuse kindlaksmääramiseks. Vastavalt eksperthinnangule (hindamisakt) oli kinnistu turuväärtus 22.09.2010 seisuga 1 850 000 krooni. Kinnistu turuväärtuse kindlaksmääramisel lähtuti eeldusest, et kinnistu oluliseks osaks oleva hoone osad on heas seisundis ja hindamisaktis märgiti, et torustikud ja elektrijuhtmed on korras. Kinnistu oluliseks osaks olevas ehitises asuvate korterite veetorud olid lõhki külmunud ja kinnistu viimiseks hindamisaktis kirjeldatud seisukorda olid vajalikud kapitali- ja ajamahukad renoveerimistööd. Asjaolust, et jaanuaris 2009 seati kinnistule hüpoteek Swedbank AS kasuks 6 000 000 krooni, ei saa teha järeldust, et kinnistu turuväärtus pidi olema vähemalt 7 800 000 krooni. Arvestades majanduskriisi ulatust ja intensiivust, langesid hinnad kinnisvaraturul perioodil 2008-2010 mitmekordselt. Hageja peab suutma tõendada, et kinnistu turuväärtus selle võõrandamise aja seisuga oli mitte vähem kui 2 817 500 krooni.

Hageja leidis ebaõigesti, et pankrotihaldur P. Lillemäe eksis kostja pankrotimenetluse läbiviimisel PankrS § 34 lg-s 3 sätestatud teavitamiskohustuse vastu, manipuleeris enampakkumise väljakuulutamisel kinnistu kirjeldusega ja jättis avaldamata teate kinnistu enampakkumise kohta vähemalt ühes enampakkumise kohas levivas ajalehes. Kostja täitis enda PankrS-st tulenevaid halduri kohustusi nõuetekohaselt kooskõlas õigusliku regulatsiooni ja tavapraktikaga. Tõendid laenulepingu alusel raha ülekandmise kohta esitas hageja alles käesoleva menetluse käigus, mistõttu puudus kostjal mõistlik alus hagejat kostja võlausaldajana käsitleda. Hageja etteheited, justkui oleks kostja manipuleerinud kinnistu kirjeldusega eesmärgiga viia eksitusse võimalikke ostuhuvilisi, on arusaamatu. Väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud enampakkumisteated vastavad nõuetele ja nendes esitatud kinnistu kirjeldus on adekvaatne ning vastavuses kinnistusraamatust nähtuvaga. On ebaselge, millistel motiividel pidanuks esimese järjekoha hüpoteegipidaja Swedbank AS ja kostja kui pankrotihaldur olema huvitatud kinnistu müümisest alla selle turuväärtuse, kuna kõrgema müügihinna korral oleks olnud võimalik Swedbank AS nõude rahuldamine suuremas ulatuses ning samuti oleks kostjale tasumisele kuuluv halduritasu suurem. Isegi juhul, kui eeldada vara müügikuulutuste avaldamise osas TMS-s sätestatud nõuetest kõrvalekaldumist, siis puuduvad tõendid, et see oleks mõjutanud negatiivselt kinnistu müügiprotsessi või korduvate enampakkumiste tulemusena kujunenud hinda. Hagejal oli võimalik kinnistu enampakkumiste kohta teavet saada väljaandest Ametlikud Teadaanded ja soovi korral osaleda väljakuulutatud enampakkumistel. Puudub vaidlus, et hageja ei soovinud vastavat võimalust kasutada. Arusaamatu on hageja pretensioon, et kinnistu enampakkumisel osales üksnes üks isik. Kostjal ei ole võimalik kontrollida enampakkumisel osalevate isikute arvu ega kohustada mistahes isikuid enampakkumisel osalema. Esimesed kolm enampakkumist nurjusid ostuhuviliste puudumise tõttu ja ühe ostuhuvilise leidmine oli hea tulemus. Kostja ei tundnud enampakkumise läbiviimisele eelnevalt T Ti ega oma nimetatud isikuga mistahes suhteid väljaspool kinnistu