Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Enne 19.01.2009 oli kinnistul hüpoteek summas 6 000 000 krooni Swedbank AS-i kasuks ning osa hüpoteegist (3 550 000 krooni) Swedbank AS andis üle hageja kasuks. MOÜ (pankrotis) pankrotihaldur PLmüüs kinnistu summaga 1 750 000 krooni. Hageja leiab, et kinnistu väärtus pidi hüpoteegi seadmise ajal olema vähemalt 7 800 000 krooni, siis ei ole võimalik, et 2010 lõpus oli kinnistu väärtus 1 750 000 krooni, arvestades isegi turusituatsioonile vastavat kinnisvarahindade langust. Kinnistu hindamine teostati paar päeva enne enampakkumist ja kinnistu hindamisaktis on hinnaks märgitud 1 850 000 krooni. Hageja on arvamusel, et septembri lõpus 2010 tehtud kinnistu hindamine oli fiktiivne ja tegemist on ilmselge tahtliku kinnistu müümisega alla oma turuväärtuse. Hageja heidab kostjale ette asjaolu, et kinnistu enampakkumisel osales ainult üks isik s o Tanel Traks. Hageja on seisukohal, et kõik MOÜ (pankrotis) pankrotihaldur PLrikkumised kogumis on tõestuseks, et rikkumised ei olnud juhuslikku laadi, vaid etteplaneeritud ja tahtlikud, et välistada hageja pankrotimenetlusest ja müüa omakasu ajendil kinnistu turuhinnast odavamalt. Hageja palub kostjalt välja mõista tekitatud kahju 1 700 000 krooni ehk 108 649,80 eurot.

Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja väitel teavitas ta vastavalt PankrS § 34 lg 3 hagejat 23.09.2009, saates informatsiooni MOÜ (pankrotis) pankroti väljakuulutamisest aadressil XXX, Tallinnas, mistõttu pankrotimenetluses nõudeavalduse esitamata jätmine oli hageja valik. Kostja selgitas, et isegi juhul, kui hageja oleks nõudeavalduse esitanud, ei oleks sellega kaasnenud hageja nõude rahuldamist mistahes ulatuses, kuna vaidlusalune tagatisvara ei olnud piisav isegi esimese järjekoha hüpoteegipidaja nõude rahuldamiseks. Hageja väidetava nõude aluseks oleva laenulepingu on allkirjastanud MOÜ nimel HS, mitte aga juhatuse liige KG ning puuduvad tõendid, et laenulepingu alusel oleks hageja kostjale laenusumma üle kandnud. Hageja on enda nõudeõiguse olemasolu tõendamiseks esitanud laenulepingu ning maksekorraldused, millest nähtuvalt on hageja kandnud HS arvelduskontole kokku 1 700 000 krooni. HS volitusi laenulepingu sõlmimiseks ei tõenda toimikus oleva hüpoteegileping ega pankrotiteade, kuna HS volituste väidetavaks aluseks olevat volikirja tõendina esitatud ei ole. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-137-07 märgitakse, et tulenevalt TsMS § 230 lg 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks, kusjuures juhul kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg 1 kohaselt on teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Käesoleval juhul ei ole MOÜ (pankrotis) laenulepingu sõlmimist kunagi heaks kiitnud, mistõttu on laenuleping tühine ning sellest ei saa tuleneda hagejal mistahes nõudeõigust MOÜ (pankrotis) vastu.