enampakkumismenetluse raames tehtud müügitehingut. Hageja süüdistused kostja aadressil on otsitud iseloomuga ega vasta tegelikkusele. Isegi juhul, kui rikkumiste õigsust eeldada, puuduks väidetavate rikkumiste ja hageja poolt väidetavalt kantud kahju vahel põhjuslik seos. Hagejale mistahes kahju tekkimise esmane ja kõige olulisem eeldus on see, et kinnistu teistsugusel võõrandamisel oleks olnud võimalik selle realiseerimine hinnaga, mis võimaldanuks Swedbank AS nõude kõrval ka hageja väidetava nõude rahuldamist mistahes ulatuses. Samas ei kogutud asjas ühtegi tõendit, mis kinnitaks hageja alusetut väidet, et kinnistu tegelik hind oli septembris 2010 kõrgem enampakkumise käigus kujunenud 1 750 000 kroonist. Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis 27.09.2011 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: äriregistri andmetel oli Martes OÜ juhatuse liige K. G alates 11.02.2002 kuni 22.09.2009; hageja ja Mares OÜ sõlmisid 19.01.2009 hüpoteegi üleandmise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu muutmise lepingu ja asjaõiguslepingud (hüpoteegileping), mille esemeks oli 19/50 suurune mõtteline osa Harjumaal Viimsi vallas Viimsi alevikus Krüsanteemi tee 1,3,5 asuvast kinnistust koos selle oluliste osade ja

päraldistega (kinnistu); Harju Maakohtu 18.09.2009 määrusega kuulutati välja Martes OÜ pankrot ja pankrotihalduriks nimetati P. Lillemäe; kinnistu oli Martes OÜ pankroti väljakuulutamise päeva seisuga koormatud esimese järjekoha hüpoteegiga 2 450 000 kr. AS Hansapank (nüüd Swedbank AS) kasuks ja teise järjekoha hüpoteegiga 3 550 000 kr. hageja kasuks; Martes OÜ pankrotimenetluses 16.02.2010 toimunud võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul kaitsti Swedbank AS nõue 66 494 398 kr. ulatuses esimeses rahuldamisjärgus; kinnistu enampakkumisteated avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded neljal korral: 29.03.2010, 31.05.2010, 03.08.2010 ja 06.09.2010, kusjuures teadetest nähtuvalt üritas kostja kinnistut realiseerida 3 000 000 krooniga, 2 600 000 krooniga, 2 200 000 krooniga ja 1 850 000 krooniga; kinnistu enampakkumise 15.10.2010 aktist nähtuvalt müüdi vara hinnaga 1 750 000 krooni T T. Poolte vahel on vaidlus selles, kas 19.01.2009 sõlmitud laenuleping on kehtiv, kas kostja pankrotihaldur tekitas hagejale kahju seoses sellega, et eksis pankrotimenetluse läbiviimisel PankrS § 34 lg-s 3 sätestatud teavitamiskohustuse vastu, manipuleeris enampakkumise väljakuulutamisel kinnistu kirjeldusega ja jättis avaldamata teate kinnistu enampakkumise kohta vähemalt ühes enampakkumise kohas levivas ajalehes, kinnistu enampakkumisel osales ainult üks isik, hindamisakt ei kajasta kinnistu tegelikku hinda, kas hageja on võlausaldaja kostja pankrotimenetluses ja kas hagejal on nõue kostja pankrotimenetluses. PankrS § 34 lg 1 kohaselt teavitab haldur teadaolevaid võlausaldajaid pankrotimäärusest, võlausaldajate esimese üldkoosoleku ajast ja kohast. Teates märgitakse nõude tähtaegselt esitamata jätmise tagajärjed. Kui haldurile on teada isikud, kellel on kohustusi võlgniku suhtes, saadab haldur teate võlgniku pankroti väljakuulutamise kohta ka neile. Tuginedes PankrS § 34 lg-le 3 pidi pankrotihaldur teavitama hagejat kui hüpoteegipidajat. Paljasõnaline ja tõendamata on kostja väide hageja teavitamisest Martes OÜ pankrotimenetlusest. Hageja õiguste võimaliku rikkumise tuvastamise esmaseks eelduseks on asjaolu, kas hagejal on Martes OÜ vastu nõudeõiguse. Hageja esitas enda nõudeõiguse olemasolu tõendamiseks laenulepingu ja maksekorraldused. Hageja tegi 19.01.2009 ja 20.01.2009 maksekäsundid H. S arvelduskontodele. Maksekorraldustest nähtuvalt aktseptisid pangad maksekäsundeid kogusummas 1 700 000 kr. Seega avaldas hageja tahet maksekäsundite tegemiseks H. Se. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks, kusjuures juhul, kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Hageja väidetava nõude aluseks oleva laenulepingu allkirjastas kostja nimel H. S, mitte K. G, samuti puuduvad tõendid, et laenulepingu alusel oleks hageja Martes OÜ-le laenusumma üle kandnud. H. S volitusi laenulepingu sõlmimiseks ei tõenda toimikus oleva hüpoteegileping ega pankrotiteade, kuna H. S volituste väidetavaks aluseks olevat volikirja tõendina ei esitatud. Martes OÜ ei kiitnud laenulepingu sõlmimist kunagi heaks (TsÜS § 129 lg 1), mistõttu on laenuleping tühine ja sellest ei saa tuleneda hagejal nõudeõigust kostja vastu. Tõendid laenulepingu alusel raha ülekandmise kohta esitas hageja alles käesoleva menetluse käigus, mistõttu puudus kostjal mõistlik alus hagejat kostja võlausaldajana käsitleda. Isegi juhul, kui H. S esindusõiguse olemasolu eeldada, on laenuleping tühine TsÜS § 131 lg 1 alusel. Kostja esitas käesolevas menetluses hagejale laenulepingu tühistamise avalduse TsÜS

§ 98 ja § 131 alusel ja luges laenulepingu tühistatuks juhul kui peaks ilmnema, et H. S omas volitust laenulepingu sõlmimiseks kostja nimel. Eeldusel, et H. Sle oli faktiliselt laenulepingu sõlmimiseks volitus väljastatud, siis tegutses H. S Martes OÜ esindajana käsundi alusel. Seega kuuluvad esindussuhtele kohaldamisele käsunduslepingu sätted, eelkõige VÕS § 620 lg-tes 1 ja 2 sätestatu. H. S ei järginud Martes OÜ väidetava käsundisaajana eeltoodud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Laenulepingut ei sõlmitud Martes OÜ huvides, kuna laenulepingu alusel hageja poolt väidetavalt väljastatud laenusumma tasuti täies ulatuses H. S arvelduskontole, kuid laenulepingust tulenevad kohustused tekkisid Martes OÜ-l. Puuduvad tõendid, et H. S oleks laenulepingu alusel enda käsutusse saanud summasid kandnud edasi Martes OÜ-le või kasutanud neid mistahes muul moel viimase huvides. Hageja ei esitanud vastuväiteid sellele, et hageja oli teadlik H. S poolt enda kohustuste rikkumisest, kuivõrd ei ole tavapärane, et äriühingut lepingulisel alusel esindav isik palub laenulepingu alusel antava laenu kanda enda arvelduskontole; laenulepingu ebatavalised tingimused andsid või pidid andma hagejale selge indikatsiooni, et laenulepingut ei sõlmita Martes OÜ parimates huvides. Seega on täidetud kõik TsÜS § 131 lg-s 1 sätestatud eeldused laenulepingu tühistamiseks ja laenuleping on tühine. Kuivõrd laenuleping on tühine, siis puudub hagejal Martes OÜ (pankrotis) vastu varaline nõue, mida oleks olnud võimalik pankrotimenetluses esitada. Hageja