Alternatiivselt osundab kostja asjaolule, et isegi juhul, kui HS esindusõiguse olemasolu eeldada, on laenuleping tühine TsÜS § 131 lg 1 alusel. Vastavalt TsÜS § 131 lg 1 esindatav võib tühistada esindaja poolt tehtud tehingu, mille tegemisel (I) esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja (II) tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega, (III) kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma. MOÜ (pankrotis) esitas käesolevas menetluses hagejale laenulepingu tühistamise avalduse TsÜS § 98 ja § 131 alusel ning loeb laenulepingu tühistatuks juhul, kui peaks ilmnema, et HS omas volitust laenulepingu sõlmimiseks MOÜ nimel. Kostja hinnangul on täidetud kõik kolm TsÜS § 131 lg 1 sätestatud eeldust laenulepingu tühistamiseks. Eeldusel, et HS oli faktiliselt laenulepingu sõlmimiseks volitus väljastatud, siis on ilmne, et HS tegutses MOÜ esindajana käsundi alusel. Seega kuuluvad esindussuhtele kohaldamisele käsunduslepingu sätted. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 620 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Vastavalt VÕS § 620 lg 2 peab käsundisaaja täitma käsundi käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Kostja hinnangul on ilmne, et HS ei ole MOÜ väidetava käsundisaajana järginud eeltoodud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, mistõttu on esimene eeldus TsÜS § 131 lg 1 rakendamiseks täidetud. Kostja osundab, et laenulepingut ei ole selgelt sõlmitud MOÜ huvides, kuna laenulepingu alusel hageja poolt väidetavalt väljastatud laenusumma on täies ulatuses tasutud HS arvelduskontole, st laenusumma maksti välja HS kui esindaja kontole, kuid laenulepingust tulenevad kohustused tekkisid MOÜ-l kui esindataval. Puuduvad mistahes tõendid, et HS oleks laenulepingu alusel enda käsutusse saanud summasid kandnud edasi MOÜ-le või kasutanud neid mistahes muul moel MOÜ huvides. Seega on täidetud teine TsÜS § 131 lg 1 sätestatud eeldus tehingu tühistamiseks. Hageja teadlikkust HS poolt enda kohustuste rikkumisest on võimalik järeldada ainuüksi laenulepingu tingimustest, kuivõrd ilmselgelt ei ole tavapärane, et äriühingut lepingulisel alusel esindav isik palub laenulepingu alusel antava laenu kanda enda arvelduskontole. Laenulepingu ebatavalised tingimused andsid või pidid andma hagejale selge indikatsiooni, et laenulepingut ei sõlmita MOÜ parimates huvides. Seega on täidetud ka TsÜS § 131 lg 1 rakendamise kolmas eeldus. Kuivõrd laenuleping on tühine, siis ei ole hagejal MOÜ (pankrotis) vastu mistahes varalist nõuet, mida oleks olnud võimalik pankrotimenetluse raames esitada ja/või mille rahuldamata jäämine olnuks mõeldav. Seega sõltumata kostja kui pankrotihalduri tegevusele antavast õiguslikust hinnangust ei ole hageja saanud kanda kostja väidetavate rikkumiste tagajärjel mistahes varalist kahju. Hageja ei ole tõendanud, et kostja väidetavate rikkumiste tulemusena oleks hageja mistahes varalist kahju kandnud. Muuhulgas puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et hageja poolt enda nõude õigeaegsel esitamisel olnuks esitatud nõude rahuldamine MOÜ (pankrotis) pankrotimenetluse käigus mistahes ulatuses reaalne. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et kinnistu oli MOÜ (pankrotis) pankroti väljakuulutamise päeva seisuga koormatud esimese järjekoha hüpoteegiga summas 2 450 000 krooni Swedbank AS-i kasuks. Samuti nähtub asjas kogutud tõenditest, et Swedbank AS-i