ei ole võlausaldaja PankrS § 8 lg 3 tähenduses ja seega puudub tal õigus esitada nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Eksperthinnanguga tuvastati, et kinnistu turuväärtuseks määrati 1 850 000 kr. Kinnistu müüdi enampakkumise teel 1 750 000 krooniga, mistõttu ei olnud kinnistu müügihind piisav isegi esimese järjekoha hüpoteegipidaja nõude 66 494 398 krooni rahuldamiseks. Kahju hüvitamisel peab siinkohal silmas pidama VÕS §-s 1043, § 1045 lg 1 p-des 7 ja 8 ning PankrS § 63 lg-s 1 sätestatut. Väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud enampakkumisteated vastasid täies ulatuses asjakohastest õigusaktidest tulenevatele nõuetele (TMS § 84 lg 2) ja nendes esitatud kinnistu kirjeldus on adekvaatne ning vastavuses kinnistusraamatust nähtuvaga. On ebaselge, millistel motiividel pidanuks esimese järjekoha hüpoteegipidaja Swedbank AS ja kostja kui pankrotihaldur olema huvitatud kinnistu müümisest alla selle turuväärtuse, kuna kõrgema müügihinna korral oleks olnud võimalik Swedbank AS nõude rahuldamine suuremas ulatuses ja samuti oleks suurem kostjale tasumisele kuuluv halduritasu, millele hageja vastuväiteid ei esitanud. Kostja ei täitnud TMS § 84 lg-st 2 tulenevat kohustust teavitada enampakkumisest vähemalt ühes enampakkumise kohas levivas ajalehes, kuid hageja ei tõendanud, et see oleks mõjutanud negatiivselt kinnistu müügiprotsessi või korduvate enampakkumiste tulemusena kujunenud hinda. Asjaolu, et kinnistu enampakkumisel osales üksnes üks isik, ei kinnita, et seoses sellega tekkis hagejale kahju. Kostjal ei ole võimalik kontrollida enampakkumisel osalevate isikute arvu ega kohustada mistahes isikuid enampakkumisel osalema. Kinnistu esimesed kolm enampakkumist nurjusid ostuhuviliste puudumise tõttu. Kostja kinnitas, et ta ei tundnud enampakkumise läbiviimisele eelnevalt T Ti ega oma nimetatud isikuga mistahes kontakte või suhteid väljaspool kinnistu enampakkumismenetluse raames tehtud müügitehingut, mida hageja ei lükanud ümber. Arvestades, et kinnistu müügiprotsess vältas terve aasta, on kohatu hageja etteheide, et kinnistu lõplik müügihind ei vastanud selle turuväärtusele ja kinnistu enampakkumisel osales ainult üks isik. Sellest, et jaanuaris 2009 seati kinnistule hüpoteek Swedbank AS kasuks 6 000 000 kr., ei saa teha järeldust, et kinnistu turuväärtus pidi olema vähemalt 7 800 000 kr. Arvestades

majanduskriisi ulatust ja intensiivust langesid hinnad kinnisvaraturul perioodil 2008-2010 mitmekordselt. Hageja rajas enda kahju hüvitamise nõude tõenditega põhistamata seisukohale, et korduvate enampakkumiste tulemusena kujunenud kinnistu müügihind 1 750 000 krooni ei vastanud selle tegelikule turuhinnale ja et kinnistu müüdi teadlikult alla turuhinna. Hageja ei tõendanud, et talle kui hüpoteegipidajale tekkis PankrS § 34 lg 3 sätestatud teavitamiskohustuse rikkumisest ja teate kinnistu enampakkumise kohta vähemalt ühes enampakkumise kohas levivas ajalehes avaldamata jätmisest, kahju. Puuduvad tõendid, et kostja rikkumiste tulemusena oleks hageja varalist kahju kandnud, samuti puudub kostja rikkumiste ja hageja poolt väidetavalt kantud kahju vahel põhjuslik seos. Hagejale kahju tekkimise olulisim eeldus on see, et kinnistu teistsugusel võõrandamisel oleks olnud võimalik selle realiseerimine hinnaga, mis võimaldanuks Swedbank AS nõude kõrval ka hageja väidetava nõude rahuldamist. Asjas ei kogutud ühtegi tõendit, mis kinnitaks hageja alusetut väidet, et kinnistu tegelik hind oli septembris 2010 kõrgem enampakkumise käigus kujunenud 1 750 000 kroonist. Hageja ei tõendanud kahju olemasolu ja põhjusliku seose puudumist väidetava kahju ja kostja õigusvastase teo vahel, mis välistab hagi rahuldamise VÕS § 1045 lg 1 p-de 5 ja 7 ning § 1043 alusel. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused Hageja palub Harju Maakohtu otsuse tühistada, hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus jättis kõik hageja esitatud tõendid ja taotlused kostja poolt täiendavate tõendite esitamiseks tähelepanuta. Hageja esitas kohtule 02.07.2011 hagi tervikteksti koos taotlustega esitada kohtule täiendavad tõendid. Kostja püüdis tõendite esitamist vältida, taotles hageja poolt taotletud tõendite kogumise rahuldamata jätmist, mille maakohus ka 30.08.2011 kohtuistungil rahuldas. Selline teguviis on vastuolus TsMS § 236 lg-tega 1 ja 2. Samal kohtuistungil esitas hageja veel täiendavaid taotlusi tõendite kogumiseks, kuid kohus lükkas need taotlused tagasi, kuigi taotlused esitati eelmenetluses 14.06.2011 toimunud kohtuistungi kohta koostati 17.06.2011 kohtuistungi protokoll. Protokolliga tutvumisel ilmnes, et protokollis ei kajastatud istungil kajastatud fakte ja hageja taotles protokolli paranduste sisseviimist. Käesoleval juhul rikuti TsMS § 50 lg-s 1 sätestatut, sest protokolli sisu ei vastanud kohtuistungil tegelikult väljaöeldule, mille tõttu oli protokolli sisu moonutatud. Hageja tegi kohtule 21.06.2011 taotluse protokolli paranduste sisseviimiseks, mille kohus jättis 30.08.2011 istungil rahuldamata. Hageja taotleb 24.09.2010 teostatud eksperthinnangu fiktiivseks tunnistamist, kuna eksperthinnang ei kajasta õiget turuväärtust ja tehti ainult selleks, et ta oleks olemas ning see eksitas kohut. Lisaks eelnevale taotleb hageja, et Swedbank AS esitaks kohtule vaidlusaluse kinnistu hindamisakti, mille alusel seati 17.05.2005 kinnistule hüpoteek 6 000 000 kr. ja et Nordea Finland Bank esitaks kohtule vaidlusaluse kinnistu hindamisakti, mille alusel seati 18.10.2010 kinnistule hüpoteek 1 950 000 krooni ulatuses ning dokumendid, mis esitati pangale laenu taotlemiseks. Arvestades seda, et PankrS § 102 lg 1 puudutab ainult nõude esitamist pankrotimenetluses, kuid ei tühista hageja olemist võlausaldajaks PankrS § 8 lg 3 mõistes, siis taotleb hageja, et ta tunnistataks võlausaldajaks.

Kostja pankrotimenetluse kohtutoimikus sisalduvad järgmised dokumendid: volitus H. Sle Martes OÜ esindamiseks 22.05.2002 käsundi alusel; 21.07.2009 kinnistusraamatu väljavõte, kus on märgitud hüpoteek kinnistule hageja kasuks; ajutise pankrotihalduri 09.09.2009 aruanne. Vastavalt nendele dokumentidele teadis pankrotihaldur P. Lillemäe enne Martes OÜ pankroti väljakuulutamist nii H. Sst kui ka tema volitusest ja ei vaidlustanud seda. Selline fakt kajastub 18.09.2009 pankrotiteates. Tuginemine asjaolule, kas H. S omas volitust, on kohatu. Toimikus