nõue MOÜ (pankrotis) vastu osutus pankrotimenetluses kaitstuks 66 494 398 krooni ulatuses. Seega kinnistu müügist laekuvate vahendite arvelt ei oleks olnud võimalik hagejale mistahes väljamaksete tegemine juhul, kui kinnistu turuväärtus oleks ületanud 2 450 000 krooni. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus, et kinnistu müüdi enampakkumise teel 1 750 000 krooniga, mistõttu ei olnud kinnistu müügihind piisav isegi esimese järjekoha hüpoteegipidaja nõude rahuldamiseks hüpoteegiga tagatud ulatuses ning väljamaksete tegemiseks hagejale rahalisi vahendeid jätkunud ei oleks. Hageja on enda kahju hüvitamise nõude rajanud meelevaldsele ja mistahes tõenditega põhistamata seisukohale, et korduvate enampakkumiste tulemusena kujunenud kinnistu müügihind 1 750 000 krooni ei vastanud selle tegelikule turuhinnale ning et kinnistu on müüdud teadlikult alla selle turuhinna. Kostja käsitleb hageja vastavasisulisi süüdistusi pahatahtlikena ega välista eraldiseisva nõude esitamist hageja vastu VÕS § 1055 lg 1 p 6 ja p 8 ning VÕS § 1047 alusel. Kinnistu enampakkumisteated on väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud kokku neljal korral, kusjuures teadetest nähtuvalt on kostja üritanud kinnistut realiseerida hinnaga 3 000 000 krooni, 2 600 000 krooni, 2 200 000 krooni ning 1 850 000 krooni. Enampakkumised nurjusid vastavatelt hinnatasemetelt korraldatud ostuhuviliste puudumise tõttu. Arvestades, et kinnistu müügiprotsess vältas sisuliselt terve aasta, on kohatu hageja etteheide, et kinnistu lõplik müügihind ei vastanud selle turuväärtusele. MOÜ (pankrotis) pankrotitoimkonna liikme Jüri Ploomi initsiatiivil telliti septembris 2010 OÜ-lt DK eksperthinnang kinnistu turuväärtuse kindlaksmääramiseks. Vastavalt OÜ DK eksperthinnangule nr 0556-10 (edaspidi hindamisakt) on kinnistu turuväärtus 22.09.2010 seisuga 1 850 000 krooni. Hindamisakti punkti 2 kohaselt on kinnistu turuväärtuse kindlaksmääramisel lähtutud eeldusest, et kinnistu oluliseks osaks oleva hoone osad on heas seisundis ning hindamisakti punktides 3.5 ja 3.8 on sõnaselgelt märgitud, et torustikud ja elektrijuhtmed on korras. Kinnistu oluliseks osaks olevas ehitises asuvate korterite veetorud olid lõhki külmunud ning kinnistu viimiseks hindamisaktis kirjeldatud seisukorda olid vajalikud kapitali- ja ajamahukad renoveerimistööd. Asjaolust, et jaanuaris 2009 seati kinnistule hüpoteek Swedbank AS-i kasuks summas 6 000 000 krooni, ei saa teha järeldust, et kinnistu turuväärtus pidi olema vähemalt 7 800 000 krooni. Arvestades majanduskriisi ulatust ja intensiivust langesid hinnad kinnisvaraturul perioodil 2008-2010 mitmekordselt ning praktikast võib leida arvukalt näiteid, kus hüpoteekidega koormatud kinnistute realiseerimine õnnestus mitmekümnekordselt alla nende soetushinna. Hageja peab suutma tõendada, et kinnistu turuväärtus selle võõrandamise aja seisuga oli mitte vähem kui 2 817 500 krooni. Hageja poolt esiletoodud PankrS-is sätestatud kohustuste väidetavad rikkumised ei ole põhjuslikus seoses hagejal väidetava kahju tekkimisega. Hageja on seisukohal, et kostja on MOÜ (pankrotis) pankrotimenetluse läbiviimisel eksinud PankrS § 34 lg 3 sätestatud teavitamiskohustuse vastu, manipuleerinud enampakkumise väljakuulutamisel kinnistu kirjeldusega ning jätnud avaldamata teate kinnistu enampakkumise kohta vähemalt ühes enampakkumise kohas levivas ajalehes. Hageja heidab kostjale ette asjaolu, et kinnistu enampakkumisel osales ainult üks isik.