puuduvad andmed selle kohta, et pankrotihaldur P. Lillemäe saatis pankroti väljakuulutamise teavituse hagejale ja ka selle kohta, et hageja ei võtnud teavitust vastu. On selge, et ka pankrotitoimkond keeldub hagejaga koostöö tegemisest, väldib vajaliku informatsiooni ja tõendite esitamist ja hinnangu andmist pankrotihaldur P. Lillemäe rikkumiste kohta. Sellest tulenevalt on hagejal kahtlus, et pankrotitoimkond oli omakasu ajendil huvitatud pankrotihaldur P. Lillemäe poolt toimepandud rikkumistes. Nimetatud asjaolu toetab ka fakt, et pankrotihaldur P. Lillemäe esindajaks on vandeadvokaat Toivo Viilup advokaadibüroost Pohla & Hallmägi. Samas on ka pankrotitoimkonna esimeheks vandeadvokaat Jüri Ploom advokaadibüroost Pohla & Hallmägi. Seega tekib küsimus, keda T. Viilup kaitseb, kas pankrotihaldur P. Lillemäed või pankrotitoimkonda, sest J. P pakkus hagejale 50 000 kr. selleks, et hageja loobuks hagist. Antud pakkumise juures olid lisaks hagejale ja J. P veel M. W ja pankrotitoimkonna liikmed G G ning P L Swedbank AS-st. Nimetatud summat pakkus kohtus kompromissi näol ka pankrotihaldur P. Lillemäe esindaja T. Viilup. Sellest tulenevalt taotleb hageja vastustajatena kaasamist J. P, P. L ja G. G. Kohus leidis, et 19.01.2009 laenuleping ei vasta Martes OÜ huvidele. On arusaamatu, kuidas kohus sellise järelduseni jõudis, kuna pankrotihaldur P. Lillemäe väitis kohtuistungil, et juhatuse liige ja osanik K. G elab Peruus ja pole aastaid Eestis käinud. Seega on kostja näol tegemist äriühinguga, kus juhatusse pandi „tankist“ ja mis loodi selle jaoks, et realiseerida H. S huvisid. Arvestades PankrS § 34 lg-s 3 ja § 55 lg-s 3 sätestatut, pidi pankrotihaldur P. Lillemäe, kui Martes OÜ ajutine pankrotihaldur, teadma hagejast ja 19.01.2009 sõlmitud laenulepingust veel enne pankroti väljakuulutamist Ametlikes Teadaannetes 18.09.2011. Siinkohal on oluline TsÜS § 131 lg 2 p-s 1 ja lg-s 3 sätestatu. Pankrotihaldur P. Lillemäe esindaja ei esitanud ühtegi argumenti, väljaarvatud isiklik huvi, mis oli tehingu tühistamise aluseks esindaja kohustuste rikkumise tõttu vastavalt TsÜS § 131 lg-le 1. Mainitud alus on antud sättele viitamiseks ebapiisav. Vastavalt kohtule esitatud 15.10.2010 enampakkumise aktile oli ostuhind 1 750 000 kr., kuid 06.09.2010 enampakkumise kuulutuses Ametlikes Teadaannetes oli ostuhinnaks 1 850 000 kr. Pankrotihaldur P. Lillemäe rikkus sellega TMS § 89 lg 1 p 1, mille alusel lükkab kohtutäitur tühise pakkumise tagasi. Tühiseks pakkumiseks loetakse eelkõige pakkumist, mis ei kata alghinda. Pankrotihaldur P. Lillemäe rikkus ka TMS § 99 lg 1 p 2 ja 3. Enampakkumise aktis jättis pankrotihaldur P. Lillemäe tasumise viisi ja tähtaja märkimata, millega ta rikkus TMS § 96 lg 2 p 3. Samuti rikkus P. Lillemäe ka TMS § 83 lg-s 1 sätestatut. Vastavalt kinnistusraamatu teatele 24.11.2010 vormistas T T laenu saamiseks hüpoteegi Nordea Pank kasuks 18.10.2011. Enampakkumine toimus 27.09.2011, seega oleks T T pidanud tasuma kogu ostuhinna hiljemalt 12.10.2011, mida ta ei teinud. Seega rikkus pankrotihaldur P. Lillemäe ka TMS § 93 lg 2. Antud faktid tõestavad, et kohtuotsus rajati valedele argumentidele ja need jäeti tähelepanuta.