Kostja hinnangul ei ole hageja poolt esiletoodud väidetavaid rikkumisi toime pandud ning kostja on enda PankrS-ist tulenevaid halduri kohustusi täitnud nõuetekohaselt kooskõlas asjakohase õigusliku regulatsiooni ja tavapraktikaga. Tõendid laenulepingu alusel raha ülekandmise kohta esitas hageja alles käesoleva menetluse käigus, mistõttu puudus kostjal mõistlik alus hagejat MOÜ (pankrotis) võlausaldajana käsitleda. Hageja etteheited, justkui oleks kostja manipuleerinud kinnistu kirjeldusega eesmärgiga viia eksitusse võimalikke ostuhuvilisi, on arusaamatu. Väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud enampakkumisteated vastavad täies ulatuses asjakohastest õigusaktidest tulenevatele nõuetele ning nendes esitatud kinnistu kirjeldus on adekvaatne ning vastavuses kinnistusraamatust nähtuvaga. Ebaselge on, millistel motiividel pidanuks esimese järjekoha hüpoteegipidaja Swedbank AS ja kostja kui pankrotihaldur olema huvitatud kinnistu müümisest alla selle turuväärtuse, kuna kõrgema müügihinna korral oleks olnud võimalik Swedbank AS-i nõude rahuldamine suuremas ulatuses ning samuti oleks suurem kostjale tasumisele kuuluv halduritasu. Teated kinnistu enampakkumise kohta on kostja poolt korduvalt avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded. Isegi juhul, kui eeldada vara müügikuulutuste avaldamise osas TMSis sätestatud formaalsetest nõuetest kõrvalekaldumist, siis puuduvad mistahes tõendid, et see oleks mõjutanud negatiivselt kinnistu müügiprotsessi või korduvate enampakkumiste tulemusena kujunenud hinda. Hagejal oli võimalik kinnistu enampakkumiste kohta teavet saada väljaandest Ametlikud Teadaanded ning soovi korral osaleda väljakuulutatud enampakkumistel. Vaidlus puudub, et hageja vastavat võimalust kasutada ei soovinud. Arusaamatu on hageja pretensioon, et kinnistu enampakkumisel osales üksnes üks isik. Kostjal ei ole võimalik mingil moel kontrollida enampakkumisel osalevate isikute arvu ega kohustada mistahes isikuid enampakkumisel osalema. Kostja märgib, et esimesed kolm enampakkumist nurjusid ostuhuviliste puudumise tõttu (st enampakkumistel ei osalenud mitte ühtegi isikut) ning selles valguses oli lõpuks ühe ostuhuvilise leidmine selgelt hea tulemus. Kostja on varasemalt selgitanud, et ta ei tundnud enampakkumise läbiviimisele eelnevalt Tanel Traksi ega oma nimetatud isikuga mistahes kontakte või suhteid väljaspool kinnistu enampakkumismenetluse raames tehtud müügitehingut. Kuigi kostja on eelnevast tulenevalt üheselt seisukohal, et hageja süüdistused kostja aadressil on otsitud iseloomuga ega vasta tegelikkusele, on oluline arvestada, et isegi juhul, kui kirjeldatud rikkumiste õigsust eeldada, puuduks väidetavate rikkumiste ja hageja poolt väidetavalt kantud kahju vahel põhjuslik seos. Hagejale mistahes kahju tekkimise esmane ja kõige olulisem eeldus on see, et kinnistu teistsugusel võõrandamisel oleks olnud võimalik selle realiseerimine hinnaga, mis võimaldanuks Swedbank AS-i nõude kõrval ka hageja väidetava nõude rahuldamist mistahes ulatuses. Samas ei ole asjas kogutud mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks hageja alusetut väidet, et kinnistu tegelik hind oli septembris 2010 kõrgem enampakkumise käigus kujunenud 1 750 000 kroonist. Kohtu põhjendused Kohtuistungil jäi hageja ja tema esindaja oma nõude juurde. Kostja esindaja vaidles hagile vastu.