Nii pankrotihaldur P. Lillemäe kui ka pankrotitoimkond ei esitanud kohtule ühtegi tõendit, et ülalmainitud rikkumisi ei pandud toime. Pigem vastupidi, tõendite esitamisest keelduti. Seda aktsepteeris ka maakohus ja ei pidanud rikkumiste tuvastamist vajalikuks. Samuti keeldus maakohus hageja taotluste rahuldamisest täiendavate tõendite fikseerimiseks. Nii pankrotihaldur kui ka kogu pankrotitoimkond ei informeerinud hagejate toimuvast pankrotimenetlusest teadlikult selleks, et välistada hageja osavõtt, samuti kontrolli teostamise võimalus pankrotimenetluses ja manipuleeriti hageja kasuks hüpoteegiga tagatud kinnistu enampakkumise kirjeldusega selleks, et viia võimalikke enampakkumises osalejaid eksitusse ja sellega piirata potentsiaalsete osalejate arvu enampakkumisel, mille tulemusel müüdi kinnistu reaalsest turuhinnast mitmeid kordi odavamalt omakasu ajendil. Kõik pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna rikkumised kogumis annaksid võimaluse tuvastada omakasu ajendi, sest rikkumised esinesid ka pankrotivara müümisel, mis ongi põhjuslikus seoses hagejale kahju tekitamisega. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta hageja taotlused tõendite kogumiseks ja kinnistu mõttelise osa turuväärtuse kindlaksmääramiseks kohtuliku ekspertiisi tegemiseks rahuldamata, apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Hageja on kahju hüvitamise nõuet põhjendanud väidetega, et kostja ei teavitanud teda pankrotimäärusest ja võlausaldajate esimese üldkoosoleku ajast ja kohast (PankrS § 34 lg. 1), mistõttu tal jäi nõue pankrotimenetluses esitamata ja kaitsmata, ning et haldur rikkus võlgnikule kuulunud 19/50 mõttelise osa Viimsis Krüsanteemi tee 1/3/5 enampakkumise korraldamisel oma kohustusi sellega, et avaldas enampakkumise teadetes eksitavaid andmeid müüdava mõttelise osale vastavate ehitiste koosseisu kohta (nimetades garaažibokse garaažikohtadeks), ning müüs nimetatud osa väiksema müügihinnaga kui mõttelise osa koormavad hüpoteekide hüpoteegisummad kokku ja/või oluliselt väiksema hinna eest, kui oli mõttelise osa tegelik turuväärtus, mille tagajärjel kaotas ta oma nõude tagatise. Oma kahjuks, mille põhjustas pankrotihaldur oma rikkumistega, peab hageja laenulepingust tulenevat nõuet OÜ Martes vastu (1 700 000 kr.). PankrS § 63 lg. 1 kohaselt peab haldur, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud süüliselt kahju võlgnikule või võlausaldajale, selle hüvitama. VÕS § 127 lg. 1 kohaselt on kahju hüvitamise eemärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, mille ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lk. 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Maakohus leidis, et kostja ei tõendanud hagejale pankrotimäärusest ja võlausaldajate esimese üldkoosoleku ajast ja kohast teavitamist, ning sellega tuvastas, et kostja rikkus PankrS §-is 34 lg. 1 sätestatud teavitamiskohustust. Samas, kui eeldada, et teavituse saamisel oleks hageja

oma nõude esitanud ja see oleks kaitstud, ei oleks see välistanud pankrotivara müüki enampakkumisel ega omanuks tähendust vaidlusaluse kinnistu mõttelise osa müügihinnale. Seega pankrotihalduri selle rikkumise ja kostja kasuks seatud hüpoteegi kustutamise vahel puudub põhjuslik seos. Ringkonnakohus märgib, et kuna laenulepingu järgi oli laen lühiajaline (alla nelja kuu, tagastamistähtajaga 30.04.2009, siis oleks hagejalt laenu tähtjaks tagastamata jäämisel olnud mõistlik oodata kõrgendatud huvi laenusaaja majandusliku seisundiga seonduva suhtes, muuhulgas tutvumist Ametlikes Teadaannetes avaldatuga, kus ilmus 18.09.2009 OÜ Martesi kohta pankrotiteade. Nagu maakohus tuvastas, nurjusid kolm varasemalt väljakuulutatud enampakkumised ostjate puudumise tõttu. Seejuures oli 29.03.2010 enampakkumisteates kooskõlastatult pankrotitoimkonnaga alghind määratud 3 000 000 kr., 31.05.2010 teates 2 600 000 kr., 09.06.2010 teates 2 200 000 kr. ja 06.09.2010 