Kohus leiab, et hagi on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: äriregistri andmetel oli MOÜ juhatuse liige KG alates 11.02.2002 kuni 22.09.2009 (II kd lk 15-17); hageja ja MOÜ sõlmisid 19.01.2009 hüpoteegi üleandmise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu muutmise lepingu ja asjaõiguslepingud (edaspidi hüpoteegileping), mille esemeks oli 19/50 suurune mõtteline osa Harjumaal Viimsi vallas Viimsi alevikus XXXasuvast kinnistust koos selle oluliste osade ja päraldistega (edaspidi kinnistu) (I kd lk 13- 18); Harju Maakohtu 18.09.2009 määrusega kuulutati välja MOÜ pankrot ja pankrotihalduriks nimetati PL(I kd lk 39,85); kinnistu oli MOÜ (pankrotis) pankroti väljakuulutamise päeva seisuga koormatud esimese järjekoha hüpoteegiga summas 2 450 000 krooni Aktsiaseltsi Hansapank (nüüd Swedbank AS) kasuks ja teise järjekoha hüpoteegiga summas 3 550 000 krooni hageja kasuks (I kd lk 19-21); MOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses 16.02.2010 toimunud võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul kaitsti Swedbank AS-i nõue 66 494 398 krooni ulatuses esimeses rahuldamisjärgus (I kd lk 40); kinnistu enampakkumisteated on väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud kokku neljal korral: 29.03.2010, 31.05.2010, 03.08.2010 ja 06.09.2010, kusjuures teadetest nähtuvalt on kostja üritanud kinnistut realiseerida hinnaga vastavalt 3 000 000 krooni, 2 600 000 krooni, 2 200 000 krooni ning 1 850 000 krooni (I kd lk 95-96, II kd lk 18-22); kinnistu enampakkumise 15.10.2010 aktist nähtuvalt müüdi vara hinnaga 1 750 000 krooni TT(I kd lk 79). Poolte vahel on vaidlus selles, kas 19.01.2009 sõlmitud laenuleping nr 19.01.2009 (edaspidi laenuleping) on kehtiv, kas MOÜ (pankrotis) pankrotihaldur on tekitanud hagejale kahju seoses sellega, et on pankrotimenetluse läbiviimisel eksinud PankrS § 34 lg 3 sätestatud teavitamiskohustuse vastu, manipuleerinud enampakkumise väljakuulutamisel kinnistu kirjeldusega ning jätnud avaldamata teate kinnistu enampakkumise kohta vähemalt ühes enampakkumise kohas levivas ajalehes; kinnistu enampakkumisel osales ainult üks isik; hindamisakt ei kajasta kinnistu tegelikku hinda, kas hageja on võlausaldaja MOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses, kas hagejal on nõue MOÜ (pankrotis) pankrotimenetluses. Asjakohane on hageja viide PankrS § 34 lg 1, mille järgi haldur teavitab teadaolevaid võlausaldajaid pankrotimäärusest ning võlausaldajate esimese üldkoosoleku ajast ja kohast. Teates märgitakse nõude tähtaegselt esitamata jätmise tagajärjed. Kui haldurile on teada isikud, kellel on kohustusi võlgniku suhtes, saadab haldur teate võlgniku pankroti väljakuulutamise kohta ka neile. PankrS § 34 lg 3 kohaselt olenemata võlausaldajate arvust teavitab haldur käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud viisil võlausaldajaid, kellel kinnistusraamatust, laevakinnistusraamatust, kommertspandiregistrist või Eesti väärtpaberite keskregistrist nähtuvalt võib olla rahaline nõue võlgniku vastu, samuti teisi teadaolevaid võlausaldajaid, kellel on pandiõigus võlgniku vara suhtes. Tuginedes PankrS § 34 lg 3 pidi MOÜ (pankrotis) pankrotihaldur teavitama hagejat kui hüpoteegipidajat. Paljasõnaline ja tõendamata on kostja väide hageja teavitamisest MOÜ (pankrotis) pankrotimenetlusest. Hageja õiguste võimaliku rikkumise tuvastamise esmaseks eelduseks on asjaolu, kas hagejal on MOÜ (pankrotis) vastu nõudeõiguse olemasolu. Hageja on enda nõudeõiguse olemasolu

tõendamiseks esitanud laenulepingu ning maksekorraldused. Hageja tegi 19.01.2009 ja 20.01.2009 maksekäsundid HS arvelduskontodele nr XXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXX maksekorraldustest nr 357-358 ning 6-7 nähtuvalt pangad aktseptisid maksekäsundeid kogusummas 450 000 + 450 000 + 400 000 + 400 000 = 1 700 000 krooni (I kd lk 86-89). Seega avaldas hageja tahet maksekäsundite tegemiseks HS . Kohus analüüsib, kas laenuleping on kehtiv. Asjakohane on kostja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-137-07, milles märgitakse, et tulenevalt TsMS § 230 lg 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks, kusjuures juhul kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Põhjendatud on kostja seisukoht, et hageja väidetava nõude aluseks oleva laenulepingu on allkirjastanud MOÜ nimel HS, mitte aga juhatuse liige Kristiina Gusseva, samuti puuduvad tõendid, et laenulepingu alusel oleks hageja kostjale laenusumma üle kandnud (I kd lk 10-12). HS volitusi laenulepingu sõlmimiseks ei tõenda toimikus oleva hüpoteegileping ega pankrotiteade, kuna HS volituste väidetavaks aluseks olevat volikirja tõendina esitatud ei ole (I kd lk 13-18). TsÜS § 129 lg 1 kohaselt on teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Argumenteeritud on kostja positsioon, et MOÜ (pankrotis) ei ole laenulepingu sõlmimist kunagi heaks kiitnud, mistõttu on laenuleping tühine ning sellest ei saa tuleneda hagejal mistahes nõudeõigust MOÜ (pankrotis) vastu. Tõendid laenulepingu alusel raha ülekandmise kohta esitas hageja alles käesoleva menetluse käigus, mistõttu puudus kostjal mõistlik alus hagejat MOÜ (pankrotis) võlausaldajana käsitleda. Kohus nõustub kostja alternatiivse seisukohaga, et isegi juhul, kui HS esindusõiguse olemasolu eeldada, on laenuleping tühine TsÜS § 131 lg 1 alusel. Vastavalt TsÜS § 131 lg 1 esindatav võib tühistada esindaja poolt tehtud tehingu, mille tegemisel (I) esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja (II) tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega, (III) kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma. MOÜ (pankrotis) esitas käesolevas menetluses hagejale laenulepingu tühistamise avalduse TsÜS § 98 ja § 131 alusel ning loeb laenulepingu tühistatuks juhul, kui peaks ilmnema, et HS omas volitust laenulepingu sõlmimiseks MOÜ nimel. Eeldusel, et HS oli faktiliselt laenulepingu sõlmimiseks volitus väljastatud, siis tegutses HSMOÜ esindajana käsundi alusel. Seega kuuluvad esindussuhtele kohaldamisele käsunduslepingu sätted. VÕS § 620 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Vastavalt VÕS § 620 lg 2 peab käsundisaaja täitma käsundi käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Kohus soostub kostja hinnanguga, et HS ei ole MOÜ väidetava käsundisaajana järginud eeltoodud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, mistõttu on esimene eeldus TsÜS § 131 lg 1 rakendamiseks täidetud.