teates 1 850 000 kr. Enne 27.09.2010 enampakkumist OÜ Domus Kinnisvara koostatud eksperthinnangu kohaselt oli müüdava kinnistu mõttelise osa turuväärtus 1 850 000 kr. See, et enampakkumisteates nimetati garaažibokse garaažikohtadeks ei kujuta endast sellist eksitavat teadet, mis eeldatavasti oleks vähendanud potentsiaalsete ostjate huvi enampakkumisel osaleda; eksperthinnangu juures olevatelt fotodelt on näha, et tegemist on lahtise katusealusega, millise puhul garaažboks ja garaažikoht on sünonüümid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, pankrotihalduri poolt enampakkumisteate Ametlikes Teadaannetes avaldamise kõrval samasisuliste teadete avaldamata jätmine enampakkumise kohas levivas ajalehes ei ole oluline rikkumine, sest arvestades, et enampakkumise teateid loevad potentsiaalsed ostjad ja kinnisvaramaaklerid eeskätt ametlikest teadaannetest interneti kaudu, ei ole alust eeldada, et teate avaldamine ajalehes oleks suurendanud ostuhuviliste hulka. Ka see, et kostja müüs neljandal enampakkumisel kinnistu mõttelise osa 100 000 kr. väljakulutatud alahinnast odavamalt, ei põhjustanud hageja tagatise (hüpoteegi) kaotamist, kuivõrd väljakuulutatud alghinnaga müües ei oleks esimese järgu hüpoteegipidaja nõuet saanud täiese ulatuses rahuldada. Uue enampakkumise korraldamisel oleks alghind eeldatavasti veelgi väiksem. Samal põhjendusel ei oma tagatise kaotamise suhtes tähendust hageja kahtlustused ja väited (ning taotlused sellekohaste tõendite väljanõudmiseks) selle kohta, et ostja ei tasunud tagatisraha või hilines ostuhinna tasumisega ning kas ostuhinna tasumine toimus toimis sularahas või ülekandega, kas maksed tegi ostja või keegi teine tema eest jms. Hageja väide, et pankrotihaldur müüs kinnistu mõttelise osa alla selle turuväärtuse on asjakohatu, sest enampakkumise käik näitas, et kinnistut mõttelist osa ei õnnestunud poole aasta jooksul müüa ei 300000 kr., 2 600 000 kr. ega 2 200 000 kr. eest. Vara tegelik väärtus ehk müügihind kujunes müügiprotsessi käigus. See, et kostja ei püüdnud kinnistu mõttelist osa müüa hageja väidetud 7 800 000 kr. eest, ei kujuta endast pankrotihalduri kohustuste rikkumist; seadus ei kohusta haldurit müügihinna määramisel lähtuma kinnistut koormavate hüpoteekide kogusummast.

Kuivõrd hagis tugines hageja kostjapoolsete kohustuste rikkumisega tema nõude esitamise võimaluse ja tagatise kaotamisega talle kahju tekitamisele, siis on õiguslikult asjakohatu vaidlus laenulepingu kehtivuse (ehk sisuliselt vaidlus nõude tunnustamise) üle, mistõttu jätab ringkonnakohus maakohtu otsuses põhjendustest sellekohase osa välja. Ülaltoodut silmas pidades jätab ringkonnakohus rahuldamata apellatsioonkaebuse esitatud taotlused tunnistada Domus Kinnisvara OÜ eksperthinnang fiktiivseks, tunnistada hageja pankrotimenetluses võlausaldajaks, AS-lt Swedbank ja Nordea Finland Bankist kinnistu hindamisaktide väljanõudmiseks kui alusetud; esimesed kaks taotlust ning taotlus kaasata vastustajatena protsessi OÜ Martes pankrotitoimkonna liikmed, ei ole mitte üksnes alusetud, vaid ka õiguslikult asjakohatud. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta hageja esindaja poolt pärast apellatsioonikohtu istungit esitatud viis apellatsioonkaebuse täiendust koos seal sisalduvate taotlustega. TsMS § 634 antud õigus esitada pärast apellatsioonitähtaega väiteid õigus tõlgendamise kohta ja vastuväiteid vastutaja poolt apellatsioonimenetluses esitatule ja uusi asjaolusid, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist, ei tähenda, et täiendusi ja taotlusi saaks esitada pärast apellatsioonikohtu istungit. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse lõppjärelduses muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jätab kolleegium menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud hageja kanda.

Tiit Kollom

Reet Allikvere

Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.