Laenulepingut ei ole sõlmitud tõsikindlalt MOÜ huvides, kuna laenulepingu alusel hageja poolt väidetavalt väljastatud laenusumma on täies ulatuses tasutud HS arvelduskontole, st laenusumma maksti välja HS kui esindaja kontole, kuid laenulepingust tulenevad kohustused tekkisid MOÜ-l kui esindataval. Puuduvad mistahes tõendid, et HS oleks laenulepingu alusel enda käsutusse saanud summasid kandnud edasi MOÜ-le või kasutanud neid mistahes muul moel MOÜ huvides. Seega on täidetud teine TsÜS § 131 lg 1 sätestatud eeldus tehingu tühistamiseks. Kostja väidetele, et hageja teadlikkust HS poolt enda kohustuste rikkumisest on võimalik järeldada ainuüksi laenulepingu tingimustest, kuivõrd ilmselgelt ei ole tavapärane, et äriühingut lepingulisel alusel esindav isik palub laenulepingu alusel antava laenu kanda enda arvelduskontole; laenulepingu ebatavalised tingimused andsid või pidid andma hagejale selge indikatsiooni, et laenulepingut ei sõlmita MOÜ parimates huvides, hageja vastuväiteid ei esitanud. Seega on täidetud kõik kolm TsÜS § 131 lg 1 sätestatud eeldust laenulepingu tühistamiseks ja laenuleping on tühine. Õige on kostja arusaam, kuivõrd laenuleping on tühine, siis puudub hagejal MOÜ (pankrotis) vastu varaline nõue, mida oleks olnud võimalik pankrotimenetluses esitada ja mille rahuldamine olnuks mõeldamatu. PankrS § 8 lg 3 järgi pankrotivõlausaldaja (võlausaldaja) on isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Kohus leiab, et hageja ei ole võlausaldaja PankrS § 8 lg 3 tähenduses, siis puudub tal õigus esitada nõuet võlgniku pankrotimenetluses. OÜ DK2 4.09.2010 eksperthinnanguga nr 0556-10 on tuvastatud, et Viimsi alevikus XXX asuva 19/50 kaasomandiosa (3-korteriga elamu) turuväärtuseks on määratud 1 850 000 krooni (II kd lk 23-51). Kohus soostub kostja seisukohaga, et kinnistu müüdi enampakkumise teel 1 750 000 krooniga, mistõttu ei olnud kinnistu müügihind piisav isegi esimese järjekoha hüpoteegipidaja nõude 66 494 398 krooni rahuldamiseks. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja 8 kohaselt on kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega või heade kommete vastase tahtliku käitumisega. PankrS § 63 lg 1 kohaselt haldur, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud süüliselt kahju võlgnikule või võlausaldajale või isikule, kes võib nõuda massikohustuse täitmist, peab selle hüvitama. TMS § 84 lg 2 (27.09.2010 redaktsioonis) järgi kuulutus avaldatakse vähemalt kümme päeva enne enampakkumist väljaandes Ametlikud Teadaanded ja avalikus arvutivõrgus. Kui asja alghind ületab 6400 eurot, avaldatakse kuulutus ka vähemalt ühes enampakkumise kohas levivas ajalehes. Sissenõudja või võlgniku soovil avaldab kohtutäitur kuulutuse sissenõudja või võlgniku kulul ka muudes väljaannetes. Kohus nõustub kostja selgitusega, et väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud enampakkumisteated vastavad täies ulatuses asjakohastest õigusaktidest tulenevatele nõuetele

ning nendes esitatud kinnistu kirjeldus on adekvaatne ning vastavuses kinnistusraamatust nähtuvaga (I kd lk 19-23, 95, II kd lk 18-22). Asjakohane on kostja seisukoht, et ebaselge on, millistel motiividel pidanuks esimese järjekoha hüpoteegipidaja Swedbank AS ja kostja kui pankrotihaldur olema huvitatud kinnistu müümisest alla selle turuväärtuse, kuna kõrgema müügihinna korral oleks olnud võimalik Swedbank AS-i nõude rahuldamine suuremas ulatuses ning samuti oleks suurem kostjale tasumisele kuuluv halduritasu, millele hageja vastuväiteid ei esitanud. Teated kinnistu enampakkumise kohta on kostja poolt korduvalt avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja ei ole täitnud TMS § 84 lg 2 tulenevat kohustust teavitada enampakkumisest vähemalt ühes enampakkumise kohas levivas ajalehes. Küll aga ei ole hageja tõendanud, et see oleks mõjutanud negatiivselt kinnistu müügiprotsessi või korduvate enampakkumiste tulemusena kujunenud hinda. Asjaolu, et kinnistu enampakkumisel osales üksnes üks isik, ei kinnita, et seoses sellega tekkis hagejale kahju. Kohus nõustub, et kostjal ei ole võimalik mingil moel kontrollida enampakkumisel osalevate isikute arvu ega kohustada mistahes isikuid enampakkumisel osalema. Kinnistu esimesed kolm enampakkumist nurjusid ostuhuviliste puudumise tõttu, st enampakkumistel ei osalenud mitte ühtegi isikut. Kostja on kinnitanud, et ta ei tundnud enampakkumise läbiviimisele eelnevalt Tanel Traksi ega oma nimetatud isikuga mistahes kontakte või suhteid väljaspool kinnistu enampakkumismenetluse raames tehtud müügitehingut, mida ei ole hageja ümber lükanud. Kohane on kostja osundamine, et kinnistu enampakkumised nurjusid vastavatelt hinnatasemetelt korraldatud ostuhuviliste puudumise tõttu. Arvestades, et kinnistu müügiprotsess vältas sisuliselt terve aasta, on kohatu hageja etteheide, et kinnistu lõplik müügihind ei vastanud selle turuväärtusele ning kinnistu enampakkumisel osales ainult üks isik s o Tanel Traks. Kohus nõustub kostja argumentatsiooniga, et kuna jaanuaris 2009 seati kinnistule hüpoteek Swedbank AS-i kasuks summas 6 000 000 krooni, ei saa teha järeldust, et kinnistu turuväärtus pidi olema vähemalt 7 800 000 krooni. Arvestades majanduskriisi ulatust ja intensiivust langesid hinnad kinnisvaraturul perioodil 2008-2010 mitmekordselt. Hageja on enda kahju hüvitamise nõude rajanud meelevaldsele ja tõenditega põhistamata seisukohale, et korduvate enampakkumiste tulemusena kujunenud kinnistu müügihind 1 750 000 krooni ei vastanud selle tegelikule turuhinnale ning et kinnistu on müüdud teadlikult alla selle turuhinna. Hageja ei ole tõendanud, et talle kui hüpoteegipidajale tekkis PankrS § 34 lg 3 sätestatud teavitamiskohustuse rikkumisest ning teate kinnistu enampakkumise kohta vähemalt ühes enampakkumise kohas levivas ajalehes avaldamata jätmisest, kahju. Kohus asub seisukohale, et kostja minetused hageja teavitamata jätmisel pankrotimenetlusest tulenevalt PankrS § 34 lg 3, samuti tuginedes TMS § 84 lg 2 teate avaldamata jätmisel kinnistu enampakkumise kohta vähemalt ühes enampakkumise kohas levivas ajalehes kinnitaksid, et kostja rikkumiste tulemusena oleks hageja mistahes varalist kahju kandnud, samuti puudub kostja rikkumiste ja hageja poolt väidetavalt kantud kahju vahel põhjuslik seos. Hagejale mistahes kahju tekkimise esmane ja kõige olulisem eeldus on see, et kinnistu teistsugusel võõrandamisel oleks olnud võimalik selle realiseerimine hinnaga, mis võimaldanuks Swedbank AS-i nõude kõrval ka hageja väidetava nõude rahuldamist mistahes ulatuses. Samas ei ole asjas kogutud ühtegi tõendit, mis kinnitaks hageja alusetut väidet, et

kinnistu tegelik hind oli septembris 2010 kõrgem enampakkumise käigus kujunenud 1 750 000 kroonist. Kohus asus seisukohale, et hageja ei ole tõsikindlalt tõendanud kahju olemasolu ning põhjusliku seose puudumine väidetava kahju ja kostja õigusvastase teo vahel, mis välistab hagi rahuldamise VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja 7 ning § 1043 alusel. TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 144 p 1 kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Viivi Villemson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.